1.Audiitortegevuse järelevalve nõukogu otsustas 11.01.2022 otsusega nr 804 lõpetada Audiitorkontroll OÜ ja vandeaudiitor X suhtes 11.04.2019 ja 08.12.2020 algatatud uurimismenetlused, tunnistada Audiitorkontroll OÜ tegevusluba kehtetuks ja võtta Xlt ära vandeaudiitori kutse.
2.Audiitorkontroll OÜ ja X esitasid Audiitortegevuse järelevalve nõukogu 11.01.2022 otsuse nr 804 peale vaide, mille Audiitortegevuse järelevalve nõukogu jättis 07.04.2022 vaideotsusega rahuldamata.
3-22-1051
3.Audiitorkontroll OÜ ja X esitasid 09.05.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Audiitortegevuse järelevalve nõukogu 11.01.2022 otsuse ja 07.04.2022 vaideotsuse tühistamiseks.
4.Tallinna Halduskohus võttis 13.05.2022 määrusega kaebuse menetlusse.
5.Audiitorkontroll OÜ ühines 12.07.2022 KV Auditeerimine OÜ-ga ja kustutati äriregistrist.
6.KV Auditeerimine OÜ avaldas 07.11.2022 soovi astuda Audiitorkontroll OÜ asemel kaebajana menetlusse.
7.Tallinna Halduskohus lubas 08.11.2022 määrusega KV Auditeerimine OÜ-l astuda Audiitorkontroll OÜ asemel kaebajana menetlusse.
8.Vastustaja esitas 31.05.2023 Tallinna Halduskohtule taotluse jätta KV Auditeerimine OÜ osas kaebus HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. KV Auditeerimine OÜ-l puudub kaebeõigus, sest audiitorettevõtja tegevusluba ei saa üle minna. Järelikult ei saa Audiitorkontroll OÜ tegevusloaga seotud õigused ühinemise käigus õigusjärgluse korras üle minna.
9.Tallinna Halduskohus lõpetas 03.10.2023 määrusega haldusasja menetluse KV Auditeerimine OÜ kaebust puudutavas osas (resolutsiooni p 2). Halduskohus nõustus vastustajaga, et on ebaõigesti lubanud Audiitorkontroll OÜ õigusjärglasel KV Auditeerimine OÜ-l astuda kaebajana menetlusse. Audiitortegevuse seaduse (AudS) § 86 p-de 2, 3 ja 4 järgi ei ole audiitorettevõtjale antav tegevusluba üle antav, vaid on seotud konkreetse audiitorettevõtjaga. Audiitorettevõtjal ei ole keelatud ühineda, kuid kui tegemist on ühendatava ühinguga, siis temale antud tegevusluba ei lähe ühinemise käigus ühendavale ühingule üle. Praegusel juhul oli Audiitorkontroll OÜ ühendatavaks ühinguks ja KV Auditeerimine OÜ ühendavaks ühinguks. Seega isegi kui kohtumenetluse tulemusena peaks selguma, et vastustaja tunnistas Audiitorkontroll OÜ tegevusloa õigusvastaselt kehtetuks ja vastustaja 11.01.2022 otsus tuleks tühistada, ei taastuks selle tulemusena Audiitorkontroll OÜ tegevusluba. Audiitorkontroll OÜ õigusvõime on lõppenud ja tema tegevusluba ei saa üle minna teisele ühingule. Audiitorkontroll OÜ tegevusloa kehtetuks tunnistamine ei puuduta KV Auditeerimine OÜ subjektiivseid õigusi, tal puudub õigus kehtetuks tunnistatud tegevusluba endale saada, seega puudub tal õigus menetluses osaleda. Menetlus tuleb Audiitorkontroll OÜ tegevusluba puudutavas osas HKMS § 152 lg 1 p 5 alusel lõpetada.
MENETLUOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
10.KV Auditeerimine OÜ palub määruskaebuses halduskohtu 03.10.2023 määruse resolutsiooni p 2 tühistada ja saata asi halduskohtule menetluse jätkamiseks tema kaebust puudutavas osas. KV Auditeerimine OÜ osas ei oleks tohtinud menetlust lõpetada enne kaebajatele seisukohtade ja taotluste esitamiseks antud tähtaja möödumist ja ilma kaebajale võimaluse andmiseta kaebuse muutmiseks. Audiitorkontroll OÜ registrist kustutamise tõttu lõppes küll Audiitorkontroll OÜ tegevusluba ja see ei taastuks, kuid see ei tingi vääramatult menetluse lõpetamist. Vaidluse aluseks on 2(5)
3-22-1051 õigussuhe, mis võimaldab õigusjärglust ja seega kaebaja nõude menetlemist. Audiitorühingu tegevusloast tuleneb õigussuhe, mis on laiem tegevusloa omamise faktist. Tegevusloa äravõtmise vaidlustamisel ei ole algselt esitatud tühistamiskaebus ainus kaebuse liik, mida kaebajal on võimalik esitada. Kaebajal on õigus muuta kaebuse eset ja nõuda menetluse jätkamist. Kohus ei teinud kaebajale ettepanekut kaebuse muutmiseks. KV Auditeerimine OÜ-l on õigus nõuda tegevusloa taastamise asemel ühendatud ühingu suhtes toimunud tegevusloa äravõtmise otsuse õigusvastasuse tuvastamist ning sellest tulenevat kahju hüvitamist, mida ta ka talle taotluste esitamiseks määratud aja jooksul kavatses teha.
11.Vastustaja palus jätta määruskaebus rahuldamata. Määruskaebuse esitaja etteheide menetlusõiguste kasutamise mittevõimaldamise kohta ei ole põhjendatud. Ei ole eluliselt usutav, et kaebaja soovis kaebuse eset muuta. Kaebaja kaasati menetlusse halduskohtu 08.11.2022 määrusega, kuid sellele järgnenud 11 kuu jooksul ei esitanud kaebaja täiendavaid nõudeid. Määruskaebuses pole viidatud ka nõudele, mida määruskaebuse esitaja soovis kohtule esitada. Halduskohtu seisukohad on õiguspärased. Määruskaebuse esitaja ei ole ühinemise tulemusena omandanud Audiitorkontroll OÜ-le kuulunud tegevusloast tulenevaid õigusi ja kohustusi. AudS § 82 lg 2 järgi ei ole tegevusluba üleantav ning selle kasutamine teise isiku poolt on keelatud. Järelikult ei kaasne määruskaebuse esitaja ja Audiitorkontroll OÜ ühinemise tulemusena õigusjärglust tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 mõttes. Määruskaebuse esitaja võimaliku õigusjärgluse kaudu omandatud kaebeõigus peaks võrsuma otsusest nr 804 ning ka määruskaebuse esitaja võimalikud nõuded peaksid seonduma otsusega nr 804. HKMS § 49 lg 1 osas on õiguskirjanduses leitud, et kohus ei või kaebuse muutmist aktsepteerida, kui muudetud kaebus poleks kaebeõiguse puudumise tõttu võimalik. Praegusel juhul ongi tegemist olukorraga, kus määruskaebuse esitajal puudub kaebeõigus otsuse nr 804vaidlustamiseks. Ilmselgelt ei saaks AudS § 82 lg-st 2 tulevate piirangute tõttu määruskaebuse esitaja esitada samasisulist kaebust otsuse nr 804 tühistamiseks, nagu seda tegi Audiitorkontroll OÜ, sest määruskaebuse esitajal ei ole kunagi olnud audiitortegevuse tegevusluba. Audiitorkontroll OÜ-lt audiitortegevuse tegevusloa äravõtmine ei riku määruskaebuse esitaja õigusi. HKMS § 45 lg 2 järgi võib tuvastamiskaebuse esitada vaid juhul, kui õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid, kusjuures hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Määruskaebuse esitaja ei ole põhjendanud, miks tal peaks olema võimalik esitada otsusest nr 804 tulenevalt vastustaja vastu hüvitamiskaebus. Samuti puudub määruskaebuse esitajal otsuse nr 804 suhtes tuvastushuvi, kuna tulevikku silmas pidades ei oma tähtsust, kas otsus nr 804 oli õigusvastane või mitte.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Halduskohus lõpetas määrusega haldusasja menetluse KV Auditeerimine OÜ kaebust puudutavas osas HKMS § 152 lg 1 p 5 alusel, kuna õigussuhe, milles vaidlus on tekkinud, ei võimalda õigusjärglust.
13.Poolte vaidlus on tekkinud tegevusloa kehtetuks tunnistamisest. Äriseadustiku § 391 lg 4 kohaselt läheb ühinemisel ühendatava ühingu vara, sealhulgas kohustused, üle ühendavale ühingule. AudS § 82 lg 2 järgi ei ole tegevusluba üleantav ning selle kasutamine teise isiku poolt on keelatud. Vaidlustatud haldusaktiga kehtetuks tunnistatud tegevusluba oli 3(5)
3-22-1051 adresseeritud Audiitorkontroll OÜ-le ja on seaduse järgi temaga lahutamatult seotud, mistõttu ei saa see õigusjärgluse korras KV Auditeerimine OÜ-le üle minna. Halduskohus leidis õigesti, et vaieldav õigussuhe ei võimaldanud õigusjärglust. KV Auditeerimine OÜ ei saa Audiitorkontroll OÜ õigusjärglasena nõuda vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse tühistamist.
14.Pooled vaidlevad selle üle, kas halduskohtul oli õigus lõpetada menetlus HKMS § 152 lg 1 p 5 alusel, andmata kaebajale võimalust kaebuse muutmiseks.
15.Nii kaebaja kui ka tema õiguseellase eesmärk halduskohtusse pöördumisel oli tühistamisnõudega taastada audiitorteenuse osutamist võimaldava tegevusloa kehtivus. Tegevusloa kehtivus lõppes kohtumenetluse ajal audiitorühingute ühinemisel ühendataval ühingul ühinemise kandmisega äriregistrisse (AudS § 86 p 3). Seetõttu lõppes tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse mõju. Kaebajale ei saa vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamisega tekkida tegevusluba. Riigikohus on leidnud, et kui haldusakti mõju on täielikult lõppenud, on tühistamiskaebus õiguskaitsevajaduse äralangemise tõttu menetluslikult lubamatu ning lähtuda tuleb analoogiast HKMS § 152 lg 1 p-ga 4 ja lg‐ga 2 (vt Riigikohtu 28.10.2020 määrus asjas nr 3-20-580, p 10 ja Riigikohtu 13.11.2014 otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 14). Seega tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üleminek on võimalik ka juhul, kui haldusakti mõju on muul moel lõppenud (vt ka Einar Vene. Ajaline faktor halduskohtumenetluses tühistamisja kohustamiskaebuse lahendamist ning rahuldamist mõjutava tegurina. Doktoritöö. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2017. lk-d 174 ja 181). Õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminek HKMS § 152 lg 2 alusel teenib ressursside otstarbeka kasutamise eesmärki olukorras, kus kohus ja menetlusosalised on kohtuasja menetluse käigus olulise osa vaidluse lahendamiseks vajalikust tööst ära teinud. Samuti on säte abiks kaebajale, kes on valinud oma õiguste kaitseks õigel ajal õige õiguskaitsevahendi, kuid kelle esitatud nõuet pole muutunud asjaolude tõttu enam võimalik rahuldada. Nende eesmärkide valguses ei ole kohus, kes otsustab kaebuse muutmise lubatavuse üle HKMS § 152 lg 2 alusel, seotud tuvastamiskaebuse esitamise piirangutega, mis on sätestatud HKMS § 45 lg-s 2 (vt Riigikohtu 28.10.2020 määrus asjas nr 320-580, p 12).
16.Tegevusloa kehtetuks tunnistamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet ei ole võimalik pidada praeguses menetlusstaadiumis ilmselgelt perspektiivituks. Kaebaja on määruskaebuses avaldanud tahet jätkata menetlust tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks ja haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul saab kahju hüvitamise nõue minna üldõigusjärglasele üle. AudS § 82 lg 2 ja § 86 p 3 eesmärk on eelkõige tagada kutsetegevust teostava audiitorühingu vastavus seaduses sätestatud nõuetele ka pärast ühinemist. Asjaolu, et tegevusluba ei ole üleantav ja selle kehtivus on lõppenud, ei tähenda, et kaebajal puudub õigus nõuda tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse õigusvastasuse tuvastamist ja sellega tekitatud kahju hüvitamist. Seadusega ette nähtud üldõigusjärgluse tõttu läheb ühinemisel ühendatava ühingu vara üle ühendavale ühingule (ÄS § 391 lg 4). Kohtupraktika ja erialakirjanduse kohaselt ei ole rahalised nõuded üldjuhul lahutamatult seotud võlgniku ega võlausaldaja isikuga ning õigusjärglus peaks seega olema võimalik (vt Tallinna Ringkonnakohtu 02.03.2023 määrus asjas nr 2-22-3694, p 11; Parrest, I. TsMS § 428, komm 3.4.1, alapunkt b – Kõve, V. jt. (koost). Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, Juura 2017). Tegemist on varalise kahjuga, mille hüvitamise nõuet ei ole üle antud eriõigusjärgluse, vaid üldõigusjärgluse korras.
17.HKMS § 2 lg 5 kohaselt tagab kohus igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu (vt ka Riigikohtu 27.11.2013 määrus asjas nr 3-3-1-62-13, p‐d 14–15). Kui esialgse kaebuse eesmärgi saavutamine pole tühistamisnõudega enam võimalik, siis peab 4(5)
3-22-1051 halduskohus kaebajale selgitama kaebuse muutmise vajadust (Riigikohtu 27.10.2015 määrus asjas nr 3-3-1-31-15, p 11) või andma kaebajale võimaluse taotleda menetluse jätkamist (vt Tallinna Ringkonnakohtu 08.12.2023 määrus asjas nr 3-23-782, p 7). Seejuures on kaebajal võimalik muuta ka sellist kaebust, mille kohus saaks HKMS § 121 alusel tagastada (vt Riigikohtu 14.04.2016 määrus asjas nr 3-3-1-7-15, p 14). HKMS § 2 lg 6 sätestab, et kohus tagab kõigis asja lahendamiseks olulistes küsimustes menetlusosalistele tõhusa ja võrdse võimaluse esitada ja põhjendada oma seisukohti ning vaielda vastu teiste menetlusosaliste seisukohtadele või toetada neid. HKMS § 27 lg 1 p 7 järgi on menetlusosalistel mh õigus vaielda vastu teiste menetlusosaliste taotlustele ja põhjendustele.
18.Kaebuse läbi vaatamata jätmise taotluse ja õigusjärgluse üle otsustamine oli kaebaja jaoks oluline küsimus. Kaebaja ärakuulamine olukorras, kus halduskohus oli varem õigusjärglust aktsepteerinud, oleks välistanud üllatusliku õigusliku hinnangu andmise selles küsimuses. Ringkonnakohus jagab kaebaja seisukohta, et halduskohus oleks pidanud enne menetluse lõpetamist andma kaebajale võimaluse selgitada kaebuse muutmise või menetluse jätkamise vajadust ja lisaks ära kuulama ka vastustaja arvamuse selles küsimuses (vt Riigikohtu 14.05.2007 otsus asjas nr 3-3-1-18-07, p 25).
19.Kuna halduskohus jättis menetlusnorme rikkudes selgitamata, et määruskaebuse esitajal on võimalik nõuda vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamist ja sellega tekitatud kahju hüvitamist ega teinud talle ettepanekut kaebust muuta, on tema kaebuse osas menetlus ebaõigesti lõpetatud.
20.Seetõttu tuleb määruskaebus rahuldada ning halduskohtu määruse resolutsiooni p 2 tühistada.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.