Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-21-1506 29. veebruar 2024 Maria Lõbus XXi kaebus Viru Vangla 29. märtsi 2021. a käskkirja nr 6-2/230-1 ja 6. mai 2021. a käskkirja nr 6-3/338-1 tühistamiseks Kaebaja – XX Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Agu Rillo Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XXi kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 1. aprill 2024. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses ( lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist ( lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse ( lõige 6).
1.Viru Vangla määras 29. märtsi 2021. a käskkirjaga nr 6-2/230-1 kinnipeetav XXi (edaspidi kaebaja) tööle majandustööde abitööliseks koristaja ametikohale tähtajatult alates 1. aprillist 2021. Käskkirjast nähtuvalt anti kaebajale enne käskkirja koostamist võimalus ära kuulamiseks. Kaebajat teavitati 19. märtsil 2021 majandustööle määramisest ning anti võimalus esitada omapoolne seisukoht hiljemalt 22. märtsi 2021. a hommikuseks loenduseks. 29. märtsi 2021. a seisuga ei olnud kaebaja oma seisukohta esitanud. Meditsiiniosakonna arst kooskõlastas
4.märtsil 2021 kaebaja tööle määramise. Arst leidis, et kaebaja on vanglas võimeline töötama osaliselt, st ta saab teha kergemaid majandustöid (nt koristada).
2.Kaebaja esitas 21. aprillil 2021 vaide Viru Vangla 29. märtsi 2021. a käskkirja nr 6-2/230-1 kehtetuks tunnistamiseks.
3.Viru Vangla tunnistas 6. mai 2021. a käskkirjaga nr 6-3/338-1 kaebaja süüdi vangistusseaduse (VangS) § 67 punkti 1 ja § 37 lõike 1 rikkumises ning karistas teda seitsmeks ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Käskkirjast nähtuvalt keeldus kaebaja 6. aprillil 2021 täitmast tööle asumise korraldust, viidates terviseprobleemidele. Meditsiiniõde hindas kaebaja töövõimeliseks. Kaebaja keeldus täitmast ka korduvat tööle asumise korraldust. Sellega rikkus kaebaja kohustust alluda vanglaametniku korraldusele ja teha tööd. Kaebaja oli sel hetkel süüdimõistetu staatuses ja kohustatud töötama. Kaebaja pani toime raske rikkumise. Korraldusele allumatusega seatakse ohtu vangla julgeolek, sest allumatus võib kujuneda vastuhakuks, samuti annab see negatiivset eeskuju teistele kinnipeetavatele ning loob olukorra, kus distsipliini tagamine on olulisel määral raskendatud. Vanglateenistuse eesmärk on suunata kinnipeetav õiguskuulekale käitumisele ning üheks viisiks edaspidist elu õiguskuulekalt elada on tööoskuste ja -harjumuse tekitamine. Lisaks väljendab tööst keeldumine kaebaja otsest vastupanu vanglasüsteemile ja kehtivale õiguskorrale. Kaebajal oli rikkumise toimepanemise päeval kaks kehtivat distsiplinaarkaristust, mõlemad noomitused. Kuna kaebaja rikkumine oli raske, on proportsionaalne ja eesmärgipärane kaebajat karistada kartserisse paigutamisega seitsmeks ööpäevaks. See on piisav karistus, et kaebaja mõistaks oma rikkumise tõsidust ja saaks teha järeldusi, mis võivad mõjutada teda edaspidi õiguskuulekalt käituma.
4.Kaebaja esitas 24. mail 2021 vaide Viru Vangla 6. mai 2021. a käskkirja nr 6-3/338-1 kehtetuks tunnistamiseks.
5.Viru Vangla jättis 8. juuni 2021. a vaideotsusega nr 6-12/112-2 kaebaja vaide 29. märtsi 2021. a käskkirja nr 6-2/230-1 kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata.
6.Viru Vangla jättis 25. juuni 2021. a vaideotsusega nr 6-12/151-2 kaebaja vaide 6. mai 2021. a käskkirjaga nr 6-3/338-1 kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata.
7.Viru Vangla tunnistas 2. juuli 2021. a käskkirjaga nr 6-2/230-2 alates 1. juulist 2021 kehtetuks Viru Vangla 29. märtsi 2021. a käskkirja nr 6-2/230-1. Käskkirjast nähtuvalt märkis Tartu Ringkonnakohus oma 30. juuni 2021. a määruses asjas nr 1-20-1503, et kaebaja viibib praegu kinnipidamisasutuses vahistatuna. VangS § 93 lõike 7 kohaselt ei ole vahistatu kohustatud töötama.
8.Kaebaja esitas 4. juulil 2021 kaebuse Viru Vangla 29. märtsi 2021. a käskkirja nr 6-2/230-1 ja 6. mai 2021. a käskkirja nr 6-3/338-1 tühistamiseks. Kaebaja leiab, et Viru Vangla 29. märtsi 2021. a käskkiri nr 6-2/230-1 tuleb tühistada algusest peale. Kaebaja märkis,
3-21-1506 et jääb vaietes esitatud põhjenduste juurde ja palub nendega arvestada kui kaebuse põhjendustega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Kaebaja on seisukohal, et Viru Vangla 29. märtsi 2021. a käskkiri nr 6-2/230-1 ja 6. mai 2021. a käskkiri nr 6-3/338-1 on õigusvastased ning tuleb tühistada. 1) Kaebaja suhtes ei olnud tööle määramise käskkirja tegemise ega tööle asumise korralduse andmise ajal jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust. Kaebaja oli sel ajal vahistatu. Harju Maakohtu 28. mai 2020. a otsus asjas nr 1-18-437, millega kaebajale mõisteti kaheksa aastat vangistust, ei olnud veel jõustunud. Tallinna Ringkonnakohtu 9. septembri 2020. a otsusega asjas nr 1-20-1503 mõisteti kaebajale kuus kuud vangistust, mis oli juba enne tööle määramise käskkirja andmist ära kantud. VangS § 93 lõikest 7 tulenevalt ei ole vahistatu kohustatud töötama. Tööle asumise korraldus oli tühine. 2) Vangla jättis kaebaja enne tööle määramise käskkirja andmist ära kuulamata. Kontaktisik T. Tiivas teavitas kaebajat 19. märtsil 2021, et kaebaja määratakse tööle, ja küsis, kas kaebaja soovib vastuväiteid esitada. Kaebaja vastas, et esitab kindlasti vastuväited. Kaebaja ei valda eesti keelt ega saanud aru, et vastuväited tuleb esitada 22. märtsi 2021. a hommikuseks loenduseks. Kaebaja teavitas mitu päeva järjest valvureid, et soovib näha T. Tiivast, et anda üle vastuväited ja muud dokumendid. Kontaktisik ei tulnud. Seetõttu ei saanudki kaebaja enne käskkirja andmist oma seisukohti esitada. Kaebaja esitas need pärast seda, kui talle tuldi tööle määramise käskkirja tutvustama. Hea halduse tava kohaselt oleks vangla pidanud kaebajalt üle küsima, kus on vastuväited, sest vangla teadis, et kaebaja soovis neid esitada. 3) Tööle määramisel ei ole arvestatud, et kaebajal on terviseprobleemid (arst määras kaebaja kirurgi vastuvõtule). Samuti ei ole tööle määramisel ega distsiplinaarmenetluses arvestatud sellega, et kaebaja kuulub koroonaviiruse riskirühma ja on kõrges vanuses. 4) V8 osakonda koristab iga päev kaks korda 6−8 kinnipeetavat, mistõttu puudus igasugune vajadus kaebajat 6. aprillil 2021 tööle sundida ja keeldumise eest karistada. Vangla ei ole väitnud, et kaebaja tööle sundimine oli vältimatult vajalik või et kaebaja pärast jäi osakond koristamata või et ohtu sattus vangla julgeolek või kellegi elu ja tervis. 5) Seitsmeööpäevane kartserikaristus rahumeelselt majandustöö tegemisest keeldumise eest on ilmselgelt ebaproportsionaalne karistus. Tööle asumisest keeldumine ei ole selline rikkumine, mille eest võib karistada kartseriga. Põhjendamatu on vangla seisukoht, et tööst keeldumine on raske rikkumine. Vangla ei ole põhjendanud, miks rikkumine on raske. Kaebaja keeldumine ei saanud ka olla negatiivseks eeskujuks teistele kinnipeetavatele, sest tööle asumise korraldus anti kaebajale kambris ja keegi teine ei tea, et kaebaja keeldus tööle asumast.
Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
1) Kaebaja paiknes Viru Vanglas kohtuotsusega nr 1-20-1503, mis jõustus 17. novembril 2020, määratud kuuekuulise vangistuse täitmiseks. Viru Vangla pöördus 26. mail 2021 Viru Maakohtu poole päringuga, kuivõrd selleks ajaks oli möödunud kuus kuud kohtuasjas nr 1-20-1503 määratud ja jõustunud karistuse kandmisest. Vangla ei esitanud küsimust, kas kaebaja oli kogu Viru Vanglas viibimise ajal vahistatu (nagu kaebusest võiks aru saada) ning
3-21-1506 Tartu Ringkonnakohus ei ole oma 30. juuni 2021. a määruses antud küsimusse süüvinud. See ei olnud ka oluline, kuivõrd ringkonnakohtu määruse tegemise ajaks oli kaebaja igal juhul vahistatu staatuses seetõttu, et kohtuasjas nr 1-20-1503 mõistetud karistuse aeg oli möödunud. Vangla jääb seega seisukohale, et kaebaja tööle määramise ning tema poolt rikkumise toimepanemise ajal oli kaebaja süüdimõistetu kohtuotsuse nr 1-20-1503 järgi. 2) Vangla on haldusmenetluses hinnanud kaebaja töövõimet ning pidanud võimalikuks kaebaja poolt majandustööl osalemist. Vastustajal puudub igasugune põhjus kahelda vangla tervishoiutöötajate pädevuses, kes on hinnanud kaebaja töövõimeliseks. Vangla tervishoiutöötajale on teada vangla majandustöö laad ning tingimused, mistõttu saab ta sellega arvestada kooskõlastuse andmisel. 3) Käskkirjas on piisavalt ja arusaadavalt põhjendatud, miks on kaebaja puhul just seitsme ööpäeva pikkune kartserisse paigutamine võrreldes teiste karistusliikidega kõige õigem. Määratud karistus on rikkumise iseloomu arvestades proportsionaalne.
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
11.Vaidluse all on Viru Vangla 29. märtsi 2021. a käskkirja nr 6-2/230-1 ja 6. mai 2021. a käskkirja nr 6-3/338-1 õiguspärasus. Esimese käskkirjaga määrati kaebaja majandustööle ning teise käskkirjaga karistati teda distsiplinaarkorras 6. aprillil 2021 tööle asumise korralduse täitmata jätmise eest.
12.Kohus märgib, et Tallinna Ringkonnakohus on 31. jaanuari 2023. a otsuses haldusasjas nr 3-21-1822 hinnanud Viru Vangla 2. juuni 2021. a käskkirja nr 6-3/428-1 õiguspärasust. Selle käskkirjaga määrati kaebajale seitsmeööpäevane kartserikaristus selle eest, et ta ei allunud
6.mail 2021 tööle asumise korraldusele. Haldusasjas nr 3-21-1822 tehtud ringkonnakohtu otsuses väljendatud seisukohad on suures osas asjakohased ka siinses asjas.
13.Kaebaja on väitnud, et ta oli tööle määramise käskkirja andmise ajal (29. märtsil 2021) ja praeguses asjas vaidluse all oleva tööle asumise korralduse täitmata jätmise ajal (6. aprillil 2021) vahistatu staatuses ega olnud seetõttu VangS § 93 lõikest 7 tulenevalt kohustatud töötama. Kaebaja on oma seisukoha toetuseks viidanud muu hulgas Tartu Ringkonnakohtu 30. juuni 2021. a määrusele kriminaalasjas nr 1-20-1503.
13.1.Tartu Ringkonnakohtu 30. juuni 2021. a määrusest nr 1-20-1503 ei saa teha mingeid järeldusi selle kohta, milline oli kaebaja staatus 29. märtsi 2021. a ja 6. aprilli 2021. a seisuga, vaid kõnealuses määruses on selgitatud kaebaja staatusega seonduvat üksnes vastuseks Viru Vangla 26. mai 2021. a taotlusele, milles oli soovitud teada, kas kaebajat tuleks ka pärast
17.maid 2021 (s.o pärast kuue kuu möödumist Tallinna Ringkonnakohtu 9. septembri 2020. a otsuse nr 1-20-1503 jõustumisest) käsitada süüdimõistetuna, nagu on leidnud prokuratuur, või on ta siiski vahistatu, nagu on leidnud kaebaja ja tema kaitsja. Tartu Ringkonnakohus selgitas 30. juuni 2021. a määruses, et kuna 9. septembri 2020. a otsusega mõistetud kuue kuu pikkune vangistus on kantud ja kriminaalasjas nr 1-18-437 mõistetud vangistus ei ole jõustunud ning samas asjas kaebaja suhtes tehtud vahistamisotsus on jätkuvalt kehtiv, siis viibib kaebaja määruse tegemise seisuga vanglas vahistatuna. Seega tuvastati määrusega üksnes kaebaja staatus 30. juuni 2021. a seisuga.
3-21-1506
13.2.Ebaõige on kaebaja väide, et ta oli 29. märtsiks 2021 ja 6. aprilliks 2021 ära kandnud Tallinna Ringkonnakohtu 9. septembri 2020. a otsusega kriminaalasjas nr 1-20-1503 mõistetud kuuekuulise vangistuse.
13.3.Tallinna Ringkonnakohtu 9. septembri 2020. a otsusega kriminaalasjas nr 1-20-1503 karistati kaebajat kuue kuu pikkuse vangistusega ning samas suurendati temale Harju Maakohtu 28. mai 2020. a otsusega kriminaalasjas nr 1-18-437 mõistetud vangistust ja mõisteti talle liitkaristuseks vangistus 8 aastat 6 kuud, lugedes karistuse kandmise alguseks 2. augusti 2017 (s.o alates kriminaalasjas nr 1-18-437 kohaldatud eelvangistuse algusest, mis oli maakohtu 28. mai 2020. a otsusega karistusseadustiku (KarS) § 68 lõike 1 alusel loetud karistusaja hulka). Tallinna Ringkonnakohtu 9. septembri 2020. a otsus jõustus Riigikohtu 17. novembri 2020. a määrusega, millega ei võetud kaebaja kaitsja kassatsiooni menetlusse. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14. juuni 2021. a otsusega kriminaalasjas nr 1-18-437 maakohtu 28. mai 2020. a otsuse mh kaebajale mõistetud 8-aastase vangistuse osas ja mõistis kaebajale uue otsusega karistuseks 12 aastat vangistust, määrates karistusaja alguseks 2. augusti 2017. Ringkonnakohtu otsus jõustus selles osas Riigikohtu 10. novembri 2021. a määrusega, millega jäeti XX kaitsja kassatsioon menetlusse võtmata. Riigikohus rahuldas 16. novembri 2021. a otsusega kriminaalasjas nr 1-20-1503 osaliselt kaebaja kaitsja teistmisavalduse, uuendas kriminaalmenetluse ja tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 9. septembri 2020. a otsuse osas, millega kaebajale mõisteti KarS § 65 lõike 1 alusel liitkaristus. Riigikohus leidis, et ringkonnakohus eksis, liites kaebajale mõistetud karistusele varasema karistuse, mis ei olnud veel jõustunud. Ülejäänud osas (sh kaebaja karistamine 6 kuu pikkuse vangistusega) jäeti ringkonnakohtu otsus muutmata. Harju Maakohtu 26. augusti 2022. a määrusega nr 1-20-1503 (jõustus edasi kaebamata 15. septembril 2022) on Tallinna Ringkonnakohtu 9. septembri 2020. a ja 14. juuni 2021. a otsustega kaebajale mõistetud karistused praeguseks uuesti liidetud, lugedes kriminaalasjas nr 1-20-1503 mõistetud 6-kuuline vangistus kaetuks kriminaalasjas nr 1-18-437 mõistetud 12-aastase vangistusega ning mõistetud kaebajale liitkaristuseks 12 aastat vangistust ja karistuse kandmise alguseks loetud 2. august 2017.
13.4.Kaebajal olnuks Tallinna Ringkonnakohtu 9. septembri 2020. a otsusega nr 1-20-1503 mõistetud liitkaristust reaalselt võimalik kandma asuda üksnes juhul, kui Harju Maakohtu 28. mai 2020. a otsusega nr 1-18-437 mõistetud karistus jõustub. Tuleb arvestada, et kriminaalasjas nr 1-20-1503 tehtud otsuse jõustumine ei saanud n-ö jõustada kriminaalasjas nr 1-18-437 kaebajale mõistetud karistust, mille kohta puudus jõustunud kohtuotsus. Olukorras, kus 9. septembri 2020. a otsusega mõistetud kergema karistuse võrra KarS § 64 lõike 1 alusel suurendatud raskem samaliigiline karistus ei olnud jõustunud (ja tühistati hiljem ringkonnakohtu 14. juuni 2021. a otsusega), tuleb järeldada, et 9. septembri 2020. a otsuse alusel sai toimuda üksnes 6-kuulise vangistuse kandmine alates 17. novembrist 2020. Kuna kaebajat ei olnud kriminaalasjas nr 1-20-1503 vahistatud, vaid tema vahistamine seondus kriminaalasjaga nr 1-18-437 (kaebaja peeti Eesti Vabariigi poolt 14. juulil 2017 välja antud Euroopa vahistamismääruse alusel kinni 2. augustil 2017), siis tuleb 9. septembri 2020. a otsusega mõistetud karistuse kandmise algust arvestada alates otsuse jõustumisest (kriminaalmenetluse seadustiku § 410 lõige 1), sest puudub selline eelvangistuse aeg, mida saaks KarS § 68 lõike 1 alusel karistusaja hulka arvata. Järeldust, et kuna üks osa 9. septembri 2020. a otsusega mõistetud liitkaristusest polnud jõustunud, siis ei saanud sellega arvestada, toetavad ka Tartu Ringkonnakohtu 30. juuni 2021. a määruses (punktid 5–6) väljendatud seisukohad. Kokkuvõtlikult viibis kaebaja Tallinna Ringkonnakohtu 9. septembri 2020. a otsuse kriminaalasjas nr 1-20-1503 alusel ajavahemikul 17. november 2020 – 17. mai 2021 Viru Vanglas kinnipeetava staatuses, kuigi oli samal ajal kriminaalasjas nr 1-18-437 jätkuvalt ka vahistatu. Sellises olukorras tuli tema suhtes kohaldada süüdimõistetu kinnipidamisrežiimi,
3-21-1506 arvestades lisaks vahistatu staatusega kaasnevaid erisusi (nt Riigikohtu 21. aprilli 2008. a otsus nr 3-3-1-84-07, punkt 15; 17. novembri 2008. a otsus nr 3-3-1-54-08, punkt 9). Kuna kaebaja oli 29. märtsi 2021. a ja 6. aprilli 2021. a seisuga mh kinnipeetav, mitte üksnes vahistatu, siis laienes temale ka VangS § 37 lõike 1 järgne kohustus vanglas töötada.
14.Kaebaja leidis, et vastustaja jättis ta enne 29. märtsi 2021. a käskkirja nr 6-2/230-1 andmist ära kuulamata. Kaebaja ei saanud enda sõnul eesti keele oskuse puudumise tõttu aru, et vastuväited tuleb esitada 22. märtsi 2021. a hommikuseks loenduseks. Samuti osutas kaebaja sellele, et teavitas mitu päeva järjest valvureid, et soovib näha kontaktisikut, et anda üle vastuväited ja muud dokumendid, kuid kontaktisik ei tulnud. Kaebaja leiab, et vastustaja oleks pidanud temalt üle küsima, kus on vastuväited. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lõike 1 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebajat 17. märtsi 2021. a teavitusega informeeritud kavatsusest määrata ta majandustöödele ja antud talle võimalus esitada oma kirjalik seisukoht hiljemalt 22. märtsi 2021. a hommikuseks loenduseks. Kaebaja on 19. märtsil 2021 kinnitanud oma allkirjaga teavituse kättesaamist. Kaebaja on ise kinnitanud, et kontaktisik T. Tiivas teavitas teda 19. märtsil 2021 ka suuliselt tööle määramise kavatsusest ja küsis, kas kaebaja soovib esitada vastuväiteid. Kaebaja enda sõnul kinnitas, et soovib vastuväited esitada. Kohus peab eluliselt usutavaks, et kontaktisik rõhutas sellises olukorras ka suuliselt üle tähtaja, mille jooksul tuleb vastuväited esitada. Kui kontaktisik seda siiski ei teinud, oli kaebajal ka eesti keele oskuse puudumisest hoolimata võimalik dokumenti vaadeldes näha, et paksus kirjas oli numbritena esile toodud kuupäev 22.03.2021 ja sellest pidi ta aru saama, et see on tõenäoliselt vastuväidete esitamise tähtpäev. Kui kaebajal jäi ka sellest hoolimata üles ebaselgus vastuväidete esitamise tähtaja osas, oli tal võimalik dokumenti näidata valvuritele ja paluda nendelt selgitust vastuväidete esitamise tähtaja osas. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks valvuritelt selliseid selgitusi küsinud ja valvurid oleksid selgituste andmisest keeldunud. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et kaebajal oli võimalik aru saada, et vastuväited tuli esitada hiljemalt 22. märtsil 2021. Kohtule jääb arusaamatuks, miks kaebaja soovis vastuväited üle anda tingimata kontaktisikule. Kaebajal oli võimalik vastuväited üle anda valvuritele, kes oleksid need toimetanud kontaktisikuni. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks üritanud vastuväiteid valvuritele üle anda, kuid valvurid oleksid nende vastuvõtmisest keeldunud. Seega on kaebaja oma käitumisega ise põhjustanud olukorra, kus ta ei esitanud õigeaegselt vastuväiteid tööle määramise menetluses. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vangla oleks pidanud temalt eraldi üle küsima, miks ei ole kaebaja vastuväiteid esitanud. Piisav oli see, et vangla informeeris kaebajat 19. märtsil 2021 vastuväidete esitamise võimalusest. Kui kaebajal oli soov vastuväited esitada, lasus tal endal kohustus hoolitseda selle eest, et vastuväited saaksid õigeks ajaks esitatud. Kuna vastustaja on kaebajale andnud enne tööle määramise käskkirja tegemist võimaluse esitada oma arvamus ja vastuväited, on vastustaja sellega täitnud HMS § 40 lõikest 1 tuleneva ärakuulamiskohustuse. Asjaolu, et kaebaja jättis temast endast tingitud põhjustel vastuväited õigeaegselt esitamata, ei tähenda, et vastustaja oleks ärakuulamiskohustust rikkunud.
3-21-1506
15.Kaebaja osutas sellele, et tema tööle määramisel ei ole arvestatud sellega, et tal on terviseprobleemid (arst määras ta kirurgi vastuvõtule). VangS § 37 lõike 2 punkti 3 kohaselt ei ole töötama kohustatud kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama. VangS § 37 lõike 3 kohaselt teeb kinnipeetava võimelisuse tööd teha kindlaks arst. Viru Vangla 29. märtsi 2021. a käskkirjast nr 6-2/230-1 nähtub, et vangla on enne kaebaja tööle määramist küsinud arvamust meditsiiniosakonna arstilt, kes kooskõlastas 4. märtsil 2021 kaebaja tööle määramise. Arst leidis, et kaebaja on vanglas võimeline töötama osaliselt, st ta saab teha kergemaid majandustöid (nt koristada). Eeltoodust nähtub, et arst on kaebaja terviseprobleeme arvesse võtnud ja leidnud, et need piiravad teatud määral kaebaja töövõimet, kuid kergemad koristustööd välistatud ei ole. Kaebaja ei ole täpsustanud, kuidas üksnes asjaolu, et ta oli määratud kirurgi vastuvõtule, oleks pidanud välistama kaebaja võimekuse teha kergemaid koristustöid. Kohtule ei nähtu kaebaja tervisekaardi põhjal, et arsti hinnang kaebaja võimekuse kohta teha kergemaid koristustöid oleks ilmselgelt ebaõige.
16.Samuti viitas kaebaja sellele, et vangla ei ole tööle määramisel ega distsiplinaarmenetluses arvestanud sellega, et kaebaja kuulub koroonaviiruse riskirühma ja on kõrges vanuses. Kohus ei pea seda väidet põhjendatuks. COVID-19 haigestumist saanuks vältida isikukaitsevahendite kasutamisega. Kaebaja oli 29. märtsil 2021 tööle määramise ajal ja
6.aprillil 2021 tööle asumise korralduse täitmisest keeldumise ajal 60-aastane. Töökohustusest on vabastatud kinnipeetavad, kes on üle 63-aastased (VangS § 37 lõike 2 punkt 1). Seega ei laienenud kaebajale ainuüksi tema vanusest tingituna töövabastust.
17.Kaebaja lisas veel, et V8 osakonda koristab iga päev kaks korda 6−8 kinnipeetavat, mistõttu puudus igasugune vajadus kaebajat 6. aprillil 2021 tööle sundida ja keeldumise eest karistada. Kaebaja märkis, et vangla ei ole väitnud, et kaebaja tööle sundimine oli vältimatult vajalik või et kaebaja pärast jäi osakond koristamata või et ohtu sattus vangla julgeolek või kellegi elu ja tervis. Asjaolu, et vangla rakendab majandustöödele ka teisi kinnipeetavaid ning seetõttu ei saanud olla ohtu, et osakond jääbki koristamata, ei anna kaebajale alust töö tegemisest keelduda. Vangla on 6. mai 2021. a käskkirjas nr 6-3/338-1 selgitanud, et kinnipeetava tööle rakendamise eesmärk on temas tööoskuste ja -harjumuse tekitamine ning seeläbi õiguskuulekale käitumisele suunamine. Selle eesmärgi nimel üritab vangla võimalikult paljusid kinnipeetavaid tööle rakendada ning tagada ühe päeva jooksul võimalikult paljudele kinnipeetavatele töö tegemise võimalus. Seda eesmärki arvestades oli kaebaja tööle asumine vajalik. Vangla on ka selgitanud, et tööle asumise korralduse mittetäitmine on ohuks vangla julgeolekule. Ühe kinnipeetava allumatusest ja sellest tingitud meelsusest võivad innustust saada ka teised kinnipeetavad ning sellest võib välja kujuneda suurem kinnipeetavate vastuhakk, mis on kahtlemata ohuks vangla julgeolekule. Asjaolu, et tööle asumise korralduse täitmisest keeldumist ei kuulnud otse pealt teised kinnipeetavad, ei tähenda, et selline teave ei võiks hiljem teistele kinnipeetavatele teatavaks saada (nt kaebaja enda kaudu või seeläbi, et vanglal tuli kaebaja asemel tööle suunata teine kinnipeetav).
18.Kohtu hinnangul on 6. mai 2021. a käskkirjas nr 6-3/338-1 määratud distsiplinaarkaristuse valikut põhjendatud piisavalt ja asjakohaselt. Tööle asumisse
3-21-1506 korraldusele mitteallumist tuleb pidada raskeks rikkumiseks (nt Riigikohtu 8. detsembri 2021. a otsus nr 3-18-1895, punkt 19; 10. oktoobri 2017. a otsus nr 3-15-3133, punkt 17; 29. septembri 2015. a otsus nr 3-3-2-2-15, punkt 26) ja kohtupraktikas ei ole samalaadsete rikkumiste puhul peetud ülemääraseks mh oluliselt pikemaid kartserikaristusi kui 7 ööpäeva. Kaebaja ei ole toonud esile ka põhjuseid, mis annaksid alust hinnata 7 ööpäevaks kartserisse paigutamise tema suhtes ebaproportsionaalselt koormavaks.
19.Kaebajale antud tööle asumise korraldus ei olnud tühine, mistõttu oli kaebajal VangS § 67 punktist 1 tulenevalt kohustus seda täita. Kaebaja ei ole viidanud konkreetselt ühelegi HMS § 63 lõikes 2 sätestatud tühisuse alusele ja kohtu hinnangul ei esinenud valvuri korraldusel ühtegi ilmselget tühisuse alust. See, et kaebaja pidas korraldust õigusvastaseks, ei andnud talle siiski õigust jätta korraldus täitmata (nt Riigikohtu 10. oktoobri 2017. a otsus nr 3-15-3133, punkt 13; 29. septembri 2015. a otsus nr 3-3-2-1-15, punktid 17, 21–22; 29. septembri 2015. a otsus nr 3-3-2-2-15, punktid 18, 22–23; 22. jaanuari 2015. a otsus nr 3-3-1-53-14, punkt 13).
20.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Viru Vangla 29. märtsi 2021. a käskkiri nr 6-2/230-1 ja 6. mai 2021. a käskkiri nr 6-3/338-1 on õiguspärased. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
21.HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb tervikuna rahuldamata, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal. Kuna vastustajad ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad nende võimalikud menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 109 lõige 1). Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.