Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 30. aprill 2024, Tartu 3-21-706
Haldusasi
P V S GRUPP OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 4. detsembri 2020. a otsuse nr 126/20/1058, 7. detsembri 2020. a otsuse nr 12-6/20/1099, 5. jaanuari 2022. a otsuse nr 12-6/22/4 ja 22. veebruari 2021. a vaideotsuse nr 12-1/21/123-2 osaliseks tühistamiseks ning kohustamiseks määrata ja maksta taotletud toetused välja.
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 9. märtsi 2023. a otsus P V S GRUPP OÜ apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja P V S Grupp OÜ esindaja juhatuse liige Janor Metsallik Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet esindaja Ave Paavel
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 9. märtsi 2023. a otsus muutmata.
2.Jätta rahuldamata kaebaja taotlus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks.
4.Jätta rahuldamata kaebaja vastuväide kohtu tegevusele.
5.Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. mai 2024.
1.PVS Grupp OÜ taotles 2020. aasta eest muu hulgas ühtset pindalatoetust ning kliima- ja keskkonnatoetust. Kohapealse kontrolli tulemustele tuginedes määras Põllumajanduse Informatsiooni ja Registrite Amet (PRIA) kaebajale vastavalt 4. detsembri 2020. a otsusega nr 126/20/1058 ja 7. detsembri 2020. a otsusega nr 12-6/20/1099mõlema toetuse osaliselt, kuna leidis, osal põldudel ei ole kaebaja kasvatanud toetusetaotluses märgitud põllukultuuri.
Samuti vähendas PRIA kohapealse kontrolli tulemuste põhjal kaebajale 2019. aasta eest kuni kolmeaastase külvikorras olevate rohumaade grupis määratud toetust, kuna osal põldudest oli 2020. aastal kasvatanud heintaimi kauem kui määruses nr 53 järgi lubatud. Hiljem muutis vastustaja kaebajale 2019. aasta eest määratud mahepõllumajandusega jätkamise toetust veel korduvalt. Vastustaja määras toetuse lõplikult 5. jaanuari 2022. a otsusega nr 12-6/22/4, millega varasemaga võrreldes vähendas mahepõllumajandusega jätkamise toetust veel, kuna 2021. aastal toimunud kohapealses kontrollis tuvastas veel ühe põllu osas, et sellel on kasvatanud heintaimi kauem kui määruses nr 53 järgi lubatud.
2.Pärast suuresti edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse, milles lõplikuks nõudeks jäi PRIA 4. detsembri 2020. a otsuse nr 12 6/20/1058 (ühtse pindalatoetuse määramine), 7. detsembri 2020. a otsuse nr 12-6/20/1099 (kliima- ja keskkonnatoetuse määramine),
5.jaanuari 2022. a otsuse nr 12-6/22/4 (mahepõllumajandusega jätkamise toetuse määramine ja tagasinõudmine) ja 22. veebruari 2021. a vaideotsuse nr 12-1/21/123-2 osaline tühistamine ning kohustamine määrata ja maksta taotletud toetused välja. Kaebuse kohaselt ei ole ühtse pindalatoetuse, kliima ja keskkonnatoetuse ja mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamise eelduseks see, et toetustaotluses märgitud kasvatatavad põllukultuurid peavad olema põllul valdavad. Vastupidisele seisukohale asudes on PRIA jätnud kogu põllumajandusliku tegevusega seotud riski kaebaja kanda. Maaeluministri 17. aprilli 2015. a määrus nr 32 „Otsetoetuste saamise üldised nõuded, ühtne pindalatoetus, kliima- ja keskkonnatoetus ning noore põllumajandustootja toetus“ (määrus nr 32) ja
30.aprilli 2015. a määrus nr 53 „mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus“ (määrus nr 53) ei sea taimede kasvatamisele mingisuguseid nõudeid. Põllukultuuri kasvatamine seisnebki just peamiselt põllu külviks ette valmistamises ja kultuuride külvamises, vajadusel ka allakülvi tegemises. Põllud nr 249, 250, 251, 252 ja 254 (ühtne pindalatoetus ning kliima- ja keskkonnatoetus) olid 20. augustiks 2020 randaalitud. Randaalimine ehk ketasadraga kündmine on asjakohane hooldamisviis, mis tagab niitmisega sarnase tulemuse saavutamise. Kaebaja on randaalimisega hooldanud selliseid rohumaid, mida soovis järgmisel kasvuperioodil kasutusse võtta tootmismaana. Kuna umbrohu tõrjumiseks külvab kaebaja koos söödakultuuriga ka lutserni ja/või ristikut, siis võibki suvel jääda visuaalselt mulje, et tegemist on rohumaaga. PRIA ei sea kahtluse alla, et põldudele nr 206, 207, 212, 215, 224, 225 ja 256 (ühtne pindalatoetus ning kliima- ja keskkonnatoetus) oli 2020. a kevadel erinevaid söödakultuure külvatud. PRIA on hakanud kohaldama mahepõllumajandusega jätkamise toetuse nõudeid ja eesmärke ühtsele pindalatoetusele ning kliima- ja keskkonnatoetusele. Ühtset pindalatoetust ning kliima- ja keskkonnatoetust ei maksta mitte kultuuride kasvatamise eest, vaid selle eest, et põllumajandusmaa oleks kasutuses. PRIA seisukoht, et kui kultuuride kasvatamine ei õnnestunud, siis oleks tulnud nimetatud põlde hooldada kui rohumaid ja sellest PRIA-t teavitada ning taotlust korrigeerida, ei ole kooskõlas määruse nr 32 tingimustega. Absurdne on vastustaja seisukohtadest tulenev järeldus, et kaebaja oleks toetuse saamiseks pidanud loobuma väärtuslikust loomasöödast, mida tal õnnestus oktoobris põldudelt koristada ning oleks selle asemel pidanud 2 kuud varem alles kasvama hakkava põllukultuuri maha niitma. Enne põllukultuuride külvamist künti need põllud nii 2019. aastal kui ka 2020. a kevadel ülesse. 2020. aastal tegeleti nendel põldudel seega põllumajandusliku tegevusega ning need põllud olid ka niitmiseta toetusõiguslikud. Põldudel nr 205, 206, 207, 208, 209, 212, 244 ei kasvatatud heintaimi määruses nr 53 sätestatust kauem. Sisuliselt käib vaidlus selle üle, kas need põllud olid 2020. aastal endiselt rohumaad või oli
nendele külvatud muud põllukultuuri ning rohumaa oli lõpetatud. Kaebaja kasutas neid põlde põllukultuuride kasvatamiseks, mitte püsirohumaana. Kaebusele lisatud tõendid kinnitavad, et söödakultuure põldudel kasvatati. Kui konkreetne põllumajandusmaa on juba üles küntud ja sinna on põllukultuure külvatud (st tegemist on õiguslikus mõttes põllumaaga), siis ei saa see maa muutuda ei faktiliselt ega õiguslikult rohumaaks sõltumata sellest, kas ja kui hästi külvatud põllukultuur sellel põllul kasvama läheb.
3.Vastuses kaebusele PRIA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitas, et vaidlustatud otsus on õiguspärane. Määruse nr 32 kohaselt peab ühtse pindalatoetuse saamiseks olema välistatud põhikultuuride sees ebasoovitava taimestiku ulatuslik levik. Määrus nr 32 ei tee mahetootjatele otsetoetuse taotlemise tingimustes erandit (määrus nr 32 § 2). Kui toetustaotlusel märgitud põllukultuurid asjakohastel põldudel ei domineeri ning on segunenud olulisel määral hein- ja rohttaimedega, siis ei ole toetuse määramine nende põllukultuuride osas õigustatud ning põllud kvalifitseeruvad rohumaadeks, mis peavad olema ka vastavalt rohumaadele ette nähtud nõuetele hooldatud (määrus nr 32 § 4 lg 4). Taotleja kanda jääb risk, kas ta on võimeline nõuetekohaselt valitud kultuuri olemasolevates tingimustes kasvatama. Vastustaja vähendas ühtset pindalatoetust ning kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetust põldude nr 206, 207, 212, 215, 224, 225, 249, 250, 251, 252, 254, 256 eest, mis olid tähtajaks, s.o 20. augustiks hooldamata. Viis põldu (249, 250, 251, 252 ja 254) olid küll randaalitud, kuid see ei ole sobiv hooldamise viis. Teised rohumaade põllud olid tähtajaks hooldamata, s.t niitmata. Kohapealses kontrollis leiti kaebaja pindalatoetuste taotlusel deklareeritud põldudel põllukultuuride erinevused, s.t kultuuride asemel tuvastati heintaimed, mistõttu olid põllud rohumaad. Praktikas on teiste taotlejate puhul küllaldaselt näiteid sellest, kuidas augustikuus on deklareeritud põllukultuurid põldudel valdavad ning põllud ei näe välja kui rohumaad. Seega ei ole mingit alust pidada augustis põldude kontrollimist liiga varajaseks ajaks. PRIA ei tuvastanud ka 22. septembril 2020 vaidlusalustel rohumaadeks kvalifitseerunud põldudel põllumajandusliku tegevuse jälgi. Kaebaja põllud olid visuaalse vaatluse põhjal rohumaad ning seda kinnitavad kontrollis tehtud fotod vaidlusalustest põldudest. Püsirohumaal randaalimine, mille käigus rohukamar lõhutakse ja tekivad mättad, ei ole tootmistegevus määruse nr 32 § 4 lg 1 ja määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 punkt c alapunkti i mõttes. Tootmistegevus rohumaal on näiteks rohumassi loomasöödaks varumine või karjatamine. Kaebaja tegevus oli suunatud järgmiseks aastaks põllumaa ettevalmistamisele põllukultuuride külvamiseks. Seega valmistas kaebaja maad ette järgmiseks aastaks, kuid vaidlusalusel aastal lasi püsirohumaal lihtsalt rohttaimedel kasvada ja septembris randaalis korra. Põllud nr 205, 206, 207, 208, 209, 212, 244, millele kaebaja taotles 2019. a mahepõllumajanduse toetust, ei olnud toetusõiguslikud. PRIA tuvastas kaebaja 2020. aasta mahepõllumajandusliku tootmise toetuse taotluse menetlemisel halduskontrolli raames, et 2019. aasta toetustaotlusel deklareeritud põldudel nr 205, 206, 207, 208, 212 ja 244 on kaebaja kasvatanud heintaimi kauem kui kolm aastat. Põllu nr 209 puhul selgus sama nõude rikkumine 2021. aastal. Kontrollide tulemusena tuvastati põldudel kasvamas heintaimed ja põllud olid seetõttu jätkuvalt rohumaad. Rohumaade vanust arvestatakse külvi hetkest alates, heintaimede allakülvi aasta loetakse heintaimede vanuse arvestamise juures nullaastaks. Heintaimede kasvatamiseks kasutatud põllumaa vanust arvestatakse seega tagasiulatuvalt ning uuendamine ilma vahekultuurita ei katkesta selle vanust.
4.9. märtsi 2023. a otsusega Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata.
5.Halduskohus sedastas, et asjas on vaidluse all, kas kaebaja toetustaotluses märgitud põllud vastasid põllumajandusmaa tingimustele ning kas kaebaja täitis nendel nõutaval määral seatud kohustusi. Kaebaja hinnangul seab PRIA toetuse saamise sõltuvusse saagikusest, mis ei ühti kuidagi Euroopa Liidu õigusaktides sätestatud nõuete ja toetuse eesmärgiga.
6.Ühtse pindalatoetuse ning kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuse (kliimaja keskkonnatoetus) puhul on oluline, millise põllumajandusliku tegevusega taotleja tegeleb. Põllumajandusliku tegevusega peab olema välistatud ebasoovitava taimestiku ulatuslik levik ning seda maad peab olema võimalik kasutada järgmisel kasvuperioodil põllumajanduslikuks tegevuseks ilma lisakuludeta. Põllumajandusmaa vastab määruse nr 32 § 3 lg-s 2 sätestatud nõudele, kui seal tegeletakse määrus nr 1307/2013 art 4 lg 1 punkt c alapunktis i nimetatud põllumajandusliku tegevusega, kasutades kohalikele normidele vastavaid agrotehnilisi võtteid ja loomakasvatuse tehnoloogiaid (määrus nr 32 § 4 lg 1). Põllumajandusmaa, millel tegeletakse määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 punkti c alapunktis ii nimetatud põllumajandusliku tegevusega, vastab § 3 lõikes 2 sätestatud nõudele, kui seda niidetakse, hoitakse kesas või hooldatakse muul viisil, mis annab niitmisega sarnase tulemuse (määrus nr 32 § 4 lg 2). Määrus nr 32 ei tee mahetootjatele otsetoetuse taotlemise tingimustes erandit (määrus nr 32 § 2).
7.Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et kui põld on üles küntud ning sinna on külvatud söödakultuure, siis ei muutu see põld keset aastat ei õiguslikult ega faktiliselt tagasi rohumaaks, sõltumata sellest, kas ja kui hästi külvatud kultuur põllul kasvab. Toetuse määramisel ei ole põhjendatud lähtuda taotleja kavatsusest, vaid põllu tegelikust olukorrast. Kui kontrollimisel näeb põld jätkuvalt välja rohumaana, kus valdavalt on esindatud rohttaimed ning külvatud põllukultuurid on selges vähemuses või puuduvad sootuks, siis tuleb toetuste määramisel seda arvestada ja kohaldada sellisele maa-alale asjakohaseid nõudeid. Sellisel juhul ei saa otsetoetuste puhul lähtuda mitte määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 p c alapunktis i märgitud tegevustele ettenähtud nõuetest, vaid kontrollida tuleb, kas taotleja täitis määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 p c alapunktis ii sätestatud tegevusele ettenähtud nõudeid.
8.Mahepõllumajandusega jätkamise toetuse täpsemad nõuded toetusõigusliku põllumajandusmaa kohta on reguleeritud määruses nr 53. Toetusõiguslik maa on määruse nr 53 § 8 lg 1 p 1 järgi põllumaa, millel kasvatatakse teravilja, kaunvilja, rühvelkultuuri, õlikultuuri, kiukultuuri, muud tehnilist kultuuri (edaspidi koos põllukultuur), köögivilja, maasikat või lisas nimetatud ravim- või maitsetaimi. Samuti on toetusõiguslik maa, millel kasvatatakse heintaimi või mis on määruse nr 53 § 8 lg 1 p-des 2 ja 5 nimetamata rohumaa (määrus nr 53 § 8 lg 1 p-d 2, 5, 6). Toetuse ühikumäärad on sätestatud määruse nr 53 §-s 4, mis oluliselt erinevad lähtuvalt sellest, millist põhikultuuri kasvatatakse.
9.Euroopa Liidu õigusaktides ei ole tõepoolest seatud toetuse saamiseks kindlaid piirmäärasid saagikusele ehk toetuse saamine ei ole seatud sõltuvusse kindlast lõpptoodangu hulgast (nt hektari kohta lõpptoodangu saamisele ei ole seatud minimaalmäära), kuid see ei tähenda, et põllukultuuri kasvatamine ning maa harimise suunitlus deklareeritud põllukultuuri lõpptoodangu saamisele on väheoluline. Toetuse saamiseks ei ole piisav üksnes külvikohustuse täitmine, vaid ka põllukultuuride nõuetekohane kasvatamine. Toetuse saamiseks peab taotleja olema võimeline põllumajanduskultuuri nõuetekohaselt olemasolevates tingimustes kasvatama. Vastupidisel juhul ei oleks toetuse eesmärk saavutatav, sest toetuse saamiseks piisaks vaid põllukultuuride külvamisest ning hilisem tegevus kultuuride kasvatamisel ning põllumaade hooldamisel muutuks ebaoluliseks. Kui põllul ei ole valdavaks ja domineerivaks toetustaotlusel märgitud põllukultuurid, siis ei saa sellist põllukultuuri käsitleda põhikultuurina, mille kasvatamiseks otsetoetust taotletakse.
10.Kui toetustaotlusel märgitud põllukultuur ei ole põllul tegelikult valdav ning see on suures osas segunenud teiste taimedega, siis ei ole maa toetusõiguslik olenemata sellest, et põldudel võib olla ka toetustaotluses märgitud põllukultuure. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et ebasoovitava taimestiku ulatuslikku levikut ei saa tekkida, kui kasutatakse õigeid agrotehnilisi võtteid. Põllukultuuri kasvatamine eeldab teatud agrotehnilisi võtteid umbrohu tõrjumiseks ning põllukultuuri kasvu soodustamiseks. Ebasoovitava taimestiku ulatuslik kasv annab erandlike asjaolude puudumisel eelduse arvata, et nõuetekohaseid agrotehnilisi võtteid ei kasutatud.
11.Vaidlus selles, kas põldudel nr 206, 207, 212, 215, 224, 225 ja 226 on kasvatatud nõuetekohaselt deklareeritud põllukultuure ning kas nende põldude käsitlemine rohumaana oli õigustatud ning kui on, siis kas neile laienes hooldamiskohustus niitmise või muu sarnase meetme abil ning kas seda on nõuetekohaselt tehtud. Põldude nr 249, 250, 251, 252 ja 254 puhul on vaidlus lisaks ka selles, kas randaalimist saab käsitleda põldude nõuetekohase hooldamisena või tootmistegevust kinnitava tegevusena.
12.PRIA tugineb oma järeldustes ajavahemikul 6. kuni 10. augustini 2020 toimunud kohapealses kontrollis ning ajavahemikul 21. september kuni 22. september 2020 toimunud täiendavas kohapealses kontrollis rohumaade hooldamise nõuete täitmise kohta tuvastatule (kontrollaruanne nr 200070-001 – dtl-d 257-334).
13.Kohapealse kontrolli tegemist reguleeris toetuse taotlemise aastal Komisjoni rakendusmäärus (EL) nr 809/2014, millega kehtestati Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 rakenduseeskirjad seoses ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi, maaelu arengu meetmete ja nõuetele vastavusega. Määruse art 26 lg 3 järgi aga ei ole kindlaks määratud kohapealse kontrolli tegemiseks konkreetset ajavahemikku. Kontrolli tegemise ajaks olid põllukultuurid saanud piisavalt kasvada, et võimaldada hinnata põldudel valitsenud olukorda, mh seda, kas põllukultuurid on põldudel valdavad või mitte. Määruse nr 32 § 4 lg 7 kohaselt peab põllumajandusmaa vastavus § 3 lg‐s 2 sätestatud nõudele olema visuaalselt tuvastatav kogu taotlusel märgitud põllumajandusmaal. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et hoolduskohustuse täitmine tuleb välja selgitada eelkõige visuaalse vaatluse käigus, mille tulemusi kinnitavad kohapeal tehtud fotod. Põlluraamatu kannete abil saab tõendada eelkõige põllutööde tegemist, mitte hilisemat hooldustulemust. Vastustaja esitatud kohapealses kontrollis tehtud pildimaterjal kinnitab veenvalt, et asjakohased põllud olid rohumaale omase taimestikuga. fotodelt on selgelt tuvastatav, et asjakohastel põldudel olid valdavad mitte toetustaotluses märgitud söödakultuurid, vaid muud rohttaimed. Seega ei oma määravat tähtsust asjaolu, et kaebaja väidetavalt osadel põldudel söödakultuure kasvatada üritas, sest toetustaotluste lahendamisel pidi PRIA lähtuma põldude tegelikust seisukorrast. Kaebaja esitatud tõendid ei lükka PRIA järeldusi ümber. Kohtul ei ole alust kahelda kaebaja seisukoha õigsuses, et tema esitatud fotod on tehtud tema põldudest, kuid esitatud materjal ei võimalda asuda seisukohale, et tegemist pole rohumaadega.
14.Kontrollaruanne nr 200070-001 oli kontrolliesemeks ka haldusasjas nr 3-21-1011 ning kohus asus 31. oktoobri 2022. a otsuses seisukohale, et kontrollitud põllud olid asjakohases ulatuses käsitatavad rohumaadena, millel ei domineerinud deklareeritud põllukultuurid. Kaebaja tõendusmaterjalina esitatud videosalvestised ning põldude 206 ning 256 kohta esitatud pildimaterjal on haldusasjas nr 3-21-1011 esitatuga suuresti kattuv. Seetõttu ei ole vajalik korrata põldude nr 206 ja 256 kohta esitatud pildimaterjali ja videosalvestise analüüsi ning selles osas saab tugineda Tartu Halduskohtu 31. oktoobri 2022. a otsuse punktides 34–41 tuvastatule. Kaebaja esitatud foto nr 5 (dtl 95) ei ole praeguse asja lahendamisel asjakohane, sest nimetatud foto on tehtud põllust nr 211, mis loeti toetusõiguslikuks.
15.Toetustaotluses märgitud põllukultuuride kasvatamist väidetavalt pärssivalt mõjutanud asjaolude esinemist kinnitavaid veenvaid tõendeid ei ole kaebaja esitanud. Ka ei ole kaebaja teavitanud PRIA-t vääramatu jõu või erandlike asjaolude esinemisest, mis takistasid deklareeritud põllukultuuride kasvatamist.
16.Kuna kaebaja põldudel deklareeritud põllukultuure ei kasvatanud või need olid rohttaimedega võrreldes selges vähemuses, siis ei ole sellist põldu põhjendatud käsitleda tootmiseks kasutatava maana. Ka osade põldude hilisem randaalimine (põllud nr 249, 250, 251, 252 ja 254) ei ole käsitletav tootmistegevusena konkreetsel aastal, sest selline tegevus oli suunatud järgmiseks aastaks maa ettevalmistamisele. Kuna tegemist oli rohumaadega, siis ei saa põllul toimunud tegevusi käsitleda määruse nr 32 § 5 lg 2 mõttes selliste põllumajanduslike tegevustena, mis välistasid määruse nr 32 § 4 lg-s 4 sätestatud hooldamiskohustuse. Viimast kaebaja ei täitnud. Määruse nr 32 § 5 lg 2 p-st 3
lähtumine ei ole samuti võimalik, kuna tegemist ei olnud põldude seisundist ja varasemast kasutusest lähtuvalt lühiajaliste rohumaadega, vaid püsirohumaadega.
17.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja 20. augustiks ega kohapealse kontrolli toimumise ajaks septembris 2020 põlde nr 206, 207, 212, 215, 224, 225 ja 226 ei niitnud ega hekseldanud. Seega ei ole nende põldude eest otsetoetuste määramine lubatav.
18.Randaalimine ei anna niitmisega sarnast tulemust, sest sellega võidakse hoopis soodustada umbrohu ja heintaimede levikut. Vastustaja esitatud pildimaterjal (dtl-d 317-330) kinnitab, et põldude nr 249, 250, 251, 252 ja 254 puhul ei ole saavutatud niitmisele sarnast tulemust. Samuti ei nähtu fotodelt, et randaalitud põllud oleksid sellises seisukorras, mis võimaldaks neid maid järgmisel kasvuperioodil kasutada põllumajanduslikuks tegevuseks ilma lisakuludeta. Nendele põldudele toetuse määramata jätmine oli õiguspärane.
19.Nõustuda saab kaebaja seisukohaga, et toetuste eesmärgiga ei oleks kooskõlas PRIA tegevus, mis on suunatud taotleja põllumajandusliku tootmise kahjustamisele. Sellise olukorraga ei ole aga selles asjas tegemist. Silmas tuleb pidada, et kui taotleja ei saavuta soovitud tulemust põllukultuuride kasvatamisel ja põllud on käsitletavad rohumaana, siis on tema enda valida, kas ta täidab rohumaade hooldamiskohustust ja saavutab seeläbi toetuse määramise rohumaade eest või jätkab põldude kasutamist senisel viisil. Kaebaja viide PRIA kiusavale käitumisele on paljasõnaline ning kohtule esitatud materjalid selle tõelevastavust ei kinnita.
20.Kaebaja on seadnud kahtluse alla ka 2019. a mahepõllumajandusega jätkamise toetuse muutmise otsuse nr 12-6/22/4 õiguspärasuse. Kaebaja on seisukohal, et kuna ta tegeles mahepõllumajandusega jätkamise toetustaotluses märgitud põldudel 2020. ja 2021. aastal tootmistegevusega ning põllukultuuride domineeriv seisund põllul ei ole tema hinnangul asjakohane, siis olid põllud nr 205, 206, 207, 208, 209, 212, 244 nõuetekohased ja nende käsitlemine rohumaadena ebaõige.
21.PRIA tuvastas kaebaja 2020. aasta mahepõllumajandusliku tootmise toetuse taotluse menetlemisel halduskontrolli raames, et 2019. aasta toetustaotlusel deklareeritud põldudel nr 205, 206, 207, 208, 212 ja 244 on kaebaja 2020. aastal kasvatanud heintaimi kauem kui kolm aastat. Põldude visuaalsel vaatlemisel nähtus, et põllud olid enam rohumaale omase taimestikuga, toetustaotluses märgitud põllukultuurid ei olnud valdavad, söödakultuurid esinesid põldudel paiguti või polnud need üldse tuvastatavad. Lisaks tuvastas PRIA 2021. a kontrollis, et kaebaja kasvatas põllul nr 209 heintaimini määruse nr 53 § 8 lg 1 p-s 5 sätestatust kauem ja muutis seetõttu 2020. a toetusotsust. PRIA pildimaterjal kinnitab, et nendel asjakohastel mahepõllumajandusega jätkamise toetust puudutavatel põldudel ei esinenud ka 2020. aastal valdava kultuurina toetustaotluses märgitud põllukultuure ja põllud nägid välja rohumaale iseloomuliku taimestikuga. Toetustaotluses märgitud rühvelkultuurid olid asjakohastel põldudel ulatuslikult teiste rohttaimedega segamini ja tavapärastele põldudele omast korrastatust ning erinevate põllukultuuride eristatavust ei olnud tagatud. Ei ole alust kahelda vastustaja tuvastatu õigsuses, et ka põllul nr 209 ei kasvatanud 2021. aastal deklareeritud põllukultuuri nõutavas ulatuses ning ka see põld oli 2021. aastal rohumaa. Kaebaja ei ole esitanud veenvaid tõendeid, mis kinnitaks, et põldudel nr 205, 206, 207, 208, 209, 212, 244 kasvasid deklareeritud põllukultuurid ning nende rohumaadena käsitlemine on ebaõige.
22.Kuigi kaebaja deklareeris 2020. a taotlusel, et põldudel nr 205, 206, 207, 208, 212 ja 244 kasvab rühvelkultuur, siis tuvastati kohapealses kontrollis nendel põldudel kasvamas heintaimed ja põllud olid jätkuvalt rohumaad. Vastustaja 4. aprilli 2022. a ja 8. juuli 2022. a täiendavatest seisukohtadest nähtuvalt olid asjakohased põllud vähemalt 2017. aastast rohumaad. Kaebaja tugineb sellele, et ta kündis 2020. aastal põllud ülesse ning külvas põllukultuure. Nimetatud asjaolu ei ole rohumaa vanuse arvestamisel oluline. Nendel põldudel põllukultuuride deklareerimine ja väidetav kasvatamine 2020. ja 2021. ei katkestanud rohumaa vanust, sest põllud olid nende seisundit arvestades jätkuvalt rohumaad.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
23.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Ühtse pindala ja kliimatoetuse osas leiab kaebaja jätkuvalt, et on 2020. aastal põldudel nr 206, 207, 212, 215, 224, 225 ja 256 tegelenud EL määruse 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punktis c alapunktis i nimetatud tegevusega. Neile põldudele külvas kaebaja 2020. aasta kevadel erinevaid söödakultuure. Enne kultuuride külvamist oli kaebaja põllud ka esmalt 2019. aasta sügisel ja seejärel ka 2020. aasta kevadel üles kündnud. Põldude üles kündmine ning nendele kultuuride külvamine ja saagi koristamine on põllumajanduslik tootmine EL määruse 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punktis c alapunkt i tähenduses. See, kas ja kui hästi kultuur kasvab, ei oma mõju põllumajandusmaa heale seisukorrale. Eeltoodud seisukohta kinnitab ka see, et ühtne pindalatoetus ning kliima- ja keskkonnatoetus ei ole seotud toodetavate kogustega. Ühtset pindalatoetust ei maksta mitte kultuuride kasvatamise eest, vaid selle eest, et põllumajandusmaa oleks kasutuses ja see ei võsastuks ega mattuks umbrohu alla. Selliseid probleeme põldudel nr 206, 207, 212, 215, 224, 225 ja 256 ei esinenud. Halduskohtu otsusest ei selgu, millistele tõenditele ja asjaoludele tuginedes on halduskohus asunud seisukohale, et kaebaja põldudel levis ulatuslikult ebasoovitav taimestik. Määruse nr 32 seletuskirja kohaselt käsitatakse ebasoovitava taimestiku levikuna eelkõige takja, ohaka, puju, putkede ja puittaimede kasvu ja levikut. Allakülvi meetodi kasutamine on põhjus, miks põllud näevad mingil hetkel visuaalselt välja nagu rohumaad. Põllule külvatud kultuurid ei kasva ühtlaselt, st ajas lineaarselt – põhikultuur ei kasva allakülvi taimedega samas tempos. Söödakultuuride kasvatamisel koos allakülvi taimedega kasvavadki esmalt jõulisemalt allakülvi taimed, et summutada umbrohu levikut. Kaebaja poolt vaidlusalustele põldudele külvatud söödakultuurid teevad oma kasvuspurdi alles sügisel – septembris ja oktoobris. Määruse nr 32 § 5 lg 2 regulatsioonist tulenevalt ei saa asjaolu, et konkreetne põld näeb visuaalselt välja nagu rohumaa, omada sisulist tähendust selle määramisel, kuidas seda põldu hooldama peab. Põldude nr 206, 207, 212, 215, 224, 225 ja 256 suhtes tuleb kohaldada määruse nr 32 § 5 lg-t 2. Niitmise kohustuse kehtestamine põllule, mida taotleja tegelikult kasutab loomasööda kasvatamiseks, on taotlejat majanduslikult kahjustav – sisuliselt nõutakse taotlejalt, et ta koristaks põllult saagi enne, kui see on valminud, jättes taotleja sedasi ilma väärtuslikust loomasöödast. Põldude 249, 250, 251, 252 ja 254 randaalimine 20. augustiks 2020 oli nende nõuetekohane hooldamine. Kaebaja seisukoht põhineb kahel alternatiivsel käsitlusel: a) randaalimine on määruse nr 32 § 4 lg 4 tähenduses niitmisega sarnase tulemuse andev hooldusviis; või b) randaalimine on määruse nr 32 § 4 lg 1 ja § 5 lg 2 tähenduses põllumajandusliku tootmise tegevus, mistõttu sellist põldu samal aastal täiendavalt niitma ei pea. Määruse nr 32 tähenduses annab „niitmisega sarnase tulemuse“ iga selline hooldusmeede, mis tagab Määruse nr 32 § 3 lõikes 2 sätestatud nõuete saavutamise, st selle, et põllumajandusmaa on heas korras, ei ole võsastunud ning seal ei kasva umbrohi. Halduskohtu põhjendused, mis käsitlevad kitsalt rohumaade hooldamise viise, on ebaõiged ning asjakohatud. Määrus nr 32 nimetab tõepoolest konkreetselt vaid lühiajalise rohumaa üles kündmist, kuid sellest ei saa ühelgi juhul järeldada, et pikaajalise rohumaa sügisel üles kündmine ei oleks samuti määruse nr 32 § 5 lg-ga 2 hõlmatud. Seega on ka pikaajalise rohumaa üleskündmine põllumajandusliku tootmise tegevus. Halduskohtu seisukoht paistab olevat see, et toetuse saamiseks oleks kaebaja pidanud põllud 20. augustiks esmalt niitma ning alles seejärel oleks kaebaja tohtinud asuda neid samu põlde üles kündma. Sellisel nõudel puudub õiguslik alus. Sellisel nõudmisel puudub ka igasugune
põllumajanduslik ja agrotehniline loogika, sest põllumajanduslikult ei ole mingit põhjust põldu enne kündmist niita. Mahepõllumajandusega jätkamise toetuse osas leiab kaebaja, et rohumaade üles kündmine ning neile põllukultuuri külvamine katkestab rohumaa vanuse. Põld, kuhu on külvatud söödakultuure ja mida kasutatakse nende söödakultuuride kasvatamiseks, ei saa ühelgi juhul olla püsirohumaa. Seejuures ei oma see, kui tulemuslik see kasvatamine oli (ehk kui hästi kultuurid kasvama läksid) õiguslikku tähendust. Määruse nr 1307/2013 põhjenduste punktis 42 on märgitud, et püsirohumaa keskkonnakasu ning eelkõige CO2 sidumise eesmärgil tuleks ette näha püsirohumaa säilitamine. See kaitse peaks koosnema künnikeelust ja maakasutuse muutmise keelust. Seega seob ka määrus nr 1307/2013 püsirohumaa lõpetamise selle üles kündmisega ja maakasutuse muutmisega (st rohumaa asemel kasutatakse maad põllukultuuride kasvatamiseks). Kaebaja on nõus sellega, et toetuse saamise eelduseks on põllukultuuride kasvatamine. Küll aga ei ole toetuse saamise eelduseks see, et selliste kultuuride kasvatamise toimingute tulemusena külvatud kultuur ka hästi kasvab. PRIA ega halduskohus ei ole põhjendanud, miks need tegevused, mida kaebaja kultuuride kasvatamiseks tegi, ei olnud kultuuride „nõuetekohane kasvatamine“. Halduskohus on jätnud täielikult käsitlemata kaebaja väited selle kohta, mis puudutavad PRIA poolt määratud halduskaristusi. Kaebaja vaidlustas kõik käesolevas asjas vaidluse all olevad PRIA otsused ka osas, milles kaebajale määrati EL määruse nr 640/2014 artiklite 18, 19 ja 19a alusel halduskaristused. Olukord, kus kaebaja on teinud omalt poolt kõik mõistlikult võimaliku põllukultuuri kasvatamiseks (maa üles kündnud, sinna deklareeritud kultuurid külvanud, lisanud allakülviks heintaimed) ning vaatamata sellele ei ole õnnestunud saada tihedat, lopsakat, ühtlast, umbrohu ja muude heintaimede vaba põhikultuuri saaki, ei ole käsitletav kindlaksmääratud pindalade erinevusena ja üledeklareerimisena määruse nr 640/2014 artiklite 18 ja 19 tähenduses. Taotluse esitamise ja söödakultuuride põldude deklareerimisel ei saanud kaebaja kuidagi ette näha, kuidas kultuurid kasvama lähevad või millise hinnangu PRIA kultuuride kasvule annab. Kaebaja taotluses tahtlikult ega hooletusest valeandmeid ei esitanud. Kaebaja väide, et söödakultuurid tõe poolest valmivadki alles hilissügisel, on tõendatud põlluraamatu väljavõtetega (silotegu on toimunud oktoobris) ning kaebaja poolt esitatud fotode ja videotega saagi koristamise aja kohta. Kuna PRIA käis põlde pildistamas augusti alguses, siis arvestades allakülvi taimede ja põhikultuuri taimede kasvu erinevat aega, pididki põllud sellisel hetkel visuaalselt välja nägema nagu rohumaad. Kaebuse 16. mai 2021 täienduse lisana esitatud foto 5 põllust 211 on asjakohane, kuna tõendab seda, et põllukultuuri kasv sõltub suuresti kaebajast mitte sõltuvatest asjaoludest. Fotol nr 4 on kujutatud põld nr 211, mida PRIA pidas nõuetekohaseks. Kaebaja ei teinud sellel põllul midagi teisiti või lisaks, võrreldes teiste söödaredise põldudega (põllud nr 212, 224, 225), mida PRIA nõuetekohaseks ei lugenud.
24.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitab, et kohapealses kontrollis leiti kaebaja pindalatoetuse taotlusel deklareeritud põldudel nr 206, nr 207, nr 212, nr 215, nr 224, nr 225, nr 256 kultuuride erinevused. Kaebaja deklareeris põldudel rühvelkultuurid, kuid kontroll leidis eest rohumaad, millel ei olnud veel 22. septembri 2020. a seisuga ühtegi põllumajanduslikku tegevust tehtud, siis ei olnud tegemist tootmiseks kasutatava maaga, vaid hooldatava rohumaaga, mida kaebaja oleks pidanud niitma või muul viisil hooldama lähtudes määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 punkt c alapunktist ii ja määruse nr 32 § 4 lg-st 4.
PRIA tuvastas kohapealses kontrollis, et põld nr 224 oli valdavalt kaetud rohttaimedega, kultuuri oli näha laiguti. Põld nr 225 oli kaetud putkedega, alustaimestikus olid kõrrelised. Põllu nr 215 servas tuvastati üksikud söödanaeri taimed, kuid visuaalselt oli tegemist püsirohumaaga. Põllul nr 206 tuvastati valdavalt liblikõielised ja kõrrelised. Põllul nr 256 oli taimik ebaühtlane, valdavalt kasvasid põllul kõrrelised heintaimed. Põllul nr 207 oli söödaraps näha laiguti, valdavalt oli tegemist kõrreliste rohttaimede rohumaaga. Põllul nr 212 olid kohati näha söödaredise taimed, kuid üldmulje oli valdavalt rohumaa. Kaebaja ei ole tõendanud tootmistegevuse toimumist ka septembri lõpus või veelgi hiljem. Rohumaa randaalimine ei ole niitmisega sarnane hooldamise viis. Maaeluministeerium on samuti PRIA seisukohta kinnitanud enda 13. jaanuari 2021. a vastuses ning lisaks ka 28. märtsi 2023. a kaebajale adresseeritud vastuses nr 5.4-4/347-1. Antud juhul ei teinud kaebaja enne randaalimist mitte ühtegi tootmisele iseloomulikku tegevust, mistõttu on tegu hooldatava maaga määruse nr 32 § 4 lõike 4 järgi. Kaebaja rõhutab tegevusena maa ettevalmistamist järgmiseks vegetatsiooniperioodiks, kuid toetus on ette nähtud tegevuste eest, mis viiakse läbi taotluse esitamise aastal maa heas põllumajanduslikus seisukorras hoidmiseks. Taotlusel on püsirohumaa põldude kohta veerus 9 märked (HM) ehk haljalt koristatavad taimed haljasmassi saamiseks. Tegelikkuses kaebaja haljasmassi põllult ära ei viinud. Määruse nr 53 § 3 lg 1 p 6 ja § 4 lg 1 p 6 kohaselt võib mahepõllumajandusliku tootmise toetust taotleda kuni kolmeaastase külvikorras oleva rohumaa kohta. Antud nõude näol on määruse nr 53 § 8 lg 1 p 5 kohaselt tegemist toetusõiguslikkuse nõudega, mis tähendab, et kui põllumaal kasvatatakse kuni kolmel järjestikusel aastal heintaimi ja seal ei kasvatata hiljemalt heintaimede kasvatamise kolmandale järjestikusele aastale järgneval kohustuseaastal muud põllumajanduskultuuri, nõutakse eelmistel aastatel selle rohumaa kohta makstud toetus tagasi. Kui põllult põhikultuuri enamuses ei leita, siis kvalifitseeruvad põllud endiselt rohumaadeks ja esineb ka määruse nr 53 § 8 lg 1 p 5 rikkumine. Kuigi kaebaja deklareeris 2020. a taotlusel, et nimetatud põldudel kasvab rühvelkultuur, siis kontrolli tulemusena tuvastati põldudel kasvamas heintaimed ja põllud olid seetõttu rohumaad, mistõttu ei täitnud kaebaja külvikorra nõuet. Kui antud põldudel oli 2016. aasta allakülvi aasta ehk null aasta, siis 2020 on rohumaa 4. aasta, mistõttu oli 2020. aastal vaidlusalustel põldudel heintaimi kasvavatud kauem kui 3 aastat. Taotleja peab põllumajanduskultuurid külvama ja kasvatama viisil, et tagatud oleks toetustaotluses märgitud põllumajanduskultuuride valdav osakaal põllul. Juhul kui toetustaotluses märgitud põllumajanduskultuurid asjakohastel põldudel ei domineeri ning on segunenud olulisel määral heinja rohttaimedega, siis ei ole mahepõllumajandusega jätkamise toetuse määramine nende põllukultuuride osas õigustatud. Nõustuda ei saa väitega, et PRIA on kontrollaruande saatmisega põhjendamatult venitanud, mistõttu ei olnud apellandil võimalik tõendeid koguda. Kontrollaruanne nr 200070-001 saadeti kaebajale 28. septembril 2020. Apellatsioonkaebuse kohaselt toimus silotegu oktoobris. Seega oleks kaebajale pidanud olema piisav võimalus koguda pildimaterjali kõikidest põldudest, millega apellant ei nõustunud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
25.Apellatsioonkaebuse väited ja põhjendused ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus on põhjalikult selgitanud, mis liiki põllumajandusliku tegevusega kaebaja vaidlusalustel põldudel õiguslikus mõttes tegeles, samuti miks on põhjendatud vastustaja järeldus, et kaebaja ei ole täitnud deklareeritud põllumajandusliku tegevuse nõudeid ega hooldanud rohumaad nõuetekohaselt ning see tingis kaebaja suhtes halduskaristuse määramise. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.
26.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
Apellatsioonimenetluses leiab kaebaja jätkuvalt, et PRIA ei olnud õigustatud lugema vaidlusaluseid põlde rohumaadeks olukorras, kus kaebaja oli põldudele külvanud söödakultuuri, sest pole alust nõuda, et põhikultuur oleks põllul valdav; rohumaadel põllumajandusliku tegevusena tuleb aktsepteerida ketasadraga harimist (randaalimist) ning eelnevast sõltumata ei ole kaebajale etteheidetav toetusetaotlusel ebaõigete andmete esitamine (nn üledeklareerimine). Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Ringkonnakohus analüüsib esmalt põllumajandustegevuse tulemuse (põhikultuuri valdavuse) nõuet ja PRIA õigust hinnata ümber toetusetaotluses märgitud põllumajanduslik tegevus (I), seejärel rikkumiste tõendatust (II), rohumaade hooldamise kohustust (III) ning rikkumiste eest kohaldatud meetmete õiguspärast (IV) ning lahendab apellatsioonkaebuse ja veel lahendamata taotlused (V). I
27.Halduskohus selgitas põhjendatult, et ühtse pindalatoetuse ning kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuse (kliima- ja keskkonnatoetus) puhul on oluline, millise põllumajandusliku tegevusega taotleja tegeleb. Määruse (EL) nr 1307/2013 art 4 lg 1 punkti c kohaselt jaguneb põllumajanduslik tegevus põllumajanduslikuks kasvatamiseks ja tootmiseks ning põllumajandusmaa hoidmiseks karjatamiseks või harimiseks sobilikus seisukorras. Ühtse pindalatoetuse ning kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuse puhul on toetusõigusliku põllumajandusmaa nõuded kehtestatud määruses nr 32 ning mahepõllumajandusega jätkamise toetuse puhul määruses nr 53.
28.Euroopa Liidu õiguses toodud põllumajandusliku tegevuse liigitusest koostoimes siseriiklikus õiguses sätestatud nõuetega konkreetset liiki põllumajanduslikule tegevusele ja selle tulemustele järeldub, et maa toetusõiguslikkuse tingimuste kindlakstegemisel on oluline nii kaebaja tegevuse iseloom kui ka tegevuse tulemus. Põllumajandusliku kasvatamise korral vastab maa määruse nr 32 § 3 lg 2 nõudele, kui seejuures kasutatakse kohalikele normidele vastavaid agrotehnilisi võtteid (määrus nr 32 § 4 lg 1). Maa hoidmisel karjatamiseks või harimiseks sobilikus seisukorras vastab maa määruse nr 32 § 3 lg 2 nõudele, kui seda niidetakse, hoitakse kesas või hooldatakse muul viisil, mis annab niitmisega sarnase tulemuse (määrus nr 32 § 4 lg 2). Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb määruses sätestatud erinevatest nõuetest endist juba see, et nõuete järgimise kontrollimiseks tuleb esmalt kindlaks teha, millise põllumajandusliku tegevuse liigiga on maa hõlmatud. Kehtiv õigus ei toeta siinkohal kaebaja seisukohta, nagu oleks temal vastustajale esitatud toetusetaotluses põllukultuuri kohta andmete esitamise kaudu ainuõigus määrata, millise põllumajandustegevuse liigiga ta konkreetsel põllul tegeleb. Sellist õigust ei näe taotlejale ette ka määrus (EL) 1307/2013 ega muu Euroopa Liidu õiguse asjakohane õigusakt. Ringkonnakohus jagab seisukohta, et kui toetusetaotluses deklareeritud kultuuri põllul tegelikkuses ei kasvatata või on see selges vähemuses heintaimedega võrreldes, ei ole alust lugeda põldu tootmiseks kasutatavaks maaks. Sellises olukorras on PRIA-l õigus ja kohustus kvalifitseerida põllumajandusliku tegevuse liik ümber vastavalt kohapealses kontrollis tuvastatud põllumajandusliku tegevuse liigile ning rakendada maa toetusõiguslikkuse kindlakstegemisel seda liiki põllumajanduslikule tegevusele kehtestatud nõudeid. Ringkonnakohus nõustub seejuures täielikult halduskohtu asjakohaste põhjendustega.
29.Samuti on ringkonnakohus jätkuvalt 7. detsembri 2023. a otsuses asjas nr 3-21-1011 väljendatud seisukohtadel. Viidatud asjas oli vaidlus küll mahepõllumajandusega jätkamise toetuse üle, kuid vaidluse asjaolud oli sarnased käesoleva vaidluse asjaoludele ning vaidlus puudutas samu põldusid. Seega leiab ringkonnakohus endiselt, et tegevus, kus ettevõtja külvab küll seemne maha, kuid ei tee seda viisil, mis aitaks tagada põllukultuuri saagikust või jätab tegemata muud toimingud, mis saagikust tagada aitaksid, ei ole käsitatav põllumajandusliku tootmisena. Sellisel juhul on isiku tegevuse eesmärgiks pigem lihtsalt toetuste saamine, mitte niivõrd põllumajanduslik tootmine, st vastava põllukultuuri saagi (toodangu) saamine. Kui põhikultuuri valdavusest loobuda, tekib
küsimus, kuidas tuvastada, et tootja on oma kohustused täitnud. Tagantjärgi ei olekski siis võimalik tuvastada, kas põllupidaja üldse põldu haris ja seemet külvas, kui külvatud põhikultuuri ei peagi põllul kontrolli ajal näha olema. On ilmne, et nii muutuks mahepõllumajandusega seotud toetuste määramine ja nende saamise tingimuste täitmise kontrollimine keeruliseks. Taimede valdavuse nõue on seepärast igati asjakohane nõue, sest aitab kohapealse kontrolli ajal veenvalt kindlaks teha, kas põllupidaja on oma kohustused täitnud ja põldu vajalike võtetega harinud või mitte.
30.Määruse nr 32 § 4 lg 7 järgi peab põllumajandusmaa vastavus sama määruse § 3 lg-s 2 sätestatud nõudele olema visuaalselt tuvastatav kogu taotlusel märgitud põllumajandusmaal. Määruse nr 32 § 3 lg 2 omakorda näeb ette, et põllumajandusmaal, millel tegeletakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punktis c nimetatud põllumajandusliku tegevusega, peab olema välistatud ebasoovitava taimestiku ulatuslik levik ning seda maad peab olema võimalik kasutada järgmisel kasvuperioodil põllumajanduslikuks tegevuseks ilma lisakuludeta. Ringkonnakohus mõistab neid sätteid koostoimes selliselt, et põllumajandusmaa nõuetele vastavuse tingimuseks on nii see, et visuaalselt on tuvastatav ebasoovitava taimestiku ulatusliku leviku puudumine kui seegi, millist liiki põllumajandusliku tegevusega taotleja põllul tegeleb.
31.Kaebaja esitatud pindalatoetuse taotluselt (dtl 119-123) nähtub, et kaebaja märkis põldudel nr 206, 207, 212, 215, 224, 225 ja 226 kasvatatavate kultuuridena muude rühvelkultuuride rühma kuuluvad söödanaerise, söödarapsi või söödaredise. Kultuurid tuli märkida vastavalt PRIA kodulehel avaldatud loetelule (dtl 125). 2020. aasta ühtse pindalatoetuse ning kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuse materjalide hulgas on nimetatud loetelu leitav1. Sellest ilmneb, et erinevalt paljudest teistest kultuuridest ei nähtud rühvelkultuuride gruppi arvatud põllukultuuride kasvatamisel ette eraldi grupina põllukultuuri kasvatamist allakülviga, nagu kaebaja seda tegi. Sellest ei järeldu, et allakülvi kasutamine olnuks keelatud. Küll saab järeldada, et allakülvi kasutamine ei saa õigustada põhikultuuri puudumist või vähest esinemist põllul. Vaidlusaluste põllukultuuride osas on toetus seotud just konkreetse kultuuri kasvatamise, mitte allakülvi taimede kasvatamisega põllul. Seega hõlmab kohalikele normidele vastavate agrotehniliste võtete kasutamise nõue ringkonnakohtu hinnangul muu hulgas selle, et kaebaja pidi valima konkreetsel põllul kasvatamiseks sobiliku kultuuri ning kasutama põllu külviks ettevalmistamisel ja külvil selliseid võtteid, mis annavad reaalse võimaluse põhikultuuri domineerimiseks põllul. Seejuures ei näe määrus nr 32 mahetootjale ette leebemaid nõudeid. Seega pidi ka kaebaja hindama, kas vaidlusalustel põldudel on sobivad tingimused tema valitud põllukultuuride kasvatamiseks, arvestades ka mullastiku omadusi, umbrohtude levikut ning külvinorme ning kas mahepõllumajanduse nõuete tõttu üldse on võimalik nendes tingimustes põllukultuuri tulemuslikult kasvatada. Muu hulgas pidi kaebaja seega tagama, et allakülvi taimed ei takistaks põhikultuuri taimede arengut ning, et allakülvi taimed ei muutuks põllul valdavaks. Vaidlusalustel põldudel PRIA poolt tuvastatu, kus põhikultuurid kasvasid heintaimede sees harvalt või laiguti osutab, et kaebaja loodud tingimused ei olnud piisavad põhikultuuri edukaks kasvamiseks.
32.Kaebaja on siinkohal märkinud, et põllukultuuri kasvamine ei sõltunud ainuüksi kaebaja tegevusest, vaid ka ilmastikunähtustest ja kahjurite levikust. Tõepoolest ei ole ilmastik ega kahjurite levik kaebaja kontrolli all. Samas ei ole kaebaja väitnud ega selgitanud, kuidas ilmastik või muud ebasoodsad asjaolud kaebaja põldusid negatiivselt mõjutasid. Kaebaja väidab hoopis, et põllu ettevalmistamise ja külvamisega on ta omalt poolt kõik teinud ja edasine ei ole toetuse määramise seisukohalt oluline ning kaebaja ei peagi tõendama selliseid asjaolusid. Vaidlust ei ole selleski, et kaebaja ei ole teatanud PRIA-le, et ilmastik või muud ettenägematud tegurid oleks oluliselt kahjustanud põllukultuuride kasvatamist. Eeltoodu viitab pigem, et kaebajast sõltumatute mõjurite väide on otsitud ning tegelikult tavapärasest erinevaid
ilmastiku- vms tingimusi kaebaja põldudel ei esinenud. Selles olukorras ei ole selge, kas kaebaja üldse soovis saada põhikultuuri saaki või külvas põhikultuuri eelkõige toetuse saamise eesmärgil.
33.Teiseks väidab kaebaja sedagi, et tema kasvatatud põllukultuurid on hilise arenguga ning saavutasid oma kasvu alles septembris-oktoobris. Siinjuures vaatab aga kaebaja mööda sellest, et PRIA ei heida kaebajale ette põllukultuuri taimede kasvu peetust põllul kasvanud heintaimedega võrreldes, vaid põllukultuuri taimede vähest arvu või puudumist põldudel sootuks. Ka valdkonna erialateadmisi omamata on selge, et isegi hilise arenguga kultuuride puhul ei suurene põllul olevate taimede arv mitu kuud pärast külvi vegetatsiooniperioodi lõpus. Seega ei saa põllukultuuri taimede kasvuspurt septembris-oktoobris mõjutada hinnangut sellele, kas põllukultuur on põllul valdav või mitte. Vastavalt sai vastustaja tuvastada põhikultuuri taimede puudumise põldudel juba 2020. aasta augustis ega pidanud kohapealses kontrollis tehtud järelduste tegemiseks tegema kontrolli hilisemal ajal.
34.Ringkonnakohus peab eelnevat asjakohaseks ka mahepõllumajandusega jätkamise toetuse ja selleks kehtestatud nõuete osas. Mahepõllumajandusega jätkamise toetuse täpsemad nõuded toetusõigusliku põllumajandusmaa kohta on sätestatud määruses nr 53. Selleski määruses nähakse ette kohustus kasutada kohalikele normidele vastavaid agrotehnilisi võtteid (§ 12 lg 1 p 1) ning toetuse saamiseks kasvatada põllukultuuri, köögivilja, maasikat või lisas nimetatud ravim- või maitsetaimi või heintaimi (§ 8 lg 1 p 1). Viimasel juhul on tegemist rohumaaga. Jõustunud kohtuotsusega asjas nr 3-21-1011 jäi rahuldamata kaebaja taotlus tühistada PRIA otsus mahepõllumajandusega jätkamise toetuse määramata jätmise kohta 2020. aasta eest põldudele nr 205, 206, 207, 208, 212, 215, 224, 225, 244, 255, 256. Selles asjas leidis tuvastamist, et nimetatud põldude osas ei täitnud kaebaja 2020. aastal mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks määruses nr 53 kehtestatud nõudeid.
35.Viidatud otsuses selgitas ringkonnakohus muu hulgas, et PRIA on juhtinud tähelepanu, et kaebaja kasutas põhikultuuri külvinormina 3,5 kg/ha, samas kui allakülvina oli külvatud liblikõielisi 10-12 kg/ha. Selline külvivahekord võib viidata sellele, et rohttaimedel ongi jõudsamad kasvutingimused ja põhikultuur ei ole võimeline valdavaks kasvama. Mahepõllumajanduses kasutatakse põllukultuuride hooldamiseks muuhulgas külvieelset mullaharimist, kasvuaegset mullaharimist ja äestamist, mis eeldab põllukultuuride kasvatamist ridadena, et reavahesid oleks võimalik hooldada. Kaebaja kasutab korrapäratut külvitehnikat, mis tähendab, et põllukultuurid ei kasva ridadena ja nende vaheltharimine ei ole võimalik. Põllumajanduslikul tootmisel on külvamine ehk isegi kõige tähtsam tegevus. Oluline on aga, et külv oleks tehtud ka õigete võtetega, st õige külvitihedusega, õigesti ettevalmistatud maale ning arvestusega, et kasvamise ajal ei muutuks põllul valdavaks muud taimed. Erinevalt teistest mahetootjatest ei ole kaebaja põllukultuure selliselt kasvatanud ning on jätkanud selliselt praktikat läbi aastate. Isegi, kui nõustuda kaebajaga, et erinevalt tavapärastest rühvelkultuuridest ei kasvatata kaebaja külvatud põllukultuure ridadena ja vaheltharimist nende puhul ei kasutatagi, ei saa siiski mööda vaadata sellest, et kaebajal ei õnnestu neid põllukultuure kasvatada nii, et põhikultuur oleks põllul valdav. See näitab, et kaebaja kasutatavad agrotehnilised võtted selliste kultuuride kasvatamiseks ei ole piisavad. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et tema kasutatav külvivahekord ja -meetod oleks põhjendatud agrotehniline võte. Kaudselt kinnitab vastustaja vastupidise seisukoha paikapidavust see, et kaebaja ei ole suutnud suurel osal oma põldudest seda metoodikat edukalt ellu viia, sest põhikultuur ei ole põllul kujunenud valdavaks. Kaebaja on valinud kasvatamiseks taimed, mille kasvatamisel kulutused on muude rühvelkultuuridega võrreldes pigem madalamad (silotaimed). Siiski ei ole ta suutnud ka neid taimi kasvatada selliselt, et tagatud oleks nende valdavus põllul. Samas on rühvelkultuuride gruppi kuuluvate põllukultuuride kasvatamise eest ette nähtud toetuse määr üks kõrgemaid. Ringkonnakohus on jätkuvalt neil seisukohtadel.
36.Samuti kordab ringkonnakohus, et kaebaja omistab ülemäärase tähenduse sellel, et 2003. aastal muudeti Euroopa Liidus põllumajandustoetused saagikusest sõltumatuks. Muutust ei saa mõista nii, et põllumajandusliku tootmisena oleks hakatud aktsepteerima olukorda, kus isik ei suuda tagada põhikultuuri valdavust. Kui kaebaja ei suuda tavapärastes oludes tagada, et põllul oleks kasvatatav põhikultuur enamuses, ei saa seda pidada põllumajanduslikuks tootmiseks. Määruses nr 53 ei ole sätestatud, milliseks peab kasvama põllukultuuri taim. Samas saab määruse nr 53 § 8 lg 1 p-st 1 järeldada, et kasvatatav kultuur peab olema põllul enamuses. Vastasel juhul ei kasvatata põllul mitte niivõrd põhikultuuri, kuivõrd muid taimi. Vastustaja ülesandeks ei ole anda hinnang kaebaja kasutatud agrotehniliste võtete kohta ja tuua välja need, mis ei ole konkreetsel põllul põllukultuuri kasvatamiseks nõuetekohased. Kehtivas õiguses ei ole PRIA-le sellist kohustust ette nähtud. Agrotehniliste võtete (osalist) sobimatust saab hinnata selle järgi, millise tulemuse need annavad. Kui tavapärastes oludes põllukultuuri kasvatamine ei õnnestu, saab sellest järeldada, et kasutatud agrotehnilised võtted ei olnud põllukultuuri kasvatamiseks sobivad. Agrotehniliste võtete valik on aga selgelt taotleja õigus ja kohustus. Ka juhul, kui PRIA tuvastab, et taotleja kasutatud agrotehnilised võtted ei ole olnud piisavad asjakohase põllukultuuri tulemuslikuks kasvatamiseks, ei ole PRIA-l õigust ega kohustust teha taotlejale ettekirjutusi põlluharimise võtete kohta. Küll on PRIA ülesandeks rakendada siseriiklikus ja Euroopa Liidu õiguses sätestatud järelmeid sellele, kui ta tuvastab, et deklareeritud kultuur põllul tegelikult ei kasva.
37.Kokkuvõttes on vastustaja ja halduskohus põhjendatult leidnud, kaebajal oli nii määruse nr 32 kui ka määruse nr 53 kohaselt asjakohase toetuse saamiseks nõutav tegeleda vaidlusalustel põldudel toetusetaotluses näidatud põllukultuuri kasvatamisega selliselt, et see põllukultuur oleks põllul valdav ja see oleks kohapealses kontrollis visuaalselt tuvastatav. Kui vastustaja tuvastas, et põldudel olid enamuses heintaimed, siis oli põhjendatud asuda seisukohale, et põldudel ei ole kasvatatud toetusetaotlusel näidatud põllukultuuri ning vastavalt ei ole toimunud põllumajanduslikku tootmist. Sellises olukorras on põhjendatud käsitada põlde nende tegeliku seisukorra kohaselt rohumaadena. II
38.Kaebaja hinnangul viis vastustaja kohapealse kontrolli läbi liiga vara, mistõttu kontrolli ajal ei saanud hilise kasvuga põllukultuuride osas anda õiget hinnangut põldude seisundile. Lisaks väidab kaebaja, et ta ei saanud omalt poolt asjakohaseid tõendeid koguda, sest ta sai alles kaks kuud pärast kontrolli toimumist talle saadetud kontrollaktist teada, millistel põldudel PRIA hinnangul ei olnud toetuse saamise nõuded täidetud.
39.Ringkonnakohus selgitas eespool, et vastustaja ei rajanud järeldust põllumajandusliku tootmise puudumisest põldudel mitte sellele, et põhikultuuri taimed jäid kasvult alla heintaimedele, vaid sellele, et põhikultuuri taimi põllul ei olnud või oli põllul põhikultuuri laiguti või üksikute taimedena. Vaidlust ei ole, et vastustaja viis kontrolli läbi 6.-10. augustini ja 21.-22. septembrini 2020. Kontrollaruandest ilmneb, et valdavalt olid põllukultuurid külvatud mai lõpuks. Seega toimus esmane kontroll enam kui kaks kuud pärast seemnete külvamist. Külvamisest möödunud aeg oli ilmselt piisav taimede tärkamiseks. Seega pidi kontrolli toimumise ajal olema võimalik taimi põllul tuvastada. Kuna PRIA ametnikud vaidlusalustel põldudel taimi olulises osas ei tuvastanud, siis neid taimi seal ei olnud ning pole põhjust arvata, et taimed ilmusid pärast teistkordse kontrolli toimumist alles septembri lõpus. Halduskohus on ammendavalt selgitanud (kohtuotsuse p 33), miks vastustajal oli õigus otsustada kontrolli teostamise aja üle, samuti miks kontrolli teostamine augustis ja septembris oli asjakohane. Seejuures on halduskohus vastanud kõigile kaebaja väidete. Kaebaja on apellatsioonkaebuses üksnes korranud oma varasemaid väited ega ole selgitanud, miks ta halduskohtu põhjendustega ei nõustu. Seetõttu ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.
40.Samuti nõustub ringkonnakohus täielikult halduskohtu otsuse põhjendustega (halduskohtu otsuse p 35) kaebaja rikkumise tõendatuse osas PRIA kohapealses kontrollis tehtud fotode alusel, kaasa arvatud viite osas haldusasjas nr 3-21-1011 tehtud otsusele. Ringkonnakohus osutab veel, et asjas nr 3-21-1011 tehtud otsuses (otsuse p 26) hindas veel ka ringkonnakohus kaebaja esitatud fotomaterjali ning selgitas, miks kaebaja esitatud tõendid ei vii vaidlustatud otsuses esitatud PRIA järelduses erinevale seisukohale. Ringkonnakohus jätab ka need põhjendused kordamata.
41.Kaebaja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud põhjendusi ega väiteid, mis kummutaks kohtute järeldused. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda kaebaja väide raskuste kohta tõendite kogumisel. Kohapealse kontrolli toimumine iseenesest pidi andma kaebajale märku võimalusest, et kaebajal tuleb tõendada põllumajandusliku tootmise toimumist põldudel. Seejuures oli kaebajale teada tema enda põldude olukord. PRIA esitatud fotodelgi nähtuvast põldude olukorrast pidi ka kaebajale olema ilmne, et toetusetaotluses märgitud põhikultuuri kasvatamine neil põldudel ei ole tuvastatav. Vaidlust ei ole selleski, et kaebajale oli teada PRIA seisukoht põhikultuuri valdavuse nõude osas. Seega ei saanud kaebajale olla üllatuseks, et selles osas võib tekkida vaidlus ning vastavalt on oma õiguste kaitseks vajalik esitada omapoolseid tõendeid. Selliste tõendite kogumata jätmine viitab seega pigem asjaolule, et tõendeid ei olnudki võimalik koguda, sest PRIA fotod kajastavad õigesti põldude tegelikku olukorda.
42.PRIA-st erinevale järeldusele ei vii kaebaja väited ja tõendid selle kohta, et mõnel kaebaja juhatuse liikmega seotud teisel põllul on sarnaseid agrotehnilisi võtteid kasutades õnnestunud kasvatada söödakultuure selliselt, et see oli vastustaja hinnangul nõuetekohane ja tagas põhikultuuri valdavuse. Põldudel saavutatud erinevad tulemused põllukultuuride kasvatamisel näitavad, et põllukultuuri kasvatamiseks sobivad agrotehnilised võtted võivadki erineda sõltuvalt mullastikust, põllu varasemast kasutusest, ebasoovitavate taimede levikust kui ka muudest teguritest. Nende tegurite hindamine ja seega põllul kasvatamiseks sobiva kultuuri ja kasvu tagamiseks sobivate võtete leidmine oli kaebaja risk. Vastustaja poolt sarnaste võtetega haritud põldudele erineva hinnangu andmine kaudselt kinnitab hoopis seda, et hindamisel lähtuti põldude tegelikust olukorrast ning toetusetingimustele mittevastavaks arvati üksnes need põllud, millel tõesti põllukultuuri ei kasvatatud.
43.Kokkuvõttes on halduskohus põhjendatult leidnud, et kaebajale etteheidetav rikkumine on tõendatud. Seejuures tuleb tõendatuks lugeda seegi, et ka korduvkontrolli toimumise ajaks, s.o 21. ja 22. septembriks 2020 ei olnud kaebaja vaidlusaluseid põlde rohumaadena hooldanud. Kaebaja ei ole seda väidet ka kahtluse alla seadnud. III
44.Olukorras, kus vaidlusalustel põldudel tuvastatult ei toimunud põllumajanduslikku tootmist, sai nende osas tegemist olla rohumaadega. Tulenevalt määruse nr 32 § 4 lg-test 2 ja 4 on põllumajandusmaa, millel tegeletakse määrus nr 1307/2013 art 4 lg 1 p c alapunktis ii nimetatud põllumajandusliku tegevusega, nõuetele vastav, kui seda niidetakse, hoitakse kesas või hooldatakse muul viisil, mis annab niitmisega sarnase tulemuse ning niide, välja arvatud hekseldatud rohi, peab olema kokku kogutud hiljemalt 20. augustiks. Kuna kaebaja põldudel nr 206, 207, 212, 215, 224, 225 ja 226 ei kasvatanud deklareeritud põllukultuuri ega hooldanud neid põlde rohumaadena ka põldude korduvkontrolli ajaks s.o 21. ja
22.septembriks 2020, siis puudus alus kaebajale nende põldude eest otsetoetuse määramiseks.
45.Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta selleski, et otsetoetust ei olnud alust määrata ka põldude nr 249, 250, 251, 252 ja 254 eest. Nende põldude osas väidab kaebaja rohumaa hooldamise kohustuse täitmist randaalimise teel. PRIA on menetluses läbivalt olnud seisukohal, et randaalimine ei anna niitmisega sarnast tulemust ega ole seetõttu sobiv viis rohumaa hooldamise kohustuse täitmiseks. Maa randaalimisel taimed tükeldatakse ning saadu segatakse mullastikuga ja sellega võidakse soodustada ebasoovitava
taimestiku levikut. Ringkonnakohus on varasemas praktikas nõustunud selle seisukohaga2. Ka praeguses asjas kaebaja esitatud väited ei vii teistsugusele seisukohale. Täpsemalt väidab kaebaja, et ta kasutas randaalimist, kuna sooviski lõpetada vaidlusaluste põldude kasutamise rohumaadena ning külvata neile põllukultuure järgneval kevadel. Seega oli rohumaa hooldamine randaalimisega sobiv ja kaebaja eesmärgiga kooskõlas olev hooldusvõte. Seejuures vaatab kaebaja aga mööda sellest, et asjatundja (dtl 335) on oma arvamuses randaalimist hinnanud ebasoovitava taimestiku levikut pigem soodustavaks hooldusvõtteks. Kuigi randaalimist kasutatakse tõepoolest rohumaa lõpetamiseks näitavad kaebaja põldudel toimunud kontrollis tehtud fotod (dtl 317-330), et põllud olid jätkuvalt kaetud heintaimedega. Olukorras, kus randaalimine soodustab pigem just ebasoovitava taimestiku levimist, töötas randaalimine seega pigem vastu kaebaja eesmärgile kasutada põldu järgmisel kasvuperioodil põllukultuuri kasvatamiseks. Vastavalt ei saa nõustuda sellega, nagu viinuks randaalimine tulemuseni, kus põlde oli järgmisel kasvuperioodil võimalik kasutada lisakuludeta. Kuigi randaalimine võib olla vajalik ja põhjendatud agrotehniline võte rohumaa lõpetamiseks ja põllu külviks ettevalmistamiseks, on ilmne, et randaalimise mõju sõltub suuresti nii sellest, millisel ajal kasvuperioodi jooksul randaalimine toimub kui ka randaalimisele järgnevatest tegevustest põllul. Praegusel juhul toimus randaalimine augusti keskel ning tõendid ei kinnita, et sellele oleks järgnenud veel tegevusi. Kuna randaalimise järel taastusid maal heintaimed, siis ei ole alust järeldada, et randaaalimisel olnuks positiivne mõju rohumaa lõpetamise eesmärgi suhtes. Teisalt ei andnud randaalimine PRIA selgitusel ka rohumaa hooldamise võttena niitmisega sarnast tulemust, sest põllud jäid randaalimise järel ebatasasteks ja osaliselt on põldudel tuvastatavad kuivanud taimevarred. Seega viis kaebaja kasutatud hooldusvõte pigem maa ebasoodsama seisundini nii maa järgmisel kasvuperioodil jätkuvalt rohumaana kui ka põllukultuuri kasvatamise eesmärgi suhtes.
46.Apellatsioonkaebuses on väidab kaebaja küll, et vaidlusalused põllud olid lisakuludeta kasutatavad põllukultuuri külvamiseks, kuna maa külviks ettevalmistamiseks vajalikud tegevused ei tähenda lisakulu maa järgmisel kasvuperioodil kasutamiseks. See väide ei lükka aga ümber järeldust, et randaalimine ei ole sobiv võte rohumaa hooldamiseks kooskõlas määruse nr 32 § 4 lgs 4 sätestatuga, s.o viisil, mis annab niitmisega sarnase tulemuse ning praegusel juhul ei aidanud see kaasa ka põllu kasutamisele järgmisel kasvuperioodil põllumajanduskultuuri kasvatamiseks ettevalmistamisele.
47.Kokkuvõttes tuleb nõustuda PRIA järeldusega, et kaebaja ei hooldanud ka põlde nr 249, 250, 251, 252 ja 254 nõuetekohaselt 2020. aastal ning vastavalt ei olnud alust määrata kaebajale nende eest otsetoetust.
IV
48.Kaebaja üheks põhiväiteks on jätkuvalt, et isegi juhul, kui nõustuda PRIA hinnanguga toetusetaotluses põllukultuuride kasvatamiseks kasutatavate põldudena märgitud maa nõuetele mittevastavuse kohta, ei saa siiski tegemist olla pindalade erinevuse olukorraga. Vastavalt ei ole õigustatud määruse (EL) nr 640/2014 art 18 lg-s 6 ning art 19 lg-tes 1 ja 2 sätestatud sanktsiooni kohaldamine. Kohane olnuks hinnata rikkumise raskust ja määrata toetuse vähendus vastavalt määruse (EL) nr 640/2014 art-le 35 kaalutlusõiguse alusel, võttes arvesse nõuete rikkumise raskusastet, ulatust, kestust ja kordumist. Praegusel juhul ei ole kaebaja esitanud PRIA-le valeandmeid, vaid deklareeritud põllukultuur ei ole PRIA hinnangul põllul piisavalt hästi kasvanud.
49.Vastustaja on siinkohal põhjendatult selgitanud, et Määruse (EL) nr 640/2014 art 35 reguleerib maaelu arengu toetusmeetmeid ning otsesõnu on välistatud selle kohaldamine pindala suuruse või
Vt Tartu Ringkonnakohtu 24. mai 2022. a otsus asjas nr 3-20-703 (p 33).
loomade arvuga seotud rikkumiste korral. Praegusel juhul on aga vaidlus just põllumajanduskultuuri rühma deklareeritud ja kindlaks tehtud pindala erinevuses. Seetõttu ei olnud PRIA õigustatud rakendama hindamismaatriksit ning määrama halduskaristust tuginedes määruse (EL) nr 640/2014 art 35 lg-le 2. Kaebaja ei ole selgitanud, miks ta peab siiski põhjendatuks kohaldada sanktsiooni määramisel määruse (EL) nr 640/2014 art 35 lg-t 2 vaatamata sellele, et normi kohaldamine pindalaga seotud toetuskõlblikkuse kriteeriumide hindamiseks on selgesõnaliselt välistatud. Ka ringkonnakohtule ei ole selliste põhjuste olemasolu äratuntav.
50.Määruse (EL) nr 640/2014 art 18 lg 6 järgi juhul, kui deklareeritud pindala ületab määratud pindala, tuleb lähtuda toetuse arvutamisel määratud pindalast. Sama määruse art 19 lg-te 1 ja 2 kohaselt, kui deklareeritud pindala ületab kindlaksmääratud pindala, arvutatakse toetus kindlaksmääratud pindala alusel, millest lahutatakse kahekordne leitud erinevus, kui see erinevus on suurem kui 3 % või kaks hektarit, kuid mitte rohkem kui 20 % kindlaksmääratud pindalast ning kui deklareeritud ja kindlaksmääratud pindalade erinevus on 50%, siis toetust ei anta ning kohaldatakse lisakaristust. Kuna vaidlusaluste põldude puhul tuvastas PRIA, et neil ei moodusta deklareeritud põllukultuur taimestikus enamust, ei saa lugeda, et neil põldudel oleks toimunud põllumajanduslik tootmine, s.t deklareeritud põllukultuuri kasvatamine. Vastavalt on tegemist üledeklareerimise olukorraga. Ringkonnakohus on jätkuvalt asjas nr 3-21-1011 väljendatud seisukohal, et määruse (EL) nr 640/2014 art 18 lg 6 koostoimes art 19 lg-tega 1 ja 2 lükkab ümber ka kaebaja selle väite, et toetuse vähendamine ja taotleja karistamine on mõeldud vaid selliste olukordade jaoks, kus isik on esitanud PRIA-le valeandmeid. Määrusest (EL) nr 640/2014 nähtub selgelt, et toetuse vähendamine või määramata jätmine ning halduskaristuse kohaldamine on ette nähtud juba ainuüksi deklareeritud ja kindlaksmääratud pindalade erinevuse tõttu. Sanktsiooni kohaldamiseks ei ole vaja tuvastada, et isik oleks esitanud PRIA-le valeandmeid.
51.Teisalt oli kaebajale teada olukorda tema põldudel. Seega pidi kaebaja juhatuse liige teadvustama endale sedagi, et tema poolt toetusetaotluses märgitud põllukultuur vaidlusalustel põldudel tegelikult ei kasva ja põldudel domineerivad allakülviks kasutatud heintaimed või suisa ka rohumaadel ebasoovitavaks peetavad taimed. Selles olukorras oli kaebajal kuni kohapealse kontrolli teostamiseni võimalus teatada PRIA-le tegelikust olukorrast põldudel ning põhjendada erakorraliste asjaolude esinemist, mis viisid põllukultuuri ikaldumiseni või muuta toetusetaotlust vastavalt põllul tegelikult kasvavale taimestikule. Seega oli kaebajal tegelik võimalus välistada kohapealses kontrollis pindala erinevuse tuvastamine ja sanktsioonide kohaldamine. Asjaolust, et kaebaja põldude tegelikule olukorrale vaatamata midagi ette ei võtnud, saab järeldada, et ta oli vähemalt hooletu pindalaerinevuse tekkimise osas. Vastavalt ei näe ringkonnakohus põhjust pidada kaebaja suhtes kohaldatud sanktsiooni tema õigusi ülemääraselt piiravaks, pidades silmas, et toetuse taotlemisega võttis kaebaja ühtlasi teadlikult kohustuse täita toetuse tingimusi.
52.Apellatsioonimenetluses taotles kaebaja Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist määruse (EL) nr 640/2014 kohta. Kaebaja ei esitanud täpsemat selgitust, millise sätte kohta või millises küsimuses ta eelotsuse küsimist soovib. Kaebaja väidetest ja seisukohtadest saab siiski järeldada, et kaebaja pidas silmas määruse (EL) nr 640/2014 norme, mis näevad ette sanktsioonide kohaldamise, s.o määruse art 18 lg 6, art 19 lg-d 1 ja 2 ning art 35 lg 2. Ringkonnakohus leiab, et käesoleva vaidluse asjaoludel on määruse (EL) nr 640/2014 sätted sedavõrd selged, et vaidluse lahendamiseks ei ole vaja küsida Euroopa Kohtu tõlgendust normide kohta. Seetõttu jääb kaebaja taotlus rahuldamata.
53.Vaidlus on ka kaebajale 2019. aasta eest kolmeaastases külvikorras olnud põldudele lühiajaliste rohumaade grupis määratud toetuse muutmise üle. Vastustaja vähendas toetust, sest tuvastas 2020. aastal kaebaja põldudel toimunud kohapealses kontrollis, et põldudel nr nr 205, 206, 207, 208, 212 ja 244 põldudel kasvatati jätkuvalt heintaimi, seega kasutati põlde rohumaana kauem kui määruse nr 53 § 8 lg 1 p 5 kohaselt lubatud. 2021. aastal toimunud kohapealses kontrollis tuvastas PRIA sama asjaolu põllu nr 209 suhtes. Kaebaja väitel kasvatas ta neil põldudel põllukultuure, kuid see
asjaolu ei leidnud vastavalt 2020. aastal ja 2021. aastal toimunud kohapealses kontrollis kinnitust. Kaebaja tugineb sellele, et ta kündis 2020. aastal põllud üles ning külvas põllukultuure. Ringkonnakohus jagab vastustaja ja halduskohtu seisukohta, et kui põllukultuuride kasvatamine põldudel ei ole tõendatud, siis ei ole põldude staatus rohumaana katkenud. Selliste põldude lugemine lühiajaliseks rohumaaks oleks vastuolus määruse nr 53 § 8 lg 1 p-ga 5. Põldude kasutus rohumaana on ületanud lühiajalise rohumaa tähtaja ning PRIA on põhjendatult lugenud need põllud püsirohumaaks ning vastavalt korrigeerinud ka varem põldude eest määratud toetuse summat. Kaebaja väited apellatsioonkaebuses kordavad tema seisukohti halduskohtu menetluses. Halduskohus on kaebaja väidetele ammendavalt vastanud, seetõttu ringkonnakohus küsimust täiendavalt ei analüüsi, vaid nõustub halduskohtu otsuse asjakohaste põhjendustega (otsuse p-d 44 kuni 49). V
54.Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Samuti jääb rahuldamata kaebaja taotlus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks.
55.Pärast ringkonnakohtus apellatsioonkaebuse läbivaatamiseks toimunud istungit esitas kaebaja
16.aprillil 2024 ringkonnakohtule menetlusdokumendi pealkirjaga „Kaebajate märkused protokolli kohta“. Kaebaja palub parandada kaebaja juhatuse liikme sõnavõtus ekslik aastaarv, kuna kaebaja juhatuse liige rääkis herne kasvatamisest 2019. aasta, mitte 2017. aasta kohta. Ringkonnakohus jätab taotluse rahuldamata, sest protokoll kajastab selles osas õigesti kaebaja esindaja poolt istungil öeldut. Lisaks ei ole tegemist asja lahendamisel tähtsust omava asjaoluga. Käesolevas asjas vaidlustatud PRIA otsus ei tugine sellele, et deklareeritud ja kindlaks tehtud pindala erinevus oleks esinenud põldude osas, millel kaebaja väidetavalt kasvatas hernest. Vaidlusalustel põldudel deklareeris kaebaja põllukultuurina söödanaerise, söödarapsi või söödaredise.
56.Lisaks palus kaebaja menetlusdokumendis täiendavalt hinnata kaebaja põhiõiguste kaitstust nii PRIA haldusmenetluses kui ka kohtumenetluses, leides, et haldusorgan ja kohus on suhtunud asjasse pinnapealselt ega ole võimaldanud kaebajal oma seisukohta ja tõendeid esitada. Ringkonnakohtu hinnangul on ilmne, et tegemist ei ole protokolli parandamise taotlusega (HKMS § 86 lg 1), vaid täiendava seisukohaga asja lahendamise juurde või ka vastuväitega kohtu tegevusele (HKMS § 90). Seetõttu jätab ringkonnakohus menetlusdokumendi pealkirja tähelepanuta. Samuti jätab ringkonnakohus tähelepanuta menetlusdokumendi väited PRIA tegevuse kohta, kuna need puudutavad asja sisulist lahendamist ning nende esitamine pärast asja sisulise läbivaatamise lõpetamist ei ole lubatav, kui kohus menetlust ei uuenda (HKMS § 129 lg 5, § 130 lg 2, TsMS § 401 lg 4 ja § 402 lg-d 1 ja 8). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole menetluse uuendamine vajalik asja õigeks lahendamiseks. Kaebaja heidab menetlusdokumendis ringkonnakohtule, et kohus ei olnud istungit ette valmistades teinud endale selgeks asja sisu, ei võimaldanud sisulist arutelu ja lükkas tagasi kaebaja täiendavad materjalid. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja etteheidetega ja jätab rahuldamata vastuväite kohtu tegevusele tõendite kogumisel. Üldjuhul võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks halduskohtu tuvastatud faktilised asjaolud ja tõendid (HKMS § 198 lg 1). Uute tõendite esitamine on lubatud eelkõige juhul, kui tõendit ei saanud varem esitada (HKMS § 198 lg 2 p 3) või takistas tõendi esitamist halduskohtu eksimus (HKMS § 198 lg 2 p-d 1 ja 2). Kui menetlusosaline siiski soovib täiendada asja uue tõendiga tuleb tal esitada asjakohane taotlus ning selgitada nii seda, mida ta soovib tõendiga tõendada (HKMS § 62 lg 2 ja lg 3 p 3) kui ka seda, miks tõendi esitamine on lubatav HKMS § 198 lg 2 kohaselt. Seega ringkonnakohus üldjuhul ei korralda tõendite kogumist ega määra selleks menetlusosalistele tähtaega. Ringkonnakohus ei näe ka, et kaebaja poolt ringkonnakohtu istungi asja täiendamine saaks
olla vajalik ja põhjendatud kaebaja täiendavate selgitusteta. Käesolev vaidlus on kaebajal juba mitmes, milles vaieldakse sarnaste õiguslike ja faktiliste asjaolude üle. Seetõttu ei ole alust arvata, et tegemist oleks kaebaja jaoks uudse olukorraga või kaebaja oleks sedavõrd kogenematu, et ei saanud mõista tõendite esitamise vajadust varem. Kaebaja on kõigi vaidluste puhul läbinud kohtueelse vaidemenetluse ja kohtumenetluse kolmes kohtuastmes, kaebajat esindas kohtumenetluses vandeadvokaat, kes alles vahetult enne ringkonnakohtu istungi toimumist teatas esindusõiguse lõppemisest. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et kaebajale oli tagatud tegelik võimalus oma õiguste kaitseks kohtumenetluses nii oma seisukohtade kui ka tõendite esitamise osas. Ringkonnakohus selgitas ringkonnakohus istungil, mida tuleb täiendavate tõendite esitamiseks teha ja mida on vaja taotluses põhistada. Sellega ei keelanud kohus kaebajal esitada taotlust täiendava tõendi esitamiseks. Kaebaja ise jättis taotluse esitamata. Nendel asjaoludel jääb rahuldamata vastuväide kohtu tegevusele.
57.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.