Rahvastik › Isikut tõendavad dokumendid

W represseeriti ning saadeti 1929. aastal koos naise ja nooremate lastega Siberisse. X märkis, et tema isal Y õnnestus pääseda asumisele saatmisest. Eestisse ei saanud ta sõita, sest tal ei olnud välispassi. Seepärast siirdus ta Karjalasse ning 1949. aastal kolis Moskvasse.

KOHTU PÕHJENDUSED

kondsuse järele käivad lapsed alla kaheksateistkümne aasta ja naine, kui abikaasade vahel ei järgne kokkulepet selles asjas. Venemaa kodakondsuse opteerijad peavad optatsiooni päevast arvates ühe aasta jooksul Eesti piiridest lahkuma, kuid hoiavad alal õigused liikumata varanduste peale ja on õigustatud kaasa võtma oma liikuva varanduse. - Rahulepingu artikkel IV nägi Eesti kodakondsuse taotlemisel ette kaks tingimust: Eesti kodakondsuse opteerimine, millest oli Eesti valitsusel õigus keelduda, ning Venemaa piiridest lahkumine (Eestisse sõitmine). Seega tuleb kolleegiumi hinnangul opteerumist vaadelda kui protsessi, mis ei lõppenud Eesti kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistuse väljaandmisega. Erinevalt eelnevalt kirjeldatud 1922. a kodakondsuse seaduse alusel Eesti territooriumil naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandajatele välja antud kodakondsuse tunnistusest ei olnud opteerujatele välja antud Eesti kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistusel ka samasugust ühemõttelist viidet, et selle omanik on juba käsitatav Eesti kodanikuna. Opteerujatele välja antud kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistus andis isikutele kindluse, et pärast seda, kui ta on saabunud Eestisse, loetakse ta Eesti kodanikuks. Seega ei lõppenud Eesti kodakondsuse saamise protsess tunnistuse väljaandmisega, vaid tuli täita ka teine tingimus, s.o saabuda Eestisse. Eestisse saabumata jätmise tagajärjeks (sanktsiooniks) ei olnud kodakondsuse kaotamine; vaid isik ei täitnud seega kodakondsuse saamise tingimust ega saanudki kunagi Eesti Vabariigi kodanikuks. Seega ei saanud Eesti Vabariigi kodanikuks ka tema järeltulijad, sh kaebaja. Sama seisukohta on järjekindalt väljendanud ka Tallinna Ringkonnakohus (17.08.2017 otsuse nr 3-16-1271 p 10; 28.02.2018 otsuse nr 3-16-1452 p 12, 07.11.2018 otsuse nr 3-17- 1835 p 15; 30.06.2021 otsuse nr 3-20-1455 p-d 10-16; 12.05.2022 otsuse nr 3-20-2498 p 11 jj). Kaebaja ei ole mistahes määral selgitanud, miks ta leiab, et senine tõlgendus on ebaõige või milliste asjaolude tõttu tuleks käesoleval juhul asuda teistsugusele seisukohale.

Sama leidis Riigikohus eelviidatud Riigikohtu lahendis: Eesti riigil ei olnud aga võimalik sekkuda Nõukogude Venemaa (hiljem Nõukogude Liidu) siseasjadesse ega kõrvaldada objektiivseid takistusi, mis ei pruukinud võimaldada optantidel Eestisse saabuda (p 14). Okupeeritud Eestisse elama asumist ei saa samuti käsitada tahteavaldusena viia lõpule Eesti Vabariigi kodakondsuse omandamine. Hoolimata sellest, et Eesti võimud olid mõnel juhul aktsepteerinud rahulepingus ettenähtust hilisemat Eestisse asumist, puudus Eesti võimudel pärast Eesti okupeerimist faktiline võimalus hilisemaid ümberasumisi aktsepteerida (p 16). Kodakondsuse saamise, kaotamise ja taastamise tingimused on riigivõimu teostamise kesksed küsimused, sest sellest sõltub, kes on see isikute ring ehk rahvas, kellel on võimalik kõrgeimat riigivõimu teostada (PS 3. ptk), valida parlamendi liikmeid ja sellega legitimeerida kogu ülejäänud riigivõimu teostamist. Seega on kodanike ringi moodustamine ja sealt isikute välistamine parlamendireservatsiooni osaks, kuhu kohus saab sekkuda erandlikel juhtudel. Üksnes parlament saab otsustada, kas anda naturalisatsiooni korras kodakondsus ka neile, kelle esivanematel ei olnud võimalik mingil põhjusel opteerumise korral Eestisse saabuda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin

Kontaktandmed: https://www.politsei.ee/et/migratsiooninoustajad

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.