Xi kaebus Rae Vallavalitsuse 23.01.2024 korralduse nr 112, 30.01.2024 korralduse nr 179 ja 26.03.2024 korralduse nr 524 (vaideotsus) tühistamiseks ning 15.01.2024 avalduse läbivaatamiseks kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X (isikukood xxxxxxxxxxx) Vastustaja – Rae vald, volitatud esindajad Helle Semmel ja Erik Niinemaa
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt.
2.Kohustada Rae valda vaatama kaebaja 15.01.2024 avaldus läbi.
3.Jätta muus osas kaebus rahuldamata.
4.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskuludena 10 eurot. Jätta poolte muud menetluskulud nende endi kanda.
5.Kohtuotsuse avalikustamisel asendada kaebaja ja tema pereliikmete nimed ja isikukoodid tähemärkidega.
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 18.12.2024 a.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas Rae vallale järgmised taotlused: - 27.12.2023 avalduse A sporditegevuse hüvitise saamiseks summas 180 eurot (dtl 24) ning 29.12.2023 avalduse B sporditegevuse hüvitise saamiseks summas 180 eurot (dtl 27). Taotlused jäeti 30.01.2024 korraldusega nr 179 (dtl 52) rahuldamata, kuna mõlemad hooldusõigust omavad vanemad või lapse ainuhooldusõigust omav vanem või lapse eestkostja ei ole rahvastikuregistri andmetel valla elanik eelmise aasta 31. detsembril. Kaebaja vaie jäeti 26.03.2024 korraldusega nr 524 (dtl 6) rahuldamata. Laste ema (kaebaja) elukoht oli 05.05.2022-30.06.2023 väljaspool Rae valda. Hüvitis on suunatud Rae valla elanikele, et toetada laste spordi- ja huvitegevust. Taotleja ei ole üheski avalduses selgitanud, et laste vanemad elavad eraldi ning antud informatsioon ei ole tuvastatav ka rahvastikuregistri andmebaasist. Võimalik on taotleda erandkorras kuluhüvitist, kuid juhtudel, kus lapsevanem on 1(5)
taotlusega esitatud lisaavalduses erandkorras kuluhüvitise maksmiseks, toonud välja asjaolu, et lapsevanemate kooselu on lõppenud või on antud informatsioon tuvastatav rahvastikuregistri abiga, näiteks, kui ühel lapsevanemal on uus abikaasa või uue elukaaslasega ühised lapsed. Laagritoetuse väljamaksmise küsimus ei ole asjakohane. - 29.12.2023 avalduse C huvitegevuse hüvitise saamiseks summas 125 eurot (dtl 23). Taotlus lahendati 23.01.2024 korraldusega nr 112 (dtl 91). Lapse ema registreeritud elukoht oli rahvastikuregistri andmetel väljaspool Rae valda 05.05.2022-30.06.2023, seega ei ole täidetud elukoha nõue 31.12.2022 seisuga. Kaebaja vaie jäeti 26.03.2024 korraldusega nr 524 (dtl 6) koos eelnevalt nimetatud sporditegevuse hüvitiste taotlustega rahuldamata. - 15.01.2024 avaldus sporditegevuse hüvitise saamiseks summas 50 eurot (dtl 16).
2.X esitas 26.04.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse Rae Vallavalitsuse 23.01.2024 korralduse nr 112, 30.01.2024 korralduse nr 179 ja 26.03.2024 korralduse nr 524 (vaideotsus) tühistamiseks ning 15.01.2024 avalduse läbivaatamiseks kohustamiseks.
1.Kaebaja esitas avalduse toetuse erandkorras saamiseks nii taotluse hetkel kui ka vaide esitamisel. Kaebaja selgitas, et ajutiselt olid vanemate elukorralduse asjaolud sellised, mis vajasid eraldi elukohta ja perioodil 05.05.2022-30.06.2023 oli ühe vanema registreeritud elukoht väljaspool Rae valda. Õnneks said vanemad lahkhelid lahendatud ning mõlemad vanemad on registreeritud ühte elukohta alates 01.07.2023.
2.Vastustaja on rahuldanud erandkorras toetuse saamise avalduse laagrihüvitise määramisel, kuid mitte spordi- ja huvitegevuse hüvitise määramisel, kuigi hüvitiste tingimused olid samad. Samuti on vallavalitsus 2022. aastal määranud hüvitise proportsionaalselt.
3.Kaebaja ei ole küsinud toetust teiselt vallalt, mille elanik ta rahvastikuregistri kohaselt vahepeal oli.
3.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
1.Kaebusest ei nähtu, et kaebaja oleks vastustajale selgitanud ega avaldanud, et ajutiselt olid vanemate elukorralduse asjaolud sellised, mis vajasid ühe vanema eraldi elukohta perioodil 05.05.2022-30.06.2023 väljaspool Rae valda.
2.Vastustaja lähtus seega taotluse lahendamisel asjaolust, et kaebaja elukoht oli vaidlusalusel perioodil väljaspool Rae valda. Vastustaja saab lähtuda üksnes asjaoludest, mille taotleja välja toob või mis on näiteks rahvastikuregistri abiga tuvastatavad.
3.Laagrihüvitis ei ole käesoleva kohtumenetluse esemeks.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Rae Vallavolikogu 16.09.2014 määrus nr 11 „Rae valla eelarvest perede toetamise kord“ § 11 lg 2 p 1 sätestas nii kaebaja poolt taotluse esitamise kui ka lahendamise ajal 1 noorte spordi- ja huvitegevuse kuluhüvitise kohta järgmist: Taotluse toetuse saamiseks võib esitada, kui on täidetud järgmised tingimused: võrdset hooldusõigust omavad vanemad /.../ on rahvastikuregistri andmetel valla elanik eelmise aasta 31. detsembril. Korra § 5 lg 4 sätestab täiendavalt: Vallavalitsusel on erandjuhtudel õigus määrata toetusi ja kuluhüvitisi ka käesoleva korraga fikseerimata juhtudel või suunata toetuste taotlemise materjalid otsustamiseks volikogule.
Kuni 31.12.2023 kehtinud redaktsioon: https://www.riigiteataja.ee/akt/429082018108; alates 01.01.2024 kehtiv redaktsioon: https://www.riigiteataja.ee/akt/429122023075
2(5)
Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja rahvastikuregistri järgseks elukohaks ajaperioodil 05.05.202230.06.2023 ei olnud Rae vald. Sama faktilist asjaolu kinnitab ka kaebaja kontaktide päring rahvastikuregistrist kohtute infosüsteemi kaudu.
5.Kohus selgitas kaebajale 30.04.2024 määruses: - Tegemist on kohaliku omavalitsuse vabatahtliku hüvitisega, mille kujundamisel on vallal küllaltki suur kujundusruum. Kohus saab reeglina kohustada valda üksnes enda kujundatud reegleid järgima. - Riigikohus leidis 08.03.2011 otsuses nr 3-4-1-11-10, et toetuste loomise legitiimseks eesmärgiks on KOVi eesmärk toetada üksnes kohalikke elanikke (p 56). Kuna tulumaksu laekumine omavalitsuse eelarvesse sõltub inimese elukoharegistreeringust rahvastikuregistris, on kohalikul omavalitsusel selge huvi, et kohalikud elanikud oleksid ennast ka sellesse omavalitsusesse registreerinud (p 58). Kui sätestataks, et piisaks ühe isiku registreeringust, ja kõigis kohalikes omavalitsustes oleks samasugune regulatsioon ning isa, ema ja laps oleksid registreeritud kõik erinevatesse omavalitsustesse, siis oleks õigus toetust saada koguni kolmest omavalitsusest (p 63, Riigikohtu selgitus konkreetse sünnitoetuse raames). Kuigi omavalitsus ei osuta teenuseid otseselt vastutasuna isikute panuse, sh tulumaksu laekumise eest, saab pidada õigustatuks, et kohaliku omavalitsuse ja isiku suhe on siiski vastastikune. Tasakaal on paigast, kui isik keeldub võtmast omavalitsuse vastu kohustusi, kuid saab siiski õiguse nõuda endale hüvesid. Kui eitada omavalitsuse ja isikute suhte vastastikkust, võiks jõuda seisukohani, et kohalik omavalitsus peaks toetusi pakkuma kõigile, sõltumata nende elukohast (p 64). Õiguskantsler on sama Riigikohtu lahendit korduvalt erinevate KOVi teenuste ja toetuste raames selgitanud: - lapsehoiuteenus2; - lasteaia kohatasu3; - hooldaja toetus4; - eraspordiklubid5; - ranitsatoetus6 ja - koolilõuna kulud7.
6.Käesolevas asjas on vastustaja lähtunud enda kehtestatud korrast ning keeldunud toetuse maksmisest, kuna kaebaja ühe lapsevanemana ei olnud 31.12.2022 rahvastikuregistri kohaselt Rae valla elanik. Nagu kohus eelnevalt ülevaate tegi, on kohalikul omavalitsusel vabatahtlike toetuste kujundamisel suur kaalutlusõigus ning kohalik omavalitsus võib suunata toetused ennekõike või ainult isikutele, kes on rahvastikuregistri kohaselt haldusterritooriumi elanikud. Kohalikul omavalitsusel on õigus kujundada toetused nii, et neid makstakse proportsionaalselt ajaga, mil elanik oli kalendriaasta kestel rahvastikuregistri kohaselt konkreetse valla või linna elanik. Samas võib kohalik omavalitsus ka selle erisuse või osalise toetuse reguleerimata jätta.
Tulumaksuseaduse § 5 lg 1 p 2 sätestab üldise reegli, et residendist füüsiliste isikute makstud tulumaksust laekub 11,89% maksumaksja elukohajärgse kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvesse. Residendist füüsilise isiku elukohaks kalendriaastal loetakse sama kalendriaasta 1. jaanuari seisuga Maksu- ja Tolliameti peetavasse maksukohustuslaste registrisse kantud elukoht. Kui Maksu- ja Tolliametil puuduvad andmed tema elukoha kohta, jaotatakse tema makstud tulumaks lõikes 1 sätestatud põhimõttel proportsionaalselt kohalike omavalitsusüksuste arvestuslikele osakaaludele (TuMS § 5 lg 2). Seega sõltub elukohakandest aastavahetusel otseselt see, kas osa kaebaja tasutud tulumaksust laekub kohalikult omavalitsusele. Arvestades kaebaja elukohakannet rahvastikuregistrist 31.12.2022 ning ka 01.01.2023 ei laekunud 2023. aasta eest tervikuna kaebaja tasutud tulumaksu vastustaja eelarvesse. Sealjuures ei ole oluline, kas mõni teine vald sama ajaperioodi eest toetust maksis, kas kaebaja seda taotles või kas teise valla õigusaktid sellise toetuse üldse ette nägid. Iga kohalik omavalitsus otsustab ise, millised vabatahtlikud toetused valla eelarvest ette näha.
7.Kaebaja taotluste ega ka kaebuse läbivaatamisel ei ole oluline, kuidas on toimitud varem teiste toetustega või kuidas on toetuseid määratud teistele isikutele. Varasem võimalik ebaõige halduspraktika, mis isikut soodustas, ei anna õigustatud ootust sellise praktika jätkumisele. Kaebajal on õigus saada toetust üksnes kehtiva määruse tingimusi järgides. Juhul, kui varem, 2022. aastal on kaebajale määratud toetust kaebaja väidete kohaselt õigusvastaselt vähem, ei tingi ka see käesolevas asjas kaebuse rahuldamist, kuna hüvitise määramine tuleb otsustada üksnes kehtivate normide alusel.
8.Vaidlustatud korraldustest nähtub, et kaebaja ei toonud oma taotlustes välja asjaolusid, mille tõttu tulnuks erandkorras toetus määrata. Kaebaja on toonud üksnes, et üks vanem oli registreeritud teises elukohas ning alates 01.07.2023 on mõlemad vanemad registreeritud taas Rae valda (dtl 17 ja 27.12.2023 taotlus dtl 24). Sama põhjendus on toodud ka vaides (dtl 18), selgituseta, miks üks vanem oli sunnitud teises vallas elama. Kohus nõustub vastustajaga, et juhul, kui taotleja soovib erandkorras toetust, peab ta ise ka välja tooma need erandlikud asjaolud, sest erandkorras toetuse taotlemisega ka möönab taotleja, et ta ei pruugi tavakorras toetuse saamise tingimusi täita. Ainuüksi fakti nentimine, et isik ei vasta hüvitise tingimustele, ei ole piisav. Lisaks on erandkorras toetuse määramisel kohalikul omavalitsusel väga lai kaalutlusõigus. Korra § 5 lg 4 sõnastuse kohaselt ei ole vallavalitsusele seatud kaalutlusõiguse piire, millal nad peavad erandjuhul siiski toetuse määrama. Arvestades juba niigi vabatahtliku toetuse tingimustest erandi tegemist, võis vastustaja keelduda omal äranägemisel erandi tegemisest. Erandjuhul toetuse taotlejal ei ole subjektiivset õigust nõudmaks, et talle vabatahtlikku toetust selle tingimuste täitmata jätmisel siiski määrataks. Käesolevas asjas ei nähtu asjaolusid, mille tõttu võiks tekkida kahtlus, et vastustaja on keeldumisel ületanud volikogu määratud kaalutlusõiguse piire. Kohustamisnõue
9.Kohus on käesolevas asjas selgitanud: - 27.06.2024 määruses, et C spordikulude hüvitise osas võib vald olla 15.01.2024 avalduse osas ilmselges viivituses (p 4); - 16.08.2024 määruses viidetega vastustaja enda õigusaktidele, et vastustaja ei ole 15.01.2024 taotlust tähtaegselt läbi vaadanud (p 4); - 03.10.2024 määruses veelkord, et 15.01.2024 taotluse läbivaatamise tähtaeg on eelduslikult möödunud. Vastustaja ei ole kohtu selgitustele tähelepanu pööranud ega ole ka asunud seisukohale, et taotluse läbivaatamine toimub jätkuvalt tähtaegselt. Vastustaja on kohtule kinnitanud 18.06.2024, et taotlus on lahendamata (dtl 49). 4(5)
10.RVastS § 6 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Taotluse tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral võib isik esitada kaebuse halduskohtule (§ 6 lg 3). Rae Vallavolikogu 16.09.2014 määruse nr 11 „Rae valla eelarvest perede toetamise kord“ § 11 lg 12 kohaselt teeb vallavalitsus otsuse taotluse kohta 45 päeva jooksul pärast taotluse esitamist. 45päevane tähtaeg on käesolevas asjas ilmselgelt möödunud. Vastustaja ei ole esitanud ühtegi põhjendust, miks tuleks tähtaja ületamist pidada põhjendatuks, vastustajast sõltumatutest asjaoludest tulenevaks vms. Kohus on ka korduvalt meelde tuletanud, et vastustaja on taotluse lahendamisel viivituses ning taotlus on võimalik läbi vaadata ka kohtumenetluse ajal. Iga haldusorgan peab toimima heas usus ja hea halduse tava järgides. Taotluse läbivaatamisega viivitamine ei ole põhjendatud seetõttu, et haldusorgan võib eelistada esmalt ära oodata kohtu seisukoha muude, võimalike sarnaste taotluste osas. Veelgi enam ei tohi olla haldusorgani eesmärgiks see, et pärast kohustamisnõude rahuldamist peaks kaebaja haldusaktiga mittenõustumise korral pöörduma uuesti kohtusse tühistamisnõudega ega saaks käesolevas asjas kaebuse muutmisega kõikidele muredele üht ammendavat kohtulahendit. Haldusorgani enda ülesanne on viia läbi haldusmenetlus vastavalt seadustes ja muudes õigusaktides toodud korrale ja õiguslikele alustele ning seda koormat ei ole õigustatud panna üksikisikule, kes peab asuma haldusorganilt mõnes muus menetluses õigusakti täitmist nõudma. Sealjuures, küll väiksema tähtsusega kaasneb sellega ka täiendav koormus järelevalve- ja/või õiguskaitseorganitele.
11.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kohustamisnõude ning kohustab vastustajat vaatama kaebaja taotluse läbi. Kohus ei määra kindlaks kohtuotsuse täitmise aega. Kui seda ei ole otsuses märgitud, tuleb taotlus läbi vaadata mõistliku aja jooksul, arvestades konkreetse taotluse läbivaatamiseks vajaliku haldusmenetluse keerukust (või keerukuse puudumist ehk lihtsust). Kohtuotsuse täitmata jätmise eest määrab kohus süüdiolevale menetlusosalisele rahatrahvi kuni 32 000 eurot. Rahatrahvi määramine ei vabasta kohtuotsuse ettekirjutuse täitmata jätnud menetlusosalist kohustusest ettekirjutust mõistliku tähtaja jooksul täita ega võta menetlusosaliselt, kelle huvides ettekirjutus on tehtud, õigust taotleda kohtult kohtuotsuse ettekirjutuse jätmise eest uue rahatrahvi määramist. Kohus võib määrata rahatrahvi korduvalt (HKMS § 248 lg-d 1 ja 2).
12.Kohus rahuldab kokkuvõttes kaebuse osaliselt, kohustamisnõude osas. Tühistamisnõuded jätab kohus rahuldamata. Kaebaja on kaebuselt tasunud riigilõivu 20 eurot. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kohus leiab, et tühistamisnõuded on omavahel kattuvad, sh on 3 taotlust lahendatud kahe haldusakti ja ühe vaideotsusega, ning moodustavad seega käesolevast asjast poole. Seega, kuna kohus rahuldab kaebuse pooles ulatuses, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista riigilõiv 10 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.