Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-20-1374 5. märts 2024 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Heiki Loot Hobuvälja OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti
16.aprilli 2020. a otsuse ja 18. juuni 2020. a vaideotsuse tühistamiseks ning Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti kohustamiseks vaadata uuesti läbi Hobuvälja OÜ maksetaotlus Kaebaja Hobuvälja OÜ, esindaja vandeadvokaat Margo Normann Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, esindaja Eva Rückenberg Tartu Ringkonnakohtu 22. novembri 2022. a otsus Hobuvälja OÜ kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Hobuvälja OÜ kassatsioonkaebus ja tühistada Tartu Ringkonnakohtu
22.novembri 2022. a otsus ning Tartu Halduskohtu 27. detsembri 2021. a otsus.
2.Rahuldada kaebus.
3.Tühistada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 16. aprilli 2020. a otsus ja 18. juuni 2020. a vaideotsus.
4.Kohustada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametit uuesti läbi vaatama Hobuvälja OÜ 31 754 euro 38 sendi suurune maksetaotlus.
5.Välja mõista Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt Hobuvälja OÜ kasuks 1957 (üks tuhat üheksasada viiskümmend seitse) eurot menetluskulude katteks.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Hobuvälja OÜ esitas 13. märtsil 2017 Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) maaeluministri 3. veebruari 2017. a määruse nr 14 „Põllumajandusettevõtja tulemuslikkuse parandamise investeeringutoetus“ (määrus nr 14) meetmes toetustaotluse. PRIA rahuldas 6. juuli 2017. a otsusega nr 13-29.1/17/1395 toetustaotluse ja määras toetuse 238 729 eurot 24 senti. Pärast toetuse saaja soovil toimunud muudatust jäi lõplikuks toetuseks 237 829 eurot 24 senti.
2.Pärast täiendavat kontrolli tunnistas PRIA 16. aprilli 2020. a otsusega nr 13-29.1/20/683, võttes aluseks kuni 31.detsembrini 2022 kehtinud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 80 lg 2 p 1, § 81 lg 3, § 111 lg-d 1 ja 4, § 112 lg-d 1-4, § 113 lg 1, § 114 lg 1 ja § 115 lg 11, toetuse määramise otsuse kehtetuks, jättis rahuldamata esitatud maksetaotluse
3-20-1374 31 754 eurot 38 senti ja nõudis tagasi väljamakstud toetuse 93 626 eurot 48 senti. PRIA leidis, et põllumajandustoodete tootjale kehtestatud toetuskõlblikkuse kriteeriumid põllumajandusliku müügitulu osas olid täitmata, tegemist oli näilike tehingutega ja kunstlike tingimuste loomisega toetuse saamiseks. Hobuse Clipper müügi puhul vahendustegevusest saadud müügitulu ei ole omatoodetud põllumajandustoodete tootmisest saadud tulu. Sündimata varsa müügist (tiinuse müügist) saadud tulu võib pidada ettemakseks tulevikus tekkiva loodusvilja (varsa) eest. Sellist tegevust ei saa PRIA aga aktsepteerida omatoodetud põllumajandusliku toodanguna määruse nr 14 § 2 lg 1 mõttes. Müüki saab käsitada teenuse osutamisena EMTAK 01621 „Loomakasvatuse abitegevused“ all, mitte EMTAK koodi 01431 „Hobusekasvatus ja muude hobuslaste kasvatus“ all. Taotleja osutab seemendamise teenust ning hooldab renditud märasid (jäävad rendileandja omandiks) nende tiinuse perioodil kuni varsa sünnini. Toetuse saaja ei ole teinud kulutusi hobuste pidamiseks. Pangakonto väljavõttest ei nähtu elektri- ja kommunaalarvete tasumist ega kulutusi söödale, veterinaari abile, ravimite ostmiseks jms. Ostetud ei ole ühtegi ratsutamiseks vajaminevat asja (kiivrid, sadulad, hobuseharjad jne). Omatoodetud põllumajandustooteks ei saa pidada toodet, mis on saadud kaupade või teenuste vahetuse tulemusena, teenuse sisseostmisena või koostöös teiste isikutega olukorras, kus isikul endal töövahendid kauba valmistamiseks puuduvad. Toetustaotlusel samuti omatoodetud põllumajanduslikuks toodanguks nimetatud heina müük on tõendamata. Kaebaja esitatud vaide jättis PRIA 18. juuni 2020. a vaideotsusega nr 13-29.1/20/943-1 rahuldamata.
3.Hobuvälja OÜ taotles Tartu Halduskohtule esitatud kaebuses otsuste tühistamist, leides, et pole toetuse saamise tingimusi tekitanud kunstlikult. PRIA ametniku soovitusel määratles kaebaja end põllumajandustootja, mitte hobusekasvatajana. Tehingud on toimunud ja tingimused täidetud. Hobuse Clipper koolitamine ja treenimine ei ole sporditegevus, vaid hobusele käitlemiseks vajalike oskuste andmine. Hobune Clipper võõrandati müügiprotsessis, mitte vahendustegevuses. Elusloomade müük 2016. a tagas taotlejale määruse nr 14 vajaliku 14 000 eurose kriteeriumi täitmise. Väär on seisukoht, et tiinuse müüki ei ole võimalik lugeda põllumajanduslikuks omatoodanguks. Ükski õigusnorm ei käsita tiinuse või embrüo müüki teenuse osutamisena. Taotleja tegevuse tagajärjel tekkis uus bioloogiline elu, mis on käsitatav omatoodanguna. Tiinuste müügiga kaasnevate kulutustena on tõendatud maa ja hoonete rent (Novearendus OÜ arve), seemenduskulutused (OÜ Cärrot arve) ja heina ost (OÜ Summerstar arve). Kaebaja kandis 2015. a kulusid hobuse Unata soetamiseks. Kaebaja on tõendanud heina müüki 2016.
4.Tartu Halduskohus jättis 27. detsembri 2021. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Otsust põhjendati järgmiselt.
4.1.Kaebaja määratles end toetus- ja muudatustaotlustes põllumajanduslike toodete tootja ettevõtjana, mitte hobusekasvatajana, seega tuleb omatoodetud põllumajandustoodangu müügitulu kontrollimisel lähtuda määruse nr 14 § 2 lg-s 1 sätestatud tingimustest.
4.2.Tulevikus sündiva looma müümist tiinuse ajal saab käsitada omatoodetava põllumajandusliku toote müügina määruse nr 14 § 2 lg-te 1 ja 6 mõttes. Puuduvad tõendid, et sündinud varssasid ostjatele üle ei antud. Märade tiinestamisel võis kaebaja osutada ka seemendamisteenust, kuid see ei muuda asjaolu, et lõpptoodanguks oli sündinud varss, mille omandiõigus kuulus kaebajale. Siiski on kaebaja väljatoodud kulutuste seotus tiinestatud hobuste hooldamise ja kasvatamisega ähmane. Kaebaja arvelduskonto väljavõte ajavahemiku 1. jaanuar 2016 kuni 1. jaanuar 2017 kohta tõendab üksikute selliste kulude kandmist ning kantud kulud (maa ja hoonete rent, soetatud hein, seemendamise teenus) pole seotud konkreetselt tiinestatud hobustega. Puuduvad muud loomapidamisega seotud kulud: ravimid, mineraalid, hooldusvahendid, veterinaarteenus). Seega on kaebaja panus põllumajandusliku toote saamiseks vajalike kulude kandmisel olnud madal. 2015. a hobuse Unata soetamiskulu ei kinnita tiinuste müügiga seotud kulutuste tegemist. Seega ei saa 2016. a viie hobuse tiinuse müüki müügitulu hulka arvata.
2(7)
3-20-1374
4.3.Hobuse Clipper müügitulu 2015. ja 2016. a ei saa arvestada omatoodetud põllumajandusliku toote müügituluna määruse nr 14 § 2 lg 1 tähenduses. Hobusele lisandväärtuse andmine vastab hobusekasvatuses osutatavale teenusele, mitte põllumajandustoote tootmise mõistele.
4.4.Kaebaja ei ole tõendanud, et müüdud heina saamiseks kandis ta kulusid ulatuses, et seda saaks käsitada omatoodetud põllumajandusliku toote müümisest saadud müügituluna määruse nr 14 § 2 mõttes. Kaebajal puudus heinateoks vajalik tehnika, heinateo eest tasus kaebaja esindaja eraisikuna.
4.5.Kaebaja ei ole määruse nr 14 § 2 lg-s 1 sätestatud müügitulu nõuet aastatel 2015 ja 2016 täitnud. Siiski on väär PRIA väide, et tehingud olid näilikud. Asjaolu, et PRIA hinnangul ei ole müüdud toode käsitatav omatoodetud põllumajandusliku tootena, ei kinnita tehingute näilikkust või kunstlikkust. Varasema otsuse kehtetuks tunnistamisel, toetuse tagasinõudmisel ja uute väljamaksete tegemata jätmisel saab tugineda määruse nr 1306/2013 art-tele 54, 56 ja 63 ning määruse nr 640/2014 art 35 lg-le 1. Kaebajale heideti ette omatoodangu müügitulu nõude rikkumist. Seega puudus PRIA-l kaalumisruum ja kaebaja viited kaalumisreeglite rikkumisele ei ole põhjendatud.
5.Hobuvälja OÜ vaidlustas halduskohtu otsuse ja täiendas oma kaebust nõudega kohustada PRIA-t uuesti läbi vaatamata kaebaja maksetaotluse 31 754 eurot 38 senti.
6.Tartu Ringkonnakohus rahuldas kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks ning jättis
22.novembri 2022. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata, muutes siiski osaliselt halduskohtu põhjendusi. Otsuse põhjendused olid järgmised.
6.1.Kaebaja deklareeris omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu, mis saadi taotluse kohaselt elushobuste ning heina müügist. Halduskohus tuvastas, et 2016. a müügilepingu järgi varsad sündisid, need kuulusid kaebajale ja müüdi edasi, ning seega oleks määruse nr 14 § 2 lg 6 nõue täidetud, kui kulude kandmise saaks lugeda piisavaks. Tegelikult müüs kaebaja veel sündimata varsa ning see ei ole elushobuse müük. Tiinust ei ole võimalik füüsiliselt emasloomast eraldada, vaid see on olemuslikult ja lahutamatult märaga seotud, mistõttu saaks seda ostjale üle anda vaid koos märaga. Kuigi võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1 järgi võib müüja müügilepinguga ostjale lisaks olemasolevale üle anda ka valmistatava või tulevikus omandatava asja, ei saa meetme ega määruse eesmärgiks pidada konkreetsel majandusaastal põllumajandustootja omatoodangu müügist saadud tulu nõude kontrollimist ebamäärases tulevikus täituva tingimuse põhjal. Mära tiinust ei saa pidada renditud märast eraldiseisvaks põllumajanduslikuks tooteks, vaid mära hinda tõstvaks füüsiliseks omaduseks. Põllumajandusliku tulu saamise tingimus tähendab, et põllumajanduslik tootmine on kestnud vähemalt niikaua, et tootmistsükkel võimaldab vastavat kaupa müüa.
6.2.Hobuse Clipper ja heina müügist saadud tulu osas nõustus ringkonnakohus PRIA ja halduskohtu järeldustega. Hobuse Clipper korduvat müüki tuleb pidada vahendustegevuseks ning sellest saadavat tulu vahendustegevuse, mitte omatoodetud põllumajandussaaduse müügituluks. Ringkonnakohus möönis, et seitsme kuu jooksul 2015. a võis kaebaja hobust treenida ja ratsastada, mille tulemusena hobuse väärtus suurenes 2200 euro võrra. Samas ei saa pelgalt treenimine ja ratsastamine tekitada hobusest kaebaja omatoodangut. Kaebaja „töö“ väljundiks ei saanud hobuse treenimise puhul olla hobuse kui terviku hind, vaid hobuse treenimisest tulenev hobuse lisandväärtus. Sarnane tegevus on hõlmatud aga hobusekasvatuse mõistega.
6.3.Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et PRIA oleks pidanud otsuses tehingute näilikkust ning toetustaotluse rahuldamise tingimuste kunstlikku loomist paremini (põhjalikumalt) põhjendama. PRIA vaidlustatud otsusest sellekohaseid põhjendusi ei selgu ning põhjendusi ei asenda ka PRIA viide määruse nr 1306/2013 art-le 60. Eeltoodu ei tähenda aga siiski seda, et PRIA pidanuks esitama otsuses kaalutlused toetussumma tagasinõudmiseks, sest PRIA-l ei olnud neil tingimustel kaalumisruumi.
7.1.Ringkonnakohus kohaldas vääralt Euroopa Liidu toimimise lepingu I lisa (ELTL I lisa) art-s 38 osutatud nimekirja ja määruse nr 14 § 2 lg-s 6 sätestatud põllumajandustoote mõistet. Halduskohus leidis õigesti, et tiinuse (loote) müük kvalifitseerub põllumajanduslikuks omatoodanguks. Ringkonnakohtu seisukoht, et loode pole elusloom, on teaduslikult küsitav: 96% bioloogidest peab elu alguseks viljastumist. Ka PRIA pädevad isikud on pidanud hobuse looteid elusloomadeks. Pealegi sisaldab I lisa 5. rühma p 05.15 tooteid nimetusega „mujal nimetamata loomsed tooted“. Looted (sh hobuste omad) on maailmas laialdased müügiobjektid. Ka PRIA on toetanud sama maaelu arengukava raames hobuste sigimise biotehnoloogia läbimurret. Märas arenev loode on võrreldes katseklaasis asuva embrüoga tunduvalt enam omatoodetud toode.
7.2.Põhjendatud ei ole ringkonnakohtu järeldus, et mära tiinus tõstab mära väärtust ega ole iseseisev toode. Renditud märade tiinestamine ei ole ebaharilik. Võõra mära väärtuse tõstmine ei ole majanduslikult loogiline. Kui täku sperma on kaup, siis peab kaup olema ka sellega saavutatud tulemus. Tähtsust ei ole loote märast eraldamise võimatusel – kui pooled on kokku leppinud, et varss kuulub omandajale, pole mingit tähtsust sellel, et seda kohe üle ei anta. Pooled ei leppinud kokku teenuse osutamises, vaid kauba müügis. VÕS § 208 lg 1 kohaselt saab müügiobjektiks olla ka valmistatav või tulevikus omandatav asi.
7.3.Ringkonnakohus jättis käsitlemata kaebaja väited märade hooldamisega seotud kulude kohta.
7.4.Kaebaja omandas 5. juunil 2015 treenimata ja ratsastamata hobuse Clipper 2000 euro eest ja tõstis selle väärtuse 28.detsembriks 2015. a-ks 4200 eurole. Ka 2016. a tegeles kaebaja sama hobusega kolme kuu vältel ja hobuse väärtus kasvas 3000 euro võrra. Tegu pole vahendustegevuse, vaid uue kvaliteedi loomisega. Kaebaja juhatuse liige tegeles hobuse ratsastamisega ning endale kuuluva hobuse ratsastamine ei liigitu ühegi määruse nr 14 § 2 lg 7 EMTAK koodi alla. Endale ei saa teenust osutada.
7.5.Halduskohtu sisse toodud kulutuste määra piisavuse kriteerium on arusaamatu. Osutus kulutuste ulatuse või määra mõistele ei saa olla meelevaldne. Jääb selgusetuks, miks heina soetamine, talli ja maa rendi tasumine, seemenduskulude tasumine, karjaaedade ehitamine ja talli renoveerimine pole piisavad kulutused, et jõuda oma toodetud põllumajandustoodanguni. Vastustajal lasuks sellisel juhul kohustus selgitada, milline on hobuse pidamiseks vajalik kulutuste määr. Hobuse põhitoidus on hein, kaebaja on tõendanud 12,5 tonni heina ostmist 2015. a ja 15,4 tonni heina ostmist 2016. a, ta on omandanud 5 ha suuruse karjamaa. Terveid hobuseid polnud vaja ravida, tiinete märade puhul pole soovitatavad ka profülaktilised ega metafülaktilised ravimid. Vabapidamisel tiinete märade hooldamiseks polnud vaja osta mingeid vahendeid. Kaebajal kui pikaajalisel hobusekasvatajal on erinevaid vahendeid kogunenud.
7.6.Määruse nr 640/2014 art 35 lg 3 võimaldab toetuse tagasinõudmisel hinnata rikkumise raskust jm asjaolusid. PRIA pidanuks tagasinõudmisel esile toodud probleeme märkama juba taotluse menetlemisel. Art 35 lg 1 ei reguleeri olukorda, kus asutus hindab ümber teadaolevad faktid. Kaebaja pole loonud tingimusi kunstlikult, pole eiranud norme ega olnud hooletu. Toetuse tagasinõudmine polnud proportsionaalne.
8.PRIA vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja on endiselt seisukohal, et toetuse saamise tingimused polnud kaebaja puhul täidetud.
8.1.Kaebaja ei müünud elusloomi, vaid looteid või hobuse tiinust. Loomade embrüo, sperma ja munarakud (kokkuvõtvalt aretusmaterjal) ei ole ELTL I lisa kohased tooted, vaid määruse nr 14 § 2 lg-s 6 nimetatud ELTL I lisas nimetatud toodete töötlemisel saadud I lisaga hõlmatud või I lisaga 4(7)
3-20-1374 hõlmamata tooted, st omatoodetud põllumajandustootest saadud tooted. Tegemist ei ole veel elusloomaga ega ka ELTL I lisa 5. rühma alla kuuluva loomse tootega, kuna nimetatud rühma alla on paigutatud loomade elundid ja surnud loomad, mis kõlbmatud inimtoiduks. Aretusmaterjal saaks olla toode, mis on saadud elusloomast, kuid seejuures on eelduseks, et taotleja ise peab loomi (kulutused loomapidamisele, terviklik tootmistsükkel). Siiski pole käesolevas asjas küsimus aretusmaterjali müügis, sest müüdi sündimata varssu, mida ei ole võimalik paigutada ühegi ELTL I lisa toote alla.
8.2.Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1305/2013 art 17 kohaselt antakse toetust põllumajandustootjale, seega sätte eesmärgiks on toetada just põllumajandusliku tootmisega tegelevaid ettevõtjaid. Omatoodetud põllumajandustoode on määratlemata õigusmõiste, mida kohtupraktikas on sisustatud tulu saamiseks tehtud kulutuste kandmise ja vastava kauba müümiseks vajaliku tootmistsükli kestuse abil, s.t põllumajanduslik tootmine peab olema kestnud vähemalt nii kaua, et kaupa on võimalik müüa. Tõendamata on kaebaja piisav panus loomapidamisse ja heinakasvatusse. Ei saa välistada, et osa teenuseid on saadud tasuta või on nende eest tasunud keegi teine, kuid sellisel juhul pole taotleja ise kandnud tootmiseks piisavas ulatuses kulusid, mis õigustaks toote käsitamist sellise põllumajandusliku toodanguna, millelt laekuva müügitulu saaks arvata määruse nr 14 § 2 lg-s 1 sätestatud müügitulu hulka. Pole usutav, et kaebajal puudusid kahe aasta jooksul kulutused ravimitele, mineraalidele, hooldusvahenditele ja veterinaarteenusele. Samuti on kaebaja kahel aastal müünud sama hobust, mis 2015. a oli kaebaja omandis seitse kuud ja 2016. a kolm kuud, kuid puuduvad veenvad tõendid, millest nähtuks konkreetne panus soetatud looma edasiarendamiseks ja väärtuse tõstmiseks.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja kohtuotsused tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Kaebus tuleb rahuldada (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 1 ja lg 5 p 5). Kolleegium tühistab PRIA 16. aprilli 2020. a otsuse ja 18. juuni 2020. a vaideotsuse ning rahuldab kohustamiskaebuse.
10.Vaidlus käesolevas asjas käib määruse nr 14 § 2 lg-te 1 ja 6 tõlgendamise, täpsemini omatoodetud põllumajandusliku toote mõiste sisustamise üle. PRIA ja ringkonnakohus leiavad, et kaebaja pole saanud tulu omatoodetud põllumajanduslike toodete müügist, sest märade tiinus ja lühikeste ajavahemike järel müüdud hobune ei ole põllumajanduslikeks toodeteks, lisaks pole kaebaja kulutused ning tootmistsükli kestus vajaliku tulu saamiseks piisavad. Halduskohus leidis, et sündimata varssade müügist saadud tulu läheks määruse nr 14 § 2 lg 1 tuluna arvesse, kuid tulu saamiseks tehtud kulutuste seos konkreetsete hobustega on ähmane. Heina müügist saadud tulu ei arvestanud PRIA ja kohtud seetõttu, et kaebajal puuduvad heina tegemiseks vajalikud masinad, ta polnud heina tegemiseks kulutusi teinud ja heinateo eest maksis kaebaja juhatuse liige oma vahenditest. Neist seisukohtadest järeldub, et PRIA ja kohtud peavad omatoodetud põllumajandustoote kindlaksmääramisel oluliseks tulu ja kulu suhet ning tulu saamiseks veel ka tootmistsükli läbimist.
11.Määruse nr 14 § 2 lg 1 näeb ette: „Toetust võib taotleda äriseadustiku tähenduses ettevõtja, kelle omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu oli taotluse esitamisele vahetult eelnenud majandusaastal üle 14 000 euro ja taotluse esitamisele vahetult eelnenud teisel majandusaastal vähemalt 1200 eurot ning see moodustas mõlemal taotluse esitamisele vahetult eelnenud majandusaastal üle 50,00 protsendi kogu müügitulust.“ Sama paragrahvi lg 6 sätestab: “Põllumajanduslikud tooted selle määruse tähenduses on omatoodetud Euroopa Liidu toimimise lepingu I lisas nimetatud tooted, välja arvatud kalandus- ja vesiviljelustooted, ning nende töötlemisel saadud I lisaga hõlmatud või I lisaga hõlmamata tooted.“
5(7)
3-20-1374
12.ELTL I lisa sisaldab aluslepingu art-s 38 osutatud nimekirja, 1. rühmana on nimekirjas elusloomad ning 12. rühmana koresööt. Kuni 31. detsembrini 2022 kehtinud ELÜPS § 67 lg 1 nägi ette, et maaelu arengu toetust võib taotleda isik, kes vastab asjakohastes Euroopa Liidu õigusaktides, arengukavas ning ELÜPS-is ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud toetuse saamise nõuetele. Eesti maaelu arengukava aastate 2014–2020 kohta ei näe meetme 04 „Investeeringud materiaalsesse varasse“ all ette, mida mõista omatoodetud toodangu all. Siiski saab järeldada, et taotleja peaks olema tegutsev põllumajandusettevõte. Täpsemalt ei selgita omatoodetud toodangu mõistet ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1305/2013 art 17, mis sätestab toetuse andmise õigusliku aluse. Vastustaja juhib siiski tähelepanu sellele, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1305/2013 art 17 kohaselt antakse toetust põllumajandustootjatele või põllumajandustootjate rühmadele. See tähendab, et toetust saavad vaid põllumajandusliku tootmisega tegelevad ettevõtjad, kelle müügitulust suurema osa moodustab omatoodetud põllumajanduslike toodete või nende töötlemisel saadud toodete müük. Komisjoni delegeeritud määruse 640/2014, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1306/2013 ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi osas, otsetoetuste, maaelu arengu toetuse ja nõuetele vastavuse süsteemiga seoses kohaldatavatest maksetest keeldumise ja nende tühistamise tingimuste osas ning kõnealuste toetuste ja süsteemiga seotud halduskaristuste osas, art 2 näeb ette, et määruse (EL) nr 1306/2013 art 67 lg-s 1 osutatud ühtse süsteemi rakendamiseks kasutatakse määruse (EL) nr 1307/2013 art 4 p-s 1 ja määruse (EL) nr 1306/2013 art 67 lg-s 4 sätestatud mõisteid. Määruse 1307/2013 art 4 p 1 selgitab, et põllumajandustootja on isik, kes tegeleb põllumajandusliku tegevusega, ning põllumajanduslikuks tegevuseks on muuhulgas ka põllumajandustoodete kasvatamine või tootmine, sealhulgas saagikoristus ja põllumajandusloomade aretamine ja pidamine.
13.Määruse nr 14 määratlemata õigusmõiste „omatoodetud põllumajandustoote“ sisustamisel saab eeltoodud mõisteid arvesse võtta. Seadusandja soovis, et toetus läheks ettevõtjale, kes ise toodaks või kasvataks. Seega juhul, kui on tõendatud, et taotleja tegeles loomade aretuse või pidamisega ning elusloomi edasi müüs, on tegemist omatoodanguga. Samuti, kui rohi kasvas põllumajandustootja heinamaal ja hein sealt koristati ning tootja selle müüs, on tegemist tootja enda toodanguga. Tavapäraselt saab omatoodetud toote all mõista ise, oma vahenditega tehtud/kasvatatud toodet. Äriühingu puhul oleks tegemist äriühingu juhtimisel tehtud/kasvatatud tootega. Üldjuhul ei peeta vajalikuks omatoodetud toote puhul lähtuda sellest, kui kaua toote saamiseks aega kulutati või kui palju kulutusi selleks tehti. Seetõttu tundub ülemäärane arvestada omatoodangu mõiste sisustamisel ka praegusel juhul selliseid asjaolusid, nagu kohtud ja PRIA on esile toodud – piisav kulu, piisav tootmistsükkel. Kui tõesti täitevvõim arvas, et toetuse saamiseks on oluline omatoodangu puhul ette näha selle tootmiseks kulunud aeg ja kulutused, oleks see tulnud määruses selgelt sõnastada. Sätte mõte on, et arvesse ei võetaks teiste toodetud põllumajandustoodete vahendamist ilma taotleja panuseta toote väärtuse tõstmisse.
14.Lisaks on oluline kindlaks teha, kas taotleja tegutseb ise põllumajandustootjana või esitleb kellegi teise toodetud tooteid oma toodete pähe, luues kunstlikult toetuse saamise tingimused. Selle kindlakstegemiseks pole siiski vaja seada ajalisi piire toodangu saamiseks ega uurida detailselt, milline on tulu ja kulu suhe. Seepärast ei pea kolleegium omatoodetud põllumajandusliku toote mõiste sisustamisel vajalikuks uurida, kui pikk on märade tiinus, kui palju kulutas kaebaja konkreetse hobuse ülalpidamiseks ja miks tema viimase kahe aasta kulud ei kajasta veterinaarteenust ega ravimite ostu. Oluline on see, et kaebaja on veenvalt näidanud põllumajandusliku toodangu saamiseks vajalike vahendite olemasolu ning halduskohus on lükanud tagasi PRIA seisukoha, et kaebaja tehingud on näilikud ja ta on kunstlikult tekitanud tingimused toetuse saamiseks. Kaebaja on pidanud hobuseid, kasvatanud ja hooldanud neid, omanud heinamaad ja saanud heina müügist tulu. Ta on selleks kandnud kulutusi talli ja maa rendiks ning selgitanud usutavalt asjaolu, miks ei ole kulutatud veterinaarteenusele ja ravimitele ning hobuste ratsastamiseks vajalikele vahenditele.
6(7)
3-20-1374
15.Kolleegium leiab, et kaebaja taotluses toodud müügitulu vastab määruse nr 14 § 2 lg-te 1 ja 6 tingimustele ka juhul, kui võtta arvesse üksnes kaebaja poolt hobusele antud lisaväärtus (müügi- ja ostuhinna vahe). Hobune on elusloom ning sellisena nimetatud ELTL I lisa nimekirjas. Hobuse Clipper müüki saab seega lugeda põllumajandusliku toote müügiks ning selle müügist saadud tulu määruse nr 14 § 2 lg 1 kohaseks tuluks. Hobune kuulus kaebajale ning ostu-müügi tulemusena vahetas omanikku. PRIA leidis, et kuna hobune müüdi 2015 ja osteti järgmisel aastal tagasi, et kolme kuu pärast uuesti müüa, on tegemist vahendustegevuse, mitte ostu-müügiga. Praegusel juhul pole PRIA hinnang põhjendatud. Ei vaielda selle üle, et kaebaja hoolitses hobuse eest perioodidel, mil ta oli kaebaja omandis. Tegemist on looma pidamisega, mis kvalifitseerub põllumajanduslikuks tegevuseks. Hobuse väärtuse kasv on dokumentaalselt tõendatud.
16.Kolleegium nõustub halduskohtu seisukohaga, et tulevikus sündivate varssade müügist saadud tulu vastab määruse nr 14 § 2 lg 1 nõuetele ja tuleb arvesse võtta kui elusloomade müügist saadav tulu. Nagu kohus ja vastustaja on juba viidanud, näeb sellise tehingu tegemise võimaluse ette ka seadus. VÕS § 208 lg 1 järgi võib müüja müügilepinguga ostjale lisaks olemasolevale üle anda ka valmistatava või tulevikus omandatava asja. Omandatavaks asjaks võib olla ka loodusvili (asjaõigusseaduse § 115). Tegemist pole ebamäärases tulevikus täituva tingimusega müügilepingus, vaid konkreetsetel märadel sündivate varssade müügiga, mille toimumist on PRIA-l võimalik kontrollida. Arutlus selle üle, kas märade tiinus tõstab nende hinda, pole praegusel juhul asjakohane, sest halduskohus tuvastas, et renditud ja tiinestatud märadel sündivad varsad omandas kaebaja ja ei vaielda selle üle, et nad anti ostjatele üle. Kuna kaebaja hooldas hobuseid, korraldas nende tiinestamise ning müüs varsad uutele omanikele, kujutavad varssade müügist saadud summad selle aasta tulu, mil müügihind laekub kaebaja kontole. Määruse nr 14 § 21 lg 1 p 3 kohaselt peab taotleja PRIA-le esitatud avalduses näitama taotluse esitamisele vahetult eelnenud kahe majandusaasta omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu ja muu müügitulu toodete ja teenuste kaupa, märkides iga toote või teenuse kohta müüdud ühikute koguse ja müügitulu summa. Tootmistsüklil, mida vastustaja ja ringkonnakohus tahavad arvesse võtta, ei ole selle sätte mõttes tähtsust, sest müügitulu tuleb tõendada selle aasta raamatupidamises kajastatud dokumentidega.
17.Heina müügist saadud tulu pole põhjust jätta seepärast arvestamata, et kaebajal puuduvad heinaniidumasinad ja raamatupidamisest ei nähtu heina tegemise kulu. Oluline on see, et kaebajal on olemas põld, kust heina niita, heina tegemine usutavalt ja heina müük dokumentaalselt tõendatud. Väidetavalt aitas naaber kaebajat heinateoga ja mil viisil naabrile tasuti, ei ole praeguse vaidluse asjaoludest lähtuvalt määrav.
18.Nagu juba märgitud, tuvastas halduskohus, et kaebaja tehingud ei olnud näilikud ning ta pole loonud tingimusi toetuse saamiseks kunstlikult. Kaebaja on põllumajandustootja, kes tegeleb põllumajanduslike toodete tootmise ja kasvatamisega, sealhulgas hobuste pidamisega ning on saanud nõutaval määral tulu omatoodetud saaduste müügist. Müüdud tooted sisalduvad ELTL I lisa nimekirjas. Kuivõrd kaebuse rahuldamise korral algne toetuse määramine kehtib, on põhjus ka maksetaotlus uuesti läbi vaadata. Seega tuleb kohtute otsused tühistada ja esitatud kaebus rahuldada.
19.HKMS § 108 lg 1 kohaselt tuleb PRIA-l hüvitada kaebaja menetluskulud. Kaebaja on tasunud kolme kohtuastme peale kokku 85 eurot riigilõivu ning kassatsiooniastmes 1872 eurot õigusabi eest. Õigusabikulud tuleb välja mõista koos käibemaksuga. Kokku tuleb PRIA-lt välja mõista 1957 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.