Anatoli Ilkevitši kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 26. mai 2021. a otsuse nr 17-6/21/112 ja
26.augusti 2021. a vaideotsuse nr 17-24.2/21/789-4 osaliseks tühistamiseks Kaebaja Anatoli Ilkevitš, lepinguline esindaja advokaat Sergei Tšurkin Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA), volitatud esindaja Eva Rückenberg Kirjalikus menetluses
Menetlusosalised
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebaja 11. juuni 2024. a taotlus kaebuse muutmiseks rahuldamata ning taotluses esitatud täiendavad seisukohad tähelepanuta.
2.Tagastada kaebajale 11. juuni 2024. a taotluse lisaks olevad dokumendid.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26. juulil 2024 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
3-21-2198
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.PRIA määras maaeluministri 25. novembri 2015. a määruse nr 19 „Kalanduspiirkonna kohaliku arengu strateegia rakendamine“ (määrus nr 19) alusel 10. juuni 2019. a otsusega nr 17-6/19/426 Tulundusühistule Narva-Jõesuu Kalakeskus toetuse summas 399 990,75 eurot kalakeskuse hoone projekteerimiseks ja ehitamiseks ning seadmete soetamiseks.
2.PRIA tuvastas 18. märtsil 2021, et kalakeskuse hoone ehitamisega ei ole alustatud ning teavitas 19. aprilli 2021. a kirjaga nr 17-24.2/21/333-15 Tulundusühistut Narva-Jõesuu Kalakeskus ning tema juhatuse liiget Anatoli Ilkevitšit kavandatavast otsusest. PRIA oli seisukohal, et toetuse saaja on PRIA-le esitanud valeandmeid, samuti ei ole täidetud määruses nr 19 sätestatud kohustusi ja nõudeid. Toetustaotluse alusel tehtud toetuse määramise otsus tuleb tühistada ning välja makstud toetus summas 109 902,52 eurot tagasi nõuda. Kuivõrd A. Ilkevitš oli toetuse saaja esindajaks PRIA menetluses ning on toetusesaaja juhatuse liikmeks, loeb PRIA antava haldusakti adressaadiks ka tema. Tulundusühistu Narva-Jõesuu Kalakeskus esitas 27. aprillil 2021 PRIA-le omapoolsed seisukohad.
3.PRIA jättis 26. mai 2021. a otsusega nr 17-6/21/112 välja maksmata toetuse summas 166 253,40 eurot (resolutsiooni p 1); jättis rahuldamata muudatustaotluse, millega tulundusühistu taotles tegevuse elluviimise tähtaja pikendamist kuni 10. juunini 2022 (resolutsiooni p 2); tunnistas Tulundusühistut Narva-Jõesuu Kalakeskus puudutavas osas kehtetuks PRIA 11. juuni 2019. a (muudes dokumentides on otsuse kuupäevaks märgitud 10. juuni 2019) otsuse nr 17-6/19/426 (resolutsiooni p 3); nõudis solidaarselt Tulundusühistult Narva-Jõesuu Kalakeskus ja tema juhatuse liikmelt ning tegelikult kasusaajalt A. Ilkevitšilt tagasi väljamakstud toetuse summas 109 902,52 eurot (resolutsiooni p 4).
4.Pärast vaidemenetluse läbimist esitasid Tulundusühistu Narva-Jõesuu Kalakeskus ja A. Ilkevitš 27. septembril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse. Kohus sai kaebusest aru nii (kaebajad kinnitasid selle tõlgenduse vastavust nende tahtele), et kaebajate hinnangul on õigustatud üksnes toetussumma 39 449,28 eurot tagasinõudmine, seda ületavas osas on kaebajate hinnangul PRIA otsus ja vaideotsus õigusvastane ja tuleks tühistada ning A. Ilkevitšile väljamakstud toetussumma tagasimaksmise kohustuse seadmine on igal juhul õigusvastane. Tartu Halduskohus võttis 1. novembri 2021. a määrusega pärast kaebuse täiendamist menetlusse Tulundusühistu Narva-Jõesuu Kalakeskuse ja Anatoli Ilkevitši kaebuse PRIA 26. mai 2021. a otsuse nr 17-6/21/112 ja 26. augusti 2021. a vaideotsuse nr 17-24.2/21/789-4 osaliseks tühistamiseks.
5.PRIA esitas kohtule 13. detsembril 2021 kirjaliku vastuse kaebusele.
6.Tartu Halduskohus peatas 13. septembri 2022. a määrusega haldusasja menetluse HKMS § 95 lg 4 teise lause alusel kuni Euroopa Liidu Kohtu kohtuasjas nr C-437/22 tehtava eelotsuse jõustumiseni. Riigikohtu kriminaalkolleegium küsis 1. juuli 2022. a määrusega asjas nr 1-201599 Euroopa Kohtult eelotsust küsimustele, mis on olulised ka käesoleva vaidluse lahendamisel. Praegust asja lahendades tuleb samuti vastata küsimustele, kas Euroopa nõukogu 18. detsembri 1995. a määruse (EÜ, EURATOM) nr 2988/95 (määrus nr 2988/95) artiklile 7 tuginedes saab nõuda pettuse tõttu saadud ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondist rahastatud toetuse tagasimaksmist juriidilisest isikust toetusesaaja esindajatelt ja/või kas neid esindajaid tuleks käsitleda toetusesaajatena. Kuna Euroopa Kohtu
3-21-2198 antavatel vastustel on määrav tähtsust ka käesoleva asja lahendamisel, siis tuleb asja menetlus peatada.
7.Euroopa Kohus otsustas 29. veebruari 2024. a otsuses kohtasjas nr C-437/22 järgnevat. 1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. a määruse (EL) nr 1306/2013 (määrus nr 1306/2013) artikli 56 esimest lõiku tuleb ühelt poolt koostoimes selle määruse artikli 54 lõikega 1 ja komisjoni 11. märtsi 2014. a delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 (määrus nr 640/2014) artikli 35 lõike 6 esimese lausega ning teiselt poolt määruse nr 2988/95 artiklit 7 arvestades tõlgendada nii, et Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist rahastatud ja pettuse teel alusetult saadud toetuse tagasimaksmist ei või nõuda mitte ainult toetusesaajalt, vaid ka isikutelt, keda ei saa küll pidada selle toetuse saajaks, aga kes esitasid toetuse saamiseks tahtlikult valeandmeid. 2) Määruse nr 640/2014 artikli 35 lõiget 6 tuleb tõlgendada nii, et kui juriidiline isik on saanud põllumajandustoetust tema esindajatele süüks pandavate pettuste tagajärjel, ei saa neid esindajaid siiski pidada „toetusesaajaks“ selle sätte tähenduses koostoimes delegeeritud määruse artikli 2 lõike 1 teise lõigu punktiga 1, kui nad ei kuulu ühtegi kolmest viimati mainitud sättes nimetatud isikute kategooriasse, ja seda isegi juhul, kui need esindajad on juriidilise isiku kasumi tegelikud kasusaajad.
8.Tartu Halduskohus uuendas 4. märtsi 2024. a määrusega haldusasja menetluse ning palus menetlusosalistel esitada täiendavad seisukohad kaebuste osas, arvestades Euroopa Kohtu 29. veebruari 2024. a otsust kohtuasjas nr C-437/22. Lisaks palus kohus menetlusosalistel esitada seisukoht haldusasja menetluse osalise lõpetamise ning sellega seonduvalt menetluskulude osas. Kohus tuvastas äriregistri teabesüsteemi andmetest, et Tulundusühistu Narva-Jõesuu Kalakeskus on äriregistrist ilma õiglusjärgluseta 25. jaanuaril 2023 Tartu Maakohtu 15. novembri 2022. a määruse (tsiviilasi nr 2-22-11887) alusel kustutatud, mistõttu esineb kohtu hinnangul alus tema esitatud kaebuse osas haldusasja menetluse lõpetamiseks.
9.Tartu Halduskohus lõpetas 16. aprilli 2024. a määrusega menetluse Tulundusühistu NarvaJõesuu Kalakeskuse suhtes ja jättis tema menetluskulud tema kanda. Sama määrusega määras kohus asja menetlusse jäänud osa (A. Ilkevitši kaebus) läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile vastuväidete esitamiseks (vastavalt 10. mai 2024 ja 31. mai 2024). Kohus teatas määruses ka kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.
10.Kaebaja esitas 3. ja kompromissiettepaneku.
mail
täiendavad
menetlusdokumendid,
sh
11.Vastustaja esitas kaebaja 3. ja 10. mail 2024 esitatud täiendavatele menetlusdokumentidele vastuväited ega nõustunud kompromissiettepanekuga.
12.Kaebaja esitas 11. juunil 2024 täiendava avalduse, milles esitab vastuväiteid vastustaja vastuväidetele seoses kompromissiettepaneku asjaoludega ning viivist puudutavate asjaoludega. Kaebaja palub vastustaja 31. mail 2024 esitatud seisukohtadest lähtuvalt võtta kaebuse lahendamisel eraldi seisukoht viivise ja selle määrade õiguspärasuse ja proportsionaalsuse kohta, samuti seda reguleerivate normide põhiseadusele vastavuse kohta.
13.1.Tulundusühistu Narva-Jõesuu Kalakeskus vastas algselt toetuse saamise tingimustele. Projekti realiseerimise ajal muutus aga äriühingu koosseis ning juhtkonnal ei õnnestunud õigeaegselt kaasata liikmeteks kalandussektori mikroettevõtja tunnustele vastavaid liikmeid. Tulundusühistu Narva-Jõesuu Kalakasvatus selgitas haldusmenetluses, et on võimeline projekti realiseerima, kui PRIA jätkab projekti toetamist ja teeb järgmised väljamaksed. Projekti realiseerimist mõjutasid Narva-Jõesuu linna ebakompetentsed lahendused ja viivitused ehitusprojekti hindamisel ja objekti asukoha muutmisel. Seetõttu ei saanud toetuse saaja alustada õigeaegselt kalakeskuse hoone ehitamisega, kuigi vajalikud materjalid olid soetatud ja kohale tarnitud. Samuti oli toetuse saaja nõus muutma taotlust, et tagada projektitegevuse lõplik realiseerimine. Projekti realiseerimine oli toetuse saaja hinnangul realistlik. Tulundusühistu Narva-Jõesuu Kalakasvatus ja tema juhatuse liige A. Ilkevitš ei ole toime pannud pettust, vaid tegi ehitustööde eest teisele äriühingule ettemaksu. Aktis nr 1/0320 märgitud teised tööd olid teostatud ja ehitusmaterjalid tarnitud. Seega tegemist on pigem arusaamatuse või eksimusega, mitte tahtliku petmisega.
13.2.Vastustaja ei ole tõendanud, et A. Ilkevitš esitas ekslikud andmed tahtlikult, mistõttu lasus vastustajal tagasinõude tegemisel ja ulatuse kindlaksmääramisel kaalutlusruum. Vastustaja ei ole veenvalt tõendanud, et ettemaksu tasumine oli antud juhul tahtlik petmine. Seega ei ole haldusrikkumise koosseisu subjektiivset tunnust haldusmenetluses täpselt tuvastatud.
13.3.PRIA otsuse tegemise hetkeks oli selge, et Tulundusühistul Narva-Jõesuu Kalakasvatus puudub võimalus jätkata projektiga üksinda ning ehitustegevuse lõpule viimine seatud tähtajaks ei ole võimalik. Kogu toetuse tagasinõudmine ei ole proportsionaalne, sest teisele äriühingule tehtud ettemaksu osa oli vaid 39 449,28 eurot ning eeskirju rikuti seega osaliselt. Tuleb arvestada, et maksetaotlustega deklareeritud kulutusteks oli kokku 487 219,32 eurot (ilma km-ta) ning toetuse saajal tekkisid seoses kalakeskuse ehitamisega laenukohustused, mis olid 2020. aasta seisuga 352 244 eurot. Tulundusühistu Narva-Jõesuu Kalakasvatus kandis projektiga seoses kulusid 245 800 eurot, millest PRIA väljamakstud toetus moodustas alla 50% (109 902,52 eurot). Ettemaks moodustas kogukuludest 39 449,28 eurot ja ainult selles ulatuses on tagasinõue põhjendatud.
13.4.PRIA ei ole välja toonud konkreetseid asjaolusid, mis võimaldavad lugeda A. Ilkevitši seotuks valeandmete esitamisega ja/või pettuse korraldamisega. PRIA otsus on selles osas paljasõnaline, puuduvad õiguslikud alused, mis võimaldaksid A. Ilkevitšile seada kohustuse koos Tulundusühistuga Narva-Jõesuu Kalakasvatus. Meetmeid (tagasinõue) saab kohaldada määruse nr 2988/95 art-s 1 nimetatud ettevõtjate suhtes ehk füüsiliste ja juriidiliste isikute ning muude siseriikliku õiguse alusel õigus- ja teovõimeliste üksuste suhtes, mitte aga ettevõtjate juhtorganites olevate isikute suhtes. Seega on PRIA otsus A. Ilkevitši suhtes igal juhul õigusvastane. Määruse nr 2988/95 art 7 tuleb rakendada nii, et see puudutab kolmandaid isikuid, sest tulundusühistuseaduse (TÜS) § 631 lg-st 2 tuleneb, et juhatuse liikmed, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud kahju ühistule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest ühistu, mitte kolmandate isikute ees.
13.5.Vastustaja saab vähendada tagasinõude suurust A. Ilkevitši osas kaebaja välja pakutud suuruseni. Kaebaja on praeguseks juba PRIA-le tasunud 20 000 eurot. Seega peaks kaebajal lasuva kohustuse suurus piirduma summaga 19 449,28 euroga (39 449,28 – 20 000). Kaebaja on nõus kriminaalmenetluse raames kokkuleppe saavutamise eesmärgil kompromissina sellega, et tasub PRIA-le 3 aasta ja 3 kuu peale ajatatult põhivõla koos intressidega, kuid mitte tekkinud viiviseid. Kaebaja on nõus andma tagatise.
3-21-2198
14.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
14.1.Tulundusühistu Narva-Jõesuu Kalakeskus (praeguseks äriregistrist kustutatud ja tema suhtes on halduskohtumenetlus Tartu Halduskohtu 16. aprilli 2024. a määrusega lõpetatud) ja tema juhatuse liige ning tegelik kasusaaja Anatoli Ilkevitši, kes oli ka PRIA-le toetustaotluste esitamisel märgitud toetuse saaja esindajaks, on kinnitanud, et osaliselt oli toetus välja makstud toetuse saamise reeglite rikkumisega. Asjaolu üle, et vastustajale olid esitatud eksitava sisuga maksekorraldused, pooled ei vaidle. PRIA tuvastas paikvaatlusel, et toetustaotluses märgitud hoone ega ka vee- ja kanalisatsioonitorustiku ehitamisega ei ole alustatud. Kontrollis tuvastatud asjaolud on fikseeritud visuaalse vaatluse protokollis nr 296099 ning paikvaatluse kontrolli protokollis nr KTB.PV833 ning need kinnitavad PRIA-le valeandmete esitamist. Toetuse saaja ei ole täitnud meetme määruses sätestatud kohustusi ning nõudeid. Seetõttu oli Tulundusühistu Narva-Jõesuu Kalakeskuse taotluse nr 833019600811 alusel tehtud toetuse määramise otsuse tagasiulatuv kehtetuks tunnistamine ning välja makstud toetuse summas 109 902,52 eurot tagasi nõudmine põhjendatud ja proportsionaalne.
14.2.Tulundusühistul Narva-Jõesuu Kalakasvatus puudus korrektne ja selge ülevaade toetustaotlusega seotud reaalselt tehtud kulutuste üle, ettemakstud summade deklareerimise näol on tegemist valeandmete esitamisega, sest määruse nr 19 § 32 lg 2 kohaselt peab töö, mille kulude hüvitamiseks taotletakse toetuse maksmist, olema lõpetatud ning toetuse saaja peab olema selle vastu võtnud ja selle eest tasunud. Praegusel juhul ei olnud nimetatud tingimus vähemalt osaliselt täidetud. Eelnimetatud isikute käitumine näitab tahtlikku või äärmiselt hooletut suhtumist. Haldusasjas kogutud tõenditest ei ilmne, et eelnimetatud isikud oleksid vastustajat informeerinud ja selgitanud, et ehitustegevust tegelikkuses toimunud ei ole ning ehitajale on teostatud ettemaks. Eksitava sisuga maksetaotluse esitamist toetuse nõuete täitmise tõendamiseks ei saa pidada mittesüüliseks ning tingimused toetuse saamiseks olid täidetud kunstlikult. Valeandmete esitamisega kaasneb oluline oht Euroopa Liidu finantshuvidele. Kohtupraktikas on Euroopa Kohus rõhutanud, et pettuse (sh valeandmete esitamise) tuvastamisel tuleb toetus tagasi nõuda täielikult. Valeandmete esitamine, haldusorgani eksitusse viimine ning oluliste andmete varjamine rikub toetuse andmise olulisi tingimusi ning kogu toetuse tagasinõudmine on nende asjaolude esinemisel proportsionaalne. Kohustus järgida rahastamise tingimusi on võrdväärselt asjaomase meetme tegeliku täitmise kohustusega üks toetuse saaja peamisi kohustusi ja on seetõttu ühenduse finantsabi andmise eelduseks. PRIA esitatud maksetaotluses valeandmete esitamise näol ongi tegemist rahastamise tingimuste eelduste rikkumisega. Valeandmete esitamise tuvastamisel, vaatamata sellele, kas toetuse eesmärgid on ellu viidud, on toetuse täies ulatuses tagasi nõudmine õigustatud. Seetõttu ei ole vaidlustatud otsus ebaproportsionaalne.
14.3.Kalandusturu korraldamise seaduse (KTKS) § 32 lg-st 1 tulenevalt võib taotluse rahuldamise otsust toetuse saaja algatusel muuta üksnes põhjendatud juhtudel ning tingimusel, et tegevus on olulises osas ellu viidud ja saavutatakse tegevuse eesmärgid. Olukorras, kus investeeringuobjekti ehitamisega ei ole alustatud ning selleks puudub ka uus kehtiv ehitusluba, ei saa lugeda tegevust olulises osas ellu viiduks.
14.4.Ebaõige on A. Ilkevitši seisukoht, et vastustajal puudub õiguslik alus nõuda enamat kui 39 449,28 eurot. See seisukoht põhineb ekslikul eeldusel, et haldus- ega kriminaalmenetluses ei ole tuvastatud tahtlikku petmist. Kunstlik tingimuste täitmine viitab sellele, et toetuse saaja ei ole tegelikult täitnud neid nõudeid, mida toetuse andja on seadnud toetuse saamise eelduseks ning seeläbi ei ole toetuse eesmärki saavutatud. Eksitava sisuga maksekorralduste esitamist toetuse nõuete täitmise tõendamiseks ei saa pidada mittesüüliseks tegevuseks (vt ka kohtuotsuseid haldusasjas nr 3-20-1882).
3-21-2198
14.5.Tulundusühistu Narva-Jõesuu Kalakeskus nimel esitatud maksetaotlused sisaldasid ebaõigeid andmeid ning äriühing ei täitnud kõiki meetme määruses sätestatud kohustusi ning nõudeid. Kaebaja oli äriühingu osanik ning vastutab solidaarselt äriühinguga määruse nr 2988/95 artikli 7 alusel. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1303/2013 (määrus nr 1303/2013) art-s 143 ja määruse (EL) nr 508/2014 (määrus nr 508/2014) art-s 99 nähakse ette, et finantskorrektsioonide tegemisel võtavad liikmesriigid arvesse eeskirjade eiramise olemust ja keerukust ning fondidele või EMKF-ile tekitatud rahalist kahju. Korrektsioonid peavad olema proportsionaalsed, kuid võivad seisneda ka toetuse täielikus tagasinõudmises. Määruse nr 2988/95 art 4 p 3 näeb ette, et kui tehakse kindlaks, et taotletakse soodustusi, mis ei vasta kohaldatava ühenduse õiguse eesmärkidele, luues kunstlikult selle soodustuse saamiseks nõutavad tingimused, siis vastavalt juhtudele soodustust kas ei anta või võetakse see ära. Toetuse saamiseks kunstlikult tingimuste loomise tuvastamise korral tuleb PRIA-l nõuda makstud toetus tagasi tervikuna, kuna Euroopa Liidu õigus ei näe ette võimalust rakendada leebemat sanktsiooni. Eelnevat kinnitab ka kehtiv kohtupraktika. Määrus nr 2988/95 on antud Euroopa Ühenduste finantshuvide kaitse kohta, eesmärgiga kehtestada tõhusaks võitluseks ühenduste finantshuve kahjustava kelmuse vastu kõikidel ühenduse poliitikaga hõlmatud aladel ühtsed õigusnormid. Haldusmeetmeid- ja karistusi saab seega rakendada ka isikute suhtes, kes eiramises osalesid ning nende isikute suhtes, kes vastutavad eiramise eest või kes peavad tagama, et eiramisi ei toimuks. See on kooskõlas ka värskeima Euroopa Kohtu praktikaga (otsus asjas nr C-437/22). A. Ilkevitši näol oli tegemist isikuga, kes oli äriühingu juhatuse liige ning kes tegeles projekti juhtimisega ning PRIA-le dokumentide esitamisega. Seetõttu on PRIA põhjendatult lugenud otsuse adressaadiks ka Tulundusühistu Narva-Jõesuu Kalakeskus juhatuse liikme ning tegeliku kasusaaja A. Ilkevitši. Silmas tuleb pidada, et praeguseks on toetust taotlenud ja saanud juriidiline isik lõppenud, mistõttu ei ole toetuse tagasi nõudmine temalt enam võimalik.
14.6.KTKS § 53 lg 1 alusel tagasinõude tegemiseks tulenevad volitusnormid määrustest nr 1303/2013 ja nr 508/2014 ning teistest Euroopa Liidu asjakohastes määrustes, sh määruse nr 2988/95 artiklist 7, millele on vastustaja selgelt ka vaidlustatud otsuses viidanud.
14.7.Kaebaja väljapakutud kompromissiga vastustaja ei nõustu. A. Ilkevitši avalduse alusel on PRIA toetuse tagasimaksmise juba ajatanud. Vastustaja selgitab, et kuni tagasimaksmise ajatamiseni arvestati võlgnevuselt viivist. Pärast tagasimaksmise ajatamist viivise arvestus peatus ning vastavalt KTKS § 74 lg-le 2 arvestati tagastatavalt toetuselt intressi. Kuivõrd viivise näol on tegemist seadusest tuleneva kohustusega (tasuda iga viivitatud päeva eest viivist), puudub vastustajal võimalus loobuda viivise sissenõudmisest. Vastustaja oleks valmis asja lahendamisega kompromissiga, kui A. Ilkevitš tasub kogu võlgnevuse summas 152 101,78 eurot, millest moodustab hetkel põhivõlg 79 902,52 eurot, intress 2986,79 eurot ning viivis 69 212,47 eurot.
KOHTU SEISUKOHT
15.Kohus selgitas 21. oktoobri 2021. a määruses, et mõistab kaebajate tahet nii, et nad soovivad PRIA tegevust vaidlustada üksnes osas, milles nõutakse toetussummat solidaarselt tagasi täies ulatuses ka A. Ilkevitšilt ning äriühingu puhul osas, milles haldusorgan nõuab tagasi 39 449,28 eurot ületavat summat. Kohtule esitatud materjalidest nähtus, et kaebajate hinnangul oli äriühingu puhul 39 449,28 euro tagasinõudmine õigustatud ning selles osas nad PRIA otsust ja vaideotsust tühistamisnõudega vaidlustada ei soovi. Kohus selgitas, et kaebajate eesmärgi saavutamiseks on kaebajatel kõige tõhusam nõuda PRIA otsuse tühistamist osas, mis puudutab toetussummat, milles kaebajate hinnangul toetuse tagasinõudmine ei ole põhjendatud, kuna toetust ei ole nende hinnangul alusetult välja
3-21-2198 makstud (109 902,52-39 449,28=70 453,24 eurot). Samuti soovis A. Ilkevitš PRIA otsuse tühistamist osas, milles määrati talle solidaarselt toetussumma tagasinõue. Kaebajad nõustusid kohtuga ning esitasid kirjeldatud nõuded. Kohus võttis 1. novembri 2021. a määrusega Tulundusühistu Narva-Jõesuu Kalakeskus ja Anatoli Ilkevitši kaebused PRIA 26. mai 2021. a otsuse nr 17-6/21/112 ja 26. augusti 2021. a vaideotsuse nr 17-24.2/21/789-4 osaliseks tühistamiseks menetlusse.
16.Kaebajad ei vaidlustanud kaebuses PRIA otsust ja vaideotsust viivist puudutavas osas. Kohus jätab kaebaja esindaja 11. juunil 2024 esitatud taotluses kajastatud vastuväited vastustaja 31. mail 2024 esitatud seisukohtadele tähelepanuta, sest need on esitatud tähtaega rikkudes ning HKMS § 51 lg-s 4 sätestatud eeldused ei ole täidetud. Tartu Halduskohtu määras 16. aprilli 2024. a määruses, et menetlusosalised võivad esitada täiendavaid menetlusdokumente hiljemalt 10. mail 2024 ning esitatud menetlusdokumentidele vastuväiteid kuni 31. maini 2024. Vastustaja täiendavaid menetlusdokumente ei esitanud, kaebaja esitas täiendavad menetlusdokumendid 3. ja 10. mail. Vastustaja vastas seejärel 31. mail 2024 kaebaja 3. ja 10. mail 2024 esitatud kaebaja täiendavatele seisukohtadele, sh kompromissiettepanekule, mis puudutas ka hilisemaid viiviste sissenõudmise asjaolusid. Kaebaja üritab esitada vastuväiteid enda esitatud täiendavatele menetlusdokumentidele esitatud vastustaja vastuväidetele, kuid selleks määratud tähtaega ei ole kaebaja järginud. Tõenäoliselt ajas kaebaja segamini täiendavad menetlusdokumendid ja neile vastuväidete esitamise tähtajad, mistõttu ei ole järginud kohtu määruses määratud tähtaega (31. mai 2024). Lisaks juhib kohus kaebaja tähelepanu sellele, et viivisega seonduv ei ole praeguse vaidluse esemega seotud, sest viiviste väljanõudmine ja nende suurus puudutab esmajoones hilisemat täitemenetlust. Kaebaja esitas viivisega seonduvad väited kompromissettepanekus, millega vastustaja ei nõustunud. Seetõttu ei ole ka viivisega seonduvad asjaolud kaebuse lahendamisel asjakohased.
17.Kaebaja 11. juuni 2024. a taotlus sisaldab ka kaebuse muutmise taotlust HKMS § 49 mõttes. Kaebaja soovib vaidlustada PRIA tegevust lisaks otsuses viidatud viivist, selle suurust ja sissenõudmise tingimusi puudutavas osas. HKMS § 49 lg 1 esimese lause kohaselt võib kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks käesoleva seadustiku kohaselt lubatav. HKMS § 49 lg 2 kohaselt võib pärast lg-s1 1 sätestatud tähtaega esitatud taotluse alusel kaebuse nõuet või alust muuta § 49 lg-s 1 sätestatud tingimustel ja üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui seda tingib asjaolu, mida kõrgema astme kohus peab HKMS kohaselt arvestama, või menetlusnormi rikkumisel madalama astme kohtu poolt. Kaebaja esitas kaebuse muutmisena käsitletava taotluse pärast kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja saabumist ehk mittetähtaegselt (31. mai 2024 vs 11. juuni 2024). Kohtu hinnangul põhjustaks kaebuse muutmine menetluse uuendamise vajaduse ning see ei ole menetluse senist kestust arvestades põhjendatud. Kaebuse muutmine eeldaks täiendavate asjaolude analüüsimise vajadust. Kohtu hinnangul ei ole sellises olukorras kaebuse muutmine otstarbekas, sest põhjustaks olulisel määral menetluse pikenemise. Seetõttu jätab kohus kaebuse muutmise taotluse rahuldamata.
18.Kuna kohus kaebuse muutmiseks nõusolekut ei anna, siis ei ole kaebaja 11. juuni 2024. a taotluse lisana esitatud kaebaja ning tema perekonnaliikme praegust finantsilist olukorda ning töötamist puudutavad dokumendid asja lahendamiseks vajalikud ning kohus tagastab need kaebajale HKMS § 62 lg 2 alusel.
3-21-2198
19.Kuna Tartu Halduskohus lõpetas 16. aprilli 2024. a määrusega äriühingu õigusvõime lõppemise tõttu haldusasja nr 3-21-2198 menetluse Tulundusühistu Narva-Jõesuu Kalakasvatus puudutavas osas, on praegu kaebajaks üksnes A. Ilkevitš ning vaidluse esemeks PRIA otsuste õiguspärasus teda puudutavas osas. Vaidlus all on seega, kas A. Ilkevitšile saab kohaldada toetussumma tagasimaksmise kohustust täies ulatuses ja kui saab siis, kas tagasinõude tegemine oli õiguspärane. Seega tuleb kohtul võtta esmalt seisukoht küsimuses, kas äriregistrist praeguseks kustutatud Tulundusühistu Narva-Jõesuu Kalakasvatuse juhatuse liige A. Ilkevitš suhtes sai üldse toetussumma tagasimaksmise kohustust rakendada ehk kas selleks on õiguslik alus. Seejärel annab kohus hinnangu sellele, kas välja makstud toetuse tagasinõudmine A. Ilkevitšilt on proportsionaalne ja kooskõlas toetuse tagasinõudmist reguleerivate õigusaktidega.
20.Asja lahendamisel ei oma määravat tähendust asjaolu, kas toetuse saaja vastas toetuse määramise otsuse tegemisel tingimustele või mitte. Oluline on, kas väljamaksete tegemise alused olid täidetud ehk kas rahastamiskõlblikkuse tingimused olid täidetud ning projekt eesmärgipäraselt realiseeritav, sh kas PRIA-le esitati valeandmeid ning kas esines kunstlik tingimuste täitmine ning kas kaebaja oli selles tegevuses süüdi ja tagajärgede eest vastutav.
21.A. Ilkevitš on seisukohal, et PRIA-l puudus tagasinõude tegemiseks õiguslik alus, sest määrus nr 2988/95 ei ole tema suhtes kohaldatav ning samuti ei ole siseriiklikus õiguses äriühingu juhatuse liikmele solidaarkohustuse seadmiseks õiguslikku alust. Kaebaja on seisukohal, et määruse nr 2998/95 art 7 tuleb tõlgendada kitsendavalt nii, et see puudutab üksnes kolmandaid isikuid, sest TÜS § 631 lg-st 2 tuleneb, et juhatuse liikmed, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud kahju ühistule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt üksnes ühistu, mitte kolmandate isikute ees. Kohus selle seisukohaga ei nõustu.
22.TÜS § 631 reguleerib kitsalt ühistu liikme vastutust ühistu ees ning see ei välista solidaarkohustuse kohaldamist kolmanda isiku nõude alusel ühistu juhatuse liikmele, kui õiguslik alus sellise nõude esitamiseks on teises seaduses või otsekohalduvas Euroopa liidu õigusaktis sätestatud. Näiteks maksumenetlustes on võimalik rakendada juhatuse liikmele maksukorralduse seaduse § 40 tingimuste täitmisel solidaarkohustust koos äriühinguga (vastutusotsus), kusjuures see ei mõjuta ega välista eraldi äriühingu seadusliku esindaja või vara valitseja vastutust ka äriühingu ees. Praegusel juhul siseriiklikus õiguses sarnast alust Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse ja KTKS alusel määratud toetuste puhul solidaarnõude esitamiseks sätestatud ei ole, kuid otsekohalduvate määruste nr 508/2014 ja 1303/2013 kaudu on määruses nr 2998/95 sätestatud alus rakendatav. Nimetatud kohustus on sarnaselt põllumajandustoetustega rakendatav ka KTKS alusel määratavatele toetustele.
23.Määruse nr 2988/95 art 4 lg-s 1 nähakse ette, et tavaliselt järgneb mis tahes eiramisele põhjendamatult saadud soodustuse äravõtmine ja põhjendamatult saadud summade tagasi maksmise kohustus. Määruse nr 2988/95 art 7 kohaselt ei või haldusmeetmeid ja -karistusi kohaldada mitte ainult artiklis 1 nimetatud ettevõtjate suhtes, nimelt füüsiliste ja juriidiliste isikute ning muude riigisisese õiguse alusel õigus- ja teovõimeliste üksuste suhtes, kui nad on toime pannud eiramise, vaid ka nende isikute suhtes, kes eiramises osalesid, ning nende isikute suhtes, kes vastutavad eiramise eest või kes peavad tagama, et eiramisi ei toimuks.
24.Euroopa Kohus on seoses määruse nr 1306/2013 art 56 tõlgendamisega selgitanud, et Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist rahastatud ja pettuse teel alusetult saadud toetuse tagasimaksmist ei või nõuda mitte ainult toetusesaajalt, vaid ka isikutelt, keda ei saa
3-21-2198 küll pidada selle toetuse saajaks, aga kes esitasid toetuse saamiseks tahtlikult valeandmeid. Määrus nr 2988/95 piirdub liidu finantshuve kaitstes kontrolli ja karistusi käsitlevate üldnormide kehtestamisega ning vääralt kasutatud vahendid tuleb tagasi nõuda muude sätete, vajaduse korral valdkondlike sätete alusel. Samas tuleb valdkondlike sätete tõlgendamisel arvestada määruse nr 2988/95 art-ga 4 ja 7. Euroopa Kohtu hinnangul saab tagasimaksmise nõude esitada eeskirjade eiramise eest otseselt vastutavale füüsilisele või juriidilisele isikule (toetuse saaja) ning ka isikutele, kes eeskirjade eiramises osalesid, või isikutele, kes vastutavad eiramise eest või kes peavad tagama, et eiramisi ei toimuks. Võimalus nõuda alusetult saadud toetus tagasi mitte ainult toetuse saajalt, vaid vastavalt määruse nr 2988/95 artiklile 7 ka isikutelt, kes eiramises osalesid, ning nendelt isikutelt, kes vastutavad eiramise eest või kes peavad tagama, et eiramisi ei toimuks, aitab kaasa Euroopa Liidu finantshuvide kaitsmise ning tõhusa pettusevastase võitluse eesmärgi saavutamisele. Lisaks tuleb silmas pidada, et kui tuvastatakse, et liidu õigusnormidest tuleneva soodustuse saamiseks vajalikud tingimused olid loodud kunstlikult, osutub saadud soodustus igal juhul alusetuks ja selle täieliku tagastamise kohustus on põhjendatud. Määruse nr 2988/95 art 4 lg 4 kohaselt ei käsitata määruse artikli 4 lõikes 1 sätestatud meetmeid, sealhulgas eelkõige kohustust põhjendamatult saadud toetus tagasi maksta, karistusena. Määruse nr 2988/95 artiklis 7 nimetatud teiste isikute, kes ei ole toetuse saajad, kohustus vaidlusalune toetus tagasi maksta on eraldi kohustus, mis lisandub toetuse saajal lasuvale tagasimaksmise kohustusele. Toetuse saaja esindajatele saab seada kohustuse maksta saadud toetuse tagasi, kui nad tegutsesid juriidilise isiku nimel, ilma et nad oleksid „toetuse saajad“ (vt Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-437/22, p-d 47, 53, 56, 59, 67). Euroopa Kohus ei seadnud otsuses asjas nr C-473/22 toetuse saaja maksejõuetust vältimatuks eeltingimuseks sellele, et toetuse tagastamise nõude saaks esitada toetuse saamiseks valeandmeid esitanud isiku vastu. Nimetatud otsuses rõhutati, et määruse nr 2988/95 artikkel 7 annab aluse eeskirjade eiramises osalenud isikutelt toetust tagasi nõuda ja nad peavad selle võimalusega arvestama.
25.Kuigi praegusel juhul ei olnud Tulundusühistule Narva-Jõesuu Kalakasvatus määratud toetuse näol tegemist Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist rahastatud toetusega, on määrusele nr 2988/95 antud tõlgendused kohaldatavad ka kalandusturu korraldamise seaduse ja seal viidatud Euroopa Liidu õigusaktide (määrused nr 508/2014 ja 1303/2013) alusel määratud toetustele, sest määruse nr 2988/95 art 1 kohaselt on selle määrusega kehtestatud üldised eeskirjad ühenduse õiguse suhtes toimunud eeskirjade eiramise ühtse kontrolli ning haldusmeetmete ja -karistuste kohta. KTKS § 53 lg 1 nägi PRIA otsuse tegemise ajal ette, et kui pärast fondi toetuse väljamaksmist selgub, et toetus on eeskirjade eiramise tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetus toetuse saajalt osaliselt või täielikult määrustes nr 1303/2013 ja nr 508/2014 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. Kohtu hinnangul on sarnaselt määrusega nr 1306/2013 ka kalandusturu korraldamise seaduse ja selles viidatud Euroopa Liidu õigusaktide (praegusel juhul määrus nr 1303/2013 art 99 ja määrus nr 508/2014 art 143) tõlgendamisel asjakohane lähtuda määruse nr 2988/95 art-tes 4 ja 7 sätestatud põhimõtetest. Puuduvad mõistlikud põhjused, miks kalanduse valdkonnas määratud PRIA toetuste puhul ei ole Euroopa Kohtu otsuses asjas nr C-437/22 võetud seisukohad analoogiliselt kohaldatavad. Kalandusturu korraldamise seaduse alusel määratud toetuse kehtetuks tunnistamine ja tagasinõude tegemine on määruse nr 2988/95 märgitud eesmärki (võitlus pettuste ja valeandmete esitamise vastu) arvestades lubatud (vt määruse nr 2988/95 art 4 p 3). Eeskirjade eiramise mõiste (määruse nr 2988/95 art 1 lg 2) hõlmab ka toetuse saamiseks valeandmete esitamist.
3-21-2198
26.Kohus möönab, et vaidlustatud otsuses on A. Ilkevitši tegevuse ulatust ja süü vormi analüüsitud üsna üldsõnaliselt. Ainuüksi toetuse saaja juhatuse liikmeks olemine ei ole vastutuse omistamiseks piisav. Siiski on kohtule esitatud toetustaotluse ja väljamaksetaotlustega seotud menetlusega seonduvatest materjalidest ja vaideotsusest kajastatust ilmne, et A. Ilkevitš osales aktiivselt toetustaotluse esitamisel ja hilisema väidetava projekti realiseerimisel. Kohtuasja materjalid kinnitavad, et A. Ilkevitš oli toetuse taotlemisel ja väljamaksetaotluste esitamisel aktiivne ning oli PRIA otsuse tegemise ajal Tulundusühistu Narva-Jõesuu Kalakasvatus juhatuse liige ja tegelik kasusaaja. A. Ilkevitš tegeles aktiivselt toetustaotlusega ja projekti realiseerimise ning väljamaksetaotluste esitamisega, sh nendega seotud dokumentide esitamisega. Tegemist oli äriühingu seadusliku esindajaga PRIA menetluses ning tal lasus kohustus hoiduda sarnaselt äriühinguga valeandmete esitamisest ning tingimuste kunstlikust täitmisest. A. Ilkevitš vastab seega määruse nr 2988/95 art-s 7 sätestatud tingimustele (isik, kes osales toetuse saaja toime pandud eiramises) ning temale on määruse nr 1303/2013 art 143 alusel koostoimes määruse nr 508/2014 art-ga 99 ning lähtudes KTKS § 53 lg-st 1 ning Euroopa Kohtu otsuses asjas nr C-473/22 kajastatud põhimõtetest ja tõlgendustest lubatud seada väljamakstud toetussumma tagasimaksmise kohustus.
27.Asja lahendamisel ei oma määravat tähendust asjaolu, kas toetuse saaja vastas toetuse määramise otsuse tegemisel tingimustele või mitte. Praegusel juhul on oluline, kas väljamaksete tegemise alused olid täidetud ehk kas toetuse väljamaksmise tingimused olid täidetud ning projekt eesmärgipäraselt realiseeritav, sh kas PRIA-le esitati valeandmeid, ning kas kaebaja oli selles tegevuses süüdi ja tagajärgede eest vastutav.
28.Järgnevalt hindab kohus, kas toetuse saajale väljamakstud toetussumma tagasimaksmise kohustuse (tagasinõue) seadmine äriühingu kõrval ka kaebajale on õiguspärane.
29.PRIA tugines otsuses varasema toetussumma määramise otsuse kehtetuks tunnistamisel ning juba väljamakstud toetuse tagasinõudmisel kahele alusele. Esiteks oli toetuse saaja ja projekti eest vastutav juhatuse liige A. Ilkevitš rikkunud määruse nr 19 § 32 lg 2 ja § 33 lg 1 nõudeid esitades väljamaksetaotluse ehitustööde eest, mida reaalsuses polnud nõutaval viisil ja ulatuses tehtud ning teiseks ei ole osad Tulundusühistu Narva-Jõesuu Kalakeskuse liikmed (Osaühing Gevill, Gol Plus UÜ ja Osaühing PLASTIC LOCKS) käsitletavad kalandussektori mikroettevõtjana, sest kalapüügiga nad tegelikkuses üldse ei tegele või on tegevuse maht äärmiselt väike, mistõttu ei vasta toetusesaaja ka määruse nr 19 § 24 lg 1 p 2 nõuetele ehk ei vasta toetuskõlblikkuse kriteeriumile (toetustaotluse võib esitada taotleja, kelle liikmeteks on vähemalt viis kalandussektori mikroettevõtjat, kes omavad ajaloolist püügiõigust kalapüügiseaduse § 51 lg 1 tähenduses). PRIA hinnangul on kaebaja esitanud valeandmeid, sest toetusesaaja ei olnud PRIA paikvaatluse tegemise ja ka otsuse tegemise hetkeks hoone ning vee- ja kanalisatsioonitorustiku ehitamisega alustanud ning tööd ei olnud lõpetatud. Toetuse saaja tegi ettemaksu kolmandale isikule, kuigi ehitamiseni reaalselt ei jõutud. Selline käitumine oli toetuse saaja ja tema juhatuse liikme A. Ilkevitši, kes aktiivselt osales toetustaotluse menetluses ja projekti väidetavas realiseerimises, puhul tahtlik tegevus või on tegemist äärmise hooletusega, mis samuti kvalifitseerub selliseks süüliseks tegevuseks, mis tingib väljamakstud toetussumma täies ulatuses tagasinõudmise. Kohus nõustub vastustaja positsiooniga ning otsuses ja vaideotsuses esitatud põhjendustega ning ei pea nende detailset kordamist vajalikuks (HKMS § 165 lg 2).
30.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja esitas toetuse saaja nimel vastustajale eksitava sisuga maksekorraldusi. Samuti ei ole vaidlust selles, et toetuse saaja (Tulundusühistu Narva-Jõesuu Kalakeskus) ei olnud väljamakse tegemise ajaks ega ka mitte vaidlustatud otsuse tegemise
3-21-2198 ajaks projekti realiseerimisel hoone ning vee- ja kanalisatsioonitorustiku rajamiseni jõudnud. Praeguseks on selge, et selle realiseerimiseni toetuse saaja ei jõudnudki. Haldusmenetluses tehtud paikvaatluse kinnitas, et kalakeskuse hoonet ja selle trasside ehitamist tegelikult ei toimunud. Asjaolu, et ehitustegevusega seonduvad takistused võisid olla osaliselt tingitud ka kohaliku omavalitsuse üksuse haldusmenetluses esinenud piirangutest ei oma määravat tähtsust, sest toetuse saajal oli olemas kehtiv ehitusluba, mida ta sai realiseerida. See, et toetuse saaja võis soovida ehitusluba muuta ei ole oluline ega ole asjaoluks, mida PRIA pidanuks otsuse tegemisel põhjalikult analüüsima.
31.Kohus nõustub vastustajaga, et toetuse saajal puudus korrektne ja selge ülevaade toetustaotlusega seotud reaalselt tehtud kulutuste üle ning ettemakstud summade deklareerimise näol oli tegemist valeandmete esitamisega, sest määruse nr 19 § 32 lg 2 kohaselt peab töö, mille kulude hüvitamiseks taotletakse toetuse maksmist, olema lõpetatud ning toetuse saaja peab olema selle vastu võtnud ja selle eest tasunud. Oluline on, et haldusmenetluses PRIA järelepärimisele kaebaja korrektseid ehituspäevikuid ei esitanud, samuti ei nähtunud paikvaatlusel ehitustööde valmimist ja projekti realiseerimist. See viitab, et kaebaja kas ei soovinud ehitusteenuse saamist iseloomustavat teavet jagada või tal ei olnudki asjakohast teavet olemas. Mõlemal juhul viitab selline tegevus sellele, et arvetel märgitud väidetavalt saadud ehitusteenused ei olnud esmajoones seotud toetustaotluses märgitud hoone ja sellega seotud vee- ning kanalisatsioonitorustiku rajamisega. Ehitusmaterjali ja muude ehitusteenuse saamise ning seadmete soetamisega seotud kulude osakaalul ei ole tagasinõude tegemisel määravat tähtsust, sest väljamakse taotluses märgitud kulutuste tegemise seos ja ulatus just hoone ning sellega seotud vee- ja kanalisatsioonitrasside sihipärase rajamisega jäi ebamääraseks. Seega hõlmasid väljamaksetaotlused ka selliseid ehitustööde kulusid, mida reaalsuses ei tehtud. Seega esitati väljamaksetaotlustes valeandmeid ning teiseks oli tegemist kunstliku tingimuste täitmisega, sest toetuse saaja ei ole tegelikult täitnud neid nõudeid, mida toetuse andja on seadnud toetuse saamise eelduseks ning seeläbi ei ole toetuse eesmärki saavutatud. Kuna hoone ja trasside ehitamiseni ei jõutud, siis ei saa ainuüksi juba ettemaksuks olevat summat pidada abikõlblikuks.
32.Väheoluline ei ole ka asjaolu, et toetuse saaja kui ka tema esindaja A. Ilkevitš ei teavitanud PRIA-t ehitustegevuse mittetoimumisest ning ettemaksu tegemisest nõutavas ulatuses. Need asjaolud selgusid PRIA poolse tegevuse tulemusena, misjärel asus toetuse saaja ja A. Ilkevitš väljamaksetaotlusi muutma ning investeeringuobjekti elluviimise tähtaja pikendamist taotlema. Selline tegevus ei ole korrektne ning viitab, et kaebaja soovis valeandmeid esitada ning asus pärast selle tuvastamist väärkäitumist pisendama. Kohtu hinnangul ei vasta A. Ilkevitši käitumine üksnes kergele eksimusele projekti realiseerimises, vaid teadlikult valeandmete esitamise kaudu sooviti saada endale eelis väljamaksete saamiseks tegevuses, mis ei olnud lõpetatud ehk realiseeritud. Samuti on sellisel tegevusel kunstlik tingimuse täitmise iseloom. Need rikkumised on omistavad eeltoodust tulenevalt ka A. Ilkevitšile.
33.Lisaks eelnevale tuleb silmas pidada, et kaebaja ei täitnud otsuse kohaselt toetussummade realiseerimise ajal ka ühte toetuskõlblikkuse kriteeriumi. Vastustaja on põhjendatult viidanud määruse nr 19 § 24 lg 1 p 2 kriteeriumi rikkumisele. Määruse nr 19 § 24 lg 1 p 2 kohaselt võib esimesest tegevussuunast toetust taotleda kalandussektori tulundusühistu, kelle liikmeteks on vähemalt viis kalandussektori mikroettevõtjat, kes omavad ajaloolist püügiõigust kalapüügiseaduse § 51 lg 1 tähenduses. Kohtu hinnangul peab toetuse saaja vastama toetuse taotlemise nõuetele ka väljamaksete tegemise ajal, sest tegemist on toetuskõlblikkuse kriteeriumiga. Samuti tuleneb KTKS § 31 lg 3 p-st 2, et toetuse saaja on kohustatud tagama
3-21-2198 tegevuse elluviimise jooksul vastavuse KTKS § 27 lg 2 ja meetme tingimustes toetuse taotleja kohta sätestatud nõuetele. Kohus nõustub PRIA otsuses ja vaideotsuses esitatud põhjendustega selle kohta, miks tulundusühistu liikmeteks olnud kolme äriühingut ei saanud kalapüügilubade realiseerimata jätmisel või kolmandate isikute kaudu realiseerimisel nõuetele vastava ajaloolist püügiõigust omavate mikroettevõtjatena käsitleda (vt ka kalapüügiseaduse § 51). Kaebaja ei ole esitanud kohtus ühtegi sellist argumenti, mis PRIA otsuse seisukohad ümber lükkaks või olulisel määral nende õigsuse kahtluse alla seaks.
34.Kohus nõustub vastustajaga, et eelviidatud asjaolude tuvastamisel, ei oleks väljamakstud toetuse üksnes osaline tagasinõudmine põhjendatud. Taotleja õigusvastase tegevuse avastamisel peaks kaebaja nägemuse järgi jääma taotlejale alles ikkagi mingi osa toetusest, st eeskätt reaalselt tehtud kulutused, mis on mingilgi määral toetuse realiseerimisega seostatavad. Sellise lähenemisega nõustumine mõjuks taotlejatele pigem julgustavalt kunstlikke toetuse saamise tingimusi looma ja valeandmeid esitama ning võib viia toetusrahade kasutamiseni vääral eesmärgil ning kahjustada nende isikute võimalusi toetuste saamiseks, kellel sellele tegelikult õigus oleks olnud. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kui isik on toetuse saamise tingimused loonud kunstlikult või esitanud valeandmeid, siis toetuse osalise tagasinõudmise korral ei riskiks isik sellise käitumise korral sisuliselt millegagi (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2019. a otsus asjas nr 3-18-919). Seega on kohus seisukohal, et PRIA nõudis põhjendatult tagasi kogu väljamakstud toetuse ning tagasimaksmise kohustuse seadmine PRIA otsuse tegemise ajal toetuse saaja juhatuse liikmeks olnud ning eelnevas toetustaotluse menetluses aktiivselt toetuse saaja nimel tegutsenud A. Ilkevitšile on samas ulatuses põhjendatud (vt ka otsuse punkte 25-26). Kaebajale tehtud tagasinõue on seega lubatav ja proportsionaalne.
35.Seega on vaidlustatud PRIA otsus A. Ilkevitšit puudutavas osas õiguspärane. Sellest tulenevalt ei ole alust ka vaideotsuse tühistamiseks kaebuses vaidlustatud ulatuses.
36.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus Anatoli Ilkevitši kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna Anatoli Ilkevitši kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. PRIA ei ole menetluskulu dokumente esitanud ning tema kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.