Haridus ja kultuur › Üld- ja kõrgharidus

3-24-1117 Infosüsteemis (EHIS) kõigi nelja lapse õpilasnimekirja kuulumist. XXX kinnitas 14.10.2024 vastustajale, et lapsevanem on teinud kõik ettekirjutuses nõutud tegevused, neil on ligipääs kooli õppekeskkonnale, kus nad tegutsevad. Vanema soovil rakendatakse õppemeetodina koduõpet. Lapsevanem on täitnud kõik kooli nõudmised ja lapsed on asunud täitma koolikohustust. Seega on 14.03.2024 ettekirjutus täidetud. Langenud on ära koostöökohustus YYYga. Vastustaja kinnitas, et ei rakendanud kaebaja suhtes sunniraha ning haldusmenetlus on lõppenud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-24-1117 laste heaolu, kuna ei ole rahuldatud laste hariduslikke vajadusi. Ettekirjutusega on küll nõutud laste koolikohustuse täitmist, kuid on jäetud rakendamata meetmed koolikohustuse tagamiseks ning isegi takistatud lastel normaalselt koolikohustust täita. YYY takistas vastustaja nõudmisel ka laste uude kooli vastuvõtmist, viivitades EHIS-sse laste koolist lahkumise kohta märke tegemisega. Haldusasja menetluse lõpetamine on ekslik. Haldusakt on kehtetuks tunnistatud ainult edasiulatuvalt, seega ei saa rääkida selle ületühistamisest. Samuti ei saa rääkida õigusvastasuse tuvastamisele üleminekust, sest kohus pole lõpetanud menetlust HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, kuna kaebuses vaidlustatud haldusakti ei ole kehtetuks tunnistatud, vaid haldusakt on kehtivuse kaotanud. Tühistamisnõuet tuleks edasi menetleda, sest haldusorgan või kolmandad isikud tuginevad tulevikus haldusakti varasemale kehtivusele. Lisaks kaalub kaebaja hüvitamiskaebuse esitamist. Ettekirjutus ei ole kehtiva õigusega kooskõlas, proportsionaalne ega täitnud püstitatud eesmärki.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-24-1117 õigusvastasuse tuvastamine ei aitaks kaebajal oma õigusi paremini kaitsta. Samuti ei näe kohus reaalset ohtu, et vastustaja võiks tulevikus asuda kaebaja õigusi rikkuma, ning et õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis oleks võimatu või ebamõistlikult raske (vt ka Riigikohtu 14.02.2023 otsus nr 3-19-2164, p 17). Seetõttu ei ole võimalik kaebaja preventiivset huvi jaatada.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtunik Kristjan Siiguri eriarvamus Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2024. a määrusele haldusasjas nr 3-24-1117 Ma ei nõustu kohtukoosseisu enamuse seisukohaga, et tuvastamiskaebusele üleminek on siinsel juhul lubatav seetõttu, et kaebaja on määruskaebuses toonud välja kavatsuse esitada ettekirjutusega tekitatud kahju hüvitamise nõue. Minu arvates ei piisa HKMS § 152 lõike 2 alusel menetluse jätkamiseks pelgalt sellest, kui kaebaja on üldsõnaliselt osutanud kahju tekkimisele või tulevikus kahju hüvitamise nõude esitamise kavatsusele. Õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminek täidab ressursside otstarbeka kasutamise eesmärki. Seda eesmärki silmas pidades peab halduskohtul olema minu arvates teatav kaalumisruum menetluse jätkamise vajalikkuse hindamisel – hilisema hüvitamisnõude esitamise huvides saab menetluse jätkamist HKMS § 152 lg 2 tähenduses kaebaja õiguste kaitseks vajalikuks pidada siis, kui kaebuse aluseks olevate asjaolude ning kaebaja esitatud väidete pinnalt on vähemalt tõenäoline, et vaidlustatud haldusakt võib olla kaebajale kahju põhjustanud. Halduskohus ei saa HKMS § 152 lg 2 kohaldamise üle otsustades anda mistahes lõplikku hinnangut võimaliku hüvitamiskaebuse eduväljavaadetele, ent olukorras, kus kaebuses esile toodud andmete pinnalt ei saa väidetava kahju tekkimist pidada tõenäoliseks, ei pea halduskohus lubama haldusakti õigusvastasuse nõudele üleminekut ning võib menetluse lõpetada. HKMS § 152 lõikes 2 kasutatud sõnastust „on vajalik“ tuleb mõista nii, et konkreetse vaidluse asjaolusid ja eelviidatud ressursside otstarbeka kasutamise eesmärki silmas pidades saab menetluse jätkamist pidada vajalikuks. Tuleb nimelt silmas pidada, et riigivastutuse seaduse § 7 lõikest 1 tulenevalt eeldab kahju hüvitamise nõude rahuldamine lisaks haldusakti või toimingu õigusvastasusele ka selle tuvastamist, et kahju tõesti tekkis ning et kahju ja õigusvastase haldustegevuse vahel on põhjuslik seos. Kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmiseks piisab sellest, kui ükskõik milline

4(6)

3-24-1117 eelnimetatud eeldustest täidetud. Kui kaeabaja pöördub kohtusse kahju hüvitamise nõudega, mis hõlmab iseenesest ka haldustegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõuet, siis võib kohus jätta kaebuse rahuldamata, kui ta tuvastab, et väidetavat kahju ei ole tekkinud, ilma et peaks asuma eraldi hindama haldustegevuse õiguspärasust. Seejuures on avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise nõuete lahendamisel sageli kõige ressursimahukamaks osaks just haldustegevuse õiguspärasuse kontrollimine. Eeltoodut silmas pidades ei ole ressursside otstarbeka kasutamise eesmärgiga kooskõlas see, kui jätkata HKMS § 152 lg 2 alusel menetlust haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks olukorras, kus olemasolevatest andmetest lähtudes ei ole alust pidada kahju tekkimist isegi tõenäoliseks. HKMS § 152 lg 2 alusel menetluse jätkamist taotledes ei pea kaeabaja kahju tekkimist tõendama, küll aga vähemalt esitama põhistatud selgituse, milles see kahju seisnes. Kui kaebaja seda ei tee või kui kahju tekkimist ei saa selgitustest hoolimata pidada vähemalt tõenäoliseks, võib halduskohus menetluse lõpetada. Sel juhul on kaebajal võimalik hiljem siiski esitada kohtule eraldi hüvitamiskaebus, mille läbi vaatamisel hindab kohus vajaduse korral ka kahju väidetavalt põhjustanud haldusakti õiguspärasust. Leian, et siinsel juhul ei saa kaebuse aluseks olevatest asjaoludest ja kaebaja väidetest tulenevalt pidada tõenäoliseks kaebajale vaidlustatud haldusaktiga kahju tekkimist. Esiteks on kaebaja osutanud oma laste tervise ja heaolu kahjustamisele, ent kaebuse on kaebaja kohtule esitanud enda nimel, mitte oma laste nimel. HKMS § 152 lg 2 ei võimalda minu hinnangul jätkata kaebaja nimel esitatud kaebuse menetlust põhjusel, et see võib olla vajalik kaebaja laste õiguste kaitseks. Teiseks on kaebaja kahju põhjusena viidanud muu hulgas vastustaja viivitusele laste koolivahetusega seotud andmete andmekogusse kandmisel. See leidis aga toimikust nähtuvalt aset 2024. aasta septembris-oktoobris, samas kui vaidlustatud haldusakt on antud 14.03.2024. Haldusakti õiguspärasust hinnatake haldusakti andmise aja seisuga (vt HKMS § 158 lg 2 teine lause). Lisaks sellele on kaebaja määruskaebuses rõhutanud, et ta ei ole soovinud taotleda ettekirjutuse täitmist koolikohustuse täitmiseks kohustamise 3-24-1117 (eriarvamus)

5(6)

3-24-1117 pärast. Laste koolikohustuse täitmisega seotud kohustuse panemine oligi aga vaidlustatud ettekirjutuse põhisisuks. Kõik eeltoodut silmas pidades ei nähtu, milles seisneb kaebajale vaidlustatud haldusaktiga tekitatud väidetav kahju. Seetõttu leian, et halduskohus võis menetluse lõpetada ning ringkonnakohus oleks pidanud halduskohtu 12.11.2024 määruse muutmata jätma.

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.