Haljala valla kaebus Riigi Tugiteenuste Keskuse 25.01.2022 otsuse nr 11.2-14/0037 ja 21.03.2022 vaideotsuse nr 11.2-14/0296 tühistamiseks ning kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – Haljala vald, esindajad v.adv-d Tanel Küün ja Rahel Behrsin Vastustaja – Riigi Tugiteenuste Keskus, esindaja Marliis Elling
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 26.04.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Riigi Tugiteenuste Keskuse apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Tagastada apellatsioonkaebusele lisatud tõendid digitaalse kohtutoimiku lehekülgedel 183–188.
2.Jätta Riigi Tugiteenuste Keskuse apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 26.04.2023 otsus haldusasjas nr 3-22-889 muutmata.
3.Mõista Riigi Tugiteenuste Keskuselt Haljala valla kasuks välja apellatsioonimenetluse menetluskulud 3600 eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste kulud nende endi kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
hiljemalt
24.03.2025
Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-22-889 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA HALDUSKOHTU OTSUS
1.Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK) tegi 25.01.2022 finantskorrektsiooni otsuse nr 11.214/0037 (vaidlustatud otsus), millega luges Haljala valla (kaebaja) projekti nr 2014-2020.5.04.17-0237 „Võsu ranna puhkeala tugitaristu rajamine” raames mitteabikõlblikuks kuluks 170 700 eurot ehk 25% kuludokumentide kohaselt eelnimetatud projekti elluviimiseks kaebaja poolt läbi viidud riigihankega nr 221020 seotud kuludest. Vaidlustatud otsuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
1.1.Kaebaja rikkus riigihanke nõudeid, kuna erinevalt hankelepingu punktis 11.1 ettenähtust ei nõudnud ta töövõtjalt täitmistagatise esitamist. Seeläbi muutis kaebaja oluliselt hankelepingu tingimusi, sest kui esialgsetes hanketingimustes ei oleks täitmistagatise esitamise kohustust ette nähtud, saanuks hankemenetluses osaleda ka pakkujad, kellel panga või kindlustusseltsi garantii esitamise võimalust ei olnud.
1.2.Kaebaja rikkus riigihanke nõudeid, kuna tegi väljamaksed töövõtja aktide nr 4 ja 5 alusel, mille summa oli väiksem kui hankelepingu punktis 4.2. ette nähtud 10% tööde lepingujärgsete tööde koguhinnast, ning akti nr 5 alusel esitatud arve tasuti enne kasutusloa väljastamist ja tellijale töö aktiga üle andmist. Seeläbi muutis kaebaja tingimused töövõtjale soodsamaks, ent selliste soodsamate tingimuste ette nägemisel riigihanke alusdokumentides võinuks hankemenetluses osalejate ring olla suurem.
1.3.Eespool punktides 1.1. ja 1.2. osutatud rikkumiste tulemusena tekkis kahju, mille suurust ei ole võimalik hinnata, sest ei ole teada, milliseks oleks kujunenud pakkujate ring ja pakkumuste maksumused ilma täitmistagatise nõudeta hanketingimustes. Seetõttu tuleb kohaldada 25%-list finantskorrektsiooni määra vastavalt VVm 2014/143[1] § 227 lõikele 2. Kaebaja on riigihanke nr 221020 alusel tekkinud kulusid kajastanud kuludokumentides kokku summas 682 800 eurot, millest mitteabikõlblik 25% moodustab 170 700 eurot.
2.Kaebaja esitas vaidlustatud otsuse peale vaide, mille RTK jättis rahuldamata 21.03.2022 vaideotsusega nr 11.2-14/0296 (vaideotsus).
3.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse tühistamiseks. Kaebaja täiendas kaebust nõudega mõista vastustajalt välja 6366 eurot hüvitisena kahju eest, mis seisnes vaidemenetluses kantud õigusabikuludes. Kaebaja põhjendused olid kokkuvõttes järgmised.
3.1.Täitmistagatise nõudmata jätmise näol on tegemist riigihangete seaduse (RHS) § 123 lg 1 p 1 kohaselt lubatud muudatusega, mistõttu ei pidanud RTK hindama muudatuse olulisust
Vabariigi Valitsuse 01.09.2014 määrus nr 143 „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetusest hüvitatavate kulude abikõlblikuks lugemise, toetuse maksmise ning finantskorrektsioonide tegemise tingimused ja kord“, vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud redaktsioonis.
2(11)
3-22-889 vastavalt RHS § 123 lg 1 punktile 7. Töövõtja poolt täitmistagatise esitamata jätmise kui hankelepingu muudatuse väärtus saab olla maksimaalselt 2500 eurot ehk garantiikirja maksumus, mis moodustab hankelepingu kogumaksumusest alla 15%. RTK seisukoht, et garantiikirja maksumuse kulu võis mõjutada hankes osalust, on spekulatiivne. Garantiikirja esitamata jätmine ei saa olla oluline või lubamatu muudatus olukorras, kus nõutud garantii oleks katnud vaid 10% hankelepingu kogumaksumusest. Igal majandustegevust omaval ettevõtjal peab olema 2500 euro suuruses summas vaba raha, millega katta ettevõtluses vajalikke tekkivaid kulusid ning sellise summa suurus võiks olla takistuseks hankemenetluses pakkujana osalemisel üksnes pankrotistunud äriühingu jaoks, kes tuleks sellisel juhul niikuinii hankemenetluses kõrvaldada.
3.2.Maksetingimused muutusid ebaolulises mahus ning see oli kooskõlas RHS § 123 lg 1 punktiga 1. Väär on RTK arusaam, et isegi, kui muudatus jääb 15% piiresse, siis ei tohi ta olla oluline RHS § 123 lg 1 p 7 mõistes. Aktide nr 4 ja 5 alusel tehtud maksed olid küll väiksemad, kuid mahtusid lubatava 15%-suuruse mahu muudatuse sisse. Töövõtjale maksti täpselt hankelepingus kokku lepitud summa. Maksetingimuste muudatuse näol ei olnud tegemist ka hankelepingu olulise muutmisega RHS § 123 lg 1 p 7 tähenduses. Ebaproportsionaalne on RTK seisukoht, et akti nr 5 esitatud arve varasem tasumine oli lubamatu muudatus, võttes arvesse, et hankeleping ei näinud ette konkreetseid maksete tegemise kuupäevi. Liiati tehti viimane makse üksnes 18 päeva varem. Selline erisus maksetingimuses ei oleks muutnud pakkujate ringi.
3.3.Isegi kui möönda finantskorrektsiooni lubatavust, oleks see võimalik maksimaalselt 20 286,89 euro ulatuses või alternatiivselt 5% ulatuses.
3.4.Kaebaja vaidlustas RTK õigusvastase otsuse kohustuslikus vaidemenetluses ning kandis sellega seoses õigusabikulusid, mis on käsitatav otsese varalise kahjuna, mis tuleb RTK-l hüvitada vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõikele 1. Õigusabikulude kandmine oli finantskorrektsioonide ja nendega seonduvate riigihankeõiguslike vaidluste keerukust ja spetsiifilisust arvestades kaebaja jaoks vältimatu.
4.RTK vaides kaebusele vastu ning esitas kokkuvõttes järgmised põhjendused.
4.1.Täitmistagatise esitamise nõudmata jätmine on käsitatav olulise muudatusena RHS § 123 lg 1 punkti 7 ja lg 2 punktide 1 ja 2 mõistes, kuna muudatusega leevendati hanketingimusi, mis laiendanuks võimalike riigihankes osalejate või vastavaks tunnistamisele kuuluvate pakkumuste hulka. Kui riigihanke alusdokumendid ja hankeleping ei oleks sisaldanud tagatise esitamise kohustust puudutavat tingimust, siis oleks hankes saanud osaleda ka sellised pakkujad, kellel garantiikirja esitamise võimalust ei olnud (sh enda ebapiisava krediidivõimekuse vms põhjustel) või kelle jaoks oleks see konkreetsel ajahetkel olnud ajakriitiline või kulukas.
4.2.Võttes arvesse riigihangete direktiivi2 põhjendustes 107 ja 109 sedastatut, tuleb lugeda, et täitmistagatise nõudmata jätmine muudab hankelepingu üldist olemust RHS § 123 lg 1 p 1 tähenduses.
4.3.Täitmistagatise nõudmata jätmise väärtust ei saa taandada üksnes garantiikirja väljastamise maksumusele (2500 eurot) või 10%-le hankelepingu maksumusest. Kaebaja hüpotees, et kokkulepe oleks õiguspärane ja mahuks lubatud 15% alla, ei ole reaalselt kontrollitav. Ei saa välistada, et muudatuse väärtus võinuks olla suurem ning ületada 15% hankelepingu maksumusest.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.02.2014. aasta direktiiv 2014/24/EL, riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta, ELT 2014, L 94, lk 65).
3(11)
3-22-889
4.4.Maksetingimuste muudatus on oluline RHS § 123 lg 2 punktide 1 ja 2 tähenduses. Maksetingimused on olulised hankelepingu tingimused, kuivõrd hanke finantseerimise tingimused avaldavad reeglina otsest mõju pakkujate ringile ning pakkumuste maksumustele. Maksetingimuste hilisem muutmine tõi edukale pakkujale kaasa finantskoormuse vähenemise. Kui hankija oleks esialgsetes riigihanke alusdokumentides ja hankelepingu tingimustes kehtestanud maksetele väiksema protsendimäära tööde koguhinnast, siis oleks saanud hankes osaleda pakkujad, kellele sobinuks arveid esitada väiksemas mahus kui 10% tööde kogumaksumusest, mis omakorda tähendab töötasu ajaliselt kiiremat tasumist töövõtjale. Muudatus muutis hankelepingu üldist olemust, kuna tegemist oli hanke olemuslikult lahutamatu kohustusega, mille puhul võis eeldada mõju hankemenetluse tulemusele.
4.5.Hankija kohustuse eiramise tulemusena on tekkinud kahju, kuid selle suurust ei ole võimalik hinnata, sest ei ole teada, milliseks oleks kujunenud pakkujate ring ja pakkumuste maksumused, kui potentsiaalsed pakkujad oleksid teadnud, et hankelepingu täitmisel hanketingimuste kohast täitmistagatist ei nõuta ning maksetingimused on võrreldes riigihanke alusdokumentides ja hankelepingus kehtestatuga edukale pakkujale soodsamad. Seetõttu oli põhjendatud 25% finantskorrektsiooni määra kohaldamine.
4.6.Vaidemenetluse kulude hüvitamise nõue on alusetu, kuna vaidlustatud otsus on õiguspärane. Ka vaidlustatud otsuse tühistamise korral ei ole 6366 euro suuruse hüvitise välja mõistmine põhjendatud – kui finantskorrektsiooni otsus jääb osaliselt kehtima, tuleb selle võrra proportsionaalselt vähendada ka kaebajale hüvitatava kahju suurust. Vaidemenetluse kulud on ülepaisutatud.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 26.04.2023 otsusega kaebuse osaliselt, tühistas vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse ning mõistis vastustajalt kaebajale tekitatud kahju eest välja 2523 euro suuruse hüvitise, jättes ülejäänud osas kaebaja hüvitamisnõude rahuldamata. Samuti mõistis halduskohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 4530,96 eurot, keeldududes siiski menetluskuludelt arvestatava viivise väljamõistmisest. Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
5.1.RHS § 123 lõikest 2 ja riigihangete direktiivi art 72 lg 4 kohaselt on hankelepingute muutmisel peamine reegel vältida olulisi muudatusi. Asjakohane on RHS kommenteeritud väljaandes avaldatud seisukoht, et RHS § 123 lg 1 punktides 1–6 toodud tingimustele vastavate koosseisude puhul muudatuse olulisust RHS § 123 lg 2 järgi eraldi kaaluma ega hindama ei pea. See seisukoht tugineb riigihangete direktiivi artiklile 72, mille lõigetes 1 ja 2 on sätestatud, millal võib hankelepingut muuta ning mille lõikes 4 on sätestatud hankelepingu olulised muudatused. Seega on mõistlik hankelepingu muudatuse õiguspärasuse tuvastamiseks esmalt kontrollida, kas konkreetne muudatus vastab mõne RHS § 123 lg 1 punktides 1–6 antud lubatud muudatuse tunnustele, ning kui ei, siis selgitada, kas on tegemist olulise muudatusega RHS § 123 lg 2 mõistes.
5.2.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et täitmistagatise nõudmata jätmise näol oli tegemist hankelepingu punkti 11.1. muutmisega. Riigihangete direktiivi põhjenduses 107 on märgitud, et hankelepingu muutmine, mille tulemusena muutub lepingu maksumus teatava summani, peaks olema alati võimalik, ilma et oleks vaja korraldada uut hankemenetlust. Riigikohus on haldusasjas nr 3-20-1150 tehtud otsuses andnud järgmised selgitused: a) hankelepingu olulise muutmisega on üldistatult alati tegemist, kui muudetakse lepingu tingimusi, mis on olulised oma sisu poolest (kvalitatiivselt), nt lepingutasu; b) sisult ebaolulised muudatused on lubatavad ilma lisatingimusteta, mh nende rahalist väärtust arvestamata; c) RHS § 123 lg 1 p 1 eesmärk on tunnistada lubatavaks just nimelt ka sisult olulised muudatused, mis siiski pole märkimisväärsed rahalise väärtuse seisukohast ehk kvantitatiivselt, ent mis ei too kaasa 4(11)
3-22-889 hankelepingu üldise olemuse muutmist; d) hankelepingu üldise olemuse muutmine tähendab hankelepingu kõige põhimõttelisemaid muudatusi, nagu lepingu eseme muutmine; e) lepingu olemuse oluline muutmine ei tähenda tingimata lepingu üldise olemuse muutmist, lepingu üldise olemuse muutmise all peetakse RHS § 123 lg 1 p 1 tähenduses seega silmas lepingu olemuse märksa ulatuslikumaid, läbivaid ja terviklikke, mitte mistahes muid sisulisi või lihtsalt silmatorkavaid muudatusi.
5.3.Siinsel juhul saab hankelepingu tingimuse punkti 11.1. muudatust pidada lubatavaks muudatuseks RHS § 123 lg 1 p 1 järgi. Muudatuse väärtus on väljaarvutatav ning selleks saab eeskätt olla garantiikirja maksumus ning seda olenemata sellest, et garantiikirja (kogu)hind oleks tõenäoliselt pakkujatel olnud mõnevõrra erinev sõltuvalt kliendi krediidivõimekusest või riskitasemest. Teisisõnu, kui hanketingimustes ei oleks ette nähtud täitmistagatise (garantiikirja) esitamise kohustust, siis eelduslikult oleks ka hankes esitatud pakkumused olnud garantiikirja maksumuse võrra madalamad. Kaebaja väidet, et garantiikirja maksumuseks oleks siinsel juhul olnud umbes 2500 eurot, ei ole vastustaja kahtluse alla seadnud. Isegi kui muudatuse maksumuse sisse arvestada lisaks garantiikirja enda väärtusele ka asjaajamise kulu või isegi kui muudatuse maksumuseks lugeda 10% lepingu käibemaksuta hinnast, siis ei ületa see RHS § 123 lg 1 punktis 1 sätestatud rahalist miinimumkünnist. Ei ole tõenäoline ja vastustaja ei ole vaidlustatud otsuses veenvalt põhjendanud, et täitmistagatise nõudmata jätmisel oleks hankemenetluses osalenud pakkuja, kelle pakkumuse hind oleks edukaks tunnistatud pakkuja pakkumuse hinnast olnud nii palju soodsam, et ületaks 15% hankelepingu maksumusest.
5.4.Täitmistagatise nõudmata jätmine ei muuda hankelepingu üldist olemust, kuna ei muudetud hankelepingu eset ning muudetud tingimuse korral ei oleks tulnud läbi viia mõnda muud liiki riigihanget. Tegemis on küll sisu poolest olulise muudatusega RHS § 123 lg 2 punktide 1 ja 2 mõistes, ent mitte nii märkimisväärsega, mis annaks alust järeldada, et täitmistagatise nõude puudumisel oleks hankemenetluses osalejate ring olnud oluliselt suurem. Vastustaja tõlgendus, et hanke üldist olemust muutvaks tuleb pidada kõiki muudatusi, mille puhul võib eeldada hüpoteetilist mõju esialgse hankemenetluse tulemusele ning millisel juhul tuleb igal juhul läbi viia uus hankemenetlus, välistaks RHS § 123 lg 1 p 1 alusel õiguspäraste muudatuste tegemise.
5.5.Hankelepingu muudatuse maksumuse hindamiseks tuleb üldjuhul kindlaks teha hankelepingu esialgse hinna ja muudetud hankelepingu hindade erinevus. Maksetingimuste muudatuse puhul ei muutunud hankelepingu hind, mistõttu selle muudatuse rahalist väärtust pigem ei ole võimalik üheselt välja arvutada ning seetõttu ei kohaldu RHS § 123 lg 1 p 1. Kui siiski leida, et maksetingimuste muudatuse rahaline väärtus on võimalik välja arvutada, siis on see muudatus eelviidatud sätte kohaselt lubatav. On ilmne, et selline muudatus hankelepingu üldist olemust ei muutnud. Kuigi viimane makse (10%) tasuti töövõtjale ennetähtaegselt, siis osaliselt on töövõtja esitanud arveid harvem või hiljem, kui hankelepingu p 4.2 võimaldas.
5.6.Maksetingimuste muudatus on ebaoluline muudatuse RHS § 123 lg 1 p 7 tähenduses, võttes arvesse muudatuste ulatust ja asjaolu, et kokkuvõttes maksti töövõtjale täpselt hankelepingus kokku lepitud summa. Töövõtja esitas kaebajale aga kokku 5 arvet / akti, millest esimesed 3 on esitatud oluliselt suuremas summas kui 10% tööde hinnast, viimased kaks aga mõnevõrra väiksemad kui 10%, kusjuures viimane makse tasuti 18 päeva varem kui hankelepingus ette nähtud. Selline muudatus ei muutnud lepinguliste kohustuste vahekorda (majanduslikku tasakaalu) töövõtja jaoks märkimisväärselt soodsamaks. Miski ei viita sellele, et töövõtja oleks saanud vaidlusalusest muudatusest sellist rahalist kasu, mis võinuks konkurente kahjustada. Veenev pole vastustaja arvamus, et muudetud maksetingimustel oleks olnud mõju riigihanke menetluse tulemusele. 5(11)
3-22-889
5.7.Isegi kui asuda seisukohale, et maksetingimuste muutmine ei olnud kooskõlas RHS § 123 lg 1 punktiga 7 ja § 123 lg 2 punktidega 1 ja 2, ei ole see piisav finantskorrektsiooni tegemiseks, kuna siinsel juhul ei ole tõenäoline, et rikkumine kahjustas liidu eelarvet.
5.8.Kohtupraktikast tulenevalt on võimalik nõuda kohustusliku kohtueelses menetluses kantud õigusabikulude hüvitamist RVastS § 7 lg 1 alusel. Vastustaja on avaliku võimu kandja, kes täidab avalikku ülesannet. Vaidlusalune otsus on õigusvastane ja tuleb tühistada. Isiku õiguste kaitseks õigusabi kasutamisega kantud kulu on käsitatav otsese varalise kahjuna. 2523 euro suuruse kahju tekkimine on tõendatud Advokaadibüroo TARK OÜ 31.01.2022 arvega nr 2218012 ja 28.02.2022 arvega nr 2218022 ning pangakonto väljavõttega, mis kinnitab tasumist. Ülejäänud kaebaja esitatud arved ei puuduta vaidemenetluses kantud õigusabikulusid. Kaebaja kantud kahju (2523 eurot) ja vastustaja õigusvastase tegevuse (s.o vaidlustatud finantskorrektsiooni otsuse) vahel esineb põhjuslik seos. Kaebaja ei saanud kulusid vältida, kuna STS § 51 kohaselt oli vaidemenetlus kohustuslik õiguskaitsevahend. Tegemist on spetsiifilise vaidlusega, mistõttu ei saa eeldada, et kohaliku omavalitsuse üksusel peaks olema võimekus end sellises vaidluses ise esindada.
5.9.Kaebaja tasus kaebuse esitamisel 1050 euro suuruse riigilõivu. Kaebaja põhjendatud menetluskuludeks on kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv ning 3600 euro (sh käibemaks) suurune õigusabikulu. Kaebus kuulub rahuldamisele hinnanguliselt 97,44% ulatuses, mis tõttu tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulu (1050 + 3600) x 0,9744 = 4530,96 eurot. Kaebaja taotlus menetluskuludelt viivise välja mõistmiseks tuleb rahuldamata jätta, kuna halduskohtumenetluse seadustik sellist võimalust ette ei näe (vt Riigikohtu 15.02.2021 otsuse nr 3-18-2294 p 27).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Vastustaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsuse ning teha uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
6.1.RHS § 123 lg 1 p 1 eesmärk on võimaldada väikesemahulisi muudatusi, mis mõjutavad või võivad mõjutada hankelepingu maksumust. Viidatud sätte kohaldamise tingimuseks on, et muudatuse täpne väärtus peab olema välja arvutatav ja kontrollitav. Täitmistagatist puudutava muudatuse väärtust ei ole võimalik täpselt ja detailselt välja arvutada. Väär on halduskohtu seisukoht, et väärtuseks on täitmistagatise maksumus. Panga- või kindlustusandja garantii saamise eelduseks ei ole ainult sellega seotud tasud, vaid ka isiku laenuvõimekus, mida ei ole võimalik kuidagi rahaliselt hinnata ning mis on igal potentsiaalsel pakkujal erinev. Halduskohus on põhjendamatult lähtunud kaebaja väitest garantiikirja hinna kohta, olemata seda kuidagi kontrollinud. Seda, et halduskohus ei ole muudatuse konkreetset väärtust välja arvestanud, ilmestab seegi, et kohtuotsuse punktis 9.2 on peetud võimalikuks hankelepingu muudatuse väärtuseks 56 900 eurot. Vaidlusaluse muudatuse rahaliseks väärtuseks ei saa aga lugeda ka tagatise enda suurust, sest tagatise realiseerimise vajadust ei tekkinud.
6.2.Maksetingimuste muutmist puudutavas osas on halduskohtu põhjendused vastuolus, kuna ühelt poolt leidis kohus, et muudatuse rahalist väärtust välja arvutada ei ole võimalik, teisalt pidas selle väärtuse välja arvutamist siiski võimalikuks. Halduskohus leidis vääralt, et maksetingimuste muudatus on ebaoluline muudatus RHS § 123 lg 1 punkti 7 mõttes. Maksetingimused on olulised hankelepingu tingimused, kuivõrd hanke maksetingimused avaldavad reeglina otsest mõju pakkujate ringile ning pakkumuste maksumustele. Haldusasjas 3-22-2653 tehtud kohtuotsuses on Tallinna Ringkonnakohus pidanud oluliseks lepingutingimust, millel oli oluline roll juba pakkumuse esitamisel. Ehitustööde hangetes, kus pakkuja peab reeglina enne maksete saamist omaenda rahalistest vahenditest arvestavas 6(11)
3-22-889 ulatuses kulutusi kandma, võivad maksetähtajad mõjutada pakkumuste esitamist ning vastavas valdkonnas tegutsevad isikud võisid riskantsete ja finantsiliselt pingeliste maksetähtaegade tõttu loobuda riigihankes osalemast.
6.3.Halduskohus ei võtnud arvesse seda, kas kaks kõnealust muudatust jäid koos kaebaja teiste RHS § 123 lg 1 punkti 1 alusel tehtud muudatustega eelkirjeldatud sättega kehtestatud 15% piirmäära sisse. Apellatsioonkaebusele lisatud tõenditest nähtub, et vaidlusaluseid muudatusi arvestamata oli hankelepingus tehtud muudatusi juba 14,15% ulatuses lepingu mahust.
6.4.Halduskohus on vääralt käsitlenud rikkumiste finantsmõju. Euroopa Kohtu praktikast, eelkõige kohtuasjades C-743/18 ja C-408/16 tehtud ostustest ning Eesti kohtupraktikast, eelkõige Tallinna Ringkonnakohtu 12.01.2017 otsusest haldusasjades nr 3-15-1709 ja 3-191239 tuleneb, et finantskorrektsiooni tegemisest loobumiseks on vajalik jõuda ka järeldusele, et kahju tekkimise võimalus on välistatud. Isegi kui saaks asuda praegusel juhul seisukohale, et kahju tekkimise võimalus on vähetõenäoline, ei ole selle tekkimise võimalus välistatud.
6.5.Kuna halduskohus tühistas vaidlustatud otsuse põhjendamatult, oli põhjendamatu ka hüvitamisnõude rahuldamine. Kui finantskorrektsiooni otsus jääb osaliselt kehtima, tuleb selle võrra proportsionaalselt vähendada ka vastustajale hüvitatavat kahju summat. Vaidemenetluse kulud olid ka ülepaisutatud.
7.Kaebaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning leides, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, esitab kokkuvõttes järgmised põhjendused.
7.1.Täitmistagatise esitamise nõuet puudutava muudatuse väärtus on väljaarvutatav ning selleks saab olla garantiikirja maksumus summas 2 500 eurot, mis jääb RHS § 123 lg 1 punktis 1 sätestatud muudatuse lubatava maksumuse sisse. Võimalus, et hankemenetlusest jäi kõrvale mõni isik, kes ei olnud kindlustusandja või krediidiasutuse jaoks piisavalt usaldusväärne, ei kahjustanud oluliselt hankemenetluse eesmärki.
7.2.Maksetingimusi puudutav muudatus oli ebaoluline RHS § 123 lg 1 p 7 tähenduses ning selle sätte kohaselt ei oma muudatuse väärtus tähtsust. Halduskohtu otsus ei ole vastuoluline, kuna kohus on selgelt väljendanud, et maksetingimusi puudutava muudatuse väärtus ei ole hinnatav ning lähtunud selle lubatavuse kontrollimisel RHS § 123 lg 1 punktist 7, mitte RHS § 123 lg 1 punktist 1. Viimase kahe arve proportsiooni ning lõpparve 18 päeva võrra varasemat tasumist ei saa pidada muudatuseks, mis muutis lepinguliste kohustuste vahekorda (majanduslikku tasakaalu) töövõtja jaoks märkimisväärselt soodsamaks. Vaidlusalune muudatus ei kahjustanud tõenäoliselt liidu eelarvet.
7.3.RTK on esmakordset apellatsioonimenetluses väitnud, et vaidlusalused muudatuste väärtus kokku ei jäänud RHS § 123 lg 1 p 1 sätestatud 15% määra sisse. Selle uue väite, samuti selle väitega seotud uute tõendite esitamist apellatsioonimenetluses ei ole vastustaja põhjendanud. Vastustaja sellekohased tõendid, mille ta on lisanud apellatsioonkaebusele, ei tõenda vastustaja väidet ka sisuliselt.
7.4.Finantskorrektsiooni tegemise eeldused on täitmata. Euroopa Kohus on kohtuasjades nr C-383/06 – C-385/06 tehtud otsustes selgitanud, et toetuse saaja ei saa toetuda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele, kui ta on toime pannud kehtiva korra ilmselge rikkumise. Siinsel juhul ei ole alust rääkida ilmselgest RHS-i rikkumisest.
7.5.Halduskohus on nõuetekohaselt põhjendanud hüvitamisnõude osalist rahuldamist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7(11)
3-22-889
8.Vastustaja esitas koos apellatsioonkaebusega tõendid (dtl 183-188), millega soovib tõendada väidet, et vaidlustatud otsuses käsitletud hankelepingu tingimuste muudatuste väärtus koos teiste muudatustega ületas RHS § 123 lg 1 punktis 1 nimetatud 15% künnise. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole nende tõendite esitamine lubatav. Apellant soovib nendega tõendada väiteid, mis puudutavad selliseid finantskorrektsiooni aluseks olevaid asjaolusid, millele vastustaja vaidlustatud otsuses ei ole tuginenud. Finantskorrektsiooni aluse muutmine kohtumenetluses, seda enam veel apellatsiooniastmes ei ole lubatav. Kohtumenetluses on lubatav haldusakti põhjenduste mõningane täiendamine või korrigeerimine, mitte aga tuginemine selliste olulistele asjaoludele, millele vaidlustatud haldusaktis tuginetud ei ole. Vaidlustatud otsuses ega ka vaideotsuses ei ole vastustaja võtnud seisukohta, et täitmistagatisega seotud tingimuse väärtus koos teiste kaebaja poolt tehtud muudatuste väärtusega ületaks RHS § 123 lg 1 punktis 1 sätestatud piirmäärad.
9.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohus leidis kokkuvõttes õigesti, et vaidlustatud otsus on õigusvastane, kuna finantskorrektsiooni aluseks olevat RHS § 123 lõike 1 rikkumist ei ole kaebaja toime pannud. Halduskohus leidis õigesti, et hankelepingu punktis 4.2. sätestatud maksetingimusi puudutava muudatuse näol oli tegemist ebaolulise muudatusega, mille tegemine oli lubatav RHS § 123 lg 1 punkti 7 kohaselt. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et isegi kui seda muudatust käsitada olulise muudatusena RHS § 123 lg 2 tähenduses, oleks see lubatav RHS § 123 lg 1 punkti 1 kohaselt, kuna selle väärtus on põhimõtteliselt välja arvutatav ning siinse asja asjaoludel ei teki kahtlust, et see väärtus ei saanud ületada viimati viidatud sättes nimetatud piirmäärasid. Samuti nõustub ringkonnakohus halduskohtu järeldusega, et hankelepingu punkti 11.1. muutmine oli RHS § 123 lg 1 punkti 1 kohaselt lubatav, kuna selle väärtus ei ületanud rahvusvahelist piirmäära ega 15% hankelepingu maksumusest. Kummagi käsitletud muudatuse puhul ei ole ilmselt tegemist hankelepingu üldise olemuse muutmisega RHS § 123 lg 1 punkti 1 tähenduses. Halduskohtu otsus on põhjendatud ka kaebaja hüvitamisnõude osalist rahuldamist puudutavas osas.
10.Haldusasjas nr 3-20-1150 tehtud Riigikohtu otsuses, millele halduskohus on põhjendatult osutanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 9.1., on kokkuvõttes selgitatud, et hankelepingu muutmine ilma uut hankemenetlust läbi viimata on lubatav esiteks juhul, kui lepingus tehtav muudatus ei ole sisult ehk kvalitatiivselt oluline (RHS § 123 lg 1 p 7). Selline muudatus on lubatav sõltumata muudatuse väärtusest. Teiseks on vastavalt RHS § 123 lg 1 punktidele 1-6 lubatav teha ka kvalitatiivselt olulisi muudatusi – mis on määratletud RHS § 123 lõikes 2 – mh kui selliste muudatuste kvantitatiivne väärtus ei ületa RHS § 123 lg 1 punktis 1 sätestatud piirmäärasid ning tingimusel, et ei muudeta hankelepingu üldist olemust. Seejuures selgitas Riigikohus, et RHS § 123 lg 1 punktis 1 kasutatud mõiste „hankelepingu üldise olemuse muutmine“ ja sama paragrahvi lõikes 2 kasutatud mõiste „oluline muudatus“ on erineva sisuga. Pelgalt hankelepingu muudatuse olulisus lg 2 mõttes ei välista lg-s 1 sätestatud alustel muudatuste õiguspärasust.
11.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et kui täitmistagatisega seotud tingimuse muudatus kvalifitseerub olulise muudatusena RHS § 123 lg 2 punktide 1 ja 2 tähenduses, ent see oli lubatav RHS § 123 lg 1 p 1 alusel.
12.Täitmistagatisega seotud muudatuse näol ei olnud tegemist hankelepingu üldise olemuse muutmisega RHS § 123 lg 1 punkti 1 tähenduses. Hankelepingu üldise olemuse muutmise all peetakse silmas lepingu olemuse ulatuslikke, läbivaid ja terviklikke, mitte mistahes muid sisulisi või lihtsalt silmatorkavaid muudatusi (Riigikohtu 30.05.2022 otsus nr 3-20-1150, p-d 17 ja 18). Täitmistagatisega seotud muudatus puudutas üksnes töövõtja kõrvalkohustust ning sellega ei muudetud hankelepingu eset, liiki, täitmise tähtaega vms asjaolusid, mis oleksid muutnud hankelepingu teistsuguseks.
8(11)
3-22-889
13.Mis puudutab poolte vahelise vaidluse esemeks olevat küsimust, kas täitmistagatisega seotud muudatuse väärtus on välja arvutatav ja kui on, siis milline see väärtus siinsel juhul oli, siis tuleb esmalt tõdeda, et RHSis ei ole § 123 lg 1 p 1 kasutatud mõistet „muudatuse väärtus“ üheselt määratletud. Selget vastust sellele, kuidas muudatuse väärtust arvestada, ei anna ka riigihangete direktiiv. Üheselt selge saab muudatuse väärtus olla vaid juhul, kui muudetakse lepingu hinnas väljenduvat hankija rahalist kohustust konkreetse summa võrra, kas koos pakkujapoolse soorituse muutumisega või ilma selleta. Ringkonnakohtu hinnangul saab aga muudatuse rahalist väärtust teatud juhtudel hinnata ka olukorras, kus lepingu hinda ega pakkuja põhikohustuse mahtu ei muudeta. Sellisel juhul saab mõista muudatuse väärtusena mh rahasummat, mille võrra muutub mõne tingimuse hankelepingus sisaldumise või mittesisaldumise korral selle hankelepingu täitmine kokkuvõttes soodsamaks või ebasoodsamaks. Selleks, et hankelepingu muudatus oleks RHS § 123 lg 1 p 1 alusel lubatav, peab eelkõige hankija veenduma (ja suutma vaidluse korral veenvalt ära näidata), et muudatuse selliselt mõistetud väärtus on väiksem selles sättes ette nähtud piirmäärast. RHS § 123 lg 1 punktile 1 ei saa muutmisel tugineda, kui muudatuse väärtus pole välja arvutatav näiteks põhjusel, et see sõltub sisendandmetest, mis ei saa lepingu muutmise ajal teada olla (vt ka Riigikohtu otsuse nr 3-20-1150 punkt 34).
14.Täitmistagatist puudutava tingimuse väärtus on välja arvutatav ning eelkõige saab selleks olla töövõtjale garantii saamisega seonduva lisakulu suurus. Kaebaja on konkreetse hankelepingu teise poole kinnitusele tuginedes väitnud, et vaidlusaluse töö puhul oleks garantiikirja saamisega seotud kuluks selle töövõtja jaoks olnud umbes 2500 eurot. Vastustaja on apellatsioonkaebuses küll ette heitnud, et halduskohus pole seda kontrollinud, ent samas ei ole vastustaja esitanud ühtki kaalukat argumenti või põhjendust, mis kaebaja väite kahtluse alla seaks. Õige on ka halduskohtu järeldus, et mistahes teise ettevõtja puhul oleks see summa võinud olla teistsugune, sõltudes eelkõige konkreetse isiku krediidivõimelisusest ja usaldusväärsusest garantii andja silmis. Sellise garantii maksumus saab üldjoontes vastata maksimaalselt konkreetsele isikule tagatava summa ulatuses antud laenu intressikulule. Ringkonnakohus tõdeb, et sõltumata sellest, millistel tingimusel ehk eelkõige millise hinna ja lisakulude eest oleks ükskõik milline pakkuja sellise garantiikirja saanud, ei saa olla mõistlikku kahtlust, et see summa ei ületaks 15% hankelepingu kogumaksumusest. Ebausutav on ka, et mõnel pakkujal, kes oma kutsealase ja finantsvõimekuse poolest oleks objektiivselt olnud suuteline hankelepingut täitma, ei oleks nõutud garantii saamine üldse võimalik olnud.
15.Hiljuti haldusasjas nr 3-22-203 tehtud kohtuotsuses asus Tallinna Ringkonnakohus siinses asjas käsitletava täitmistagatist puudutava tingimusega sarnase tingimuse osas seisukohale, et sellise muudatuse väärtuseks RHS § 123 lg 1 p 1 tähenduses saaks lugeda tagatava summa suuruse. Sellist võimalust on vaidlustatud kohtuotsuses käsitlenud ka halduskohus, tõdedes õigesti, et isegi sellisel juhul ei oleks RHS § 123 lg 1 p 1 sätestatud 15% künnis ületatud.
16.Ringkonnakohus jätab tähelepanuta vastustaja väited, mis puudutavad kõnealuse muudatuse väärtust koosmõjus teiste muudatustega. Tegemist on finantskorrektsiooni tegemise alust puudutavate põhjendustega, mida vastustaja ei ole esitanud vaidlustatud otsuses. Selliste põhjenduste esitamine kohtumenetluses, seda enam et alles apellatsiooniastmes, ei ole lubatav (vt eespool punkt 8).
17.Teiseks on poolte vahel vaidluse all hanelepingu punktis 4.2. sätestatud maksetingimuste muutmise lubatavus. Hankelepingu punktis 4.2. on sätestatud: „Tehtud tööde eest tasutakse vastavalt tehtud tööde aktidele. Töövõtjal on õigus arve esitamiseks, kui tehtud tööde maksumus ületab 10% Tööde hinnast. Lõppmakse on vähemalt 10% Tööde hinnast ning Tellija tasub selle pärast garantiiperioodi tagatise esitamist, Lepingu objektile kasutusloa väljastamist ja valmis Töö Aktiga üleandmist Tellijale“. Samas tuleneb hankelepingu punktist 9(11)
3-22-889
5.1.et töövõtja esitab tellijale teostatud tööde rahalise akti üks kord kuus. Hankelepingu punktis 3.2. on tööde tähtajana sätestatud viis kuud. Lepingu hinnaks on hankelepingu punkti
4.1.kohaselt 569 000 eurot. Vaidlustatud otsusest ilmneb, et kaebaja tasus töövõtjale viie akti alusel järgmiselt: 2020. aasta juulis 113 800 eurot, augustis 265 130,40 eurot, septembris 102 933,70 eurot, oktoobris 48 541,40 eurot ning viimaks 26.11.2020 38 594,50 eurot. Samuti nähtub vaidlustatud otsusest, et vastavalt 18.11.2020 allkirjastatud üleandmise-vastuvõtmise aktile lõpetati ja anti lepingujärgsed tööd tellijale õigeaegselt üle, tööd teostati vastavalt projektdokumentatsioonile ning fikseeriti vaegtööd, mis tuli likvideerida hiljemalt 30.11.2020. Kasutusluba väljastati 14.12.2020.
18.Hankelepingu punkti 4.2. mõte seisneb selles, et iga järgneva väljamakse tegemise eelduseks on objekti valmimine vähemalt teatava määrani. See, et kahe akti vahelisel ajal oleks töid tehtud 10% ulatuses lepingu kogumaksumusest, ei saa olla eesmärk omaette, mistõttu saab neljanda akti alusel tehtud väljamakset pidada hankelepinguga kooskõlas olevaks ka tingimusel, et selle ja eelnevate aktidega akteeritud tööde maksumus on vähemalt 4x10=40% lepingujärgsete tööde maksumusest. Siinsel juhul see nii oli. Juba esimese kolme akti kohaste tööde maht moodustas kokku ca 85% lepingu kogumaksumusest, mistõttu asjaolu, et neljanda akti kohaste tööde maksumus oli alla 10%, ei pannud töövõtjat mingil moel hankelepingus sätestatust soodsamasse olukorda. Seetõttu ei saa eraldivõetuna neljanda akti alusel vähem kui 10%-lise väljamakse tegemist käsitada hankelepingu muutmisena.
19.Hankelepingu muudatusena tuleb siiski käsitada viimase väljamakse tegemise tingimuste muutmist. Hankelepingu punkti 4.2. kohaselt pidi viimase makse suurus olema vähemalt 10% tööde hinnast ning selle väljamakse tegemiseks pidi olema täidetud kolm tingimust: esiteks pidi enne seda olema esitatud garantiiperioodi tagatis, teiseks pidi objektile olema väljastatud kasutusluba ning kolmandaks pidi töö olema aktiga tellijale üle antud. Teisisõnu ei oleks hankija tohtinud selle tingimuse kohaselt teha töövõtjale enne garantiiperioodi tagatise andmist, kasutusloa väljastamist ja töö aktiga üleandmist väljamakseid rohkem kui 90% ulatuses töö maksumusest. Vaidlustatud otsuse kohaselt koostati ehitustööde üleandmise-vastuvõtmise akt 18.11.2020 ning aktis tuvastati, et töö on üle antud õigeaegselt ja teostatud vastavalt projektdokumentatsioonile. Seega töö tellijale aktiga üleandmise kohustus oli täidetud. Seda, et garantiiperioodi tagatise esitamise kohustus ei oleks täidetud olnud, ei ole vastustaja vaidlustatud otsuses väitnud. Seega sisuliselt muutis kaebaja hankelepingu punkti 4.2. üksnes osas, mis puudutas seda, et viimast 10% suurust makset ei tehta enne kasutusloa väljastamist. Ringkonnakohtu hinnangul on sellise muudatuse näol tegemist ilmselgelt ebaolulise muudatusega, mis oli RHS § 123 lg 1 p 7 kohaselt lubatav. Kasutusluba on haldusakt, mis antakse, kui ehitis on ehitatud nõuetekohaselt ja seda on võimalik otstarbele vastavalt kasutada (ehitusseadustiku § 50). Kasutusloa andmine oli kohaliku omavalitsuse, st lepingu pooleks oleva tellija ehk kaebaja pädevuses. Neil asjaoludel ei kätkenud kasutusloa väljastamine viimase makse tegemise tingimusena töövõtja jaoks erilisi riske. Kui võrrelda kahte olukorda, millest esimene on see, mida on kirjeldatud hankelepingus (st viimase 10% suuruse väljamakse tegemise eelduseks on kasutusloa andmine) ning teine see, mis poolte vahelisi suhteid tegelikult iseloomustas (st. umbes 92,5% töö maksumusest oli välja makstud enne töö lõplikku valmimist ning viimane umbes 6,5% maksti välja pärast valmis töö tellijale üle andmist, ent enne kasutusloa väljastamist), siis ei saa asuda seisukohale, et teisena kirjeldatud olukorras oleks kohustuste tasakaal märkimisväärselt muutunud töövõtjale soodsamaks. RHS § 123 lg 2 punktist 2 ning riigihangete direktiivi artikli 72 lg 4 punktist b ei saa järeldada, et lepinguliste kohustuste vahekorra (lepingu majandusliku tasakaalu) muutumise tingiks iga vähimgi ettevõtjale soodne muudatus. Muudatused, mis kõiki poolte vastastikkusi kohustusi arvesse võttes on ilmselgelt väikese kaaluga, ei muuda eelnimetatud tasakaalu. Vastupidisele seisukohale asumine muudaks RHS § 123 lg 1 punkti suuresti 7 sisutuks, kuna teataval määral muudab lepingupoolte kohustuste vahekorda iga lepingus sisalduv muudatus, kui välja arvata puht formaalsed 10(11)
3-22-889 muudatused kontaktandmetes jms. Siinsel juhul saab maksetingimustes tehtud muudatuse kaalu pidada ilmselgelt väga väikeseks. Lepingutasu viimasest 10%-lisest osast, mis tulnuks hankelepingu kohaselt välja maksta pärast kasutusloa saamist, maksis vastustaja umbes ühe kolmandiku välja juba neljanda akti alusel 19.10.2020 ning ülejäänud umbes 2/3 maksti välja küll enne kasutusloa saamist, ent siiski pärast seda, kui hankija oli veendunud töö valmimises vastavalt projektdokumentatsioonile. Selles, et ka esimeses neljas aktis olid akti koostamise ajaks reaalselt tehtud tööd ja vastav rahaline arvestus kajastatud õigesti, ei ole poolte vahel vaidlust. Hankija ei loobunud ka põhimõtteliselt hankelepingust talle tulenevast õiguses viivitada viimase makse tegemisega kuni projektile vastava töö valmimises veendumiseni. Asjaolu, et viimase makse suuruseks jäi varasemate suuremate väljamaksete tegemise tõttu 10% asemel umbes 6,5%, ei anna kõiki vastastikkuseid kohustusi arvesse võttes alust rääkida lepingu majandusliku tasakaalu muutumisest, võttes arvesse ka seda, et arusaadavalt ei olnud tegemist tehniliselt iseäranis keerulise objektiga ning töö teostamise periood oli lühike.
20.Samuti ei saa tõenäoliseks pidada, et teisena kirjeldatud olukorra kajastamine algsetes hanketingimustes oleks muutnud hankemenetluses osalejate ringi. Hankemenetluses, kus tellijaks on avalik-õiguslik isik, keda töövõtja saab vähemat rahaliste kohustuste täitmise seisukohast pidada keskmisest turuosalisest usaldusväärsemaks, ei saa usutavaks pidada, et mõni hankes osalemisest huvitatud ning oma võimekuse poolest hankelepingut täita suutev ettevõtja loobus pakkumuse esitamisest põhjusel, et hanketingimuse kohaselt oli viimase 10% väljamakse tegemine seatud sõltuvusse kasutusloa saamisest, mille andmise pädevus on hankijaks oleval haldusorganil endal.
21.Halduskohus asus seisukohale, et maksetingimusi puudutava muudatuse väärtus pigem ei ole välja arvutatav. Ringkonnakohtu hinnangul on maksetingimuste muutmise väärtus siiski välja arvutatav. Sisuliseks eeliseks, mille töövõtja kõnealuse muudatuse tõttu sai, oli see, et ta sai töö eest ettenähtud summa kätte varem kui ta oleks lepingu järgi pidanud saama. Vastustajal on iseenesest õigus, et see leevendas töövõtja finantskoormust. Sellise finantskoormuse kergendamise rahaline väärtus on aga põhimõtteliselt välja arvutatav ning see väärtus vastab turutingimusi arvestades mõistlikule krediidikulule, mis oleks kaasnenud algselt kokku lepitust varem välja makstud summa laenamisega perioodiks, mille võrra summa lepingus algselt sätestatust varem välja maksti. Siinsel juhul ei ole kahtlust, et lepingu kogumaksumusest 10% moodustavale osale vastava summa laenamisega kaasnev krediidikulu ei oleks ületanud RHS § 123 lg 1 punktis 1 nimetatud 15%-list piirmäära ka turu keskmisest kulukamate laenutingimuste korral. Niisiis tuleks kõnealune muudatus lugeda lubatavaks ka RHS § 123 lg 1 punkti 1 kohaselt.
22.Hüvitamisnõude osas on halduskohtu otsus piisavalt põhjendatud. Ringkonnakohus järgib halduskohtu põhjendusi ega korda neid. Apellatsioonkaebuses ei ole vastustaja esitanud argumente, millele halduskohus juba ei ole vastanud.
23.HKMS § 108 lg 1 kohaselt tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista apellatsioonimenetluse kulud. Kaebaja on palunud välja mõista õigusabikulud 5110,20 eurot. Lähtudes HKMS § 109 lõikest 6, leiab ringkonnakohus, et mõistlikuks ja põhjendatud õigusabikulu suuruseks saab pidada 3600 eurot, mis vastab esimeses kohtuastmes põhjendatuks peetud õigusabikulude mahule. Suuremas mahus õigusabikulude välja mõistmine ei ole apellatsioonimenetluses käsitletud vaidlus küsimuste sisu ja mahtu arvesse võttes põhjendatud. (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.