Rahvastik › Välismaalased

3-22-1894 elamisloa olemasolu Eestis. VMS § 43 lg 3 kohaselt on Eestis kinnipidamisasutuses viibival kinnipeetaval Eestis viibimiseks VMS § 43 lg 1 p-s 5 sätestatud seaduslik alus ja tal ei pea kinnipidamise ajal olema Eestis viibimiseks muud seaduslikku alust. Seega ei ole taotlejal praegu vajadust elamisloa järele. Elamisluba antakse vaid juhul, kui inimesel on elamisloa järele vajadus (vt Riigikohtu 26.04.2017 otsus nr 3-3-1-2-17, p 22). Ka juhul, kui taotleja peaks vangistusest enne tähtaega vabanema, on tal käitumiskontrolli ajal VMS § 43 lg 1 p-st 5 tulenev viibimisõigus. Elamisloa olemasolu ei ole vangistusest enne tähtaega vabastamise eelduseks. Kui taotleja vabastatakse karistuse kandmiselt ennetähtaegselt, on tal võimalik esitada uus taotlus tähtajalise elamisloa saamiseks. Elamisloa puudumine ei takista taotlejal ka vanglas töötamist, sh avavanglas (VMS § 105 lg 1; vt õiguskantsleri 20.01.2015 ettepanek nr 32). Kinnipeetaval on vanglas viibimise ajal õigus taotleda vanglas kinnipidamise kohta õiendit, mis asendab vajaduse korral isikut tõendavat dokumenti (vt vangistusseaduse § 181 lg 1). Kuna taotlejal puuduvad abikaasa ja alaealised lapsed, siis ei riiva taotluse läbi vaatamata jätmine taotleja perekonnaelu. Taotluse läbi vaatamata jätmise kavatsusest teavitati taotlejat 04.07.2022 kirjaga ja talle anti võimalus esitada omapoolsed vastuväited kuni 10.09.2022, kuid taotleja ei ole vastuväiteid esitanud.

2(5)

3-22-1894 Kaebaja on taotlenud PPA 31.08.2022 otsuse tühistamist põhjusel, et teda on alates elamisloa kehtivuse lõppemisest (s.o alates 09.05.2022) diskrimineeritud ning vangistusest enne tähtaega vabanemise korral võib sattuda ohtu tema põhiseaduslike õiguste teostamise võimalus. Kaebaja taotleb lisaks mittevaralise kahju hüvitamist summas 154 800 eurot. Kaebaja on kinnipeetav, kes viibib kinnipidamisasutuses alates 14.10.2009 ja kelle karistusaeg lõppeb 14.10.2024 ning kelle võimalus vangistusest ennetähtaegselt vabaneda avanes 28.07.2022. Kohtute infosüsteemi andmetel jättis Harju Maakohus 19.09.2022 määrusega nr 1-10-2947 kaebaja tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata. VMS § 43 lg 1 p 5 ja lg 3 kohaselt ei ole kinnipeetava puhul tähtajalise elamisloa olemasolu nõutav. Kuna kaebaja viibib Eestis seaduslikul alusel, siis on PPA põhjendatult leidnud, et kaebajal puudub kinnipeetavana vajadus elamisloa järele ja tema taotlus tuleb jätta VMS § 219 lg 1 p 6 alusel läbi vaatamata. Kaebaja ei kaota õigust esitada edaspidi PPA-le uus tähtajalise elamisloa taotlus, kui tema ennetähtaegse vabanemise kohta tehakse positiivne otsus. PPA on selgitanud, et kaebajal säiliks ka ennetähtaegse vabanemise korral õigus viibida Eestis kuni karistuse täieliku ärakandmiseni ja elamisloa ajutine puudumine ei ole vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise eelduseks ning seda ei arvestata kaebaja ennetähtaegse vabastamise otsustamisel (KarS § 76 lg 4). Ka kaebaja enne tähtaega vangistusest vabastamisest keeldumisel ei omistatud mis tahes rolli elamisloa puudumisele. Neil põhjustel ei ole tühistamis- ja hüvitamiskaebusel sellist perspektiivi, mis annaks aluse jätta riigilõiv riigi kanda, ning menetlusabi taotlus tuleb selles osas jätta rahuldamata. Kuna halduskohus ei rahuldanud menetlusabi taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks, tuleb kaebajal tasuda riigilõivu kokku 1070 eurot, mille tasumata jätmise korral tagastatakse kaebus läbivaatamatult (HKMS § 121 lg 1 p 2). Tõlkeabi andmisest ei ole alust keelduda (vt HKMS § 111 lg 4). Esialgse õiguskaitse taotlus tuleb jätta rahuldamata, sest kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebajal säilib seaduslik alus Eestis viibimiseks kuni temale määratud karistuse täieliku täitmiseni ning vahetult enne või pärast seadusliku viibimisaluse äralangemist on kaebajal võimalik taotleda uuesti tähtajalist elamisluba. Kaebajat ei ohusta sundkorras riigist väljasaatmine ning juhul kui talle peaks tehtama ettekirjutus Eestist lahkumiseks, on tal õigus see halduskohtus vaidlustada ja taotleda esialgset õiguskaitset.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-22-1894 eeldab riigilõivu tasumist ning menetluskulude riigi kanda jätmine peab olema põhjendatud. Sellest tulenevalt näevad HKMS § 111 lg-d 1–3 ette, et menetlusabi mh riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks (HKMS § 110 lg 1 p 1) ei anta mh juhul, kui kaebusel puuduvad arvestatavad eduväljavaated ja vaidlust ei ole alust pidada kaebaja jaoks eriliselt oluliseks.

4(5)

3-22-1894

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.