X kaebus MTÜ Eesti Esitajate Liidu 15.09.2021 otsuse nr 531 ja 28.09.2021 vaideotsuse nr 619 tühistamiseks Kaebaja: X, lepinguline esindaja vandeadvokaat Ott Lepmets Vastustaja: MTÜ Eesti Esitajate Liit, seaduslik esindaja Urmas Ambur Kaasatud haldusorgan: Kultuuriministeerium, volitatud esindaja Merle Põld Kirjalik menetlus, digitoimik
Menetlusosalised
Asja läbivaatamise viis
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata kaebaja taotlus tunnistada loovisikute ja loomeliitude seaduse § 20 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei näe loomeliidule ette loometoetuse saamist mõjutavatest asjaoludest teatamata jätmise korral tagasinõude esitamisel kaalutlusõigust.
2.Rahuldada kaebus.
3.Tühistada MTÜ Eesti Esitajate Liidu 15.09.2021 otsus nr 531 ja 28.09.2021 vaideotsus nr 619 ja.
4.Mõista MTÜ-lt Eesti Esitajate Liit välja X kasuks menetluskulud 1218,60 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 03.08.2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal
Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Avaldus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.MTÜ Eesti Esitajate Liit (edaspidi vastustaja) määras 25.05.2020 otsusega loovisikute ja loomeliitude seaduse (edaspidi LLS) alusel X (edaspidi kaebaja) vabakutselise loovisiku loometoetuse kokku kuueks kuuks summas 584 eurot kuus. Kaebaja taotlusel pikendati 2021. a septembris toetuse maksmist kuue kuu võrra ning loometoetuse maksmise perioodi lõpuks oli 30.04.2021. Vastustaja saatis 15.09.2021 kaebajale teate vabakutselise loovisiku loometoetuse lõpetamise ja loometoetuse tagasimakse otsusega. Vastustaja otsuse aluseks oli asjaolu, et 10.12.2020 sai kaebaja X Avatud Noortekeskusest Noortejaam tulemusliku töö eest lisatasu ehk nn jõulupreemiat kokku 400 eurot. Vastustaja otsustas lõpetada loometoetuse maksmise tagasiulatuvalt alates 2020. a detsembrist kuni 2021. a aprillini. Vastustaja leidis, et selle perioodi eest ülekantud toetussummad on makstud alusetult ning esitas ühes lõpetamise otsusega kaebajale ka tagasinõude summas 2920 eurot (5 x 584=). Kaebaja esitas otsusele vaide 24.09.2021. Vastustaja jättis oma 28.09.2021 vaideotsusega vaide rahuldamata leides, et vastustajal on kohustus kasutada loomeliidu toetust Kultuuriministeeriumiga sõlmitud lepingus ning LLS-s näidatud tingimustel ning eesmärkidel. Seadusandja ei ole andnud vastustajale sellist avarat kaalutlusõigust, mis võimaldaks tagasimakse nõude vähendamist.
2.Kaebaja esitas 13.10.2021 Tallinna Halduskohtule (edaspidi kohus) kaebuse, milles palus tühistada vastustaja 28.09.2021 vaideotsus nr 619 ja 15.09.2021 otsus nr 531. Mh esitas kaebaja taotluse tunnistada LLS § 20 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei näe loomeliidule ette loometoetuse saamist mõjutavatest asjaoludest teatamata jätmise korral tagasinõude esitamisel kaalutlusõigust.
3.Kohus võttis 02.11.2021 määrusega kaebuse menetlusse. Kohus kaasas 26.05.2022 määrusega haldusorganina menetlusse Kultuuriministeeriumi asjas arvamuse andmiseks ning määras asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.
KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
4.Kaebaja palub tühistada vastustaja otsuse ja vaideotsuse loometoetuse maksmise lõpetamise ja makstud loometoetuse, summas 2920 eurot, tagasinõude esitamise kohta.
5.Mingeid sanktsioone või tagajärgi ei ole LLS § 18 lg 9 kohustuse rikkumise korral ette nähtud. Seadusest tuleneb selgelt, et seadusandja eristab kahte alternatiivi: esiteks seda, kui loometoetuse taotlemisel on esitatud valeandmeid, teiseks seda, kui loovisik ei vasta hiljem tekkinud asjaolude tõttu enam seaduse tingimustele. Samuti on seaduses selgelt ära toodud üks ainuke alus, mille esinemisel tuleb loometoetus tagastada: kui loovisik on taotlemisel esitanud valeandmeid. Kaebajal on õigus lähtuda seaduse sätetest nii nagu need kirjas on ning õigustatud ootus, et seadust ei laiendata meelevaldselt kaebaja kahjuks. Käesoleval juhul ei ole kaebaja taotluse esitamisel valeandmeid esitanud. Seega puudub LLS-is alus nõuda kaebajalt loometoetuse tagastamist.
6.Isegi kui LLS annaks aluse lõpetada loometoetuse maksmine ja nõuda loometoetuse tagastamist LLS § 20 lg 1 teise alternatiivi alusel, siis võib seda teha üksnes vastava kuu piires, millel sissetuleku maksimaalne lubatud määr ületati. Kaebaja ületas LLS § 16 lg 3 määra 2020. a detsembris. 2021. a jaanuarist aprillini ei ületanud tema sissetulekud nimetatud määra.
Nimetatud kuudel oli kaebaja seaduse nõuetega vastavuses. Olukord, kus vastustajal puudub tagasinõude esitamisel sisuline kaalutlusõigus tagasinõude suuruse üle on põhiseadusega vastuolus. Kaebaja seisukoht tugineb Riigikohtu praktikale (vt 3-3-1-51-13), kus seda leiti vaidluses, mille õiguslik sisu ja faktilised asjaolud olid asjakohases ulatuses analoogsed käesoleva vaidlusega.
7.Menetluses esitatud dokumentidest nähtuvalt oli segadus nii vastustajal kui Kultuuriministeeriumil. Seda kinnitab esmajoones vajadus muuta LLS-i vastavaid sätteid. Kaebajal tavaisikuna ei olnud võimalustki LLS-i „õigesti“ mõista.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
8.Vastustaja möönab, et Kultuuriministeeriumi seisukohad kaalutlusõiguse olemasolu osas on olnud muutlikud ning loomeliidu poolt tehtud tagasinõuete osas puudub vastustajale teadaolevalt kohtupraktika. Vastustaja on juunis 2021. aastal pöördunud Kultuuriministeeriumi poole, et saada suuniseid, kuidas loomeliidus tuleks käituda olukorras, kus loometoetuse saaja jätab täitmata lubatust suurema sissetuleku saamisel LLS §-is 18 lg-s 9 toodud teavitamise kohustuse. Kultuuriministeerium selgitas e-kirja teel 22.09.2021 saadetud vastuses, et tagasinõude aluseks on HMS § 66 lg 2 p 3, st haldusaktiga on seotud lisakohustus ja isik ei ole seda täitnud. Kultuuriministeerium oli seisukohal, et HMS § 69 lg 1 alusel saab toetuse tagasi küsida, tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel isikule üle antud asi, raha või muu soodustus tagastatakse või hüvitatakse eraõiguses alusetu rikastumise kohta kehtivate sätete kohaselt. Täiendavalt selgitas Kultuuriministeeriumi esindaja vastustaja töötajale suuliselt, et selles olukorras on haldusorganil kaalutlusõigus ja loomeliit peab lähtuvalt LLS-st küll loometoetuse lõpetama, aga alusetult makstud toetuse tagasinõudmise kohustust ei ole, kuna LLS seda otseselt ette ei näe. See on haldusorgani otsustada, kas ja kui suures ulatuses ta toetuse tagasi nõuab.
9.Kaebaja poolt nõuetekohaselt LLS § 18 lg 9 tingimuste täitmisel ei oleks vastustaja maksnud kaebajale loometoetust 2020. aasta detsembrikuu eest, kokku summas 584 eurot. Vastava teavituse saamisel oleks vastustaja pidanud lõpetama loometoetuse maksmise LLS § 20 lg 1 alusel. Kaebaja oleks LLS § 16 lg 2 tingimustele vastamise korral saanud esitada uue loometoetuse taotluse alates 01.02.2021 ja taotluse rahuldamisel oleks vastustaja saanud maksta kaebajale loometoetust. Seega, ka jaanuaris 2021 ei oleks taotleja saanud loometoetust, kui ta oleks nõuetekohaselt täitnud LLS § 18 lg 9 toodud lisakohustust. LLS ei näe ette ei loomeliidule ega ka loometoetuse saajale võimalust peatada loometoetuse maksed perioodiks, mil loovisik saab sissetulekut, mille suurus ületab LLS-iga sätestatud määra.
10.Kaebaja oli teadlik kohustusest teavitada vastustajat lubatust kõrgema sissetuleku saamisest, kuid jättis vastustajale teavituse saatmata. Kaebaja ei saatnud vastavat teavitust ka hiljem. Lisakohustuse nõuetekohane täitmine lihtsustab haldusmenetlust ja sellega on võimalik kokku hoida loometoetuse maksmisele kuluvaid vahendeid, mida eraldatakse riigieelarvest. Lisakohustuse eesmärgiks on vastustaja hinnangul muuhulgas tagada, et riigi rahalisi vahendeid kasutatakse säästlikult ja põhjendatud juhtudel, üksnes LLS-is sätestatud tingimustele vastamise korral.
11.Tagasinõude alus tuleneb HMS §-ist 66. Vastustaja möönab, et alusetult makstud loometoetuse tagasinõudmise kohustust LLS otseselt ette ei näe. Samas ei näe LLS ette ka loometoetuse maksmist ilma vastava aluseta.
12.Olukorras, kus kaebaja tööandja maksis kaebajale detsembris 2020 jõulupreemiat, võis kaebajal olla loometoetuse saamise perioodil kehtiv töösuhe ning antud asjaolu võib omada käesoleva kaebuse lahendamisel olulist tähtsust. Töölepingu olemasolu välistab loometoetuse saamise, sest sellisel juhul ei ole kaebaja vabakutseline loovisik LLS § 3 lg 1 mõttes.
Maksuhaldur saab väljastada vastustajale infot töötamise registri kannete kohta ainult juhul, kui isik on vastava nõusoleku andnud. Kaebaja ei ole vastustajale andnud nõusolekut vastavate päringute tegemiseks ja vastutajal puudub info, millised kanded on töötamise registris tehtud kaebaja kohta.
13.Vastustaja möönab, et olukord, kus ühel kuul lubatust suurema sissetuleku saamine toob kaasa loometoetuse tagasimakse kohustuse ka nende järgnevate perioodide eest, mil loovisik tegelikult vastas loometoetuse saamise tingimustele, võib olla toetuse saajale ebamõistlikult koormav. Samas ei ole vastustaja veendunud, et otsus, mille puhul luuakse mõnele loometoetuse saajale võimalus saada loometoetuse saamisel ajal LLS-s sätestatud piirmäärast kõrgemat sissetulekut ja seejuures nõutakse tagasi ainult konkreetse kuu loometoetus, oleks õiguspärane.
14.Olukorras, kus loomeliit jätab tagasinõude esitamata või teeb kaalutlusotsuse ning nõuab tagasi ainult teatava osa makstud loometoetusest, on võimalus, et Kultuuriministeerium asub järelevalve teostamisel seisukohale, et loomeliit ei ole nõuetekohaselt kasutanud eraldatud vahendeid, ei ole järginud LLS-i sätteid ning selle tulemusena ei kinnitata loomeliidu poolt toetuse kasutamise kohta esitatud aruannet. Sellises olukorras tekiks loomeliidul kohustus teha Kultuuriministeeriumile tagasimakse oma vahendite arvelt.
15.Puudub vajadus tunnistada LLS § 20 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei näe loomeliidule ette loometoetuse saamist mõjutavatest asjaoludest teatamata jätmise korral tagasinõude esitamisel kaalutlusõigust, sest Kultuuriministeeriumi viimase seisukoha järgi on vastav kaalutlusõigus loomeliidul olemas.
KAASATUD HALDUSORGANI SEISUKOHT
16.LLS § 1 lõige 2 sätestab, et LLS-s ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse HMS-i sätteid, arvestades LLS-s sätestatud erisusi. Kultuuriministeerium on leidnud, et kuni 04.03.2022 kehtinud LLS-i redaktsiooni kehtivuse ajal sai kohaldada loometoetuse tagasinõude esitamise õigusliku alusena HMS-i sätteid. Seda ka olukorras, kus isik ei vasta enam LLS-i § 16 tingimustele. HMS-i § 66 lõike 3 kohaselt võib haldusakti, mis andmise ajal oli õiguspärane, tunnistada isiku kahjuks tagasiulatuvalt kehtetuks § 66 lõike 2 punktides 1, 3 ja 4 sätestatud juhtudel. Kohaldatavaks aluseks oli HMS-i § 66 lõike 2 punkt 3. Lisakohustuseks on LLS-i § 18 lõikes 9 sätestatud teavitamiskohustuse nõue. HMS-i § 69 lõike 1 alusel tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel isikule üle antud asi, raha või muu soodustus tagastatakse või hüvitatakse eraõiguses alusetu rikastumise kohta kehtivate sätete kohaselt. Kultuuriministeerium on leidnud, et tagasinõutava summa suuruse osas on haldusorganil kaalutlusõigus. Vaatamata esitatud tõlgendusele leidis Kultuuriministeerium siiski, et LLS-i on vaja nimetatud küsimuses õigusselguse tagamise eesmärgil muuta. 05.03.2022 jõustunud LLSi muudatuste põhieesmärk oli parandada vabakutseliste loovisikute toimetulekut 2022. aastal seoses COVID-19 kriisiga. Lisaks muudeti LLS-i § 20 lõike 3 sõnastust, viies loometoetuse tagasinõudmise nii valeandmete esitamise eest kui ka olukorras, kus isik ei vasta LLS-i § 16 sätestatud tingimustele, selgematele alustele.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
17.Kaebus tuleb rahuldada.
18.Kuni 04.03.2022 kehtinud LLS-i redaktsiooni § 16 lg 2 sätestas tingimused vabakutselise loovisiku loometoetuse saamiseks. Juhul kui isikule on määratud loometoetus, on loovisik kohustatud viivitamatult loomeliidule teatama, kui tekivad asjaolud, mille tõttu vabakutseline loovisik, kellele makstakse loometoetust, ei vasta LLS §-s 16 sätestatud tingimustele (LLS § 18 lg 9). Mh sätestab LLS § 16 lg 3 sissetuleku piiri, mida loometegevusest saadava sissetuleku hulka ei arvata. Juhul kui isiku sissetulek ületab nimetatud piiri, ei vasta loovisik enam LLS § 16 tingimustele. Alates 2020. a detsembrist kuni 2021. a 14. aprillil vastuvõetud LLS
redaktsiooni jõustumiseni oli vabakutselisel loovisikul lubatud loometoetuse saamise ajal erinevate ebaregulaarsete sissetulekute summa olla kuni pool miinimumpalka ehk 292 eurot brutosummas kuus. Kaebaja sissetulek ületas detsembris 2020. a nimetatud piirmäära. Loometoetuse maksmine lõpetatakse, kui vabakutseline loovisik on esitanud loometoetuse taotlemisel loomeliidule või Kultuuriministeeriumile teadlikult valeandmeid või vabakutseline loovisik ei vasta enam LLS §-s 16 sätestatud tingimustele (LLS § 20 lg 1). Kuivõrd kaebaja ei vastanud detsembris 2020. a LLS §-s 16 sätestatud tingimustele, lõpetas vastustaja LLS § 20 lg 1 alusel (toetuse lõpp 30.11.2020) kaebajale loometoetuse maksmise. Kohus nõustub vastustajaga, et LLS ei näe ette alust peatada loometoetuse maksmist perioodiks, mil isik ei vasta LLS § 16 tingimustele. Seega oli vastustajal õiguslik ning faktiline alus kaebajale loometoetuse maksmise lõpetamiseks.
19.Vabakutseline loovisik on kohustatud tagastama valeandmete esitamise tulemusena saadud loometoetuse (LLS § 20 lg 3). Vastustaja leidis, et kaebajale oli alates 01.12.2020 tehtud alusetuid loometoetuse makseid kokku 2920 eurot. Tagasinõude alusena viitas vastustaja LLS § 20 lg-le 3 (EEL 15.09.2020 otsus nr 531, kaebuse lisa 2). Kuigi LLS § 20 lg 1 sätestab loometoetuse maksmise lõpetamise alusena kaks alternatiivi (teadlikult valeandmete esitamine või kui isik ei vasta enam LLS § 16 tingimustele), siis LLS § 20 lg 3 sätte sõnastusest nähtub, et tagasinõude esitamiseks on alus üksnes juhul kui isik on esitanud valeandmeid. Kohus järeldab LLS-i regulatsioonist, et makstud loometoetuse tagastamine on seotud üksnes valeandmete esitamisega, kuid mitte LLS § 20 lg 1 teise alternatiivi, LLS § 16 tingimustele mittevastamisega. Kohtu hinnangul puudus vastustajal LLSs sätestatud alus tagasinõude esitamiseks olukorras, kuigi kaebaja ei vastanud 2020. a detsembris LLS § 16 tingimustele. Ka vastustaja nentis vastuses kaebusele, et alusetult makstud toetuse tagasinõudmise kohustust ei ole, kuna LLS seda otseselt ette ei näe (kuni 04.03.2022 kehtinud LLS redaktsioonis). Kohus ei nõustu aga vastustaja järeldusega, et on haldusorgani otsustada, kas ja kui suures ulatuses ta toetuse tagasi nõuab.
20.Vastustaja ning kaasatud haldusorgan on seisukohal, et võimalik tagasinõude alus (kui isik ei vasta enam LLS § 16 tingimustele) on olemas HMS-s. LLS § 1 lg 2 sätestab, et LLS-s ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades (käesoleva) seaduse erisusi. Vastustaja ning kaasatud haldusorgani hinnangul tuleneb tagasinõude alus HMS § 66 lg 2 p-st 3 (haldusakti, mis andmise ajal oli õiguspärane, võib tunnistada isiku kahjuks edasiulatuvalt kehtetuks, kui haldusaktiga on seotud lisakohustus ja isik ei ole seda täitnud) ning § 69 lg-st 1 (tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel isikule üle antud asi, raha või muu soodustus tagastatakse või hüvitatakse eraõiguses alusetu rikastumise kohta kehtivate sätete kohaselt). Haldusaktiga seotud lisakohustuseks on seejuures LLS § 18 lg-s 9 sätestatud teavitamiskohustus, mida kaebaja ei täitnud, s.t ei teavitanud vastustajat 2020. a detsembris täiendava sissetuleku saamisest. Kohus on seisukohal, et vastustaja ning kaasatud haldusorgani selline järeldus on ekslik. Loometoetuse tagasinõude materiaalõigusliku aluse sätestas tagasinõude esitamise ajal (kuni 04.03.2022) kehtinud LLS § 20 lg 3. Selleks oli ette nähtud üksnes valeandmete esitamise olukord. HMS on aga (haldus)menetlust reguleeriv seadus, mis ei sätesta käesoleval juhul tagasinõude materiaalõiguslikku alust.
21.Tööturuteenuste ja -toetuste seaduse (edaspidi TTTS) § 5 lg 1 sätestab teavitamiskohustuse asjaoludest, mis toovad kaasa arveloleku lõpetamise või tööturuteenuste ja -toetuste saamise õiguse lõppemise. TTTS § 41 lg 1 sätestab konkreetsed juhud (§ 18 lg 9, § 19 lg 8 ja 81 ning § 20 lg 5), mil Töötukassa nõuab tööturuteenuste osutamiseks kulunud summad tagasi. Lisaks sätestab TTTS § 41 lg 11 diskretsioonilised alused tööturuteenustele ja tööturutoetusele õigusliku aluseta kulunud summade tagasi nõudmiseks.
Töövõimetoetuse seaduse (edaspidi TVTS) § 21 sätestab teavitamiskohustuse asjaoludest, mis mõjutavad tema õigust saada töövõimetoetust ja selle suurust, sealhulgas välisriiki elama ja tööle asumisest ning välisriigis saadavast töötasust, töötuskindlustushüvitisest, vanemahüvitisest, ajutise töövõimetuse hüvitisest ja pensionist ning töövõimega seotud hüvitisest, pensionist või toetusest. Samas sätestab TVTS § 20 lg 1 üldise tagasinõude aluse õigusliku aluseta määratud ja makstud töövõimetoetuse jaoks. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (edaspidi SÜS) § 21 lg 1 ja selle alapunktid sätestavad isiku kohustused hüvitise taotlemisel ja saamisel, mh isiku teavitamiskohustuse asjaoludest, mis mõjutavad hüvitise saamise õigust ja selle andmist. SÜS § 31 lg 1 sätestab rahalise hüvitisena alusetult makstud rahasumma ja mitterahalise hüvitise andmiseks alusetult tehtud kulutuste tagasinõude aluse olukorras: 1) kui isikul puudus õigus hüvitisele, kuna õigust ei olnud tekkinud; 2) kui isikul puudus õigus hüvitisele, kuna õigus oli peatunud või lõppenud; 3) muul seaduses sätestatud juhul. Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse (edaspidi ÕÕS) § 11 lg 2 sätestab õppeasutuse õiguse nõuda õpilaselt ÕÕS § 11 lg-s 1 sätestatud juhul (kui õpilane või üliõpilane ei vastanud õppetoetuse taotlemisel vastava õppetoetuse saamise tingimustele ning ta oli või pidi olema nimetatud tingimustele mittevastavusest teadlik) õppetoetus tagasi. Eeltoodud õigusaktide võrdlusest nähtub, et tagasinõude alusena ei eristata hüvitise määramist, maksmist valeandmete alusel ja seoses asjaolude muutumisega. Tagasinõude alused on eeltoodud õigusaktides reguleeritud üldisena. LLS-s (kuni 04.03.2022 kehtinud redaktsioonis) seevastu on tagasinõude alus sätestatud konkreetse olukorra esinemisel, milleks on teadvalt valeandmete esitamine. Seega ei saanud kaebajale tagasinõude esitamisel selle materiaalõiguslikku alust tuleneda ei LLS-st ega HMS-st.
22.Kohtu hinnangul ei saa LLS-i hilisemat muutmist ning LLS § 20 lg 3 sõnastuse muutmist (alates 05.03.2022 LLS § 20 lg 3 sätestab, et kui loometoetuse maksmine lõpetatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alustel, on vabakutseline loovisik kohustatud alusetult makstud loometoetuse tagastama) pidada pelgalt õigusselguse eesmärgil tehtud muudatuseks. Olukorras, kus LLS kuni 04.03.2022 kehtinud redaktsiooni § 20 lg 3 nägi tagasinõude alusena ette üksnes valeandmete esitamise olukorra, ei pidanud kaebaja sätte sõnastusest tulenevalt ette nägema, et tagasinõue võidakse esitada ka LLS § 16 tingimustele mittevastamise ja sellest teavitamata jätmise korral. Tagasinõude esitamist võib pidada isikut oluliselt koormavaks haldustegevuseks, millega pannakse isikule raha tasumise kohustus. Vastava kohustuse tekkimise aluseks peab olema õigusaktis selgelt sätestatud alus, mis on isikule üheselt mõistetav ja ettenähtav. Käesoleval juhul LLS-s selline alus puudus. Vaidlustatavas haldusaktis ei viidanud vastustaja HMS-le kui võimalikule tagasinõude alusele. Seega ei saanud kaebajalt mõistlikult oodata, et olukorras, kus ta ei vastanud enam LLS § 16 tingimustele ning jättis sellest vastustajat teavitamata, pidanuks ta tagasinõude võimaliku aluse tuletama kusagilt mujalt kui LLS-st. Kohtu hinnangul saab LLS § 20 lg 3 muutmist pidada siiski täiendava tagasinõude aluse sätestamisena. Kohus nõustub kaebajaga, et ei ole usutav, et seadusandja varasemalt unustas sätestada tagasinõude aluse LLS § 20 lg 1 teise alternatiivi puhuks. Ka juhul kui see nii oleks olnud, ei saanud vastustaja tagasinõude esitamisel sellist alust ise juurde mõelda ja kohaldada. Kohtu poolt 11.05.2022 määruses toodud viide loovisikute ja loomeliitude seaduse ning töövõimetoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (517 SE) seletuskirjale kinnitab asjaolu, et varasem LLS regulatsioon võimaldas tagasinõude esitada üksnes valeandmete esitamise korral. Alates 05.03.2022 jõustunud muudatuse kohaselt saab alusetult makstud loometoetuse tagasi nõuda lisaks valeandmete esitamisele ka olukorras, kus loovisik ei vasta LLS §-s 16 sätestatud tingimustele.
23.Eeltoodust tulenevalt tühistab kohus vastustaja 15.09.2021 otsuse nr 531 ja 28.09.2021 vaideotsuse nr 619 osas, milles kaebajale esitati vabakutselise loovisiku loometoetuse tagasinõue summas 2920 eurot. Loometoetuse lõpetamine LLS § 20 lg 1 alusel oli õiguspärane.
24.Kaebaja taotlus tunnistada LLS § 20 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei näe loomeliidule ette loometoetuse saamist mõjutavatest asjaoludest teatamata jätmise korral tagasinõude esitamisel kaalutlusõigust, tuleb jätta rahuldamata. Kuivõrd kaebajale tagasinõude esitamise hetkel kehtinud LLS ei sisaldanud tagasinõude alust olukorras, kus isik ei vasta enam LLS § 16 tingimustele, ei olnud põhiseadusega vastuolus olukord, kus LLS ei näinud sellisel juhul ette vastustaja kaalutlusõigust tagasinõude suuruse esitamisel.
25.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 6 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebaja on esitanud menetluskulude nimekirja ning palub kohtul mõista kaebaja kasuks vastustajalt välja menetluskulud 1218,60 eurot. Kaebajale osutati õigusabiteenust tunnihinna alusel, milleks on 130 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Kaebaja on kandnud õigusabikulusid kokku summas 1131 eurot (sh käibemaks 20%). Lisaks on kaebaja tasunud riigilõivu summas 87,60 eurot. Kaebaja taotleb, et kohus märgiks menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et vastustaja poolt hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
26.Kaebaja õigusabikulud on asja keerukust ja mahtu arvestades põhjendatud (HKMS § 109 lg 6). Lisaks on menetluskuludeks riigilõiv summas 87,60 eurot. Seega tuleb vastustajalt mõista välja menetluskulud 1218,60 eurot kaebaja kasuks. Kohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse märkida, et hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (Riigikohtu halduskolleegiumi lahendid nr 3-17-1930 p 17.3, 3-3-137-16, p 26). (allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.