Munitsipaal- ja riigivara › Vara kasutusseandmine

3-21-1499

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Tallinna linn palus jätta kaebuse rahuldamata.

Vastustaja sõlmis kolmanda isikuga üürilepingu 21.06.2021. Isegi kui kohus rahuldaks kaebuse ja tühistaks vaidlusaluse otsuse, jääb tsiviilõiguslik üürileping kehtima ja otsuse tühistamisega ei kaasne üürisuhte lõppemist. Kolmandal isikul säilib õigus üürilepingu eset kasutada ning

2(6)

3-21-1499 kaebajal ei teki võimalust ise seda kasutada. Järelikult ei ole tühistamiskaebuse rahuldamisega võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kolmandale isikule ei ole antud staadionit ja äriruume kasutada soodsamalt, võrreldes teiste jalgpalliklubidega. Üüritasu on paljuski seotud üüriobjekti seisukorraga ja sellega, kas juures on äri-, riietus- ja pesuruumid vms. Tavapärane on vastustaja praktika, et kui üürnik on kõik lepingulised kohustused korrektselt täitnud, siis pikendatakse õigusaktides ette nähtud korras üürilepingut senise kasutajaga. Vikerlase tn staadioni puhul lisandusid üürile hoolduskulud ja investeerimiskohustus. Kaebaja kasutatava staadioni hinnakirjas on hooldustööd arvestatud juba hinna sisse. Vikerlase tn staadioni osas ei ole teisi kasutada soovijaid, pigem on küsimus kasutustingimustes.

Infonet FC MTÜ palus jätta kaebuse rahuldamata.

Tallinna Halduskohus jättis 13.02.2023 otsusega kaebuse rahuldamata.

Vaidlustatud haldusakt ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, mistõttu jääb kaebus rahuldamata, analüüsimata haldusakti õiguspärasust. Iseenesest tuleb nõustuda kaebaja seisukohaga, et kui linna vara kasutusse saamisest on huvitatud mitu isikut ja õigusaktid ei määra täpselt kindlaks, keda neist tuleb eelistada, tuleb küsimus otsustada avaliku õiguse põhimõtetest lähtudes, arvestades diskretsioonireegleid, avalikku huvi, võrdse kohtlemise põhimõtet jne (Riigikohtu 20.12.2001 määrus asjas nr 3-3-18-01, p 20). Riigikohus selgitas 20.12.2001 otsuses asjas nr 3-3-1-15-01 (p 24), et rendile andmise kord peab avalike huvide kõrval kaitsma ka linna elaniku ja ettevõtja huvi saada võrdsetel alustel enda kasutusse linna poolt eraisikutele pakutavaid kinnistuid ning huvi, et linn ei looks teistele isikutele vara üleandmisega põhjendamatuid konkurentsieeliseid. Seetõttu tuleb rendile andmise korda tõlgendada selliselt, et ta loob põhjendatult ja isiklikult huvitatud ettevõtjale või muule isikule subjektiivse õiguse nõuda linnalt oma vara kasutusse andmisel rendile andmise korrast kinnipidamist. Kui rikutud on rendile andmise korra sätteid, mis kaitsevad lisaks avalikele huvidele ka kaebaja huve, on rikutud ka kaebaja õigusi. Linna vara kasutusse andmisega konkurentsieeliste loomine riivab ka Eesti Vabariigi põhiseaduse § 31 lg s 1 sätestatud ettevõtlusvabadust ja võib rikkuda võrdse kohtlemise põhimõtet. Samas tuleb arvestada, et kaebeõiguse olemasoluks ei piisa üksnes sellest, et vaidlusalune haldusakt on õigusvastane. Kaebeõiguse olemasoluks on vaja ka, et vaidlusalune otsus rikuks kaebaja subjektiivseid õigusi. Riigikohus selgitas 15.12.2005 otsuses asjas nr 3-3-1-59-05 (p 20), mis käsitles samuti linnavara otsustuskorras kasutusse andmist, et ainuüksi asjaolust, et kaebaja tegutseb vaidlustatud lepinguga hõlmatud või lähedases tegevusvaldkonnas, ei saa tuletada tema õiguste rikkumist. Sellest võib tuleneda küll isiku huvi sarnase tegevuse vastu, kuid mitte halduskohtusse pöördumise õigus. Selleks, et isiku abstraktne huvi muutuks kaitstavaks õiguseks, peab isik oma huvitatust väljendama seoses konkreetse haldusakti või toiminguga. Vastasel juhul võib kaasneda olukord, kus kõik sellel alal tegutsevad ettevõtjad vaidlustaksid kõik kehtivad valdkonna lepingud selle turu ümberjagamise eesmärgil. Kaebaja väitis, et ta on avaldanud vastustajale soovi vaidlusalust jalgpalliväljakut enda kasutusse saada, kuid tema pöördumistele ei ole vastatud. Samas ei ole kaebaja oma väidet kuidagi tõendanud, nt esitanud avaldust, mille ta oleks vastustajale edastanud. Vastustaja kinnitas, et keegi teine peale kolmanda isiku ei ole vaidlusaluse jalgpalliväljaku kasutamise vastu huvi üles näidanud. Sel põhjusel puudus vastustajal vaidlusaluse otsuse tegemisel võimalus erinevate isikute huve kaaluda ja otsustada, kellele tuleks rajatis kasutusse anda. Kuna kaebaja ei ole tõendanud, et ta oleks enne vaidlusaluse otsuse tegemist avaldanud vastustajale soovi seda jalgpalliväljakut kasutusse saada, siis ei ole kaebaja tema õiguste rikkumist tõendanud. 3(6)

3-21-1499 Kaebaja õiguste rikkumise puudumist on võimalik järeldada ka asjaolust, et kaebaja kasutuses on Lasnamäel aadressiga Pae tn 1 asuv jalgpalliväljak. Kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et olemasolev väljak tema vajadusi ei rahulda ning ta vajaks treenitavate laste ja noorte arvu arvestades kasutamiseks täiendavat jalgpalliväljakut. Kaebaja heidab ette ka seda, et kolmanda isikuga sõlmitud lepingus olid üürihinnad tunduvalt odavamad nendest hindadest, millega kaebaja jalgpalliväljakut üürib, mistõttu koheldakse teda ebavõrdselt võrreldes kolmanda isikuga. Esiteks leiab kohus, et vastustaja ja kolmanda isiku lepingus toodud hinnad ei saa mõjutada kaebaja õigusi ega anna seega kaebajale kaebeõigust vaidlusaluse otsuse ja lepingu vaidlustamiseks. Isegi kui kohus tühistaks vaidlusaluse otsuse, ei muutuks sellest kaebajaga sõlmitud lepingus kokku lepitud hinnad. Kaebajal tuleb enda õiguste kaitseks taotleda tema suhtes kohaldatavate hindade muutmist või vaidlustada tema kohta tehtud otsust ja temaga sõlmitud lepingut. Teiseks ei ole kaebaja esitatud tõendite alusel võimalik kaebaja ja kolmanda isiku poolt makstavaid hindu asjakohaselt võrrelda ega sel alusel võtta põhjendatud seisukohta nende ebavõrdsuse kohta. Kaebaja ei ole esitanud halduskohtu nõudmisele vaatamata lepingut jalgpalliväljaku kasutamise kohta, vaid üksikud arved. Seetõttu ei saa võtta seisukohta, milline konkreetne suhe on kaebaja ja vastustaja vahel. Nt võib tasu suurust mõjutada asjaolu, kui pikaajalise lepinguga on tegemist. Kui kaebajal on võimalus otsustada, kas ta soovib järgmisel kuul väljakut kasutada ja kui suures mahus, siis ei taga see vastustajale kindlat ja püsivat tulu ning sellest tulenevalt võib hind olla kõrgem. Samuti on kaebaja esitatud arvetelt näha, et ta tasub ainult jalgpalliväljaku (ja mõningate ruumide) kasutamise eest. Kolmandal isikul on lepingu järgi kohustus kanda ka väljakuga seotud kõrvalkulud (hooldus- ja halduskulud), maksud ja koormised (väljaku kasutamine koolitundide ajal). Samuti on kolmandal isikul kohustus tagada linnavara säilimine ja korrashoid, kusjuures parenduskulusid ja parendamisest tingitud väärtuse suurenemist talle ei hüvitata. Kuna kaebaja neid kulusid ise ei kanna, siis on need järelikult arvestatud tema tasutava kasutustasu sisse, millega saab põhjendada kõrgemat tasu. Eeltoodust järeldub, et kaebaja ja kolmas isik ei ole võrreldavas olukorras, mistõttu ei saa olla tegemist ebavõrdse kohtlemisega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

4(6)

3-21-1499

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-21-1499 eraldi menetluskorras. Linna need otsused ei ole praeguse vaidluse esemeks ning siinses asjas ei ole alust võtta lõplikku seisukohta, kas kaebajale võimaldatavad vara kasutamise tingimused on ebasoodsamad kolmanda isiku omadest.

Apellatsioonkaebus jääb eespool märgitu tõttu rahuldamata.

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.