Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Tiina Pappel, Maili Lokk 30.04.2024, Tartu 3-20-1137 X.X.i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 18.05.2020. a käskkirja nr 1.3-3/20d tühistamiseks Tartu Halduskohtu 25.06 2021. a otsus X.X.i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/vastuapellant – X.X., esindaja advokaat Anneli Aab Vastustaja/apellant – Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus ning tühistada Tartu Halduskohtu 25.06.2021. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta rahuldamata X.X.i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 18.05.2020. a käskkirja nr 1.3-3/20d tühistamiseks.
2.X.X.i vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta X.X.i menetluskulud tema enda kanda.
4.Asendada kaebaja nimi avaldatavas kohtulahendis tähemärgiga S.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, so 30.04.2024, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) peadirektori 18.05.2020. a käskkirjaga nr 1.3.-3/20d karistati Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna juhti X.X.it teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise ja vääritu teo eest ametipalga vähendamisega 10% kolmeks kuuks. X.X.ile etteheidetavaks teoks oli Narva politseijaoskonna Sillamäe piirkonnagrupi piirkonnavanem
Tarvo Kaivale teenistusülesannete täitmiseks usaldatud sõiduki Volkswagen Tiguan registreerimismärgiga (r/m) 720BXY kasutamine ajavahemikul 01.01.–31.10.2019 teenistusülesannete täitmisega mitteseonduvalt ehk isiklikul otstarbel.
2.X.X. esitas 11.06.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA peadirektori 18.05.2020. a käskkirja nr 1.3-3/20d tühistamiseks, milles leidis, et PPA rikkus käskkirja andmisel õigust heale haldusele ning õiguspärasele menetlusele ja õigusnormide järgimisele täidesaadava võimu poolt, samuti haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 4 sätestatud kaalutlusõiguse teostamise põhimõtteid ja HMS § 56 lg-tes 1-3 toodud haldusakti põhjendamise nõudeid. Seetõttu ei ole täidetud HKMS §-s 54 loetletud haldusakti õiguspärasuse eeldused ja vaidlusalune käskkiri kuulub tühistamisele. Kaebaja leidis samuti, et distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg on möödunud ja isegi kui see pole möödunud, pole ta distsiplinaarsüütegu toime pannud, vastustaja eksis varalise kahju määramisel ning tegu pole toime pandud tahtlusega ja vastustaja eksis karistuse määramisel ka kaalutlusnormide vastu.
3.Tartu Halduskohus rahuldas 25.06.2021. a otsusega kaebuse ja tühistas PPA peadirektori 18.05.2020. a käskkirja nr 1.3-3/20d. Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt.
3.1.Kaebaja kasutas ajavahemikul 01.01.-31.10.2019 töövälisel ajal ja teenistusülesannete täitmisega mitteseonduvalt (isiklikul otstarbel) T. Kaivale teenistusülesannete täitmiseks usaldatud sõidukit VW Tiguan r/m 720BXY marsruudil Jõhvi-Narva ja Narva-Jõhvi kokku 46 päeval. Kaebajal ei olnud vahetu juhi (prefekti) luba sõiduki kasutamiseks.
3.2.Vaidlustatud käskkirja põhjenduste kohaselt pani kaebaja toime politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 86 p-des 1 ja 3 nimetatud süüteod, milleks on teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine (p 1) ning vääritu tegu (p 3).
3.3.Nii PPA peadirektori 15.02.2015. a käskkirjaga nr 1.1.-1/73 kinnitatud „Politsei- ja Piirivalveameti töökorra“ p-de 67.7 ja 71.5 kui ka PPA peadirektori 31.05.2019. a käskkirjaga nr 1.1-1/55 kinnitatud PPA töökorra p-de 75.7 ja 79.5 kohaselt on teenistuskohustuste oluliseks rikkumiseks ja väärituks teoks ametiseisundi kasutamine isiklikes huvides. PPA peadirektori 22.12.2017. a käskkirjaga nr 1.1-1/162 kinnitatud „Politsei- ja Piirivalveameti maismaasõidukite kasutamise korra“ (Kord) p 6.1 kohaselt kasutatakse sõidukit kooskõlas kehtivate õigusaktidega eesmärgipäraselt, otstarbekalt säästlikult ja heaperemehelikult ning korra p 6.8. näeb ette, et sõiduki kasutamine isiklikuks otstarbeks on keelatud.
3.4.Kaebaja väitis, et ta ei ole kaasreisijana rikkunud Korda. Kohtu hinnangul hõlmas Korra eesmärkidest lähtudes selle p-st 6.8 tulenev keeld ka juhtumeid, kus teenistusautot kasutatakse isiklikuks otstarbeks selliselt, et isikut sõidutatakse tema palvel, kuigi ta ise ei juhi teenistussõidukit.
3.5.Kaebaja eiras Korra p-st 6.8 tulenevat teenistuskohustust ja seega on täidetud PPVS § 86 p-s 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo koosseis. Kohtu hinnangul on täidetud ka PPVS § 86 p-s 3 toodud distsiplinaarsüüteo koosseis.
3.6.Kaebaja tegutses tahtlikult, kuna olles juhtivas ametis, ta teadis või vähemalt oleks pidanud teadma, et sellisel viisil teenistusautode kasutamine on keelatud.
3.7.Asjaolu, et sama sõidukit on kasutanud aeg-ajalt ka teised politseiametnikud tööle ja koju sõitmiseks, ei tähenda seda, et ka kaebajat ei või oma süüteo eest vastutusele võtta.
3.8.Pooled vaidlesid selle üle, millal sai kaebaja vahetu juht prefekt T. Kruup teada sellest, et kaebaja kasutab teisele ametnikule usaldatud ametiautot pidevalt tööle ja koju sõitmiseks. ATS § 77 lg 1 järgi võib distsiplinaarkaristuse määrata kahe aasta jooksul distsiplinaarsüüteo toimepanemise päevast arvates, kuid hiljemalt kuue kuu möödumisel päevast, kui distsiplinaarsüüteost sai teada isik, kellele süüdlane teenistusalaselt allub. Kaebaja väitis, et distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg hakkas kulgema 2019. a aprillist ehk ajal, millal T. Kaiva andis tema enda kontrollimisega seoses ütlusi ja selgitusi, öeldes kontrollijatele mh
seda, et ta sõidab tööle koos kaebajaga, samuti seda, millisel marsruudil. Kaebaja ei ole edastanud kohtule ühtegi tõendit ega usutavalt põhistanud seda, et sisekontrollibüroo ametnikud oleks 2019. a aprillis saadud informatsiooni edastanud kaebaja vahetule juhile prefekt T. Kruubile.
3.9.Kaebaja väide selle kohta, et 2019. a septembris rääkis ta telefonivestluses prefektile ka sellest, et ta kasutas T. Kaivale usaldatud teenistussõidukit tööle ja koju sõitmisel varem, on kohtule usutav. Eeltoodust tulenevalt sai kaebaja vahetu juht teada kaebaja poolt minevikus teenistussõiduki kasutamisest 2019. a septembris. Kui lähtuda sellest, et vestlus leidis aset septembri viimasel päeval 30.09.2019 ja sellest, et kaebaja oli puhkusel ajavahemikul 17.12–23.12.2019 (7 päeva) ja ajavahemikul 30.12.2019–02.01.2020 (3 päeva), siis kõige hilisemaks distsiplinaarkaristuse määramise ajaks pidanuks olema 10.04.2020. Lähtudes eeltoodust ei ole 18.05.2020. a käskkirjaga nr 1.3-3/20d kaebajale distsiplinaarkaristuse määramine tähtaegne.
4.PPA esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu 25.06.2021. a otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.
4.1.Halduskohtu arvates puudusid tõendid selle kohta, et sisekontrolliametnik M. Tšerkassov andis prefektile kaebaja sõidutamisest teada just 12.11.2019, kuid mitte varem. Halduskohus ei põhjendanud, miks ei ole halduskohtumenetluses T. Kruubi poolt tunnistajana antud kirjalikud ütlused tõendina arvestatavad. Millegagi ei ole põhjendatud seisukoht, et prefekti ütlused on vastuolulised. Sellest, et kaebaja on sõidukit lubamatult isiklikuks otstarbeks kasutanud pikema aja jooksul, sai T. Kruup teada 2019. a novembris.
4.2.Arusaamatud on kohtu järeldused, et just kaebaja räägib 2019. a telefonivestluse kohta tõtt. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohaselt oli kaebaja sõnul tema sõiduk remondis nädala 2019. a septembri alguses ning prefektilt küsis ta nõusolekut kasutada T. Kaivale teenistusülesannete täitmiseks antud politseisõidukit Jõhvist läbi sõitmiseks sõiduki remondi ajal. 24.-27. september jäävad aga kuu lõppu, seega kasutas ta tegelikult teenistussõidukit isiklikul otstarbel ka teistel päevadel. Sama kehtib oktoobrikuu kohta. Kaebaja sõiduk oli tema enda sõnul remondis veel 2019. a oktoobri alguses poolteist nädalat, kuid alates 18.10.2019 kasutas kaebaja teenistussõidukit isiklikuks otstarbeks kaheksal päeval kokku 11 korral (kokkuvõtte lk 21–22). Seega esitas kaebaja nii enne distsiplinaarmenetluse alustamist 11.12.2019 kui ka menetluse ajal valeväiteid teenistussõidukiga tehtud sõitude kohta. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele esitatud arvamuses tunnistas kaebaja, et käitus hooletult, kui detailidest ja oma tegevuse ulatuse üksikasjadest vahetu juhiga 2019. a sügisel ei rääkinud. Seevastu 03.11.2020. a kohtuistungil väärteoasjas nr 4-20-2766 asus kaebaja uuesti väitma, et 2019. a septembri ja oktoobri sõidud olid kõik seotud tema isikliku auto remondiga. Kaebaja on vähemalt alates 2019. a jaanuarist kasutanud teenistussõidukit isiklikuks otstarbeks süsteemselt. Kaebaja ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna ta ei ole ausalt avaldanud, millises ulatuses ta teenistussõidukit tegelikult isiklikuks otstarbeks ilma vahetu juhi loata kasutas.
4.3.Kaebaja märkis distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele esitatud arvamuses, et tegi enda jaoks tõsised järeldused 2019. a novembris. 23.01.2020. a seletuses märkis kaebaja, et pärast vestlust prefektiga ta enam T. Kaiva kasutuses olnud teenistussõidukit tööle ja koju sõiduks ei kasutanud. PPA poolt 01.09.2020 kohtule esitatud õiendist nähtuvalt lõppesid vaidlusalused sõidud alles 13.11.2019. Peale kaebaja enda väidete ei ole asjas ühtegi tõendit ega muud viidet sellele, et T. Kruup oleks tema rikkumisest saanud teada varem kui 12.11.2019.
5.Kaebaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata, kuna halduskohus leidis õigesti, et distsiplinaarkaristuse määramine on aegunud,
mistõttu tuli vastav käskkiri tühistada.
6.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule vastuapellatsioonkaebuse, milles palub jätta halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi p-des 16-19 vastavalt vastuapellatsioonkaebuses väljatoodule. Kaebaja vaidlustab otsuse põhjendused ulatuses, milles kohus leidis, et kaebaja on toime pannud PPVS § 86 p-des 1 ja 3 sätestatud rikkumised.
6.1.Halduskohus järeldas ebaõigesti, et kaebaja on jätnud täitmata Korra p 6.8 ja seeläbi on täidetud PPVS § 86 lg-s 1 toodud koosseis. Kohtu põhjendused PPVS § 86 p-st 1 tuleneva koosseisu täitmise osas ei saa tugineda üksnes sellele, et kui kaebaja sõidab ametisõidukis kaasreisijana töövälisel ajal ja väljaspool politseijaoskonna territooriumi, on ta eiranud maismaasõidukite kasutamise korra p 6.8, mille kohaselt on sõiduki kasutamine isiklikuks otstarbeks keelatud. Kui kaebajale konkreetses Korras ettenähtud kohustused ei laiene, ei saa kaebaja olla ka neid kohustusi rikkunud.
6.2.Halduskohtu järeldus, et PPA maismaasõidukite kasutamise korra p-st 6.8 tulenev keeld hõlmab ka juhtumeid, kus teenistusautot kasutatakse isiklikuks otstarbeks ka siis, kui isikut sõidutatakse tema palvel ehk kui isik ise ei juhi teenistussõidukit, on vale. T. Kaivale antud volituse ületamise eest ametiauto kasutamisel saab vastutada üksnes T. Kaiva ise, mitte kaebaja.
6.3.Kui karistatav on üksnes nö kaasasõitmine, oleks pidanud vastutusele võtma ka teised T. Kaiva ametisõidukiga sõitnud ametnikud, mida tehtud ei ole.
6.4.Halduskohus on vääralt tuvastanud, et kaebaja tegevuses oli täidetud PPVS § 86 p 3 koosseis. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas ega ka muudes distsiplinaarmenetlusega seotud dokumentides ei ole välja toodud ühtegi konkreetset asjaolu, millest saaks järeldada ametniku või ametiasutuse diskrediteerimist. Ametniku tegu ei saa pelgalt hiljem antud hinnangutest tulenevalt käsitleda kui vääritut tegu.
6.5.Halduskohus tuvastas vääralt, et kaebaja tegevus oli tahtlik. Kaebaja ei ole kunagi teadlikult soovinud oma teenistuskohustusi rikkuda.
8.Tartu Ringkonnakohus jättis 25.05.2022. a otsusega PPA apellatsioonkaebuse ja X.X.i vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 25.06.2021. a otsuse resolutsiooni muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu otsuse põhjendustele. Ringkonnakohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.
8.1.Kaebaja on toime pannud vaidlusaluses käskkirjas talle ette heidetud ning PPVS § 86 p-des 1 ja 3 sätestatud rikkumised. Kaebajal oli kohustus täita PPA maismaasõidukite kasutamise korra p-de 6.1 ja 6.8 nõudeid. Käskkirjas märgitud ajavahemik 01.01.2019 – 31.10.2019 on õige. Kaebaja pani rikkumise toime süüliselt. Kaebaja diskrediteerimine sisustati seeläbi, millist eeskuju ta alluvatele andis. Kaebaja diskrediteeris ennast ka vahetu ülemuse silmis. Vastustaja on usutavalt põhjendanud, miks oli kaebaja tegevus vääritu. Lisaks oli kaebaja käitumine vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega. Süüliselt teenistuskohustuste täitmata jätmise tagajärjena tekitas kaebaja PPA-le varalist kahju vähemalt 239 eurot. Kaebajale määratud karistus on proportsionaalne.
8.2.Puudub vaidlus selles, et prefekt ei saanud kaebaja distsiplinaarsüüteost teada 2019. a aprillis. Tõendatud ei ole, et 2019. a septembris rääkis kaebaja telefonivestluses prefektile, et kasutas teisele ametnikule usaldatud teenistussõidukit tööle ja koju sõitmisel juba varem. Samuti ei ole põhjendatud halduskohtu seisukoht, et kaebaja ütlused on usaldusväärsemad kui prefekti ütlused. Kaebaja kasutatud väljenditest ei olnud prefektil võimalik 2019. a septembris aru saada, et tegemist on süsteemse rikkumisega. Seega ei olnud 2019. a septembris prefektile
teada kaebaja distsiplinaarsüütegu sellisena, nagu seda kirjeldati vaidlusaluses käskkirjas. Tõendatud ei ole, et prefekt sai kaebaja teost teada varem kui 12.11.2019.
8.3.ATS § 77 lg-s 1 kasutatud sõnastust „isik, kellele süüdlane teenistusalaselt allub“ tuleb mõista laialt. Selleks on iga organisatsiooni teenistuses olev isik, kellel on kontrolli- ja järelevalvepädevus teenistuja suhtes. Mõiste hõlmab muu hulgas haldusorgani struktuuriüksust, kelle ülesandeks on teenistujate ametikohustuste täitmise kontrollimine. Oluline on, et isikul või struktuuriüksusel oleks teenistusülesannetest tulenevalt õigus ja kohustus võtta samme isiku võimaliku rikkumise tuvastamiseks. Sisekontrollibüroo juhil tekkis 04.11.2019 kahtlus sõiduki väärkasutamise osas. Sisekontrollibürool oli olemas ajend ja alus kontrollida kaebaja teenistuskohustuste täitmist, hinnates muu hulgas distsiplinaarmenetluse algatamise ettepaneku tegemise vajadust. Seega ei olnud ATS § 77 lg-s 1 sätestatud kuuekuulise tähtaja kulgema hakkamiseks nõutav, et sõiduki väärkasutamine kaebaja poolt oleks saanud teatavaks kaebaja vahetule juhile. Prefektil ei olnud keskset rolli teenistusliku kontrolli tegemisel. Distsiplinaarmenetluse algatamise otsustas ning distsiplinaarkaristuse määras PPA peadirektor. Seetõttu tuli PPA sisekontrollibürood pidada isikuks, kellele kaebaja teenistusalaselt allub. Arvestades, et kaebaja oli 2019. a detsembris 10 päeva puhkusel, aegus kaebajale distsiplinaarkaristuse määramine 14.05.2020.
9.Riigikohus rahuldas 28.04.2023. a otsusega PPA kassatsioonkaebuse ning tühistas Tartu Ringkonnakohtu 25.05.2022. a otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohtu hinnangul on käesolevas asjas vaidluse all, kuidas tõlgendada ATS § 77 lg-s 1 reguleeritud distsiplinaarkaristuse määramise kuuekuulise tähtaja kulgema hakkamist. Ringkonnakohus asus seisukohale, et eelnimetatud kuuekuulise tähtaja kulgema hakkamiseks piisas sellest, kui info võimaliku distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta oli olemas mis tahes organisatsiooni teenistuses oleval isikul, kellel on teenistuja suhtes kontrollija järelevalvepädevus (praegusel juhul Ida sisekontrollitalituse juhil). ATS § 77 lg 1 teist lauseosa tuleb kolleegiumi arvates mõista siiski nii, et normis on peetud silmas isikut, kes koordineerib iga päev ametniku teenistusalast tegevust. Igapäevast kontrolli teenistujale antud ametikohustuste täitmise üle teeb üldiselt tema vahetu juht. ATS § 77 lg-t 1 tuleb praegusel juhul seega tõlgendada nii, et selles sätestatud kuuekuuline tähtaeg hakkas kulgema arvates päevast, mil distsiplinaarsüüteost sai teada kaebaja vahetu või kõrgemalseisev juht. Politseijaoskonna/büroo juhi ametijuhendis on märgitud, et PPA Ida prefektuuri politseijaoskonna juht allub Ida prefektuuri prefektile. Ringkonnakohus ei teinud asja lahendamisel kindlaks, millal sai kaebaja teenistuskohustuste rikkumisest teada tema vahetu juht Ida prefektuuri prefekt. Asja uuel lahendamisel tuleb ringkonnakohtul kindlaks teha, millal sai kaebaja poolt toime pandud distsiplinaarsüüteost teada kaebaja vahetu juht. Seejärel tuleb ringkonnakohtul anda hinnang sellele, kas kaebajale määrati distsiplinaarkaristus ATS § 77 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul, võttes seejuures arvesse perioodi, mil kaebaja avaliku võimu volitus oli ATS § 83 alusel peatunud (ATS § 77 lg 2).
10.Menetlusosalised teatasid 22.03.2024 vastuseks kohtunõudele, et nad jäävad küsimuses, millal sai kaebaja teenistuskohustuste rikkumisest teada Ida prefektuuri prefekt, oma varasemate seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu 25.06.2021. a otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab esitatud kaebuse rahuldamata. X.X.i vastuapellatsioonkaebus jääb eeltoodust tulenevalt
rahuldamata.
12.18.05.2020. a käskkirjaga nr 1.3-3/20d karistas PPA peadirektor Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna (Narva PJ) juhti X.X.it PPVS § 86 p-de 1 ja 3 järgi kvalifitseeritud distsiplinaarsüütegude – teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine ja vääritu tegu, so teenistuses toime pandud süüline tegu, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega ning diskrediteerib ametnikku – toimepanemise eest ametipalga vähendamisega 10% kolmeks kuuks (alates 2020. a maikuu ametipalgast). Kaebajale etteheidetavaks teoks oli Narva PJ Sillamäe piirkonnagrupi piirkonnavanem T. Kaivale teenistusülesannete täitmiseks usaldatud sõiduki VW Tiguan r/m 720BXY kasutamine ajavahemikul 01.01–31.10.2019 teenistusülesannete täitmisega mitteseonduvalt ehk isiklikul otstarbel marsruudil Jõhvi-Narva ja Narva-Jõhvi 46 päeval, sh 18 päeval nii hommikul kui ka õhtul. Vaidlust pole olnud selle üle, et kaebajal ei olnud Korra p-s 6.7 nimetatud vahetu juhi poolt (prefekti) sõiduki kasutamiseks väljastatud luba.
13.Ametniku (sh ka politseiametniku) üldised kohustused on sätestatud mh ATS § 51 lg-tes 1-7. Näiteks sätestavavad punktid 3-5, et ametnik peab juhinduma vahetu ja kõrgemalseisva juhi seadusega kooskõlas olevatest teenistusalastest juhistest ja korraldustest, samuti ametijuhendist. Ametnik peab käituma väärikalt nii teenistuses olles kui ka väljaspool teenistust, sealhulgas hoiduma tegevusest, mis diskrediteeriks teda ametnikuna või kahjustaks ametiasutuse mainet. Ametnik peab kasutama ametiasutuse ning ametniku kasutusse antud vara ja vahendeid heaperemehelikult ja sihipäraselt. Konkreetsemad politseiametniku kohustused on sätestatud politseitööd reguleerivates õigusaktides ja siseaktides. PPA peadirektori 15.02.2015. a käskkirjaga nr 1.1.-1/73 kinnitatud PPA töökorra p-de 67.7 ja 71.5 kohaselt peetakse teenistuskohustusete oluliseks rikkumiseks ja väärituks teoks ametiseisundi kasutamist isiklikes huvides. Samas sõnastuses on PPA peadirektori 31.05.2019. a käskkirjaga nr 1.1-1/55 kinnitatud PPA töökorra p-d 75.7 ja 79.5. Korra p-de 6.1 ja 6.8 kohaselt kasutatakse sõidukit kooskõlas kehtivate õigusaktidega eesmärgipäraselt, otstarbekalt säästlikult ja heaperemehelikult. Sõiduki kasutamine isiklikuks otstarbeks on keelatud.
13.1.Kaebaja 10.03.2021. a vastusest halduskohtu küsimustele (kd I, lk 122) on võimalik aru saada, et kuigi ta ei mäleta nimetatud käskkirjadega tutvumise kuupäeva, ei vaidle kaebaja vastu, et ta oli Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna juhina teadlik nimetatud siseaktide sisust. Kaebaja teenistuskohustused tulenevad mitte ainult kaebaja ametijuhendis kirjeldatud põhitööülesannetest, vaid koostoimes ametijuhendi p-ga 4.2 ka muudest õigusaktidest, mida kahtlemata eelpoolnimetatud siseaktid on. Kaebaja ametijuhendi p 4.2 sätestab, et kaebaja vastutab teenistusse puutuvate õigusaktide ja korralduste järgimise ja täitmise eest. Kaebaja tutvus ametijuhendiga ja andis tutvumise kohta allkirja 11.04.2016. Kaebaja arusaam, et tuginedes tema ametijuhendis kindlaksmääratud ülesannetele (kohustustele), ei kuulu Korra täitmine tema teenistusülesannete täitmise hulka, on seega ebaõige. Eelnevast on võimalik järeldada, et kaebajal oli ka PPA maismaasõidukite kasutamise korra p-de 6.1 ja 6.8 täitmise kohustus.
13.2.Kaebaja väidab samuti, et teda ei tohi vastutusele võtta, kuna sõiduk VW Tiguan r/m 720BXY oli usaldatud politseiametnik T. Kaivale teenistusülesannete täitmiseks, mistõttu ei ole ta kaasreisijana Korda rikkunud. Ringkonnakohtu hinnangul tõlgendab kaebaja valesti maismaasõidukite kasutamise korra sätteid. Kui politseiametnik istub politseiautosse töövälisel ajal ja väljapool politseijaoskonna territooriumi, et jõuda ühest linnast teise linna, mille omavaheline kaugus on umbes 50 km, on ilmselgelt tegemist tema poolt otseses mõttes ametiauto kasutamisega, vaatamata sellele, et ta ei ole nimetatud auto juht. Seda enam on see nii olukorras, kus nimetatud ametiauto on usaldatud politseiametnikule, kelle enda
teenistusülesannete täitmise ja koju jõudmise sõiduteekond ei ühti sõiduteekonnaga, mis kujunes välja temast kõrgema ametniku (kaebaja) palvel. Kaebaja on ise kaebuses märkinud, et palus talle alluval politseiametnikul T. Kaival sõidutada teda tööle ja koju. Kaebaja on ka distsiplinaarmenetluses tunnistanud, et tema käitumine ei olnud PPA siseaktidega kooskõlas, ta kahetseb eksimust ja palub anda talle veel ühe võimaluse (kd I, lk-d 29-30 ja 90). Alles kohtumenetluses asus kaebaja teisele seisukohale ja hakkas väitma, et ta ei ole mingeid nõudeid rikkunud. PPA maismaasõidukite kasutamise kord ei tee teenistussõidukite kasutajate vahel vahet. Korra p 6.8. sõnaselgelt keelab sõiduki kasutamise isiklikuks otstarbeks. Kaebaja poolt Korra p-le 6.8 antud tõlgendus on liiga kitsas ja ei ole kooskõlas eelpoolnimetatud Korra eesmärgiga. Juhul, kui lähtuda kaebaja poolt antud tõlgendusest, oleks täiesti lubatav teenistussõiduki kasutamine politseiametniku poolt, sh ka isiklikuks otstarbeks isegi siis, kui politseiametnik ei ole selle sõiduki vastutavaks isikuks määratud (puudub prefekti luba jne) või ei juhi sõidukit vahetult (kaasreisija). Korra eesmärkidest lähtudes hõlmab p-st 6.8 tulenev keeld ringkonnakohtu hinnangul siiski ka juhtumeid, kus teenistusautot kasutatakse isiklikuks otstarbeks, mh ka juhul, kui isikut sõidutatakse sellega tema palvel ehk tema ise ei juhi teenistussõidukit. Kaebaja politseijaoskonna juhina oleks pidanud sellest ka aru saama. Kaebaja väide, et kuna maismaasõidukite kasutamise korra kohaselt on sõidukijuhid kohustatud kasutama sõidukit otstarbekalt, säästlikult ja heaperemehelikult, siis volitusi teenistussõiduki kasutamise osas on ületanud T. Kaiva, mitte tema, ei ole samuti õige. Viidatud Kord eristab sõiduki kasutamise üldisi nõudeid (p 6) sõidukijuhile kehtestatud nõuetest (p 7). Vastavalt Korra p-le 7.6 on sõidukijuht muuhulgas kohustatud kasutama sõidukit otstarbekalt, säästlikult ja heaperemehelikult. Kaebaja ei olnud vaidlusaluse distsiplinaarsüüteo puhul sõiduki juht ja Korra p 7.6 rikkumist ei ole kaebajale ette heidetud. Kaebajale heideti ette rikkumisi, mille saab Korra järgi toime panna ka ametnik, kes ei ole sõiduki juht. 18.05.2020. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas on selgelt märgitud, et X.X. rikkus PPA maismaasõidukite kasutamise korra p 6.1 (sõidukit kasutatakse kooskõlas kehtivate õigusaktidega eesmärgipäraselt, otstarbekalt, säästlikult ja heaperemehelikult) ja p 6.8 (sõiduki kasutamine isiklikuks otstarbeks on keelatud). Viidatud sätete sõnastusest nähtuvalt kehtib neis sisalduv kohustus ja keeld kõikidele PPA ametnikele. Tegelikkusele mittevastav on kaebaja märkus, et PPA maismaasõidukite kasutamise korra sisuks on üksnes see, et teatud isikutele on antud luba parkida sõidukeid oma kodu juures väljaspool tööaega. Sellest on kaebaja teinud samuti vale järelduse, et Korra nõuded said laieneda vaid T. Kaivale, kuid mitte talle. Korra p 1.1 järgi on korra eesmärk reguleerida maismaasõidukite kasutamise, hankimise, tähistamise, sõidukite üle arvestuse pidamise ja isikliku sõiduki kasutamise korda PPA-s. Seega ei ole võimalik kõnealust Korda tõlgendada selliselt, et see X.X.ile kui Narva PJ juhile ei laienenud. Kaebaja poolt tehtud järelduseks ei anna alust ka viide Korra p-le 2.1.10, mis defineerib „vastutava isiku“ Korra tähenduses. Samuti ei saa kaebaja järeldus tuleneda Korra p-st 11.1, mille järgi vastutab selle täitmise eest Korrast tulenevaid toiminguid teostav teenistuja. Kui X.X. sõidukit kaassõitjana kasutas, siis ta teostas sellega Korrast tulenevaid toiminguid (sõiduki kasutamine) ja vastutab nende toimingute õiguspärasuse eest. Korra mõttega kooskõlas ei saa olla olukord, kus PPA teenistuja, kes vajab isiklikul otstarbel transporti, kuid veenab selleks teenistussõiduki rooli istuma teise PPA teenistuja, vabaneb vastutusest Korra p-de 6.1 ja 6.8 rikkumise eest seetõttu, et tema ei olnud sõiduki juht, kuigi sõit toimus üksnes kaebaja isiklikes huvides.
13.3.Haldusasja materjalide kohaselt sõidutas kaebajale alluv T. Kaiva kaebajat argipäeviti hommikuti ajavahemikul kellast 7-st 8-ni ja õhtuti kellast 16-st kuni 18-ni eesmärgiga vedada kaebajat elukohast töökohale ja tagasi. Mõnikord oli koos kaebajaga ka tema poeg, keda sõidutati vahepeal elukohast kooli juurde (kd I, lk 81-82). Ringkonnakohtu arvates on selliseid sõite võimalik kvalifitseerida teenistussõiduki kasutamisena isiklikuks otstarbeks,
kuna sõidud tehti väljaspool kaebaja tööaega ning need ei olnud seotud tööülesannete täitmisega (kd I, lk 102p). Kuigi distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ja vaidlusaluses käskkirjas välja toodud sõidud olid tehtud T. Kaivale usaldatud autoga ja tema juhtimisel, on tuvastatud, et kõik need sõidud tehti kaebaja palvel. Kuna kaebaja palus ise alluv T. Kaivat sooritada tema huvides 46-l päeval sellised sõite, mis leidsid aset töövälisel ajal ja ilmselt ei olnud seotud tööülesannete täitmisega, siis ei ole antud kontekstis oluline, kas T. Kaival oli tööle sõitmiseks ja koju naasmiseks kindlaksmääratud marsruut või mitte. Ilmselt ei saa pidada tavapäraseks ja mõistlikuks marsruudiks Toila alevikust Narva ja/või Sillamäe linna sõite läbi Jõhvi linna või Narva ja/või Sillamäe linnast sõite Toila alevikku läbi Jõhvi linna. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes välja toodud kuupäevadel ei ole T. Kaiva külastanud Jõhvi politseijaoskonda ega täitnud muid tööülesandeid Jõhvi linnas. Kaebaja väited, et nimetatud sõitude ajal teostati liiklusjärelevalvet, ei ole kohtu arvates asjakohased ega ka usutavad, kuna nende sõitude eesmärgiks oli üksnes tööle jõudmine ja koju naasmine. Eluliselt ei ole usutav, et kaebaja Narva politseijaoskonna juhina hakkas tööle ja koju sõitmise ajal ehk töövälisel ajal tegelema liiklusjärelevalvega ja seda ka siis, kui tema ametijuhend ei näinud seda ette (kd I, lk 34). Eelpoolkirjeldatud asjaoludele tuginedes on alus arvata, et kaebaja, paludes alluv T. Kaivat sõita Toilast tema juurde Jõhvi, et sõita koos Narva politseijaoskonda ja aeg-ajalt vedada sama autoga kaebaja poega kooli juurde, aga samuti Narva politseijaoskonnast Jõhvi linna, et viia kaebaja töölt koju tagasi, on sõidud, mis on tehtud isiklikuks otstarbeks ja sellisel viisil teenistussõidukite kasutamine on tulenevalt Korra p-st 6.8 keelatud. Eelpoolkirjeldatud käitumisega jättis kaebaja täitmata Korra p-s 6.8 sätestatud kohustuse, mistõttu on täidetud ka PPVS § 86 lg-s 1 kindlaksmääratud koosseis.
14.Kaebaja väidab samuti, et tema poolt sooritatud tegu ei saa nimetada väärituks teoks, kuna täidetud ei ole PPVS § 86 p-s 3 sätestatud koosseis. Vastavalt PPVS § 86 p-le 3 on distsiplinaarsüüteoks vääritu tegu – süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust. Riigikohus on oma lahendis märkinud, et ametniku enese diskrediteerimine ei pea alati väljenduma esmajoones nö organisatsioonisisese avalikkuse (so nende isikute, kes pole sündmusega seotud) hukkamõistus, mis omakorda peaks olema tõendatud ning sellist järeldust ei saa teha ka PPVS § 86 p-i 3 sõnastusest. Samas väljendas kolleegium seisukohta, et teo kvalifitseerimiseks ametnikku diskrediteeriva vääritu teona võib olla piisav, kui usutavalt on põhjendatud, et tegu diskrediteeris ametnikku ülemuse silmis. Samuti märkis kolleegium sama otsuse p-s 13, et eeldada saab, et rikkumisel on olulised tagajärjed kaebaja mainele, kui juhtumit tajunud isikute kirjeldusest ja/või ülemuse hinnangust võib järeldada, et enamik organisatsiooni liikmetest ja/või avalikkus tajuksid ja hindaksid kaebaja käitumist valdavalt sarnasel moel.1 Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas on PPA peadirektor E. Vaher väljendanud, et X.X. on jaoskonna juhina korduva õigusaktidest tugevalt hälbiva käitumise läbi end ametniku ja juhina diskrediteerinud nii alluvate kui vahetu juhi ja ka peadirektori silmis. Kaebaja kui politseiametniku diskrediteerimine sisustati läbi selle, millist eeskuju ta oma korduva õigusvastase käitumisega alluvatele andis ning juhtunu ilmsiks tulekul annab ehk lähtuti ka tulevikku suunatud mõjust. Seega on PPA peadirektor kui X.X.i ülemus sõnaselgelt väljendanud, et X.X. on ennast tema silmis diskrediteerinud, mistõttu ei vaja see eraldi tõendamist. Oluline on ka X.X.i vahetu juhi T. Kruubi antud hinnang 20.04.2020. a arvamuses distsiplinaarsüüteo ning distsiplinaarkaristuse määramise kohta (kd I, lk 100).
RKHKo 3-3-1-29-16, p 13.
Tema hinnangul on X.X. väga tõsiselt rikkunud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes nimetatud regulatsioone. Samuti on ta neid regulatsioone juhina diskrediteerinud (ehk enda kui kõrge politseiametniku käitumise ja eeskuju läbi vähendanud seaduste ja asutusesiseste regulatsioonide kaalu ning nende andja autoriteeti alluvate silmis). Lisaks PPA-le tekitatud varalisele kahjule on T. Kruup tõstnud esile, et X.X.i käitumise tõttu kannatas kahju ka T. Kaiva menetlusaluseks isikuks sattumise tõttu. Seega on selge, et X.X. diskrediteeris end ka T. Kruubi kui vahetu ülemuse silmis. Kuna kaebaja lõi T. Kaivale mulje, et tal on politsei teenistussõiduki kasutamiseks olemas prefekti luba, kuigi see nii ei olnud, kasutas ta sellega alluvat enda huvides ära. Ka T. Kaiva seletus (kd I, lk 14p-15) viitab sellele, et T. Kaiva on pettunud X.X.is kui juhis, keda ta on seni usaldanud. Seega on X.X. diskrediteerinud end ka oma alluva silmis. Lähtudes Riigikohtu 16.11.2016. a otsuses asjas nr 3-3-1-29-16 toodud seisukohast, on vastustaja ringkonnakohtu arvates arusaadavalt ja usutavalt põhjendanud, miks tema arvates oli kaebaja kui juhtival ametikohal olnud politseiametniku selline tegevus vääritu ning kuidas ta on ennast ametnikuna diskrediteerinud. Kohus nõustub vastustaja põhjendustega ja märgib, et teenistussõiduki kasutamine oli süstemaatiline tegevus teise politseiametniku vahendusel. Kohtule jäävad arusaamatuks kaebaja etteheited seonduvalt maine kahjustamise tõendamata jätmisega. Kuna kaebaja on süstemaatiliselt kasutanud teenistussõidukit isiklikuks otstarbeks selleks vastavat luba omamata, on ta kindlasti ennast politseijaoskonna juhina, kellelt oodatakse nii ühiskonnas kui ka asutuse sees eeskujulikku käitumist ja seaduste ning muude asutuse sees kehtestatud üksikaktide teadmist ja nende järgimist, diskrediteerinud nii alluvate kui ka ülemuste silmis, näidates enda vääritu käitusemisega kõigepealt halba eeskuju kehtestatud reeglite täitmise osas teistele politseiametnikele. PPA on korrakaitseorgan, kelle põhiülesandeks on jälgida, et teatud valdkondades kehtestatud reeglid oleksid täidetud ja sanktsioneerida inimesi, kes neid reegleid ei täida. Antud juhul saab negatiivset mõju vastustajale eeldada juba sel põhjusel, et kaebaja oli politseijaoskonna juht, mitte reapolitseinik. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et vastustaja on õigesti asunud seisukohale, et kaebaja pani toime vääritu teo PPVS § 86 p-s 3 sätestatud tähenduses, kuna distsiplinaarmenetluses leidis kinnitamist, et X.X. on end ametnikuna diskrediteerinud. Ametiasutuse diskrediteerimist ei ole kaebajale vaidlusaluses käskkirjas ette heidetud. Lisaks sellele, et X.X.ile ette heidetav käitumine teda kui ametnikku diskrediteeris, oli see ilmselgelt vastuolus ka ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega.
15.Kaebaja viide väärteoasjas nr 4-20-2766 maakohtu ja ringkonnakohtu poolt tuvastatule korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 17 koosseisu täitmata jätmise osas on käesoleva vaidluse kontekstis asjakohatu. Väärteoasja nr 4-20-2766 sisuks oli X.X.i süüdistus KVS § 17 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises, mis seisnes ametiisiku poolt omakasu eesmärgil mõju korruptiivses kasutamises, millega rikuti KVS § 3 lg 1 p-i 4 ja § 5 lg-t 3. KVS mõistes ametikohustuse rikkumine mõju korruptiivse kasutamise mõttes ei ole samastatav vaidlusaluses käskkirjas kaebajale kui politseiametnikule distsiplinaarkaristuse määramisega PPVS § 86 p-des 1 ja 3 toodud alustel. PPVS § 86 ja KVS § 17 objektiivsed koosseisud on erinevad, seega juhul, kui väärteomenetluse käigus on tuvastatud KVS §-s 17 sätestatud objektiivse koosseisu puudumine, ei tähenda see automaatselt seda, et halduskohus ei pea analüüsima PPVS §-s 86 kindlaksmääratud objektiivse koosseisu täidetavust. Kohus märgib täiendavalt, et isegi siis, kui kaebajale alluv T. Kaiva oleks sõidutanud kaebajat puhtalt enda initsiatiivil, ei oleks kaebaja poolt nö passiivne Korra p 6.8 rikkumine aktsepteeritav käitumine PPVS § 86 p-s 3 sätestatud tähenduses ehk oleks tegemist ka siis reeglite rikkumisega. Tuvastatud on, et T. Kaiva sõidutas kaebajat tema palvel ja T. Kaival ei olnud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes mainitud kuupäevadel Jõhvis teenistusülesandeid.
Lisaks sellele tühistas Tartu Ringkonnakohus 04.02.2021. a otsusega maakohtu eelnimetatud otsuse ja lõpetas X.X.i väärteomenetluse põhjusel, et X.X.it oli süüdistuse aluseks oleva teo eest juba 18.05.2020. a käskkirjaga distsiplinaarkorras süüdi mõistetud ja karistatud ning sama teo eest ei saa isikut mitu korda karistada. Seega ei oma väärteoasjas nr 4-20-2766 Viru Maakohtu poolt 17.11.2020 tehtud ja tühistatud lahend ega selles väljendatud seisukoht mingit puutumust käesoleva haldusasjaga.
16.Ebaõige on kaebaja väide, et kuna ta oli üksnes kaassõitja, siis puudub tal süü distsipliinirikkumise toimepanemises. ATS § 74 lg 1 järgi vastutab ametnik distsiplinaarsüüteo eest üksnes süü olemasolu korral ja sama paragrahvi lg 2 järgi on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Asja materjalidest nähtuvalt puudus kaebaja alluval T. Kaival distsiplinaarkokkuvõttes välja toodud kuupäevadel nii teenistuslik kui ka isiklik vajadus hommikuti ja õhtuti sõita tööle ja naasta koju Toilasse läbi Jõhvi linna. Eelnevast on ilmne, et kaebajale etteheidetavad sõidud olid tehtud lähtudes tema isiklikest eesmärkidest. Ringkonnakohtu hinnangul tegutses kaebaja sellisel viisil tahtlikult, kuna olles juhtivas ametis, teadis ta või vähemalt oleks pidanud teadma, et teenistusautode kasutamine isiklikuks otstarbeks on keelatud. Kaebaja poolt distsiplinaarmenetluses antud ütluste kohaselt edastas prefekt neile juba 2016. a peadirektori otsuse, mis keelas ametisõidukitega tööle ja koju sõitmise. Kaebaja ja teised politseiametnikud nõustusid uue korraga ja hakkasid kasutama isiklikke sõidukeid (kd I, lk 15p). Sellele vaatamata tegi kaebaja jaanuaris 2019 T. Kaivale ikkagi ettepaneku, et viimane sõidutaks teda Jõhvist tööle Narva politseijaoskonda ja tagasi koju (kd I, lk 15p), kuid ei andnud prefektile sellest teada, ega küsinud ka luba. Kaebaja ei ole kohtule selgitanud, miks ta ei saanud tööle sõita ja koju naasta vana skeemi järgi (koos kolleegidega nende isiklikke sõidukeid kasutades) siis, kui tema isiklik sõiduvahend oli remondis, pereliikmete poolt hõivatud jne. Samas nähtub haldusasja materjalidest, et kaebajat sõidutati ka 2019. a novembrikuus veel 5 korda (kd I, lk 88) ehk ajal, mil tema isiklik auto ei olnud esitatud tõendite põhjal enam remondis. Sellest tulenevalt ei ole võimalik väita, et kaebaja selline käitumine 10 kuu jooksul 2019. a ei olnud tahtlik ja teadlik, vaid ta oli üksnes hooletu või raskelt hooletu. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitab tahtlust ka X.X.i poolt prefektile saadetud 13.11.2019. a kuupäeva kandva ettekande sisu, milles kaebaja märkis, et ta on eksinud ja palub vabandust. Samuti tunnistas kaebaja selles ettekandes, et kui hinnata kulusid ja sõitmise eesmärki, siis ta juhina kuritarvitas oma positsiooni ning eksis, kuna keskastme juhina pidi ta juhtunut ette nägema. Kaebaja tunnistas, et kuigi kõhutunne talle iga kord ütles, et selline käitumine on vale, kasutas ta ikka vajadusel või võimalusel seda lahendust. Samas ei ole täpse süü vormi küsimus käesoleval juhul ka väga oluline, kuna PPVS § 86 ei sätesta süü vorme. See, et kaebaja oli teenistussõiduki kasutamisel vähemalt hooletu, tunnistas kaebaja distsiplinaarmenetluse käigus ise (kd I, lk 29p) ja halduskohtumenetluses ei ole ta loobunud enda ütlusest. Sellest tulenevalt nõustub ringkonnakohus vastustajaga, et kaebaja pani toime PPA maismaasõidukite kasutamise korra p 6.8 rikkumise süüliselt.
17.Mis puudutab kaebaja väidet, et teda ei tohtinud üldse vastusele võtta, kuna sõidukit VW Tiguan r/m 720BXY kasutasid aeg-ajalt samal ajal ka teised politseiametnikud tööle ja koju sõitmiseks, kuid neid ei karistatud, siis ei anna ka nimetatud väide iseenesest alust 18.05.2020. a käskkirja tühistamiseks. Asja materjalide kohaselt kasutasid ajavahemikul 01.01.-31.10.2019 sõidukit VW Tiguan r/ m 720BXY samal ajal koos kaebajaga ka teised politseiametnikud, kuid A. Urb, K. Palu, A. Kurenkova ja T. Kaiva ei olnud õiguslikus mõttes sarnases olukorras kaebajaga, kes võrreldes eelpoolnimetatud ametnikega ei omanud kõrgema juhi poolt vastavat nõusolekut ja kasutas teenistussõidukit tööle ja koju sõitmiseks suhteliselt pika perioodi jooksul ehk
süsteemselt. A. Urb, K. Palu, A. Kurenkova ja T. Kaiva olid kõik teenistuslikult X.X.ile alluvad ametnikud ning nimetatud sõidud toimusid kaebaja kui nende ülemuse teadmisel ja nõusolekul. Seevastu puudus X.X.il enda kõrgema juhi (eelkõige prefekt T. Kruubi), teadmine ja nõusolek teenistussõiduki kasutamiseks isiklikul otstarbel distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes märgitud päevadel ajavahemikul 01.01.-31.10.2019. Samuti on vastustajal suur kaalutlusruum ametnike suhtes distsiplinaarmenetluse alustamiseks (PPVS § 91 lg 1). Kaebaja poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemise ja tema karistamise seisukohalt ei oma tähtsust, kas distsiplinaarmenetlus viidi läbi ka teiste ametnike suhtes, kes on samuti T. Kaiva kasutuses olnud teenistussõidukit kasutanud, või mitte. Vastustaja selgitas, et X.X.i suhtes alustati distsiplinaarmenetlust seetõttu, et lisaks PPA vara isiklikul otstarbel kasutamisele kasutas ta isiklikku kasu silmas pidades ära ka oma ametipositsiooni juhina. Teised ametnikud, kes samuti T. Kaivaga koos sõitsid, ei olnud T. Kaiva suhtes juhi positsioonil. Samuti vastutas kaebaja struktuuriüksuse juhina mh selle eest, et temale alluvad ametnikud täidaksid PPA töökorda ning muid tööd reguleerivaid eeskirju, juhendeid ja kordasid, sh maismaasõidukite kasutamise korda. Kaebaja oli kohustatud kontrollima, et temale alluvad teenistujad täidaksid PPA-s kehtestatud reegleid ning rikkumistest teada andma. Seega olid kaebajale kui politseijaoskonna juhile seatud ametiseisundist ja teenistusülesannetest tulevalt kõrgendatud nõudmised, mistõttu oli tema toime pandud rikkumine vastustaja hinnangul ka suurema kaaluga, mis samuti oli määrav tema suhtes distsiplinaarmenetluse alustamisel ja distsiplinaarkaristuse määramisel. Kaebaja poolt esile toodud võrdse kohtlemise printsiibist (PS § 12) ei tulene seda, et kui üht isikut on õigusvastaselt koheldud soodsamalt, siis tuleb sellist õigusvastast soodustust laiendada jätkuvalt kõigi isikute suhtes (RKHK 27.11.2006. a otsus asjas nr 3-3-1-59-06, p 12). Sellest tulenevalt ei ole alust kaebaja väitel, et teiste politseiametnike näitel ei tohtinud ka tema suhtes alustada distsiplinaarmenetlust või tuli ta distsiplinaarvastutusest üldse vabastada.
18.Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et vastustaja ei ole vaidlusaluses käskkirjas välja toonud, millist konkreetset nõuet või teenistuskohustust kaebaja rikkus ja seetõttu ei ole 18.05.2020. a käskkirja andmisel järgitud haldusakti põhjendamise nõuet. 18.05.2020. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas on märgitud, et: 1) peadirektori 11.12.2019. a käskkirjaga nr 76d algatatud distsiplinaarmenetlusega tuvastati, et Ida prefektuuri Narva PJ juht X.X. kasutas ajavahemikul 01.01–31.10.2019 teenistusülesannete täitmisega mitteseonduvalt ehk isiklikul otstarbel Narva PJ Sillamäe piirkonnagrupi piirkonnavanem T. Kaivale teenistusülesannete täitmiseks usaldatud sõidukit Volkswagen Tiguan r/m 720BXY marsruudil Jõhvi–Narva ja Narva–Jõhvi 46 päeval, sh 18 päeval nii hommikul kui tööpäeva lõpus (viidatakse menetluse kokkuvõttele); 2) X.X. on korduvalt kasutanud T. Kaivale teenistusülesannete täitmiseks usaldatud vara (sõiduk) ja vahendit (kütus) isiklikul otstarbel ehk mittesihipäraselt ja mittesäästlikult ning samuti juhi ametipositsiooni, kuna andis oma huvist lähtuvalt alluvale korralduse sõiduki Volkswagen Tiguan r/m 720BXY lubamatuks kasutamiseks, millega rikkus peadirektori 22.12.2017. a käskkirjaga nr 162 kinnitatud PPA maismaasõidukite kasutamise korra p 6.1 (sõidukit kasutatakse kooskõlas kehtivate õigusaktidega eesmärgipäraselt, otstarbekalt, säästlikult ja heaperemehelikult) ja p 6.8 (sõiduki kasutamine isiklikuks otstarbeks on keelatud), millega pani täiendavalt toime vääritu teo peadirektori 15.02.2015. a käskkirjaga nr 73 kinnitatud „PPA töökorra“ p 67.7 ja p 71.5 ning peadirektori 31.05.2019. a käskkirjaga nr 55 kinnitatud „PPA töökorra“ p 75.7 ja p 79.5 mõistes, kuna ta on kasutanud oma ametiseisundit isiklikes huvides; 3) eeltooduga läks X.X. ühtlasi vastuollu ATS-i §-s 50 (ametniku tegevus peab vastama õigusaktidele), § 51 lg-s 4 (ametnik peab käituma teenistuses väärikalt) ja § 51 lg-s 5 (ametnik peab kasutama ametiasutuse ning tema kasutusse antud vara ja vahendeid sihipäraselt) sätestatud ametniku üldiste kohustustega, millega kogumis pani toime PPVS-i § 86 p-des 1 ja 3 kvalifitseeritud
distsiplinaarsüüteod – teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise ja vääritu teo, so teenistuses toime pandud süülise teo, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega ning diskrediteerib ametnikku; 4) süüliselt teenistuskohustuste täitmata jätmise tagajärjena tekitas X.X. PPA-le varalist kahju vähemalt 239 eurot, st PPVS-i § 86 p-s 2 kvalifitseeritud distsiplinaarsüütegu – ametiasutusele süüline varalise kahju tekitamine – on hõlmatud eelneva süüdistusega. Teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine seisneb selles, et X.X. eiras õigusaktidega kehtestatud nõudeid PPA vara kasutamisel. Vääritu tegu ehk ebaeetiline käitumine on ametiseisundi korduv kasutamine isiklikes huvides. Seega on distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas selgelt välja toodud, milliseid tegusid X.X.ile ette heideti ning kuidas neid õiguslikult kvalifitseeriti.
19.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et temale määratud karistus (ametipalga vähendamine 10% kolmeks kuuks) ei ole proportsionaalne toimepandud rikkumistega. Vastavalt PPVS §-le 88 on politseiametnikule määratavateks distsiplinaarkaristusteks noomitus, rahatrahv kuni ametniku kümnekordse päevapalga ulatuses, ametipalga vähendamine kuni 30 protsenti kuni kuueks kuuks, teenistusastme alandamine ühe teenistusastme võrra üheks aastaks ja teenistusest vabastamine ATS §-i 94 alusel. Vastavalt 18.05.2020. a käskkirjas märgitule lähtus PPA peadirektor X.X.i karistamisel järgmistest kaalutlustest: 1) ATS-i § 75 lg-s 3 toodud distsiplinaarkaristust välistavaid asjaolusid menetlusega ei tuvastatud; 2) politseiametniku rollile on avalikkuse silmis, aga ka organisatsiooniliselt seatud ootus käituda väärikalt ja usaldatud vara suhtes heaperemehelikult. PPA-l tööandjana on õigustatud ootus, et asutuses töötavad ametnikud oskavad enesekriitilisemalt mõelda läbi oma tegevuse õigsust ning oskavad prognoosida enda tegevusega kaasneda võivaid tagajärgi ja vajadusel teadlikult vältida teatud tegevust. Kõrgendatud rolliootustest tulenevalt peab X.X. õigustatult eeldama, et asutuses mõistetakse tema teenistus- ja väärikuskohustuse rikkumine hukka ning distsiplinaarvastutusele võtjana reageerib peadirektor rikkumisele selle olemuse, laadi ja raskusele kohaselt. Asutuse juhina ei saa peadirektor aktsepteerida lubamatut PPA vara kasutamist, mis on ette nähtud PPA ülesannete täitmiseks. X.X. peab üheselt aru saama oma teo laadist, tähendusest ning võimalikest tagajärgedest ja peab selle eest vastutust kandma; 3) X.X. on pika teenistusaja vältel omandanud väga palju erinevaid professionaalseid oskusi, millest esile võib tuua tugevusena korrakaitsepolitseitööga seonduvate tegevuste juhtimise. X.X. on teinud pingutusi, et tõsta oma professionaalsuse taset juhtimises, sh omandanud teadmisi magistrantuuris ja saanud neid ka rakendada. X.X. on näidanud juhina edasiminekut ja arengut, aga ette on tulnud ka tagasilööke. Narva PJ juhina saab X.X.il 2020. a novembris töötatud kokku kümme aastat ning lähtuvalt vahetu juhiga tehtud varasemast kokkuleppest on ta teinud avalduse, et teda vabastataks Narva PJ juhi ametikohalt novembris 2020; 4) tutvudes menetluse kokkuvõtte ja prefekt T. Kruubi arvamusega, nõustub peadirektor, et X.X.i rikkumistele tuleb reageerida distsiplinaarvastutusele võtmisega. Ta nõustub menetlejaga, et X.X.ile määratav karistus peab olema piisavalt mõjus, et X.X. mõistaks enda toimepandud rikkumiste raskust ja tõsidust, kuid menetleja tehtud ettepanek määrata karistuseks ametipalga vähendamine 15% kuueks kuuks on liialt range. Peadirektor nõustub prefektiga, et X.X.i süü tunnistamine, rikkumise järgselt järelduste tegemine ning lubadus ennast parandada ja eksimust mitte korrata näitab, et distsiplinaarmenetluse läbiviimine on mõjutanud X.X.it, mistõttu ei oleks eelnimetatud karistuse määramine kohane ja eesmärgipärane. Samas ei nõustu peadirektor X.X.i ettepanekuga jätta ta distsiplinaarvastutusele võtmata sel põhjusel, et see pole enam otstarbekas ega täidaks eesmärki; 5) X.X. on korduvalt kasutanud oma ametiseisundit isiklikes huvides, millega on toime pannud lisaks teenistuskohustuse rikkumisele ka vääritu teo. Jaoskonna juhina korduva õigusaktidest tugevalt hälbiva käitumise läbi on X.X. end ametnikuna diskrediteerinud nii alluvate, vahetu juhi kui ka peadirektori silmis. Juht peab
oma käitumise ja tegevusega olema nii alluvatele kui ka kolleegidele eeskujuks, kuna mõjutab nii positiivse kui negatiivse eeskujuga organisatsioonikultuuri ning ta peab olema õiguskuulekas. Juht peab tagama alluvate töömoraali ning tõekspidamised aususest ja usaldusväärsusest. X.X. pole pidanud vajalikuks järgida nii iga ametniku kui ka juhi kohustust olla õiguskuulekas ja väärikas; 6) Peadirektor leidis, et tuvastatuga on proportsionaalne määrata X.X.ile distsiplinaarkaristuseks ametipalga vähendamine 10% kolmeks kuuks, eelkõige põhjusel, et rikkumise on toime pannud juht, kes rikkumise toime panemiseks kasutas enda alluvat. X.X. on korduvalt kasutanud teenistusülesannete täitmiseks mõeldud töövahendit ja ametist tulenevat positsiooni isiklikust huvist lähtuvalt. Juhilt oodatakse tavaametnikust veelgi õiguskuulekamat ja eeskujulikumat käitumist. X.X. juhina peab oma käitumise ja tegevusega olema alluvatele eeskujuks, hoidma politseiasutuses kõrgel moraali ja viljelema õiguskuulekat tegutsemist. X.X. on käitunud vastupidiselt nendele ootustele ning tema tegevus ei olnud kantud ka hea ametniku eetilistest väärtustest (seaduslikkus ja usaldusväärsus), nagu politseiametnikule on seatud. Läbi ametnike seaduspärase tegevuse ja väärika käitumise on tagatud politsei usaldusväärsus, mis kogumis kätkeb riigi elanikkonnas turvalise elukeskkonna olemasolu tunnetust. Avaliku võimu teostamine ei tohi põhineda isiklikel huvidel. Töövahendite kasutamisel tuleb arvestada asutusesiseseid reegleid. X.X. peab korduva õigusaktidest tugevalt hälbiva käitumise eest vastutust kandma. X.X. ei ole pidanud vajalikuks järgida iga ametniku kui ka juhi kohustust olla õiguskuulekas ja väärikas. Juhi kohus on selliseid olukordi vältida ja kasutada talle antud võimu ning vahendeid heaperemehelikult ja eesmärgipäraselt, mitte seada esikohale isiklikku heaolu; 7) karistuse kestuse ja ametipalga vähendamise protsendi kaalumisel arvestas peadirektor positiivsete asjaoludena X.X.i senist laitmatut teenistust, talle antud iseloomustust, kehtiva distsiplinaarkaristuse puudumist, samuti süü tunnistamist, kahetsust ja enesekriitiliste järelduste tegemist. Lähtudes eeltoodud kaalutlustest ja arvestades ka rikkumiste olemust, motiivi, olulisust, süü vormi ning saabunud tagajärge ja soodusasjaolude puudumisest, leidis peadirektor, et kohane ja tuvastatuga proportsionaalne ning eesmärgipärane on karistada X.X.it ametipalga vähendamisega 10% kolmeks kuuks. Ringkonnakohus leiab, et X.X.ile määratud karistust on sellega 18.05.2020. a käskkirjas igakülgselt kaalutud ja põhjendatud ning kaebaja vastuväited ei anna alust käskkirjas toodud kaalutlustes ja neist tehtud järeldustes kahelda.
20.Samuti ei ole ringkonnakohtul alust nõustuda kaebaja väitega, et tema toime pandud rikkumise tagajärjel PPA-le tekitatud varalise kahju arvutus on ekslik ning kahjusumma 239 eurot on liiga suur. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ja 18.05.2020. a käskkirjas (kd I, lk 24 ja 32p) märgitu kohaselt ei lähtutud PPA-le kaebaja poolt tekitatud varalise kahju arvutamisel üksnes distsiplinaarsüüdistuses toodud X.X.i isiklikul otstarbel tuvastatud sõitude üldarvust ehk marsruudist Toila ristmik–A. H. Tammsaare tee 24 Jõhvis ja vastupidi. Vastustaja selgituste kohaselt arvestati hommikustel sõitudel kilometraaži arvutamisel ka Sillamäe–Narva marsruuti juhul, kui T. Kaiva sõit Narva ei olnud teenistusalane (T. Kaiva töötamise koht oli peamiselt Sillamäel ning X.X.il Narvas). Õhtustel sõitudel võeti arvesse ka see, kui T. Kaival tuli Sillamäelt sõita Narva eesmärgiga toimetada X.X. sealt Jõhvi. Sellest tulenevalt oli teenistussõiduki VW Tiguan r/m 720BXY poolt läbitud ja sõiduki kaebaja isiklikul otstarbel läbitud vahemaa ajavahemikul 01.01.-31.10.2019 kokku vähemalt 2996 km ja tekitatud varaline kahju seega vähemalt 239 eurot, arvestades selle aja keskmist kütusehinda ja VW Tiguani keskmist kütusekulu 100 km peale.
21.PPVS § 90 lg-st 3 tulenevalt kohaldatakse politseiametnikele distsiplinaarkaristuse määramise tähtaegadele avaliku teenistuse seadust. ATS § 77 lg 1 sätestab, et distsiplinaarkaristuse võib määrata kahe aasta jooksul distsiplinaarsüüteo toimepanemise
päevast arvates, kuid hiljemalt kuue kuu möödumisel päevast, kui distsiplinaarsüüteost sai teada isik, kellele süüdlane teenistusalaselt allub. ATS § 77 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et distsiplinaarkaristuse võib määrata kahe aasta jooksul distsiplinaarsüüteo toimepanemise päevast arvates, kuid hiljemalt kuue kuu möödumisel päevast, kui distsiplinaarsüüteost sai teada isik, kellele süüdlane teenistusalaselt allub. Lõikes 1 sätestatud kuuekuulise tähtaja kulgemine peatub ajaks, kui distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdistatava ametniku avaliku võimu teostamise õigus oli käesoleva seaduse § 83 alusel peatunud või kui samas asjas, kuid teise menetluse käigus on hindamisel asjaolud, millel on tähtsust distsiplinaarkaristuse määramisel. ATS § 83 p 1 kohaselt peatub avaliku võimu teostamise õigus muu hulgas ametniku puhkuse ajaks.
21.1.Nüüdseks puudub vaidlus selle üle, et kaebaja vahetuks ülemuseks ATS § 77 lg-s 1 sätestatud tähenduses oli aastal 2019 prefekt T. Kruup. Vaidlus käib selle üle, mis ajast alates sai kaebaja vahetu juht teada sellest, et kaebaja kasutab juba pikemat aega teisele ametnikule usaldatud ametiautot kaasreisijana tööle ja koju sõitmisel. Kaebaja väitis esmalt, et distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg hakkas kulgema aprillist 2019 ehk ajal, millal T. Kaiva andis ütlusi ja selgitusi selle kohta, et tema sõidab koos kaebajaga tööle. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Riigikohus on leidnud, et kui haldusmenetluses ja kohtumenetluses kogutud tõendid on vastuolus, on kohtu ülesanne hinnata vastuolulisi tõendeid kogumis ning otsustada, millised tõendid on kohtu jaoks veenvad, ning selgitada, miks kohus neid veenvaks peab ja miks ta need otsuse tegemisel aluseks võtab. Samuti tuleb põhjendada, miks kohus ei pea veenvaks kõrvale jäetud tõendeid. Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on oluline muu hulgas hinnata ka ütlustes väljendatud asjaolude „elulist usutavust“ ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude üldine tõenäosus.2 Tuvastatud on, et T. Kaiva ütles sisekontrollibüroo ametnikele aprillikuus 2019, et sõidab tööle koos kaebajaga ja mis marsruudil. Kohtu hinnangul ei ole antud juhul oluline, kas T. Kaiva ütles seda konkreetse päeva kohta või üldiselt, et sõidab tööle Jõhvi kaudu koos kaebajaga. Kaebaja püüab sellekohase väitega omistada sisekontrolli ametnikele 2019. a aprillis jagatud informatsiooni kaebaja sõidutamise kohta prefekt T. Kruubile, kuid sellise teadmise omistamiseks pole õiguslikku alust. ATS § 77 lg 1 näeb distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja kulgema hakkamist ette kas alates teo toimepanemisest või vahetu juhi poolt distsipliinaarsüüteo toimepanemisest teadasaamisest. Tuvastatud on, et kaebaja vahetuks juhiks oli 2019. a jooksul prefekt T. Kruup, mitte sisekontrollibüroo ametnikud H. Tark ja O. Aarma. Kaebaja ei ole edastanud kohtule ühtegi tõendit ega usutavalt põhistanud seda, et H. Tarki ja O. Aarma poolt T. Kaiva käest aprillis 2019 saadud informatsioon oleks kohe edastatud ka kaebaja vahetule juhile prefekt T. Kruubile. Seega ei esine alust hakata lugema ATS § 77 lg-s 1 nimetatud tähtaja kulgema hakkamist alates 2019. a aprillist.
21.2.Kaebaja teine väide oli, et prefekt sai teada kaebaja poolt toime pandud rikkumisest septembrikuus 2019 toimunud telefonivestluse käigus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole veenev ega ka usaldusväärselt tõendatud kaebaja väide selle kohta, et juba 2019. a septembris rääkis ta telefonivestluses prefektile mh sellest, et kasutas T. Kaivale usaldatud teenistussõidukit tööle ja koju sõitmisel juba varem, st on seda teinud pikaajaliselt. Samuti ei ole ringkonnakohtu arvates alust asuda seisukohale, et kaebaja on nii distsiplinaarmenetluses, halduskohtumenetluses kui ka väärteomenetluses andnud teenistussõiduki minevikus (varasemalt) kasutamise kohta kindlamaid ütlusi, kuid T. Kruubi ütlused on vastuolulised. T. Kruubi ütlus, et ta ei mäleta, et kaebaja oleks rääkinud talle teenistussõiduki kasutamisest minevikus ehk juba alates 2019. a algusest ning ütlus, et tema ja kaebaja vaheline vestlus 2019. a septembris puudutas vaid olevikku ja tulevikku ehk 2019. a septembrit ja oktoobrit
RKHKo 3-3-1-83-13, p 13; 3-3-1-73-10, p 24; 3-3-1-32-09, p 19.
seoses kaebaja selgitusega, et kuna tema isiklik auto on remondis, siis oleks tal vaja luba kasutada neil kordadel T. Kaiva sõidukit, ei ole omavahel vastuolus. Selles, et 2019. a septembris toimunud vestlusel nö minevikust ehk X.X.i poolt T. Kaiva sõiduki kasutamisest isiklikul otstarbel juba alates aasta algusest juttu ei olnud, on T. Kruup olnud oma ütlustes järjekindel. T. Kruup ei ole asja materjalidest nähtuvalt kordagi öelnud, et ta teadis ka X.X.i varasematest sõitudest, kui need, mis toimusid septembris või oktoobris 2019. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa prefekti vastavaid kirjalikke või suulisi ütlusi pidada ebausaldusväärseks põhjusel, et ta möönis, et ka temal on karjääris tulnud ette juhuseid, kus ta kasutas teenistussõidukit isiklikuks otstarbeks. Samuti ei saa sel põhjusel pidada kaebaja ütlusi T. Kruubi ütlustest usaldusväärsemaks. Läbi viidud distsiplinaarmenetluses vastas T. Kruup tunnistajana küsimusele, et kas Narva PJ juht X.X. on küsinud luba kasutada piirkonnavanem T. Kaiva kasutusse antud ametisõidukit tema Jõhvist Narva tööle ja Narvast Jõhvi koju sõidutamiseks, vastanud, et: „Jah, on, 2019 augusti lõpus või septembrikuu alguses. Meil oli telefonivestlus ja ta muuhulgas küsis kasutada sellist võimalust (ütles, et enda sõiduk on tal remondis).“ Menetleja küsimusele, et kas T. Kruup küsis, kas X.X. on sellist võimalust tööle ja töölt koju saamiseks ka varem kasutanud, vastas prefekt, et: „Ei küsinud. Telefonivestluses oli see konkreetne, põgus vestlus ning ma ei küsinud midagi juurde. Mul puudus ka teadmine, et ta sellist võimalust on varem kasutanud, sealhulgas süsteemselt“ (kd I, lk 99). Väärteomenetluses 03.11.2020 toimunud kohtuistungil kohtuvälise menetleja esindaja küsimusele, et kas X.X. on temalt luba küsinud kasutada T. Kaiva kasutusse antud ametisõidukit sõitmiseks Jõhvist Narva ja vastupidi ning millal, vastas T. Kruup, et:“ Jah, septembri lõpus, oktoobri alguses, kuupäeva ei mäleta, helistas Sergei ja küsis luba kasutada, kuna oma auto oli remondis.“ T. Kruup täpsustas, et Sergei andis teada, et auto on remondis, et kas võib seda momenti hetkel ära kasutada, perioodi ei leppinud nad vestluses kokku. Halduskohtumenetluses vastas prefekt kaebaja küsimusele, et kas ta on X.X.iga vestelnud ametisõidukiga kodust tööle ja töölt koju sõitmise teemal samuti, et: „Jah, on“. Küsimusele, et kui jah, siis millal, vastas ta, et: „2019 septembri lõpus või oktoobri alguses ning novembri keskpaigas 2019 ja pärast seda“ (kd I, lk 127-129). Seega, ainus ebatäpsus T. Kruubi ütlustes seisneb selles, et ta on erinevatel aegadel öelnud, et esimene 2019. a sügisel toimunud vestlustest (lisaks novembrikuisele) toimus augustis-septembris või septembris-oktoobris. Ainuüksi selle põhjal ei saa aga väita, et T. Kruubi ütlused on ebausaldusväärsed. Väärteomenetluses toimunud 03.11.2020. a kohtuistungi protokollist nähtuvalt hoiatas kohtunik valeütluste andmise eest tunnistajaid, sh T. Kruupi, kuid mitte menetlusalust isikut X.X.it. Samuti on T. Kruup andnud halduskohtus tunnistajana kirjalikult oma ütlused vande all. Mis puudutab kaebaja poolt erinevates menetlustes antud seletuste ja ütluste järjepidevust, siis näiteks distsiplinaarmenetluses andis kaebaja 23.01.2020 järgmise seletuse (kd I, lk 80-84), et: /.../ Prefektiga tuli see jutuks siis, kui septembri alguses M. Tšerkassov teatas juhtkonna nõupidamisel, et Viljandi patrullitalituse juht astus tagasi, kuna kasutas ametisõidukit kojusõitudeks. Ütlesin prefektile, et mina kasutan seda võimalust mõnikord tööle sõitmiseks, et T. Kaiva tuleb mulle hommikul Jõhvi järgi. Prefekt ütles, et temal selle kohta head retsepti ei ole ja temal on sama probleem, et ka kasutab mõnikord ametisõidukit koju ja tööle sõitmiseks. Lisas, et seda võimalust ei tohi kuritarvitada. Täpsemalt ei olnud sellest juttu, et mis see kuritarvitamine tähendab /.../ Juttu, mis ajast ja kui tihti ma seda olen juba varem teinud, ei olnud. Seda ma ei täpsustanud ja seda ei küsinud ka prefekt täpsemalt. /.../ 2019 septembris ja oktoobris olid sõidud seotud sellega, et mu enda sõiduk oli remondis ja oli vaja oodata varuosi /.../. 14.11.2019 e-kirjaga prefektile saadetud 13.11.2019 ettekandes märkis kaebaja, et kasutas septembris ja oktoobris 2019 T. Kaivaga sõitmise võimalust ajal, mil tema isiklik auto oli remondis. 13.04.2020. a distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohaselt oli X.X.i sõnul tema sõiduk remondis nädala septembri alguses ning prefektilt küsis ta nõusolekut
kasutada T. Kaiva teenistussõidukit Jõhvist läbi sõitmiseks sõiduki remondi ajal. Kuigi ta küsis prefektilt luba kasutada teenistussõidukit vaid enda sõiduki remondi ajal, on kaebaja kokkuvõttest nähtuvalt tegelikult kasutanud seda ka teistel päevadel. Sama kehtib 2019. a oktoobri kohta. Kaebaja isiklik sõiduk oli tema enda sõnul remondis oktoobri alguses poolteist nädalat, kuid ka alates 18.10.2019 kasutas kaebaja teenistussõidukit isiklikuks otstarbeks kaheksal päeval ja kokku 11 korral. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele esitatud arvamuses (kd I, lk 29-30) tunnistas kaebaja, et käitus hooletult, kui detailidest ja teenistussõiduki kasutamise ulatuse üksikasjadest oma vahetu juhiga 2019. a sügisel ei rääkinud. 03.11.2020. a kohtuistungil väärteoasjas nr 4-20-2766 asus X.X. uuesti väitma, et 2019. a septembri ja oktoobri sõidud olid kõik seotud tema isikliku auto remondiga, kuigi distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest nähtuvalt see nii ei olnud. Samal istungil kordas X.X. veel üle, et ütles prefektile, et mõnikord, kui ta ei saa kasutada isiklikku sõidukit, siis ta kasutab seda politseisõiduki kasutamise võimalust. Kaebaja küsis istungil T. Kruubilt, et kas ta kinnitab, et pärast Viljandi juhtumit kaebaja ütles talle, et tema kasutab sellist võimalust, kui auto on vahest remondis. Prefekt kinnitas, et ütles kaebajale, et rohtu hetkel selle vastu pakkuda ei ole ja, et ka temal on olnud karjääris hetki, kus on vaja ametisõidukit selliselt kasutada. Halduskohtu küsimustele kirjalikult vastates ütles ka kaebaja, et selgitas 2019. a septembri alguses prefektile, et ka tema on vahest kasutanud võimalust koos T. Kaivaga hommikul tööle ja õhtul töölt koju sõita. Kohtu küsimustele tema isikliku sõiduki remondis oleku täpsema aja kohta 2019. a sügisel kaebaja selgeid vastuseid ei andnud, öeldes ainult seda, et see oli remondis 10.09.2019. Samas nähtub distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest, et kaebaja on alates jaanuarist 2019 kasutanud teenistussõidukit isiklikuks otstarbeks kokku 46-l päeval. Seega ei ole pigem kaebaja ütlused usaldusväärsed, kuna ta ei ole üheski seletuses, tunnistuses ega väärteoasja kohtuistungil avaldanud seda, millises ulatuses ja kui pika perioodi jooksul ta tegelikult teenistussõidukit isiklikul otstarbel kasutas, sh seda, et ta kasutas T. Kaiva teenistussõidukit isiklikuks otstarbeks juba alates 2019. a jaanuarist süsteemselt ning mitte mõnikord harva või ainult 2019. a septembris ja oktoobris ajal, kui tema isiklik auto oli remondis. Ringkonnakohtu arvates ei saa ühestki asjas kogutud tõendist järeldada seda, et prefekt T. Kruup teadis pärast 2019. a septembris kaebajaga toimunud vestlust kaebajapoolsest PPA vara isiklikuks otstarbeks kasutamisest sellises ulatuses, nagu see tegelikkuses oli ja on märgitud ka kaebajale distsiplinaarkaristuse alusena ehk alates 2019. a jaanuarist mitmeid kordi kuus ja mõnikord ka mitu korda päevas ning 2019. a oktoobri lõpu seisuga kokku 46-l päeval. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kaebaja poolt kasutatud väljenditest, et ta kasutas politseisõidukit isiklikul otstarbel „ainult siis“, „mõnikord“ või „vahest“, kui isiklik auto oli remondis, võimalik temaga vestelnud prefektil 2019. a septembris aru saada, et tegemist on süsteemse rikkumisega ja see on kestnud juba vähemalt 2019. a algusest. Riigikohtu 19.06.2018. a otsuses haldusasjas nr 3-16113 p-s 11 märgitakse samuti, et juhi teadmist ei saa järeldada pelgalt järelevalvekohustusest. Seega ei ole alust väita, et 2019. a septembris oli prefektile teada kaebaja distsiplinaarsüütegu sellisena, nagu seda kirjeldati distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ja vaidlusaluses käskkirjas või üldse kaebaja selline tegevus, et ta kasutas teenistussõidukit tööle ja koju sõitmisel juba aasta algusest ja süsteemselt. Juhul, kui prefekt T. Kruubile oleks X.X.i süsteemne tegevus, mis seisnes teenistussõiduki isiklikul otstarbel kasutamises, olnud teada juba 2019 septembris, nagu kaebaja väidab, siis puudunuks tal vajadus anda prefektile hiljem veel selliseid selgitusi, mis nähtuvad 13.11.2019 ettekandest, sh ülestunnistus juhi positsiooni kuritarvitamise kohta, eksimuse tunnistamine ning vabanduse palumine, samuti kinnitus, et rikkumine on lõppenud.
21.3.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb nõustuda PPA apellatsioonkaebusega ja seisukohaga, et kaebaja vahetu juht prefekt T. Kruup sai X.X.i süüteost teada mitte varem kui päeval, mil ta X.X.iga konkreetselt sellest vestles, st 12.11.2019. Nimelt märgitakse distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte p-s 3 X.X.i rikkumisest teadasaamise
aja kohta, et M. Tšerkassovi sõnul tekkis tal 04.11.2019 kahtlus sõiduki VW Tiguan r/m 720BXY väärkasutamise osas (kd I, lk 21p). Sama nähtub ka Ida sisekontrollitalituse juhi M. Tšerkassovi seletusest (kd I, lk 91p). Asja materjalidest, sh eelnimetatud vastusest nähtuvalt tekkis sisekontrollibürool kõnealune kahtlus vastava teabe laekumisest ehk kaebusest. Prefekt T. Kruup andis halduskohtule kirjalikud ütlused, milles märkis, et M. Tšerkassov andis talle teada, et neile on laekunud informatsioon selle kohta, et Narva politseijaoskonna piirkonnavanem T. Kaiva on juba pikema aja vältel järjepidevalt X.X.it töölt koju ja kodust tööle sõidutanud ning et sisekontrollil tuleb saadud infot kontrollida (kd I, lk 1127p). Vaidlus puudub selles, et 2019. a novembrikuus toimus X.X.i ning prefekt T. Kruubi vahel vestlus, mille käigus prefekt teatas, et T. Kaivaga sõitmine tuleb X.X.il lõpetada. X.X. on distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele esitatud arvamuses märkinud, et tegi enda jaoks tõsised järeldused 2019. a novembris. 23.01.2020. a seletuses on X.X. märkinud, et pärast vestlust prefektiga tema enam T. Kaiva kasutuses olnud teenistussõidukit tööle ja koju sõiduks ei kasuta. 01.09.2020. a õiendist (kd I, lk 88) nähtuvalt lõppesid sõiduki Volkswagen Tiguan, r/m 720BXY sõidud Jõhvi alates 13.11.2019, st viimane sõit sellele aadressile toimus 12.11.2019 hommikul. Seega võib järeldada, et X.X.i ja T. Kruubi vaheline vestlus toimus samuti 12.11.2019. Koos 14.11.2019. a e-kirjaga edastas X.X. T. Kruubile kuupäeva 13.11.2019 kandva ettekande, milles märkis, et on eksinud ja palub vabandust. Samuti tunnistab ta selles, et on 2019. a sõitnud Narva ja Jõhvi vahel koos piirkonnavanema T. Kaivaga, kellel oli luba parkida sõidukit enda elukohas Toila alevikus. X.X. märkis, et sõitis T. Kaivaga septembris ja oktoobris, mil tema isiklik auto oli remondis (ca 1–1,5 nädalat kuus). Seda lahendust/võimalust kasutas ta ka suvel ja kevadel, kuna arvas, et 10 kilomeetrit Toilast Jõhvini ei ole nii suur vahemaa, et piirkonnavanem ei saaks talle järgi tulla. Ettekandes X.X. tunnistab, et kui hinnata kulusid ja sõitmise eesmärki, siis tema juhina kuritarvitas oma positsiooni, kuigi kunagi ei käskinud endale alluval T. Kaival end sõidutada. X.X. märgib ettekandes, et eksis ning eriti keskastme juhina pidi juhtunut ette nägema (ilmselt peab silmas asja ilmsikstulekut ja sellele järgnevat võimalikku distsiplinaarmenetlust ja karistust). Ta märgib ka, et kõhutunne iga kord ütles, et selline käitumine on vale, kuid ikka vajadusel või võimalusel kasutas seda lahendust. Samuti on ta nõus ja valmis karistuse vastu võtma. Lõpuks märgib ta, et on pärast vestlust prefektiga piirkonnavanemaga sõitmise lõpetanud. Käsitletud selgituste ja tõendite põhjal on põhjendatud järeldada, et prefekt T. Kruup, kellele X.X. teenistusalaselt vahetult allub, sai viimase süüteost teada mitte varem kui päeval, mil ta X.X.iga sellest vestles, st 12.11.2019. Ei ole ühtegi tõendit ega muud viidet sellele, et T. Kruup oleks X.X.i distsipliinirikkumisest saanud teada varem. T. Kruubil Ida prefektuuri juhina oli kohustus sellisele kuritarvitusele viivitamata tähelepanu juhtida ja teha endast olenev, et see lõpetada. Asjas kogutud tõenditega ei ole kooskõlas järeldus, et T. Kruup sai X.X.i rikkumisest teada juba 04.11.2019, so siis, kui M. Tšerkassovil tekkis kahtlus sõiduki VW Tiguan r/m 720BXY väärkasutamise osas. Vastava teabe laekumisel ilmselt esmalt kontrolliti seda teavet ja kui kontrollimine toimus nädala aja jooksul enne T. Kruubile vastava teabe esitamist, on see olnud ka objektiivselt igati mõistlik. Asjas ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et Mark Tšerkassov edastas vastava info Tarvo Kruubile kohe, kui temal 04.11.2019 kahtlus tekkis. Juhul, kui selline teadasaamine oleks toimunud, siis oleks T. Kruup prefektina andnud ilmselt koheselt, st juba 04.11.2019 X.X.ile korralduse rikkumine lõpetada. Samuti ei oleks juhul, kui prefekt oleks juba 04.11.2019 teadnud kaebaja süüteost, laekunud X.X.i nö kahetsusavaldus T. Kruubi e-postkasti alles 14.11.2019. Nii e-kirja kui ka ettekande sisu ja selle emotsionaalne toon viitavad üheselt spontaansele kahetsusavaldusele pärast kaebaja nö teolt tabamist. Samuti ei ole X.X.i pöördumise sisu kuidagi kooskõlas kaebuse väidetega, justkui oli tema pidev kodu ja töö vahel sõitmine T. Kaiva teenistusautoga üldteada ja -aktsepteeritud (sh prefekti poolt) käitumine. Juhul, kui prefekt T. Kruubile oleks X.X.i süsteemne tegevus, mis seisnes
teenistussõiduki isiklikul otstarbel kasutamises, olnud teada juba 2019 septembris, nagu kaebaja väidab, siis puudunuks tal vajadus anda prefektile selliseid selgitusi, mis nähtuvad 13.11.2019 ettekandest, sh ülestunnistus juhi positsiooni kuritarvitamise kohta, eksimuse tunnistamine ning vabanduse palumine, samuti kinnitus, et rikkumine on lõppenud. Nagu juba märgitud, on T. Kruup 10.03.2021. a ütlustes märkinud, et vestlus M. Tšerkassoviga X.X.i sõitudest toimus 13.11.2019 või äärmisel juhul päev varem, kui M. Tšerkassov andis talle teada, et Narva politseijaoskonna piirkonnavanem T. Kaiva on juba pikema aja vältel järjepidevalt X.X.it töölt koju ja kodust tööle sõidutanud. Tema jaoks oli tähtis sellest X.X.iga esimesel võimalusel rääkida ja vestluse kuupäeva tuletas sellest, et mäletab, et järgmisel hommikul saatis X.X. talle e-kirja ja sellega koos ettekande. Selle saatis kaebaja prefektile 14.11.2019 kell 8:20 (kd I, lk 89-90). Prefekt T. Kruubi selgitus on eeltoodud asjaolusid arvestades ringkonnakohtu hinnangul igati mõistlik ja loogiline ning tõendab, et talle sai teatavaks X.X.i pikaajaline ja süsteemne teenistussõiduki kasutamine isiklikuks otstarbeks ehk kaebaja distsipliinirikkumine, mitte varem kui 12.11.2019.
21.4.Kui prefekt T. Kruup sai X.X.i distsipliinirikkumisest teada 12.11.2019 ja distsiplinaarkaristus määrati kaebajale 18.05.2020, arvestades seejuures, et X.X. oli 2019. a detsembris ka 10 päeva puhkusel, siis ei ole ATS § 77 lg-s 1 toodud kuuekuuline tähtaeg möödunud (möödunuks 22.05.2020) ja vaidlusaluse 18.05.2020. a käskkirja nr 1.3-3/20d tühistamiseks alus puudub.
22.Eeltoodust tulenevalt kuulub PPA apellatsioonkaebus rahuldamisele ja kaebaja kaebus ning vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata.
23.Kuna kaebaja poolt halduskohtule esitatud kaebus ja ringkonnakohtule esitatud vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel X.X.i enda kanda. Vastustaja ei ole esitanud taotlust menetluskulude hüvitamiseks ega ka kulude nimekirja.
24.Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga S. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.