3-22-2034/13 - Rahvastik - Välismaalased - Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium - lahend.ee

4.Tallinna Halduskohus luges 03.11.2022 määrusega kaebuse esitatuks kaebetähtaega ületades, jättis kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ja lõpetas haldusasja menetluse (resolutsiooni p 2), rahuldas esialgse õiguskaitse taotluse ajutiselt ning peatas PPA 16.09.2022 lahkumisettekirjutuse nr 1052259935 täitmise kuni kohtumääruse punkti 2 jõustumiseni, kuid mitte kauemaks kui kuni 03.12.2022 (k.a) (resolutsiooni p 5). Kaebajale on vaidlustatud lahkumisettekirjutus teatavaks tehtud 16.09.2022. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 13 lg 3 kohaselt võib välismaalane ettekirjutuse peale esitada halduskohtule kaebuse kümne päeva jooksul ettekirjutuse teatavaks tegemise päevast arvates. Viimane päev kaebuse esitamiseks oli 26.09.2022. Kaebus on halduskohtule esitatud 27.09.2022 kl 08.39. HKMS § 40 lg 1 p 2 ja § 52 lg 6 kohaselt tuleb lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 336. TsMS § 336 lg 2 sätestab, et elektrooniline dokument loetakse kohtule esitatuks, kui see on salvestatud kohtudokumentide vastuvõtmiseks ettenähtud andmebaasi. Dokumendi saatjale edastatakse selle kohta elektrooniline kinnitus. Justiitsiministri 28.12.2005 määruse nr 59 „Kohtule dokumentide esitamise kord“ § 7 lg 1 kordab, et e-kirjaga dokumendi esitamisel selleks ettenähtud e-posti aadressile saab esitaja automaatse vastuvõtukinnituse dokumendi laekumise kohta kohtu e-postkasti. Sama määruse § 5 lg 2 sätestab, et e-kirja maht võib kohtule menetlusposti saatmisel olla kuni 20 megabaiti. Mahtu ületav e-kiri tuleb kohtule saatmiseks jagada väiksemamahulisteks e-kirjadeks. Kohtud on korduvalt leidnud, et dokumendi salvestamine kohtudokumentide andmebaasi on seotud saajale sellekohase automaatse elektroonilise kinnituse saatmisega ning seega ei saa saatja eeldada e-kirja jõudmist saajani kuni hetkeni, mil ta on saanud sellekohase elektroonilise kinnituse. Seega ei piisa kaebuse esitamisel üksnes selle edastamisest kohtudokumentide vastuvõtmiseks ettenähtud e-posti aadressil, kui e-kiri ei jõudnud adressaadini. Samuti ei ole oluline riigilõivu tasumise, kaebuse koostamise, allkirjastamise, üleslaadimise või manuste lisamise aeg, vaid oluline on üksnes dokumentide jõudmine kohtusse kohale ehk salvestumine andmebaasi, mida tõendab dokumendi saatjale edastatud automaatne vastuvõtukinnitus. 26.09.2022 esitatud kaebus ja esialgse õiguskaitse taotlus ei ole kohtuni jõudnud, sh ei ole seda salvestatud andmebaasi. Kõik e-kirjad salvestatakse automaatselt kohtute infosüsteemi, kus aga sel päeval ühtegi kaebaja esindaja kirja ei ole. Seega on kaebus esitatud kaebetähtaega ületades. HKMS § 124 lg 2, § 71 lg 1 ja § 150 koosmõjus võib kohus kaebetähtaja ennistada, kui selleks on mõjuv põhjus. Kohtupraktikas on peetud TsMS § 336 lg 2 kontekstis mõjuvaks põhjuseks olukordi, kus on esinenud sidehäire hosti kohus.ee või just.ee tehnilises veas, mis ei võimaldanud vastu võtta sinna saadetud elektronkirju, samuti menetlusosalise enda arvutisüsteemist tulenevat tõrget, kui selle tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa, st see on ootamatu ja oodatavat hoolsust järgides ettenähtamatu, vältimatu või ületamatu. Mõjuvaks põhjuseks ei ole aga peetud esindaja büroo enda korraldust ja arvutisüsteemi toimimist.

3-22-2034 Logikandest nähtub, et kaebaja 26.09.2022 kell 23.31 kohtule saadetud e-kiri lükati tagasi, kuna see ületas mahupiiri. Kaebaja 27.09.2022 kohtule saadetud e-kirjadest nähtub, et neis sisaldus kaebus 14 MB ja esialgse õiguskaitse taotlus 10 MB. Mõlema manuse korraga esitamist tõendab ka kaebaja enda esitatud ekraanipilt algsest e-kirjast (esialgse õiguskaitse taotluse lisa „Gmail - ...“). Kaebuse esitaja on mõlemas e-kirjas möönnud, et kaebus oli edastatud 26.09, kuid ta ei ole saanud kinnitust, et kiri on jõudnud kohale. Mahupiirang on arvutisüsteemi poolt rakendatav tehniline piirang, mille eesmärk on tagada riigiasutuste e-posti süsteemi käideldavus. Üldteada asjaoluna mõjutavad väga suure mahuga failid seda, kas IT-süsteemidele on võimalik saada (mõistliku aja jooksul) juurdepääs. Mahupiirang tagab seega kohtusüsteemi töö, sh selle, et ka teistel menetlusosalistel oleks võimalik kohtu e-posti aadressile kirju saata. Piirangu tehnilise poole osa on ka see, et puudub inimese kontroll selle üle, mida e-kiri endas sisaldab. Arvutisüsteemilt ei saa eeldada analüüsi, millises failis sisaldub tahteavaldus kaebuse esitamiseks ning millistes failides on üksnes lisadokumendid. Seetõttu ei pidanud halduskohus võimalikuks lähtuda Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-148-15, mis kirjeldab e-kirja sisu kontrollimise tingimusi enne mahutingimuse kontrollimist. E-kirja jagamine väiksemateks kirjadeks on kaebaja esindaja kontrolli all, sh on ta järgmisel päeval suutnud kaebuse niiviisi esitada (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 27.05.2013 määrus nr 3-12-1496). Kaebaja õigusteadmistega esindaja on e-kirjas ise möönnud, et probleemiks on tõenäoliselt mahupiirang. Mahupiirangu info tuleneb avaldatud õigustloovast aktist, millega kursis olemist tuleb õigusteadmistega esindajalt eeldada. E-posti mahupiirangut on selgitatud ka kohtute veebilehel. TsMS § 336 lg 2 järgi saadetakse isikule vastuvõtukinnitus. Olukorras, kus kaebaja vastuvõtukinnitust kell 23.31 e-kirja saates ei saanud, pidi ta proovima kaebuse uuesti esitamist, sh väiksemateks meilideks jagades või kasutades e-toimikut. Puudub objektiivne, kaebajast või tema esindajast sõltumatu põhjus kaebetähtaja järgimata jätmiseks. Kaebetähtaja ennistamise taotlus tuleb jätta rahuldamata ning menetlus lõpetada HKMS § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel. Esialgse õiguskaitse kohaldamist tuleb pikendada kuni määruse jõustumiseni menetluse lõpetamise küsimuses, kuid mitte kauemaks kui 03.12.2022. Esialgse õiguskaitse vajadust ei saa välistada. Riigist lahkumisega, kus kaebaja on viibinud alates 2022. a juunikuust ja sellega kaasneva Schengeni ala sissesõidukeeluga kolmeks aastaks kaasnevad raskesti kõrvaldatavad tagajärjed, sh töökohast ilma jäämine. Kaebetähtaja ületamise tõttu ei ole kaebus kuigi perspektiivikas. Lahkumisettekirjutuse osas vähendab sisulisi eduväljavaateid ka see, et formaalne alus lahkumisettekirjutuse tegemiseks on olemas, st isik viibib Eestis ebaseaduslikult alates viisa kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisest, mitte kättetoimetamisest (välismaalaste seaduse § 77 lg 1). Halduskohus selgitas 07.10.2022 määruses kaebajale võimalust täiendada kaebust viisa kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamise nõudega, kuid kaebaja ei ole sellist nõuet kohtule esitanud. Ei nähtu olulist avalikku huvi, mis välistaks esialgse õiguskaitse kohaldamise veel kuni 30 päevaks. Välistatud ei ole ebaseadusliku töötamise risk, kuid see võimalus oli olemas ka siis, kui PPA andis kaebajale aja vabatahtlikult Eestist lahkumiseks. Edasises kohtumenetluses on kaebajal võimalik osaleda ka esindaja vahendusel või virtuaalselt.