Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Villem Lapimaa
Määruse tegemise aeg ja koht
1. juuli 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-1688
Haldusasi
Palumetsa OÜ, Estonian Sustainable Forestry OÜ ja Dasos Looduse Fond OÜ kaebus Keskkonnaameti
26.aprilli 2021. a korralduse nr 1-3/21/201 ja 28. juuni 2021. a teate nr 1-7/21/52-4 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 10. septembri 2021. a määrus
Menetlusosalised
Kaebajad – Palumetsa OÜ, Estonian Sustainable Forestry OÜ ja Dasos Looduse Fond OÜ, esindaja v.adv Eerik Entsik Vastustaja – Keskkonnaamet, esindaja SL Kolmas isik – Märjamaa Jahi- ja Kalameeste Selts, esindaja AJ
Menetluse alus ringkonnakohtus
Palumetsa OÜ, Estonian Sustainable Forestry OÜ ja Dasos Looduse Fond OÜ määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Palumetsa OÜ, Estonian Sustainable Forestry OÜ ja Dasos Looduse Fond OÜ määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10. septembri 2021. a määrus haldusasjas nr 3-21-1688 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).
Märjamaa Jahi- ja Kalameeste Selts (MJKS) esitas Keskkonnaametile (KeA) 26.02.2021 taotluse pikendada Märjamaa jahipiirkonna (JAH1000052; pindala 12 780 ha) kasutusõiguse luba nr Rapla-10 järgmiseks kümneks aastaks (senise loa kehtivus lõpeb 31.05.2023).
2.Keskkonnaamet pikendas 26.04.2021 korraldusega nr 1-3/21/201 jahiseaduse (JahiS) § 18 lg 1 alusel MJKS-i Märjamaa jahipiirkonna kasutusõiguse luba nr Rapla-10 kuni 23.04.2031. KeA ei tuvastanud JahiS § 18 lg-s 2 nimetatud jahipiirkonna kasutusõiguse loa
3-21-1688 kehtivuse pikendamist välistavaid asjaolusid, sest MJKS esitanud andmed on tõesed (p 1), Raplamaa jahindusnõukogu otsustas 25.02.2021 toetada MJKS-i loa kehtivuse pikendamist ja see otsus on kehtiv (p 2) ning KeA-le teadaolevalt ei ole MJKS jätnud täitmata jahipiirkonna kasutusõiguse loas sätestatud kohustusi (p 3). JahiS § 18 lg-s 2 sätestatud jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamisest keeldumise aluste loetelu on ammendav.
3.Palumetsa OÜ, Estonian Sustainable Forestry OÜ ja Dasos Looduse Fond OÜ esitasid 02.06.2021 vaide KeA 26.04.2021 korralduse kehtetuks tunnistamiseks. Vaide esitajatele kuuluvad Märjamaa jahipiirkonna alale jäävad kinnistud, mistõttu on nad haldusmenetluse seaduse (HMS) § 76 lg 2 p 4 tähenduses isikud, kelle subjektiivseid õigusi vaidlustatud haldusakt rikub. Vaide esitajaid ei kaasatud jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise menetlusse ning pärast JahiS § 67 lg-s 2 sätestatud üleminekuperioodi lõppu toimuva loa pikendamise eelduseks pidanuks olema ka maaomanike ja jahipiirkonna kasutajate vaheliste lepingute sõlmimine vastavalt JahiS § 25 lg-le 1 jahipiirkonna kasutamiseks ja maaomanikele hüvitise maksmiseks (vt ka Riigikohtu 13.12.2019 otsus nr 3-17-1268). Varasema jahiseaduse alusel väljastatud ja JahiS § 67 lg 2 kohaselt automaatselt 10 aastaks pikenenud jahipiirkondade kasutusõiguse lubade lõppemisel ei saa jahipiirkonna kasutusõiguse lubasid üldse pikendada JahiS § 18 alusel, vaid jahiselts peaks taotlema uue jahipiirkonna kasutusõiguse loa JahiS §-de 14–17 alusel. Loa nr Rapla-10 pikendamise välistas mh asjaolu, et Raplamaa jahindusnõukogu nõusolek ei olnud konsensuslik. KeA ei ole enne 26.04.2021 korralduse andmist kontrollinud, kas MJKS on nõuetekohaselt täitnud JahiS §-st 13, § 14 lg 7 p-st 4 ja § 21 lg-st 2 tulenevat kohustust teostada ulukite seiret oma jahipiirkonna piires. Vaide esitajatel on andmeid, et MJKS ei ole nimetatud kohustust nõuetekohaselt täitnud.
4.Keskkonnaamet tagastas 28.06.2021 teatega nr 1-7/21/52-4 maaomanike vaide HMS § 79 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel vaide esitamise õiguse puudumise ja vaide puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu. Vaide esitajate jahinduses kaitstavad õigused on loetletud JahiS §-s 6 ja tegemist on ammendava loeteluga. Vaidlusalune jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamine ei riku maaomanike JahiS §-st 6 tulenevaid õigusi, sh õigust sõlmida kokkuleppeid jahindustegevuse korraldamiseks oma kinnisasjadel. KeA palus 08.06.2021 kirjas selgitada vaide esitajate õiguste rikkumist, kuid ka 17.06.2021 täiendusest ei selgu, millist vaide esitajate JahiS §-s 6 sätestatud õigust on rikutud. Kuna vaidlustatud korraldus ei takista vaide esitajatel kasutada JahiS §-s 6 sätestatud õigusi, siis ei saa korraldus HMS § 76 lg 2 p 4 tähenduses nende õigusi rikkuda.
5.Palumetsa OÜ, Estonian Sustainable Forestry OÜ ja Dasos Looduse Fond OÜ esitasid Tallinna Halduskohtule 26.07.2021 kaebuse KeA 26.04.2021 korralduse nr 1-3/21/201 ja 28.06.2021 vaide tagastamise teate nr 1-7/21/52-4 tühistamiseks. Vaidlustatud korraldus rikub kaebajate omandiõigust (põhiseaduse § 32) ja teisi maaomanikele JahiS-st tulenevaid subjektiivseid õigusi. Kaebajatel kui maaomanikel on JahiS §-st 6 tulenevalt õigus sõlmida kokkulepe jahindustegevuse korraldamiseks oma kinnisasjal (p 2), seada oma maal jahipidamiseks tingimusi või jahipidamine keelata (p 3) ning algatada jahipiirkonna kasutaja väljavahetamine (p 4). JahiS § 25 lg 1 kohaselt tuleb kinnisasjal jahipidamiseks sõlmida leping kinnisasja omanikuga. Kaebajad ei ole MJKS-ga sõlminud kokkuleppeid jahindustegevuse korraldamiseks ning neid ei kaasatud jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise menetlusse. MJKS teenib jahitegevuse korraldamisega seoses suurt tulu, kuid jahitegevuse korraldamisega seotud kulud jäävad üksnes kaebajate kanda (st ulukid toituvad nende kinnisasjadel kasvavatest taimedest ja jahimehed kasutavad küttimise eesmärgil kaebajate kinnisasju) ning kaebajad ei saa mis tahes õiglast ja kohast hüvitist omandi tahtevastase kasutamise ja kahjustamise eest. Küttimise eesmärgil (sh enamasti relvaga) võõral kinnisasjal viibimine kujutab endast intensiivsemat omandiõigusesse sekkumist kui näiteks matkamine või seente ja marjade korjamine ning maaomanik võib alati keelata oma maal jahipidamise või viibimise (Riigikohtu 13.12.2019 otsus nr 3-17-1268, p 11). 2(7)
3-21-1688
6.Tallinna Halduskohus tagastas 10.09.2021 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu. Kaebajad ei saa iseseisvalt nõuda vaide tagastamise teate tühistamist, mistõttu saab kaebuse eesmärgiks pidada, et kohus lahendaks vaides esitatud nõude ja tühistaks KeA 26.04.2021 korralduse. Vaideõigus ja kaebeõigus on sisult kattuvad. Seega, kui kohus tuvastab kaebajatel vaide esitamise õiguse puudumise, puudub neil vaides esitatud nõude osas ka kohtumenetluses kaebeõigus. Vaide- ja kaebeõigus on üksnes isikul, kelle õigusi kaevatav haldusakt või toiming otseselt puudutab. Kaebeõigus puudub ilmselgelt juhul, kui vaidlustatud haldusaktiga ei saa kaasneda kaebaja subjektiivsete õiguste riivet. Kaebajad on sisuliselt seisukohal, et MJKS-le väljastatud Märjamaa jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamine kahjustab oluliselt nende omandiõigust, sest kaebajatega ei ole sõlmitud lepinguid ega küsitud nõusolekut nende kinnisasjadel jahipidamiseks ning nad ei saa oma kinnisasjade tahtevastase kasutamise ja kahjustamise (sh nn ulukikahju) eest õiglast ja kohest hüvitist. Vaidlustatud korraldusega ei kaasne kaebajate subjektiivsete õiguste riivet. Pole äratuntav, kuidas takistab MJKS-le väljastatud jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamine kaebajatel kasutada JahiS §-s 6 ettenähtud maaomaniku õigusi. See, et kaebajatega ei ole enne vaidlustatud korralduse andmist sõlmitud kokkuleppeid nende kinnisasjadel jahipidamise korraldamiseks, ei tähenda, et kaebajate kinnisasjadel on õigus korraldada jahipidamist nende tahte vastaselt. Kaebajatel on korralduse kehtimisest olenemata õigus sõlmida kokkulepe jahindustegevuse korraldamiseks oma kinnisasjadel, seada oma maal jahipidamiseks tingimusi või jahipidamine üldse keelata (JahiS § 6 p-d 2 ja 3; Riigikohtu 13.12.2019 otsus nr 3-17-1268, p 11). JahiS-st ei tulene, et ühes jahipiirkonnas tegutsev kasutusluba omav isik oleks kohustatud sõlmima lepingud kõigi või enamuse selle piirkonna kinnistute omanikega. Jahipiirkonna kasutusõiguse luba antakse tingimusel, et loa taotlejal on samas jahipiirkonnas kinnisasi või vähemalt ühe samas jahipiirkonnas kinnisasja omava maaomanikuga kirjalik kokkulepe jahindustegevuse korraldamiseks tema kinnisasjal (JahiS § 14 lg 5). Seda, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmise või pikendamise eeltingimuseks ei ole kõikide jahipiirkonnas asuvate kinnisasjade omanikega lepingute sõlmimine, toetab mh see, et JahiS § 25 lg 2 järgi tohib ka ilma lepinguta jahti pidada piiramata või tähistamata kinnisasjal päikesetõusust päikeseloojanguni (mitte lähemal kui 200 m hoonest), kui maaomanik ei ole maal jahipidamist keelanud (vt Riigikohtu 17.01.2018 määrus nr 2-17-101031, p 15). Kinnistute kasutamine vastuolus JahiS § 25 lg-ga 2 ei ole lubatav ja on karistatav (JahiS § 57). KeA-l ei olnud kohustust kaasata haldusmenetlusse kõiki jahipiirkonna maaomanikke ning KeA ei pidanud keelduma jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamisest põhjusel, et kaebajatega ei ole (veel) lepingut sõlmitud või nad ei ole nõus jahipidamisega nende kinnisasjadel. Vaidlustatud korraldus ei saa iseenesest tuua kaasa ka kaebajate kinnisasjade kahjustamist, sest kaebajad saavad keelata jahimeestel nende kinnistutel viibimise. Seda, kas ja millisel määral kahjustavad metsloomad kaebajate kinnistuid, ei saa seostada jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamisega. Pole mõistlikku põhjust arvata, et loomad teavad, et kaebajad on enda kinnistutel jahipidamise keelanud ning kogunevad kõik kaebajate kinnistutele. Ulukikahju hüvitamiseks on maaomanikul õigus esitada eraõiguslik kahju hüvitamise nõue jahipiirkonna kasutaja vastu JahiS § 25 lg-s 1 nimetatud lepingu kohaselt (JahiS § 43) ning jahipiirkonna kasutaja peab ettenähtud ulatuses kahju hüvitama ka lepingu olemasoluta (JahiS § 44). Vastutus piirkonnas metsloomade põhjustatud kahju eest on jahipiirkonna kasutajatele pandud sisuliselt koormisena riigi antud ainuõiguse eest korraldada selles piirkonna jahipidamist. Osaliselt toetab ulukikahju hüvitamist ka SA Keskkonnainvesteeringute Keskus (JahiS § 45), esmajärjekorras JahiS §-s 44 kirjeldatud nõuete osalist katmist. Metsloomad ei kuulu jahipiirkonna kasutajale, mistõttu ei ole jahipiirkonna kasutaja vastutus võrdsustatav loomapidaja vastutusega looma tekitatud kahju eest. Tegemist on kahju hüvitamise erikoosseisuga, mis ei eelda jahipiirkonna kasutaja süüd ja mille ulatus on õigusaktidega piiratud. Kuigi JahiS § 43 näeb jahipiirkonna 3(7)
3-21-1688 kasutaja vastutuse põhijuhuna ette vastutuse vastavalt maaomanikuga sõlmitud lepingule, ei muuda see vastutust olemuselt lepinguliseks, kuid lepinguga saab muuta või täpsustada kahju hüvitamise eeldusi, samuti hüvitatava kahju ulatust (vt Riigikohtu 14.02.2018 otsus nr 2-1613427, p-d 11–12). Seega, kui maaomanik ei keela jahiseltsil oma kinnistul jahti korraldada, hüvitab jahiselts talle ulukikahju seaduses ettenähtud tingimustel, sh lepingu olemasoluta. Ühtlasi on maaomanikel JahiS § 6 p-st 1 tulenevalt õigus korraldada oma maal väikeulukijahti ja ennetada seeläbi nende tekitatud kahjustusi. Väikeulukijahti korraldades otsustab maaomanik, kui palju ulukeid tohib küttida, millisele jahitunnistust omavale isikule võib kinnistul jahipidamiseks anda jahiloa ja kui kaua jahiluba kehtib (JahiS § 22 lg 3 p 1, § 40 lg 5). Jahiselts on kohustatud andma väikeuluki jahiloa tasuta maaomanikule endale või tema määratud isikule (JahiS § 40 lg 4). Seejuures võimaldab JahiS maaomanikul samal ajal keelata jahiseltsi korraldatav jahipidamine oma maal ning kasutada õigust korraldada seal ise väikeulukijahti (vt Riigikohtu 13.12.2019 otsus nr 3-17-1268, p-d 13–14). Vaidlustatud korraldusega ei ole võetud kaebajatelt võimalust saada nende kinnistutel tekitatud ulukikahju eest ettenähtud hüvitist, sh täpsustada lepinguga hüvitamise eeldusi ja hüvitatava kahju ulatust. Vaidlustatud korraldus ei takista ka kaebajatel keelata jahipidamist oma maal ja korraldada seal ise väikeulukijahti. Kokkuvõttes ei piira ega välista KeA 26.04.2021 korraldus kaebajatel kasutada JahiS-s maaomanikele ettenähtud õigusi. Vaidlustatud korraldus ei too kaasa kaebajate kinnistute tahtevastast kasutamist ega takista neil oma kinnistuid vabalt vallata, kasutada ja käsutada ehk nende omandiõigust ei rikuta. Seetõttu tagastas KeA kaebajate vaide õiguspäraselt ja kaebajatel puudub KeA 26.04.2021 korralduse vaidlustamiseks kaebeõigus ka kohtumenetluses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Palumetsa OÜ, Estonian Sustainable Forestry OÜ ja Dasos Looduse Fond OÜ paluvad 22.09.2021 määruskaebuses (täiendatud 25.03.2022) tühistada Tallinna Halduskohtu 10.09.2021 määrus ja saata asi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Kaebeõiguse puudumine ei saa olla sedavõrd ilmselge, et kaebuse võiks HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel ilma menetlusse võtmata tagastada. Halduskohus ei tohtinud asuda kaebuse menetlusse võtmise küsimuse otsustamisel lahendama sisulist vaidlust, millised on maaomaniku õigused keelata jahipidamine oma kinnistul või nõuda ulukikahju hüvitamist, sest see eeldab faktiliste asjaolude tuvastamist, õiguslike hinnangute andmist ja tõendite hindamist mahus, mis ilmselgelt väljub kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel lahendatavate küsimuste raamest. Keeruka õigusliku küsimuse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist ja asja analüüsimist kohtuotsuses. Kaebeõiguse tekkimiseks ei pea kaebaja subjektiivsete õiguste riive olema intensiivne. JahiS § 6 p-d 2, 3 ja 4 ning § 25 lg 1 annavad jahipiirkonna maaomanikule õiguse jahindustegevuse reguleerimiseks oma kinnisasjal. 01.06.2013 jõustunud JahiS üks eesmärke oligi suurendada maaomanike õigusi ja pakkuda neile tõhusamat kaitset jahipidamisega kaasneva omandiõiguse riive eest. Seadusandja eeldas sedagi, et edaspidi on valdaval enamusel maaomanikest sõlmitud jahipiirkonna kasutajaga leping, kus on täpsustatud mh ulukikahjustustega seonduv ning JahiS § 44 rakendamine on pigem erandlik. JahiS eelnõu seletuskirja kohaselt võib jahimaade rendile andmine olla maaomanikule üheks tuluallikaks, mis aitab kompenseerida jahiulukite metsa- ja põllumajandusele tekitatud majanduslikku kahju. Kuna ulukid toituvad maaomanike kinnistutel kasvavatest taimedest ja jahimehed kasutavad küttimise eesmärgil maaomanike kinnisasju (mis kujutab endast intensiivsemat sekkumist omandiõigusesse kui näiteks matkamine või seente ja marjade korjamine), siis on ilmne, et jahiga seonduv mõjutab oluliselt maaomanike seadusega tagatud õigusi ja vabadusi.
4(7)
3-21-1688 Kaebajatega ei ole sõlmitud mis tahes kokkuleppeid jahindustegevuse korraldamiseks nende kinnisasjadel ning KeA ei kaasanud kaebajaid ka Märjamaa jahipiirkonna kasutusõiguse loa nr Rapla-10 kehtivuse pikendamise haldusmenetlusse. Halduskohus leidis meelevaldselt, et KeA ei pea kontrollima maaomanikega sõlmitud lepingute olemasolu ega kaasama maaomanikke jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise menetlusse ning maaomanikel ei ole jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise vaidlustamiseks isegi kaebeõigust. Halduskohtuga nõustumise korral jäetaks maaomanikud jahindusest üldse kõrvale, mis ei ole õiguspärane. Maaomanikele seadusega antud eraõiguslikud nõudeõigused (nt õigus keelata jahipidamine oma kinnisasjal ja saada ulukikahju eest hüvitist ka lepingu olemasoluta) ei välista seda, et neil on kaebeõiguse tunnustamiseks piisav puutumus vaidlustatud haldusaktiga. Kaebajad esitasid koos 25.03.2022 seisukohaga täiendava tõendina õiguskantsleri 11.03.2022 kirja nr 6-1/211741/2201394 „Jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamine“, milles on samuti leitud, et JahiS § 67 lg 2 kohaselt automaatselt pikenenud jahipiirkonna kasutusõiguse lubade lõppemisel ei saa neid pikendada JahiS § 18 alusel, vaid kohaldada tuleb JahiS §-des 14–17 sätestatut. Lisaks on õiguskantsler märkinud, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise taotlusi saab lahendama asuda kõige varem kuus kuud enne loa kehtivuse lõppu, taotlusi tuleb hinnata sisuliselt ning veenduda, kas jahipiirkonna kasutaja on täitnud kõiki jahindustegevusele kehtestatud nõudeid. Õiguskantsleri seisukohad näitavad veenvalt, et kaebus on põhjendatud.
8.Keskkonnaamet palub 21.10.2021 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Kaebajatel puudub kaebeõigus ja vastustaja tagastas nende vaide õiguspäraselt. KeA pikendas 26.04.2021 korraldusega jahimaa heaperemeheliku kasutamise jätkamise ja jahindusliku kasutuse edasise võimaldamise eesmärgil jahipiirkonna kasutusõiguse luba järgmiseks 10 aastaks. Jahipiirkonna maaomanike õigused on sätestatud JahiS §-s 6, mis võimaldab kinnisasja omanikul mh keelata jahipidamine tema kinnisasjal (JahiS § 6 p 3). Vaidlustatud korraldus ei piira kaebajate JahiS §-st 6 tulenevaid õigusi. JahiS § 14 lg 5 seab jahipiirkonna kasutusõiguse loa tingimuseks, et taotlejal on samas jahipiirkonnas kinnisasi või vähemalt ühe samas jahipiirkonnas kinnisasja omava maaomanikuga kirjalik kokkulepe jahindustegevuse korraldamiseks tema kinnisasjal. JahiS § 14 lg-st 5 ei tulene nõuet, et kaebajad peaksid sõlmima kokkuleppe jahindustegevuse korraldamiseks enda kinnisasjadel, vaid see on nende vaba valik. Kinnisasjal jahipidamiseks tuleb JahiS § 25 lg 1 kohaselt sõlmida kinnisasja omanikuga leping. Kui maaomanik ei ole oma maal jahipidamist keelanud, tohib ilma lepinguta jahti pidada JahiS § 25 lg-s 2 sätestatud tingimustel. Tegemist on analoogse sättega nagu keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 32 lg 2. Kui kaebajad ei sõlmi lepingut ja keelavad oma kinnisasjadel jahipidamise, on nende maal jahipidamine õigusvastane ja ka karistatav (JahiS § 57). Seega vaidlustatud korraldus ei piira ega raskenda kaebajatel omandiõiguse teostamist. Halduskohus on kaebeõiguse puudumist piisavalt põhjendanud ja tegemist ei ole keeruka õigusliku küsimusega, mida tuleks tingimata analüüsida kohtuotsuses. Jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamine JahiS § 18 lg 1 alusel eeldab mh jahindusnõukogu nõusolekut, kuhu kuuluvad ka maaomanike esindajad (JahiS § 9 lg 1). Järelikult on kõik jahipiirkonna maaomanikud kaasatud jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamise küsimuse lahendamisse jahindusnõukogus. Kui kaebajad ei nõustunud jahindusnõukogu otsusega, tulnuks neil seda eraldi vaidlustada, kuid kaebajad seda ei teinud. JahiS ei näe ette kohustust kaasata menetlusse kõiki jahipiirkonna maaomanikke ja korraldust ei saa lugeda tehtuks kaebajate kahjuks (HMS § 11 lg 1 p 3 ja § 40 lg 3 p 3). Võimaliku kahju hüvitamise küsimuses nõustub vastustaja halduskohtu selgitustega.
9.Märjamaa Jahi- ja Kalameeste Selts palub 21.10.2021 seisukohas jätta määruskaebus rahuldamata. MJKS-i jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamine ei riku kaebajate õigusi ja seega ei ole neil kõnealuses küsimuses kaebeõigust.
5(7)
3-21-1688
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud määrus on põhjendatud ja seaduslik ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki üle korrata (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2).
11.HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kaebuse võib tagastada üksnes siis, kui kohtu arvates on kaebeõiguse puudumine selge ilma kahtlusteta. Õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist ning küsimuse täiendavat analüüsimist. Kui kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge, tuleb kaebeõigust kontrollida otsuse tegemisel ja kaebeõiguse puudumisel jätta kaebus rahuldamata. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib isik pöörduda halduskohtusse oma õiguse kaitseks. Halduskohtumenetluses kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi – põhiõigusi ja -vabadusi, seadusest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi. Kaebeõiguse eelduseks on isikule kuuluvate subjektiivsete õiguste riive, mis ei pea kaebeõiguse tekkimiseks olema intensiivne. Kohus peab väidetavalt rikutud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas see kaitseb vaid avalikke huve või ka üksikisiku huve. Kui kaitstakse ka isiku huve, on isikul subjektiivne õigus nõuda asjakohasest sättest kinnipidamist (nt viimati Riigikohtu 21.06.2022 määrus nr 3-21-2230, p-d 8–9).
12.Kaebajad on leidnud, et KeA 26.04.2021 korraldusega nr 1-3/21/201, millega pikendati Märjamaa jahipiirkonna kasutusõiguse luba nr Rapla-10 kuni 23.04.2031, on rikutud nende omandiõigust ja JahiS-st maaomanikule tulenevaid õigusi. Kaebajad on esitanud andmed, et neile kuuluvad Märjamaa jahipiirkonna alal (pindala kokku 12 770 ha – vt keskkonnaministri 14.06.2005 määruse nr 52 „Juuru, Leva, Kaiu, Märjamaa, Rapla, Valtu ja Vardi jahipiirkonna pindala ja piirikirjeldus“ § 6 lg 1) mitmed kinnisasjad (pindala kokku 206,33 ha), mida MJKS võib jahipiirkonna kasutusõiguse loa alusel kasutada mh jahi korraldamiseks (JahiS § 13). Kaebajate peamiseks väiteks on olnud see, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamine eeldab, et jahipidamiseks on vähemasti enamuse maaomanikega sõlmitud JahiS § 25 lg-s 1 nimetatud lepingud, mis tagavad neile mh ulukikahjude hüvitamise. Kaebajad ei ole väitnud, et nad oleksid soovinud ise taotleda Märjamaa jahipiirkonna kasutusõiguse luba, kuid MJKS-le varem antud loa kehtivuse pikendamisest tulenevalt ei olnud neil võimalik luba saada (JahiS § 17 lg 2 p 4).
13.Maaomaniku õigused jahinduses on sätestatud JahiS §-s 6 ja § 25 lg-s 1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga, et vaidlustatud korraldus ei mõjuta kuidagi kaebajate kui maaomanike seadusest tulenevate õiguste realiseerimise võimalust. Seaduse eesmärke ei oleks võimalik saavutada, ilma et jahimaa jaotatakse jahipiirkondadeks ja kõik jahipiirkonnad antakse kasutusse. Kõik jahipiirkonna kasutajad on kohustatud järgima neile seaduses ja jahipiirkonna kasutusõiguse loas sätestatud kohustusi. Asjaolu, kas jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamine on toimunud õiguspäraselt või mitte (sh kas JahiS § 67 lg 2 alusel automaatselt pikenenud varasemate lubade kehtivust on võimalik JahiS § 18 alusel uuesti pikendada ning kas lubade pikendamisel on järgitud JahiS §-s 18 sätestatud nõudeid ja hinnatud jahipiirkonna senise kasutaja tegevust), ei saa iseseisvalt rikkuda kaebajate õigusi, sest asjassepuutuvad sätted ei ole nähtud ette maaomaniku omandiõiguse kaitseks. Teistsugust järeldust ei saa teha ka JahiS § 6 p-st 4, mis näeb ette, et maaomanikul on õigus JahiS-ga sätestatud ulatuses ja korras algatada jahipiirkonna kasutaja väljavahetamine. Pidades silmas, et JahiS § 20 lg 2 p 2 kohaselt eeldab jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamine JahiS § 20 lg-le 3 vastavat ühist taotlust maaomanikelt, kellele kuulub vähemalt 51% jahipiirkonna jahimaa kinnisasjadest ja vähemalt 51% jahimaa pindalast, siis ei saa JahiS § 6 p-st 4 tuletada üksikute maaomanike subjektiivset 6(7)
3-21-1688 õigust vaidlustada jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamist. Seetõttu ei esineks kaebeõigust isegi siis, kui oletada, et kaebajatel ei oleks mingil põhjusel just MJKS-ga võimalik saavutada JahiS § 25 lg-s 1 nimetatud lepingu sõlmimist mõistlikel tingimustel.
14.Kui kaebajad leiavad, et neile kuuluvatel kinnisasjadel eraldi kokkuleppeta jahipidamine riivab ülemääraselt nende omandiõigust, siis on neil võimalik sõlmida jahipiirkonna kasutajaga asjakohane leping (JahiS § 6 p 2, § 25 lg 1) ning kokkuleppe mittesaavutamise korral keelata oma maal jahipidamine või seada selleks tingimusi (JahiS § 6 p 3, § 25 lg 2). Maaomanikul on lisaks õigus korraldada oma maal väikeulukijahti (JahiS § 6 p 1, § 22 lg 3) ja saada kehtiva jahitunnistuse alusel jahipiirkonna kasutajalt tasuta jahiluba väikeulukite küttimiseks (JahiS § 40 lg 4). Samuti on maaomanikul õigus nõuda jahipiirkonna kasutajalt uluki tekitatud kahju hüvitamist vastavalt JahiS § 25 lg-s 1 nimetatud lepingule (JahiS § 43) või lepingu puudumise korral uluki tekitatud kahju osalist hüvitamist JahiS §-s 44 sätestatud tingimustel ja korras (vt ka Riigikohtu 13.12.2019 otsus nr 3-17-1268, p-d 11–16; 14.02.2018 otsus nr 2-16-13427, p-d 18–19). Nagu eespool märgitud, ei olene kinnisasja omaniku õiguste maht (sh talumiskohustuse ulatus) sellest, kes on jahipiirkonna kasutaja, mistõttu ei saa jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamine rikkuda maaomaniku õigusi. Vastustaja on põhjendatult rõhutanud, et maaomanike huvide kaitse jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamise menetluses toimub selle kaudu, et maaomanike esindajad osalevad jahindusnõukogus võrdsetel alustel jahipiirkonna kasutajatega (JahiS § 9 lg 1 ja lg 3 p 5; § 18 lg 1) ning loa kehtivust ei ole lubatud pikendada, kui jahindusnõukogu seda ei toeta (JahiS § 18 lg 2 p 2).
15.Seoses KeA 21.10.2021 vastuses sisalduva seisukohaga, et kaebajad oleksid pidanud vaidlustama hoopis Raplamaa jahindusnõukogu 25.02.2021 otsust, millega toetati MJKS-i loa kehtivuse pikendamist, märgib ringkonnakohus, et see ei lähe esiteks kuidagi kokku vastustaja positsiooniga, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamine ei saa üldse kaebajate õigusi rikkuda (sel juhul ei saaks nende õigusi rikkuda ka jahindusnõukogu otsus), ning teiseks ei saa Raplamaa jahindusnõukogu 25.02.2021 otsust pidada eraldiseisvaks haldusaktiks, vaid tegu on kooskõlastusega (HMS § 16) jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamise menetluses (JahiS § 9 lg 3 p 5, § 18 lg 1). JahiS § 18 lg 2 p 2 kohaselt ei saa KeA jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivust ilma jahindusnõukogu kooskõlastuseta õiguspäraselt pikendada, kuid jahindusnõukogu toetavast seisukohast ei tulene KeA-le kohustust loa kehtivus pikendada. Siduvat negatiivset kooskõlastust kui menetlustoimingut on HKMS § 45 lg 3 teise alternatiivi kohaselt küll võimalik halduskohtus vaidlustada iseseisvalt, kuid see ei võta puudutatud isikult õigust vaidlustada kooskõlastust koos lõpliku haldusaktiga (nt Riigikohtu 19.06.2020 otsus nr 3-17-2766, p 25.1). Kuna jahindusnõukogu praegusel juhul toetas loa kehtivuse pikendamist, siis ei olnud üldse tegemist negatiivse kooskõlastusega, mida oleks saanud halduskohtus eraldi vaidlustada.
16.Kokkuvõttes tagastas halduskohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel õigesti ning tegu ei ole sedavõrd keerulise või ebaselge õigusliku küsimusega, mida tuleks tingimata analüüsida kohtuotsuses. Kuna KeA 26.04.2021 korraldus ei saa rikkuda kaebajate õigusi, siis ei saa nende õigusi rikkuda ka KeA 28.06.2021 teade selle korralduse peale esitatud vaide tagastamise kohta.
17.Eelneva põhjal jääb Palumetsa OÜ, Estonian Sustainable Forestry OÜ ja Dasos Looduse Fond OÜ määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 10.09.2021 määrus muutmata. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.