Andmekogud ja avalik teave › Avalik teave

3-21-1222 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-21-1222 konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seaduse (EKTÄKS) § 5 lg-s 2 sätestatud eelduseid, kuid ei ole neid sisustanud kaebaja küsitud teabe kontekstis. Tegemist ei saa olla ärisaladusega, sest teave käib avaliku ülesande täitmise kohta. Avaliku ülesande täitmisel ei toimu kaubaturul konkurentsi. Lisaks on vastustaja selgitused vastuolulised, sest ühest küljest on ta põhjendanud, et tegemist on kriitiliselt salajase detailse teabega, kuid teisest küljest väidab, et teave on avaldamiseks liiga esialgne ja vajab põhjalikke täiendavaid analüüse. Vastustaja väidab, et eelkõige tuleb ärisaladusena käsitleda raudteetrassi muudatusvariante, ehitustööde mahtusid ja maksumusi. Sellega ei saa nõustuda. Erinevate alternatiivide kaalumisel ja võimaluste analüüsil ei ole kaubanduslikku väärtust. Kuna vastustaja ei ole selgitanud, milles täpselt seisneb teabe ärisaladuslik olemus, on raske hinnata, kuidas saab teabe kaebajale väljastamine ärisaladust kahjustada. Lisaks saab vastustaja valida, kuidas ta teabe avaldab. Vältimaks põhjendamatu eelise andmist mõnele potentsiaalsele pakkujale, võib vastustaja teha teabe kättesaadavaks kõigile potentsiaalsetele pakkujatele. Samuti on analüüsi koostamises juba praegu osalenud üks potentsiaalne pakkuja (Leonhard Weiss OÜ), kellele on hinnainfo teada ning selle läbitöötamise eest on ta saanud isegi tasu. Teised potentsiaalsed pakkujad peavad hanke korral sama info läbi töötama tasu saamata. Seega ei anna hinnainfo avalikustamine mõnele uuele pakkujale konkurentsieelist, vaid paneb võimalikud pakkujad võrdsemasse positsiooni. AvTS § 36 lg 1 p 8 sätestab, et teabevaldaja ei tohi asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks tunnistada riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse poolt või nende tellimisel tehtud uuringute ja analüüside tulemusi, kui andmete avalikustamine ei ohusta riigikaitset või riiklikku julgeolekut. AvTS § 36 lg 2 kohaselt kehtib see keeld ka äriühingu suhtes, mille asutajaks või milles osalejaks on riik. Teabes sisalduv eelhinnang on käsitatav riigi tellimisel tehtud uuringu või analüüsina. Vastustaja on riigi äriühing, kes täidab raudtee administreerimisega seotud avalikku ülesannet. Järelikult on eelhinnang selgelt seotud riigi taristu arendamisega. Isegi kui tegemist oleks ärisaladusega, ei tohi jätta nimetatud teavet avalikustamata. Seejuures on oluline järgida ka riigihangete ja riigi äriühingute tegevuse läbipaistvuse üldpõhimõtteid. EKTÄKS-i eelnõu seletuskirja kohaselt ei tohi EKTÄKS mõjutada selliste õigusnormide kohaldamist, mis võimaldavad riigiasutustel koguda teavet oma ülesannete täitmiseks või asjaomase teabe edasist avalikustamist üldsusele või nõuavad neilt sellist avalikustamist. Seega juhul, kui mõni muu õigusakt määrab teabe avalikuks, tuleb seda käsitleda erinormina. Riikliku raudteetaristu arendamiseks tehtud eelhinnangud on teave, mille vastu avalikkusel on kõrgendatud huvi. Erinevate variantide ehitushinnad on avalikkusele olulised, et kontrollida tehtud valikute mõistlikkust ja otstarbekohasust.

AS Eesti Raudtee palus jätta kaebus rahuldamata.

AvTS § 5 lg 2 kohaselt omandab eraõiguslik juriidiline isik teabevaldaja staatuse teabe osas, mida ta valdab avaliku ülesande täitmise tulemusel. Vastustaja ei ole teabevaldaja, sest ta ei täida avalikku ülesannet. RHS § 1 lg-st 2 tulenevalt ei ole kõik hankijad teabevaldajad. Raudteetaristu majandamine võib olla avalik huvi, kuid see ei tähenda automaatselt avaliku ülesande täitmist. Avalikuks ülesandeks muutub tegevus siis, kui seda osutatakse avalikõigusliku isiku seadusest tuleneva kohustuse täitmiseks. Vastustaja on eraõiguslik juriidiline isik, kelle tegevus on suunatud kasumi teenimisele. Riik seab aktsionärina ootused äriühingule ja määrab äriühingu strateegilised eesmärgid. Sellega ei teosta Eesti Vabariik avalikku võimu, vaid on sarnases olukorras ükskõik millise teise äriühingu omanikuga. RHS § 1 lg 2 kohaselt tuleb lähtuda AvTS-st otsustamaks, keda ja millistel tingimustel lugeda teabevaldajaks. Kui eraõiguslik juriidiline isik ei täida taotletud teabe suhtes avalikku ülesannet, ei ole tegu teabevaldajaga. Taotletava teabe (eelhinnangu) tellimise eesmärk oli selgitada välja rööbasteede geomeetria muutmise tingimused, mis võimaldaksid tõsta reisirongide piirkiirust. See tõstab vastustaja 3(11)

3-21-1222 kasumlikkust ja efektiivsust, mis omakorda tagab äriühingu arengu ja riigile omanikutulu. Taotletava teabe tellimiseks ei korraldatud riigihanget avaliku ülesande täitmiseks, vaid vastustaja äritegevuse huvides. Kui eelhinnangu tulemusena on võimalik tõsta reisirongide piirkiirust, siis suureneb ka raudtee läbilaskevõime, mis võimaldab vastustajal omakorda teenida rohkem tulu. Isegi kui avalikuks teabeks võiks AvTS tähenduses olla teave avaliku raudtee (nt raudteetrasside ohutuse) kohta, ei ole avalikuks teabeks uuringud ja analüüsid, mille vastustaja on tellinud tulu teenimise eesmärgil. Taotletav teave on ärisaladus, mille avalikustamine tooks kaasa ebavõrdse kohtlemise. Taotletava teabe väljastamise välistavad riigihankeõiguse üldpõhimõtted. AvTS ei kohaldu, kui teabe avalikustamine võib luua ohu ebavõrdseks kohtlemiseks ja seeläbi rikkuda RHS § 3 p-i 2. Kaebaja taotletav teave annab eelise mõnele hankest huvitatud isikule, kui vastustaja peaks tulevikus välja kuulutama ehitus- või projekteerimistööde riigihankeid raudteetrassi osas, mis põhinevad eelhinnangu tehnilisel sisendil. Näiteks annaksid joonised ning teadlikkus tööde mahtudest ja hindadest huvitatud isikule eelise ning ta saab kalkuleerida pakkumuse maksumuse. RHS § 23 lg 9 järgi peab hankija küll kalkuleerima eeldatava maksumuse, kuid ei pea seda hanketeates avalikustama. Eeldatava maksumuse avaldamise korral lähtuksid pakkujaid liigselt eeldatava maksumuse hinnangust ja hinnad oleksid moonutatud. Samuti saaks eelhinnangu avaldamisel hankest huvitatud isik tutvuda hanke tehnilise kirjeldusega enne riigihanke välja kuulutamist ning see võimaldab isikule pikema aja pakkumuse koostamiseks. Tulevase riigihanke materjalide avaldamine väljaspool turu-uuringuid pole kooskõlas vastustaja hankekorraga. Seda ei reguleeri ka RHS. See tooks vastustajale kaasa täiendavaid kulusid. Ei ole mingit põhjust avaldada riigihankega seotud dokumentatsiooni varem mingis muus kanalis, mida hankest huvitatud isikud ei ole kohustatud jälgima. Hankijal on võimalik kõrvaldada hankemenetlusest pakkuja, kes on osalenud sama riigihanke ettevalmistamisel ja sellele isikule seetõttu teadaolev info annab talle eelise teiste riigihankes osalejate ees, kui sellist eelist ei ole muude vahenditega võimalik vältida (RHS § 95 lg 4 p 7). Vastava otsuse saab hankija teha konkreetse hankemenetluse raames kaalutlusõigust kasutades. Isegi kui taotletud teabe avalikustamine ei annaks eelist, võib avalikustamine põhjustada riigihanget venitavaid vaidlusi. Teabe avalikustamise välistab ka AvTS § 35 lg 1 p 17. Teave raudteetrassi muudatusvariantide ning ehitustöö mahtude ja maksumuse kohta on EKTÄKS § 5 lg 2 kohaselt ärisaladus, sest see ei ole kogumis või üksikosade täpses paigutuses üldteada või kergesti kättesaadav nende ringkondade isikutele, kes tavaliselt kõnealust laadi teabega tegelevad (p 1), teabel on kaubanduslik väärtus isikutele, kes sooviksid tegeleda raudteetaristu finants- ja investeeringutealase kavandamise ja rajamisega (p 2) ning vastustaja on astunud mõistlikke samme, et hoida teavet saladuses (p 3). AvTS sätestab teabe avaldamise korra avalike ülesannete täitmise käigus saadud teabe kohta. Kui avaliku ülesande täitmisega seotud teave ei saaks kunagi olla ärisaladus, siis oleks AvTS § 35 lg 1 p 17 sisutühi. Kahju seisnebki ärisaladusega kaetud teabe avaldamises, mis võib tuua kaasa hankest huvitatud isikute ebavõrdse kohtlemise. Kahju võib seisneda ka võimalikes vaidlustes RHS-i rikkumise üle. Kaebaja viide AvTS § 36 lg 1 p-le 8 ja lg-le 2 on väär. AvTS § 38 lg 2 sätestab, et kui juurdepääsupiirangu kehtestamise keeld võib põhjustada juurdepääsupiiranguga teabe avalikuks tulemise, siis tagatakse juurdepääs üksnes sellele osale teabest või dokumendist, mille kohta juurdepääsupiirangud ei kehti. See tähendab, et uuringute ja analüüside tulemusi ei pea alati AvTS § 36 lg 1 p 8 alusel avaldama.

4(11)

3-21-1222 RHS § 1 lg 2 kohaselt toimub juurdepääs riigihangete andmetele ning nende andmete väljastamine ja avalikustamine AvTS-s sätestatud korras, kui RHS-s ei ole sätestatud teisiti. Veenev ei ole AKI seisukoht, et RHS § 1 lg 2 kohaselt tuleks kõik hankijad lugeda teabevaldajaks AvTS mõttes (vt 13.11.2020 vaideotsuse p-d 2‒4). AKI on viidanud RHS-i kommenteeritud väljaandele, mille kohaselt saab RHS § 1 lg-t 2 tõlgendada kahel viisil (vt M.A. Simovart, M. Parind. Riigihangete seadus. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura, 2019; § 1, komm nr 24, lk 35). Ühe tõlgenduse järgi on tegu üldise selgitava normiga, teadvustamaks, et lisaks RHS-s sätestatud avalikustamise kohustusele tuleb juhul, kui hankija on teabevaldaja AvTS mõttes, järgida ka selles seaduses sätestatut. Teise tõlgenduse kohaselt on sätte eesmärk muuta hankijad riigihangete andmete osas teabevaldajaks AvTS mõttes ning seda sõltumata sellest, kas hankija vastab teabevaldaja tunnustele AvTS § 5 mõttes. AKI toob välja: „Igal juhul on selge, et AvTS rakendub ulatuses, mida RHS ei reguleeri teisiti. Samas peaks selle tõlgenduse järgi kohalduma ka AvTS-i teabevaldajana määratlemise tingimused. Siiski on RHS § 1 lõige 2 sõnastatud kitsamalt, reguleerimaks eelkõige, kuidas toimub juurdepääs riigihangete andmetele ning nende andmete väljastamine ja avalikustamine. Sätte sellise sõnastuse eelduseks peaks olema seega, et riigihangete dokumendid on avalik teave ja hankijad teabevaldajad ning täpsem regulatsioon kitsalt tehnilistes küsimustes teabe avalikustamiseks, väljastamiseks ja juurdepääsupiirangute seadmiseks tuleb AvTS-st. Sellist lähenemist toetab tõepoolest arusaam, et riigihanked peaksid olema võimalikult läbipaistvad.“ AKI on teinud meelevaldseid järeldusi. RHS-i eesmärk ei ole avalikule teabele erirežiimi kehtestamine, mh ei saa seda tuletada hankemenetluse läbipaistvuse põhimõttest. RHS sätestab riigihanke korraldamise reeglid, riigihankega seotud isikute õigused ja kohustused, riikliku järelevalve ja haldusjärelevalve tegemise, vaidlustuste lahendamise korra ning vastutuse RHS-i rikkumise eest (RHS § 1 lg 1). Teabe avaldamise erisused on vaja RHS-s sätestada hankemenetluse eripärast tulenevalt, nt on vaja õiguslikult reguleerida pakkumuse konfidentsiaalsuse põhimõte ja fikseerida selle ajaline kestus. Sellele ongi viidatud RHS-i eelnõu seletuskirjas (450 SE) RHS § 1 lg 2 tähendust kommenteerides. RHS § 1 lg-st 2 ei saa tuletada järeldust, et RHS muudab AvTS-i üldisi põhimõtteid, sh teabevaldaja mõistet. Sellist seadusandja tahet ei nähtu ja sellise tõlgenduse toetuseks peaks RHS-i tekst olema oluliselt detailsem. Seega tuleb praeguses asjas lähtuda teabevaldaja määratlemisel AvTS-st. AvTS § 5 lg 2 järgi laienevad eraõiguslikule juriidilisele isikule teabevaldaja kohustused, kui isik täidab seaduse, haldusakti või lepingu alusel avalikke ülesandeid, sealhulgas osutab haridus-, tervishoiu-, sotsiaal- või muid avalikke teenuseid, ‒ teabe osas, mis puudutab nende ülesannete täitmist. Avalikke ülesandeid on kohtupraktikas sisustatud kui ülesandeid, mis on ette nähtud vahetult seadusega või seaduse alusel või õigusnormist tõlgendamise teel tuletatud (vt Riigikohtu 19.06.2014 otsus nr 3-3-1-19-14, p-d 11‒14; 14.12.2011 otsus nr 3-3-1-72-11, p 8; 16.02.2010 määrus nr 3-3-4-1-1, p 5). Seadusandja ei ole defineerinud mõistet „avalik ülesanne“, kuid selle teemaga on tegeletud erialakirjanduses (vt N. Parrest. Segadus mõistetes seoses avaliku võimu ülesannetega, Juridica X/2014, lk 732‒739). Avalik ülesanne võib olla nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse ülesanne. Avalik võim täidab selliseid ülesandeid n-ö primaarselt või olemuslikult, vastutades otseselt või kaudselt (ehk „lõppkokkuvõttes“ või „tagades“) nende täitmise eest. Avaliku halduse ülesanne ehk haldusülesanne on avaliku ülesande üks alaliik. Õigusaktides on kasutatud ka mõisteid „avaliku võimu teostamine“, „avaliku võimu volituste rakendamine“ ja „(täidesaatva) riigivõimu volituste rakendamine“, tähistades nende avalike ülesannete täitmist, mis eeldavad kolmandate isikute suhtes otsuste tegemist, s.o soodustavate või koormavate haldusaktide andmist või sunni rakendamist. Õigusaktidest ei tulene, et raudteetaristu majandamine, sh selle arendamine, on avalik ülesanne. Ka pole tegemist ülesandega, mis primaarselt või olemuslikult kuuluks riigi pädevusse, ning kindlasti ei seondu see avaliku võimu teostamisega. 5(11)

3-21-1222 Raudteetaristu majandamist saab pidada avalikuks teenuseks. Avalikud teenused on kõik ülesanded, mille suhtes eksisteerib avalik huvi või mis teenivad üldist heaolu. Avalikke teenuseid võivad osutada lisaks avalikule võimule ka eraisikud, ilma et avalik võim peaks neid primaarselt või olemuslikult osutama. Avalike teenuste hulka kuuluvad näiteks teenused, mis puudutavad elanike varustamist elektri, soojuse ja veega, samuti ühistransport ja sideteenused. Avalik teenus ei ole aga samastatav avaliku ülesandega. Ka asjaolu, et ülesande täitja või teenuse osutaja on olulist vahendit omav ettevõtja (nt loomulik monopol), ei muuda avalikku teenust veel avalikuks ülesandeks. Avaliku teenuse üheks alaliigiks on elutähtis teenus. Seadusandja on elutähtsat teenust samal ajal pidanud ka avalikuks (avaliku halduse) ülesandeks (vt hädaolukorra seaduse (HOS) § 38 lg 1). Elutähtsate teenuste loetelus ei ole raudteetranspordi tagamist, küll on loetelus näiteks riigitee sõidetavuse tagamine (HOS § 36 lg 1 p 4). Asjaolust, et mingi ülesande või teenuse olemasolu ja kvaliteedi vastu on laiem avalik huvi, ei tulene automaatset järeldust, et tegu peaks olema avaliku ülesandega. N. Parrest on viidatud artiklis leidnud, et avaliku (halduse) ülesande (seaduses) määratlemisel ja sõnastamisel tuleb tähelepanu pöörata ka ülesande olemusele, s.t kas tegu on laiemalt korraldamis- või tagamiskohustusega või ülesande vahetu täitmisega. Avalikuks ülesandeks olev korraldamis- või tagamiskohustus ei tähenda automaatselt seda, et teenuse vahetu osutamine tarbijale oleks avalik ülesanne. Seega – kuigi regulatiivse keskkonna loomine mh raudteetranspordi valdkonnas on valitsuse pädevuses (Vabariigi Valitsuse seaduse § 63 lg 1), ei tulene sellest, et raudteetaristu majandamine, sh selle arendamine, oleks avalik ülesanne. Asjaolu, et riik tegeleb sellega AS Eesti Raudtee omanikuna, on poliitiliste valikute küsimus. Vastavat avalikku teenust võiks pakkuda ka erasektor turutingimustel. Riik ei pea omama raudteetaristut ega tegelema ise vahetult selle majandamisega. Kui riik on otsustanud osaleda majandustegevuses, ei muuda see majandustegevust avalikuks ülesandeks, vaid riigi tegevus tuleb kvalifitseerida ettevõtluseks, sarnaselt teiste kaupade- ja teenuste turul osalevate erasubjektide tegevusega. Sellist järeldust toetab ka raudteeseadus (RdtS). Selles seaduses on reguleeritud mh raudteetaristu ettevõtja õigused ja kohustused, kuid seadusest ei tulene, et raudteetaristu majandamine oleks avalik ülesanne ning sellega peaks tingimata tegelema riik. Kaebaja on vääralt võrdsustanud avaliku huvi teenuse osutamise vastu avaliku ülesandega. Ülesande kvalifitseerimist avalikuks ei mõjuta omavalitsuste koostööorganisatsioonide ühispöördumine, kinnistute võimalik sundvõõrandamine ega muud kaebaja toodud näited. Ühestki kaebaja viidatud kohtulahendist ega õigusaktist ei tulene, et raudteetaristu majandamine oleks avalik ülesanne. Seega ei ole vastustaja küsitud teabe osas teabevaldajaks AvTS § 5 lg 2 mõttes ning temale ei laiene teabevaldaja kohustused. Täidetud ei ole ka AvTS § 5 lg-s 3 sätestatud eeldused, sest küsitav teave ei puuduta kaupade ja teenuste pakkumise tingimusi, hindu ega nende muudatusi, samuti ei puuduta teave riigi või kohaliku omavalitsuse eelarvest avalike ülesannete täitmiseks või toetusena antud vahendite kasutamist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6(11)

3-21-1222 AKI leidis juba 13.11.2020 vaideotsuses, et vastustaja on RHS-st tulenevalt teabevaldaja. Vastustaja ei ole AKI otsuseid vaidlustanud ja on teabenõude osaliselt täitnud. Sellega on vastustaja minetanud õiguse vaidlustada enda teabevaldajaks olemist vaidlusaluse teabe suhtes. Kaebaja vaidlustas AKI vaideotsust üksnes osas, milles see ei näinud ette kaebajale teabe väljastamist. Halduskohus on rikkunud HKMS § 41 lg-t 1, sest sisustas valesti kaebuse aluse ja ületas nõude piire. Halduskohus leidis vääralt, et AKI tegi vaideotsuses meelevaldseid järeldusi. AKI tugines RHS-i kommentaaridele, mille järgi on kõik hankijad teabevaldajad. RHS § 1 lg 2 ei muuda AvTS-i üldisi põhimõtteid, kuid võimaldab sisustada mõiste „avalik ülesanne“. AKI lähenemist toetab arusaam, et riigihanked peaksid olema võimalikult läbipaistvad. Lisaks täidab vastustaja avalikku ülesannet – arendab raudteetaristut. Raudteetaristu on piiratud ressurss, mille dubleerimine ei pruugi olla võimalik või majanduslikult otstarbekas, kuid millele juurdepääsuta või mille olemasoluta ei ole võimalik kaubaturul raudteeveo-ettevõtjana tegutseda. Seetõttu on raudteetaristu majandamise peaeesmärgiks avalike huvide teenimine (vt Riigikohtu 16.02.2010 määrus nr 3-3-4-1-10, p-d 5 ja 14). Peamiselt avalike huvide teenimiseks täidetav ülesanne on avalik ülesanne. Raudteetaristu arendamine on avalik ülesanne ka EL-i õiguse tähenduses, sest EL-i transpordipoliitika üks põhielement on luua liikmesriike ühendav transpordivõrk, mis hõlmab ka raudteed. Iga liikmesriik vastustab selle eest, et riigisiseselt järgitakse EL-i reegleid ja põhimõtteid. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 21.11.2012 direktiivi 2012/34/EL, millega luuakse ühtne Euroopa raudteepiirkond, võimaldab raudteetaristu arendamise avaliku ülesande delegeerida raudteetaristu ettevõtjale, kelleks on ka vastustaja (vt direktiivi 2012/34/EL art 3 lg 2, RdtS § 2 p 14 ja vastustaja põhikirja p 2.1). Vastustaja on enda veebilehel kirjutanud, et ta on Eesti raudteetaristu omanik ja tal on keskne roll kogu transiidisektori funktsioneerimisel ning õiglase konkurentsi tagamisel nii kauba- kui ka reisijateveol. See kirjeldus kinnitab samuti, et vastustaja osutatav teenus on n-ö tuumikfunktsiooniga ehk avalikes huvides osutatav ja riigi vastutusalas. Avaliku huvi olemasolu kinnitab ka „Transpordi ja liikuvuse arengukava 2021–2035“, mille üks osa hõlmab raudteetaristu suurendamist, sh raudteel kiiruse suurendamist. Vaidlusalune teave puudutabki just seda valdkonda. Riik osaleb äriühingutes enamasti kolmel põhjusel: avaliku teenuse osutamine, strateegilise huvi kaitsmine või täiendava tulu teenimine. Tulu teenimine riigi osaluse omamise põhieesmärgina on põhjendatud vaid erandjuhul või lühiajaliselt. Järelikult on vastustaja riigi omandis eeskätt eesmärgiga säilitada kontrolli riigi jaoks olulise valdkonna üle. Halduskohus ei näinud muid põhjusi, mille tõttu jätta küsitud teave kaebajale esitamata. Kaebaja jääb seisukohale, et taotletav teave ei ole ärisaladus ning riigihankeõiguse põhimõtted ei välista teabe väljastamist.

3-21-1222 Valitsuse seaduse § 63 lg 1 ja RdtS § 73 lg 1) – see on avalik ülesanne. Raudteetaristu majandamise vastu võib olla avalik huvi, kuid avaliku raudtee majandajad, sh vastustaja, on eraõiguslikud juriidilised isikud, kelle tegevus on suunatud kasumi teenimisele. Kuigi vastustaja on riigi äriühing, on Eesti Vabariik omanikuna samas olukorras kui mistahes teise äriühingu omanik. Vastustaja tegevus võib toetada riigi strateegiliste eesmärkide saavutamist, kuid vastustaja ei täida avalikku ülesannet (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 22.11.2021 määrus nr 321-1929, p 6 jj). RHS ei muuda hankijaid automaatselt teabevaldajateks. Vastustaja ei täida avalikku ülesannet ka konkreetselt taotletud teabe osas. AKI vaideotsuste vaidlustamata jätmine ei mõjuta kohtuvaidlust, sest AKI haldusaktid või õigusaktide tõlgendused ei ole kohtule siduvad. Vastustaja ei vaidlustanud AKI haldusakte otstarbekuse kaalutlusel. Kohus ei väljunud kaebuse piiridest. Teabe väljastamise välistab see, et teave on kaebaja ärisaladus, samuti riigihanke üldpõhimõtted.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-21-1222 teabenõude alusel avaldamise või konfidentsiaalsusega. RHS § 1 lg 2 sõnastusest ei tulene ja ka seadusandja pole soovinud, et vastustajale kui hankijale laieneks RHS-i alusel teabevaldaja kohustused suuremas ulatuses kui selle seadusega otseselt reguleeritud küsimustes. Seega tuleb praeguse vaidluse lahendamisel lähtuda AvTS-st.

9(11)

3-21-1222 avalik huvi, mitte kasumi teenimine1 (vt ka riigivaraseaduse § 10) – nagu eespool märgitud, ei saa võrdsustada avalikku teenust ja avalikku ülesannet.

1 https://www.fin.ee/riigihanked-riigiabi-osalused-kinnisvara/riigi-osalused/ariuhingud

10(11)

3-21-1222 kaebajalt vastustaja apellatsioonimenetluse menetluskulude katteks välja mõista 2300 eurot (sh käibemaks). Ülejäänud menetluskulud jäävad poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.