Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-20-2474 20. juuni 2022 Eesistuja Julia Laffranque, liikmed Heiki Loot ja Nele Parrest X kaebus töövõime hindamise ning töövõimetoetuse asjus Kaebaja X, esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo Vastustaja Eesti Töötukassa, esindajad Meelis Paavel ja Raido Rink Tallinna Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2021. a otsus X kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 24. mai 2021. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
27.oktoobri 2021. a otsus.
3.Teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada.
4.Tühistada Eesti Töötukassa 14. septembri 2020. a otsus nr TVH/20/069769 ja
15.septembri 2020. a otsus nr TVT/20/044204 ning 10. novembri 2020. a vaideotsus nr 1713.
5.Kohustada Eesti Töötukassat vaatama 2. septembri 2020. a korduvekspertiisitaotlus töövõime hindamiseks ja töövõimetoetuse saamiseks uuesti läbi.
6.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 2400 eurot.
7.Asendada otsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X-il (kaebaja) diagnoositi 2012. aastal põhihaigustena ajuripatsi ehk hüpofüüsi kasvaja ja sellega kaasuvate haigustena akromegaalia ning hüpofüsaarne liigkasv. Ajuripatsi eemaldamiseks opereeriti kaebajat 18. juulil 2012. Akromegaalia ja hüpofüsaarse liigkasvu tüsistustena diagnoositi kaebajal 2012. aastal karpaaltunneli sündroom, millega seoses opereeriti 27. novembril 2013 kaebaja vasakut kätt ja 14. mail 2014 paremat kätt.
2.Sotsiaalkindlustusamet tuvastas kaebajal üldhaigestumise tõttu töövõimekaotuse 50% ajavahemikus 23. november 2012 - 30. november 2013 ja 60% ajavahemikus 30. november 2013 – 30. november 2017.
3.Eesti Töötukassa (töötukassa) tuvastas 24. oktoobri 2017. a otsusega kaebajal osalise töövõime ja töövõime vähenemise kestusega kolm aastat ajavahemikul 6. oktoober 2017 - 5. oktoober 2020.
3-20-2474
4.Kaebaja esitas 2. septembril 2020 töötukassale taotluse töövõime hindamiseks ja töövõimetoetuse määramiseks. Taotluses kirjeldas kaebaja, et suudab üleüldise väsimustunde tõttu efektiivselt teha päevas umbes kolm tundi tööd. Mõlema käe keskmised sõrmed on suhteliselt tuimad ja tundetud, mis raskendab oluliselt dokumentide lehitsemist ja arvutiklaviatuuri kasutamist, mida advokaaditöö olemus eeldab. Seetõttu on töötempo aeglane. Samuti on kaebajal raskusi nutitelefoni kasutamise ja väikeste asjade (nt münt) haaramise ja tõstmisega. Käsi ja sõrmi saab kasutada mõõdukate raskustega. Lisaks on viimastel aastatel aeg-ajalt tunda andnud vaevused seoses hemorroidide ja neerukividega. Eesnäärme suurenemise tõttu on raskuseid põie tühjendamisega. Üldine väsimustunne vähendab jõudlust ka liikumisel, sh tööle minekul ja sportimisel. Arstide hulgas, kellel on andmeid töövõime raskusastme hindamiseks oluliste tervisehäirete kohta, nimetas kaebaja endokrinoloogi ja neurokirurgi.
5.Töötukassa tuvastas 14. septembri 2020. a otsusega nr TVH/20/069769, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud, tuginedes tervishoiuteenuse osutaja (TTO) Kivimäe Perearstikeskus OÜ ekspertarsti
7.septembri 2020. a eksperdiarvamusele. Töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 5 lg 3 p 1 kohaselt ei ole isiku töövõime vähenenud, kuna isiku töötamine ei ole tema terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust arvesse võttes takistatud. Taotlejal esineb kerge tegutsemispiirang liikumise valdkonnas, mis on põhjustatud sisesekretsiooninäärmete haigusseisundist. Taotleja kirjeldatud piirangud käelise tegevuse valdkonnas ei leidnud tervise infosüsteemi (TIS) andmetel kinnitust. Taotleja kirjeldatud piirangud teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonnas ei mõjuta TIS-i andmetel töövõimet. Taotlejal on väsimustunde tõttu raskendatud pikkade vahemaade läbimine. Kuigi taotlejal esineb kerge tegutsemispiirang liikumise valdkonnas ja tegevusetus, ei mõjuta see tema töövõimet ulatuses, mis takistaks töötamist.
6.Töötukassa jättis 15. septembri 2020. a otsusega nr TVT/20/044204 kaebajale töövõimetoetuse määramata.
7.Kaebaja esitas töötukassa 14. ja 15. septembri 2020. a otsustele vaide, mille töötukassa jättis
10.novembril 2020. a vaideotsusega nr 1713 rahuldamata. Töötukassa töövõime hindamise ekspertarst analüüsis vaide esitaja töövõime hindamise taotlust, terviseandmeid, vaides kirjeldatud asjaolusid ja TTO ekspertarsti koostatud eksperdiarvamust ning leidis, et ekspertiisi põhjendused ja hinnangud vastavad töövõime hindamise määrusele ja metoodikale ning faktilistele asjaoludele ja on kaalutlusvigadeta. Viide karpaalkanali operatsioonile on 2014. a perearsti epikriisis, kuid see ei sisalda objektiivset kirjeldust piirangute kohta. Kuna vaide esitaja ei ole pika ajavahemiku jooksul sellega seotud kaebustega arsti poole pöördunud ega ravi vajanud, saab lugeda seisundi paranenuks määral, mis töövõimet ei mõjuta. Käelise tegevuse valdkonnas kirjeldatud kaebuste kohta täiendavalt terviseandmete kogumise vajadus puudus, kuivõrd hinnangu andmiseks vajalikud asjaolud olid töötukassale selged. Vaideotsuses viidati täiendavalt asjaoludele, et kaebajale on 30. juulil 2020 tehtud koormustest, millel saavutati hea koormustaluvus ja et 4. novembril 2016 juhiloa taotlemisel on kaebaja motoorikat, liikumist ja närvisüsteemi hinnatud normikohaseks. Vaideotsuses leiti ka, et töövõime hindamise menetlust tuleks pidada erakordselt suure halduskoormuse tõttu mõnevõrra erandlikuks haldusmenetluseks, kus põhjendamis- ja ärakuulamiskohustusele ei saa seada nii suurt rõhku kui tavalises haldusmenetluses, ehkki ka töövõime hindamise menetlusele kohaldub haldusmenetluse seadus (HMS).
8.Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse töötukassa 14. ja 15. septembri 2020. a otsuste ning
10.novembri 2020. a vaideotsuse tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja
2.septembri 2020. a korduvekspertiisitaotlus töövõime hindamiseks ja töövõimetoetuse saamiseks uuesti läbi. Kaebuse põhjendused olid järgmised.
2(11)
3-20-2474 a) Vastustaja 14. septembri 2020. a otsus on õigusvastane, kuna selle tegemisel on rikutud tervise- ja tööministri 7. septembri 2015. a määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ (määrus nr 39) ja HMS-i sätteid. Vastustaja võttis aluseks üksnes 7. septembri 2020. a eksperdiarvamuse ega ole üritanudki kaebaja terviseseisundit välja selgitada ega eksperdihinnangu usaldusväärsust kontrollida. Ekspertarst ei ole asjakohaste andmetega tutvunudki. Sotsiaalkaitseministri ning tervise- ja tööministri
22.veebruari 2016. a määruse nr 15 „Töövõime hindamiseks, puude raskusastme tuvastamiseks ning hüvitiste määramiseks ja maksmiseks vajalike tervise infosüsteemi andmete loetelu ja päringute perioodid“ (määrus nr 15) § 2 näeb ette, et kui TIS-is puuduvad andmed päringule eelneva viie aasta kohta või andmed on ebapiisavad, on töötukassal õigus nimetatud andmeid pärida viiest aastast pikema perioodi kohta. Kui ekspertarst ei leidnud TIS-is vajalikke andmeid, siis oleks ta ka määruse nr 39 § 5 lg 1 p 3 kohaselt pidanud pöörduma taotluses nimetatud arstide poole. b) Ekspertarst on väsimustunde kui töövõimet oluliselt vähendava faktori jätnud tähelepanuta. Liikumise valdkonnas on väsimusest tingitud piirangut loetud kergeks, samas kui 2017. a hinnati raskusaste mõõdukaks. Samuti ei ole ekspertarst võtnud seisukohta, kas ja kuidas muud korduvekspertiisitaotluse kolmandas osas kirjeldatud tööülesannete täitmisega seotud probleemid mõjutavad kaebaja töövõimet, välja arvatud käeosavusega seotu, mille kohta asus ekspertarst ebaõigele seisukohale, et see ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust. Ekspertiis on tehtud ülimalt pealiskaudselt, rikutud on uurimispõhimõtet (HMS § 6). Ekspertarst pole valdavatele küsimustele antud vastuseid põhjendanud. Taotluse esitamise ja eksperdihinnangu vahele jäi ainult kolm tööpäeva, mistõttu polnudki võimalik haldusmenetluse põhimõtetest kinni pidada. Ka vaide lahendamise käigus ei olnud aega seda viga parandada, kuna vaie jäi esialgu tähelepanuta. c) Töötukassa ei ole kaebajale selgitanud vajadust esitada täiendavaid tõendeid ja dokumente. Sellega on rikutud selgitamiskohustust (HMS § 36 lg 1 p 3). Samuti pole kaebajale antud võimalust esitada arvamus ja vastuväited. Kaebaja on jäetud ära kuulamata, rikkudes HMS § 40 lg-t 1. d) Kaebajal on varem neljal korral tuvastatud töövõime vähenemine. Kuna kaebaja terviseseisund ei ole võrreldes varasemaga muutunud, siis oleks pidanud eksperdihinnangus põhjendama, miks on kordushindamise käigus ühtäkki leitud, et kaebaja töövõime pole vähenenud, ja milles seisneb kaebaja terviseseisundi paranemine võrreldes varasema hindamise ajaga. Kaebajale on karpaalkanali sündroom toonud kaasa mõlemal käel närvikahjustuse ja tervenemisperspektiiv on teadaolevalt vähene. Seetõttu pole ta ka uuesti arsti juurde pöördunud. e) Vaideotsuses on hakatud otsima põhjendusi. Nii on viidatud asjaolule, et kaebajale on
30.juulil 2020 tehtud koormustest, millel saavutati hea koormustaluvus. Nimetatud asjaolu ei ole aga tähtis, kuna kaebajal ei ole diagnoositud südamehaiguseid. Samuti ei puutu asjasse, et
4.novembril 2016 juhiloa taotlemisel on kaebaja motoorikat, liikumist ja närvisüsteemi hinnatud normikohaseks, kuna see ei puuduta probleeme käelise tegevuse valdkonnas. f) Vastustaja seisukohad on vastuolulised. Kui taotleja kirjeldatud piirangud ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust, siis ei ole loogiliselt võimalik asuda seisukohale, et asjaolud on töötukassale selged. g) HMS § 84 lg 1 kohaselt lahendatakse vaie 10 päeva jooksul. Kaebaja edastas vaide
1.oktoobril 2020 ja töötukassa tegi otsuse alles 10. novembril 2020. Viivitamine oli õigusvastane.
9.Tallinna Halduskohus jättis 24. mai 2021. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kohus leidis, et töövõime tuvastamise otsus ei ole kaalutlusotsus, vaid selle aluseks on eksperdiarvamuse koostamise käigus tuvastatud asjaolud. Pikaajaline tervisekahjustus ei tähenda iseenesest veel töövõime vähenemist või puudumist. Hinnata tuleb, kas ja kuivõrd isikul olev tervisekahjustus talle igapäevaelus piiranguid seab. Taotleja poolt vormikohases taotluses märgitud ja TIS-is nähtuvad andmed peavad üldjuhul võimaldama teha eksperdiarvamuse alusel vajalik otsus. Täiendavaid andmeid on vajalik koguda üksnes siis, kui TIS-is nähtuvad andmed on vastuolulised või nende alusel pole võimalik isiku töövõimet hinnata. Praegu selline olukord ei esine. Vastustaja ei pea eeldama, et taotleja andmed on puudulikud ja ei pea suunama teda täiendavale arstivisiidile. 3(11)
3-20-2474 TVTS § 6 lg-st 4 tuleneb sõnaselgelt, et isik peab olema kuue kuu jooksul enne töövõime hindamise taotluse esitamist käinud perearsti, teda põhiliselt raviva eriarsti või töötervishoiuarsti vastuvõtul. Selgitamiskohustust pole rikutud. Kohtu pädevus eksperdiarvamuse sisulisel hindamisel on piiratud. Ta saab kontrollida, kas arvamus vastab määruse nr 39 §-s 7 toodud nõuetele ja kas arvamuses on hinnatud isiku taotluses kirjeldatud piiranguid, kuid ei saa sisuliselt kontrollida meditsiiniliste hinnangute õigsust. Praeguses asjas tehtud töövõime hindamise otsus vastab seaduses sätestatule, ekspertarst pole teinud ilmseid hindamisvigu ega jätnud olulisi asjaolusid tähelepanuta. Pole kahtlust ekspertarsti hinnangute usaldusväärsuses. Ekspert järeldas kaebaja liikumise valdkonnas kerget tegutsemise piirangut. Asjaolu, et kaebaja sellega ei nõustu, ei tähenda, et seotud asjaolusid, sh üldine väsimus, poleks arvesse võetud. Kaebaja käelise tegevuse piirangud ei leidnud eksperdiarvamuse kohaselt TIS-i andmetel kinnitust. Raskused põie kontrollimisel ei mõjuta töövõimet (kaebaja saab ravi). Ka vaidemenetluses ei leidnud kaebaja väidetud piirangud liikumise ja käelise tegevuse osas kinnitust. Koormustesti tulemusel on kaebajal hea koormustaluvus. Kaebaja pole viimase viie aasta jooksul seoses käelise tegevuse kaebustega ravi saanud ega arsti juurde pöördunud. Ekspertarstid ja töötukassa ei ole seotud varasemate töövõime hindamise otsustega, eriti olukorras, kus terviseseisund võib muutuda. Ärakuulamiseks saab lugeda kaebaja võimalust taotlusesse kõik kirja panna, samuti sai kaebaja vastuväiteid esitada vaidemenetluses. Vaidlustatud otsus on küll napisõnaline, kuid see ei ole tühistamise aluseks. Vastustaja on vaide- ja kohtumenetluses selgitanud piisavalt põhjalikult, kuidas otsuseni jõuti. Kaebaja ei ole esitanud andmeid ega tõendeid, mis lükkaks ümber vastustaja järeldused.
10.Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse.
11.Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. oktoobri 2021. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata järgmistel põhjustel. a) TVTS § 6 lg 4 kohaselt peab töövõime hindamise taotleja olema kuue kuu jooksul enne taotluse esitamist käinud arsti vastuvõtul, esitades üldjoontes samad kaebused, mis taotluses. Kui ta arstil käinud ei ole, teavitab töötukassa isikut ja määrab tähtaja (TVTS § 6 lg 5). Kui isik on kuue kuu jooksul mõne arsti juures käinud, siis teda andmete täpsustamise vajaduse tõttu arsti vastuvõtule ei saadeta (määruse nr 39 § 2 p 9). Eesmärk on tagada, et otsus töövõime kohta põhineks võimalikult asjakohastel andmetel. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja käis 16. juulil 2020 endokrinoloogi vastuvõtul. Järelikult puudus vajadus teda arsti vastuvõtule suunata ja selgitada arstile pöördumise vajadust. b) Määruse nr 39 § 8 lg-st 6 ja § 5 lg-st 1 ning määruse nr 15 § 2 lg-test 1, 3, 4 ja 5 tuleneb, et töövõime hindamisel lähtutakse eelkõige taotlusel olevatest ja TIS-i andmetest viimase viie aasta kohta, ning täiendavaid andmeid kogutakse juhul, kui andmed puuduvad, on ebapiisavad või vastuolulised. Iga üksiku piirangu puhul, mis terviseandmete põhjal kinnitust ei leia, ei pea ekspertarstil tingimata tekkima kahtlust, et andmeid on puudu või need on ebapiisavad. Praegusel juhul ei pidanud ekspertarstil tekkima kahtlust, et TIS-ist nähtuvad andmed võivad olla puudulikud. Juba taotluses esitatud kirjelduste põhjal saab pidada piiranguid pigem kergeks ehk sellisteks, mis töövõimet ei mõjuta. c) Asjaolu, et vastustaja tuvastas 24. oktoobri 2017. a otsusega kaebajal osalise töövõime, ei tähenda, et ka 2. septembri 2020. a taotluse kohta tuleks teha samasugune otsus. Ekspertarstid ja töötukassa ei ole seotud varasemate töövõime hindamise otsustega. Inimese terviseseisund võib ajas muutuda ja töövõimet tuleb iga kord uuesti hinnata. d) Kaebajal esineb kerge tegutsemispiirang liikumise valdkonnas. Seda kinnitab ka kaebajale
30.septembril 2020 tehtud koormustesti tulemus, millele vastustaja viitas vaideotsuses. e) Käe närvi taastumine sõltub eelnevast närvikahjustusest ning taastumine on igal inimesel erinev. Prognoos on raviga tavaliselt hea, kuid üksikutel juhtudel, kui haigus on kestnud kaua, võib taastumine võtta pikka aega või võivad jääda püsivad vaevused. Arvestades, et ravi korral on paranemise tõenäosus üldjuhul suur, polnud ilma vastupidist kinnitavate objektiivsete terviseandmeteta alust 4(11)
3-20-2474 eeldada, et kaebaja seisund pole pärast operatsioone ja taastusravi paranenud. Kui isikule on osutatud ravi ning pärast seda pole ta probleemiga arsti poole pöördunud, on alust eeldada, et on toimunud paranemine ja piirangut enam ei esine. Sellises olukorras peab taotleja tõendama, et piirang esineb jätkuvalt. Kui vaevus põhjustab raskusi tööülesannete täitmisel, võiks eeldada, et isik pöördub arsti poole. Kaebaja seda teinud pole. f) Kaebaja väited ärakuulamisõiguse rikkumisest pole põhjendatud. Oma seisukoha enda tegutsemisvõime ja -piirangute kohta sai kaebaja esitada taotluses, milles oli võimalik kirjeldada piirangute olemust ja seda, kuidas need takistavad tööülesannete täitmist. Kaebaja ärakuulamine pärast eksperdiarvamust poleks otsust muutnud. g) Kui ekspertarsti hinnangul ei vasta taotleja terviseseisund taotleja hinnatud piirangu raskusastmele ja arsti arvates on raskusaste väiksem, on eksperdil täiendav põhjendamiskohustus (määruse nr 39 § 7 lg 1 p 3, Riigikohtu 5. septembri 2019. a otsus nr 3-17-1110/84, p 21). TTO ekspertarsti põhjendustest on aru saada, miks kaebaja terviseseisund ei vasta taotluses märgitud piirangu raskusastmele. Põhjendused on piisavad, vaidemenetluses jäi TTO ekspertarst oma seisukohtade juurde, mistõttu puudus vajadus uue arvamuse vormistamiseks. Eksperdiarvamuse õigsust kontrollis veel ka töötukassa ekspertarst nii vaide- kui ka kohtumenetluses. Kaebaja ei kummuta ekspertarstide ja vastustaja seisukohti. Seega asjaolu, et vastustaja 14. septembri 2020. a otsus on napisõnaline, ei tingi selle tühistamist.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
12.Kaebaja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada (välja arvatud resolutsiooni punkt 3, millega asendati otsuses kaebaja nimi tähemärgiga) ning saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. a) Kaebaja ei nõustu ringkonnakohtu järeldustega, et puudus vajadus suunata kaebajat arsti vastuvõtule või selgitada arsti juurde pöördumise vajadust. Kaebaja käis kooskõlas TVTS § 6 lg-ga 4 endokrinoloogi juures, kuid tema tegevuse piirangud kuuluvad neurokirurgi (neuroloogi) valdkonda. Kaebajale oleks pidanud selgitama (kohustus tuleneb HMS § 36 lg 1 p-st 3) vajadust minna neurokirurgi (neuroloogi) vastuvõtule. Vastustaja selgitamiskohustuse täitmata jätmine viis vale otsuseni. b) TIS-is olid olemas andmed selle kohta, et kaebaja käsi opereeriti 2013. ja 2014. aastal. Ekspertarsti arvamusest ei nähtu nende andmetega arvestamine ega põhjendused, miks nendega ei arvestata. Määruse nr 15 § 2 lg 5 kohaselt oleks ekspertarst pidanud andmeid pärima viiest aastast pikema perioodi kohta. Hilisemad põhjendused on vastustaja poolt oma õigusvastase tegevuse õigustamiseks otsitud ettekääne. c) Kaebajal oli varem neljal korral tuvastatud töövõime vähenemine ja viimane neist, 2017. aastal, uue, kehtiva korra alusel. 2. septembri 2020. a taotluses kirjeldas kaebaja oma terviseseisundit sarnaselt 6. oktoobri 2017. a taotlusega. Niisuguses olukorras oleks pidanud eksperdiarvamuses või vastustaja otsuses põhjendama, miks nüüd asutakse vastupidisele seisukohale, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud. Eksperdihinnangu põhjendused on aga pea olematud. Jah- ja ei-vastused on järeldused, mitte põhjendused. d) Ringkonnakohus ei ole vastanud apellatsioonkaebuse põhjendustele, nt sellele, et e-keskkonnas oli kaebajal võimalik vastata üksnes taotluse vormil esitatud küsimustele, mitte panna kirja kõiki tervist puudutavaid nüansse. e) HMS § 40 lg-t 1 tuli kohaldada ka praeguse vaidluse aluseks olevas haldusmenetluses. Kohtud jätsid HMS § 40 lg 1 kohaldamata. Kaebaja tulnuks ära kuulata eksperdiarvamuse koostamise käigus. Rikkumine võis kaasa tuua ebaõige otsuse. f) Asjas puuduvad ka tõendid, mis kinnitaksid, et vaidemenetluses oleks kaebaja terviseseisundit hinnatud. Töötukassa ekspertarsti seisukoht on koostatud alles kohtumenetluse ajal (vt pealkirja ja digiallkirja). Kui seda aktsepteerida, siis pole taotlejal võimalik perspektiivikalt vaidlustada otsust, 5(11)
3-20-2474 millega jäeti töövõime vähenemine tuvastamata. Sel juhul oleks töötukassal alati võimalik kohtumenetluse käigus koostada seisukoht, mille kohaselt taotleja töövõime pole vähenenud.
13.Töötukassa palub vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata, ringkonnakohtu otsus muutmata ja menetluskulud kassaatori kanda järgmistel põhjustel. a) Vastustaja ei nõustu kaebaja etteheidetega selgitamiskohustuse rikkumisest. TIS-ist ei nähtunud, et kaebaja terviseandmed oleksid olnud vastuolulised, et need vajaksid täpsustamist või et nende alusel ei ole võimalik töövõimet hinnata (TVTS § 7 lg 3 ja määruse nr 39 § 5 lg 1). Seetõttu ei olnud vajadust lisaandmeid koguda ega selgitada kaebajale, et ta pöörduks peale endokrinoloogi ka neuroloogi poole. Vastustaja ei pea eeldama, et kaebaja terviseandmed on puudulikud. TVTS § 6 lg-st 4 ja seaduse mõttest tuleneb, et töövõime hindamisel tuleb lähtuda eeskätt isikut ravinud arsti tuvastatud asjaoludest. Kui isikul esinevad kaebused ulatuses, mis mõjutavad tema töövõimet ja häirivad teda igapäevaelus, peaks ta käima regulaarselt arstil, sealjuures olukorras, kus kaebajale tehti karpaalkanali operatsioonid, esmajärjekorras neuroloogil. Vastustaja ei saa täita perearsti kohustusi ja anda soovitusi, milliseid uuringuid tuleks teha. Kaebaja enda kohustus on eelkõige hoolitseda selle eest, et tema terviseandmed oleksid asjakohased (TVTS § 6 lg 4). Ka ei ole eluliselt mõeldav peatada töövõime hindamise menetlus ajaks, kuni taotleja pöördub eriarstile. Vastustajal ja ekspertarstil ei pidanud tekkima kahtlust, et TIS-is nähtuvad andmed võivad olla puudulikud. Kaebaja karpaalkanalit opereeriti 2013 ja 2014 ning anti soovitused taastusraviks (sh rannet säästev ravivõimlemine). Hilisemaid andmeid TIS-ist ei nähtu. Pigem nähtub, et kaebaja on pärast operatsioone olnud kaebusteta ja suundunud tööle. Liikumist puudutavate piirangute (üldine väsimustunne) kohta oli TIS-is piisavalt andmeid. b) Mis puudutab sissekannet juhiloa tervisetõendi pikendamisega seoses, siis ei sisalda see küll objektiivset hinnangut kaebaja käte peenmotoorika kohta, kuid kinnitab kaudselt asjaolu, et kaebaja on pärast käte operatsiooni hästi taastunud. c) Kaebaja on läbinud vaidemenetluse. Kui vastustaja poleks arvestanud andmeid, mis on vanemad kui viis aastat, siis poleks ta kajastanud oma vaideotsuses ka 2013 ja 2014 tehtud karpaalkanali operatsioone. d) Asjaolu, et vastustaja tuvastas 2017. aastal kaebajal osalise töövõime, ei tähenda, et samasugune otsus tuleks teha ka 2020. a taotluse kohta. Tervishoiuteenuse osutajal, kes hindab taotleja töövõimet, puudub teadmine sellest, kas ja kuidas on varem taotleja töövõimet hinnatud. Seda just peamiselt andmekaitse reeglistiku tõttu. e) Samuti pole mõeldav see, et vastustaja peaks tõendama või esitama usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et kaebaja käenärvid on taastunud. Varasemates terviseandmetes esineb viimati viide karpaalkanali sündroomile 2014. aastast pärit sissekandes, mille tegi perearst. f) Taotluses on piisavalt võimalik kirjeldada piirangute olemust ja seda, kuidas need takistavad tööülesannete täitmist, ning kirja panna tervist puudutavaid nüansse. Ärakuulamine pärast eksperdiarvamuse saamist poleks vastustaja otsust muutnud. Vastustaja möönab, et enne haldusakti andmist oleks korrektne anda taotlejale võimalus esitada vabas vormis vastuväiteid, kuid taotluste suure arvu tõttu pole see võimalik. Töövõime hindamise otsus ei ole n-ö klassikaline haldusakt, vaid sellele eelnev menetlus on mõnevõrra erandlik just erakordselt suure halduskoormuse tõttu, mistõttu põhjendamis- ning ärakuulamiskohustusele ei saa seada nii suurt rõhku nagu tavalises haldusmenetluses. g) Vastustaja on täitnud põhjendamiskohustust. Kuigi eksperdiarvamuses on põhjendused vähesed, oli vastustajal teatav hindamisruum. Samas pole tegu kaalutlusotsusega, vaid tuvastava haldusaktiga. Vaidemenetluses jäi ekspertarst oma seisukohtade juurde ja seda kontrollis veel töötukassa ekspertarst. Ekspertarst vormistab vaidemenetluse käigus infosüsteemis alati uue eksperdiarvamuse. Töötukassa ekspertarsti seisukoht ei ole koostatud alles kohtumenetluse ajal. Vastustaja kaasas vastavalt Riigikohtu praktikale (otsus asjas nr 3-17-1110) arstiõppe läbinud teise töötaja arvamuse andmiseks vaidemenetluses. Ei saa järeldada, et kaebajal oleks karpaalkanali sündroom taastekkinud. 6(11)
3-20-2474
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Riigikohus tühistab ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused. Kolleegium teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse, tühistab Eesti Töötukassa 14. ja
15.septembri 2020. a otsused ja 10. novembri 2020. a vaideotsuse ning kohustab Eesti Töötukassat vaatama kaebaja 2. septembri 2020. a korduvekspertiisitaotluse töövõime hindamiseks ja töövõimetoetuse saamiseks uuesti läbi.
15.Isiku töövõime ulatuse tuvastamine on hindamisotsus, milles eksperdiarvamus on üks tõend kogumis ja mille kohtulik kontroll ei ole piiratud (I). Varasemast töövõime vähenemist tuvastavast otsusest erineva otsuse (st töövõimet kinnitava otsuse) tegemine töövõime kohta nõudis praegusel juhul veendumust, et asjaolud on muutunud. See eeldab täiendava uurimiskohustuse täitmist. Praegusel juhul on meelevaldne järeldada, et kuivõrd kaebaja ei käinud viimase viie aasta jooksul neurokirurgi või neuroloogi juures ega rääkinud nimetatud eriarstidele käelise tegevuse probleemidest ja kuna TIS-is andmed puuduvad, on ta paranenud ja töövõimeline (II). Sellises ulatuses uurimiskohustuse rikkumise tõttu tuleb teha uus hindamine (III). Kuna kaebus rahuldatakse, tuleb vastustajalt välja mõista ka menetluskulud (IV). I
16.Kolleegium nõustub halduskohtuga, et TVTS-i alusel vastustaja tehtav otsus isiku töövõime kohta ei ole kaalutlusotsus, vaid klassikalises mõttes hindamisotsus, ning et TVTS-is ei anta vastustajale võimalust jätta isiku töövõime vähenemine tuvastamata, kui seaduses sätestatud alustel on isiku töövõime vähenemine tõendatud.
17.Kaalutlusõigus on haldusorganile antud volitus valida õigusnormi rakendamisel erinevate õiguslike tagajärgede vahel (otsustus- või valikudiskretsioon, vt HMS § 4 lg 1). Hindamisotsustega on tegemist aga siis, kui õigusnormi kohaldamise eeldused tehakse kindlaks hinnanguliselt, iseäranis õigusnormis kasutatud määratlemata õigusmõiste sisustamisel, faktiliste asjaolude hindamisel õigusväliste mõõdupuude alusel, samuti prognooside tegemisel (vt kolleegiumi otsus nr 3-20-1198/58, p 12).
18.Töövõimet hinnatakse, kaasates eksperdiarvamuse saamiseks tervishoiuteenuse osutaja või arstiõppe läbinud töötukassa töötaja (edaspidi eksperdiarvamuse andja, vt TVTS § 7 lg 1 ja määrus nr 39 § 2 p 3) ning järgides määruses nr 39 eksperdiarvamuse koostamisele sätestatud juhiseid. Eksperdiarvamus koostatakse taotlusel olevate, TIS-i kantud ning muude, täpsustamise vajaduse korral kogutud, andmete alusel (määrus nr 39 § 5 lg 1). Eksperdiarvamus lähtub töövõime hindamise metoodikast ja hinnangus kasutatakse nii kehalise kui ka vaimse võimekuse hindamiseks nende võimekuste valdkondades ning võtmetegevustes piirangu raskusastme väljaselgitamiseks punktisüsteemi skaalaga 0 (piirang puudub) – 4 (piirang on täielik) (vt määrus nr 39 § 6 lg 3). Ühe võtmetegevuse kokkuvõtlik raskusaste võrdub küsimuste punktiväärtustest suurimaga. Valdkonnas esinevate piirangute kokkuvõtlik raskusaste võrdub valdkonna võtmetegevustes esinevatele piirangutele antud raskusastmetest suurimaga. Võtmetegevuste raskusastmed summeeritakse töövõime ulatuse tuvastamiseks, välja arvatud raskusastmed arvväärtustega 0 ja 1 (vt määruse nr 39 § 6 lg-d 4-6). Kui punkte tuleb 4 või rohkem, tuleb hinnata töövõime ulatust (määruse nr 39 § 8).
19.Töötukassa tuvastab isiku töövõime ulatuse töövõime hindamisel tehtud eksperdiarvamuse alusel (määruse nr 39 § 8 lg 6). Eksperdiarvamus on haldusmenetluses tõend. Tegemist on juriidilises tavatähenduses erialaasjatundja arvamusega, mida haldusorgan saab kõrvutada teiste tõenditega, sh 7(11)
3-20-2474 vajadusel teise eksperdi arvamusega, et oma seisukoht kujundada (vt kolleegiumi otsus nr 3-17-1110/84, p 22). Tegu on tõendiga, mida saab halduskohtus hinnata ja teiste tõenditega ümber lükata (otsuse nr 3-17-1110/84, p 24, vrd kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19). Töötukassa peab vaidluse korral kontrollima, kas eksperdiarvamuse andnud arst on töövõimet igakülgselt hinnanud, sekkumata samal ajal arsti ekspertteadmisse (vt otsuse nr 3-17-1110/84, p 20 jj), ning vajadusel peab töötukassa koguma täiendavat teavet.
20.Haldusorgani hindamisotsuste puhul ei ole kohtul üldjuhul keelatud teha intensiivsemat kontrolli, sh asendada haldusorgani hinnanguid enda omadega, põhjendades sellist otsustust. Siiski võib kohus olla rohkem vaoshoitud haldusorgani hinnanguliste otsuste sisulisel kontrollimisel, iseäranis kui hindamine eeldab spetsiifilisi õigusväliseid teadmisi või kogemust ning hindamisega kaasnev õiguste riive ei ole intensiivne (kolleegiumi otsuse nr 3-20-1198/58, p 14). Kuigi praeguses asjas eeldab hindamine meditsiiniteadmisi, on tegemist intensiivse riivega. Lisaks esineb hindamiseks võrdlemisi tihe õiguslik raamistik (määrus nr 39 § 6 lg 3 (raskusastmele vastavad punktid), § 8 lg 2 (töövõime ulatus)), mistõttu ei saa kohus piirduda vaid ratsionaalsuse või ilmselgete vigade testiga. Haldusmenetluse reeglitest kinnipidamist ning kaalutlus- ja hindamisotsuste aluseks olevate faktiliste asjaolude tõendatust tuleb kohtul kontrollida täielikult. Seevastu ei saa kohus asuda eksperdiarvamuse andja asemele ja prognoosida kaebaja tervisliku seisundi kulgu (vt käesoleva otsuse p 11 alapunkt e). II
21.Praegusel juhul oli Sotsiaalkindlustusamet varem kehtinud metoodika alusel mitmel korral ja kahe erineva ekspertarsti hinnangu alusel tuvastanud kaebaja üldhaigestumise tõttu töövõimekaotuse (vt käesoleva otsuse p 2). Kuigi senise püsiva või osalise töövõimetuse asemel hindab uue korra alusel töötukassa inimese säilinud töövõimet (arvestatakse seejuures tema funktsionaalset ja tööalast võimekust), oli ka uue korra alusel töötukassa varem, 2017. aastal tuvastanud kaebajal osalise töövõime ja töövõime vähenemise kestusega kolm aastat ajavahemikul 2017-2020. Seejuures märkis töötukassa 2017. a otsuses, et kaebaja töövõime on kolme aasta jooksul tõenäoliselt vähe muutuv.
22.Kaebaja väitel ei ole tema terviseseisund võrreldes 2017. aasta eksperdiarvamuse ja töötukassa otsuse aluseks olnud põhjendustega paranenud ega töövõime taastunud. Töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise ning toetuse taotluses on kaebaja 2020. aastal kasutanud 2017. aasta taotlusega sarnast sõnastust (vrd 6. oktoobri 2017. a taotlus, kaebuse lisa 9 ja 2. septembri 2020. a taotlus, kaebuse lisa 12).
23.Eksperdiarvamuse andja on 7. septembri 2020. a eksperdiarvamuses leidnud, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud, ning märkinud vaid, et kaebaja võib vajada abi tööle saamisel ja töölt koju tulemisel. Eksperdiarvamuse andja on arvanud, et kaebajal on kerge tegutsemispiirang liikumise valdkonnas, mille põhjuseks on muude sisesekretsiooninäärmete haigusseisundid. Lisaks on eksperdiarvamuses märgitud, et taotleja kirjeldatud piirangud käelise tegevuse valdkonnas ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust ning et teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonnas kirjeldatud piirangud ei mõjuta töövõimet. Veel on ekspertarst märkinud, et kuivõrd taotlejal esineb väsimus, on pikkade vahemaade käimine välistatud. Rohkem põhjendusi eksperdiarvamuses toodud ei ole.
24.2017. a eksperdiarvamuses on selle andja hinnanud käelise tegevuse valdkonna võtmetegevuse „käteosavus“ (p 2.3) piirangu raskusastet arvväärtusega 2. Samuti on arvväärtusega 2 hinnatud liikumise valdkonna võtmetegevust „liikumisega seotud muud piirangud“ (p 1.4). See andis kokku neli punkti ja osalise töövõime (vt määruse nr 39 § 6 lg-d 5-6). 2020. a eksperdiarvamuses on hinnatud samu võtmetegevusi arvväärtusega 0. Seevastu liikumise valdkonna võtmetegevuse „liikumine eri tasapindadel“ (p 1.1) hinnanguks on arvväärtus 1. Sealjuures kaebaja ise ei ole selle võtmetegevuse 8(11)
3-20-2474 osas endal piirangu olemasolu leidnud ja on märkinud võtmetegevuse raskusastmeks arvväärtuse 0 (samas kui kaebaja märkis piirangu liikumisega seotud muude piirangute all, mida ekspertarst ei kinnitanud). Eksperdiarvamuse andja on 2020. aastal leidnud, et kaebaja on liikumispiiranguga osaliselt kohanenud, ilma et oleks seda järeldust põhjendanud.
25.Kolleegium nõustub kohtute seisukohtadega, et iseenesest ei ole eksperdiarvamuse andja ja töötukassa otsuse tegemisel seotud varasemate töövõime hindamise otsustega. Kuid praeguses asjas tuleb arvestada sellega, et kaebajal tuvastati varem sama metoodika alusel osaline töövõime ning kaebaja väitel ei ole tema tervislik seisund paranenud (s.o tema randmete seisund püsis sama). Vähetähtis ei ole see, et töötukassa märkis 2017. a otsuses, et kaebaja töövõime on kolme aasta jooksul tõenäoliselt vähe muutuv. Seega ei pidanud töötukassa 2017. aastal tõenäoliseks, et kaebaja terveneb.
26.Sellises olukorras pidi töötukassal, kellel on võimalik tutvuda isiku suhtes tehtud varasemate otsustega ja vajadusel ka varasemate terviseandmetega (määrus nr 15 § 2 lg 5), tekkima taotluses esitatud kirjelduste põhjal kahtlus, et TIS-ist nähtuvad andmed on puudulikud. Töötukassal on kahtluse korral kohustus vaadata ka varasemaid kui viie aasta taguseid andmeid. Sellele viitab määruse nr 15 § 2 lg 5. Kuna täiendav uurimiskohustus on töötukassal, ei ole oluline see, kas eksperdiarvamuse andjal puudus andmekaitse reeglistiku tõttu teadmine sellest, kas ja kuidas on varem kaebaja töövõimet hinnatud.
27.Töötukassa märkis vaideotsuses, et kuna kaebaja ei ole pika perioodi jooksul eelneva haigusseisundiga seotud kaebustega arsti poole pöördunud ega ravi vajanud, saab olenevalt haigusseisundi iseloomust ja teostatud varasemat ravi arvestades lugeda seisundi paranenuks määral, mis töövõimet ei mõjuta.
28.Praegusel juhul on meelevaldne järeldada, et kuivõrd kaebaja ei käinud viimase viie aasta jooksul neurokirurgi või neuroloogi juures ega kurtnud käelise tegevuse üle ja TIS-is andmed puuduvad, on ta paranenud. Sellises olukorras ei saa automaatselt eeldada, et on toimunud paranemine. TIS-is puudusid igasugused andmed käelise tegevuse kohta, sh andmed selle kohta, nagu oleks kaebaja paranenud. Kuna töötukassa enda hinnangul oli kaebaja tervislik seisund tõenäoliselt vähe muutuv, pidanuks vastustaja täiendavalt uurima, kas asjaolud on muutunud (vrd nt Riigikohtu halduskolleegiumi 5. septembri 2019. a otsuse nr 3-17-1110/84, p 23). Kui tervise infosüsteemi andmed on ebapiisavad, tuleb küsida taotleja tegutsemisvõime täpsustamiseks täiendavaid terviseandmeid taotluses nimetatud arstidelt. Sellise nõude sätestab määruse nr 39 § 5 lg 1 p 3. Vastustaja pidi kontrollima tervenemisperspektiivi esinemist ning täpsustama, kas kaebajale on nt määratud taastusravi (ravivõimlemine) ja kas kaebaja on sellest loobunud või seda saades, millised on olnud ravi tulemused. Välistatud ei ole ka see, et kaebaja taotluse uuel lahendamisel peab ta minema neurokirurgi või neuroloogi vastuvõtule (TVTS § 7 lg 3, vt ka määruse nr 39 § 2 p 10).
29.Taotleja ei pea antud olukorras tõendama, et piirang jätkuvalt esineb. TVTS § 6 lg 4 kohaselt peab töövõime hindamist taotlev isik olema kuue kuu jooksul enne töövõime hindamise taotluse esitamist käinud perearsti, teda põhiliselt raviva eriarsti või töötervishoiuarsti vastuvõtul. Kaebaja käis küll kuue kuu jooksul enne taotluse esitamist teda raviva eriarsti vastuvõtul, kuid see oli endokrinoloog, kes kontrollib kaebaja ajuripatsi ehk hüpofüüsi kasvaja ja selle eemaldamisega seotud tagajärgi, mitte neuroloog või neurokirurg, kes tegeleks kaebaja randme probleemidega. Samas on kaebaja karpaaltunneli sündroom diagnoositud just ajuripatsi kasvajaga kaasuvate haiguste akromegaalia ning hüpofüsaarse liigkasvu tüsistustena ehk siis on need kaudselt omavahel seotud ja kaebaja käis selle arsti juures, kes teda põhiliselt ravib ning seoses kasvaja tagajärgedega regulaarselt kontrollib. 9(11)
3-20-2474 Eksperdiarvamuses on endokrinoloogil käimist ka kajastatud ega ole väidetud, et see polnud asjakohane. TVTS § 6 lg 4 ei näe ette, et isikul tuleks kuue kuu jooksul enne töövõime hindamise taotluse esitamist käia erinevate arstide vastuvõtul, vaid piisab üldjuhul ühest. Normide järgi piirdub isiku kohustus TVTS § 6 lg-s 4 sätestatuga ning ei saa eeldada, et ta teaks omal algatusel vajadusest külastada veel arste selleks, et saada taotletu.
30.Kaebaja oli taotlusesse lisanud konkreetse neurokirurgi poole pöördumise kohta info aastast 2016 ja nimetanud sama arsti ka taotluse punktis 1.3.1 kui arsti, kellel on andmeid kaebaja töövõime/puude raskusastme hindamiseks oluliste tervisehäirete kohta. Vastustajal ei olnud seega takistusi pöörduda piirangu esinemise selgitamiseks taotluse p-s 1.3.1 nimetatud arsti või vajadusel teiste kaebaja poolt taotluses ära toodud arstide poole täiendava informatsiooni saamiseks. III
31.Kolleegium ei nõustu vastustaja seisukohaga nagu poleks töövõime hindamise otsus ja sellele eelnev menetlus vastavalt klassikaline haldusakt ja tavaline haldusmenetlus. Suur halduskoormus ei võta vastustajalt kohustust jälgida taotluste menetlemisel seadustest ja määrustest tulenevaid nõudeid, sealhulgas haldusmenetluse põhimõtteid (vt ka TVTS § 1 lg 3): uurimis- ja põhjendamiskohustust (HMS §-d 6 ja 56), vältida kiirustamist ja pealiskaudsust, vajadusel selgitada isikule tema õigusi ja kohustusi (HMS § 36) ning tagada õigus olla ära kuulatud (HMS § 40). Nende põhimõtete järgimine aitab ka ära hoida hilisemaid vaide- ja kohtumenetlusi. Eelnevaga seonduvalt peab kolleegium vajalikuks juhtida tähelepanu sellele, et kaebaja esitas vaide
1.oktoobril 2020 ja töötukassa tegi otsuse alles 10. novembril 2020 pärast seda, kui kaebaja oli
4.novembril 2020 saatnud vastustajale e-kirja, milles palus teatada, millal on kavas vaie lahendada. Sealjuures ei pikendanud vastustaja vaidemenetluse tähtaega ega teatanud kaebajale otsuse hilinemisest (vt HMS § 84 lg-d 1 ja 2).
32.Vastustajal tuleb kaebaja taotluse põhjal teha uus hindamine. Kaebaja terviseandmed vajavad täpsustamist, sh ei ole välistatud ka kaebaja neurokirurgi või neuroloogi vastuvõtule suunamine (vt käesoleva otsuse p 28). Peale ebapiisavate terviseandmete on probleemne veel see, et ei eksperdiarvamusest ega töötukassa otsusest ei nähtu, et oleks hinnatud kaebaja võimekust igapäevategevusi (sh tööülesandeid) lõpuni viia. Seda ei ole käsitletud ka vaide- ega kohtumenetluses. Vastustaja peab hoolitsema selle eest, et hinnatakse õiget valdkonda ja võtmetegevust, isegi kui taotleja ei ole seda õiges kohas nimetanud. Oluline on see, et taotleja on piirangu välja toonud. Lisaks on taotleja kaevanud mõlema käe keskmiste sõrmede tuimust ja tundetust, mis raskendab oluliselt advokaadi tööks vajalike dokumentide lehitsemist ja arvuti kasutamist ning käelist tegevust. Kaebaja advokaaditöö eripära ja olemusega seotud aspektidele pole tähelepanu pööratud. Ka on vastustaja vaide- ja kohtumenetluse käigus toonud uusi põhjendusi, mida kaebaja pole saanud varem kommenteerida (töötukassa ekspertarsti seisukoht, kaebajale 30. juulil 2020 tehtud koormustest, juhiloa taotlemise ajal aastal 2016 antud hinnang kaebaja motoorikale). Töövõime hindamise otsuse põhjendamine ei tohi kanduda ulatuslikus mahus üle kohtumenetlusse (vt nt otsuse nr 3-18-1740/36, punkt 18.4). Tulenevalt eelnevast tuleb kaebus rahuldada ning töötukassa otsused ja vaideotsus tühistada.
10(11)
3-20-2474 IV
33.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lõike 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebaja taotles halduskohtu menetluses menetluskuludena õigusabikulude väljamõistmist kokku 1380 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohtu menetluses taotles kaebaja 510 eurot, Riigikohtus samuti 510 eurot (sh käibemaks). Nimetatud menetluskulud olid vajalikud ja põhjendatud. Seetõttu tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud 2400 eurot. Kassatsioonkaebus on kautsjonivaba, kaebaja pole kautsjoni tasunud ning seda pole ka menetluskulude nimekirjas.
34.Arvestades ringkonnakohtu otsuses võetud seisukohta, tuleb kaebaja nimi asendada avaldatavas otsuses tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.