Riigihanked › Muud riigihanked

3-22-2256 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-22-2256 hind oli 139 000 eurot, millele lisandus käibemaks. Kaebaja otsesed kulud projekti elluviimiseks olid eelarvestatud 66 582 eurot. Kaebaja töölepinguga töötavate projektijuhtide töötasud seoses projektiülesannete täitmisega oleks olnud 6914,40 eurot. Seega, kui hankeleping oleks olnud sõlmitud kaebajaga, oleks kaebaja tulu olnud 65 503,60 eurot. Lihtsas matemaatilises tehtes vea tegemise tagajärg on ilmselgelt ettenähtav. Pakkuja, kelle kahjuks viga tehakse, jääb ilma sellest hüvest, mille nimel ta ettevõtjana hankes osales ja millele tal hankija õiguspärasel käitumisel olnuks õigus. Hindamise õigsuse üle elementaarse kontrolli puudumine on vähemalt raske hooletus VÕS § 104 lg 4 tähenduses (koostoimes RVastS § 7 lg-ga 4), mis välistab hankija vastutuse piiramise. Arvutusvea puhul on võimatu tagantjärgi tuvastada vea põhjust ‒ tahtlikkust või hooletust. Seetõttu on lisaks arvutusvea tegemisele hankijale etteheidetav riigihanke korraldamine viisil, kus kontroll pakkumuste hindamistulemuste kinnitamisel kas puudub või on puudulik (RHS § 117 lg 3). Kui vastustaja oleks 25.09.2019 teinud õiguspärase otsustuse ja tunnistanud kaebaja pakkumuse edukaks, pidanuks seaduse alusel ja saanuks hanketingimuste kohaselt sõlmida hankelepingu kaebajaga. Seda sõltumata enne ja pärast nimetatud kuupäeva asetleidnud muudest asjaoludest. Et vastustaja oli sunnitud hankemenetluse kehtetuks tunnistama, on ainult selle asjaolu tagajärg, et kaebaja pakkumus jäi õigusvastaselt edukaks tunnistamata. Kuna hankemenetluse kehtetuks tunnistamise vaidlustamine, arvestades hanke ajalist eesmärki, ei oleks ühelgi juhul võimaldanud saavutada hanke sisulist eesmärki, ei võimaldanud vaidlustamine käesoleval juhul vältida kahju tekkimist. Kui menetluse käigus peaks osutuma keeruliseks täpse kahju välja arvutamine, palub kaebaja mõista välja mõistlik kahjutasu kohtu äranägemisel (VÕS § 127 lg 6).

3-22-2256 võimu kandja õigusvastase teo tagajärjel. Sellist olukorda ei esine. Kaebaja ei vaidlustanud vastustaja 25.09.2019 otsust hindamistulemuste osas. Sellele vaatamata ei realiseerunud hankemenetluse eesmärk, s.t hankelepingu sõlmimine, edasiste protsesside tõttu, kuna lühikese ajaraami tõttu ei olnud RHAD-le vastava hankelepingu sõlmimine ja täitmine enam võimalik. Otsuse tähtaegselt vaidlustamata jätmise tagajärjeks on sellise otsuse jõustumine. Seega ei esine mitte ühtegi kehtivat vastustaja otsust, mis kaebaja õiguseid rikuks. Hankemenetluse kehtetuks tunnistamine ei saanud tekitada kaebajale kahju. Hankemenetluses osalejad peavad alati arvestama hankemenetluse kehtetuks tunnistamise võimalusega ning sellise otsuse vastuvõtmisel ei pea hankija kaaluma mitte ühtegi hankes osalenud ettevõtja huvi. Väidetava kahju tekitaja ja tagajärje vahel puudub põhjuslik seos. Olukord, kus hankemenetlus tunnistati kehtetuks, st menetluses ei sõlmitud hankelepingut ning kaebajal oli võimalus osaleda uues algatatud riigihankes, ei saa kuidagi kaebaja õiguseid rikkuda ning kaebajal ei saa kahju tekkida. Hüpoteetiliselt saaks kahju tekkimisest rääkida üksnes olukorras, kus vastustaja oleks hankelepingu sõlminud mõne ettevõtjaga, kelle suhtes tehtud otsus oli ebaõige. Sellist olukorda ei esine. Juhul, kui asendada 25.09.2019 hindamisotsuses edukas pakkuja MTÜ Reinar Halliku Korvpallikool kaebajaga, ei oleks sellele vaatamata jõutud lepingu sõlmimiseni. Kaebaja kui majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik oleks pidanud mõistma, et kui mõni vastustaja otsustest on tema hinnangul õigusvastane, oleks see tulnud vaidlustada. Väidetava rikkumise perioodil ei ole kaebaja kasutanud vastustaja vastu aga mitte ühtegi esmast õiguskaitsevahendit. Seega ei ole kõnealune kahju hüvitamise nõude eeldus täidetud. Lisaks on kaebuses nõutava kahju täielik hüvitamine välistatud seetõttu, et esinevad vastutust piiravad asjaolud. Praktikas on tunnustatud, et hankemenetluse kehtetuks tunnistamise otsuse õigusvastasuse korral saab hüvitamisele kuuluvaks kahjuks olla üksnes pakkumuse esitamisega seotud kulud, mitte aga saamata jäänud tulu. Sellist nõuet kaebaja esitanud ei ole. Ka kaebaja enda tegevus on olnud põhjuseks, miks pakkumuste kontrollmenetlus nõnda pikalt kestis ning menetlusaeg tervikuna hankelepingu täitmise perioodi ja seega täitmise võimatuseni jõudis. Nimelt on vastustaja enda 25.10.2019 otsuses mh kirjeldanud, et puudused pakkuja osas esinesid ka kaebajal. Kaebajal oli maksuvõlg, mille likvideerimiseks pidi vastustaja andma kaebajale täiendava tähtaja. Kahju tekkimist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Pakkujad esitasid vastustajale sedavõrd puudulikud pakkumused, et menetluslikku venimist vältida ei olnud võimalik. Mistahes võimalik hüvitatav kahju (millist vastustaja hinnangul ei eksisteeri) redutseerub kahju ettenägematuse, kahju tekkimisel kaebaja osaluse ja ka kahju vältimise võimatuse tõttu sisuliselt nullini ning kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata.

3-22-2256 vaidlustama hankija otsuseid või riigihanke alusdokumente, kui see võimalus on olemas. RHS § 217 sätestab kahju hüvitamise erikoosseisu, mööndes teatud tingimustel õigust esitada hankija vastu nõue pakkumuse esitamisega seotud kulude hüvitamiseks. Üldreeglina ei ole pakkujatel õigus taotleda hankijalt pakkumuse esitamisega seotud kulude hüvitamist, välja arvatud juhul, kui pakkuja tõendab, et hankija rikkus riigihanke korraldamist reguleerivaid sätteid, sealhulgas tunnistas riigihanke põhjendamatult kehtetuks, ja ilma rikkumiseta oleks temaga hankelepingu sõlmimine olnud tõenäoline. Erinevalt RHS § 185 lg-st 6 hõlmab RHS § 217 ka olukordi, kus hankelepingu sõlmimiseni ei ole jõutud ‒ näiteks on hankija enne hankelepingu sõlmimist hankemenetluse kehtetuks tunnistanud. RHS regulatsiooni tuleks tõlgendada selliselt, et üheks kahju hüvitamise koosseisuks on RHS § 185 lg 6 ning kui hankelepingut ei ole sõlmitud, saab pakkuja taotleda üksnes pakkumuse esitamisega seonduvate kulude hüvitamist RHS § 217 kohaselt. Kui ka RHS § 202 on käsitatav eraldiseisva materiaalõigusliku nõude alusena, kohalduvad ka sellele RHS § 185 lg 6 eeldused, s.t hankija otsuste eelnev RHS kohane vaidlustamise nõue. Puudub alus eeldada, et seadusandja on soovinud RHS § 202 alusel luua sisuliselt kaks erinevat menetlust, kus isiku võimalused RHS alusel kahjunõude esitamisel oleksid rohkem piiratud võrreldes sellega, kui isik pöördub otse kohtu poole. Seega välistab hankija otsuste vaidlustamata jätmine kahju hüvitamise taotluse sisulise läbivaatamise ja rahuldamise analoogselt RHS § 185 lg-le 6. Kahju hüvitamise eeldused pole täidetud ka juhul, kui lähtuda RVastS ja HKMS regulatsioonist. Kuna kaebaja ei ole vaidlustanud hankemenetluse kehtetuks tunnistamise otsust, ei ole kaebajale kahju RVastS mõttes tekkinud. Kaebaja on väitnud temale kahju tekkimist seoses pakkuja edukaks tunnistamise otsuse õigusvastasusega ‒ MTÜ Reinar Halliku Korvpallikooli asemel tulnuks edukaks tunnistada kaebaja pakkumus. Ent hankemenetluse kehtetuks tunnistamisega on kaebaja nõude õiguslik alus ära langenud. Pärast hankemenetluse kehtetuks tunnistamise otsuse jõustumist ei saa olla ühelgi hankes osalejal nõudeõigusi hankija vastu, sh õigust nõuda hankelepingu sõlmimist ning õigustatud ootust hankelepingu täitmisest saadavale tulule. Kaebajale saamata jäänud tulu kompenseerimiseks puudub õiguslik alus, kuna hankemenetlus jäi pooleli ning kellelegi väljamakseid ei tehtud. Keegi ei saanud õigusvastaseid eeliseid. Ainus võimalus vastava nõudeõiguse tekkimiseks olnuks vaidlustada RHS-s sätestatud korras hanke kehtetuks tunnistamise otsus, mida kaebaja aga ei teinud. Kaebaja on väitnud, et hanke kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamine ei oleks andnud tulemusi, kuna hankelepingu täitmise periood oleks saanud tõenäoliselt vaidluse toimumise ajal läbi. See aga pole määrav. Oluline on, et tähtaegselt esitatud vaidlustuse raames oleks VAKO saanud kontrollida, kas hankija teostas kaalutlusõigust õiguspäraselt ‒ RHS annab hankijale võimaluse hankemenetlus kehtetuks tunnistada ning hankijal on selles oluline kaalutlusruum (vt RHS § 73 lg 3 p 6). Muu hulgas võib hankija tunnistada hankemenetluse kehtetuks põhjusel, et hankija on ise on teinud vigu ning vigade kõrvaldamise tõttu võib hankelepingu sõlmimine viibida seni, kuni RHAD-le vastava hankelepingu sõlmimine muutub võimatuks. Seega asjaolu, et vale pakkuja on edukaks tunnistatud, ei tähenda, et ka hanke kehtetuks tunnistamine oli õigusvastane. Praeguses menetluses aga ei saa enam asuda hindama, kas hankija on hankemenetluse õiguspäraselt või õigusvastaselt kehtetuks tunnistanud ja sellest tulenevalt, kas hankija oleks pidanud kaebaja edukaks tunnistama ja temaga lepingu sõlmima. Hankemenetluse kehtetuks tunnistamise haldusakt on jõustunud ning seda pole ettenähtud korras vaidlustatud. Möödunud on ka 3-aastane tuvastamisnõude esitamise tähtaeg, kui ka asuda seisukohale, et kaebajal oleks võimalik taotleda kahju hüvitamist RVastS ja HKMS alusel. Seega tuleb jätta kaebus rahuldamata põhjusel, et kaebajale pole RHS ega RVastS mõttes kahju tekkinud. Saamata jäänud tulu kompenseerimist ei saa pidada põhjendatuks olukorras, kus hankelepingut ei sõlmitud ühegi pakkujaga, kaebaja 5(12)

3-22-2256 ressursid jäid vabaks ning kaebaja sai keskenduda teistele projektidele. Kuna kaebajale ei ole kahju tekkinud, ei ole vajalik hinnata, kas täidetud on teised RVastS § 7 lg 1 kahju hüvitamise eeldused ning kas kahju tekkimine väidetud ulatuses on tõendatud. RHS § 217 kohaselt võib pakkuja nõuda pakkumuse esitamisega seotud kulude hüvitamist, kui pakkuja tõendab, et hankija rikkus riigihanke korraldamist reguleerivaid sätteid, sealhulgas tunnistas riigihanke põhjendamatult kehtetuks, ja ilma rikkumiseta oleks temaga hankelepingu sõlmimine olnud tõenäoline. Vaidlust ei ole, et tulenevalt hindepunktide valest kokku arvutamisest tunnistas hankija edukaks vale pakkuja ‒ edukaks oleks tulnud tunnistada kaebaja. Ka vastustaja on 16.03.2020 menetlusdokumendis kinnitanud, et ei lükka ümber Rahandusministeeriumi järeldust, et riigihankes nr 212150 arvutati hindepunktid valesti kokku ning hanke alusdokumentide kohaselt pidanuks hankija 25.09.2019 otsusega edukaks tunnistama kaebaja pakkumuse eeldusel, et kaebaja suhtes ei oleks esinenud RHS § 95 lg-tes 1 ja 4 sätestatud kõrvaldamise aluseid. Vastustaja pole välja toonud, et kaebaja suhtes esineks mõni RHS § 95 lg-tes 1 või 4 sätestatud kõrvaldamise alus. Seega on tõendatud, et vastustaja rikkus riigihanke korraldamist reguleerivaid sätteid. Ühe näitena, kuidas hankija võib riigihanke korraldamist reguleerivaid sätteid rikkuda, on see, kui hankija tunnistab riigihanke põhjendamatult kehtetuks. See aga pole RHS § 217 kohustuslik element, see võib olla üheks viisiks, kuidas hankija on riigihanke korraldamist reguleerivaid sätteid rikkunud. Kohtu arvates on RHS § 217 kohaldamise eeldused võrreldes RHS § 185 lg-ga 6 leebemad, st nõude sisulise läbivaatamise ja rahuldamise eeldus ei ole, et pakkuja oleks hankija vastavad otsused vaidlustanud. Nõutav on, et pakkuja tõendaks, et hankija rikkus riigihanke korraldamist reguleerivaid sätteid ja rikkumiseta oleks pakkujaga hankelepingu sõlmimine olnud tõenäoline. Siinsel juhul on pakkuja tõendanud, et hankija rikkus riigihanke korraldamist reguleerivaid sätteid ja on tõenäoline, et hankeleping oleks sõlmitud just kaebajaga, kuna tema esitas majanduslikult soodsaima pakkumuse. Hüvitamisnõue tuleks jätta rahuldamata siis, kui oleks ilmselge, et hankijal ei olnud muud valikut, kui hankemenetlus kehtetuks tunnistada. Praegu seda väita ei saa, sest ka oktoobri keskpaigas, mil hankijale sai teatavaks punktide vale kokkulugemine, oleks hankija jõudnud teha uue edukaks tunnistamise otsuse ja teoreetiliselt sõlmida lepingu kaebajaga. Hankeleping oleks olnud täidetav ka juhul, kui tegevustega oleks alustatud näiteks novembri alguses. Kuna hankija tehtud vead olid olulisteks põhjusteks hankelepingu sõlmimise venimisel ja seetõttu hankemenetluse kehtetuks tunnistamisel, on RHS regulatsiooni ja selle aluseks oleva Euroopa Liidu õiguse mõttega kooskõlas hüvitada pakkujale hankija tegevuse tulemusel tekitatud kulud, mis seonduvad pakkumuse esitamisega. Kaebaja on välja toonud, et pakkumuse koostamise kulud olid 3169,46 eurot. Kulud seonduvad peamiselt kaebaja töötajate, kes valmistasid ette pakkumuse esitamist, töötasudega. Kaebaja saab nõuda töötajate palgakulude hüvitamist. Kaebaja töötundide arvestus on mõnevõrra hinnanguline, kuna täpselt ei ole võimalik kontrollida ega tõendada, kui palju tööajast kulus just konkreetse pakkumuse tegemisele. Hinnata saab seda, kas taotletud kulud on eeldatavat töömahtu arvestades mõistlikud. Ehkki töötunde on nelja töötaja peale kokku 278, mis on suur hulk, on nõude summa tervikuna mõistlik ja põhjendatud. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista pakkumuse esitamisega seotud kulud 3169,46 eurot. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni selle kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivis on kohaldatav ka avalik-õiguslikes kahju hüvitamise suhetes (nt Riigikohtu 27.11.2014 otsus nr 3- 3-1-66-14, p 19). Kaebaja on taotlenud viivise määramist alates kohtuotsuse langetamisest, s.o 27.04.2023. 6(12)

3-22-2256 Ülaltoodut arvestades tuleb kaebus rahuldada osaliselt. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista 3169,46 eurot ja seadusjärgne viivis. Muus osas jääb kaebus rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7(12)

3-22-2256 tuleb lähtuda tervikust, sh menetluse ajal toimunud asjaoludest. Kohus ei ole kõiki asjaolusid kogumis hinnanud, mis on toonud kaasa ebaõige lahendi. Kaebaja esitatud pakkumuse ettevalmistamise ja riigihankes osalemisega seotud kulud ei ole ühegi tõendiga tõendatud ega ka kogumis mõistlikus ja usutavas suuruses. Kuigi kohus on ise jaatanud töötundide ebarealistlikkust, on kohus pidanud summat tervikuna mõistlikuks. Tegemist on olulise vastuoluga. Halduskohus on ebaõigesti jaotanud kohtumenetluse kulud. Vaidlus väljub vastustaja igapäevategevusest, sest vastustaja ei tegele põhitegevusena riigihangete korraldamise, riigivastutuse hindamise ega ka juriidiliste vaidlustega. Lisaks on halduskohus jätnud arvestamata asjakohase kohtupraktika (Riigikohtu 14.01.2009 otsus nr 3-3-1-62-08, p 15). Avalikest andmebaasidest nähtuvalt ei ole kaebaja majanduslik olukord halb, mistõttu puudub põhjus, miks isik ei peaks vastutama enda poolt põhjendamatult tekitatud vaidlusega seotud kulude eest. Kohus ei ole kontrollinud esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust (HKMS § 108 lg 12).

3-22-2256 Eelneva tõttu on otsitud ja tõele mittevastavad vastustaja väited, et ajalist raami arvesse võttes ei oleks ühelgi juhul toimunud hankelepingu sõlmimist. Kuna kaebaja ja Õppekeskus OÜ tegevus taandus ühele järelevalvemenetlusele, mis omakorda osutas võimalusele sõlmida hankeleping just kaebajaga, ei olnud takistusi lepingu sõlmimiseks. Oktoobris ja isegi novembri alguses 2019 oleks saanud sõlmida hankelepingu kooskõlas hanketingimustega (hanke tehnilise kirjelduse p 8). Lepingu täitmine osaliselt ka jaanuaris 2020 ei oleks olnud vastuolus hanketingimustega. Täpselt analoogses sõnastuses eeldatavate tähtpäevadega vastustaja sõlmitud hankeleping täideti aasta hiljem samuti alles 29.01.2021 ehk mitte detsembris, kuigi hanketingimustes eeldati detsembrit. Ka Rahandusministeeriumi järelevalve tegi oktoobris 2019 hankijale ettepaneku tunnistada vigane otsus kehtetuks ja teha uus otsus (kaebaja kasuks). Järelevalve osutas hankijale, et uus otsus tuleb teha olemasolevate hindamistulemuste põhjal. Seepärast jääb arusaamatuks vastustaja ajaline arvestus, milles ta nimetab lepingu sõlmimise esimeseks võimalikuks kuupäevaks 11.11.2019. Uue ja õiguspärase otsuse oleks saanud teha 16.10.2019 koos vana tühistamisega ja see ei vajanud uut hindamist, vaid vea parandamist punktide kokku arvutamisel. Lepingu oleks saanud sõlmida sellest kuupäevast 14 päeva hiljem. Kaebaja esitas 16.03.2023 alternatiivse nõudena pakkumise koostamise kulude hüvitamise ning seda kohus ka lahendas. Kaebaja esitatud tõendid on lubatavad. Kaebajal ei olnud maksuvõlga ja hindamine ei veninud. Pakkumuste esitamise ja otsuse tegemise vahel 28.08.2019‒25.09.2019 oli 28 päeva, mis on tavapärane aeg loovlahendustega hangete hindamisel. Kaebaja ei nõustu, et hankevaidlust ei ole vastustajal võimalik välise õigusabita pidada. Halduskohtus kehtib uurimispõhimõte ja kohus suudab ise koos hankija hankespetsialistiga selgitada välja olulised asjaolud.

3-22-2256 kaebaja enda esitatud lepingu täitmise ajakava, mille kohaselt pidid tegevused algama oktoobrist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Mari Ann Simovart, Mart Parind. Riigihangete seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2019. Lk 1157, 17.

10(12)

3-22-2256 maksma panemiseks ei ole muid eeldusi peale selles sättes nimetatu. Teisisõnu on RHS § 217 alusel esitatud hüvitamisnõude rahuldamise eelduseks üksnes see, et pakkuja on tõendanud esiteks, et hankija rikkus riigihanke korraldamist reguleerivaid sätteid ja teiseks, et selle rikkumiseta oleks olnud tõenäoline temaga hankelepingu sõlmimine. RHS § 217 ei viita pakkujale kulude hüvitamise muudele eeldustele, eelkõige sellele, et pakkuja on eelnevalt vaidlustanud hankija otsuse, milles riigihangete korraldamist reguleerivaid sätteid rikuti (vrd RHS § 185 lg 6) või kasutanud muid esmaseid õiguskaitsevahendeid (vrd RVastS § 7 lg 1). Selle poolest erineb pakkumise koostamise ja hankemenetluses osalemisega seotud kulude hüvitamise nõue hankija tegevusega pakkujale tekitatud mistahes muu kahju (st saamata jäänud tulu) hüvitamise nõudest, mille eelduseks on hankija otsuse eelnev vaidlustamine. Selles kontekstis tuleb sõnastust „sealhulgas tunnistas riigihanke põhjendamatult kehtetuks“ mõista – nagu halduskohus õigesti tegi – näitena hankija võimalikust õigusvastasest tegevusest, mitte aga kui ühte eeldust, mis lisaks muule rikkumisele peab igal juhul olema täidetud.

3-22-2256 väljub hankija igapäevase põhitegevuse raamidest. Integratsiooni Sihtasutuse puhul see nii ei ole. Kuigi Integratsiooni Sihtasutuse põhikirja kohaselt ei ole hankemenetluste korraldamine sihtasutuse põhitegevus, on ometi selge, et oma põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks saab sihtasutus teenuseid sisse osta riigihangete kaudu. Integratsiooni Sihtasutuse veebilehel on avaldatud sihtasutuse hankekord ning veebilehe andmetel korraldas sihtasutus nt 2024. a-l kümneid hankeid. Järelikult saab hankemenetluse korraldamist ja läbi viimist pidada sihtasutuse igapäevaseks põhitegevuseks. Tuleb möönda, et hankega seonduva hüvitamisnõude lahendamine ei pruugi seda olla. Osas aga, mis seonduvalt hüvitamisnõudega väljus vastustaja igapäevase põhitegevuse raamidest, oleks ebaõiglane jätta hankija menetluskulud pakkuja kanda, arvestades hankija õigusvastast tegevust hanke korraldamisel (HKMS § 108 lg 11). Vastustajalt välja mõistetud kaebaja menetluskulude suurus (227 eurot) ei olnud ebamõistlik ega ülepaisutatud. Apellatsiooniastme menetluskulud

(allkirjastatud digitaalselt)

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.