Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk 21.09.2023, Tartu 3-21-521 OÜ Viavara kaebus Päästeameti 11.02.2021. a ettekirjutuse nr 7.2-6-2021-122-1 punkti 5 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 31.08.2022. a otsus OÜ Viavara apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – OÜ Viavara, esindaja Aleks Reimundt Vastustaja – Päästeamet Kolmas isik – aktsiaselts C.H.P., esindaja Risto Uustal
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Päästeameti ja AS C.H.P. taotlus apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks.
2.Jätta OÜ Viavara apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.08.2022. a otsus muutmata.
3.Jätta OÜ Viavara apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
4.Mõista OÜ-lt Viavara AS C.H.P. kasuks välja viimase poolt apellatsioonimenetluses kantud kulude hüvitamiseks 300 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 21.09.2023, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
Päästeamet teostas 20.01.2021 OÜ-le Viavara kuuluvates hoonetes asukohaga Tartus Ülikooli tn 8 ja 8a paikvaatluse ning tegi 11.02.2021 ettekirjutused nr 7.2-6-2021-121-1 ja nr 7.2-6-2021-122-1 hoonetes tuleohutusnõuete täitmiseks.
2.OÜ Viavara esitas 11.03.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Päästeameti 11.02.2021. a ettekirjutused tühistada. Ettekirjutused on vastuolus haldusmenetluse seaduse (HMS) §-ga 54 ja § 56 lg-ga 1. Päästeamet eiras OÜ Viavara ärakuulamisõigust enne haldusakti
andmist (HMS § 40 lg 1). Päästeamet tegi ettekirjutused enne, kui lõppesid osaühingule antud tähtajad vastuväidete ja arvamuste esitamiseks. AS C.H.P. teatas 23.04.2019. a nõudekirjas, et ta teostab Ülikooli tn 8 ja 8a kinnistute osas võlaõigusseaduse (VÕS) § 110 lg 1 ja § 334 lg 3 alusel kinnipidamisõigust ning nõudis, et OÜ Viavara lõpetaks kõik tegevused, mille eesmärgiks on kinnistute valduse õigusvastane rikkumine ning hoiduks edaspidi valduse rikkumisest. AS C.H.P. kinnipidamisõiguse osas on käimas kohtuvaidlus. Kaebaja saab Päästeameti nõudeid ja ettekirjutusi täita niivõrd, kui see on võimalik, arvestades AS C.H.P. valdust ja nõuet valduse rikkumisest hoiduda. Ülikooli tn 8 hoones tegutseb hotell (aktsiaseltsil "BARCLAY HOTELL" on AS-ga C.H.P. samad omanikud ja juhatuse liige). Ülikooli tn 8 osas tehtud ettekirjutuse nr 7.2-6-2021-122-1 p-ga 5 kohustati kaebajat eraldama hoone tagumine evakuatsioonitrepikoda korrustest tuletõkkeustega nii, et see moodustaks omaette tuletõkkesektsiooni, et võimaliku tulekahju puhkemise korral oleks tagatud inimeste ohutu evakueerumine või nende evakueerimine hoonest. See kohustus kehtib hoone kasutaja kohta, kes on kohustatud enda peetavas hotellis järgima tuleohutusnõuete täitmist. See kohustus ei ole seadusega pandud omanikule. Kaebajal ei ole võimalik ehitada evakuatsioonisektsioone, kuna omanikul ei ole valdust ega ligipääsu ehitisele. Samuti ei ole ettekirjutusest täpsemalt võimalik aru saada, milliseid konkreetseid ehitustöid peaks tegema.
3.Vastustaja teatas 19.03.2021 kohtule, et ta uuendas 11.02.2021 haldusmenetluse ning peatas 11.02.2021. a ettekirjutuste nr 7.2-6-2021-121-1 ja 7.2-6-2021-122-1 täitmise. Päästeamet palus 25.02.2021. a kirjaga nr 7.2-2.2/1171-2 OÜ-l Viavara esitada tõendid enda seisukohtade tõendamiseks, sh väidete kohta piiratud valduse osas. Vastustaja palus halduskohtul kaasata kolmanda isikuna AS C.H.P. seisukoha andmiseks valduse teostamise osas kinnistutel Ülikooli tn 8 ja 8a. Halduskohus peatas 30.03.2021. a määrusega haldusasja menetluse kuni haldusmenetluse lõppemiseni ja jättis rahuldamata vastustaja taotluse kolmanda isiku kaasamiseks.
4.Vastustaja esitas 19.04.2021 halduskohtule menetluse uuendamise taotluse ja vastuse kaebusele. Ühtlasi edastas vastustaja Päästeameti 19.04.2021. a ettekirjutuse nr 7.2-6.3/88, millega muudeti vaidlustatud ettekirjutusi. Päästeameti 19.04.2021. a ettekirjutuse p-s 7 on ettekirjutuse nr 7.2-6-2021-122-1 p 5 osas selgitatud, et tuletõkkesektsiooni moodustamiseks tuleb vahetada evakuatsioonitrepikoja olemasolevad uksed vähemalt EI30 tuletõkkeuste vastu. Uste ümbrus ja seinad/laed peavad vastama EI60 nõuetele, mis tähendab vajadusel ka kommunikatsioonide tuletõkestust. Tuletõkkeuksed peavad olema sertifitseeritud, suitsupidavusega S200 ja avatavad võtmeta. Tuletõkkeustele tuleb paigaldada uksesulgurid, et uksed oleksid üldjuhul kinnises asendis ja takistaksid tulekahju levikut. Tuletõkkeuste paigalduse ja konstruktsioonide tuletõkestusega on suurel määral takistatud tulekahju levik trepikotta, mis on ainsaks inimeste väljapääsuks õue.
5.Tartu Halduskohus otsustas 21.06.2022. a määrusega jätkata haldusasja menetlemist Päästeameti 11.02.2021. a ettekirjutuse nr 7.2-6-2021-122-1 p 5 tühistamise nõudes. Muus osas lõpetas kohus haldusasja menetluse, kuna määruse tegemise ajaks oli kaebaja vaidlustatud ettekirjutustega pandud ülejäänud kohustused täitnud. Halduskohus kaasas kolmanda isikuna menetlusse AS C.H.P. kui hoone valdaja, et kontrollida, kas kaebajal on objektiivselt võimalik Päästeameti ettekirjutuse p 5 täita.
6.Tartu Halduskohus jättis 31.08.2022. a otsusega kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1), jättis rahuldamata kolmanda isiku taotluse kaebuse läbi vaatamata jätmiseks (p 2), mõistis
kaebajalt kolmanda isiku menetluskulude katteks välja 540 eurot (p 3) ning jättis poolte menetluskulud nende endi kanda (p 4). Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt. Kolmas isik juhtis õigustatult kohtu tähelepanu kaebaja minetustele kohtu menetluslikele nõuetele vastamisel, kuid need ei anna alust kaebuse läbi vaatamata jätmiseks HKMS §-s 151 toodud alustel.
6.1.HMS § 54 kohaselt peab haldusakt olema muu hulgas kooskõlas haldusakti andmise ajal kehtiva õigusega. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema põhjendatud. Ettekirjutuse p 5 ei ole nimetatud sätetega vastuolus. Ettekirjutuse tegemisel oli vastustajal kaalutlusõigus ja vastustaja on ettekirjutuse p 5 põhjendanud asjakohaste kaalutlustega. Samuti nähtub ettekirjutusest nii faktiline kui õiguslik alus, millest kaebajale ettekirjutust tehes lähtuti.
6.2.Kaebaja põhiväite kohaselt ei ole tal ettekirjutust võimalik täita. Kaebaja ei ole kaebuses ja teistes menetlusdokumentides esitanud ühtegi õigustloovat akti ega halduse üksikakti, mille järgi tuli ettekirjutus teha hoone valdajale või kasutajale. Kaebaja ei ole kohtule esitanud ka lepinguid vm tõendeid selle kohta, et hoone omanik on hoone valdajale või kasutajale vastava kohustuse delegeerinud ja et viimased on seda aktsepteerinud. Kaebaja seostab ettekirjutuse täitmise võimatust kolmanda isiku ja kaebaja vaheliste eraõiguslike vaidlustega. Kaebaja ei ole tõendanud, et kolmas isik on tegelikkuses teinud talle takistusi ettekirjutuse p 5 täitmiseks. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta oleks kolmanda isiku poole ettekirjutuse p 5 puudutavas küsimuses üldse pöördunud.
6.3.Halduskohtul ei ole alust ka vaidlustatud ettekirjutuse p 5 ebaproportsionaalseks pidada. Vastustaja kaalus asjakohaselt rikkumise raskust ja ei ole peatanud Ülikooli tn 8 ja 8a vahelise evakuatsioonitrepikoja puuduste tõttu hoonete kasutuslubasid. Kasutuslubade peatamisel või kehtetuks tunnistamisel oleks ilmselt pidanud vastustaja kaaluma ettekirjutuse adressaatidena ka kolmandat isikut ja teisi kaebaja rentnikke, millist kohustust vastustajale aga ettekirjutuse p 5 osas kehtivast õigusest ei tulene. Vastustaja ja kolmas isik on põhjendatult osundanud poolte vahelises vaidluses tehtud varasemale jõustunud kohtulahendile, milles on seda kaebajale ka selgitatud.
6.4.Asjaolust, et vastustaja ei ole kaebaja haldusmenetluses esitatud arvamuse ja vastuväidetega arvestanud, ei tulene ärakuulamise kohustuse rikkumist. Kaebajal oli asjas kogutud tõendite kohaselt (tl 30-31) võimalus olla ära kuulatud. Kaebaja jättis ettekirjutuste muutmiseks vastustajale viimase nõutud tõendid esitamata. Võttes arvesse kaebaja esialgses haldusmenetluses esitatud vastuväiteid ning kaebuses toodut, ei ole ärakuulamisõiguse väidetav puudulik tagamine lõppkokkuvõttes kaebaja vastuväiteid ettekirjutuse p-le 5 mõjutanud.
6.5.Ettekirjutuse p 5 pidi olema kinnisvara halduse ja väljarentimisega tegelevale ettevõtjale arusaadav ja mõistetav ka ilma Päästeameti 19.04.2021. a ettekirjutuses nr 7.2-6.3/88 toodud täiendavate selgitusteta.
6.6.Kaebaja tegelik võimalus omandi-, kasutus- ja käsutusõiguse realiseerimiseks enda omandi suhtes on tõendatud Päästeameti teatistega ettekirjutuste täitmisest (tl 82-83, 85-86). Kaebaja käitus haldusasja menetluses vastuoluliselt. Kaebaja väitis, et tal puudub hoonetesse sisenemise võimalus. Samas on kaebaja vaidlustatud ettekirjutused määravas osas täitnud, sh sellistes punktides, mis eeldavad hoonetesse sisenemist. Kaebajal oli objektiivselt võimalik Päästeameti 11.02.2021. a ettekirjutuse nr 7.2-6-2021-122-1 p 5 täita.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu 31.08.2022. a otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.
7.1.Küsimus on selles, kes peaks olema Päästeameti ettekirjutuse adressaat, kas hoone (kinnistu) omanik või hoone kasutaja/haldaja. Ülikooli tn 8 ja 8a hooneid on alates 1994. a vallanud ja kasutanud AS C.H.P. Tuleohutuse seadus (TuOS) ega siseministri määrus nr 17 ei sätesta, et hoones peaks evakuatsiooni ja tuleohutusega seonduva eest vastutama hoone omanik,
sh et just omanik peaks tarnima tuletõkkeuksed. Hotellipidaja peaks tagama ka tuleohutusnõuete täitmise, sh oma külaliste ja töötajate ohutu evakuatsiooni. AS C.H.P. on võtnud endale õiguse hoonete valdust kinni pidada ja hooneid hotelli pidamiseks kasutada, kuid ei soovi täita hoone valdamisega seotud kohustusi - täita tuleohutusnõudeid ja teha sellealaseid kulutusi. Hotellipidaja ei saa öelda, et tema tuleohutusnõuete eest ei pea muretsema, kuna see olevat omaniku ülesanne.
7.2.Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 21.04.2021. a määruse nr 17 „Majutusteenuse osutamise nõudedˮ § 2 sätestab nõuded tuleohutusele. Määruse § 2 lg 3 kohaselt peab enam kui kümne voodikohaga majutusettevõtte I kasutusviisiga hoone vastama evakuatsiooni ning tuleohutuspaigaldiste nõuete osas lõikes 2 nimetatud määruse lisas 1 nimetatud II kasutusviisiga hoonetele kehtestatud tuleohutusnõuetele. Kaebaja arvates tuleneb nendest normidest, et majutusteenuse osutaja peaks vastutama enda kasutuses olevas hoones tuleohutuspaigaldiste nõuetelevastavuse eest, sh vahetama tuletõkkeukse vajadusel tüübikinnitusega ukse vastu.
7.3.Halduskohus kaasas menetlusse kolmanda isikuna AS C.H.P. ja mõistis tema kasuks välja õigusabikulud 540 eurot. AS C.H.P. kaasamise mõttekus on küsitav. Samuti on põhjendamatu, et kohus mõistis välja kõik AS C.H.P. õigusabikulud. Halduskohus märkis otsuse p-s 34, et puudub alus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks ja kolmanda isiku vastava taotluse rahuldamiseks. See tähendab, et kolmas isik esitas põhjendamatu taotluse, kuid kaebaja peaks sellise taotluse koostamise kulud kinni maksma. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 169 lg 3 kohaselt võib kohus jätta rahuldamata jäänud taotluse menetlusosalise kanda, kes sellise taotluse on esitanud. Sama reegel peaks kehtima halduskohtumenetluses.
8.Vastustaja palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata või alternatiivselt jätta see rahuldamata.
8.1.Halduskohus tuvastas, et kaebaja ei ole kaebuses ega teistes menetlusdokumentides esitanud ega viidanud ühelegi õigustloovale aktile ega halduse üksikaktile, millel põhineb kaebaja arvamus, et ettekirjutus tuli teha Ülikooli tn 8 kinnistu kasutajale. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses viidanud halduskohtu poolt asjaolu ebaõigele tuvastamisele. Kuna apellatsioonkaebus ei vasta HKMS § 187 lg 1 p-le 7, tuleb see jätta läbi vaatamata.
8.2.Halduskohus kaasas kolmanda isiku 21.06.2022. a määrusega, mille vaidlustamise tähtaeg on möödunud.
8.3.Juhul kui ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on nõuetekohane, palub vastustaja jätta selle rahuldamata. Ehitusseadustik (EhS) § 19 lg 1 paneb hoone omanikule kohustuse tagada muu hulgas ehitise vastavus õigusaktidest tulenevatele nõuetele. EhS § 19 lg 1 p 4 alusel peab hoone omanik tagama ehitise kasutamise ohutuse, millest tulenevalt tagab Ülikooli tn 8 hoone kasutamise ohutuse kinnistu omanik. Kaebaja viitas küll tuleohutuse seaduse (TuOS) § 3 lg 1 p-le 6, kuid ilma dokumentaalsete tõenditeta tuleohutusnõuete täitmise kohustuse ümberjagamise kohta ei ole see viide asjakohane. Kaebaja väide, et rentniku kohustus on tagada tuleohutusnõuded (moodustada tuletõkkesektsioonid), on asjakohatu ja tõendamata.
9.Kolmas isik palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata.
9.1.Kaebaja ei esitanud apellatsioonkaebuses ühtegi tõsiseltvõetavat väidet õigusnormide rikkumise kohta. Seetõttu tuleks apellatsioonkaebus jätta läbi vaatamata. Kui ringkonnakohus sellega ei nõustu, siis tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
9.2.Kaebaja viidatud määrusest nr 17 „Majutusteenuse osutamise nõudedˮ ei tulene, et kolmas isik või AS "BARCLAY HOTELL" peaks ise täitma Päästeameti 11.02.2021. a ettekirjutuse nr 7.2-6-2021-122-1 p 5. Vastustaja viitas õigesti TuOS sätetele, millest tuleneb selline kohustus kaebajale, ning ka EhS §-le 19 lg 1 p-le 4. Juba kohtuasjas nr 3-17-2198 jõustunud
määruses asus Tartu Halduskohus seisukohale, et ettekirjutuse adressaadiks on ehitise omanik ning see, kuidas ehitise omanik lahendab vaidlused tema ruume kasutava üürnikuga, ei kuulu lahendamisele halduskohtus ega Päästeametis.
9.3.Isegi kui kolmandal isikul oleks üürisuhe kaebajaga, siis tuleb arvestada, et lähtuvalt VÕS §-st 280 peab üürnik oma kulul kõrvaldama üüritud asja puuduse, mida saab kõrvaldada asja harilikuks säilitamiseks vajaliku väikese koristamise või hooldamisega. Praegusel juhul tuleb vahetada evakuatsioonitrepikoja olemasolevad uksed vähemalt EI30 tuletõkkeuste vastu. Tegemist ei ole sellise puudusega, mida saab kõrvaldada asja harilikuks säilitamiseks vajaliku väikese koristamise või hooldamisega ning seega ei pea üürnik sellist puudust oma kulul kõrvaldama.
9.4.Kaebaja ei vaidlustanud halduskohtu 21.06.2022. a määrust, millega kaasati menetlusse AS C.H.P. See määrus on jõustunud ja kaebaja etteheited halduskohtu tegevusele kolmanda isiku kaasamise osas on ainetud.
9.5.Kaebaja ei esitanud halduskohtus vastuväited kolmanda isiku menetluskuludele. Halduskohus ei eksinud kolmanda isiku menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus jätab rahuldamata vastustaja ja kolmanda isiku taotluse jätta OÜ Viavara apellatsioonkaebus läbi vaatamata, kuna see ei vasta nende hinnangul HKMS §-s 182 sätestatud nõuetele. Ringkonnakohus võttis OÜ Viavara apellatsioonkaebuse menetlusse 31.10.2022. a määrusega ja ei pidanud seega esitatud apellatsioonkaebust ei tulenevalt selle vormist ega sisust selliseks, et seda ei oleks võimalik mingite oluliste ja kõrvaldamatute puuduste tõttu apellatsioonikohtus sisuliselt menetleda.
11.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele. Apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust halduskohtu 31.08.2022. a otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel ega rikkunud ka menetlusnorme. Halduskohtu vaidlustatud otsuses on toodud põhjendused, miks kohus sellise lõpplahenduseni jõudis. Kaebaja mittenõustumine kohtuotsuse põhjenduste ja järeldustega ning halduskohtu poolt tema väidetele antud hinnanguga ei tähenda, et halduskohus oleks asjaolusid või tõendeid ebaõigesti või ebapiisavalt analüüsinud ja hinnanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
12.Kaebaja leiab endiselt, et Ülikooli 8 asuva hoonestatud kinnistu omanikuna ei pea tema vastutama hoonega seotud tuleohutusnõuete täitmise eest, vaid selle eest peaksid vastutama hoone valdaja AS C.H.P. või seal tegutsev hotell ja seega ei pea ta ka täitma vaidlusaluse ettekirjutuse p 5. Viidatud punkti kohaselt kohustati kaebajat kui ettekirjutuse adressaati eraldama Ülikooli 8 hoone tagumine evakuatsioonitrepikoda korrustest tuletõkkeustega nii, et see moodustaks omaette tuletõkkesektsiooni, et võimaliku tulekahju puhkemise korral oleks tagatud inimeste ohutu evakueerumine või nende evakueerimine hoonest. Hiljem selgitas vastustaja kõnealuse ettekirjutuse p 5 osas veel, et tuletõkkesektsiooni moodustamiseks tuleb vahetada evakuatsioonitrepikoja olemasolevad uksed vähemalt EI30 tuletõkkeuste vastu. Uste ümbrus ja seinad/laed peavad vastama EI60 nõuetele, mis tähendab vajadusel ka kommunikatsioonide tuletõkestust. Tuletõkkeuksed peavad olema sertifitseeritud, suitsupidavusega S200 ja avatavad võtmeta. Tuletõkkeustele tuleb paigaldada uksesulgurid, et uksed oleksid üldjuhul kinnises asendis ja takistaksid tulekahju levikut.
13.Vaidlust ei ole selles, et Ülikooli 8 kinnistu näol on tegemist II kasutusviisiga hoonega (Siseministri 30.03.2017. a määruse nr 17 „Ehitisele esitatavad tuleohutusnõuded ja nõuded“ lisa 1 järgi), millest tulenevalt peab Ülikooli 8 kinnistu evakuatsioonile kehtestatud tuleohutusnõuete osas vastama II kasutusviisiga hoone tuleohutustingimustele. TuOS § 3 lg 1 p 6 alusel peab kohustatud isik tagama ohutu evakuatsiooni, kuid sellest sättest ei tulene, et kohustatud isik ei saa olla hoone omanik. Ka kaebaja poolt viidatud ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri määrusest nr 17 „Majutusteenuse osutamise nõuded" ei tulene, et üksnes kolmas isik või hoones tegutsev hotell kui majutusettevõte peaks ise täitma Päästeameti 11.02.2021. a ettekirjutuse nr 7.2-6-2021-122-1 p 5. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, mille järgi tuleb Päästeameti 11.02.2021. a ettekirjutuse nr 7.2-6-2021-122-1 p 5 täitmise kohutus kaebajale kui hoonestatud kinnistu omanikule tuleohutusseadusest ja ehitusseadustikust. EhS § 19 lg 1 p 4 kohaselt peab omanik tagama ehitise, ehitamise ja ehitise kasutamise vastavuse õigusaktidest tulenevatele nõuetele, sealhulgas peab omanik tagama ehitise korrashoiu ja kasutamise ohutuse. Seega tuleb Ülikooli 8 kinnistu omanikul tagada kinnistul asuva hoone kasutamise ohutus ka TuOS-i mõistes. Seda, et ettekirjutuse koos sunnirahahoiatusega võib teha hoonestatud kinnistu omanikule olukorras, kus tal hoone valdus osaliselt või tervikuna puudub, näitab ringkonnakohtu hinnangul ka RKHK 12.04.2022. a otsus asjas 3-19-2051, millega jäeti jõusse Tallinna Halduskohtu otsus, kus oli asutud seisukohale, et kaebaja kui ehitise kaasomanik vastutab ehitise eest sõltumata sellest, millist hoone osa ta ise elamiseks kasutab.
14.Asja materjalidega ei ole tõendatud ka kaebaja väide, et tal ei ole võimalik tulla Ülikooli 8 hoonesse ehitama nõutud evakuatsioonisektsioone, kuna tal puudub sellele ligipääs. Juba AS C.H.P. 06.04.2021. a seisukohast (tl 51) nähtub, et vaatamata sellele, et AS C.H.P. teostab hetkel Ülikooli 8 ja 8A osas seadusest tulenevat kinnipidamisõigust, kuna OÜ-l Viavaral on AS C.H.P. ees täitmata lepingulised kohustused ja selle üle käib vaidlus tsiviilkohtus, ei takista kolmas isik kaebajal kuidagi täitmast hoonega seonduvaid tuleohutusnõudeid. Sama kinnitas kolmas isik ka oma vastuses kaebusele (tl 99-101) ning selgitas, et on võimaldanud kinnistu omanikule ligipääsu hoonele, kui OÜ Viavara soovis 2022. a märtsis ligipääsu tuletõrje voolikusüsteemi kontrolliks ja ventilatsioonisüsteemise hoolduseks (tl 103-104). Kinnisasja omanikuna oli kaebajal seega tegelikkuses võimalik omandi- kasutus- ja käsutusõigust realiseerida Ülikooli 8 kinnistu suhtes ja see on lisaks tõendatud ka vastustaja poolt halduskohtule esitatud teatistega 11.02.2021. a ettekirjutuste täitmisest (tl 82 ja 85). Neist nähtub, et kaebaja on vaidlustatud ettekirjutused suures osas täitnud, sh sellistes punktides, mis eeldavad hoonetesse sisenemist. Seega oli kaebajal tegelikkuses objektiivselt võimalik täita ka Päästeameti 11.02.2021. a ettekirjutuse nr 7.2-6-2021-122-1 p 5. Kaebaja sidus võimatuse seda ettekirjutuse punkti täita kolmanda isiku ja kaebaja vahelise eraõigusliku vaidlusega, kuid ei tõendanud, et kolmas isik on ka tegelikkuses teinud talle takistusi vaidlustatud ettekirjutuse p 5 täitmiseks. Kolmas isik esitas tõendid, mis tõendavad pigem vastupidist. Seega, käesoleval juhul võib ettekirjutus olla jäänud p 5 osas täitmata kaebaja ja kolmanda isiku lahkarvamuste tõttu, kuid see tähenda siiski, et ka kaebajal, kolmandal isikul, kaebaja rentnikel ja/või neil ühiselt ei oleks olnud võimalik vaidlustatud ettekirjutuse p 5 nõudeid täita.
15.Ringkonnakohtu hinnangul puudus halduskohtul kõnealuses olukorras ka igasugune alus jätta kaebuse rahuldamata jätmisel kolmanda isiku menetluskulud kaebajalt välja mõistmata. AS C.H.P. kolmanda isikuna menetlusse kaasamise mõttekus ei ole menetluskulude väljamõistmise juures selline asjaolu, mida saaks ja peaks arvestama, kuna asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja vaidlustanud halduskohtu 21.06.2022. a määrust AS C.H.P. kolmanda isikuna menetlusse kaasamise kohta. KIS-ist nähtuvalt toimetati kõnealune halduskohtu määrus kaebaja seaduslikule esindajale kätte samal päeval. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt pidas
halduskohus kolmanda isiku menetluskulusid (õigusabikulud seoses vastuse koostamisega halduskohtule) summas 540 eurot HKMS § 109 lg 6 mõttes vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks ning ringkonnakohtul ei ole alust asuda teistsugusele seisukohale seda enam, et kaebaja ei esitanud halduskohtumenetluses vastuväiteid AS C.H.P. menetluskuludele. KIS-ist nähtuvalt saadeti AS C.H.P. 07.07.2023. a vastus koos lisadega, sh õigusabikulude arvega, kaebajale 08.07.2022 ning kaebaja seaduslik esindaja sai kõnealuse vastuse ning ka halduskohtu 25.07.2022. a määruse kätte 02.08.2022. 25.07.2023. a määruses antud tähtajaks ei esitanud kaebaja halduskohtule oma seisukohta seoses kolmanda isiku 07.07.2023. a vastusega ja selle lisadega. Ka asjaolu, et kolmas isik taotles oma 07.07.2022. a vastuses jätta esitatud kaebus läbi vaatamata, sest kaebaja oli tema arvates jätnud osaliselt kohtu nõuded täitmata, kuid halduskohus jättis 31.08.2022. a otsusega selle taotluse rahuldamata, ei oleks ringkonnakohtu hinnangul kuidagi saanud kaasa tuua halduskohus kohustust jätta sel põhjusel kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda. Menetluskulude jaotust ja väljamõistmist reguleerivad halduskohtumenetluses HKMS §-d 108 ja 109 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid kohaldatakse halduskohtumenetluses HKMS § 1 lg 3 kohaselt ainult siis, kui käesolev seadustik otse mõnele seale seadustiku sättele viitab. HKMS §-des 108 ja 109 ei viidata TsMS § 169 lg 3 kohaldatavusele halduskohtumenetluses.
16.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus OÜ Viavara apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.08.2022. a otsuse muutmata.
17.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja menetluskuluks apellatsioonimenetluses oli riigilõiv summas 20 eurot ning see jääb OÜ Viavara enda kanda. Kolmas isik AS C.H.P. esitas ringkonnakohtule taotluse mõista kaebajalt tema kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud kuluna õigusabikulu summas 300 eurot (ilma käibemaksuta). Kaebajalt tuleb välja mõista vastustaja poolel menetluses osalenud kolmanda isiku kasuks viimase poolt kantud menetluskulud (HKMS § 108 lg 8) seoses kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega. Ringkonnakohtu hinnangul on kolmanda isiku menetluskulud summas 300 eurot olnud nii vajalikud (kaebaja apellatsioonkaebusele vastuse koostamine) kui ka põhjendatud (HKMS § 109 lg 6).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.