Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-17-523 27. september 2022 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Nele Parrest Tartu Mill ASi kaebus Maksuja Tolliameti
14.detsembri 2016. a maksuotsuse tühistamiseks Kaebaja Tartu Mill AS, esindaja juhatuse liige Uuno Lausing Vastustaja Maksu- ja Tolliamet, esindaja Revo Krause Tartu Ringkonnakohtu 22. aprilli 2021. a otsus Maksu- ja Tolliameti kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Maksu- ja Tolliameti kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 22. aprilli 2021. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses füüsiliste isikute nimed tähemärkidega.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliameti (MTA) uurimisosakond alustas 3. oktoobril 2012 kriminaalasja nr 12930000442 menetlust. Lõuna Ringkonnaprokuratuur koostas 11. novembril 2016 süüdistusakti teiste isikute kõrval ka Tartu Mill ASi (kaebaja) ning äriühingu endise töötaja A suhtes. Süüdistusakt sisaldas muu hulgas etteheiteid Tartu Mill ASi käibedeklaratsioonides (KMD) valeandmete esitamise ja Tartu Mill ASi alusetult käibemaksu enammakse suurendamise ja tasumisele kuuluva käibemaksu vähendamisega 1 233 760,60 euro suuruse kahju tekitamise kohta. Tartu Maakohus mõistis
9.märtsi 2018. a otsusega asjas nr 1-16-9978 õigeks Tartu Mill ASi karistusseadustiku (KarS) § 3891 lg 3 järgi, A KarS § 3891 lg 2 järgi ja X § 3891 lg 2 - § 22 lg 3 järgi kuriteo tuvastamatuse tõttu ning mõistis A ja X süüdi KarS § 255 lg 1 järgi. Tartu Ringkonnakohus mõistis 25. veebruari 2019. a otsusega A ja X KarS § 255 lg 1 järgi õigeks. Riigikohus jättis 26. aprilli 2019. a määrusega Riigiprokuratuuri kassatsiooni menetlusse võtmata.
2.Tartu Maakohus tunnistas 14. jaanuaril 2014. a otsusega kriminaalasjas nr 1-14-189 kokkuleppemenetluses süüdi Y, Z, W, B, C ja E KarS § 3891 lg 2 - § 22 lg 3 ja § 255 lg 1 järgi. Riigikohus tühistas 19. veebruari 2020. a otsusega Tartu Maakohtu 14. jaanuari 2014. a otsuse osaliselt, s.o C, E ja B süüditunnistamises ja karistamises ning saatis kriminaalasja tühistatud osas Riigiprokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks.
3.MTA jättis 14. detsembri 2016. a maksuotsusega nr 12.2-3/018771-36 rahuldamata Tartu Mill ASi 20. septembri 2013. a tagastusnõude 1 093 425,60 eurot ja tagastusnõude täitmise
3-17-523 taotluse 1 093 000 eurot ning kohustas Tartu Mill ASi tasuma maksusumma 140 335 eurot. Maksuotsuse kohaselt oli Tartu Mill AS MTA-le esitatud andmete kohaselt soetanud ajavahemikul jaanuar 2012 kuni september 2013 Bogarolo OÜ-lt, OÜ-lt Macodes ja OÜ-lt Tootsi Peenar teravilja ja rapsi ning arvestas arvetele lisatud käibemaksu jaanuar 2012 kuni september 2013 KMD-del sisendkäibemaksu hulgas kokku 1 233 760,60 eurot. MTA leidis, et Bogarolo OÜ, OÜ Macodes ja OÜ Tootsi Peenar olid äriühingud, mida kasutati maksupettuse toimepanekuks. Nende äriühingute eesmärgiks oli üksnes tehingutest mulje jätmine ning tehingute kohta võltsarvete vormistamine ja väljastamine. Tartu Mill ASi ostujuht A ning äriühingute Bogarolo OÜ, OÜ Macodes ja OÜ Tootsi Peenar faktilised juhid B, C ja E ning nendega seotud isikud Y, X, W, Z ja Q väljastasid variühingute nimel võltsarveid Tartu Mill ASile, mille tulemusel loodi Tartu Mill ASile alusetu sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. B, C ja E ning nendega seotud isikud lõid fiktiivsete tehingute ahela, varjamaks tegelikult toimunud tehinguid tegelike müüjate ja Tartu Mill ASi vahel. Tartu Mill AS rikkus käibemaksuseaduse § 24 lg-t 1 ja § 38 lg-t 1.
4.Tartu Mill AS esitas halduskohtule kaebuse, millega palus tühistada MTA 14. detsembri 2016. a maksuotsuse. Kaebuse põhiseisukohad olid kokkuvõttes järgmised: 1) maksuhalduri seisukohad on muutunud maksumenetluse ja vaidemenetluse käigus. Ka kohtumenetluses pole maksuhalduri seisukohad olnud järjekindlad. MTA viitab läbisegi maksupettuses „osalemisele“, hoolsuskohustusele ja alusele „pidi teadma“, alusele „teadis“, aga ka „teadlikule osalemisele“. Maksuotsuses tuleb välja tuua, kas MTA tugineb MKS § 83 lg-le 4 või §-le 84. Maksuotsuses ei ole viidet kummalegi sättele; 2) maksuotsuses on tuginetud kriminaalasja materjalidele. Kuna kriminaalasjas nr 1-16-9978 mõisteti üldmenetluses kaebaja ja tema tollane ostujuht õigeks, on maksupettuses osalemise kahtlus kummutatud. Seega ei ole tõendamiskoormus kaebajale üle läinud; 3) tegemist oli müüjate (teraviljakasvatajad, vahendajad) maksupettusega, mitte kaebaja maksupettusega. Müüjateks olnud äriühingud olid kuritegeliku ühenduse kontrolli all ja ühenduse liikmed on maksupettuse toimepanemise üles tunnistanud. MTA kontrollis kaebaja tehinguid Bogarolo OÜ-ga nii 2011 kui 2012, kuid lõpetas kontrollid probleeme tuvastamata, mis andis kaebajale kindluse, et Bogarolo OÜ on korrektselt tegutsev vahendaja; 4) ei ole võimalik väita, et kaebaja oli teadlik, et Bogarolo OÜ-d, OÜ-d Macodes ja OÜ-d Tootsi Peenar kasutatakse maksupettuse toimepanemiseks. Sellist teadlikkust ei saa kaebajale omistada tema ostujuhi kaudu. Tegemist oli kuritegeliku ründega, milles osales ostujuht ja mis oli lisaks riigile suunatud ka ostujuhi tööandja, st kaebaja vastu, seda varjati kaebaja eest ja see tekitas kaebajale kahju. Varjamist ja ostujuhi omakasust lähtuvat tegevust tõendavad kriminaalasjas kogutud tõendid; 5) tehinguid ei ole eraldi analüüsitud. MTA peaks iga tehingu puhul tõendama, et kaebaja töötaja teadis tegelikku müüjat, sõlmis temaga kokkuleppe, aga lasi arve väljastada kellelgi teisel. MTA on üksikutele 2013. a näidetele tuginedes püüdnud jätta mulje, et ostujuhil oli samas määras teadmine kõigi tehingute puhul ja seda juba alates 2012. a algusest. Sellist seisukohta ei toeta ükski tõend; 6) arvestades MTA ulatuslikku tuginemist kriminaalasjas prokuratuuri esitatud käsitlusele ja samadele asjaoludele, pidanuks MTA Tartu Ringkonnakohtu 25. veebruari 2019. a otsuse kriminaalasjas nr 1-16-9978 jõustumisel maksuotsuse ise tühistama. Ringkonnakohus andis kriminaalasjas hinnangu, et kaebaja ei ole kasu saanud. Mitmed tõendid tuleb tõendite hulgast välja arvata kui ebausaldusväärsed. Halduskohtumenetluses ei saa kriminaalmenetluses võetud ütlusi ja muid tõendeid järelduste tegemisel aluseks võtta, arvestamata kriminaalmenetluses tõendite usaldusväärsuse kohta antud hinnanguid. MTA ei ole tõendanud kaebaja pahausksust.
5.Tartu Halduskohus rahuldas 15. juuni 2020. a otsusega kaebuse ja tühistas maksuotsuse. Halduskohus märkis, et kontrolliaktis puudub viide, millisel õiguslikul alusel on vastustaja omistanud kaebajale ostujuhi tegevuse võltsarvete kasutamisel. Vastustaja on kontrolliaktis kaebaja juhatuse liikme, raamatupidaja ja teise ostujuhi teadlikkuse tuvastamisel ainukese otsese tõendina tuginenud 2(11)
3-17-523 kaebaja 20. oktoobri 2014. a kirjalikule seletusele ja kontrolliaktis nimetatud kaudsetele tõenditele. Halduskohtu hinnangul ei saa kontrolliaktis toodud faktiliste asjaolude alusel nõustuda, et kaebaja juhatuse liige H, nõukogu esimees K, raamatupidaja S ja teine ostujuht olid võltsarvetest teadlikud. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistas 19. veebruari 2020. a otsusega asjas nr 1-14-189 Tartu Maakohtu 14. jaanuari 2014. a otsuse muu hulgas C, E ja B süüditunnistamise osas, on maksuotsuses viidatud tõenditest nii Tartu Maakohtu 14. jaanuari 2014. a otsuse kui ka C, E ja B ütluste usaldusväärus kahtluse all. Ka vastustaja enda maksumenetluses kogutud tõenditega ei ole kaebaja teadlikkus asjaolust, et Bogarolo OÜ, OÜ Macodes ja OÜ Tootsi Peenar ei olnud tegelikeks müüjateks, piisavalt tõendatud. Maksuotsuse põhjenduste veenvuse seab kahtluse alla ka asjaolu, et vastustaja oli vähemalt ühte nendest kolmest äriühingust kontrollinud üksikjuhtumi kontrolli raames ning selle tulemusel tehtud maksuotsus läbis ka kohtuliku kontrolli. Vastustaja tagastas sellele maksukohustuslasele korduvalt sisendkäibemaksu ning ei seadnud kahtluse alla selle äriühingu reaalset majandustegevust. Halduskohtu hinnangul on maksuotsuses käsitletud kaebaja ja Bogarolo OÜ, OÜ Macodes ja OÜ Tootsi Peenar vahelisi tehinguid näilike tehingutena MKS § 83 lg 4 mõttes. Maksuotsusest ei nähtu usutavalt, et kaebaja tegelik tahe ei olnud suunatud tehingute tegemisele nimetatud äriühingutega ja kaebaja soovis sellega varjata teistsuguseid tehinguid või teeselda tehingute toimumist. Tartu Maakohus mõistis 9. märtsi 2018. a otsusega kriminaalasjas nr 1-16-9978 ostujuhi ja kaebaja õigeks KarS § 3891 lg-te 2 ja 3 järgi kuriteo tuvastamatuse tõttu, sest ei ole tõendatud, et ostujuht oleks tegutsenud kaebaja maksukohustuse vähendamise eesmärgil. Seega on ebaõiged maksuotsuse järeldused, et ostujuht tegutses kaebaja huvides kaebaja maksukohustuse vähendamise eesmärgil. Tõendatud ei ole ka see, et ostujuht tegutses kaebaja nõukogu liikme ja juhatuse liikme teadmisel või nende vaikival heakskiidul. Maakohtu istungil antud ütluste kohaselt tegutses ta isiklikes, mitte kaebaja majanduslikes huvides ning hoidis oma tegevust kaebaja eest saladuses. Halduskohtu hinnangul on tõendatud, et kaebaja ostis Bogarolo OÜ, OÜ Macodes ja OÜ Tootsi Peenar arvetel märgitud viljakogused ja tasus nende äriühingute esitatud arvetel märgitud summad, teadmata äriühingut esindanud füüsiliste isikute ja ostujuhi kaebaja eest varjatud tegevusest ja omavahelistest kokkulepetest. Maksuotsuses toodud asjaolude alusel ei saa välistada, et põllumehelt ostetud vilja laadimisel veokisse ja veoki põllumehe juurest lahkumisel läks vilja valdus põllumehelt üle äriühingule, kes esitas kaebajale selle kohta arve. Välistatud ei ole ka see, et põllumehe ja nimetatud äriühingute esindajate tahteavaldused moodustasid asjaõiguskokkuleppe ning selle kehtivust ei välista asjaolu, et põllumees ei teadnud omandaja nime. Maksuotsuses puudub käsitlus, miks äriühingud ei olnud vilja kaebajale üleandmisel tsiviilõiguslikult selle omanikud. Samas ei välista see käsitlust, et MKS § 84 alusel saaks maksuõiguslikult vilja müüjana käsitada ikkagi põllumeest. MKS § 84 kohaldamine eeldab maksueelise tuvastamist. Maakohtu otsusega on tuvastatud, et kaebaja maksueelist ei saanud. Vastustaja ei ole mõistlikult ja eluliselt usutavalt põhjendanud ka kahtlust kaebaja osalemises maksupettuses. Seega ei ole tõendamiskoormus MKS § 150 lg 1 kohaselt kaebajale üle läinud. Olukorras, kus kaebaja maksukontrolli ajendiks oli tema suhtes toimuv kriminaalmenetlus ning selles mõisteti kaebaja õigeks, ei saa maksuotsust põhjendades rääkida kaebaja puhul mõnest leebemast maksupettuses osalemise variandist. Kaebajale ei saa omistada töötaja teadmist ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 133 lg 1 alusel, sest asjas on tõendatud, et ostujuht varjas oma tegevust kaebaja eest ning ta ei tegutsenud kaebaja huvides. Ei vaielda selle üle, et kaup on liikunud, see on ostetud tavapärase hinnaga ja juhatuse liige on kõik seadusest tulenevad hoolsuskohustused täitnud. Ühtegi isikut ei ole süüdi mõistetud. Seega ei ole maksupettuse toimepanemine tõendatud.
6.MTA esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse.
3(11)
3-17-523
7.Tartu Ringkonnakohus jättis 22. aprilli 2021. a otsusega MTA apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes ja täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus on sidunud end liigselt maksumenetlusega paralleelselt kulgenud kriminaalmenetluses esitatud süüdistuse ning nendes kohtuasjades tehtud otsusega, selle asemel, et lähtuda vaidlustatud maksuotsuse põhjendustest. Maksuhalduri läbiv seisukoht maksuotsuses on, et kaebajal ei olnud õigust kajastada kontrollitaval perioodil käibemaksuarvestuses vaidlusaluste äriühingute nimel väljastatud arvetel märgitud käibemaksu, kuna kaebaja teadis, et need äriühingud ei olnud kauba tegelikud müüjad. Seega on maksuotsuse faktiliseks aluseks ostja „teadmine“, et kauba müüjaks ei olnud arvetel näidatud isikud. Riigikohtu praktikas on isiku „teadmine“ võrdsustatud maksupettuses osalemisega (Riigikohtu halduskolleegiumi
27.jaanuari 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-30-15, p 17). Maksuhaldur pidi maksuotsuses põhjendama oma kahtlust selles, et 1) tehinguid arvetel näidatud poolte vahel ei toimunud, 2) sellisel viisil välditi riigile seaduses ettenähtud ulatuses käibemaksu tasumist ning 3) kaebaja oli eeltoodust teadlik. Maksuhaldur ei ole seadnud kahtluse alla, et kaebaja soetas vaidlusaluste äriühingute arvetel näidatud kogustes teravilja ja rapsi, kuid on leidnud, et äriühingutel puudus reaalne majandustegevus teravilja või rapsi soetamisel ja selle müümisel kaebajale ning tegelikult soetas kaebaja kauba oma ostujuhi kaudu maksumenetluses tuvastamata isikutelt. Halduskohus jättis kaebuse lahendamisel sisuliselt hindamata kriminaalasja kohtueelse uurimise käigus kogutud tõendid. Tartu Maakohtu kriminaalasjas nr 1-14-189 tehtud otsuse osaline tühistamine ei mõjuta tõendite lubatavust haldus- ega halduskohtumenetluses. Ringkonnakohus leidis, et E, C ja B kriminaalasja kohtueelse menetluse käigus antud ütlustega on veenvalt kinnitust leidnud, et asjaosalised olid kokku leppinud, et kaebajale vilja müües pannakse toime maksupettus, ning vastavad näilikud tehingud hakkasid toimuma alates 2012. aastast. Seega oli MKS § 150 järgi tõendamiskoormus läinud üle kaebajale ning maksuhalduril ei olnud kohustust analüüsida kõiki vaidlusaluseid tehinguid ühekaupa. Kuna arvetel näidatud tehinguid poolte vahel ei toimunud, saab järeldada ka seda, et kaebaja sisendkäibemaksuarvestus, mis tugines vaidlusalustele arvetele, oli ebaõige. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kriminaaluurimise käigus antud ütlusi ja maksumenetluses kogutud tõendeid kogumis hinnates on veenev, et kaebaja ostujuht teadis, et vaidlusalused äriühingud ei olnud kauba tegelikud müüjad. Küsimus on selles, kas tema teadmise saab omistada kaebajale. Kohtupraktikas on leitud, et TsÜS § 133 lg 1 on analoogia alusel kohaldatav ka maksuõigussuhetes. Vastasel juhul saaks juriidiline isik maksukohustust vältida, lastes õigusvastased toimingud juhatuse asemel teha muudel abilistel. Kaebaja vastustest maksuhaldurile nähtub, et kokkuostu kogused ja hinnad määras kaebaja juhataja H. Hankijate üldist taustakontrolli tegid nii H kui mingil määral ka ostujuhid (sh A). Vaidlusalused äriühingud suhtlesid peamiselt A-ga. Kaebaja ostujuhi sarnaste tööülesannete puhul tuleks mõistlikult eeldada, et ta teavitab juhatust mis tahes olulistest, ostulepingute sõlmimisega seotud asjaoludest, sh sellest, kui tehinguid ei tehta arvetel näidatud äriühingutega. Riigikohus on eristanud teadmise omistamisel äriühingule, kas tegemist on töötaja ründega tööandja vastu või mitte. Järelduse, et tehingu teine pool on tõenäoliselt variisik, pidi tegema töötaja või juhatuse liige, kes võttis kauba vastu ja dokumenteeris seda, ebaoluline on, millisele töötajale või juhatuse liikmele on äriühing tehingupartneri kontrollimise kohustuse pannud (Riigikohtu halduskolleegiumi 1. veebruari 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-60-11, p 31). Samas olukorras, kus äriühingu töötaja mõistetakse süüdi seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamise või teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumise eest, ei ole äriühingule tulumaksu määramine tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 2 p 3 alusel põhjendatud (Riigikohtu halduskolleegiumi 14. mai 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-12-12, p 29). Ringkonnakohus leidis, et käesolev juhtum sarnaneb juhtumiga, mida Riigikohus lahendas viimati nimetatud haldusasjas. Kriminaalasjas nr 1-16-9978 on 4(11)
3-17-523 kohtuotsustega tuvastatud, et ostujuht tegutses omakasu, mitte kaebaja maksukohustuse vähendamise eesmärgil. Seega ei saa TsÜS § 133 lg 1 alusel mõistlikult eeldada, et ta teavitas kaebajat fiktiivsetest tehingutest, mille toimumine sellisel viisil oli tema enda huvides, ning et ostujuhi teadmine kandunuks seeläbi üle kaebajale. Käesolevas asjas puuduvad otsesed tõendid selle kohta, et ostujuht oleks tehingute tegelikest asjaoludest kaebaja juhtkonda teavitanud. Seega ei ole maksuhalduri järeldus, et kaebaja teadis, et vaidlusalused äriühingud ei olnud tegelikud müüjad, veenev, mistõttu ei ole vastavas osas tõendamiskoormus kaebajale üle läinud. Ringkonnakohus leidis, et asjas kogutud tõendid ei tekita veendumust, et kaebaja juhatuse liige H pidi olema teadlik, et vaidlusalused äriühingud ei olnud tegelikud kauba müüjad. Kogutud tõendite põhjal võib järeldada, et käibemaksupettuse toimepanemise idee autorid ei pärinenud kaebaja töötajate hulgast, kuid ideega läks kaasa kaebaja ostujuht A. Puuduvad tõendid, millest nähtuks, et riigile käibemaksu tasumata jätmine oli kaebajale kasulik, sest see võimaldas raha maksuvabalt ettevõttest välja viia, raha jõudis ettevõttesse tagasi ning seda kasutati kaebaja või tema juhatuse liikme isiklikes huvides. Kriminaalasjas antud ütlustest nähtub, et A, E, B ja C vahel jagati ära raha kogu selle käibemaksu ulatuses, mida kaebaja vaidlusaluste äriühingute pangakontodele kandis. Asjas kogutud tõenditest võib küll järeldada, et H ei näidanud üles piisavat hoolikust kaebaja tehingupartnerite kontrollimisel, kuid samas kinnitavad tõendid ka seda, et A püüdis varjata H eest tehingu tegelikke asjaolusid. Bogarolo OÜ ja OÜ Macodes e-äriregistris nähtuv info pidanuks tekitama H kahtlust äriühingute võimes tehinguid teha. Ringkonnakohus pidas tõenäoliseks, et H vaidlusaluste äriühingute tausta ei kontrollinudki või piisas talle ostujuhi hinnangust. Tõenditest võib järeldada ka seda, et tehingute tegelikke asjaolusid püüti kaebaja juhtkonna eest varjata. Kaebajal oli fiktiivsetest tehingutest pigem kaotada kui võita, seega ei ole ringkonnakohtu jaoks kõiki asjaolusid kogumis hinnates veenev, et kaebaja juhtkond oleks fiktiivseid tehinguid sellisel viisil tolereerinud ning soovinud nende jätkumist. Ringkonnakohut ei veennud asjaolu, et H „pidi teadma“ tehingute tegelikest asjaoludest. Seega ei ole maksuotsuse koostamise kolmas eeldus, et on põhjendatud kahtlus selles, et kaebaja teadis või pidi teadma tehingute tegelikest asjaoludest, kinnitust leidnud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.MTA palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja leiab, et ringkonnakohtu tõlgendus äriühingu töötaja teadmise ülekandumisest äriühingule on vastuolus käibemaksu kuritarvitamise keelu põhimõttega ja kohtupraktikas maksuhaldurile seatud tõendamiskoormusega ostja-müüja kaasustes. Ringkonnakohus on, asudes seisukohale, et kaebaja ostujuhi teadmise omistamine äriühingule ei ole võimalik, ebaõigesti kohaldanud TsÜS § 133 lg-t 1. Ostujuht oli vaidlusaluste tehingute puhul kaebaja esindaja, võttis arved vastu ja esitas need raamatupidamisele. Seega olid talle antud olulised volitused äriühingu esindamiseks ning kaebaja juhtkonnal tulnuks oma töötaja tegevust kontrollida. Võltsarvete kasutamisega ei kaasnenud üksnes kaebaja juhtivtöötaja isiklik kasu, vaid kaebaja saavutas õiguse võltsarvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata ja riigile jäi käibemaks laekumata. Sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramist ei välista asjaolu, et kaebaja töötaja varjas tehingu tegelikke asjaolusid kaebaja juhatuse eest. Isegi kui vastab tõele, et kaebaja juhatus ei olnud tehingute tegelikest asjaoludest teadlik, ei vähenda see kaebaja vastutust olukorras, kus riigile on tekkinud maksukahju. TsÜS § 133 lg 1 ja kohtupraktika kohaselt ei saa äriühing vabaneda vastutusest üksnes seeläbi, et delegeerib ülesanded töötajale. Ringkonnakohus on ebaõigesti tuginenud Riigikohtu otsusele asjas nr 3-3-1-12-12. Erinevalt viidatud asjast ei ole praegusel juhul tegemist ründega äriühingu varaliste huvide vastu, vaid just riigi fiskaalhuvi vastu. Lisaks sellele ei ole äriühingu töötajat äriühingu suhtes toime pandud kuriteos süüdi mõistetud. Pealegi oli viimati viidatud Riigikohtu lahendis tegemist tulumaksu, mitte käibemaksu määramisega, nagu praeguses asjas.
5(11)
3-17-523 Kooskõlas kuritarvitamise keelu põhimõttega tuleks üldjuhul eeldada, et töötaja teadlikkus välistab ostja heausksuse ning äriühingul tuleb oma heausksust tõendada loodud töökordade ja kontrollimehhanismidega, mis välistaks pettusesse sattumise. Maksupettuse tulemusel tekkinud kahju eest vastutab äriühing, kes võimaldas oma töötajal teha pettusega seotud tehinguid. Sellises olukorras maksukahju asetamine riigile viib ebaõiglase olukorrani kõigi riigi maksumaksjate suhtes, kes sisuliselt on kohustatud maksma kinni äriühingu juhtorganite ametialase tegematajätmise. Ringkonnakohtu tõlgendus võimaldaks hõlpsasti käibemaksusüsteemi kuritarvitada. Piisab üksnes sellest, et äriühingu juhtkond ja töötajad lepivad omavahel kokku, et maksukontrolli sattumisel võtab töötaja võltsarvete sattumise äriühingu raamatupidamisse enda kanda ja väidab, et varjas seda äriühingu juhtkonna eest. Maksuhalduril on sellist kokkulepet selle konspiratiivse iseloomu tõttu võimatu tõendada. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline ja paneb maksuhaldurile ebamõistliku tõendamiskoormuse. Ringkonnakohus leidis, et vaidlusaluste tehingute arvetele tuginev kaebaja sisendkäibemaksuarvestus oli ebaõige. Sellega pidi tõendamiskoormus üle minema kaebajale. Samas on ringkonnakohus pannud maksuhaldurile ka kohustuse tõendada kaebaja juhtkonna teadlikkust tehingute tegelikest asjaoludest.
9.Kaebaja palub vastuses kassatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Maksuotsus ei ole nõuetekohaselt motiveeritud. Maksuhalduri seisukohad on vastuolulised ja ebajärjekindlad. Maksuotsuses ei ole viidatud MKS § 83 lg-le 4 ega §-le 84, kontrolliaktis sisaldub viide MKS § 83 lg-le 4. Maksuhaldur on kohtumenetluses kinnitanud, et ta nendele sätetele ei tugine. Maksuhaldur on paralleelselt kulgenud kriminaalmenetluse tõttu asunud praeguses kohtumenetluses sisustama maksupettuses osalemist teisiti kui maksuotsuses. Maksuotsuses on tuginetud nii sellele, et kaebaja teadis, et Bogarolo OÜ, OÜ Macodes ja OÜ Tootsi Peenar ei olnud tegelikud müüjad, kui ka sellele, et kaebaja osales maksupettuses. Kassatsioonkaebuses heidab maksuhaldur ette pigem hoolsuskohustuse rikkumist, mis ei olnud maksuotsuse andmise aluseks. Kui maksuhaldur ei nõustu osa tehingute maksustamisel arvesse võtmisega, siis peab tal tehingute maksuõiguslikuks ümberhindamiseks olema MKS § 83 lg-st 4 või §-st 84 tulenev alus. Kohtud on nõustunud, et maksupettusele tuginemine tähendab tuginemist asjaoludele, mis kattuvad kuriteo tehioludega, milles kaebajat ja A-d süüdistati ja õigeks mõisteti. Sellega on maksupettuses osalemise kahtlus ümber lükatud ning tõendamiskoormus on maksuhalduril. Kui maksuhaldur leiab, et tehingut ei saa maksustamisel arvesse võtta, peab ta seda põhjendama. Maksuhaldur peab näitama, kas tehingut ei eksisteerinud või oli tehingul teistsugune sisu. Praegusel juhul ei ole maksuhaldur seda teinud. Hoolimata väga erinevatest asjaoludest, ei ole maksuhaldur tehinguid ükshaaval ega isegi sarnaste tunnustega gruppidena analüüsinud. Tehingute maksuõiguslik ümberkvalifitseerimine MKS § 83 lg 4 või ka § 84 alusel ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus eksis, kui märkis, et pooled ei vaidle selle üle, et maksupettusega seotud olnud A teadis, et Bogarolo OÜ, OÜ Macodes ja OÜ Tootsi Peenar ei olnud kauba tegelikud müüjad. Ei ole alust laiendada A väidetavat teadmist üksikute tehingute kohta kõigile tehingutele. Ka nn tegeliku müüja mõiste vajab täpsustamist. Ilma tehinguid ükshaaval või oluliste erinevuste alusel grupeerituna analüüsimata ei ole võimalik teha järeldusi, kas vaidlusalused äriühingud olid tegelikud müüjad või mitte, ja ei saa ka teha järeldusi ostujuhi teadmise kohta. Ostujuhi huvid olid kaebaja huvidega vastandlikud, varjamistegevus oli läbimõeldud, kaebajat kasutati ära, vaidlusalused tehingud olid kaebajale kahjulikud. Sellises olukorras ei ole TsÜS § 133 lg 1 alusel teadmise omistamine võimalik. Kaebaja esitas kassatsioonimenetluses täiendavate tõenditena koopia B kahtlustatavana ülekuulamise protokollist ning MTA tsiviilhagi B ja teiste kahtlustatavate vastu samas kriminaalmenetluses 1 215 643,96 euro suuruse kahju hüvitamiseks Bogarolo OÜ, OÜ Macodes ja OÜ Tootsi Peenar käibedeklaratsioonidel valeandmete esitamise tõttu. Kaebaja soovib nimetatud tõenditega tõendada seda, et kui maksuhaldur on praeguses haldusasjas tuginenud väitele, et need äriühingud ei olnud kauba tegelikuks müüjaks, siis uues kriminaalmenetluses on võetud vastupidine 6(11)
3-17-523 seisukoht ning leitud, et need äriühingud olid tegelikud müüjad ning just nende käibedeklaratsioonid sisendkäibemaksu mahaarvamise kohta on ebaõiged. Sellist topeltnõuete esitamist ei saa pidada lubatavaks.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja kohtumenetluse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ning asi tuleb saata ringkonnakohtule tagasi uueks läbivaatamiseks (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 5 p 2).
11.Praeguses asjas ei ole maksuhaldur seadnud kahtluse alla, et kaebaja on soetanud Bogarolo OÜ, OÜ Macodes ja OÜ Tootsi Peenar arvetel näidatud kogustes teravilja ja rapsi, samuti mitte seda, et kaebaja kasutas seda kaupa maksustatavate tehingute tegemiseks. Vaidluse all on, kas maksuhalduril oli õigus keelduda kaebajale nende äriühingute väljastatud arvete osas sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse andmisest olukorras, kus kaebaja ostujuht oli teadlik, et tehingute ahelas jäetakse käibemaks riigile tasumata. Kolleegium vastab tulenevalt MTA kassatsioonkaebusest kõigepealt küsimusele, kas töötaja teadmise saab omistada kaebajale (I), selgitab seejärel maksuotsuse faktilist ja õiguslikku alust (II) ning tõendamist (III). Viimaseks lahendab kolleegium menetluslikud küsimused (IV). I
12.Ringkonnakohtu jaoks oli tõendeid kogumis hinnates veenev, et kaebaja ostujuht teadis, et Bogarolo OÜ, OÜ Macodes ja OÜ Tootsi Peenar ei olnud kaebajale müüdud kauba tegelikud müüjad, kuid tema teadmist ei saa omistada kaebajale.
13.Ringkonnakohus eksis, kui leidis, et praegune juhtum sarnaneb juhtumiga, mida Riigikohus lahendas haldusasjas nr 3-3-1-12-12. Viidatud lahendis oli äriühingu töötaja pannud koos teiste isikutega toime kuriteo oma äriühingust tööandja vara vastu, pettes äriühingu usaldust kuritarvitades fiktiivsete arvete alusel temalt raha välja. Kolleegium leidis, et sellises olukorras ei ole põhjendatud teistele äriühingutele tehtud väljamaksete maksustamine tulumaksuga TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel, sest üldjuhul pole juriidilise isiku vara vähenemine hävinemise, kaotsimineku ja varguse tõttu ettevõtlusega mitteseotud kulu TuMS § 51 lg 2 mõttes. Kolleegium rõhutas seejuures, et pole oluline, et üks kuriteos süüdi mõistetud isikutest oli kaebaja töötaja. Oluline oli kuritegude suunatus kaebaja varaliste huvide vastu, mitte aga riigi fiskaalhuvi vastu (kolleegiumi 14. mai 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-12-12). Praeguses asjas ei ole tegemist tulumaksu määramisega ettevõtlusest varjatult välja viidud kasumi maksustamisel, vaid sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse andmisest keeldumisega.
14.Kolleegium on asjas nr 3-3-1-60-11 leidnud, et maksustamise seisukohalt on ebaoluline, millisele töötajale või juhatuse liikmele on äriühing pannud ülesande kontrollida, kas arvel müüjana märgitud isik on variisik. Vastupidine seisukoht võiks viia selleni, et kui äriühing jätab oma tegevuse nõuetekohaselt korraldamata, muutub maksuhalduri kontroll ja maksusumma määramine väga keeruliseks või võimatuks (kolleegiumi 1. veebruari 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-60-11, p 31). Kolleegium on sellele viidanud ka hiljem (nt 21. novembri 2018. a otsus nr 3-12-1360/131, p 27). Sellest seisukohast tuleb juhinduda ka praeguses asjas.
15.TsÜS § 117 lg 1 kohaselt on esindusõigus õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel. TsÜS § 123 lg 1 sätestab, et kui tehingu õiguslikud tagajärjed sõltuvad sellest, kas
7(11)
3-17-523 isik teadis teatud asjaolusid või pidi neid teadma, tuleb nende asjaolude hindamisel lähtuda esindaja, mitte esindatava isikust.
16.Kohtud on tuvastanud, et kaebaja ostujuhid tegid kaebaja juhatuse kehtestatud hinna ja koguste piires sisseoste, aktsepteerisid pakkumisi ja sõlmisid igakordseid kokkuleppeid, kontrollisid kauba kvaliteedi, koguse ja hinna õigsust, samuti, et Bogarolo OÜ, OÜ Macodes ja OÜ Tootsi Peenar suhtlesid peamiselt A-ga. Seega oli A-l kui kaebaja ostujuhil esindusõigus TsÜS § 117 lg 1 mõttes kaebaja nimel nende tehingute tegemiseks ning TsÜS § 123 lg 1 alusel tuleb asjaoludest teadmise või teadma pidamise hindamisel lähtuda tema kui kaebaja esindaja isikust. Ostujuht ei pidanud teadma tehingute õiguslikke tagajärgi, vaid üksnes faktilisi asjaolusid, mis sellise tagajärje kaasa toovad.
17.Sellest tulenevalt saab kaebaja ostujuhi teadmise omistada kaebajale. Praeguse asja kontekstis ei ole oluline, et töötaja võis oma tegevust kaebaja juhatuse eest varjata või et ta tegutses omakasu eesmärgil. Kui tööandjale tekib seeläbi kahju, siis vastutab töötaja selle eest eraõiguslike või osal juhtudel ka karistusõiguslike sätete alusel. Kolleegium rõhutab veelkord, et selle seisukohaga ei muudeta varasemas otsuses asjas nr 3-3-1-12-12 avaldatut, sest viidatud asjas oli tegemist tulumaksu määramisega ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetele, mille äriühing oli teinud kuritegeliku ründe tõttu tema varaliste huvide vastu.
18.Kuna ringkonnakohus eksis, kui leidis, et kaebaja töötaja teadmist ei saa praegusel juhul omistada kaebajale, siis tuleb kassatsioonkaebus rahuldada ning ringkonnakohtu otsus tühistada. II
19.Maksuotsuse kohaselt osteti kaup algsetelt müüjatelt ilma käibemaksuta, see müüdi Bogarolo OÜ, OÜ Macodes ja OÜ Tootsi Peenar väljastatud arvete alusel kaebajale koos käibemaksuga. Tehingute ahelas jäeti käibemaks riigile tasumata, võeti sularahas välja ning jagati skeemiga seotud füüsiliste isikute (sh kaebaja ostujuht A) vahel ära.
20.Kuigi kaebaja väitel on maksuotsuse faktiline alus ebaselge, nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et maksuotsuse faktiliseks aluseks on kaebaja teadmine, et kauba müüjaks ei olnud arvetel näidatud isikud. Kolleegiumi arvates on maksuotsuse faktiline alus piisavalt selge. Kaebajale oli arusaadav, milles seisneb talle etteheidetav käitumine, et tal oleks võimalik seda tõhusalt vaidlustada (vt ka kolleegiumi 2. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-27-14, p 16).
21.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et maksuotsuses kirjeldatud asjaolud on nende tõendatuse korral piisavad põhjendatud kahtluseks, et arvetel näidatud tehinguid poolte vahel ei toimunud ning tegelikult soetati kaup tuvastamata isikutelt. Kui seda kahtlust ümber ei lükata, täidavad vaidlusalused tehingud MKS § 83 lg 4 koosseisu. MKS § 83 lg-t 4 saab kohaldada olukorras, kus tehing tehakse teise tehingu varjamiseks või teeseldakse tehingu toimumist üldse (kolleegiumi 24. oktoobri 2017. a otsus nr 3-15-1303/37, p 9). Näiliku tehingu korral pooled kokkulepitud tagajärgi tegelikult ei soovi, st nad on varjatult kokku leppinud, et ei pea end seotuks tehingus näidatud õiguste ja kohustustega. Poolte tegeliku tahte kindlakstegemisel peab tuvastatud asjaoludest usutavalt nähtuma, et poolte tegelik tahe ei olnud suunatud vaidluse all oleva tehingu tegemisele, vaid nad soovisid sellega varjata teistsugust tehingut (maksustamisel tuleb tuvastada maksueelis) või teeselda tehingu toimumist üldse (maksueelise tuvastamine ei ole maksu määramisel vajalik) (Riigikohtu halduskolleegiumi 4. märtsi 2020. a otsus nr 3-18-1740/36, p 14).
8(11)
3-17-523
22.Ringkonnakohtu tuvastatust lähtudes on praeguses asjas vaidlusaluste tehingute puhul olnud poolte tahteavaldused suunatud teistsuguse tehingu varjamisele. Tehingute teiseks pooleks ei olnud arvetel märgitud äriühingud, vaid tundmatud kolmandad isikud. Kogu tehingute ahel ja selles vahelülidena kasutatud variühingute tegevus oli vajalik üksnes selleks, et jätta varjatult käibemaks riigile tasumata. Seega tegelikkuses puudus vajadus nende vahelülide järele ning äriühingute tegevuses puudus majanduslik sisu. Kõige selgemalt tuleb see esile tehingute puhul, kus A korraldas ise kauba ostmise algselt müüjalt, kuid lasi vormistada arved Bogarolo OÜ-l. Näilikeks saab aga pidada kõiki tehinguid, mille puhul kaebaja ostujuht teadis, et tehing oli seotud näilike tehingute ahelaga ning seeläbi maksupettusega.
23.Kuna poolte tahe oli suunatud teistsuguste tehingute varjamisele, tuleb MKS § 83 lg 4 alusel maksustamiseks tuvastada ka maksueelis (kolleegiumi 9. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-67-09, p 18; viimati kolleegiumi 28. augusti 2020. a otsus nr 3-17-2250/28, p 15.2). Praegusel juhul on maksueeliseks kaebajale esitatud arvetel kajastatud käibemaksusummad, mida riigile ei tasutud. Kolleegium on varem selgitanud, et maksueeliseks saab lugeda ka olukorra, kus tehingute ahelas kasutatavad äriühingud ei deklareeri või tasu käibemaksu, kuid ostja deklareerib arvete alusel sisendkäibemaksu (kolleegiumi 27. septembri 2017. a otsus nr 3-14-53226/100, p 15). Seejuures ei pea maksueelist saama maksuotsuse adressaat – piisab, kui maksueelis nähtub kõiki asjaolusid tervikuna vaadates (kolleegiumi 26. jaanuari 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-53-16, p 16 koostoimes p-ga 7; 4. märtsi 2020. a otsus nr 3-18-1740/36, p 17.2). Seega oli praegusel juhul riigile tasumata käibemaksu näol maksueelis olemas ning kuigi seda ei saanud kaebaja, ei välista see MKS § 83 lg 4 kohaldamist.
24.Kolleegium märgib täiendavalt vastuseks kaebajale, et isegi juhul, kui nõustuda kaebaja seisukohaga, et Bogarolo OÜ, OÜ Macodes ja OÜ Tootsi Peenar olid tegelikud müüjad ning kaebaja ja nende vahel tehtud tehingud olid kehtivad ja kauba omandiõigus vaidlusalustele äriühingutele üle läinud, ei pruugi see asjaolu iseenesest tuua kaasa maksuotsuse tühistamist. Kolleegium on oma praktikas pidanud võimalikuks hinnata maksuotsuses näilikeks tehinguteks peetud tehingud kohtumenetluses ümber kehtivateks ning sellisel juhul tekiks maksukohustus MKS § 84 alusel (vt nt kolleegiumi 4. märtsi 2020. a otsus nr 3-18-1740/36, p-d 15-17). Lisaks on kolleegium varem rõhutanud, et kui tehingute ahelasse on kaasatud vahelülina variühing, mis jätab käibemaksu deklareerimata või riigieelarvesse kandmata, on see käsitatav maksupettusena ning kui ostja sellest teadis või pidi teadma, on ta ebaõigesti nende arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvanud (vt nt kolleegiumi 27. jaanuari 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-30-15, p-d 16-18;
27.septembri 2017. a otsus nr 3-14-53226/100, p 10). Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt kehtib Euroopa Liidu õiguses üldpõhimõte, mille kohaselt ei või õigussubjektid liidu õigusnorme ära kasutada kuritarvituse või pettuse eesmärgil. Kui objektiivsete asjaolude alusel on tõendatud, et maksukohustuslane, kellele tarniti kaupa või osutati teenuseid, mis on sisendkäibemaksu mahaarvamise aluseks, teadis või oleks pidanud teadma mistahes viisil, et kaupa soetades või teenust saades osales ta käibemaksupettusega seotud tehingus, tuleb keelduda talle käibemaksu mahaarvamise õiguse andmisest. Seda sõltumata sellest, kas ta osales selles pettuses aktiivselt või kas see tehing andis talle maksueelise või mingi majandusliku eelise või mitte (vt Euroopa Kohtu 14. aprilli 2021. a määrus Finanzamt Wilmersdorf, C-108/20, p-d 21-38 ja seal viidatud varasem praktika). Kuritarvituse keelu põhimõttele tuginedes tuleb käibemaksu mahaarvamise õiguse andmisest keelduda isegi siis, kui liikmesriigi õiguses sellist keeldu sätestavad õigusnormid puuduvad (vt Euroopa Kohtu suurkoja 26. veebruari 2019. a otsus N Luxembourg 1 jt, C-115/16, C-118/16, C-119/16 ja C-299/16, p 102 ja seal viidatud varasem praktika).
9(11)
3-17-523 III
25.Kaebaja väitel on kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega tõendatud, et kaebaja ostujuhi teadmine erinevate tehingute asjaoludest oli erinev ning kuna ta puutus kokku üksnes B-ga, kes ei teadnud kõigi tehingute üksikasju, siis ei saanud ka ostujuht neid asjaolusid teada. Kaebaja väitel puuduvad tõendid, et ostujuht oleks B-lt saanud infot selle kohta, et OÜ Macodes on maksupettusega seotud.
26.Kolleegiumi hinnangul ei ole käesolevas asjas oluline, kas ostujuht teadis kõigi maksuotsuses käsitletud vaidlusaluste tehingute üksikasju, vaid üksnes see, kas ta teadis kõigi vaidlusaluste tehingute puhul, et need on seotud näilike tehingutega ja seeläbi maksupettusega. Seejuures ei pruugi olla vajalik teha seda kindlaks iga tehingu kaupa eraldi, vaid võib piisata ka sellest, kui grupeerida tehinguid olulisemate tunnuste, nt praegusel juhul tehingupartnerite (Bogarolo OÜ, OÜ Macodes, OÜ Tootsi Peenar) kaupa, sest pooled pole asjas tõstatanud kahtlust, et sama tehingupartneriga võiks olla tehtud nii tegelikke kui varjatud tehinguid.
27.Ringkonnakohus on küll üldsõnaliselt märkinud, et tema jaoks on kriminaaluurimise käigus antud ütlusi ja kogutud tõendeid kogumis hinnates veenev, et ostujuht teadis, et Bogarolo OÜ, OÜ Macodes ja OÜ Tootsi Peenar ei olnud teravilja ja rapsi tegelikud müüjad, kuid ta ei ole tema teadmist kontrollinud iga äriühingu osas eraldi. Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta kaebaja väite kohta, et ostujuht ei teadnud faktilistest asjaoludest, mis viitasid OÜ Macodes seotusele maksupettusega, ning rikkus sellega menetlusnormi (HKMS § 165 lg 1 p 4 ja § 185 lg 1). Kolleegiumil ei ole võimalik seda rikkumist kõrvaldada, kuna selleks on vaja hinnata tõendeid ja tuvastada asjaolusid (HKMS § 229 lg 2 esimene lause ja lg 3). Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada täies ulatuses ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul kindlaks teha, kas kaebaja ostujuht teadis kõigi kolme vaidlusaluse tehingupartneri kohta, et nende väljastatud arved on seotud maksupettusega.
28.Kolleegium ei nõustu kaebaja väitega, et kahtlus kaebaja maksupettuses osalemise kohta on ümber lükatud õigeksmõistva kohtuotsusega kriminaalasjas ning seega on tõendamiskoormus maksuhalduril. Kaebaja õigeksmõistmisel kriminaalasjas ei ole määravat mõju maksuotsuse õiguspärasusele. Kriminaalasjas kontrolliti, kas kaebaja tegevus täidab karistusseadustiku normi koosseisu, mille alusel teda süüdistati. Praegusel juhul mõisteti kaebaja kriminaalasjas õigeks, kuna süüdistuses kaebajale omistatud ostujuhi tegu ei vastanud KarS § 3891 lg 2 subjektiivsele koosseisule, sest ostujuht ei olnud esitanud Bogarolo OÜ, OÜ Macodes ja OÜ Tootsi Peenar arveid kaebaja raamatupidajale kaebaja maksukohustuse vähendamise eesmärgil. HKMS § 61 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu, kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. HKMS § 61 lg 4 kohaselt hindab kohus ka varasema jõustunud kohtulahendi põhjendustes tuvastatud asjaolusid kogumis teiste tõenditega. HKMS § 65 lg 1 kohaselt võib kohus asja lahendamisel arvestada tõendina ka süüteomenetluses protokollitud ütlusi. Seega on maksu- ja kriminaalmenetluses võimalik vastastikku vahetada tõendusteavet, kui neil menetlustel on kokkupuutepunkte faktilistes asjaoludes, ning kriminaalmenetluses kogutud tõendid võivad olla tõenditeks haldus- või halduskohtumenetluses, kui nende tõendite lubatavus ei ole seadusega välistatud (vt kolleegiumi 8. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-9-15, p 15 ja seal viidatud varasem praktika). Seejuures ei ole halduskohtule siduvad kriminaalasjas tehtud kohtulahendi põhjendustes antud õiguslikud hinnangud. HKMS § 158 lg 1 kohaselt otsustab kohus, millised asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada.
10(11)
3-17-523 IV
29.Kaebaja esitas kassatsiooniastmes lisatõenditena B kirja ning tema 3. augustil 2021 kahtlustatavana ülekuulamise protokolli, samuti MTA 7. detsembril 2021 ringkonnaprokurörile esitatud tsiviilhagi variühinguid väidetavalt kontrollinud isikute vastu kriminaalmenetluses 1 215 643,96 euro suuruse kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohtul tuleb otsustada nimetatud tõendite vastuvõtmise üle.
30.Kuna kolleegium saadab asja uueks arutamiseks, ei jaga ta menetluskulusid (HKMS § 109 lg 4).
31.MTA oli kautsjoni tasumisest vabastatud (HKMS § 107 lg 9 kuni 31. detsembrini 2021 kehtinud redaktsioonis).
32.Kolleegium asendab avaldatavas otsuses füüsiliste isikute nimed (v.a menetlusosaliste esindajad otsuse sissejuhatuses) tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.