Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamise viis
3-19-2051 12. aprill 2022 Eesistuja Heiki Loot, liikmed Julia Laffranque ja Viive Ligi Helve Lõhmuse kaebus keelata Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 4. oktoobri 2019. a hoiatuses nr 1812899/00058-1 märgitud 1000 euro suuruse sunniraha rakendamine Kaebaja Helve Lõhmus, volitatud esindaja Tuulikki Laesson Vastustaja Tallinna linn, volitatud esindaja Eva Vanamb Kolmas isik Aili Reimal Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2021. a otsus Tallinna linna kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2021. a otsus ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 3. detsembri 2020. a otsus, millega kaebus jäeti rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
Tallinna Linnaplaneerimise Amet (TLPA) hoiatas 4. oktoobril 2019 ühe kinnistu omanikke Helve Lõhmust (kaebaja) ja Aili Reimalit (kolmas isik), et neil tuleb tasuda 1000 eurot sunniraha, kui nad ei täida 4. detsembriks 2019 TLPA 23. veebruari 2018. a ettekirjutust esitada kinnistul paiknevate hoonete kohta nõuetekohane ehitusprojekt ja ehitusteatis. Ettekirjutuse ajendiks olid õigusliku aluseta tehtud ehitustööd. Omanikke oli ettekirjutuses hoiatatud 500-eurose sunniraha nõudmise eest. Kaebaja ega kolmas isik ettekirjutust ei vaidlustanud. Nende esitatud ehitusprojekti ja -teatise oli TLPA tagastanud puuduste tõttu, mida ei olnud kõrvaldatud. Kuna nõuetekohane ehitusprojekt ja -teatis olid jäänud esitamata, oli TLPA nõudnud sunniraha 500 eurot, mille kaebaja on tasunud. Kuivõrd 500-eurone sunniraha ei olnud omanikke mõjutanud nõuetekohast projekti esitama, pidas TLPA asjakohaseks sunniraha määra 4. oktoobri 2019 hoiatuses suurendada 1000 euroni.
2.Kaebaja pöördus 3. novembril 2019 Tallinna Halduskohtusse nõudega keelata sunniraha rakendamine. Esiteks on sunniraha rakendamise aluseks olev ettekirjutus õigusvastane, mistõttu oleks ka sunniraha rakendamine õigusvastane. Kaebajale ei saanud sellist ettekirjutust teha. Ümberehitused on tehtud hoone osas, mis ei ole kaebaja valduses, ja tema ei teinud neid töid. Kolmandal isikul on ebaseaduslike töödega oluliselt tihedam seos. Ettekirjutus on õigusvastane ka põhjusel, et tehtud tööde
3-19-2051 tegemise aega ja nende lõpetatust arvestades oleks ehitusteatise ja ehitusprojekti nõudmise asemel tulnud kohaldada ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) § 29 lõike 2 kolmandat lauset koostoimes lõikega 6, nõudes üksnes ehitise auditi ja kasutusteatise esitamist. Teiseks ei oleks sunniraha rakendamine lubatav, kuna kaebajal ei ole võimalik ettekirjutust täita. Ta ei saa esitada ehitusprojekti tööde kohta, mis on toimunud kolmanda isiku korteris, mõjutada kolmandat isikut projekti esitama või nõuda kolmanda isiku tellitud projekteerijalt projekti parandamist. Projekteerija ei ole talle saatnud projekti, mida oleks võimalik kooskõlastada. Igal juhul on sunniraha suurendamine 1000 euroni ebaproportsionaalne, sest see ei arvesta kaebaja kui pensionäri majanduslikku olukorda.
3.Kaebaja taotles sunniraha rakendamise ja sissenõudmise vastu halduskohtult ka esialgset õiguskaitset. Kohus rahuldas taotluse 28. novembril 2019, keelates asjas menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni sunniraha rakendamise ja sissenõudmise.
4.Vastustaja palus halduskohtul jätta kaebuse rahuldamata. Kaebusele on vastu vaielnud ka kolmas isik.
5.Halduskohus jättis 3. detsembril 2020 kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohus leidis esiteks, et kaebaja ei saa sunnivahendi rakendamise õiguspärasuse kontrollimisel vaidlustada kehtiva ettekirjutuse õiguspärasust. Teiseks ei ole asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) §-s 8 nimetatud sunniraha rakendamise alused ära langenud, ei esine ka muid sunniraha rakendamist välistavaid asjaolusid. Ettekirjutuse täitmine ei ole objektiivselt välistatud. Kaebaja on ehitise kaasomanik ja vastutab ehitise eest sõltumata sellest, millist hoone osa ta elamiseks kasutab. Vajaduse korral saab kaebaja tellida projekti teiselt projekteerijalt. Sunniraha määr 1000 eurot on proportsionaalne. Sunniraha ei peagi olema lihtsasti tasutav, sest muidu ei kallutaks ta ettekirjutust täitma. Kaebaja saab vältida sunniraha rakendamist ettekirjutuse täitmisega.
6.Ringkonnakohus rahuldas 29. juunil 2021 H. Lõhmuse apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ja keelas sunniraha rakendamise ning mõistis kaebaja menetluskulud välja vastustajalt kokkuvõtlikult järgmiste põhjendustega. Esiteks ei olnud vastustajal põhjust kohustada ettekirjutusega esitama ehitusprojekti ja ehitusteatist. Vaidlusalused ehitustööd on vähemalt osaliselt tehtud enne
1.juulit 2015. Ainult õhksoojuspump on paigaldatud pärast seda kuupäeva. Ehitustööd on lõppenud. TLPA oleks pidanud seetõttu suunama hoone omanikud EhSRS § 29 lõigete 1, 2 ja 6 alusel otse kasutusteatise menetlusse, mitte nõudma ehitusteatise ja projekti esitamist. See on ka praegusel juhul kõige lihtsam ja kaebajat vähem koormav lahendus. Teiseks ei ole sunniraha rakendamine kooskõlas sunniraha üldise eesmärgiga kallutada isikut ettekirjutuse täitmisele, kuna ehitusprojekti ja ehitusteatise esitamist ei olnud põhjust ettekirjutusega nõuda. Ettekirjutuse täitmisele kallutamise asemel oleks sunniraha nõudmine kaebaja karistamiseks ettekirjutuse täitmata jätmise eest. Sunnivahendit ei tohi rakendada karistusena. Sunniraha sissenõudmine on seetõttu õigusvastane ja tuleb keelata. Lisaks märkis ringkonnakohus, et vastustaja peab edasises haldusmenetluses välja selgitama, millal vaidlusalused ehitustööd tehti ja kas nende seadustamiseks piisab kasutusteatise ja ehitise auditi esitamisest või tuleb jätkata ehitusprojekti ja -teatise menetlemisega. Ringkonnakohus selgitas veel, et ehitusprojekt on võimalik esitada vastustajale ka kaasomanike allkirjadeta.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Vastustaja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse halduskohtu otsuse, milles kaebus jäi rahuldamata: 1) ringkonnakohus hindas sunnivahendi aluseks olnud ettekirjutuse õiguspärasust, mitte sunnivahendi rakendamise õiguspärasust ja täpsemalt sunniraha proportsionaalsust. Ettekirjutust ei ole kaebaja 2(4)
3-19-2051 tähtaegselt vaidlustanud, see on jõustunud ja kehtib. Kaebaja on ettekirjutust aktsepteerinud, kuivõrd selle täitmata jätmise eest on talle ühe korra sunniraha juba rakendatud, kaebaja ei vaidlustanud sedagi ja tasus nõutud summa; 2) ettekirjutuse esemeks olevad ebaseaduslikud ehitustööd on endiselt seadustamata ja ettekirjutuse täitmine ei ole võimatu. Ehitusteatise menetlusse andmiseks koos ehitusprojektiga ei ole vaja mõlema kaasomaniku allkirja. TLPA ei vastuta selle eest, et kaebaja ja hoone teine kaasomanik on tülis ega ole suutnud korraldada õiguspäraste dokumentide esitamist. Teise kaasomaniku korteriomandi eriosas toimunud ehitustööd, mida kaebaja on talle pahaks pannud, ei olnud ehitusjärelevalve objektiks ja kehtiv ettekirjutus neid ei puuduta. Vastustaja ja halduskohus on teinud pingutusi omanike lepitamiseks; 3) sunniraha proportsionaalsus on võimalik tagada selle rakendamisel, kuna vastustaja peab siis kontrollima rakendamise eeldusi, kaaluma asjaolusid, mis mõjutavad ettekirjutuse täitmata jätmist ja sunniraha rakendamist, sh asjaolusid, mille tõttu võiks rakendada hoiatuses märgitust väiksemat sunniraha või jätta see üldse rakendamata. Neid asjaolusid tuleb kaaluda eraldi ettekirjutuse mõlema adressaadi puhul. Ettekirjutuse täitmisega on võimalik sunniraha rakendamist vältida; 4) igal juhul ei ole sunniraha aluseks olev ettekirjutus vastuolus EhSRS § 29 lõike 2 kolmanda lausega, mis võimaldab pärast 1. jaanuari 2003 ja enne 1. juulit 2015 valmis ehitatud ehitise, mille puhul ei ole vaja teha teavitamis- või loakohustuslikke töid, kasutamisest teavitada, esitamata enne ehitusteatist koos ehitusprojektiga. See säte ei olnud kohaldatav, kuna kaebaja ehitise puhul on osa teavitamis- ja projektikohustuslikke ehitustöid tehtud pärast 1. juulit 2015.
8.Kaebaja palub vastuses kassatsioonkaebusele jätta see rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjustel: 1) kontrollides, kas sunniraha rakendamise hoiatus on õiguspärane, ei hinnanud ringkonnakohus, kas selle aluseks olev ettekirjutus on kehtiv, vaid kas see on jätkuvalt eesmärgipärane ja täidetav; 2) ettekirjutus on kaotanud eesmärgi, kuna vastustajal ei olnud õiguslikku alust nõuda ehitusprojekti ja ehitusteatise esitamist. Ehitustööde tegemise aega arvestades oleks TLPA pidanud kaebaja suunama EhSRS § 29 lõike 2 kolmanda lause alusel kasutusteatise menetlusse. Kuna ettekirjutuse tegemiseks polnud õiguslikku alust, ei ole alust rakendada ka sunniraha; 3) ettekirjutus ei ole täidetav, sest kaebaja ei saa ehitusprojektis kajastada paljusid töid, mis on toimunud kolmanda isiku korteriomandi osas. Seetõttu on sunniraha nõudmine õigusvastane; 4) igal juhul pole 1000 euro suuruse sunniraha nõudmine proportsionaalne, kuna kaebaja on juba 500 eurot sunniraha tasunud, samuti on ta teinud kõik pingutused ettekirjutuse täitmiseks, kuid tema ettepanekuid projekti täiendamiseks kolmanda isiku korteriomandi sees toimunud ümberehitustega pole selle isiku tellitud projekteerija arvestanud. Ettekirjutuse aluseks olnud õigusvastast ehitustegevust oli projektis kajastatud õigesti ja seda kajastava projekti oleks vastustaja saanud heaks kiita ka kaebaja kooskõlastuseta.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Asja keskne küsimus on, mil määral saab sunniraha rakendamist vaidlustades tugineda selle aluseks oleva ettekirjutuse õigusvastasusele. Kaebaja on sunniraha rakendamise keelamist nõudes väitnud seda, et kuna sunniraha aluseks olev ettekirjutus on õigusvastane, oleks seda ka sunniraha nõudmine (vt eespool punktid 2 ja 8). Kui halduskohtu otsuse kohaselt ei saa tugineda ettekirjutuse õigusvastasusele (vt eespool punkt 5), siis ringkonnakohus leidis, et ettekirjutus on õigusvastane, pidades seetõttu õigusvastaseks ka sunniraha rakendamist (vt eespool punkt 6).
10.Kolleegium tuletab meelde, et sunnivahendi rakendamise õiguspärasus ei sõltu ettekirjutuse õiguspärasusest. Kehtivat ettekirjutust on võimalik sundtäita, sõltumata adressaadi vastuväidetest ettekirjutuse õiguspärasusele (haldusmenetluse seaduse § 60, ATSS § 8 lõiked 1 ja 3). Kohus 3(4)
3-19-2051 kontrollib haldustäite vaidlustes üldjuhul seda, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid proportsionaalsed ning ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu (Riigikohtu halduskolleegiumi 22. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-72-14, punkt 16).
11.Praeguses asjas ei vaielda selle üle, et kaebajale teatavaks tehtud ettekirjutus kehtib, et vastustaja hoiatas kaebajat sunniraha rakendamise eest ja et ettekirjutus on jäänud hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata. ATSS § 8 lõike 1 tingimused sunniraha rakendamiseks on seega täidetud. Asja materjalidest ei nähtu, et esineks sunniraha rakendamist välistavaid asjaolusid (sh et sunniraha rakendamise eeldused oleks ära langenud, ATSS § 8 lõige 3). Asjaolu, et kaebaja arvates on ettekirjutus õigusvastane, ei saa muuta järeldust sunniraha rakendamise lubatavuse kohta, seda enam, et kaebaja ei ole püüdnud ettekirjutuse õiguspärasust vaidlustada ja on esimest määratud sunniraha tasudes ettekirjutusega pandud kohustust tunnistanud.
12.Kaebaja arvates on sunniraha nõudmine õigusvastane muu hulgas seetõttu, et tal ei ole ettekirjutust võimalik täita. Riigikohus on leidnud, et sunniraha rakendamine isikule, kellel ei ole objektiivselt võimalik ettekirjutatud tegu teha, ei ole proportsionaalne (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 27. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-31-15, punkt 18). Kolleegiumi hinnangul on halduskohus võimatuse kohta ettekirjutust täita õigesti järeldanud, et ettekirjutuse täitmine ei ole objektiivselt välistatud (vt eespool punkt 5). Ettekirjutus võib olla jäänud täitmata kaebaja ja kolmanda isiku lahkarvamuste tõttu, sh lahkarvamuste tõttu projekteerijaga. See ei tähenda siiski, et kaebajal, kolmandal isikul või neil ühiselt ei oleks võimalik korraldada, et juba koostatud projekti parandataks ja selle alusel esitataks ehitusteatis. Võimalusi ettekirjutust täita on selgitanud nii ringkonnakohus kui vastustaja.
13.Kaebaja arvates on sunniraha määr ebaproportsionaalselt kõrge. Kolleegium nõustub ka siin halduskohtuga, et kuni 1000-eurone sunniraha ei ole õigusvastane selle ebaproportsionaalsuse tõttu. Ehitusseadustiku § 133 järgi on sunniraha ülemmäär füüsilisele isikule 6400 eurot. 500-eurone sunniraha ettekirjutuse täitmisele kaasa pole aidanud. Vastustaja on selgitanud, et sunniraha rakendamisel tuleb täpsemalt otsustada, kui suure sunniraha tasumist on kõiki asjaolusid arvestades proportsionaalne nõuda (vt eespool punkt 8, vt ka eespool viidatud otsus asjas nr 3-3-1-72-14, punkt 14).
14.Eelnevat arvestades on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud ATSS § 8 lõiget 1. Kuigi kaebajale tehtud ettekirjutus kehtib ja seega on koostoimes muude eeldustega sunniraha rakendamise lubatavuse eeldused täidetud, asus ringkonnakohus kaudselt hindama ettekirjutuse õiguspärasust. Selle sätte ebaõige kohaldamise tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja jätta jõusse halduskohtu otsus (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lõike 5 punkt 4).
15.Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lõige 1). Vastustaja ja kolmas isik ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad nende võimalikud kulud samuti nende endi kanda (HKMS § 109 lõike 1 neljas lause). Vastustaja tasutud kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 107 lõike 4 esimese lause kuni
31.detsembrini 2021 kehtinud redaktsiooni alusel koostoimes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lõikega 21). (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.