Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
10.04.2023, Tallinn
Haldusasja number
3-21-425
Haldusasi
X kaebus Tallinna linna, Rae valla ja Rapla valla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja Reimo Mets Vastustaja I – Tallinna linn, esindaja TK Vastustaja II – Rae vald, esindaja TK Vastustaja III – Rapla vald, esindaja vandeadvokaat Kelli Ristal
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 24.03.2022 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 10.05.2023. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva ( lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses ( lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks ( lg 1).
3-21-425 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
3-21-425 tegemata toimingud koormasid kaebajat äärmiselt ebamõistlikult nii mentaalselt kui ka finantsiliselt. Kaebajale ei võimaldatud vajalikku toetust olukorras, kus pädev kohalik omavalitsus oli kohustatud reageerima. Kaebaja on Rapla valla elanik. Seetõttu oli valla lastekaitseosakonnal kohustus astuda aktiivseid samme, et lõpetada vastustajate I ja II aktiivne sekkumine kaebaja ja lapse eraellu. Vastustaja III oleks pidanud sekkuma, kui laps ei olnud kaebajat näinud mitu kuud. Vastustaja pole esitanud ühtegi tõendit, mida vald tegi selleks, et laps saaks olla koos isaga ja temaga kohtulahendi põhiselt kohtuda.
3-21-425 kaebaja ei ole sellist nõuet lapse vanavanemate vastu esitanud. Väär on kaebaja seisukoht, et peale lapse ema surma andis vastustaja II haldusakti selle kohta, et laps antakse vanavanematele kasvatada. Nimetatud argument oli kaebuse esemeks haldusasjas nr 3-21494.
3-21-425 lahendama kohus. Õigusaktidest ei tulene kohalikele omavalitsustele õigust otsustada enne vastava kohtulahendi jõustumist lapse viibimiskoha üle. Vastustajal III puudus seega õigus peale lapse ema surma laps tema senisest elukohast ära võtta ja kaebajale üle anda. Kohaliku omavalitsuse ülesandeks ei ole korraldada jõustunud kohtulahendite täitmist, sest see ülesanne on täitemenetluse seadustikuga (TMS) pandud kohtutäituritele. Kaebaja väidab põhjendamatult, et kohalik omavalitsus käitus eestkosteasutusena taunitavalt ka tsiviilasjade menetlemisel. Menetlusosalised võivad kohtulahendeid vaidlustada kõrgema astme kohtus. Nimetatud õiguse teostamist ei saa neile ette heita. Tsiviilvaidluste asjaolude pinnalt ei saa järeldada, et vastustajad tegutsesid vastuolus lapse huvidega. Asjakohatud on kaebaja väited tema diskrimineerimisest rahvuse ja soo alusel. Kohatu on ka kaebaja väidetu, et „laps oli see, kes keeldus koostööst, mitte isa nagu näilikult püütakse väita“. Nii väikese lapse puhul ei saa rääkida mingist koostööst täiskasvanutega ega lapsele koostööst keeldumist ette heita. Õige pole kaebaja seisukoht, et vastustajad I ja II on järjepidevalt sekkunud kaebaja hooldusõiguse teostamisse ning takistanud teda vanemlike kohustuste täitmisel ja hooldusõiguse teostamisel. Hooldusõiguse vaidlused on tsiviilõiguslikud vaidlused (nt PKS § 138 lg 2). Kaebaja soovis lapse suhtes ainuhooldusõigust peale lapse ema surma ning selle kohus talle ka andis. Samas toimetas ta lapse Iraani sugulaste juurde, elades ise jätkuvalt Eestis. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi mõistlikku põhjendust, miks ta ei ole koos lapsega, kelle suhtes ainuhooldusõiguse saamise eest ta võitles. Eesti on kaebajale ja tema lapsele turvaline riik, kus isa ja laps võivad koos elada. Iraanis viibiva lapse, kes on Eesti kodanik, kohta ei ole mingeid andmeid. Puudub igasugune teave, kuidas laps end seal tunneb ja hakkama saab. Emapoolsetel vanavanematel ja poolvennal puudub lapsega side sellest ajast, mil ta Eestist ära viidi. Kindlasti ei ole lapse huvides tema täielik isoleerimine Eestis elavatest lähedastest sugulastest. Väike laps elab vanemliku järelevalveta ebademokraatlikus riigis, kus kaebaja ise on väidetavalt oma joonistuste eest surma mõistetud. Kaebaja väidab alusetult, et tal ei võimaldatud last Eestis kasvatada ning ainus võimalus oli laps viivitamatult Eestist ära viia. Vastustaja III kinnitas, et lapsele oleks eraldatud koht lasteaias, kui laps oleks elanud Rapla valla territooriumil. Lapse hooldusõiguse kohtuvaidlus lõppes kaebaja jaoks soodsalt ning tal on ainuhooldusõigus oma lapse suhtes. Kaebaja on aga rahul olukorraga, kus 5-aastane laps elab ilma ühegi vanemata teises riigis. On jäänud mulje, et kaebajal oli ainuhooldusõigust vaja vaid selleks, et viia laps Eestist Iraani. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teostamise korral. Vastustajad ei ole kaebajale mittevaralist kahju tekitanud. Tsiviilvaidlused on kohtus lahendatud ning kaebaja on saavutanud oma eesmärgi ehk lapse ainuhooldusõiguse. Kaebaja on korduvalt rõhutanud, et lapse jaoks on kõige tähtsamad vanemad, kellega lapsel on kiindumussuhe ning laps peab elama vanemaga, mitte vanavanematega. Faktiline olukord on aga vastupidine – laps ei ela oma isaga, vaid isapoolsete vanavanematega või sugulastega Iraanis. Alaealise lapse hooldusõiguse üle vaidlesid maakohtus tema vanemad. Kohtu poolt määrati suhtluskord, mida pooled pidid järgima. Kohtuvaidluste ajal suri lapse ema, kellel oli ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha otsustamise suhtes. Lapse isa hakkas kohtus taotlema ainuhooldusõigust ja sai selle. Vastustajad ei takistanud lapsel isaga suhtlemast, vaid tegutsesid lapse huvidest lähtuvalt ning jõustunud kohtulahenditele tuginedes. Kohalikku omavalitsust ei saa süüdistada selles, et lapse isa ja vanaisa vahel tekkis konflikt lapsega kokkusaamise ajal, või selles, et täiskasvanud inimesed ei saa omavahelisi lahkhelisid lahendada rahumeelselt ja last traumeerimata. 5(9)
3-21-425 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
3-21-425 taastatakse vanema hooldusõigus vanema avalduse alusel, kui hooldusõiguse taastamine vastab lapse huvidele (PKS § 1231 lg 1). Seda on tsiviilkohus asjas nr 2-20-19305 leidnud ja kinnitanud. Seega ei esine kahtlusi, et lapse elu või heaolu oleks kuidagimoodi ohustatud. Praegusel juhul on täidetud kõik RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 tulenevad kahju hüvitamise tingimused. Suhtluskorra lahendite põhiseadusevastaseks.
tagamist
võimaldav
õiguslik
regulatsioon
tuleb
tunnistada
7(9)
3-21-425 Kõik kolm vastustajat tegid peale lapse ema surma koheselt koostööd ning kaebajal oli perioodil 26.12.2020–30.03.2021 võimalik kohtuda lapsega Mustamäe LOV-i ruumides, kuhu vastustajate vahendusel tõi lapse tema vanaisa 21.01.2021, 05.02.2021, 16.02.2021, 19.02.2021 ja 26.02.2021. Sellele järgnevalt jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 30.03.2021 määrus nr 2-19-12293, millega kohus reguleeris esialgse õiguskaitse korras lapse suhtluskorra isaga kuni kohtuotsuse jõustumiseni ning mida Rapla vald aitas täita, kuigi kaebaja ei näidanud selles osas üles mingit koostöövalmidust ega head tahet.
3-21-425 kohustusi. Kaebaja jätab tähelepanuta, et Harju Maakohtu 29.11.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-12293 lõpetati vanemate ühine hooldusõigus osaliselt lapse viibimiskoha osas ning anti selles osas ainuhooldusõigus lapse emale (Tallinna Ringkonnakohus jättis 26.05.2020 määrusega maakohtu määruse selles osas muutmata). Samuti määrati kindlaks suhtluskord, kuid nagu eespool viidatud, puudus kohalikul omavalitsusel kohustus korraldada kohtulahendi täitmist ehk suhtluskorra järgimist vanemate poolt. Ka lapse ema surma järgselt, s.o alates 25.12.2020 ei saanud kohalikud omavalitsused otsustada lapse senise (lapse ema poolt määratud) viibimiskoha muutmise üle, sest PKS § 138 lg 2 järgi annab ainuhooldusõigusega vanema surma korral hooldusõiguse teisele vanemale kohus. Kaebajal puudus seega kuni 28.06.2021, mil jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 30.03.2021 määrus tsiviilasjas nr 2-19-12293, hooldusõigus lapse viibimiskoha osas. Asjaolu, et vastustajad toetasid kohtumenetluses lapse emapoolseid vanavanemaid ning kasutasid edasikaebeõigust, ei saa vaadelda õigusvastase tegevusena või kaebaja diskrimineerimisena. Puuduvad mistahes viited, et vastustajad kasutasid oma menetlusõigusi pahauskselt. Samuti ei tehtud kaebajale takistusi asuda peale kohtumääruse jõustumist oma hooldusõigust teostama. Kaebaja viited erinevatele EIK lahenditele pole praeguse vaidluse puhul asjakohased, sest nagu juba eelnevalt märgitud, puudus kaebajal kuni 28.06.2021 õigus otsustada lapse viibimiskoha üle. Järelikult puudus tal ka subjektiivne õigus nõuda, et kohalikud omavalitsused võtaksid tarvitusele abinõusid, et laps elaks koos isaga. Samuti puudus kohalikel omavalitsusel pädevus, et asuda lapse ema asemel täitma tsiviilasjas nr 2-19-12293 26.05.2020 kohtulahendiga paika pandud suhtluskorda.
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.