Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-20-39 6. detsember 2021 Eesistuja Nele Parrest, liikmed Viive Ligi ja Heiki Loot X OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 4. detsembri 2019. a maksuotsuse tühistamiseks ning Maksu- ja Tolliameti tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks Kaebaja X OÜ, esindajad vandeadvokaadid Indrek Kukk ja Priit Lätt Vastustaja Maksu- ja Tolliamet, esindajad Irmeli Kuusemäe ja Aiki Meister Tallinna Ringkonnakohtu 18. mai 2021. a otsus Maksu- ja Tolliameti kassatsioonkaebus X OÜ kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Maksu- ja Tolliameti kassatsioonkaebus.
2.Rahuldada X OÜ kassatsioonkaebus osaliselt.
3.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. mai 2021. a otsus osas, mis puudutab tühistamisnõude lahendamist, ja saata asi tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Tuvastamisnõude osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata.
4.Tagastada X OÜ tasutud kautsjon Advokaadibüroo PricewaterhouseCoopers Legal OÜ arveldusarvele.
Asendada avaldatavas otsuses füüsiliste isikute nimed ja juriidiliste isikute ärinimed, sh otsuses kasutatavad nimede lühendid, tähemärkidega.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) määras X OÜ-le (X, kaebaja) 4. detsembri 2019. a maksuotsusega nr 12.2-3/044576-21 maksusumma 292 578 eurot 71 senti, millest 115 159 eurot on käibemaks (MTA nõudis tagasi ettemaksukontole täidetud ning pangakontole tagastatud märtsi 2017 ja mai 2017 tagastusnõuded 19 198 eurot 40 senti ning kohustas tasuma maksusumma 273 380 eurot 31 senti). Maksuotsuse põhjendused olid järgmised. 1) X ei saanud tööjõurenditeenust Y-lt (pankrotis, Y) ajavahemikul oktoobrist 2016 kuni oktoobrini 2017 ega OÜ-lt C (C) ajavahemikul novembrist 2017 kuni aprillini 2018. Y-i 26 töötajat ja C 34 töötajat olid tegelikult X-i töötajad. X-i ning Y-i ja C vahel väidetavalt toimunud tehingud olid näilikud (maksukorralduse seaduse (MKS) § 83 lg 4). 2) X kuulub ettevõtete gruppi, kus töötajad olid valdavalt koondatud Y-i ja ülejäänud kasutajaettevõtted sõlmisid Y-iga renditöövõtu lepingud. W OÜ-l (pankrotis; X-i suurim klient)
3-20-39 majandusraskuste tekkimine mõjutas ka teisi gruppi kuuluvaid ettevõtteid. Seetõttu jäeti Y-i koondatud töötajate töötasudelt deklareeritud maksud ja maksed tasumata. Kasutajaettevõtted, sh X, kandsid Y-i arvetel märgitud summadest Y-ile üle vaid selle osa, mis oli vajalik töötajatele töötasu maksmiseks, jättes maksude tasumiseks vajaliku osa tasumata. Osad arved on täiesti tasumata. Sel põhjusel puudus Y-il raha, mille arvel tasuda Y-i registreeritud töötajate töötasudelt makse, ja ettevõte pankrotistus. 3) Y oli reaalselt mittetegutsev äriühing, mis oli X-i juhtide kontrolli all. Y ei maksnud oma tegevuskoha eest kontori omanikule renti ega tasunud kommunaalkulude eest. Esimesed X-i autojuhid viidi Y-i üle Z (Z), mille töötajaks oli Y-i juhatuse liige A. A oli variisik ning tegelikult otsustas Y-i raha üle X-i ja W OÜ finantsjuht. Y ei astunud samme selleks, et nõuda X-ilt välja võlgu olev summa. Töötajate jaoks ei olnud üheselt arusaadav, et nad on renditööjõud, ning nad pidasid tegelikuks tööandjaks X-i. Töövestlusi pidas X. Ka otsustas X töötasu suuruse üle. Töötajate töölepingutel oli märge X-i kohta. Tööjõurenditeenus ei vastanud õigusaktides sätestatud tööjõurendi tingimustele ja erines oluliselt tavapärasest tööjõurenditeenusest. 4) X-i juhtide korraldusel viidi Y-i pankroti tõttu Y-i registreeritud töötajad üle C-sse. C juhatuse liige on X-iga seotud. C kaudu maksti töötajatele välja Y-ist saamata jäänud töötasu. X-i tehinguid C-ga ei toimunud, sest sinna registreeriti X-i enda töötajad. Töötajate jaoks ei olnud erinevust Y-is ja C-s töötamise vahel. C töölepingutes puudus viide renditööjõule ja töötajaid ei teavitatud sellest, et nad on renditööjõud. C-sse registreeritud töötajate töötasudelt on kontrolliperioodil deklareeritud maksud ja maksed tasutud. 5) X sai maksueelise, kuna jättis oma maksukohustuse Y-i, kajastas alusetult sisendkäibemaksu enda KMD-des ning jättis töötajatele makstud töötasudelt arvestatavad maksud ja maksed oma TSD-es deklareerimata ja riigieelarvesse tasumata. Ühtlasi pani X sellega toime maksupettuse, sest varjas oma maksukohustust ja suurendas alusetult sisendkäibemaksu. 6) Liigse halduskoormuse vältimiseks ei korrigeerita maksudeklaratsioone X-i tegevuse algusest kontrolliperioodi alguseni. Samuti ei ole otstarbekas korrigeerida maksudeklaratsioone ajavahemikust november 2017 kuni aprill 2018, kuna X tasus maksud ja maksed riigieelarvesse C kaudu. 7) Kõigi töötajate maksumenetlusse kaasamine ei ole vajalik, kuna maksuotsuse resolutsioon ei anna töötajatele õigusi ega pane kohustusi. Küll teavitab MTA pärast kontrolli lõppu Y-i registreeritud X-i töötajaid X-i TSD-de muutmisest, st et töötajate töötasu kajastub X-i TSD-des. Samuti teavitab MTA Y-i pankrotihaldurit asjaolust, et tal on võimalik Y-i maksudeklaratsioonid õigeks parandada.
2.Kaebuses Tallinna Halduskohtule palus kaebaja 4. detsembri 2019. a maksuotsus tühistada. Samuti palus kaebaja teha kindlaks maksuhalduri tegevuse õigusvastasus, mis seisnes Y-i töötajatele
16.detsembril 2019 kirjade saatmises, mille järgi olid Y-i registreeritud ja X-ile renditud töötajad X-i enda töötajad, kellele X oli kohustatud tasuma töötasu, deklareerima väljamaksed ning kinni pidama ja tasuma töötasult arvestatud tööjõumaksud ja maksed. Kaebaja põhjendused olid järgmised. 1) Y oli reaalselt tegutsev äriühing, mis tegutses ehitusvaldkonnas aastast 2010. Ajavahemikul 2010-2015 oli Y-i müügitulu ligi 15 miljonit eurot ning tööjõumakse tasuti enam kui 3 miljonit eurot. Tähtsust ei ole asjaolul, et Y-i klientideks oli kaebaja ja viimasega seotud äriühingud. Tööjõurendi kasutamine on ehitussektoris tavapärane. Kaebaja on taolist äritegevust praktiseerinud aastaid ning varem ei ole maksuhalduril etteheiteid olnud. 2) Kaebaja ei sõlminud 26 Y-is ja 34 C-s töötanud isikuga töölepinguid. Y-i töölepingutes oli märge, et isik asub tööle renditööjõuna. Kui maksuhaldur soovis töösuhte ümber kvalifitseerida, oleks tulnud seletusi küsida kõigilt töötajatelt. Maksuhaldur tugines üksnes 14 Y-i ja C töötaja ütlusele. Maksuhaldur esitas töötajatele suunavaid küsimusi ning ütlused on tõstetud kontekstist välja. Kõrvale on jäetud nende isikute seletused, kes toetavad kaebaja positsiooni. Maksuhalduri järeldused tuginevad vaid mõne üksiku töötaja ütlustele, kes andsid teadvalt valeütlusi. Majandustegevuse puudumist ei saa järeldada sellest, et Z võimaldas Y-il kasutada bürooruume tasuta. Kuna Y osutas kasutajaettevõtjatele (sh Z-le) tööjõu vahendamise ning palga- ja personaliarvestuse teenust, siis lepiti kokku vahendustasu vähendamises rendi- ja kommunaalkulude katteks. Tähtsust ei ole sellel, et Y-il 2(11)
3-20-39 puudus veebileht, kuigi oli veebilehe koordinaator. Väär on MTA väide, et Y ei astunud samme kaebajalt võla sissenõudmiseks. 3) MTA on tõlgendanud meelevaldselt töötajate ütlusi tööandja kohta. Kaebaja ja teiste kontserniettevõtjate majandustegevused olid tihedalt seotud. Y-i peamisteks koostööpartneriteks olid kontserniettevõtjad. Üheskoos osaleti töökoosolekutel, lepiti kokku, kuhu ja millisele objektile on vaja tööjõudu suunata. Sellega on seletatav, miks osadele töötajatele võis jääda ekslik mulje, et Y-i juhtimises osalesid ka kasutajaettevõtjate juhtivtöötajad. Töötajate töölevõtmisel osalesid kasutajaettevõtte juhid, kes said vahetult hinnata töötaja sobivust ning selle põhjal otsustada tunnitasu suuruse. Seejuures ei otsustatud töötaja palga üle, vaid anti teada, millist hinda on ettevõte nõus Y-ile töötaja rentimise eest tasuma. Tavapäratu pole see, et töölepingus võis olla tähistus kasutajaettevõtte kohta. See lihtsustas töötajate üle arvestuse pidamist. 4) Kaebaja ei ole töötajaid Y-ist C-sse üle viinud. C osutas kaebajale tavapärast tööjõurenditeenust. C on iseseisev ja sõltumatu ettevõtja. 5) Kaebaja ei saanud maksueelist. Kui lähtuda maksuhalduri väitest, et Y-i töötajad tuleb lugeda kaebaja töötajateks, tulnuks kaebajal deklareerida ja tasuda nende töötajate tööjõumaksud samas summas nagu Y-il. Maksueelis ei saa tuleneda sellest, et kaebajal tekkisid makseraskused ning ta ei suutnud Y-i arveid õigel ajal tasuda. Ükski asjaolu ei viita sellele, et poolte tahe lepingu sõlmimisel oleks olnud vaid õigusnäivuse loomine. Kaebaja ja Y-i vahelist lepingut täideti. Maksuhaldur pole tõendanud, et poolte tegelik tahe oli töölepingu sõlmimine kaebaja ja Y-i töötajate vahel. 6) Kaebaja ei ole toime pannud maksupettust. Y deklareeris tööjõumaksud. Maksuhaldur ei väida, et kaebajalt Y-ile makstud summad oleks jõudnud tagasi kaebajani või viidud ettevõtlusest välja ilma kuludokumendita. Y jättis maksud tasumata majanduslike raskuste tõttu, mis olid tingitud samadest asjaoludest, mis viisid W OÜ pankrotimenetluseni. 7) Maksuhalduri 16. detsembril 2019 töötajatele saadetud kiri on haldustoiming. Kirja edastamiseks kolmandatele isikutele õiguslik alus puudus. Isegi kui õiguslik alus on olemas, ei vasta toiming proportsionaalsuse põhimõttele, sest toob kaebajale kaasa põhjendamatuid kulutusi ja ebameeldivusi.
3.Tallinna Halduskohus jättis 15. juuli 2020. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus nõustus maksuhalduri järeldustega ega korranud neid (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2). Kohus lisas järgmist. 1) Maksuhaldur leidis õigesti, et Y ei olnud iseseisvalt tegutsev äriühing ja A oli variisik. Y oli K ja L kontrolli all. Seda seisukohta ei väära asjaolu, et ajutine haldur ei ole pankrotimenetluses Y-i majandustegevust kahtluse alla seadnud. Maksuhaldur ei esitanud maksumenetluses ütlusi andnud isikutele suunavaid küsimusi. Kuigi MTA ei toonud kontrolliaktis ega maksuotsuses välja kõigi töötajate seletusi, ei muuda see maksuotsust õigusvastaseks. Tähtsust ei ole sellel, et maksuhaldur ei võtnud seletusi kõigilt Y-i vormistatud kaebaja töötajatelt. Puudub alus arvata, et ülejäänud töötajad oleksid andnud maksuhaldurile teistsuguseid ütlusi. Hinnates töötajate ütlusi tervikuna, puuduvad neis vastuolud ning MTA on teinud ütlustest õiged järeldused. Tõendatud on, et Y-i registreeritud 26 töötajat ja C-sse registreeritud 34 töötajat olid tegelikult kaebaja töötajad. Seda kinnitab mh ka renditööjõu vahendamise lepingu ja Y-i arvete üldisus. 2) Kuigi maksuhaldur ei vastanud C kohta esitatud kaebaja eriarvamuse vastuväidetele, on õige maksuotsuse järeldus, et ka C töötajad olid kaebaja töötajad. Y-i maksejõuetuks muutumisel viis kaebaja oma töötajad C-sse ning jätkas näiliku tööjõurenditeenuse saamist. Töötajate jaoks ei olnud Y-il ja C-l erinevust. C arvetel kajastatud andmed kujunesid Y-i arvetega sarnaselt. Töölepingutes ei olnud märget tööjõurendi kohta. On tõendatud, et kaebaja organiseeris töötajate üleviimise C-sse. 3) Tööjõurenditehingud olid näilikud. Reaalse majandustegevuseta Y-i ja kaebaja vaheliste tehingute eesmärk ei olnud mitte tööjõu rentimine, vaid kaebaja ja teiste kontserni kuuluvate töötajate haldamine. Ka C ei osutanud X-ile tööjõurenditeenust. Maksueeliseks oli nii tööjõumaksude kui ka käibemaksuga seonduv. Oma töötajate Y-i töötajatena näitamine andis kaebajale võimaluse töötajate töötasu välja maksta, kuid mitte deklareerida ega tasuda nendelt tööjõumakse. Nii toimides jäi kaebaja asemel maksuvõlglaseks Y, kellel puudusid kaebaja ja teiste kasutajaettevõtete tegevuse tõttu 3(11)
3-20-39 vahendid deklareeritud maksude tasumiseks. Lisaks oli maksueeliseks sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse saamine. 4) Töötajatele saadetud teade oli teabetoiming. Toimingu õigusvastasust on võimalik tuvastada tuvastamiskaebusega (HKMS § 37 lg 2 p 6), mille saab esitada vaid juhul, kui see on vajalik isiku õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1) ning kaebeõigus pole muude normidega täiendavalt piiratud. Maksuotsusega ei ole pandud kohustusi kolmandatele isikutele peale kaebaja ning maksuotsuse põhjendustes tuvastatud asjaolud ei saa mõjutada kolmandate isikute õigusi. Kirja saatmise ajal oli maksuotsus siiski kehtiv haldusakt ning maksuhalduril tuli kaebaja töötajaid teavitada töötasuandmete muutumisest (MKS § 141). Maksuotsuse vaidlustamine ei ole maksuotsuse alusel tehtud arvestuskannete muutmise aluseks. Seetõttu jääb tuvastamiskaebus rahuldamata.
4.X palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada.
5.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 18. mai 2021. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1). Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse osas, mis puudutab Y-is registreeritud töötajatega, välja arvatud E, R, T, U, I, O, P, S, D, G, H, J, V ja N, seotud maksustamist ja menetluskulude jaotust (resolutsiooni p 2). Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega tühistas maksuotsuse osas, mis puudutab Y-is registreeritud töötajatega, välja arvatud eelnimetatud füüsiliste isikutega, seotud maksustamist (resolutsiooni p 3). Muus osas jäi apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata ning ringkonnakohus mõistis MTA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulud 9585 eurot 12 senti (resolutsiooni p-d 4 ja 5). Ringkonnakohus põhjendas oma otsust järgmiselt. 1) Ringkonnakohus jääb oma seisukohtade juurde, mida väljendas W OÜ-ga ja Z-ga (haldusasi nr 3-19-1592) ning Q OÜ-ga (haldusasi nr 3-19-2331) seotud kohtuasjades. Praeguses kohtuasjas ei ilmnenud selliseid tõendeid või asjaolusid, mis tingiksid Y-i tegevusele nimetatud kohtuasjades tuvastatust erineva hinnangu andmist. Viidatud kohtuasjades võetud seisukohtadest on selles asjas relevantsed järgmised järeldused. 1.1) Y ei osutanud kaebajale tegelikkuses renditööjõuteenust. Teenuse osutamise otsustused olid kaebaja kontrolli all. Asjas ei ole vältimatult alust väita, et kaebaja ja Y-i vahel sõlmitud tööjõurenditeenuse leping oleks näilik. Küll aga tuleb näilikuks pidada konkreetseid kontrolliperioodi tööjõurenditeenuse igakuiseid tehinguid, mille eest on Y kaebajale arved esitanud. Maksueelis on korrektselt tuvastatud. 1.2) MKS § 83 lg 4 kohaldamisel ei tulnud maksuhalduril tuvastada töötajate tahe sõlmida tööleping kaebajaga. Oluline oli tuvastada, et X ja Y ei soovinud tegelikult deklareeritud õiguslikke tagajärgi. Seejuures maksupettuse korral puuduvad üldjuhul otsesed tõendid. Kaudsed tõendid kogumis võivad viidata sellele, et tehingupoolte tahe on suunatud tehingust mulje jätmisele. 1.3) Tunnistajate ütluste usaldusväärsust on korrektselt hinnatud. 1.4) Halduskohus ei toiminud vääralt, kui jättis rahuldamata kaebaja taotluse Y-i töötajate ülekuulamiseks. Kohtumenetluse eesmärk ei ole asendada maksumenetluses kogutud tõendeid. Kui maksumenetluses üle kuulatud tunnistajate ütlused ei ole piisavad, tuleb kaebus menetlusnormide rikkumise tõttu rahuldada. HKMS § 65 lg-s 2 sätestatud aluseid haldusmenetluses seletusi andnud tunnistajate uuesti ülekuulamiseks ei esine. 1.5) Maksu määramise aluseks ei olnud asjaolu, et Y pakkus teenust vaid grupi ettevõtetele. Y ei olnud iseseisev äriühing ega täitnud tavapäraseid rendiagentuuri ülesandeid. 1.6) Renditöö puhul on töösuhte tuvastamisel määrav roll muu hulgas sellel, keda konkreetne töötaja enda tööandjaks peab. Vaid osade töötajate ütluste põhjal ei saa kõiki töötajaid kvalifitseerida kaebaja töötajateks. Y osutas väidetavat tööjõurenditeenust ka teistele kasutajaettevõtetele. Kõigi töötajate töölepingutele polnud märgitud konkreetset ettevõtet tähistavat lühendit. Seetõttu ei saa välistada, et osa kontrolliakti lisas nimetatud töötajatest ei olnud seotud kaebajaga, ning oluline on hinnata töötajate ütlusi eraldi. Ei ole välistatud, et suure hulga töötajate tegeliku tööandja suhtes võib 4(11)
3-20-39 maksuotsuses järelduse teha ilma, et seletused oleks võetud kõigilt töötajailt. Praeguses asjas ei ole tegemist sellise olukorraga. Mõned töötajad on selgelt öelnud, et nende tööandjaks oli Y ja nad tegid kaebajale renditööd. Maksuotsusest ei nähtu ka, et oleks võimalik tekitada mingitele tunnustele vastavad töötajate grupid, kelle puhul võiks teha üldistusi, ilma kõigilt sarnastele tunnustele vastavatelt isikutelt seletusi võtmata. Maksuhaldur pole ära näidanud, et ülejäänud isikute kättesaamine ja neilt seletuste võtmine oleks olnud võimatu või ebamõistlikult keerukas. 2) Maksuotsus on õiguspärane nende 14 töötaja osas, kellelt võeti maksumenetluses seletused. Töötajate ütlustest nähtub, et Y ei tegutsenud iseseisvalt ega täitnud tavapäraseid rendiagentuuri tööülesandeid. Töötajad teadsid, et teevad tööd X-i heaks. Y-i nimi ei omanud nende jaoks tähtsust. Töötajate ütlused on omavahel olulises osas kooskõlas, haakudes ka teiste maksumenetluses kogutud tõenditega. Ei ole eluliselt usutav, et kümned Y-i väidetavad töötajad ei ole maksuhalduri küsimusi õigesti mõistnud või on maksuhaldur nende seletused kandnud protokolli süstemaatiliselt valesti. Maksuhalduri küsimused olid selged ja konkreetsed. Halduskohus analüüsis töötajate ütlusi igakülgselt ja ammendavalt. 3) Maksuotsus on õigusvastane ja tuleb tühistada osas, mis puudutab Y-is registreeritud töötajate (v.a eelnimetatud maksumenetluses seletusi andnud 14 töötaja) tööjõumaksude tasumise kohustust ning nendega seotud käibemaksu ja sisendkäibemaksu arvestust. 4) Tuvastamisnõue jääb rahuldamata. Maksusaladust ei ole kõrvalistele isikutele avaldatud. Maksuotsus on kehtiv haldusakt. Maksuhaldur teavitas töösuhte teist poolt põhjendatult töötasuandmete muutmisest. Kaebaja ei ole piisavalt põhistanud, mil viisil aitab tuvastamiskaebuse esitamine tema õiguste kaitsele kaasa. 5) Puudub vajadus peatuda C tegevusel, sest maksuotsuses tehtud etteheidetele vaatamata pole C-ga seoses kaebajale täiendavat maksusummat määratud. 6) Arvestades kaebuse rahuldamise osakaalu, tuleb kaebaja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud vastustajalt välja mõista 50% ulatuses. Põhjendatud õigusabikulude suuruseks on halduskohtus 12 000 eurot ja ringkonnakohtus 5000 eurot. Seega tuleb vastustajalt välja mõista 9257 eurot 50 senti (esindajakulud 8500 eurot, riigilõiv 757 eurot 50 senti).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kaebaja palub kassatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja ringkonnakohtu otsus tühistada osas, milles X-i kaebus jäi rahuldamata. Kaebaja palub teha uue otsuse, millega rahuldada X-i kaebus ja jätta kõik menetluskulud MTA kanda. Kaebaja seisukohad kassatsioonkaebuses ja vastuses MTA kassatsioonkaebusele on järgmised. 1) Kohtud on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, kuivõrd jätsid tuvastamata MKS § 83 lg 4 teise lause kohaldamise eeldused, s.o tehingute näilikkus ja maksueelise saamine. MKS § 83 lg 4 teise lause alusel saab ümber kvalifitseerida üksnes tehinguid, mille üheks pooleks on menetlusosaliseks olev maksukohustuslane. Renditöö puhul tuleb tahteavalduste kehtivus või näilikkus tuvastada kolmel tasandil. MKS § 83 lg 4 teise lause alusel ei ole võimalik tehinguid ümber kvalifitseerida selliselt, et maksukohustuslase (kaebaja) suhtes kolmanda isiku (Y) ja teise kolmanda isiku (töötaja) vaheline leping (tööleping) loetakse sõlmituks maksukohustuslase ja kolmanda isiku (töötaja) vahel. Kaebaja tegelikuks tahteks on olnud renditööjõulepingu sõlmimine ja selle alusel tööjõu rentimine. Küsimus, kas Y oli iseseisev, ei oma MKS § 83 lg 4 kohaldamisel tähtsust. Maksueelis puudub, kuna maksukoormus oleks tööjõumaksude osas sama, sõltumata sellest, kas tööandjaks lugeda kasutajaettevõtja (s.o kaebaja) või Y. Ka deklareerisid mõlemad lepingupooled renditeenust oma igakuistes KMD-des. Kohtute käsitlus toob kaasa olukorra, kus maksukohustuslane on kohustatud makseraskuste tekkides eelistama üht võlausaldajat teisele lähtuvalt sellest, millisel võlausaldajal on suuremad maksukohustused riigi ees (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-37-13, p 17). 2) Kohtud on tõendite hindamisel rikkunud menetlusõigust. Kohtud jätsid asja lahendamisel hindamata ja arvestamata MKS § 83 lg 4 teise lause kohaldamise seisukohalt olulisemad tõendid, s.o 5(11)
3-20-39 töötaja ja Y-i vahel sõlmitud töölepingud, renditööjõulepingu, esitatud arved ning töötajate seletused Y-i juures töötamise kohta. Lähtutud on ilmselgelt ebausaldusväärsetest tõenditest ja MTA poolt nende tõendite põhjal tehtud ebaõigetest ja tendentslikest järeldustest. Asjaolu, et valdavalt on Y-i töötajad esitanud oma nõuded Y-i vastu viimase pankrotimenetluses, kinnitab samuti seda, et töötajad pidasid tööandjaks Y-i. Asja lahendamisel on pea täielikult jäetud arvestamata halduskohtus tunnistajate antud ütlused või tehtud neist ebaõiged järeldused. Kohtud rikkusid menetlusõigust, jättes HKMS § 65 lg-le 2 tuginevalt kaebaja taotluse vaidlusaluste töötajate ülekuulamiseks rahuldamata. See on vastuolus ausa kohtumenetluse põhimõttega (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-18-1758/26). Maksumenetluses kogutud suuliste seletuste protokolle kui tõendeid ei ole igakülgselt hinnatud. Vähemalt 11 töötaja töölepingus ei ole mitte tähis „X“, vaid „ET“. See kinnitab veel kord, et töölepingu tähistus ei muuda renditööjõulepingut näilikuks. 3) Kohtud on lubamatult täiendanud vaidlustatud maksuotsuse faktilist alust, kui on hinnanud erinevalt maksuotsusest näilikuks mitte renditööjõulepingud, vaid üksikud lepingute alusel tehtud tehingud. Kaebaja vastuväited ja kohtumenetluses esitatud tõendid on lähtunud just MTA väitest, et renditööjõulepingud on näilikud. 4) Ringkonnakohus rikkus põhjendamiskohustust, viidates teistes kohtuasjades tehtud otsustele. Kaebajale ei ole arusaadav, millised varasemate kohtuotsuste seisukohad on puutumuses käesoleva kohtuasjaga. Ka on otsus vastuoluline. Ühest küljest nenditakse, et MTA-l ei tulnud tuvastada töötajate tahe sõlmida tööleping kaebajaga. Teisalt omistatakse töösuhte tuvastamisel määrav roll töötajate ütlustele. 5) C-t puudutavas osas ei ole kaebust sisuliselt lahendatud. 6) Tühistades maksuotsuse osaliselt tööjõumakse puudutavas osas, pidigi ringkonnakohus maksuotsuse tühistama vastavas ulatuses ka käibemaksu puudutavas osas. Nende töötajate osas, kellelt maksumenetluses selgitusi ei kogutud, ei tuvastanud ringkonnakohus tööjõurenditeenuse osutamise näilikkust. Kui asjaolu ei ole tuvastatud, siis on väär maksuotsuse järeldus, et kaebaja ei saanud Y-ilt teenust. Nii tööjõumaksude kui ka käibemaksu määramise aluseks on MKS § 83 lg 4, mistõttu ei saa tööjõurenditeenuse ostmine kui tehing olla tööjõumaksude osas kehtiv ja käibemaksuarvestuse osas samal ajal näilik. MTA väide, et käibemaksuarved ei ole nõuetekohased, on maksuotsuse faktilise aluse muutmine kassatsiooniastmes. Ka sisult on selline väide ebaõige, sest arvetel toodud summade ja koguste kujunemine on selgelt nähtav (töötajate palgafondi suurus ja teenustasu ühe töötaja kohta). 7) Tuvastamiskaebuse lahendamisel rikuti nii menetlus- kui ka materiaalõigust. Tuvastamiskaebus on lubatav, kuna toiming raskendab kaebajal tööjõu leidmist oma majandustegevusega jätkamiseks. Lisaks võib MTA eksitava sisuga kirja esitamine tuua kaasa õigusvaidlusi kaebaja ja kirja adressaadiks olevate isikute vahel. MKS § 141 järgi puudus MTA-l õiguslik alus töötajate teavitamiseks. Seda ei väära ka asjaolu, et maksuotsus on kehtiv haldusakt. 8) Ringkonnakohus vähendas põhjendamatult kaebaja õigusabikulusid pea poole võrra.
7.MTA palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada osas, milles apellatsioonkaebus ja kaebus rahuldati ning mõisteti vastustajalt välja kaebaja õigusabikulud. MTA palub saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule või alternatiivselt jätta jõusse halduskohtu otsus või alternatiivselt teha uus otsus asja uueks arutamiseks saatmata ja jätta kaebus rahuldamata. Samuti palus MTA jätta kaebaja õigusabikulud kaebaja kanda. MTA selgitab kassatsioonkaebuses ja vastuses kaebaja kassatsioonkaebusele järgmist. 1) Kohtuasjas on tõendatud, et Y ei osutanud kaebajale renditööjõuteenust ja Y ei täitnud tavapäraseid rendiagentuuri tööülesandeid. Seejuures on ringkonnakohus pidanud näilikuks neid konkreetseid tööjõurenditeenust puudutavaid igakuiseid tehinguid, mille eest Y esitas kontrolliperioodil arved. Kuna kaebaja Y-ilt vaidlusalustel arvetel kajastatud renditööjõuteenust ei saanud, ei olnud kaebajal alust ka nendelt arvetelt sisendkäibemaksu maha arvata. Ringkonnakohus ei ole teinud järeldust, et mingis osas Y kaebajale teenust siiski osutas. Seetõttu on ilmselgelt väär ja põhjendamata ringkonnakohtu järeldus, et maksuotsuses kajastatud käibemaksu ja sisendkäibemaksu arvestus on 6(11)
3-20-39 õiguspärane üksnes nende töötajate osas, keda saab kohtu hinnangul lugeda kaebaja töötajateks. Kohtuotsusest ei nähtu, millistel põhjustel on ringkonnakohus selles asjas teinud käibemaksu osas erineva lahendi võrreldes varasemate kohtuasjadega, kuigi tugineb kohtuotsuses sarnastes vaidlustes avaldatud seisukohtadele ja tuvastatud asjaoludele. Seejuures ei vasta vaidlusalused arved ka käibemaksuseaduse §-s 37 sätestatud nõuetele: neis puuduvad andmed, mille alusel oleks võimalik kontrollida, kuidas on kujunenud arvetel näidatud summad ja kogused. 13 arvest on vaid ühel andmed töötajate kaupa tasude ja töötundide kohta. Töötajate palgafondi suurus ning teenustasu ühe töötaja kohta ei võimalda samuti arvuliselt välja tuua, millises osas on tööjõurendi käibemaks õigusvastane. Ka kaebaja viidatud arvele nr 16140 lisatud autode numbrid ei anna võimalust kindlaks teha, milliste töötajate rentimise eest on arve esitatud, ning kui suures osas on ringkonnakohtu resolutsiooni järgi käibemaksu määramine tühistatud ja kui suures ulatuses kehtivaks loetud. Seetõttu ei ole kohtuotsust võimalik rahalises arvestuses täita. 2) Ringkonnakohus leidis vääralt, et nende 12 isiku osas, keda maksumenetluses ära ei kuulatud ja kelle tööjõumaksud määras maksuhaldur kaebaja kanda, on maksuotsus õigusvastane. Olukorras, kus asjaolu (töötajate seotus tegeliku tööandjaga ehk kaebajaga) on piisavalt tõendatud teiste kohtutoimikus olevate tõenditega, ei ole renditöötajate seletused ainsateks lubatavateks tõenditeks. Maksuhaldur on vaba tõendama maksuotsuse asjaolusid kohtumenetluses ka selliste tõenditega, millele ta ei ole tuginenud maksuotsuse tegemisel (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-12-1360/121, p 17.2). Kaebaja ise ei ole esitanud kordagi väidet, et maksuhaldur oleks Y-i TSD-des kajastatud töötajad jaganud kasutajaettevõtjate vahel ebaõigesti. Seda ei ole tehtud ka teiste kasutajaettevõtjatega seotud maksu- ja kohtumenetlustes. Kohtud on põhjendatult leidnud, et ülekuulatud töötajatelt ei ole vaja teist korda seletust võtta. 3) Nende autojuhtide, kellega sõlmiti tööleping enne kaebaja asutamist, töölepingud kandsid tähist „ET“. Nad olid registreeritud Y-i, kuigi olid Z töötajad. Pärast kaebaja asutamist viidi kõik autojuhid üle tööle kaebaja heaks. 4) Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et MTA teabetoiming töötajate teavitamisel raskendab kaebajal tööjõu leidmist või toob kaasa õigusvaidlusi kaebaja ja kirja adressaadiks olevate isikute vahel. Kuigi töötajad esitasid oma nõuded Y-i pankrotimenetluses, ei tõenda see seda, et töötajad pidasid oma tööandjaks Y-i. Kaebaja maksis Y-is saamata jäänud töötasu netosumma töötajatele välja C kaudu ja see ei ole töötajatele teadmata. Samadele töötajatele maksis nii töötasuhüvitise, puhkusetasu hüvitise kui ka töölepingu ülesütlemise hüvitise brutoarvestuses välja lisaks Töötukassa. 5) Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta jättis MTA 18. märtsi 2021. a ja 24. märtsi 2021. a taotlused täiendavate tõendite vastuvõtmiseks rahuldamata. 26. märtsil 2021 toimunud kohtuistungil jättis ringkonnakohus MTA taotlused rahuldamata ja lubas põhjendused esitada kohtuotsuses. 6) Kaebaja menetluskulude taotlus Riigikohtus (5609 eurot 80 senti) ei ole asja keerukust ja mahtu arvestades õigustatud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.MTA kassatsioonkaebus tuleb rahuldada, kaebaja kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt (s.o tühistamisnõude osas) tühistada kohtumenetluse normi olulise rikkumise tõttu (HKMS § 230 lg 1). Kohtuasi tuleb saata tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks lahendamiseks (HKMS § 230 lg 5 p 2). Tuvastamisnõude osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata.
9.Esmalt selgitab kolleegium põhjusi, miks tuleb asi saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks (I). Seejärel vastab kolleegium kaebaja etteheidetele, millega ta ei nõustu, ja põhjendab, miks ta peab kohtute seisukohta õigeks (II), ning teeb kokkuvõtte (III).
7(11)
3-20-39 I
10.Kohus lahendab otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused (HKMS § 162 lg 1), kusjuures resolutsioon peab olema arusaadav ja täidetav ka otsuse muude osadeta (HKMS § 162 lg 4). HKMS § 165 järgi tuleb kohtul kohtuotsuse põhjendavas osas esitada kohtu järeldused, tuues mh ära kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele kohus asjaolu tõendatuks tunnistamisel tugineb; asjas kogutud tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks või asjassepuutuvaks, koos põhjendusega, miks kohus ei pea neid usaldusväärseks või asjassepuutuvaks; põhjendused, miks kohus ei nõustu menetlusosaliste väidetega; samuti õigus, mida kohus kohaldas. Need normid laienevad ka ringkonnakohtu otsusele (HKMS § 185 lg 1).
11.Kohtuotsuse põhjendamiskohustus tähendab kohtu kohustust esitada kohtuotsuse põhjendavas osas resolutsiooni kohta selged, ammendavad, vastuoludeta ja veenvad põhjendused, mille alusel oleks kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Kohtuotsuse resolutsioon ja kohtuotsuse põhjendavas osas kaebuse lahendamise kohta märgitud järeldused ei või olla omavahel vastuolus. (Vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-14-15, p 20.)
12.Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohtu otsuse resolutsioon selge ega ühemõtteline käibemaksu ja sisendkäibemaksu arvestuse osas ning ringkonnakohus rikkus selles osas ka põhjendamiskohustust.
12.1.Kolleegium ei jaga kaebaja seisukohta, et ringkonnakohus rikkus menetlusnorme, kui viitas otsuse põhjendavas osas teistes ettevõtete grupiga seotud haldusasjades nr 3-19-1592 ja 3-19-2331 tehtud kohtuotsuste seisukohtadele. Ringkonnakohus esitas vaidlusaluses otsuses kokkuvõtlikult need varasemate lahendite seisukohad, mis on relevantsed käesolevas asjas (vt ja vrd ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-16-1573/41, p 27).
12.2.Küll tuleb nõustuda MTA etteheitega, et ringkonnakohus rikkus menetlusnorme, kui asus otsuse põhjendavas osas täiendavaid faktilisi ja õiguslikke põhjendusi esitamata käibemaksu ja sisendkäibemaksu arvestuse osas teistsugusele seisukohale kui eelviidatud haldusasjades. Kuna ringkonnakohus oli enne märkinud, et jääb varasemates asjades avaldatud seisukohtade juurde, tulnuks osaliselt teistsugusele järeldusele jõudmist põhjendada, sest muidu on otsuse põhjendused vastuolulised.
12.3.Eelkirjeldatud põhjenduste esitamata jätmine on eriti probleemne kohtuotsuse resolutsiooni silmas pidades. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse osas, „mis puudutab Y-s (pankrotis) registreeritud töötajatega, välja arvatud ..., seotud maksustamist“. Füüsiliste isikutega on tavapäraselt seotud üksnes tööjõumaksud. Seetõttu võimaldab kohtuotsuse resolutsioon koostoimes eelkirjeldatud põhjenduspuudusega erinevaid tõlgendusi, milline on ringkonnakohtu lõplik järeldus käibemaksuga maksustamise kohta.
13.Ringkonnakohtu otsus on põhjendamispuudustega ka tõendite kogumise ja hindamise osas, sh sisaldab vastuolusid.
13.1.Kohus peab tõendeid hindama igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis ja vastastikuses seoses (HKMS § 61 lg-d 1 ja 2). HKMS § 62 lg-test 5 ja 6 nähtub, et tõendi vastuvõtmisest või kogumisest keeldumist, samuti arvestamata jätmist peab kohus põhjendama.
13.2.Viitega HKMS § 198 lg 2 p-le 3 ja lg-le 3 ning jõustumata ringkonnakohtu otsustele eelviidatud ettevõtjate grupiga seotud haldusasjades nr 3-19-2331 ja 3-19-1592 esitas MTA ringkonnakohtule 8(11)
3-20-39
18.märtsil ja 24. märtsil 2021 taotlused täiendavate tõendite vastuvõtmiseks. MTA selgitas, et pärast viidatud kohtuasjades ringkonnakohtu otsuste tegemist uuendas MTA kaebaja maksumenetluse ja võttis seletused veel kaheksalt töötajalt. Töötajate seletused kui uued tõendid tekkisid pärast asja lahendamist halduskohtus. Kuna halduskohtumenetluses ei tõusetunud vaidlust kaebaja heaks töötanud isikute kaebajaga seotuse üle, ei olnud vastustajal põhjust esitada halduskohtule ka Y-i 2017. a septembrikuu palgalehte. Lisaks loetles MTA taotluses konkreetsete töötajate kaupa kohtutoimikus juba olemas olevad muud tõendid, millest MTA hinnangul nähtub, et kõik 26 vaidlusalust töötajat olid seotud just kaebajaga.
13.3.26. märtsil 2021 toimunud ringkonnakohtu istungil vaidles kaebaja vastu MTA taotlusele uute tõendite vastuvõtmiseks. Ringkonnakohus jättis istungi protokolli järgi MTA taotlused rahuldamata, lisades, et esitab põhjendused kohtuotsuses. Asjakohastele normidele tuginevaid jälgitavaid põhjendusi kohtuotsus siiski ei sisalda. Selliseks põhjenduseks on keeruline pidada ka otsuse p-s 6.3 sisalduvat mõttekäiku, miks halduskohus toimis ringkonnakohtu hinnangul õigesti, kui jättis kaebaja tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata (vt ka käesoleva otsuse p 13.5).
13.4.Kohtuotsus ei sisalda vastuseks MTA 18. märtsi 2021. a taotluses väidetule põhjalikumat analüüsi ka küsimuses, miks muud kohtutoimikus olevad tõendid ei ole kogumis hindamiseks piisavad nende 12 isiku kaebaja töötajaks lugemiseks, kellelt maksumenetluses seletusi ei võetud. Ringkonnakohus piirdus vaid põhjendusega, miks oleks töötajatelt seletuste võtmine oluline olnud (vt ringkonnakohtu otsuse p-d 6.5 ja 7).
13.5.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu otsuse p-s 6.3 väljendatud seisukohaga tõendite asjakohasuse ja lubatavuse kohta. Otsusest on järeldatav ringkonnakohtu arusaam, et kohtumenetluses ei saagi tõendeid esitada selleks, et veenda kohut maksuotsuse õigsuses, ning kui maksumenetluses kogutud tõendid pole piisavad, tuleb kohtul maksuotsus tühistada. Kirjeldatud piirangut seadusest ei tulene. Kumbki kohtumenetluse pool peab tõendama asjaolusid, millel tuginevad tema väited (HKMS § 59 lg 1), ning ka maksuhalduril on õigus esitada maksumenetluses kogumata jäänud tõendeid veenmaks kohut, et maksuotsuses tuvastatud asjaolud on selliselt aset leidnud (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-12-1360/121, p 17.2). Seejuures ei ole tõendi kohtumenetluses esitamise ajal ainumäärav tähendus tõendi lubatavuse hindamisel, sest olulist tähendust omab ka selle roll asja õigel lahendamisel (vt HKMS § 198 lg 3 teine lause). Kohtumenetluses kogutud uute tõendite abil kohtuasja lahendamisel ei tohi siiski asuda ulatuslikult muutma vaidlustatud haldusakti õiguslikku ja faktilist alust, st asuda otsima põhjendusi haldusakti kehtima jäämiseks haldusaktis märgitust oluliselt erinevatel põhjustel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-18-1740/36, p 18.4 ja seal viidatud kohtupraktika).
13.6.Lisaks sisaldab ringkonnakohtu otsus mõningaid vastuolusid. Ühelt poolt on ringkonnakohus leidnud, et oluline pole tuvastada töötajate tahe sõlmida tööleping kaebajaga, teisal aga asunud seisukohale, et asja lahendamisel on määrav see, keda töötaja enda tööandjaks peab. Ühelt poolt pidas ringkonnakohus töötajate seletusi määravaks tööandja üle otsustamisel. Teisalt oli halduskohus jätnud rahuldamata kaebaja taotluse töötajate kui tunnistajate ülekuulamiseks ja ringkonnakohus nõustus sellega (kaebaja vaidlustas seda apellatsioonkaebuses). Kui ringkonnakohus jääb seisukohale, et selles asjas on määravaks töötajate ütlused, ning maksuhalduri taotlus töötajate seletuste kui tõendite vastuvõtmiseks rahuldatakse, võib olla vajalik ümber hinnata ka kaebaja tunnistajate ülekuulamise taotluse kohta tehtud otsustus. Kolleegium on varem rõhutanud, et tõendite vahetu uurimise põhimõttega (HKMS § 56 lg 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 243 lg 1) on paremini kooskõlas see, kui kohus tunnistajat ise kuulab ja küsitleb, ning et tunnistajatele küsimuste esitamine alates maksumenetluse algusest kuni kohtumenetluse lõpuni ei ole üksnes maksuhalduri privileeg (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-18-1758/26, p-d 15 ja 22).
9(11)
3-20-39
14.HKMS § 199 lg 2 p 2 järgi võib kohtumenetluse normi oluliseks rikkumiseks lugeda olukorra, kus kohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud ja kõrgemalseisval kohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Ebapiisav põhjendamine või olulises osas põhjendamata jätmine on käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena ka teistes kohtuharudes (vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus nr 1-17-11182/201, p 25; tsiviilkolleegiumi otsus nr 2-17-458/56, p 14). Ringkonnakohtu eelkirjeldatud minetused tingivad tühistamisnõude osas HKMS § 199 lg 2 p 2 ja § 230 lg 3 alusel kohtuasja saatmise tagasi ringkonnakohtule. Riigikohtul ei ole võimalik rikkumist ise kõrvaldada. II
15.Kuna kohtuasi saadetakse menetlusnormide rikkumise tõttu tühistamisnõude osas ringkonnakohtule uueks lahendamiseks, ei käsitle kolleegium muid kassatsioonkaebuste väiteid maksuotsuse õiguspärasuse kohta. Küll nõustub kolleegium tuvastamiskaebuse osas kohtute seisukohaga, et MTA võis töötajaid teavitada jõustunud maksuotsusest.
15.1.Toimingu, sh teabetoimingu tegemiseks on vajalik seaduslik alus, kui sellega riivatakse põhiõigusi (nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-22-15, p 23). Jõustunud maksuotsuse alusel peab maksuhaldur tegema kanded maksuarvestuses (MKS § 105 lg 9, rahandusministri
19.detsembri 2008. a määruse nr 51 „Riiklike maksude maksuhalduri poolt hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise, tasumise ja tagastamise kord“ § 2 lg 1 p 2). Kuigi vaidlusaluse maksuotsuse alusel kannete tegemine töötajate õigusi vahetult ei riiva, on töötajatel siiski õigus teada, millise äriühingu deklaratsioonidelt on töötasud ja neilt arvestatud tööjõumaksud leitavad. Teavituskirjas kui teabetoimingus ei avaldanud MTA kaebaja maksusaladust. Kirjas üksnes nenditi, et vastava töötaja töötasu kajastub kaebaja deklaratsioonidel ning et töötajale täiendavaid maksukohustusi ega muid kohustusi maksuhalduri ees ei kaasne. Teavituskirjad olid piisavalt selged.
15.2.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kaebaja ei ole piisavalt põhistanud, mil viisil aitab tuvastamiskaebus kaasa kaebaja õiguste kaitsele (HKMS § 38 lg 4). Kui tekib kahtlus tuvastamiskaebuse esitamiseks vajaliku kaebeõiguse olemasolus, tuleb siiski eelistada kaebuse rahuldamata jätmist selle läbi vaatamata jätmisele (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus nr 3-17-981/16, p 13). III
16.Eeltoodu tõttu tuleb MTA kassatsioonkaebus rahuldada tervikuna ja kaebaja kassatsioonkaebus osaliselt. Kolleegium tühistab Tallinna Ringkonnakohtu 18. mai 2021. a otsuse osaliselt ja saadab asja tühistamisnõude osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Tuvastamisnõude osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata.
17.Kaebaja taotlusel, millele vastustaja vastu ei vaielnud, asendatakse avaldatavas otsuses HKMS § 175 lg 3 alusel füüsiliste isikute nimed ja juriidiliste isikute ärinimed tähemärkidega.
18.MTA on kautsjoni tasumisest vabastatud (HKMS § 107 lg 9). Kaebaja kautsjon tuleb tagastada Advokaadibüroo PricewaterhouseCoopers Legal OÜ arveldusarvele EE072200221055109117 (HKMS § 107 lg 4).
19.Kuna Riigikohus ei tee asjas lõplikku otsust, ei jaga ta menetluskulusid (HKMS § 109 lg 4). Kolleegium juhib siiski tähelepanu asjaolule, et ringkonnakohus mõistis resolutsiooni järgi MTA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulu 9585 eurot 12 senti, kuigi põhjenduses on menetluskuluna märgitud 9257 eurot 50 senti. 10(11)
3-20-39
20.Ringkonnakohtul tuleb otsustada MTA kassatsiooniastmes esitatud tõendite (Töötukassa 10., 21. ja 24. jaanuari 2019. a otsused) vastuvõtmise üle (HKMS § 229 lg 2 esimene lause, lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.