Xi kaebus Rae vallalt varalise kahju hüvitise summas 950,50 eurot väljamõistmiseks.
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Rae vald
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt ja mõista Rae vallalt Xi kasuks välja hüvitis 627, 90 eurot koos viivisega. Otsuse tegemise ajaks on kogunenud viivist 40, 7 eurot.
3.Mõista Rae vallalt kaebaja kasuks välja menetluskulu kokku 19 eurot. Ülejäänud osas jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
4.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja ja kaebaja lapse nimi tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 08.07.2024 (halduskohtumenetluse seadus (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Rahvastikuregistri järgselt on X Rae valla elanik olnud alates 09.03.2017. Xi laps, Y (isikukood xxxxxxxxxxx) (edaspidi ka: laps), oli Rae valla lasteaiakoha järjekorras alates 02.11.2020. Rae vallale esitatud lasteaiakoha saamise avaldusele märkis X, et ta soovib saada lapsele kohta Aruheina või Peetri lasteaias alates 28.04.2022.
2.Xile tehti kohapakkumine 22.11.2023 Assaku lasteaeda, mille X aktsepteeris. Koha kasutamise alguseks oli 01.12.2023.
3.Perioodil, mil vald lapsele munitsipaallasteaias kohta ei pakkunud, käis Xi laps erahoius (Peetrikese OÜ).
4.Kuna erahoiu teenus erineb munitsipaallasteaia teenusest, tekkisid sellest tulenevalt Xil lisakulud, mille hüvitamist ta soovib. X pöördus 30.11.2023 Rae valla poole avaldusega hüvitada tekitatud kahju.
5.Rae vald vastas 15.12.2023 Xi avaldusele eitavalt.
6.Tallinna Halduskohtus registreeriti 18.12.2023 Xi (edaspidi ka: kaebaja) kaebus nõuetes hüvitada Xile eralastehoiu kohatasu ja toidukulu vahe munitsipaallasteaiaga perioodil 01.08.2020- 13.08.2021 summas 684,50 koos viivisega.
7.Kuna esitatud kaebus oli identne kaebaja poolt 08.08.2022 Tallinna Halduskohtusse esitatud kaebusega, mille osas on tänaseks jõustunud kohtuotsus (haldusasi nr. 3-22-1680), tegi kohus kaebajale 15.01.2024 kohtunõude. Kaebajal tuli selgitada korduvkaebuse esitamise vajadust ja eesmärki.
8.Kaebaja vastas kohtunõudele 16.01.2024, kus tõi välja, et lisas kaebusele ekslikult eelmise kaebuse manuse. Eelmine kaebus (3-22-1680) on lõpetatud ja sellega seoses kaebajal pretensioone ei ole. Kuna nüüd on tegu on teise samalaadse kaebusega, võttis kaebaja aluseks esimese kaebuse jaoks koostatud materjalid, mille ekslikult käesoleva kaebusega kohtule saatis. Käesolev kaebus on seotud kaebaja teise lapsega täpselt samasuguses olukorras.
9.Tallinna Halduskohtus registreeriti 16.01. 2024 kaebuse parandused, mille kohaselt X nõuab Rae vallalt enammakstud eralastehoiu toiduraha (627,90 eurot), kohatasu (1,50 eurot) ja kohatasu tulumaksu (321,10 eurot) vahe hüvitamist perioodil 02.05.2022- 30.11.2023 kokku 950, 5 eurot koos viivisega.
10.Tallinna Halduskohus võttis kaebuse menetlusse ja kohustas vastustajat kaebusele vastama. Vastustaja vastas kaebusele ja vaidleb kaebusele vastu.
11.Tallinna Halduskohus määras 19.04.2024 kaebuse läbivaatamiseks kirjaliku menetluse ja juhtis tähelepanu täiendavate tõendite esitamise vajadusele. Kaebajale toimetati määrus läbi avaliku- e- toimiku kätte 19.04.2024. Kaebaja ei esitanud nõutud tõendeid.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
12.Xi põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. Rae vald ei andnud kaebaja lapsele õigeaegselt kohta elukohajärgses munitsipaallasteaias, mistõttu oli kaebaja sunnitud leidma lapsele lastehoiu koha. Kaebaja laps oli sunnitud käima
ajavahemikul 02.05.2022- 30.11.2023 erahoius (Peetrikese OÜ). Lasteaiakoha tagamise kohustus tekkis vastustajal 28.04.2022. Laps sai koha 01.12.2023 ehk rohkem kui aasta hiljem (kohapakkumine tehti vastustaja poolt 22.11.2023 ja laps hakkas kohta kasutama 01.12.2023). Olukorras, kus vastustaja on jätnud mõistliku menetlusaja jooksul lasteaiakoha võimaldamata, on tekkinud kaebajale rahaline kahju: rohkem on tulnud maksta igakuist toiduraha, kohatasu ja erinevalt valla lasteaedadest ei ole lastehoid koolituskulu, mistõttu ei saa kaebaja tasutud kohatasu pealt tagasi tulumaksu.
13.Rae valla põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja selgitab, et koolieelse lasteasutuse seadus (KELS) § 10 lg 1 sätestab, et valla- või linnavalitsus loob vanemate soovil kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla või linna territooriumil ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Pooleteise- kuni kolmeaastase lapse lasteaiakoha võib valla- või linnavalitsus vanema nõusolekul asendada lapsehoiuteenusega. Rae vallas toimub laste munitsipaallasteaedadesse vastuvõtmine KELS § 15 lõike 4 alusel kehtestatud Rae Vallavalitsuse 20.02.2018 määrusega nr 41 (edaspidi määrus). Lasteasutusse koha saamise aluseks on teeninduspiirkonna kohataotluse järjekord. Arvestust lasteasutusse vastuvõtu taotlejate ning lasteasutusse vastu võetud ja sealt välja arvatud laste üle peetakse ekeskkonnas ARNO. Lasteasutuse direktor kooskõlastab vallavalitsusega järgmiseks õppeaastaks rühmade liigid ja kohtade arvu lähtuvalt vajadustest ja võimalustest ning kannab andmed e-keskkonda ARNO hiljemalt 31. märtsiks. Lasteasutuste rühmade komplekteerimine uueks õppeaastaks algab 1. aprillil. Lasteasutuse järgmise õppeaasta rühmad komplekteerimisel tagatakse esmajärjekorras kohad vanemate vanuserühmade lastele. Vaba koha olemasolul võetakse lapsi lasteasutusse kogu õppeaasta kestel vastavalt piirkonna vanuserühma järjekorrale. Seega on kaebaja lapsele võimaldatud lasteaiakoht kehtiva õigusakti kohaselt, kooskõlas määrusega. Rae Vallavalitsuse, X ja Peetrikese OÜ vahel on sõlmitud lapsehoiuteenuse rahastamise leping nr 2022-0111 KELS § 10 lg 1 ja § 27 lg 3, Rae Vallavolikogu 17.02.2015 määruse nr 26 „Rae valla eelarvest lapsehoiuteenuse rahastamise tingimused ja kord“ 2 alusel ning vanema nõusolekul (edaspidi: rahastamise leping). Rahastamise lepingu kohaselt osutas Peetrikese OÜ kaebaja lapsele lapsehoiuteenust alates 02.05.2022. Samuti lepiti kokku, et kohatasust (516.00 eurot) tasub lapsevanem lapsehoiule 80.00 eurot, vastustaja katab kohatasust 436.00 eurot kuus ning kaebaja lapsevanemana kohustus katma lapsehoiu toidukulu. Veebruaris 2023 sõlmiti rahastamislepingule lisa 1, mille kohaselt alates 01.01.2023 on lapsehoiu kohatasu 655.00 eurot, millest vastustaja tasub 575.00 eurot ja lapsevanem jätkuvalt 80 eurot kuus. Mais 2023 sõlmiti rahastamise lepingule lisa 2, mille kohaselt alates 01.09.2023 on lapsevanema poolt kaetava kohtasu suuruseks 108.00 eurot ja vastustaja poolt kaetava kohatasu suuruseks 547.00 eurot kuus. Selgituseks, et lapsevanem on tasunud lapsehoiu kohatasu samas määras nagu munitsipaallasteaias – 80 eurot kuus ja alates 01.09.2023 108 eurot kuus (munitsipaallasteaia vanema poolt kaetava kohatasu määra muudeti alates 01.09.2023 Rae Vallavolikogu 17.09.2019 määrusega nr 42 „Rae valla koolieelses lasteasutuses lapsevanema poolt kaetava osa määra kehtestamine ja maksmise kord“ 3 , § 2). Rahastamise lepinguga lapsevanem nõustus ja võttis kohustuse tasuda lapse toidukulu lastehoius (rahastamise lepingu punktid 3.1.6, 5.3.1). Seega oli lastehoiu söögiraha tasumine lapsevanema kohustus, lapsevanem oli teadlik ja nõustunud tasuma lastehoiu söögiraha täies ulatuses. Lisaks on vastustaja seisukohal, et tulenevalt KELS § 24 lg 3 punktist 5 ning § 27 lõikest 2 ei ole toidukulu maksumuse kehtestamine kohaliku omavalitsuse kohustus, selle eest ei vastuta kohalik omavalitsus (lapse toidukulu päevamaksumuse otsustab hoolekogu ja kinnitab direktor). Seega ei ole vastustaja
hinnangul alust koolieelse eralasteasutuse ja munitsipaallasteaia toidukulu vahe hüvitamisteks. Veel soovib vastustaja märkida, et kaebaja on toonud kaebuse lisades 6 ja 7 „Nõude kujunemine“ välja Peetri teeninduspiirkonna munitsipaallasteaia toidupäeva maksumuseks maist 2022 kuni jaanuar 2023 2,10 eurot päevas ja alates veebruarist kuni detsembrini 2023 2,40 eurot päevas (toiduraha päevahind Peetri Lasteaias). Vastustaja täpsustab, et Peetri teeninduspiirkonna Aruheina Lasteaias on toidupäeva maksumus alates 01.09.2022 2,50 (lasteaia direktori 06.10.2022 käskkiri nr. 1-1/7 „Aruheina lasteaia toidupäeva maksumuse kinnitamine“). Seega on kaebaja arvestus munitsipaallasteaia toidupäeva maksumuse kohta alates 01.09.2022 ebatäpne – arvestuse aluseks saaks olla Peetri teeninduspiirkonna Aruheina Lasteaia toidupäeva maksumuse 2.50 eurot alates 01.09.2022. Kaebuse lisadest 6 ja 7 „Nõude kujunemine“ ning Peetrikese OÜ poolt kaebajale esitatud arvetest nr 1923/10 ja nr 300923/10 nähtub, et lastehoiu kohatasu septembri- ja oktoobrikuu eest oli 108,75 eurot. Vastustaja selgitab, et vastavalt rahastamise lepingu lisale 2 on lapsevanema poolt kaetava kohatasu suurus 108,00 eurot. Lepingulised kohustused on pooltele täitmiseks. Vastustaja ei teadnud ja ei saanudki teada, et lastehoid on esitanud lapsevanemale arved kohatasu määras, mis ei ole kooskõlas rahastamise lepinguga. Seda sai teada/oli teadlik ainult lapsevanem. Seega on lapsevanemal õigus lastehoiult nõuda kohatasuna enammakstud summa tagastamist. Vastustaja hinnangul puudub alus kaebajale tulumaksutagastuse hüvitamiseks. Koolituskuludelt tulumaksu tagastamise hüvitamise kohustust ei näe ette KELS ega ka Rae Vallavolikogu 17.02.2015 määrus nr 26 „Rae valla eelarvest lapsehoiuteenuse rahastamise tingimused ja kord“.
KOHTU PÕHJENDUSED
14.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. RVastS § 8 lg 1 kohaselt hüvitatakse varaline kahju rahas. Kahju hüvitamiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) kannatanu õiguste rikkumise tagajärjel temale kahju tekkimine; 2) avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes; 3) põhjuslik seos kahju ja õigusvastase teo vahel; 4) kahju hüvitamise hõlmatus rikutud normi kaitse-eesmärgiga (võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 2) ning esineda ei tohi aluseid vastutuse piiramiseks (RVastS § 13 lg 1, 3 ja 5). Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu (VÕS § 128 lg 2). Otsene varaline kahju hõlmab muu hulgas kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavat mõistlikku kulu (VÕS § 128 lg 3). Kulud peavad olema eelkõige vajalikud ja mõistliku suurusega (RKTKo nr 3-2-1-19-13, p 11). KELS § 10 lg 1 sätestab vallavalitsusele kohustuse luua vanemate soovil kõigile pooleteisekuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla territooriumil ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. KELS § 10 lg 1 on antud isikule õigus nõuda vallalt lasteasutuses käimise võimaldamist. Seejuures ei tulene seadusest vallale õigust vastava kohustuse täitmisest keelduda ja kehtestada piiranguid (RKHKo 19.03.2014, 3-4-1-63-13, p 31). Riigikohus on oma 06.02.2023 otsuse haldusasjas 522-10 punktis 35 samuti selgitanud, et omavalitsusüksus peab loobumise vabatahtlikkust ja sellega seotud õiguslikke tagajärgi lapsevanemale selgitama ega tohi jätta muljet, et omavalitsusüksusel on õigus keelduda KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustuse
täitmisest. Seega pidi Rae vald võimaldama kaebaja lapsele koha munitsipaallasteaias, kuna nii kaebaja kui tema laps olid Rae valla elanikud, kaebaja laps oli 1,5-aastane ning kaebaja esitas Rae vallale nõuetekohase taotluse lapsele lasteaiakoha saamiseks. Seejuures märgib kohus, et vastustajal tekkis kohustus kaebaja lapsele munitsipaallasteaias koht tagada ajast, millal kaebaja taotluse kohaselt kohta soovis, eeldusel, et kaebaja laps oli taotluses märgitud koha kasutamise alguse ajaks 1,5 aastane. Kaebaja soovis kohta alates 28.04.2022. Vastustaja kui kohalik omavalitsusüksus vabaneb KELS § 10 lg 1 esimeses lauses sätestatud kohustusest üksnes juhul, kui vanem vabatahtlikult loobub oma õigusest saada lasteaiakoht. Vastustaja tugineb koha võimaldamisest keeldumisel peaasjalikult KELS § 15 lõike 4 alusel kehtestatud Rae Vallavalitsuse 20.02.2018 määrusele nr 4 „Laste koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord“, mille § 5 lg 1 sätestab, et lasteasutusse koha saamise aluseks on teeninduspiirkonna kohataotluse järjekord. Siinkohal tuleb juhinduda Riigikohtu seisukohtadest. Nimelt selgitab Riigikohtu üldkogu oma 06.02.2023 otsuses haldusasjas 5-2210 järgmist:“ Kolleegiumi hinnangul tuleb ka määruse nr 4 § 5 lõike 1 osa, mis seab lasteaiakoha andmise sõltuvusse kohataotluste järjekorrast, pidada menetluslikuks normiks, mis reguleerib kohataotluste lahendamist ega vabasta omavalitsusüksust KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustuse täitmisest. Kui järjekorras olevaid taotlusi pole kohtade puudumise tõttu võimalik rahuldada, ei ole põhjuseks mitte järjekord, vaid kohtade puudumine. Kohataotluste menetlemine järjekorra alusel ei saa seega õigustada lasteaiakoha andmisest keeldumist (sh lasteaiakoha andmise edasilükkamist) neile vanematele, kellel on seadusest tulenevalt tekkinud õigus lasteaiakoht saada“. Kuivõrd lasteaiakoha andmine on haldusmenetlus, tuleb koht lasteasutuses anda mõistliku aja jooksul (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-63-13, p 33). Kohtupraktikas on mõistlikuks peetud kahte kuud taotluse esitamisest (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2018. a otsus asjas nr 3-17-449, p 9). Lapse sünniajast ja vanema taotlusest sõltuvalt tuleb lasteaiakoht vajadusel võimaldada ka õppeaasta keskel. Vastustaja tegi kohapakkumise alles 22.11.2023 ehk rohkem kui aasta pärast kohustust lapsele koht võimaldada. Seda ei saa pidada mõistlikuks ajaks. Eeltoodu kohaselt on kohus seisukohal, et kohataotluste menetlemine järjekorra alusel ei saa õigustada lasteaiakoha andmisest keeldumist (sh lasteaiakoha andmise edasilükkamist).
15.Kui kohaliku omavalitsuse üksus jätab KELS § 10 lgst 1 tuleneva kohustuse täitmata, tuleb tal hüvitada lapsevanematele munitsipaallasteaia koha loomata jätmisega tekkinud kahju (Tallinna Halduskohtu 05.03.2018 otsus haldusasjas nr 3-17-1908). Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 127 lg 4). Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda nn conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse väidetavalt kahju põhjustanud tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Tegevusetuse korral saab kasutada asendamismeetodit mille abil asendatakse ära jäänud tegevus mõtteliselt ning vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata (nt Riigikohtu 08.01.2013 otsus nr 3-2-1-173-12, p-d 18–19). Rae vallal oli kohustus lapsele koht tagada alates 28.04.2022, kuid laps sai koha alles 01.12.2023. Kuna laps kohta munitsipaallasteaias ei saanud, oli kaebaja sunnitud lapse panema erahoidu. Eelpool toodud põhjusliku seose hindamise mudeli järgi selgub, et kui lapsele oleks vastustaja õigeaegselt koha võimaldanud, poleks tekkinud vajadust eralastehoiu järele ja seetõttu poleks kaebajal tekkinud ka suuremaid kulutusi. Niisiis põhjustas Rae vald KELS § 10 lgs 1 sätestatud kohustuse täitmata jätmisega selle, et kaebaja pidi jätkuvalt hoidma last eralastehoius. Seejuures ei oma tähtsust, et kaebaja,
vastustaja ja erahoiu vahel sõlmitud lapsehoiuteenuse rahastamise lepingutega võttis kaebaja kohustuse tasuda lapse toidukulu. Vastustaja ei täitnud KELS § 10 lgst 1 tuleneva kohustust hoolimata sellest, et kaebaja nõusolekul oli asendatud lapse lasteaiakoht KELS § 10 lg 1 mõttes lapsehoiuteenusega, arvestades KELS § 27 lõigetes 3 ja 4 sätestatut. Sellisele järeldusele saaks jõuda siis, kui kaebaja oleks munitsipaallasteaia koha asemel valinud eralastehoiu. Vastustaja poolse kohustuse täitmata jätmise tõttu ei olnud kaebajal muud võimalust, kui laps erahoidu paigutada ning selline leping sõlmida. Kui vastustaja oleks KELS § 10 lg-st 1 tulenevat kohustust täitnud ja kaebaja lapsele munitsipaallasteaia koha taganud, oleks kaebaja kulutused söögirahale olnud väiksemad. Seega on kaebajale tekkinud kahju ning vastustajal tuleb erahoiu ja munitsipaallasteaia toidukulude vahe hüvitada. Lisaks nõustub kohus vastustajaga, et kaebaja oleks pidanud toiduraha arvestamisel alates 01.09.2022 arvestama Aruheina lasteaia toidupäeva maksumust 2,50 eurot, sest tegemist oli kaebaja esimese eelistusega Peetri teeninduspiirkonnas ja kohasaamisel oleks kaebajal tulnud nimetatud hinda maksta.
16.VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kuna erahoiu kohatasu puhul ei ole tegemist koolituskuluga, ei olnud kaebajal võimalik seda tulumaksuseaduse (TuMS) § 26 alusel tuludeklaratsioonis tuludest maha arvata. TuMS § 26 lg 1 kohaselt on residendist füüsilisel isikul õigus maksustamisperioodi tulust maha arvata tema poolt maksustamisperioodil tasutud enda ja oma alla 26 aasta vanuse alaneja sugulase, õe või venna koolituskulud või eelnimetatud koolituskulude puudumisel ühe alla 26 aasta vanuse Eesti alalise elaniku koolituskulud. Lisaks kaebuse esitamise ajal kehtinud TuMS § 282 lg 1 esimene lause sätestab, et TuMS paragrahvides 25- 27 sätestatud mahaarvamisi võib maksustamisperioodil teha kokku kuni 1200 eurot maksumaksja kohta, kuid mitte rohkem kui 50% ulatuses maksumaksja sama maksustamisperioodi Eestis maksustatavast tulust, millest on tehtud ettevõtlusega seotud mahaarvamised. Sealhulgas võib §-s 25 nimetatud eluasemelaenu intresse tulust maha arvata kuni 300 eurot. Kahju tekkimiseks peab kaebajal olema tekkinud maksustavat tulu, millest oleks võimalik munitsipaallasteaias tekkinud kulud maha arvata. Mahaarvamise aluseks on asjaolu, et isik on tulu saanud sellises ulatuses, et mahaarvamist on võimalik teha. Tallinna Halduskohus tegi 19.04.2024 määruse, kus palus muu hulgas esitada menetlusse täiendavad tõendid. Määruse kohaselt tuli kaebajal menetlusse esitada väljavõtted 2022 ja 2023 aasta tuludeklaratsioonist, mis tõendavad tulu tekkimist ning mahaarvamiste tegemise võimalikkust. Määrus tehti kaebajale läbi avaliku e- toimiku teatavaks 19.04.2024. Kaebaja nõutud tõendeid menetlusse ei esitanud. Kuna vajalikke tõendeid ei esitatud, pole võimalik veenduda, et mahaarvamisi on võimalik teha. Kohus jätab kaebuse nõudes hüvitada enammakstud tulumaks summas 321,10 eurot rahuldamata.
17.Kaebaja on esitanud ka nõude enammakstud kohatasu hüvitamiseks summas 1,5 eurot. Kaebaja, vastustaja ja erahoid sõlmisid aastal 2022 maikuus lapsehoiuteenuse rahastamise lepingu. Rahastamise lepingu kohaselt osutas Peetrikese OÜ kaebaja lapsele lapsehoiuteenust alates 02.05.2022. Samuti lepiti kokku, et kohatasust (516.00 eurot) tasub lapsevanem lapsehoiule 80.00 eurot, vastustaja katab kohatasust 436.00 eurot kuus. Veebruaris 2023 sõlmiti rahastamislepingule lisa 1, mille kohaselt alates 01.01.2023 on lapsehoiu kohatasu 655.00 eurot, millest vastustaja tasub 575.00 eurot ja lapsevanem jätkuvalt 80 eurot kuus. Mais 2023 sõlmiti rahastamise lepingule lisa 2, mille kohaselt alates 01.09.2023 on lapsevanema poolt kaetava kohtasu suuruseks 108.00 eurot ja vastustaja poolt kaetava kohatasu suuruseks 547.00 eurot kuus. Kaebaja on lepingu kohaselt tasunud lapsehoiu kohatasu samas määras nagu munitsipaallasteaias – 80 eurot kuus ja alates 01.09.2023 108 eurot kuus. Lapsehoid esitas kaebajale tema osa suhtes igakuiselt arved. Arusaamatul põhjusel esitas pärast lepingu lisa 2 sõlmimist ja lapsevanema poolt kaetava kohatasu (108 eurot kuus) muutust erahoid kaebajale kaks esimest arvet summas 108, 75 eurot ehk arved olid kokkulepitust 75 sendi võrra kõrgemad.
Alates novembrist esitas erahoid kaebajale arved õiges kokkulepitud summas 108 eurot. RVastS § 13 lg 1 p 1 sätestab, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust. Nimetatud sätet saab rakendada kui kahju tekkimist ei saa pidada täielikult ettenähtamatuks, kuid kahju tekkimine oli raskesti ette nähtav. Ennekõike võib tegemist olla kahjuga, mis ei teki vahetult õigusvastase teo tagajärjel vaid on selle kaudseks põhjuslikuks tagajärjeks (Andresen E., „Riigivastutus“ Tartu, 2009, lk 58). Antud juhul tuleb möönda, et kohustus maksta lapsehoiuteenuse eest erahoiule on põhjustatud vastustaja õigusvastasest tegevusest üldisemalt, sest laps oli sunnitud lastehoius käima. Samas lepinguga on kolmepoolselt ära määratud summa suurus, mida kaebaja erahoiule maksab ja mis ei ületa seda summat, mida lapsevanemal oleks tulnud munitsipaallasteaias maksta. Vastustajale võis olla raskesti ettenähtav olukord, kus erahoid esitab kahel korral kaebajale arved summas, milles lepingus kokkulepitud ei oldud. Eeltoodu kohaselt ei vastuta vastustaja erahoiu tegevuse tõttu kaebajale 1,5 euro väärtusest tekitatud kahju eest. Isegi kui hinnata, et vastustajale oleks pidanud olema ettenähtav võimalik kahju tekkimine, sest kaebaja pidi maksma otse erahoiule, oleks 1,5 euro väljanõudmine vastustajalt erahoiu poolt valesti esitatud arvete tõttu vastustaja suhtes ebaõiglane ja kohaldada saaks siin ka RVastS § 13 lg 1 p 5 toodud vastutuse piiramise sätet.
18.VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni selle kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivis on kohaldatav ka avalik-õiguslikes kahju hüvitamise suhetes (nt Riigikohtu 27.11.2014 otsus nr 3- 3-1-66-14, p 19). VÕS § 113 lg 2 alusel saab viivist hakata arvestama alates hetkest, mil võlgnik on nõudest teadlik. Kaebaja osas tuleb hakata viivist arvestama hetkest, millal kaebaja vastava avaldusega vastustaja poole pöördus ehk 30.11.2023 kuni vastustajapoolse kohustuse täitmiseni. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga on kogunenud viivist summas 40, 7 eurot. Kohus kasutab viivise arvestamisel viivisekalkulaatorit (https://www.viivisekalkulaator.ee/). Viivisekalkulaatorit on tsiviilkohtute praktikas tunnustatud viiviste arvutamise usaldusväärse abivahendina.
19.Kokkuvõtvalt rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kohus mõistab Rae vallalt kaebaja kasuks välja hüvitise summas 627, 90 eurot koos viivisega. Hüvitatav kahju koosneb enammakstud toidurahast. Kohus jätab kaebuse rahuldamata hüvitisnõudes 322, 60 eurot. Kaebaja ei esitanud kohtu nõudmisel tõenditena väljavõtteid tuludeklaratsioonidest tõestamaks maksustava tulu tekkimist ja mahaarvamiste tegemise võimalikkust. Lisaks ei vastuta vastustaja erahoiu poolt kaebajalt 1, 5 euro võrra suurema kohatasu nõudmise eest kui lepingus oli kokku lepitud.
20.Kaebuse osalisel rahuldamisel jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kaebaja on tasunud riigilõivu 28, 52 eurot. Välja mõistetud summa moodustab nõutavast summast 66,1 %. 28,52 eurost 66,1 % on 19 eurot, mis tuleb menetluskuludena vastustajalt välja mõista. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, siis jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Janek Laidvee kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.