Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk ja Tanel Saar 31. oktoober 2024, Tartu 3-17-1328
Haldusasi
AS ATKO Bussiliinid kaebus Narva linnale kohustava ettekirjutuse tegemiseks ja tekitatud kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 31. oktoobri 2023. a otsus Narva linna apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja AS ATKO Bussiliinid esindaja v.adv Keijo Lindeberg Vastustaja Narva linn esindaja v.adv Andrei Matvejev
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 31. oktoobri 2023. a otsuse resolutsiooni punkt 2 tervikuna.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada kaebus osaliselt ning mõista Narva linnalt AS ATKO Bussiliinid kasuks välja 2017. aasta jaanuarist kuni maini müüdud soodus- ja täispiletite hinnavahe hüvitamiseks 14 219, 80 eurot, selle kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist 6 482,63 eurot ning viivis alates 1. novembrist 2024 iga viivitatud päeva eest vastavalt VÕS § 113 lg 1 alusel arvutatud viivise määrale; mõista Narva linnalt AS ATKO Bussiliinid kasuks välja 2016. aastal müüdud soodus- ja täispiletite hinnavahe hüvitamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks 41 484,07 eurot, selle kohustuse täitmisega viivitamise eest 18 912,08 eurot ning viivis alates 1. novembrist 2024 iga viivitatud päeva eest vastavalt VÕS § 113 lg 1 alusel arvutatud viivise määrale.
4.Tühistada Tartu Halduskohtu 31. oktoobri 2023. a otsuse resolutsiooni punkt 3 ja mõista Narva linnalt AS ATKO Bussiliinid kasuks halduskohtus kantud menetluskulude katteks välja 2616,33 eurot ja apellatsioonimenetluse kulude katteks 552,22 eurot. Ülejäänud osas jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 2. detsember 2024.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Narva Linnavalitsus sõlmis 5. oktoobril 2015 AS-ga Atko Bussiliinid Narva linna avaliku bussiliiniveo teenindamise lepingu. Lepingu kohaselt pidi AS Atko Bussiliinid korraldama Narva linnas bussiliinivedu.
2.Kaebaja esitas kaebuse vastustaja kohustamiseks maksta 2016. ja 2017. esimese viie kuu eest bussiliiniveolepingu järgi täiendavat tasu. Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt 14. detsembri 2017. otsusega. Halduskohtu otsus ei jõustunud, kuna Tartu Ringkonnakohus kaebaja ja vastustaja apellatsioonkaebuste läbivaatamisel tühistas halduskohtu otsuse ja saatis asja uueks lahendamiseks halduskohtule. Kokkuvõtvalt leidis ringkonnakohus, et kaebus vastustaja kohustamiseks bussiliiniveo lepingu järgi täiendava tasu maksmiseks 2016. aasta eest on esitatud pärast kaebetähtaja möödumist, samas on nõue 2017. aasta eest on aga tervikuna tähtaegne. Halduskohus on rikkunud menetlusreegleid, kui ei andnud kaebajale võimalust tasuda riigilõiv 2016. aasta eest alternatiivselt esitatud kahju hüvitamise nõude eest. Asja uuel läbivaatamisel võttis halduskohus vastu kaebuse muutmise taotluse ning kaebuse lõplikuks nõudeks jäi vastustajale kohustava ettekirjutuse tegemine tasuda kaebajale 2017. a jaanuari kuni mai arvetest alusel 14 219,80 eurot ning hüvitise saamine 2016. a arvete tasumata jätmise eest 41 484,07 eurot.
30.augusti 2023. a menetlusdokumendiga täiendas kaebaja kaebust veelkord lisades viivise nõude. Täpsemalt taotleb kaebaja viivist lepingus kokkulepitud suuruses, s.o 0,05% päevas iga hüvitise maksmisega viivitatud päeva eest kuni võla tasumiseni. Kaebuse kohaselt esitas kaebaja pakkumuse lähtudes eeldusest, et vastustaja kompenseerib piletihinna soodustused ja kaebaja saab iga pileti eest täispileti hinna. Linnavalitsus on aga sellest keeldunud. Vastustaja tegevus viis piletihinnad oma suva järgi madalamale, kui need olid esitatud hankedokumentides, jättes samas hüvitamata soodustus- ja täispileti hinnavahed. See riivab tugevalt kaebaja ettevõtlusvabadust. Seega on vastustaja rikkunud kaebaja subjektiivset õigust saada hankelepingu sõlmimisel eeldatavat tulu ja tekitas talle kahju. Kaebaja on kasutanud kahju tekitamise vältimiseks esmaseid õiguskaitsevahendeid.
3.Vastuses kaebusele vaidles vastustaja kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja leidis, et kaebaja ei ole rahalist nõuet põhjendanud ega tõendanud. Erimeelsus selles, kas piletisoodustuste muutmine või täiendamine pärast kaebajaga ATL-i sõlmimist annab õiguse nõuda lisatasu, on lahendatud Riigikohtu otsusega asjas nr 3-18-198. Kaebaja ei ole aga esitanud arvestusi, mis näitavad sooduspiletite arvel saamata jäänud tulu suurust. Eeldusel, et lepingu kehtivusaja jooksul on ATL p 3.1 järgset toetust makstes võetud arvesse piletimüügist tegelikult saadud tulu, st soodustatud isikute puhul üksnes sooduspileti maksumus, tähendab täiendav hüvitis seda, et toetus on makstud valest tegelikust tulust lähtudes. Järelikult tuleb uuesti välja arvutada toetuse summa, lisades tulude hulka linnalt saadav täiendav hüvitis. Eeldatavasti väheneb selle võrra kaebaja saadav toetus. Sel puhul on linnal võimalik need summad põhjendatud ulatuses tasaarvestada. Kaebusest ei ole jälgitavad riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 nimetatud kahjunõude rahuldamise eeldused. Ebaselgeks jääb ka viivisenõude arvestus. Kaebaja leiab, et nõue on muutunud sissenõutavaks arvete tasumiseks esitamisega. Täispiletite ja soodustuspiletite hinnavahe kuulub hüvitamisele juhul, kui soodustuspiletid müüdi vedaja poolt.
Vastustaja tegi omapoolsed arvestused, mis näitavad, et linn on tasunud vedajale hüvitise nii ATL-ga kehtestatud valemi alusel kui ka lisatasu (hüvitise) sooduspiletite eest.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4.31. oktoobri 2023. a otsusega Tartu Halduskohus rahuldas kaebuse.
5.Halduskohus sedastas, et: - kaebaja osutas 5. oktoobril 2015 sõlmitud avaliku bussiveo teenindamise lepingu (ATL) nr 179 alusel reisijateveo teenust Narva linnas ja lähiümbruses alates 1. veebruarist 2016; - kaebaja esitas vastustajale 2016. aastal igakuiselt arved soodus- ja täispiletite hinnavahe hüvitamiseks perioodil veebruar-detsember 2016. a, kokku 41484,07 eurot. Vastustaja jättis arved tasumata; - kaebaja esitas vastustajale 2017. aastal esimese viie kuu eest arved soodus- ja täispiletite hinnavahe hüvitamiseks perioodil jaanuar-mai 2017. a, kokku 14 819,80 eurot. Vastustaja jättis arved tasumata; - ATL sõlmimise ajal kehtinud Narva Linnavolikogu 23. märtsi 2006 määruse nr 10 pde 1.2.1 ja 1.2.2 järgi pidi sõidusoodustuse selleks õigustatud isikutele kompenseerima linnavalitsus; - Narva Linnavolikogu 24. märtsi 2016. a määrusega nr 7 kehtestati uue sõidusoodustusena soodustus Tšernobõli tuumakatastroofi likvideerijatele (ülejäänud osas jätkati soodustusi samadele isikute gruppidele) ja muudeti sõidusoodustuste andmise metoodikat selliselt, et alates 1. maist 2016 võisid sõidusoodustusega isikud osta sooduspileteid otse vedajalt.
6.Riigihanke korraldamise ajal lähtuti metoodikast, et iga reisija ostab täishinnaga pileti ning saab hiljem nõuda osalist kompensatsiooni vastustajalt. Hilisema määruse kohaselt on igal soodustust saama õigustatud isikul õigus osta kohe madalama hinnaga sõidupilet. Seega muutis vastustaja oluliselt hankelepingu sõlmimise aluseks olnud tingimusi.
7.Riigikohus on menetlusosalisi puudutavas lahendis asjas nr 3-18-198, kus ta on ühtlasi käsitlenud vastustaja kohustust tasuda kaebajale soodus- ja täispiletite vahet, leidnud, et tulenevalt ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 13 lg 1 p-st 10 koosmõjus kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg-ga 1 tuleb sõidusoodustused kanda või hüvitada omavalitsuse eelarve või tulude arvel. Seega jaatas Riigikohus ÜTS § 13 lg-st 10 tulenevat kohustust kogu ATL järgi kaebaja poolt bussiveoteenuste osutamise ajal eraldi kohustusena lisaks vastustaja poolt ATL alusel kaebajale makstud toetustele.
8.Asjakohatu on vastustaja väide, et perioodi 1. veebruar kuni 30. aprill 2016 arved on tõendamata. Arvete koostamise aluseks on vastustaja koostatud aruannetes esitatud andmed. Seega on kaebaja nõue selles osas põhjendatud.
9.Vastustaja käitumine sooduspiletite müügi andmeid kahtluse alla seades on vastuoluline. Nii on vastustaja näiteks aktsepteerinud kaebaja deklareeritud andmeid 2016. augusti kohta ning nende alusel arvutanud ATL-s kokku lepitud valemi järgi kaebajale makstud hüvitise. Ka hiljem ei ole vastustaja seadnud kahtluse alla kaebaja esitatud andmeid müüdud sooduspiletite arvu ja liigi kohta. ATL-s ette nähtud hüvitiste süsteem (valemi kohaldamine) tähendab põhimõtteliselt seda, et kaebaja ei peaks olema majanduslikult huvitatud müüdud piletite arvu näitamisest, mis ei vasta tegelikkusele. Vastasel juhul saab ta vastustajalt vähem hüvitist, kuna lepingulise hüvitise saamiseks läheb arvesse nii soodus- kui ka täispiletite müügist saadud tulu. Tulenevalt ATL p-st 5.1.8 pidi kaebaja kasutama sõidupiletite müümisel elektroonilist piletimüügisüsteemi, mis võimaldas piletite tulude arvestuse kontrolli ning müüdud piletite
arvestust liikide lõikes. Piletimüügi aruandlus iga päeva kohta pidi olema vastustajale elektrooniliselt kättesaadav hiljemalt kolme päeva pärast. Vaidlust ei ole, et kaebaja on täitis ATL p-s 5.1.8 sätestatud kohustuse. Vastustaja ei ole esitanud ka sisulisi vastuväiteid kaebaja poolt näidatud müüdud sooduspiletite osas. Täiendavate tõendite kogumiseks oli vastustajalt ATL p 5.1.22 alusel õigus kontrollida avaliku liiniveo kohta peetavat arvestust, s.h tutvuda raamatupidamise algdokumentidega.
10.Kaebaja 2016. aastal esitatud arvete aluseks olevaid andmeid saab pidada põhjendatuks. Müüdud sooduspiletite liikide arvu kinnitavad kaudsed tõendid. Need andmed olid vastustajale kättesaadavad arvete esitamise ajal. Kokkuvõttes on tõendatud kaebaja hüvitamisnõue 2016. aasta eest summas 41 484,07 eurot. Kaebaja esitatud arvete tasumata jätmisega rikkus vastustaja ÜTS § 13 lg 1 p-st 10 tulenevat kaebaja õigust hüvitisele. Vastustaja seisukoht oli kuni Riigikohtu lahendi ilmumiseni asjas 3-18-198 piisavalt selge, et tal puudub eraldi ehk ÜTS § 13 lg 1 p 10 alusel kaebajale soodus- ja täispiletite hinnavahe hüvitamise kohustus. Seega ei ole kaebajale etteheidetav RVastaS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine.
11.Eeltoodud põhjustel on põhjendatud ka nõue vastustaja kohustamiseks tasuda kaebajale perioodil jaanuar kuni mai 2017 esitatud arvete alusel 14 219,80 eurot.
12.Põhjendatud on ka viivise nõue 69 18010 eurot ja 0,05% iga viivitatud päeva eest alates
30.augustist 2023 kuni kohase täitmiseni.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
13.Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuses on vastustaja jätkuvalt seisukohal, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid tema nõude suuruse kontrollimiseks. Kaebaja esitatud tabelid ja aruanded ei kajasta vaidlusega hõlmatud perioode. Samas on kahjunõude esitamisel kaebaja kohustus tõendada nii õigusvastane tegevuse, kahju kui ka põhjusliku seose olemasolu. Vastustaja viitab seejuures tõenditele digitoimiku lehekülgedel 539-777. Vastustaja esitas omapoolsed arvestused võimaliku hüvitise suuruse kohta 22. septembri 2023. a menetlusdokumendi lisana. Kohus ei selgitanud otsuses, mis põhjusel ta eelistas kaebaja arvutusi linna arvutustele. Kahjunõude osas tuleb tuvastada, kas vastustaja keeldumine hüvitise maksmisest kaebaja poolt esitatud ja ebapiisavate andmete alusel oli põhjendatud või mitte. Tegelikkuses ei muutunud soodustuspiletite müügikord pärast Narva Linnavolikogu 24. märtsi 2016. a määruse nr 7 kehtestamist. Eeldusel, et lepingu kehtivusaja jooksul on ATL p 3.1 järgset toetust makstes võetud arvesse kaebaja piletimüügist tegelikult saadud tulu, st soodustatud isikute puhul üksnes sooduspileti maksumus, tähendaks halduskohtu otsuse alusel makstav täiendav hüvitis seda, et toetust on makstud valest tegelikust tulust lähtudes. Järelikult tuleb selleks, et määrata kahju suurus, arvutada ümber kaebaja osutatud teenuse maht ATL kehtivuse ajal, linna poolt makstud toetused ja hüvitised ja leida saadud andmete alusel õiglase hüvitise määr. Alates 14. augustist 2017 ATL kehtivuse lõpuni tasus vastustustaja AS-ile ATKO Bussiliinid hüvitise lisasoodustuste eest erikokkulepete alusel. Kaebuse muutmine 30. augusti 2023. a menetlusdokumendiga oli lubamatu, nõue on esitatud hilinenult ja viiviste osas tuleb kaebaja nõue jätta rahuldamata. Kahju hüvitamise nõue muutub sissenõutavaks alles õigusvastase teo toimepanemisega, mitte kaebaja poolt arvete esitamisega.
Igal juhul ei ole põhjendatud viivise väljamõistmine liigikaudu 100% ulatuses põhivõla summast ja viivist tuleb vähendada mõistliku suuruseni.
14.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Kaebaja osutab, et alates 2016. aastas on pooltel olnud pidev suhtlus, kus kaebaja selgitas, miks kuuluvad tasumisele just arvetel märgitud summad. Vastustajal on olemas juurdepääs 1. mail 2016 kasutusele võetud elektroonilisele piletisüsteemile. Seega saab vastustaja kontrollida sooduspiletite müüki liinide lõikes. Kaebaja on ka kohtumenetluses esitanud arvutused, kuidas tuleb arvutada kaebajale tasutav hüvitise summa. Haldusmenetluse raames pole vastustaja kaebajalt täiendavaid selgitusi ja andmeid küsinud. Asjas nr 3-18-198 tegi Riigikohus ettekirjutuse sooduspileti ja täispileti hinnavahe hüvitamiseks vajaliku summa väljaarvutamiseks just vastustajale. Vastustaja taotlus viivise vähendamiseks on esitatud hilinenult, kuna enne apellatsioonkaebust vastustaja viivise vähendamist ei taotlenud. Vastustaja ei ole välja toonud, miks ta peab viivise summat ebamõistlikult suureks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Halduskohus on selgitanud sooduspiletite hinnavahe suuruse kujunemist ning hüvitise vastustajalt väljamõistmise õiguslikke aluseid. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse nende põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4. Halduskohtu otsus tuleb aga tühistada viiviste väljamõistmise osas. Ringkonnakohus selgitab esmalt asjas nr 3-18-189 27. mail 2022. a tehtud Riigikohtu otsuse tähendust praeguse asja lahendamisel (I), hindab seejärel kaebuse põhinõuete (II) ning viivise nõuete (III) õiguslikku ja faktilist põhjendatust ning lahendab apellatsioonkaebuse ja jagab menetluskulud. I
16.Praeguses asjas on vaidlus tekkinud 5. oktoobril 2015 vastustaja ja kaebaja vahel sõlmitud Narva linna avaliku bussiliiniveo teenindamise lepingu nr 179 täitmisest. Lahendades sama lepingu täitmisest teise ajavahemiku osas alguse saanud vaidlust asjas nr 3-18-189 leidis Riigikohus1 kokkuvõtvalt, et kuna ATL sõlmimise ajal kehtinud Narva Linnavolikogu 23. märtsi 2006. a määruse nr 10 (mis kehtestas sõidupileti hinnad ja sõidusoodustused) punktide 1.2.1 ja 1.2.2 järgi pidi sõidusoodustuse selleks õigustatud isikutele kompenseerima linnavalitsus, siis tuli vastustajal kanda soodustuse kulud ka olukorras, kus muudeti sooduspiletite müügi korda ja kehtestati täiendavad soodustused. ATL ei reguleeri sooduspileti ja täispileti hinnavahe hüvitamist. Selles osas tuleb kohaldada seadust. ÜTS § 13 lg 1 p 10 ja KOKS § 6 lg 1 koosmõjust tuleneb, et sõidusoodustused tuleb kanda või hüvitada omavalitsuse eelarve või tulude arvel. Kaebajal on õigus vastustajalt nõuda sooduspiletite ja täispiletite hinnavahe hüvitamist eraldi ATL alusel makstavast toetusest.
17.Ringkonnakohus mõistab poolte seisukohti selliselt, et Riigikohtu järeldused vastustaja kohustuse ja selle õigusliku aluse osas on kohaldatavad ka praeguses asjas. Ka ringkonnakohtu hinnangul on sama lepingu täitmisest tekkinud vaidluse lahendamisel väljendatud Riigikohtu seisukohad kohaldatavad ka praeguses asjas. Seetõttu lähtub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lahendamisel asjas nr 3-18-189 esitatud Riigikohtu seisukohtadest. Pooled on siiski eri meelt selles, kas Riigikohus pidas vastustaja kohustusega silmas kõigi müüdud sooduspiletite ja täispiletite hinnavahe hüvitamist või üksnes nende soodustuste hüvitamist, mille
Vt RKHK 27. mai 2022. a otsus asjas nr 3-18-189 (p-d 10-12).
vastustaja kehtestas Narva Linnavolikogu 24. märtsi 2016. a määrusega nr 7 (dtl 411-412) ja mida rakendati alates 1. maist 2016. Määrusega nr 7 kehtestas linnavolikogu täiendava sõidusoodustusena tasuta sõidu õiguse Tšernobõli tuumakatastroofi likvideerijatele. Ülejäänud osas jäid soodustused varasemaga võrreldes samaks. Varem reguleeris sõidusoodustusi Narva Linnavolikogu 23. märtsi 2006. a määruse nr 10 (dtl 409410). Määrusega nr 7 kehtestati uue soodustusena üksnes tasuta sõidu õigus Tšernobõli tuumakatastroofi likvideerijatele, kuid samas muudeti sõidusoodustuste andmise korda selliselt, et sooduspileteid sai osta vedajalt. Varem nähti määruses ette kompensatsiooni määrad soodustuse saajatele ja sooduspileteid oli vahetult võimalik soetada Narva Sotsiaalabiametist. Määrusega nr 7 sätestati sooduspiletite müügihind, kui varem oli soodustus sätestatud soodustuse saajale hüvitatava protsendina täispileti hinnast. Vaidlust ei ole selles, et vaidlusalusel perioodil ei hüvitanud vastustaja kaebajale kummagi soodustuste andmise korra kehtivuse ajal sooduspiletite ja täispiletite hinnavahet. Sellega jäi kaebaja mõlemal juhul ilma tulust, millega ta Riigikohtu seisukoha järgi võis arvestada pakkumuse koostamisel. Vastavalt tuleb Riigikohtu järeldust, et kaebajal on õigus vastustajalt nõuda sooduspiletite ja täispiletite hinnavahe hüvitamist eraldi ATL alusel makstavast toetusest, mõista selliselt, et kaebajal on õigus nõuda hinnavahe hüvitamist kõigi sooduspiletite osas sõltumata sellest, et valdavalt oli soodustused kehtestatud juba linnavalikogu 2006. määrusega nr 10. Seetõttu on ekslik vastustaja arusaam, nagu tuleks tal hüvitada üksnes määrusega nr 7 kehtestatud täiendavad soodustused. II
18.Apellatsioonimenetluses leiab vastustaja jätkuvalt, et kaebaja ei ole tõendanud, et sooduspiletite ja täispiletite hinnaerinevuse hüvitamiseks tuleks talle maksta just vastustajale esitatud arvetes ja kaebuses toodud summad. Ringkonnakohus hinnangul ei ole vastustaja seisukoht põhjendatud. Vastustaja viidatud kaebaja esitatud liinitöö näitajad ja tabelid digitoimiku lehekülgedel 539 kuni 788 puudutavad tõepoolest praeguse vaidluse raamest välja jäävat perioodi s.o ajavahemikku 2017. aasta juunist 2018. aasta aprillini ega ole seega asjakohased. Samas vaatab vastustaja aga mööda sellest, et 30. augusti 2023. a menetlusdokumendi lisana esitas kaebaja liinitöö arvestuse ja tabelid ka ajavahemiku kohta 2016. aasta veebruarist kuni 2017. aasta maini, s.o praeguses asjas vaidluse all oleva perioodi kohta. Need tõendid asuvad digitoimiku lehekülgedel 790 kuni 1244.
19.Kaebaja on esitanud andmed müüdud piletite liikide lõikes vaidlusaluse perioodi iga kuu kohta. Need on kronoloogilises järjestuses leitavad vastavalt digitoimiku lehekülgedel 822, 824, 826, 794, 801, 807, 810, 813, 816, 818, 820, 797, 790, 792, 799 ja 804. Seejuures on muude andmete kõrval välja toodud iga liiki müüdud sooduspiletite arv, nende müügi hind ning eraldi ridadel ka soodustuse maksumus, s.o raha, mis võrreldes täispileti hinnaga jäi saamata. Sellise aruande esitamise kohustus on kaebajale ette nähtud ATL punktide 1.5.3, 5.1.14 ja 7.1 koostoimes. Vastustaja ei väida, et kaebaja oleks rikkunud aruandluskohustust. Alates 2016. aasta augustikuu tabelist on kättesaadavad andmed ka piletite liikidele piletimüügikeskkonnas Ridango omistatud koodide kohta. Andmed 2016. aasta veebruaris (dtl 823), märtsis (dtl 825) ja aprillis (dtl 827) müüdud sooduspiletite kohta pärinevad vastustajalt endalt – need on kaebajale edastanud Narva linna Sotsiaalabiamet. Seega on eksitav vastustaja väide, et talle ei olnud kättesaadavad andmed, mille alusel esitas kaebaja vastustajale igakuiselt arved sooduspiletite müügist laekumata jäänud tulu hüvitamiseks ja vastavalt puudus võimalus mõista ja kontrollida kaebaja arvestusi soodustuste suuruse kohta.
20.Ringkonnakohus osutab siinkohal veel sellele, et ATL lepingu tingimuste kohaselt on kaebajal kohustus pidada piletimüügi arvestust, esitada vastustajale andmed ATL lepingu lisana kehtestatud vormil ning vastustajal on ulatuslik õigus kontrollida kaebaja tegevust, s.h piletimüügi andmeid. Nii näeb ATL punkt 5.1.8 ette kaebaja kohustuse kasutada sõidupiletite müümisel elektroonilist
piletimüügisüsteemi, mis võimaldab piletitulude arvestust ja kontrolli ,ja müüdud piletite koguse arvestamist liinide lõikes. Piletimüügiaruandlus iga päeva kohta peab olema tellijale internetipõhiselt kättesaadav hiljemalt kolme päeva pärast. Lisaks pidi kaebaja tagama vastustajale juurdepääsu dokumentidele ning andma suulist teavet ja selgitusi (ATK punkt 5.1.23). ATL punktis 6.1.1 on otsesõnu sätestatud vastustaja õigus kontrollida sõidupiletite müüki. ATL punktide 7.1 ja 7.2 järgi on kaebajal kohustus esitada igakuiselt aruanded lepingu lisades 2, 3 ja 4 toodud vormidel ning vajadusel veel ka täiendavat teavet aruannete ja piletimüügi kohta. Vastustaja ei ole menetluses väitnud, et kaebaja ei oleks täitnud ATL-s sätestatud kohustusi piletimüügi korraldamise, aruandluse, selgituste andmise või kontrollile allumise osas. Poolte vahelisest lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi arvestades saaks aga vastustaja etteheited kaebajale piletimüügi andmete õigsuse või arusaadavuse kohta tuleneda eelkõige just kaebaja lepinguliste kohustuste rikkumisest. ATL-s sätestatud poolte õiguste ja kohustuste põhjal saab järeldada, et juhul, kui vastustajale ei olnud piletimüügi andmed arusaadavad oli tal õigus ja kohustus võtta samme piletimüügi andmete ebaselguse kõrvaldamiseks. Kui vastustaja ei rakendanud ATL-s ette nähtud kontrollimeetmeid piletimüügi andmetest arusaamiseks või nende õigsuses veendumiseks, viitab see, et vastustajale olid ATL lisas ettenähtud vormis esitatud andmed arusaadavad ja puudub põhjus kahelda nende õigsuses. Vastupidisel juhul ei oleks vastustaja saanud täita enda kohustusi liiniveo tellijana.
21.Nimelt nähtub ATL punktist 2.5, et vastustaja poolt kaebajale makstava sihtotstarbelise toetuse suurus sõltub liinikilomeetri maksumuse ning piletitulu vahest. ATL p 3.1 kohaselt on vedajale makstav toetus vedajale kohustuse täitmise eest makstav hüvitis, mille tellija arvestab vedajale, korrutades lepingu objektiks olevatel bussiliinidel vastavalt sõiduplaanile tegelikult tehtud töömahu (liiniläbisõidu kilomeetrid) lepingus sätestatud liinikilomeetri maksumusega (eurot/km), millest arvatakse maha hankedokumentides sätestatud arvestuslik piletitulu. Juhul, kui tegelik piletitulu ja muud tulud kokku liinikilomeetri kohta osutuvad liinivõrgu teenindamisel kõrgemaks või madalamaks, siis vastavalt vähendatakse või suurendatakse vedajale makstava toetuse määra 50% tegeliku ja arvestusliku piletitulu vahe ulatuses. Vedajale ühe liinikilomeetri kohta makstava toetuse määr arvutatakse alljärgneva valemi alusel: Toetuslkm = T - Parv - (Pteg - Parv) × 0,5 (Toetuslkm on ühe liinikilomeetri kohta makstav toetus; T on liinikilomeetri maksumus; Parv on lepingus sätestatud arvestuslik piletitulu liinikilomeetri kohta; ja P teg on tegelik piletitulu liinikilomeetri kohta) Seega pidi vastustaja kaebajale igakuise sihtotstarbelise toetuse väljamaksmiseks muu hulgas veenduma selles, milline oli kaebaja tegelik piletitulu, sest vastasel juhul poleks olnud võimalik teada, milline on toetuse arvutamise valemis kasutatava P teg väärtus. Vastavalt ei oleks vastustaja saanud arvutada, millises suuruses hüvitis konkreetse kuu eest kuulus kaebajale maksmisele, ega täita ATL punktis 2.3 sätestatud toetuse maksmise kohustust. Ometi ei ole vaidlust, et vaidlusalusel perioodil täitis vastustaja igakuiselt toetuse maksmise kohustust. Seejuures on tähelepanuväärne, et vastustaja maksis toetust kaebaja esitatud arvete alusel, lähtudes kaebaja esitatud andmetest ja nende andmete järgi arvutatud suuruses ega pidanud seega andmeid arusaamatuks või ebausaldusväärseks.
22.Vastustaja esitas 22. augusti 2023. a menetlusdokumendi lisana faili nimega „Koopia failist Makstud toetused ja tagastatud arved (ATKO AS).xlsx“ Failis esitas vastustaja muu hulgas näidise kaebajale toetuse arvestamise kohta 2016. augusti andmete põhjal. Sellest ilmneb muu hulgas, et tegelik piletitulu liinikilomeetri kohta (Pteg) arvestas vastustaja kaebaja poolt 2016. aasta augusti liinitöö näitajate aruandes (dtl 810) esitatud andmete alusel, lugedes piletitulu kogusummaks 45 880,34 eurot. See summa hõlmab kaebajale sooduspiletite müügist võrreldes täispileti hinnaga laekumata jäänud tulu 7069,84 eurot. Sooduspiletite ja täishinnaga piletite hinnavahe summa on
vastustaja seejuures failis eraldi välja toonud ja tähistanud ühisnimetajaga „saamata jäänud tulu“. Seega oli vastustaja teadlik, millist liiki ja kui suure hulga sooduspiletite müügist kaebajale jäi tulu laekumata. Vastustaja aktsepteeris neid andmeid ATL järgi kaebajale toetuse maksmisel 2016. aasta augusti eest ning 22. augusti 2023. a menetlusdokumendi kohaselt pidas kaebaja esitatud andmeid jätkuvalt õigeks. Seetõttu on arusaamatu, miks vastustaja leiab, et samad andmed on arusaamatud sooduspiletite ja täispiletite hinnavahe hüvitamise kohustuse suuruse arvestamiseks. Poolte kinnitusel on arvestused vaidlusaluse perioodi ülejäänud kuude osas analoogsed ning tuginevad samuti kaebaja poolt vastava kuu liinitöö näitajate aruandes esitatud andmetele, mida vastustaja ei ole poolte vahelises suhtluses kahtluse alla seadnud. Seda asjaolu kinnitab seegi, et ATL järgi kaebajale toetuse maksmine on toimunud kaebaja esitatud arvete alusel, s.t toetuse maksmisega on vastustaja aktsepteerinud kaebaja esitatud andmed piletitulu kohta ja selle alusel tehtud toetuse suuruse arvestuse. Vastustaja 22. augusti 2023. a menetlusdokumendi lisana esitatud failist nähtub, et vastustaja on kaebaja esitatud arvete nr D2, D5, D13, D21, D27, D31, D33, D42, D48, D54 ja D58 alusel tasunud kaebajale 2016. aasta eest toetust kokku 708 536,62 eurot ja arvete nr D3, D11, D15, D22 ja D30 alusel 2017. aasta esimese viie kuu eest kokku 320 294,54 eurot. Kõik arved on tasutud täielikult, vastustaja ei ole teinud neist mahaarvamisi. Samuti ei ole vastustaja pidanud vajalikuks maksta toetust suuremas summas. Viimase ettepaneku oleks vastustaja eeldatavalt pidanud kaebajale tegema juhul, kui vastustaja hinnangul ei kuulunud sõidusoodustuste tõttu saamata jäänud tulu kaebajale hüvitamisele. Sel juhul tulnuks vastavalt vähendada kaebaja poolt saadud tegeliku piletitulu summat ning valemi (Toetus lkm = T - Parv - (Pteg - Parv) × 0,5) järgi arvestatud toetuse summa oleks kujunenud kaebaja poolt arvetes märgitust suuremaks.
23.Nendel asjaoludel peab ringkonnakohus tõepäraseks kaebaja esitatud andmeid müüdud piletite, s.h sooduspiletite, arvu ja piletimüügist erinevate piletiliikide lõikes saadud tulu kohta vaidlusalusel perioodil. Kaebaja esitatud andmete kahtluse alla seadmiseks ei ole piisav vastustaja üldsõnaline väide, et kaebaja andmed ei ole arusaadavad ja/või kontrollitavad. Kuna ATL-i kohaselt on vastustajal ulatuslik kontrolliõigus kaebaja tegevuse üle, siis kahtluse korral pidanuks vastustaja täiendavalt kontrollima piletimüügi andmeid. Sel juhul olnuks vastustajal vaidluse korral võimalik näidata, millised kaebaja esitatud piletimüügi andmed ja miks ei ole õiged. Praegusel juhul ei ole vastustaja aga suutnud põhjendada, miks kaebaja esitatud andmed ei ole õiged või arusaadavad.
24.Vastustaja väitel on ta tegelikult hüvitanud kaebajale saamata jäänud tulu. 22. augusti 2023. a menetlusdokumendi lisana esitatud failist nähtuvalt on vastustaja maksnud kaebajale sõidusoodustuste eest perioodil 1. veebruarist 2016 kuni 31. detsembrini 2017 kokku 27 861,11 eurot. Kuude kohta esitatud andmetest ilmneb, et vastustaja maksis kaebajale sõidusoodustuste eest kompensatsiooni 2017. aasta juunist oktoobrini (nendel kuudel makstud toetuste summa kokku ongi 27 861,11 eurot) ning ei ole maksnud kompensatsiooni praeguse vaidlusega hõlmatud perioodil, s.o 2016. aasta veebruarist 2017. aasta maini. Seetõttu ei ole vastustaja väide asjakohane praeguse asja lahendamisel.
25.Kokkuvõttes luges halduskohus seega põhjendatult tõendatuks, et vastustaja jättis õigusvastaselt täitmata ÜTS § 13 lg 1 p 10 ja KOKS § 6 lg 1 koosmõjust tuleneva kohustuse hüvitada kaebajale ajavahemikul 2016. aasta veebruarist kuni 2107. aasta maini müüdud sooduspiletite ja täispiletite hinnavahe kaebaja liinitöö näitajate aruannetes ja vastustajale esitatud arvetes nr M26, M27, M38, D19, D27, D32, D34, D38, D47, D53, D57, D2, D10, D14, D21 ja D27 (dtl 1229-1244) näidatud suuruses, s.o 41 484,07 eurot 2016. aasta eest ja 14 218,80 eurot 2017. aasta esimese viie kuu eest.
26.Ringkonnakohus leiab, et eelnevast tulenevalt on põhjendatud kaebaja nõue kohustada vastustaja täitma seadusest tulenevat kohustust ning tasuma kaebajale 2017. aasta esimesel viiel kuul müüdud sooduspiletite ja täispiletite hinnavahe hüvitamiseks 14 219,80 eurot (RVastS § 6 lg
1). Hüvitise maksmine ei too seejuures kaasa kaebajale ATL punktide 2.3, 2.5 ja 3 järgi makstud toetuse ümberarvutamist (vähenemist), kuna ATL punktis 3.1 toodud valemis on P teg väärtuseks toetuse suuruse arvestamisel juba algselt võetud kaebaja poolt tegelikult piletimüügist saadud tulu ning sooduspiletite ja täispiletite hinnavahe summa. Sama kohustuse täitmata jätmise tõttu 2016. aastal jäi vastustaja kohustus hüvitada piletisoodustused kaebaja kanda. Vastavalt halvenes kaebaja varaline positsioon 41 484,07 euro võrra. Selles ulatuses kahju tekkimine on otseses põhjuslikus seoses vastustaja õigusvastase tegevusetusega. Kaebaja esitas hüvitise saamiseks vastustajale arved, samuti arvete koostamise aluseks olevad andmed ning hiljem selgitas ja põhjendas hüvitise suuruse kujunemist. Nagu ilmneb praeguses asjas 2017. aasta eest hüvitise saamiseks esitatud kohustamisnõudest ei oleks 2016. aasta kohta sarnase kohustamisnõude esitamine võimaldanud hüvitise saamist varem. Kaebaja nõue hüvitise saamiseks oli vastustajale teada ning vastustaja oli kujundanud ja ka väljendanud seisukohta, et ta seda nõuet ei täida. Seetõttu ei takista kahju hüvitamise nõude rahuldamist RVastS § 7 lg-st 1 tulenev esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise tingimus.
27.Halduskohus rahuldas põhinõude osas põhjendatult seega nii kohustamiskaebuse kui ka hüvitamiskaebuse. Samas ei ole osaliselt põhjendatud kaebuse rahuldamine kummagi nõude täitmisega viivitamise eest viivise saamiseks. III
28.Kaebaja tugineb viivisenõudes VÕS § 113 lg-le 1 ja ATL punktis 8.12 sätestatud viivise määrale. Ringkonnakohtu hinnangul leidsid kaebaja ja halduskohus ekslikult, et kaebajale hüvitise maksmise kohustusega viivitamise eest on vastustaja kohustatud maksma viivist ATL-s kokkulepitud määras. ATL punkt 8.12 järgi on tellija lepingus ettenähtud maksetega viivitamisel kohustatud maksma vedajale viivist 0,05% päevas viivitatud summast. ATL aga ei reguleeri kaebajale sooduspileti ja täispileti hinnavahe hüvitamist. Nagu Riigikohus selgitas 2, tuleneb vastustaja piletisoodustuste hüvitamise kohustus ÜTS § 13 lg 1 p-st 10 koostoimes KOKS § 6 lgga 1 ning hüvitise maksmine toimub eraldi ATL alusel makstavast toetusest. Seega ei ole hüvitise maksmise kohustus vastustaja ATL-s ettenähtud makse tegemise kohustus. ATL punktis 8.12 sätestatud kokkulepe viivise määra kohta ei saa selle lepingulisest olemusest ega ka sätte sõnastusest tulenevalt sanktsioneerida lepingu poolte selliste kohustuste rikkumist, mis on tekkinud seaduse alusel ja mida ATL ei reguleeri. Seetõttu ei ole kaebajal alust nõuda vastustajalt hüvitise maksmisega viivitamise eest viivist ATL punktis 8.12 nimetatud määras.
29.ÜTS § 13 lg 1 p-st 10 koostoimes KOKS § 6 lg-ga 1 ei näe ette intressi ega viivise tasumise kohustust. Asjaolu, et õigussuhet reguleerivas õigusaktis ei ole viivise maksmise kohustust ette nähtud ei takista viivise nõudmist rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral. Riigikohus on selgitanud3, et avalik-õiguslikus suhtes on võimalik viivist nõuda RVastS § 7 lg 1 alusel koostoimes VÕS §-ga 113 RVastS § 7 lg-s 4 tehtud viite kaudu, kui viivitatakse rahalise kohustuse täitmisega. Viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused. Praegusel juhul on vastustaja õigusvastaselt viivitanud seadusest tuleneva rahalise kohustuse täitmisega ning kahju hüvitise maksmise kohustuse täitmisega. Seega on viivisenõue kokkuvõttes siiski lubatav. VÕS § 113 ls 2 kohaselt on viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 järgi on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Seega muutub viivise määr poolaasta kaupa sõltuvalt Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimäära muutustest.
Vt RKHK 27. mai 2022. a otsus asjas nr 3-18-189 (p-d 10-12). Vt RKHK 27. novembri. 2014 a otsus asjas nr 3-3-1-66-14 (p 19).
30.Samuti on Riigikohus sedastanud4, et avalik-õiguslik viivisenõue on kõrvalkohustusena sõltuv põhinõudest analoogselt TsÜS §-s 144 sätestatuga. Vastavalt TsÜS §-le 144 aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Viivisenõue aegub seega ühes põhinõudega, kuid võib iseseisvalt aeguda ka enne põhinõude aegumist. Arvestades, et viivis õiguskaitsevahendina on reguleeritud eraõiguse normidega ning avalikus õiguses puuduvad sätted viivise sissenõutavuse, viivise vähendamise või ka viivisenõudele lubatud vastuväidete kohta, siis peab ringkonnakohus põhjendatuks kaebaja viivisenõude lahendamisel lähtuda analoogia korras VÕS ja TsÜS asjakohastest normidest. Selline käsitlus ei ole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega, sest nii asjas esitatud rahalise kohustuse täitmise kui ka kahju hüvitamise nõude osas sarnaneb kaebaja olukord suuresti eraõigussuhtes oleva õigustatud isiku olukorrale, kelle kasuks teine poole on jätnud rahalise kohustuse täitmata. Eelkõige sõltub asja lahendamine vastustaja vastuväitest viivisenõudele, milles vastustaja leidis, et kaebaja esitas viivisenõude hilinenult. Kaebaja täiendas kaebust viivisenõudega 30. augusti 2023 menetlusdokumendis. Seejuures soovib kaebaja viivise kohaldamist tagantjärele ka 2016. aastal esitatud arvetega seoses, s.o seitsme aasta jooksul tagantjärele. Avalikus õiguses piirab õiguse maksma panemist tavaolukorras kaebetähtaja regulatsioon. Kaebuse muutmise korral aga arvestatakse kaebetähtajana tagantjärele algse kaebuse esitamise tähtaega (HKMS § 49 lg 1 ls 2). Rahalisele kohustusele lisanduva viivise nõudmisel tuleks üldjuhul kohaldada kahju hüvitamise nõude tavapärast kolmeaastat kaebetähtaega. Viivise nõudmine seda perioodi ületava aja eest tagantjärele võib oluliselt muuta poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu vaidluses. Ka praegusel juhul on see kaasa toonud vaidlusaluse nõude enam kui kahekordistumise. Raske on näha, miks avalik-õiguslikus suhtes avalike vahendite arvel täidetava kõrvalkohustuse suurus ei peaks sellises olukorras olema tõrjutav aegumise vastuväitega.
31.Ringkonnakohus märgib, et nõude aegumine ei ole samastatav kaebetähtajaga. HKMS § 46 lgtes 2 ja 4 sätestatud kohustamis- ja hüvitamiskaebuse tähtajaga on piiritletud isiku õigus pöörduda kohtusse oma õiguse kaitseks. Nõude aegumine aga annab isikule õiguse keelduda oma kohustuse täitmisest (TsÜS § 142 ls 2). Esimesel juhul jätab kohus nõude sisuliselt läbi vaatamata, teisel juhul teisel juhul aga vaatab lahendab nõude läbi ja vastuväite põhjendatuse korral jätab nõude rahuldamata.
32.Praeguses asjas vaidles vastustaja 22. septembri 2023. a menetlusdokumendis viivise nõudele vastu, osutades, et see on esitatud hilinenult. Nõude aegumise instituudi kohaldamine ei saa olla üllatuslik ka kaebaja jaoks. Nimelt pühendas kaebaja viivise nõude esitamisel olulist tähelepanu põhjendustele, miks viivisenõudele tuleks kohaldada kümneaastast, mitte kolmeaastast aegumistähtaega, s.t miks enam kui kolm aastat enne nõude esitamist sissenõutavaks muutunud viivise nõue ei ole aegunud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kümneaastase aegumistähtaja kohaldamiseks alust. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika5 kohaselt ei ole ainuüksi kohustuste tahtlik täitmata jätmine ilma õigusvastase tagajärje soovimiseta aegumise instituudi eesmärke arvestades kümneaastase aegumistähtaja kohaldamiseks piisav. Praegusel juhul väidab kaebaja, et vastustaja oli kohustuste täitmata jätmisel pahatahtlik ja soovis kaebajat kahjustada. Ringkonnakohus ei pea siiski võimalikuks järeldada vastustaja soovi kahjustada kaebajat sellest, vastustaja eelarve oli pingeline ja mitmete tegevuskavades ette nähtud linna kulutuste tegemine ei olnud tegelikult võimalik raha puudumise tõttu. Eelarvevahendite nappus osutab pigem sellele, et kohustuste täitmata jätmine ei olnud suunatud kaebaja kahjustamisele, vaid oli vähemalt osaliselt põhjustatud vastustaja muude kohustuste pakilisusest. Kaebaja väljatoodu ei kinnita, et vastustaja tegutses kaebaja suhtes pahatahtlikult. Eelarvevahendite nappuse korral saab pigem pidada tavapäraseks, et vastustaja
Vt RKHK 28. juuni 2021. a otsus asjas nr 3-19-143 (p 24). Vt RKTsK 8. detsembri 2021. a otsus asjas nr 2-19-117829 (p 15) ja seal viidatud praktika.
üritas kulutusi kokku hoida ja keeldus nende kohustuste täitmisest, mille alus või suurus ei olnud üheselt selge. Seega aegub viivis korduva kohustusena üldise aegumistähtaja (kolme aasta) möödumisel, kusjuures aegumise tähtaja kulg algab selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks (TsÜS § 154)6. Vastavalt aegus 31. detsembril 2022 kell 24.00 kaebaja nõue 2019. aastal sissenõutavaks muutunud viiviste eest. Varem sissenõutavaks muutnud viivise nõuded olid aegunud vastavalt varem. 2020. aastal ja hiljem sissenõutavaks muutunud viivise nõuded ei olnud kaebaja poolt 30. augusti 2023. a menetlusdokumendis viivisenõude esitamise ajaks veel aegunud ja tuleb seega rahuldada VÕS § 113 lg 1 ja § 94 järgi.
33.Viivise nõudmise õigus tekkis kaebajal ajast, kui vastustaja jäi põhinõude täitmisega viivitusse. Nii kohustamiskaebusega kui hüvitamiskaebusega hõlmatud nõude osas jäi vastustaja viivitusse enne 2020. aasta 1. jaanuari. Seetõttu ei ole praeguse asja lahendamisel määrava tähtsusega küsimus sellest, millal viivitus kummagi nõude osas täpselt algas. Ringkonnakohus märgib selguse huvides siiski, et piletisoodustuste hüvitamise kohustuse tähtaja saab poolte ATL täitmise praktikat arvestades samastada ATL järgi hüvitise maksmise kohustuse tähtajaga. Piletisoodustused arvestati kaebaja poolt tegelikult teenitud piletulu hulka ATL järgi hüvitise arvutamisel. Seetõttu on põhjendatud eeldada, et piletisoodustused tuli hüvitada ühes ATL järgi hüvitise maksmisega. Seda ongi kaebaja vastustajale arveid esitades nõudnud. Seega on kohustamiskaebusega hõlmatud nõuete osas kohustuse sissenõutavaks muutumise ajaks teenuse osutamise kuule järgneva kuu 9. päev (ATL punkt 3.8). Kahju hüvitamise nõue muutus VÕS § 113 lg 1 mõttes sissenõutavaks aga kahju hüvitamise nõude esitamisega. Kahju hüvitamiseks võis kaebaja esitada taotluse vastustajale või kaebuse halduskohtule (RVastS § 17 lg 1 ls 1). Kaebaja nõudis vastustajalt omavahelises suhtluses ATL piletisoodustuste hüvitamise kohustuse täitmist. Selle kohustuse rikkumisega kahju hüvitamise nõude esitas kaebaja esmakordselt 29. septembri 2017. a menetlusdokumendis halduskohtule, kus märkis alternatiivselt kohustuse täitmise nõudele soovib kaebaja kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Sellega muutus kahju hüvitamise nõue sissenõutavaks VÕS § 113 lg 1 mõttes. Ühtlasi tekkis kaebajal õigus nõuda viivist.
34.Eesti Panga avaldatud7 Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär oli 0% kuni 1. juulini 2022 k.a ning seejärel 2,5% 1. jaanuaril 2023, 4% 1. juulil 2023, 4,5% 1. jaanuaril 2024 ning 4,25% 1. juulil 2024. Vastustaja võlgnes kaebajale 14 219,80 eurot 2017. aastal täitmata kohustuste summana ja 41 484,07 eurot 2016. aastal kohustuste täitmata jätmisega põhjustatud kahjuna.
35.Seega kujuneb viivise suurus ringkonnakohtu otsuse tegemise päeva seisuga 2017. aastal tasumisel kuulunud hüvitise maksmisega viivitamise eest: 2020., 2021. ja 2022. aastal 1 137,58 eurot (14 219,80 eurot*8%), kokku 3 412,75 eurot, 2023 aasta esimese poolaasta (181 päeva) eest 740,40 eurot (14 219,80*10,5%*181/365), 2023. aasta teise poolaasta (184 päeva) eest 860,20 eurot (14 219,80*12%*184/365), 2024. aasta esimese poolaasta (182 päeva) eest 883,88 eurot (14 219,80*12,5%*182/366), 2024. teise poolaasta (123 päeva) eest 585,40 eurot (14 219,80*12,25%*123/366), kokku 6 482,63 eurot. Sellele summale lisandub viivis iga tasumisega viivitatud päeva eest vastavalt maksmata hüvitise jäägile ja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrale.
36.Viivise suurus ringkonnakohtu otsuse tegemise päeva seisuga 2016. aastal tasumisele kuulunud hüvitise maksmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamisega viivitamise eest on: 2020., 2021. ja 2022. aastal 3 318 eurot (41 484,07 eurot*8%), kokku 9 956,16 eurot,
Vt RKTsK 12. novembri 2008. a. a otsus asjas nr 3-2-1-95-08 (p 12). Kättesaadav võrguleheküljel https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar
2023 aasta esimese poolaasta (181 päeva) eest 2 160,01 eurot (41 484,07*10,5%*181/365), 2023. aasta teise poolaasta (184 päeva) eest 2 509,50 eurot (41 484,07*12%*184/365), 2024. aasta esimese poolaasta (182 päeva) eest 2 578,59 eurot (41 484,07*12,5%*182/366), 2024. teise poolaasta (123 päeva) eest 1 707,82 eurot (41 484,07*12,25%*123/366), kokku 18 912,08 eurot. Sellele summale lisandub viivis iga tasumisega viivitatud päeva eest vastavalt maksmata hüvitise jäägile ja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrale. IV
37.Eeltoodu alusel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Selguse huvides tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 2 tervikuna ning teeb selles osas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt. Vastustajal tuleb tasuda kaebajale 2017. aasta jaanuarist kuni maini müüdud soodus- ja täispiletite hinnavahe hüvitamiseks 14 219, 80 eurot ja selle kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist 6 482,63 eurot ning viivist alates 1. novembrist 2024 iga viivitatud päeva eest vastavalt VÕS § 113 lg 1 alusel arvutatud viivise määrale. Vastustajal tuleb tasuda kaebajale 2016. aastal müüdud soodus- ja täispiletite hinnavahe hüvitamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks 41 484,07 eurot ja selle kohustuse täitmisega viivitamise eest 18 912,08 eurot, ning alates 1. novembrist 2024 iga viivitatud päeva eest vastavalt VÕS § 113 lg 1 alusel arvutatud viivise määrale.
38.Vastavalt HKMS § 109 lg-le 4 ja § 108 lg-le 2 tuleb menetluskulud jagada proportsionaalselt kaebuse rahuldamisele. Kaebaja nõudis vastustajalt hüvitiste ja viivistena kokku 124 883,97 euro väljamõistmist. Ringkonnakohtu otsusega rahuldatakse kaebus põhinõude osas tervikuna (14 219,80 eurot + 41 484,07 eurot = 55 703,87 eurot) ja viiviste nõude osas osaliselt (6 482,63 eurot + 18 912,08 eurot = 25 394,71), kokku 81 098,58 euro osas. Seega on kaebus kokku rahuldatud 64,94 % ulatuses. Pidades silmas, et ühtlasi on rahuldatud nõue viivise väljamõistmiseks ka kohtuotsuse tegemisele järgneva aja eest, loeb ringkonnakohus kaebuse rahuldatuks 2/3 ulatuses. Seega tuleb kaebaja kasuks välja mõista 2/3 halduskohtus kantud õigusabi kuludest (2 874,50 eurot) ja riigilõivust (1050 eurot), s.o vastavalt 1916,33 eurot ja 700 eurot, kokku 2616,33 eurot. Apellatsioonimenetluses taotleb kaebaja vastustajalt 828,33 euro väljamõistmist õigusabikulude katteks. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja menetluskulud vaidluse keerukust ja mahtu silmas pidades tervikuna põhjendatud ja vajalikud. Kaebaja taotlus menetluskulude hüvitamiseks tuleb rahuldada 2/3, s.o 552,22 euro osas. Vastustaja ei ole halduskohtus ega apellatsioonimenetluses esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.