Xi kaebus Kiili vallalt varalise kahju hüvitise summas 125 eurot ja 26 senti koos viivisega väljamõistmiseks ning Kiili valla kohustamiseks hüvitama Xile eralastehoiuga seotud suuremad kulud vastavalt kuludokumentidele, kuni lapsele koha võimaldamiseni elukohajärgses Kiili valla munitsipaallasteaias.
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Kiili vald
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt.
2.Mõista Kiili vallalt Xi kasuks välja hüvitis summas 55 eurot ja 91 senti ning seadusjärgne viivis alates 05.10.2022 kuni vastustajapoolse kohustuse täitmiseni. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga on kogunenud viivist summas 5 eurot ja 13 senti.
3.Kohustada Kiili valda hüvitama kaebajale eralastehoiuga seotud suuremad kulud vastavalt kuludokumentidele, kuni lapsele koha võimaldamiseni elukohajärgses Kiili valla munitsipaallasteaias. Kohustamiskaebusega hõlmatud kuludeks on eralastehoius tasutud enammakstud söögiraha, saamata jäänud tulumaksusoodustus ja transpordiga seonduvad kulud alates 04.04.2023 kuni lapsele koha võimaldamiseni elukohajärgses Kiili valla munitsipaallasteaias.
Jätta kaebus rahuldamata hüvitise nõudes 69 eurot ja 35 senti.
5.Mõista Kiili vallalt Xi kasuks välja menetluskulu kokku 9 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 02.10.2023 (halduskohtumenetluse seadus (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
(HKMS § 184).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X on Kiili valla elanik alates 04.06.2020 Xi laps, Y (sündinud xx xx xxxx, isikukood xxxxxxxxxxx) (edaspidi Laps), on olnud Kiili valla elanik alates xx xx xxxx ja Kiili valla munitsipaallasteaia järjekorras alates 26.08.2020. Kiili vallale esitatud lasteaiakoha saamise avaldusele märkis X, et ta soovib saada lapsele kohta elukohajärgses (Kiili teeninduspiirkonnas) lasteaias.
2.Kuna lasteaeda mineku aeg tuli aina lähemale ja laps sai xx xx xxxx 1,5 aastaseks, ent Kiili vallast lasteaiakohta ei pakutud, tegi X lasteaiakoha osas päringu e-maili teel nii Kiili valda kui ka Kiili Lasteaeda. Kuna kohtade puuduse tõttu lasteaiakohta ei eraldatud, hakkas X ise oma lapsele kohta otsima naabervaldade ja Tallinna lastehoidudes. Lastehoiu koht õnnestus saada alates 05.09.2022 OÜ Laagri Lastehoidu (edaspidi ka erahoid).
3.Erahoiu ja Xi vahel on sõlmitud lepingud, millega X tasub teenuste eest vastavalt erahoiu poolt esitatud arvetele. Erahoiu ja Kiili valla vahel on eraldi leping, millega ta hüvitab lapse kohatasu, võttes aluseks kehtiva Kiili Lasteaia kohatasu suuruse.
4.Olukorras, kus Kiili vald on jätnud lapsele lasteaiakoha võimaldamata, on tekkinud Xil rahaline kahju: rohkem on tulnud maksta igakuist toiduraha. Samuti asub erahoid lapse kodust oluliselt kaugemal, mistõttu lapse transpordikulud erahoidu ja tagasi on oluliselt suurem transpordikulust, mis oleksid elukohajärgsesse munitsipaallasteaeda. Erinevalt Kiili valla munitsipaallasteaiast ei ole lastehoid koolituskulu, mistõttu ei saa X tasutud kohatasu pealt tagasi tulumaksu.
5.Lasteaiakoha tagamise kohustus tekkis Kiili vallal xx xx xxxx, mil laps sai 1,5 aastaseks. Laps ei ole tänaseni saanud kohta valla munitsipaallasteaias ja on sunnitud siiani kasutama erahoiu teenust.
6.03.10.2022 pöördus Xi elukaaslane ja lapse isa A Kiili valla poole avaldusega hüvitada tekitatud kahju perioodil 05.09.2021-30.09.2022, samuti tulevased enammakstud kulud vastavalt esitatavatele kuludokumentidele.
7.Kiili vald vastas 06.10.2022 Xi elukaaslase ja lapse isa pöördumisele eitavalt.
8.B ja veel 15 kaebajat esitasid 02.11.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Kiili valla vastu valla tekitatud varalise kahju hüvitamiseks. Kaebajate hinnangul põhjustas vald neile varalist kahju, kuna ei taganud nende lastele õigeaegselt kohta munitsipaallasteasutuses, mistõttu kaasnesid kaebajatel täiendavad kulud. X oli üks 15nest kaebajast.
9.Tallinna Halduskohtu kohtunik Tristan Ploom eraldas oma 25.01.2023 antud määrusega nr. 3-22-2348 kõik kaebused B kaebusest ja tegi kohustuseks teised kaebused registreerida eraldiseisvate kaebustena, sh Xi kaebus.
10.Tallinna Halduskohtus registreeriti Xi kaebus nõuetes kohustada Kiili valda hüvitama Xile perioodil 05.09.2022 – 30.09.2022 erahoiu Laagri Lastehoid OÜ söögiraha tasu summas 18.45 eurot, mida X maksis rohkem, kui oleks maksnud Kiili valla munitsipaallasteaias, hüvitama Xile perioodil 30.06.2022-30.09.2022 transpordikulu summas 60.48 eurot, mida X maksis
rohkem, kui oleks maksnud transportides last Kiili valla munitsipaallasteaeda, hüvitama tulumaksusoodustuse perioodil 30.06.2022 – 30.10.2022 summas 37.46 eurot, mida X taotleda ei saa, kuna eralastehoid võrreldes Kiili valla munitsipaallasteaiaga ei saa kohatasu pealt tulumaksu soodustust, kohustada tasuma viivist kahjusummalt seadusjärgses määras alates 05.10.2022 ja kohustada Kiili valda hüvitama Xile eralastehoiuga seotud suuremad kulud vastavalt kuludokumentidele, kuni lapsele koha võimaldamiseni elukohajärgses Kiili valla munitsipaallasteaias.
11.Kohtul jäi kaebus menetlusse võtmata nõudes hüvitada Xile eralastehoiuga seotud suuremad kulud, vastavalt kuludokumentidele, kuni lapsele koha võimaldamiseni elukohajärgses Kiili valla munitsipaallasteaias. Kohus võttis nimetatud nõude menetlusse 17.05.2023.
12.Kaebaja on 08.01.2023 menetlusse esitanud täiendavad dokumendid, millest selgub, et kaebaja on tõstnud nõutavat transpordile tekkinud kulutuste hüvitise summat 60, 48 eurolt 69, 35 euroni.
13.Kokkuvõtvalt jäi menetlusse Xi kaebus Kiili vallalt varalise kahju hüvitise summas 125 eurot ja 26 senti koos viivisega väljamõistmiseks ning kohustada Kiili valda hüvitama Xile eralastehoiuga seotud suuremad kulud vastavalt kuludokumentidele, kuni lapsele koha võimaldamiseni elukohajärgses Kiili valla munitsipaallasteaias.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
14.Xi põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. Lasteaiakoha tagamise kohustus tekkis vastustajal xx xx xxxx, mil laps sai 1,5 aastaseks. Laps ei ole tänaseni saanud kohta valla munitsipaallasteaias ja on sunnitud siiani kasutama erahoiu teenust. Olukorras, kus vastustaja on jätnud lapsele lasteaiakoha võimaldamata, on tekkinud kaebajale rahaline kahju: rohkem on tulnud maksta igakuist toiduraha. Samuti asub erahoid kodust oluliselt kaugemal, mistõttu lapse transpordikulud erahoidu ja tagasi on oluliselt suurem transpordikulust, mis oleksid elukohajärgsesse munitsipaallasteaeda. Erinevalt Kiili valla munitsipaallasteaiast ei ole lastehoid koolituskulu, mistõttu ei saa kaebaja tasutud kohatasu pealt tagasi tulumaksu. Ühistranspordi kasutamine lapse Laagrisse lastehoidu toimetamiseks oleks väga ajakulukas. Ühistranspordiga liigeldes oleks hoidu minnes minimaalne ajakulu 1 tund ja 1 minut ning tagasi tulles 1 tund ja 20 min, millest olulise osa moodustab ka väikelapsega kõndimine pimedal teeserval. Transpordile kuluva aja info on võetud Google maps`i alusel. Autoga liigeldes on ühe sõidu ajakulu 15-16 minutit. Kaebaja saatis soovid koha saamiseks mõlema lapsevanema töökoha lähiümbruse hoidudesse (Laagris ja Rae vallas), lisaks kodulähedastesse lastehoidudesse. Positiivse vastuse sai kaebaja kahest Laagris tegutsevast hoiust. Tol hetkel ei olnud võimalik valida paremat varianti. Lisaks alates 04.04.2023 on kaebaja raseduspuhkusel ja sellega seoses enam Laagrisse tööle ei sõida, sellest ajast alates on sõidud seotud ainult lapse hoidu ja koju transpordiga. Kaebaja ei soovi, et vastutaja kaebaja töölkäimist finantseeriks, vaid soovib transpordi kompensatsiooni nende päevade eest, kui ta tööl ei käinud, aga transportis last lastehoidu. Kaebaja saatis tööandja kinnituse, et perioodil 12.09.-30.10.2022 töötas kaebaja 0,5 koormusega, 31.10.202203.04.2023 0,8 koormusega, seega kaebaja igapäevaselt tööl ei käinud ja pidi tegema lapse hoidu viimiseks lisasõite
15.Kiili valla põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.
Kiili vald nõustub kaebusega osaliselt. Vastustaja on nõus hüvitama kaebajale enammakstud söögiraha vahe summas 18,45 eurot, saamata jäänud tulumaksusoodustust summas 37, 46 eurot, kui see on seadusega põhjendatud ja kohus peab vajalikuks, tulevikus tekkivaga söögiraha vahe, saamata jäänud tulumaksusoodustuse ja tekkinud viivise. Vastustaja on nõus hüvitama kaebajale transpordikulu alates 04.04.2023 kuniks Kiili vald tagab kaebaja lapsele lasteaiakoha Kiili valla munitsipaallasteaias. Kuna kaebaja viibib alates 04.04.2023 raseduspuhkusel ja kaebajal tekib seoses lapsega lastehoidu viimisel eraldi transpordikulu on vastustaja hinnangul sellisel juhul transpordikulu hüvitamine asjakohane. Kaebaja laps käib OÜ Laagri Lastehoius alates 05.09.2022. OÜ Laagri Lastehoid asub Seljaku põik 6, Laagri. Kaebaja töötab Laagri Perearstikeskuses, asukohaga Tervise 2, Laagri. Alates 04.04.2023 on kaebaja raseduspuhkusel ja seetõttu enam Laagrisse tööle ei sõida, vaid kaebaja sõidab Laagrisse seetõttu, et viia ja tuua laps hoidu. Kaebaja lapse teine vanem töötab RMITs, asukohaga Lõõtsa 8a, Tallinn. Kuivõrd kaebaja töökoht ja kaebaja lapse lastehoid asuvad mõlemad Laagri alevikus, siis kuni 03.04.2023 ei ole kaebajal tekkinud vastustaja hinnangul kahju, mida tal ei oleks olnud võimalik vältida. Vastustaja hinnangul ei ole õige maksta kaebajale kinni transpordikulusid, mis tekkisid kaebajal igal juhul, kuna kaebaja sõitis tööle ja koju ning lastehoid jäi samasse piirkonda.
KOHTU PÕHJENDUSED
16.Vastustaja võttis kaebuse osaliselt õigeks ja on nõus hüvitama kaebajale enammakstud söögiraha vahe summas 18,45 eurot, saamata jäänud tulumaksusoodustust summas 37,46 eurot, tulevikus tekkivaga söögiraha vahe, saamata jäänud tulumaksusoodustuse ja tekkinud viivise. Vastustaja on nõus hüvitama kaebajale transpordikulu alates 04.04.2023 kuniks Kiili vald tagab kaebaja lapsele lasteaiakoha Kiili valla munitsipaallasteaias. Kohus rahuldab eeltoodud nõuete osas kaebuse.
17.Esialgu on kaebuses esitatud nõue transpordikulude hüvitamiseks ajavahemikul 30.06.2022 kuni 30.09.2022, kuid hiljem esitatud dokumentidest lähtuvalt soovib kaebaja kohtule arusaadavalt transpordikulude hüvitamist ajavahemikul juuli 2022 kuni oktoober (k.a.) 2022 eest. Kõigepealt soovis kaebaja transpordikulude hüvitamist summas 60, 48 eurot, siis hiljem on tõusnud summa 69, 35 euroni. Vastustaja ei nõustu transpordikulude hüvitamisega, mis tekkisid enne 04.04.2023. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kui kohaliku omavalitsuse üksus jätab koolieelse lasteasutuse (KELS) § 10 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitmata, tuleb tal hüvitada lapsevanematele munitsipaallasteaia koha loomata jätmisega tekkinud kahju (Tallinna Halduskohtu 05.03.2018 otsus haldusasjas nr 3-17-1908). Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (RVastS § 7 lg 4 ja võlaõigusseaduse § 127 lg 4). Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda nn conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse väidetavalt kahju põhjustanud tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Tegevusetuse korral saab kasutada asendamismeetodit, mille abil asendatakse ära jäänud tegevus mõtteliselt ning vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata (nt Riigikohtu 08.01.2013 otsus nr 3-2-1-173-12, p-d 18–19).
Riigikohtu halduskolleegium oma 07.10.2015 otsuses nr. 3-3-1-11-15 punktis 12 selgitanud, et kannatanule ei tule hüvitada igasugune ja rikkumisega ükskõik kui kauges seoses olev negatiivne tagajärg. Teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine on piiratud võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3 alusel – seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju ei tule hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Tuginedes KELS § 10 lg 1 sõnastusele ja väljakujunenud kohtupraktikale võib väita, et kahju ärahoidmine, mis on tekkinud näiteks enammakstud söögiraha tõttu on KELS § 10 lg 1 eesmärgiks, kuid kulutused transpordile sellise kahju sisse kuuluda ei pruugi. KELS § 10 lg 1 sätestab muu hulgas, et valla- või linnavalitsus loob võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Teeninduspiirkonnad võivad olla piisavalt suured ja varustatud suhteliselt halva ühistranspordiga, kus muud võimalust kui isikliku sõiduauto kasutamist laste viimiseks võimalik kasutada pole. Munitsipaallasteaeda viimisel tekkiv kulu ei pruugi olla suurem ega välditav, mistõttu tuleb hinnata, kas KELS § 10 lg 1 kaitse eesmärgiks on ka transpordiga seonduva kahju ärahoidmine. KELS § 10 lg 1 esimene lause sätestab, et valla- või linnavalitsus loob vanemate soovil kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla või linna territooriumil ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. KELS § 10 lg-ga 1 on antud isikule õigus nõuda vallalt lasteasutuses käimise võimaldamist. Kui kohaliku omavalitsuse üksus jätab KELS § 10 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitmata, tuleb tal hüvitada lapsevanematele munitsipaallasteaia koha loomata jätmisega tekkinud kahju (Tallinna Halduskohtu 05.03.2018 otsus haldusasjas nr 3-17-1908). Tallinna Ringkonnakohus viitab haldusasjas nr. 3-21-336 punktis 17 muu hulgas õiguskantsleri seisukohtadele (01.06.2020 seisukoht nr 7-5/200640/2003209 punktid 33 ja 34, 21.05.2021 seisukoht nr 75/210971/2103494), kus õiguskantsler selgitab, et ehkki KELS ei sätesta, kui kaua võib kuluda aega kodust lasteaeda jõudmiseks ja ei keela volikogul kehtestada teeninduspiirkonnaks kogu asjaomase kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumi, ei ole vald või linn täitnud KELS § 10 lg-s 1 kehtestatud lasteaiakoha võimaldamise kohustust, kui perele pakutakse kohta koolieelses lasteasutuses, mis jääb pere elukohast kaugele, mistõttu sinna minek võtab ebamõistlikult kaua aega või on liiga kulukas. See tähendab, et lasteaiakoha pakkumisel tuleb arvestada ka lasteaiateenuse tegeliku kättesaadavusega. Seadus ei näe ette, et lapsele peab andma lasteaiakoha, mis asub tema pere elukohale võimalikult lähedal. Siiski ei saa lugeda valla- või linnavalitsuse kohustust täidetuks, kui perele pakutakse kohta lasteaias, kuhu minek võtab näiteks ebamõistlikult kaua aega või on liiga kulukas. Tallinna Ringkonnakohus jagab eelnimetatud seisukohta, tuues oma otsuse punktis 18 välja, et eriti sõimeealiste laste heaolu huvides on üldjuhul see, et lasteaed asub võimalikult kodu lähedal. Sel juhul ei kujune lasteaiapäev lapsele ülemäära pikaks ja väsitavaks. Samuti võib eeldada, et lapse käimine kodulähedases lasteaias on perele tavaliselt kõige mugavam ja vähem kulukas lahendus. Kuna nii õigusnormid kui kohtupraktika toetavad olukorda, kus munitsipaallasteaias koha loomata jätmise tõttu tekkinud kõrgem kulu tuleb üldjuhul kaebajatele hüvitada, peab nõustuma eeltoodud põhjendustega, et kõrgem kulu võib tekkida ka transpordi osas. Kuna võib tekkida olukordi, kus transpordile kulunud kõrgem kulu tuleb kaebajale hüvitada, peab jaatama tõlgendust, et KELS § 10 lg 1 kaitse eesmärgiks on ka transpordiga seonduva kahju ärahoidmine. Transpordiga seonduv kahju peab olema kohaliku omavalitsuse vastutusel põhineva asjaoluga sellises seoses, et kahju on selle asjaolu tagajärg. Kuigi normi kaitse eesmärgiks on ka transpordiga seonduva kahju ärahoidmine ei tähenda see, et nimetatud kahju tuleb alati hüvitada. Antud juhul oli kaebajal võimalik kasutada alternatiivseid lahendusi lapse eralastehoidu viimisel. Kõigepealt oli võimalik laps lasteaeda viia ka ühistranspordiga. Reisiplaneerija rakenduse kohaselt (reisiplaneerija.tallinn.ee) ja kaebaja põhjendustest lähtuvalt liigub ühistransport peatuste Sausti ja Nõlvaku vahel pidevalt.
Kuigi aeganõudvam ja tülikam lahendus ei saa jaatada olukorda, kus laste lasteaeda viimine peab toimuma alati vaid sõiduautoga. Selline lähenemine võib kaasa tuua ebavõrdse kohtlemise nende vanemate osas, kellel auto puudub ja kelle ainus võimalus on ühistranspordi kasutamine. Auto kasutamine koos transpordile tekkinud kulutuste hüvitamisega saaks olla põhjendatud kui ühistransporti vajalikel kellaaegadel kasutada ei saa või kasutus oleks ebamõistlik. Teisalt on lasteaeda toomine sageli ühitatav teiste tegevustega – tööle ja poodi minek, huviringid jms. Kahju hüvitamise loogikast tulenevalt tuleks igasugune muu kasu maha arvata. Kaebaja on välja toonud, et osaliselt valiti lastehoid selliselt, et hoid oleks ühe vanema tööle lähedal ja last oleks lihtsam hoidu viia, mis võis tekitada olukorra, kus laps viidi teadlikult kaugemal asuvasse lastehoidu. Kuigi kaebaja nõuab hüvitist vaid nende päevade eest, millal ta tööl ei käinud on muude võimalike sõitude tegemine siiski tõendamata. Kaebaja väited, et mujale hoidu last panna võimalik ei olnud, on samuti tõendamata (teadmata on, milliste lastehoidudega kaebaja ühendust võttis ja miks lapse vastuvõtmisest keelduti). Eelneva kokkuvõtteks selgub kohtule, et kaebajal oli võimalus alternatiivide kasutuseks transpordile ning tõendamata on, miks valiti just Väike Päike Laagri lastehoid, mistõttu nõuet transpordile tekkinud kulude hüvitamiseks summas 69 eurot ja 35 senti kohus ei rahulda.
18.Vastustaja on nõus kaebajale hüvitama ka tulevikus tekkivaga söögiraha vahe, saamata jäänud tulumaksusoodustuse ja tekkinud viivise. Kuna kaebaja lapsele pole kohtule teadaolevalt otsuse tegemise ajaks kohta munitsipaallasteaias tagatud ning tulevikus tekkivat kahju pole võimalik objektiivselt hinnata, on õigustatud kohustada kahju tekitajat hüvitama tulevikus tekkiva kahju näiteks vastava kahju tekkimist ja selle suurust kajastavate kuludokumentide alusel. Tulevikus tekkivaks kahjuks on käesoleval juhul enammakstud söögirahast ja saamata jäänud tulumaksusoodustusest tekkiv kahju. Tulumaksusoodustuse hüvitamine on põhjendatud, sest erahoiu kohatasu puhul ei ole tegemist koolituskuluga, mida oleks võimalik tulumaksuseaduse § 26 alusel tuludeklaratsioonis tuludest maha arvata. Kuna vastustaja nõustub hüvitama ka kulutused transpordile alates 04.04.2023, on tulevikus tekkivaks kahjuks ka kulutused transpordile, mis on tehtud alates 04.04.2023.
19.VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni selle kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivis on kohaldatav ka avalik-õiguslikes kahju hüvitamise suhetes (nt Riigikohtu 27.11.2014 otsus nr 3- 3-1-66-14, p 19). VÕS § 113 lg 2 alusel saab viivist hakata arvestama alates hetkest, mil võlgnik on nõudest teadlik. Kaebaja osas tuleb hakata viivist arvestama hetkest, millal kaebaja vastava avaldusega vastustaja poole pöördus ehk 05.10.2022 kuni vastustajapoolse kohustuse täitmiseni. Vastustaja nõustus seadusjärgse viivise tasumisega. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga on kogunenud viivist summas 5,13 eurot. Kohus kasutab viivise arvestamisel viivisekalkulaatorit (https://www.viivisekalkulaator.ee/). Viivisekalkulaatorit on tsiviilkohtute praktikas tunnustatud viiviste arvutamise usaldusväärse abivahendina.
20.Kokkuvõtvalt rahuldab kohus kaebuse osaliselt ja mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja 55,91, eurot, kuid jätab kaebuse nõudes 69, 35 euro väljamõistmiseks rahuldamata. Väljamõistetav summa koosneb enammakstud söögirahast 18,45 eurot ja saamata jäänud tulumaksusoodustust summas 37,46 eurot koos viivistega. Kaebuse osalisel rahuldamisel jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kaebaja on riigilõivuna tasunud 20 eurot. Välja mõistetud summa moodustab nõutavast summast 45 %. 20 eurost 45 protsenti on 9 eurot, mis tuleb menetluskuludena vastustajalt välja mõista. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.