Korrakaitse › Vanglad

HaldusasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu halduskolleegium · 25.06.2024

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium
Kohtuasja number: 3-24-838/11
Asja liik: Haldusasi
Kategooria: Korrakaitse › Vanglad
Menetlusliik: Üldmenetlus
Kuulutamise aeg: 25.06.2024
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 1333

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja

HKMS § 104 lg 5Riigilõivu tasumine ja tagastamine HKMS § 108 lg 4Menetluskulude jaotus HKMS § 121 lg 2Kaebuse tagastamine HKMS § 175 lg 3Otsuse avaldamine HKMS § 201 lg 4Ringkonnakohtu otsuse sisu PS § 18 VangS § 41Töötamine väljaspool vanglat

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja

3-24-838/9Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja24.04.2024

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina pappel ja Tanel Saar 25. juuni 2024, Tartu 3-24-838 X.X.-i kaebus Viru Vangla tegevuse kindlakstegemiseks seoses päevaseks ajaks kartserikambrisse madratsi mittelubamisega X.X.-i määruskaebus Tartu Halduskohtu 24. aprilli 2024. a määruse peale Kirjalik menetlus Kaebaja X.X. Lepinguline esindaja vandeadvokaat Raiko Paas Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1.Jätta X.X.-i määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 24. aprilli 2024. a määrus muutmata.

2.Asendada käesolevas määruses selle avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga X.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Viru Vanglas viibiv kinnipeetav X.X. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, mille nõudeks jäi tuvastada kaebajale kartserikaristuse kandmise ajal ööpäevaringseks kasutamiseks madratsi mittelubamise õigusvastasus. Kaebaja selgitas, et tuvastamisekaebuse esitamine on vajalik, et vältida sarnaseid olukordi tulevikus, kus kartserikaristuse kandmise ajal ei võimaldata kaebajale madratsit, st kaebus on esitatud preventiivsel eesmärgil. Kaebajat on järjepidevalt karistatud ühe ja sama asja eest kartserikaristusega, mistõttu esineb reaalne oht, et selliseid karistusi määratakse talle ka edaspidi ja tuvastamiskaebus on vajalik tema õiguste kaitseks. Asja materjalide kohaselt kandis kaebaja kartserikaristust 14. märtsi 2023. a käskkirja nr 3-24/1-3/106 alusel, mil ta oli paigutatud kartserisse 15. kuni 25. märtsini 2024.

Sarnased lahendid

Korrakaitse

nõudeid, mis on isiku õiguste kaitseks tõhusamad. Kohus leiab, et kaebaja viidatud olukorras (s.o tulevikus distsipliinirikkumise korral kartserikaristuse määramisel) on kaebajal olemas tõhusamad õiguskaitsevahendid enda õiguste kaitsmiseks (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 45 lg 2). Kaebaja saab sellises olukorras taotleda madratsi kambrisse jätmist (kui selleks on vastav arsti ettekirjutus) ja sellest keeldumise korral esitada vanglale vaide ja kohtule koheselt ka esialgse õiguskaitse taotluse. Nagu nähtub asja materjalidest, on kaebajale sellise esialgse õiguskaitse taotluse esitamise võimalus teada. Kohtupraktika on küll aktsepteerinud põhjendatud juhtudel tuvastamiskaebuse esitamist erilise preventiivse huvi olemasolul (nt Riigikohtu 14. veebruari 2023. a otsus asjas nr 3-192164), kuid praegusel juhul sellist kohtusse pöördumist õigustavat preventiivset huvi, mida tuleks kohtumenetluses kaitsta, ei esine. Kaebaja saab enda käitumisega mõjutada seda, kas teda tulevikus distsiplinaarkorras karistatakse või mitte. Seega saab kaebaja mõjutada ka seda, kas ta kartserisse paigutatakse või mitte. Kui kaebaja leiab, et teda karistatakse ühe ja samalaadse rikkumise eest pidevalt õigusvastaselt, on kaebajal võimalik vaidlustada distsiplinaarkaristuse määramise käskkirju. Kohtumenetluse eesmärgiks ei saa olla isiku õiguste etteulatuv kaitse olukorras, kus kaebaja on juba ette arvamusel, et sooritab distsiplinaarrikkumisi, mille eest teda karistatakse kartserikaristusega, ning soovib tulevikus toime pandavate õigusrikkumiste eest määratava karistuse kandmise tingimuste leevendamist. Seetõttu leidis halduskohus, et kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. HKMS § 108 lg 4 sätestab, et kaebaja kannab menetluskulud kaebuse tagastamise, kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. Lisaks tuleneb HKMS § 104 lg 5 p-st 2, et kaebuse tagastamisel HKMS § 121 lg 2 alusel riigilõivu ei tagastata. Järelikult jäävad kaebaja võimalikud menetluskulud (sh tasutud riigilõiv) kaebaja enda kanda.

3.X.X. esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotleb halduskohtu määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 tühistada ja teha uus määrus, millega saata asi halduskohtule menetlusse võtmiseks. Kaebaja leiab, et kaebuse tagastamise eeldused ei ole täidetud. Kohus on kaebeõiguse puhul hinnanud üldse kaebuse eduväljavaateid ja seda, kas kaebuse esitaja õigusi võib olla rikutud või mitte. Kohus jättis sisuliselt hindamata kaebajale kartseris päevasel ajal madratsi ja võimlemismati mittevõimaldamise õiguspärasuse olukorras, kus halduskohtule esitatud arsti tõendist nähtub, et kaebajal on olnud pidevalt seljavaludega probleeme. Selliselt on kaebuse tagastamine olnud ilmselgelt ennatlik. Riigikohus on 14. veebruari 2023. a otsuse asjas nr 3-19-2164 p-s 25 leidnud, et kaebuse lubatavust ega rahuldamist ei välista, et kaebaja saab üksikvangistust vältida vanglas korrarikkumisest hoidudes. Riigikohus on samas lahendis leidnud ka seda, et tuvastamiskaebuse esitamise lubatavust tuleb jaatada, kus selline karistus oli korduv ja kaebaja tervist ei võetud kartserikaristuse täitmisele pööramisel ja täitmisel piisavalt arvesse, mistõttu ei pruugi olla välistatud, et ka muudes olukordades võib kaebaja tervis jääda kaitseta (p 18). Sarnaselt tuleks jaatada kaebaja kaebeõigust ka praeguses asjas. Asjas esitatud materjalidest nähtub, et kaebaja on alates 2023. a novembrist korduvalt kartserikaristuse ajal kurtnud seljavalu ja palunud kartserisse matti lebamiseks seljavalu leevendamise eesmärgil. Vastustaja sellele reageerinud ei ole. Kartserikaristust täide viies tuleb vanglal silmas pidada, et see ei rikuks kinnipeetavate õigust tervise kaitsele Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 28 mõttes ega kätkeks väärkohtlemise riski PS § 18, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 ja VangS § 41 tähenduses. Viidatud lahendis on Riigikohus ka märkinud, et tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele ülemineku menetlusökonoomiline ühisosa väljendub selles, et seeläbi välditakse uue võimaliku kohtuasja

8.Käesoleval juhul nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et praegusel juhul ei esine asjas selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid tuvastamiskaebuse esitamise lubatavuse. Tõepoolest nähtub kaebaja tervisekaardi väljavõttest, et tal on olnud probleeme seljavaluga juba vähemalt 2023. a novembrist ning ta on avaldanud soovi saada kartserisse ööpäevaringseks kasutamiseks madratsit (dtl 10 ja 11). Ühtlasi nähtub kaebaja haiguslugude väljavõttest, et kaebaja seljavaludega on tegeletud – kaebaja on suunatud täiendavatele uuringutele nii röntgenisse kui MRT-sse ning konsulteeritud on ka ortopeediga (dtl 10, 12, 13). Ortopeed on soovitanud valuravi ja võimlemist seljale, näidustust madratsi ööpäevaringseks kasutamiseks kartserikaristuse kandmise ajal ortopeedi poolt ei nähtu. Ka vahetult enne distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramist 15. märtsil 2024 (dtl 18), on haiguslugudesse 14. märtsil 2024 tehtud sissekanne (dtl 15), milles vangla üldarst on märkinud, et madrats ei ole ravivahend. Eelnevat lähtuvalt leiab ringkonnakohus, et vangla on kaebaja tervisemuredest teadlik ning on aktiivselt tegelenud neile lahenduse otsimisega, kusjuures kaebaja seljavalusid ei ole peetud sellisteks, et kartserikaristus kui selline oleks kaebajale vastunäidustatud või et selle kandmise ajal peaks olema kaebajale leevendusena ette nähtud madratsi ööpäevaringse kasutamise võimalus. Mitte igasugused, sh kroonilised tervisehädad ei saa olla asjaoluks, mis õigustaksid tuvastamiskaebuse esitamise lubatavust, kui kaebajal on olemas tõhusamad võimalused oma õiguste kaitseks. Halduskohus on õigesti märkinud, et kaebaja saab edaspidi esitada oma õiguste kaitseks kohustamisnõude, samuti saab ta vaidlustada talle määratavaid distsiplinaarkaristuste käskkirju tühistamisnõude esitamisega. Kaebaja saab taotleda ka esialgse õiguskaitse kohaldamist. Halduskohus on juhtinud kaebaja tähelepanu ka sellele, et viimane saab ise oma käitumist reguleerides vältida talle kartserikaristuste määramist. Kuigi kaebaja väide, et Riigikohus on ülal viidatud lahendis märkinud, et kaebuse lubatavust või rahuldamist ei välista, et kaebaja saab üksikvangistust vältida vanglas korrarikkumistest hoidudes (p 25), on õige, ei ole see peamine ega määrav asjaolu, miks halduskohus ei pidanud kaebaja tuvastamiskaebust lubatavaks. Käesolevas asjas ei oma erinevalt Riigikohtus lahendamisel olnud vaidlusest tähtsust, et tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üleminek aitab ära hoida uue võimaliku kohtuasja algatamise vajadust sama elulise olukorra lahendamiseks, sest praegusel juhul on kaebaja esitanud vaid tuvastamiskaebuse. Teisi nõudeid kohtule esitatud kaebus ei sisalda.