Korrakaitse › Vanglad

3-21-1972 tähtaega 30.06.2021. Kahju hüvitamise taotlus hõlmab ajavahemikku 2019. a augustist kuni 2021. a aprillini. Taotleja oli 2019. a augustist kuni 06.01.2021 vahistatu, seejärel viibis taotleja vastuvõturežiimil ning alates 14.03.2021 kinnipeetava tavarežiimil. Samas kehtisid sellel ajal vanglas täiendavad julgeoleku- ja ohutusmeetmed tulenevalt COVID-19 haiguse levikust. Vahistatu hoidmine kambris üksinda ei ole vastuolus kehtiva õigusega. Kinnipeetaval ei ole õigust otsustada, kas ta tuleks paigutada ühe- või mitmekohalisse kambrisse, vaid selle otsustab vangla kaalutlusõiguse alusel. Vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-t 1, §12 lg-t 1, § 90 lg-t 3 ja muid asjaolusid arvestades, mis välistavad isikute ühte kambrisse paigutamise, võib esineda olukordi, kus kinni peetav isik paikneb kambris üksinda. See ei ole käsitatav isiku sotsiaalse isoleerimise eesmärgil üksikvangistuses pidamisena. Euroopa vanglareeglistiku p 96 soovitab samuti paigutada vahistatud võimaluse korral eraldi kambritesse. Kinnipeetavana oli taotleja piiratud liikumise režiimil hoidmine tingitud suurest COVID-19 nakkusohust ja piiranguid kohaldati kõigi kinni peetavate isikute suhtes, mistõttu ei kohaldatud taotleja suhtes üksikvangistust ka 14.03.2021–30.06.2021. Taotlejal toimus mitmeid vestlusi kontaktisikuga ja ta sai igapäevaselt suhelda valvuritega (kaks korda päevas loenduse ja kolm korda päevas toidujagamise ajal). Samuti oli taotlejal võimalik vaadata televiisorit, kuulata raadiot, kasutada telefoni ning lugeda raamatuid ja ajalehti. Taotleja sai suhelda lähedastega iganädalaselt telefoni teel ja kirjavahetuse kaudu. Kehakultuuriga (erinevate treening- ja võimlemisharjutustega) sai taotleja tegeleda nii kambris kui ka igapäevase jalutuskäigu ajal. Taotlejat ei ole inimväärikust alandavalt peetud kinni üksikvangistuses, kuigi tema kambris ei olnud 2019. a augustist kuni 2021. a märtsini kambrikaaslast. Kinnipidamistingimused vastasid õigusaktides ettenähtule ja taotlejale kaasnesid üksnes piirangud, mis paratamatult kaasnevad vahistatu staatusega. Üksi kambris viibimine ei saanud põhjustada rahas hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju. Kuna hüvitist on taotletud üksnes inimväärikuse alandamise eest, siis on taotleja väited tema tervise halvenemise kohta asjassepuutumatud.

3-21-1972 kaebajat ilma ühegi objektiivse põhjuseta ebainimlikult koheldes karistama ja piinama ning selle kohta ei ole kaebajale esitatud ainsatki haldusakti või teavitust. Tallinna Vangla hakkas 2019. a esimesest poolest kõiki vahistatuid, keda süüdistatakse karistusseadustiku § 255 lg 1 või § 256 lg 1 järgi (s.o kuritegelikku ühendusse kuulumine või kuritegeliku ühenduse organiseerimine), hoidma üksikvangistuses (kokku ca 20 isikut, sh kaebaja), mis kujutab nende diskrimineerimist ja süütuse presumptsiooni rikkumist. Oluline on arvestada lisaks kaebaja vahistatuse kestust (ligi 6 aastat) ja eelvangistuse märkimisväärselt rangemat režiimi. Kaebaja perekonnaelu riive on olnud märksa suurem kui süüdimõistetutel, sest kaebajal võimaldati teha erakõnesid ainult korra nädalas, kuid kinnipeetavatel on igapäevaselt ligipääs telefonile. Kaebaja viibis sisuliselt 6 aastat suletud kambris (sellest enam kui 2 aastat üksinda), kuid selle aja jooksul võimaldati talle ainult ühe sotsiaalprogrammi (viha juhtimine) läbimist (2019. a-l), samas kui paljud teised vahistatud said käia kursustel ja koolis ning osaleda erinevates sotsiaalgruppides. Kuna kaebaja viibis ka jalutuskäikudel üksinda, oli ta muust vanglaelust ja teistest kinni peetavatest isikutest täielikult isoleeritud. Lisaks ei võimaldatud kaebajal kasutada spordivahendeid ega käia kirikus. Tallinna Vangla ei ole korraldanud ainsatki hindamist, et selgitada, kuidas on üksikvangistus mõjunud kaebaja seisundit. Arvestades kõiki tingimusi kogumis, ületab sedavõrd pika aja vältel üksikvangistuses pidamine EIÕK art-s 3 sätestatud kohtlemise lävendi. Eesti vahistatute suhtlemise, kambrivälise tegevuse, sportimise ja vaba aja veetmise võimaluste liigsele piiratusele on tähelepanu juhitud ka piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) 2019. a raportis. Samas rõhutati pikaajalise üksikvangistuse lubamatust, kuid probleeme pole senini lahendatud (sh ignoreeris Tallinna Vangla psühhiaatri soovitusi võimaldada kaebajale erinevaid tegevusi vaimse aktiivsuse ja kognitiivse võimekuse säilitamiseks). Kuna Tallinna Vanglal oli võimalik kaebajale kahju tekkimist hõlpsasti ära hoida, siis on vangla tegevus olnud tahtlik. Kaebaja esitas 11.10.2021 menetlusabi taotluse, milles palub vabastada ta kaebuselt nõutava riigilõivu tasumise kohustusest. Kaebaja vabanes vanglas 30.06.2021 ning on sellele järgnevalt olnud töötuna arvel Eesti Töötukassas.

3-21-1972 potentsiaalset õiguste riivet ja rikkumise raskust. Seetõttu on kaebaja nõutava kahjuhüvitise väljamõistmine ülimalt ebatõenäoline ning 750 euro suuruse riigilõivu tasumiseks menetlusabi andmine ei ole põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-21-1972 võib riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 järgi kuuluda rahas hüvitamisele. Tallinna Vangla ei ole 28.07.2021 vastuses kahju hüvitamise taotlusele ümber lükanud väidet, et kaebajat peeti alates 2019. a augustist kuni 14.03.2021 kinni kambris, kus kaebaja viibis üksinda, ning kaebajal puudus võimalus osaleda kambrivälises tegevuses ja suhelda teiste kinni peetavate isikutega (vrd Riigikohtu 08.12.2021 otsus nr 3-18-1895, p-d 22–33), samuti olid tal väga piiratud võimalused tegeleda kehakultuuriga (vt ka Riigikohtu 17.06.2021 otsus nr 3-19-1416, p-d 36– 47). Kui kaebaja pidi viibima ööpäevaringselt kambris ja jalutusboksis üksinda, siis põhjusest sõltumata oli faktiliselt tegemist üksikvangistusega ning kohus ei saa asjaolusid põhjalikumalt uurimata eeldada vangla tegevuse õiguspärasust. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa välistada, et pikaajaline kinnipidamine kaebaja kirjeldatud tingimustes võis alandada tema inimväärikust ja põhjustada kaebajale rahas hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju. Hüvitamiskaebuse lahendamisel tähtsust omavad asjaolud tuleb kohtul selgitada täpsemalt välja kaebuse sisulise läbivaatamise käigus.

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.