Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtunik Kohtuasi
3-21-454 22. aprill 2021 Ülle Polluks E.N. kaebus
RESOLUTSIOON
Tagastada E.N. kaebus haldusasjas nr 3-21-454.
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Määrus toimetatakse kätte kaebajale.
ASJAOLUD, KOHTU SEISUKOHT
Haldusasi nr 3-16-781
1.Siseminister jättis 17. mai 2001. a käskkirjaga nr 212 „Maa riigi omandisse jätmine“ riigikaitsemaana riigi omandisse Lääne-Virumaal Viru-Nigula vallas Letipea külas asuva Letipea neeme. Viru-Nigula Vallavalitsus jättis 2. juuni 2004. a korraldusega nr 102 E.N.le (kaebaja) tagastamata Letipea neemel asuva Uluneeme kinnistu A-93 lahusmaatüki ning määras
22.detsembri 2015. a korraldusega nr 208 kaebajale õigusvastaselt võõrandatud ja tagastamata jäänud maa eest kompensatsiooni.
2.Viru-Nigula Vallavalitsus algatas 23. septembril 2015 Letipea neeme kinnistu detailplaneeringu, millega soovitakse muuta riigi omandisse jäetud kinnistu sihtotstarve osaliselt riigikaitsemaast elamumaaks.
Viru-Nigula Vallavalitsusele ja Siseministeeriumile taotluse haldusmenetluse uuendamiseks ja talle Letipea neemel maa tagastamiseks. Alternatiivselt palus kaebaja tagastada talle maa osaliselt või hüvitada õiguspärase haldusaktiga tekitatud kahju.
4.Viru-Nigula Vallavalitsus keeldus
24.märtsi 2016. a vastusega nr 5-7/901 haldusmenetlust uuendamast põhjendusega, et kõnealuse maa sihtotstarbe muutmine ei ole
3-21-454 haldusmenetluse uuendamise aluseks. Kaebajale pole kahju tekitatud. Siseministeerium taotlusele ei vastanud, kuid vallavalitsuse vastuses on märgitud, et esitatud seisukohad on kooskõlastatud Siseministeeriumiga.
5.Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Viru-Nigula Vallavalitsuse vastus nr 5-7/90-1 ning kohustada Viru-Nigula Vallavalitsust ja Siseministeeriumi tema taotlust uuesti lahendama.
6.Tartu Halduskohus jättis 22. detsembri 2016. a otsusega kaebuse rahuldamata järgmiste põhjendustega.
6.1.Viru-Nigula Vallavalitsuse 24. märtsi 2016. a keeldumine haldusmenetlust uuendamast on haldusakt. See ei ole haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 1 järgi tühine ja on kooskõlas HMS § 55 lg-ga 1 ja § 56 lg-tega 1 ja 2. Menetluse uuendamise nõudmiseks annab aluse vaid selline asjaolu, mis oli asjassepuutuv esialgse haldusakti andmisel (Riigikohtu halduskolleegiumi 21. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-80-10, p 21). Vallavalitsus on õiguspäraselt märkinud, et haldusmenetluse uuendamise aluseid ei esine. Kuna Viru-Nigula Vallavalitsuse 24. märtsi 2016. a haldusakt on õiguspärane, jääb rahuldamata kaebaja kohustamisnõue.
6.2.Siseministeerium ei ole kaebajale eraldi vastanud. Kuna Viru-Nigula Vallavalitsuse vastuses on märgitud, et seisukohad on kooskõlastatud Siseministeeriumiga, on sellega hõlmatud ka vastuse esitamine Siseministeeriumi poolt.
6.3.Kaebaja on varem vaidlustanud kohtus maa tagastamata jätmist. Selle kohta on jõustunud Tartu Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2008. a otsus asjas nr 3-04-317. Selles otsuses leidis kohus, et vallavalitsusel oli seaduslik alus ja kohustus jätta kõnealune maatükk tagastamata, kuna see oli jäetud riigi omandisse. Maa riigi omandisse jätmise käskkirja ei vaidlustatud. Kaebajale määrati tagastamata maa eest kompensatsioon ning ei nähtu, et ta oleks seda vaidlustanud.
7.Kaebaja palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada.
8.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 8. veebruari2018. a otsusega apellatsioonkaebuse ja tühistas halduskohtu otsuse. Ringkonnakohus tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas kaebuse, tühistas Viru-Nigula Vallavalitsuse 24. märtsi 2016. a otsuse nr 5-7/90-1 ja kohustas ViruNigula Vallavalitsust ja Siseministeeriumi esitatud haldusmenetluse uuendamise taotlust uuesti lahendama.
9.Nii Viru-Nigula vald kui ka Siseministeerium esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad ringkonnakohtu otsus tühistada.
10.Riigikohtu halduskolleegiumi 11.juuni 2019 otsusega: rahuldati kassatsioonkaebused; Tühistati Tartu Ringkonnakohtu 8. veebruari 2018. a otsus; jäeti jõusse Tartu Halduskohtu
22.detsembri 2016. a otsus, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega; jäeti menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ja tagastati Viru-Nigula valla tasutud kautsjon. Kolleegiumi seisukoht oli alljärgnev: „Kolleegiumi hinnangul on kaebaja eesmärgiks saavutada haldusmenetluse uuendamise kaudu endise Uluneeme kinnistu A-93 täielik või osaline tagastamine või kinnistu tagastamata jätmise eest selle turuväärtusele vastava hüvitise saamine.
3-21-454 HMS § 44 lg 1 p 1 järgi uuendab haldusorgan menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse, kui taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud. HMS § 65 lg-s 3 on sätestatud, et kui langeb ära kestvalt õigusi piirava haldusakti andmise alus õiguslike või faktiliste asjaolude muutumise tõttu, tuleb haldusakt isiku taotlusel tunnistada kehtetuks asjaolude muutumisest alates. Seega tuleb haldusmenetlus HMS § 44 lg 1 p 1 alusel uuendada, kui eksisteerib isiku õigusi kestvalt piirav haldusakt ning sellise haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud. Siseminister jättis 17. mai 2001. a käskkirjaga nr 212, riigi omandisse maa, mille tagastamist kaebaja taotles. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et kõnealune käskkiri on kaebaja õigusi kestvalt piirav haldusakt HMS § 44 lg 1 p 1 ja § 65 lg 3 mõttes. MaaRS § 6 lg 2 p 4 järgi ei tagastata riigi omandisse jäetud maad. Seetõttu piiras käskkiri nr 212 kaebaja õigusi. Selleks, et haldusakt oleks isiku õigusi kestvalt piirav, peavad sellega olema isikule kehtestatud jätkuva iseloomuga keelud või kohustused. Käskkirjaga nr 212 jätkuva iseloomuga keelde või kohustusi kaebajale ei pandud. Seetõttu ei ole käskkiri nr 212 kaebaja õigusi kestvalt piirav haldusakt. Maa riigi omandisse jätmise otsuse puhul on tegu ühekordse mõjuga haldusaktiga, millega määratakse kindlaks riigi omandisse jäetav maa. Seda maad ei tagastata ning see ei kuulu ka erastamisele (MaaRS § 20 lg 1). Tagastamata jäänud maa kompenseeritakse maa hindamise seadusega sätestatud korras (MaaRS § 13). Maa tagastamata jätmist ja kompensatsiooni määramist puudutavad otsused lõpetavad õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamismenetluse. Viru-Nigula Vallavalitsus jättis 2. juuni 2004. a korraldusega nr 102 kaebajale tagastamata õigusvastaselt võõrandatud maa (Uluneeme kinnistu A-93) Letipea neemel ning määras
22.detsembri 2015. a korraldusega nr 208 kaebajale tagastamata jäänud maa eest kompensatsiooni. Kaebaja vaidlustas korralduse nr 102, kuid tema kaebus jäeti rahuldamata (haldusasi nr 3-04-317). Tagastamata jäänud maa eest kompensatsiooni määramise korraldust kaebaja ei vaidlustanud. Seega on õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlus Uluneeme kinnistu A-93 osas lõppenud. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et maa riigikaitsemaana riigi omandisse jättev haldusakt on õiguspärane seni, kuni see maa on riigile vajalik riigikaitse eesmärgil. HMS § 54 järgi on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Sellest tulenevalt ei saa käskkirja nr 212 õiguspärasust seada sõltuvusse sellest, et riigikaitse eesmärgil riigi omandisse jäetud maad soovitakse aastaid hiljem kasutada muul eesmärgil. Riigikaitselised vajadused võivad ajas muutuda. Riigi omandisse jäetud maa võimaliku kuritarvitamise ohtu maandavad riigivara valitsejale riigivaraseaduses sätestatud piirangud ja kontrollimehhanismid. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et vallavalitsus ei lahendanud menetluse uuendamise taotlust sisuliselt ning vaidlustatud vastus ei vasta haldusaktile kehtestatud vorminõuetele põhjenduste ja kaalutluste puudumise tõttu. Kaebaja taotles õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluse uuendamist, kuna tema hinnangul oli Letipea neeme kinnistu detailplaneeringu algatamine oluline asjaolu, mis annab aluse taotleda haldusmenetluse uuendamist. Kolleegium on selgitanud, et kui isik esitab haldusakti kehtetuks tunnistamise taotluse, milles väidab mõne HMS § 44 lg-s 1 sätestatud aluse olemasolu, ja haldusorgan on selle aluse olemasolu kindlaks teinud, siis peab haldusorgan
3-21-454 menetluse uuendama. Ei ole keelatud esitada haldusakti kehtetuks tunnistamise taotlusi ka muudel alustel kui neil, mis on sätestatud HMS § 44 lg-s 1. Kuid haldusorgan ei ole kohustatud sellist taotlust igal juhul sisuliselt menetlema ning võib vastuseks selgitada, et HMS § 44 lg-s 1 sätestatud aluste puudumise tõttu menetlust ei uuendata ja haldusakti kehtetuks ei tunnistata. Välistatud ei ole aga, et isiku sellelaadses taotluses võib olla esitatud andmeid või seisukohti, mis võivad ajendada haldusorganit oma varasemaid seisukohti muutma ja haldusakti kehtetuks tunnistama. Sellisel juhul võib haldusorgan menetluse uuendada enda initsiatiivil (kolleegiumi
10.novembri 2004. a otsus asjas nr 3-3-1-36-04, p-d 11-14). Seega on haldusorganil isiku taotluse alusel kohustus haldusmenetlus uuendada, kui esineb seaduses sätestatud menetluse uuendamise alus. Lisaks on haldusorganil õigus haldusmenetlus enda initsiatiivil uuendada juhul, kui taotluse sisu võib anda haldusorganile põhjuse oma varasemaid seisukohti muuta. Vallavalitsus keeldus menetlust uuendamast põhjendusega, et riigi omandisse jäetud maa sihtotstarbe muutmise kavatsus ei anna selleks alust. Kolleegium nõustub selle põhjendusega ja märgib, et vastasel juhul ei lõpeks maareform riigi omandisse jäetud maa puhul kunagi. MaaRS § 31 lg 3 järgi toimub riigi omandisse jäetud maa võõrandamine riigivaraseaduses sätestatud korras, kui seadusega ei sätestata teisiti. Omandireformi aluste seadusest ega maareformi seadusest ei tulene, et riigi omandisse jäetud maa sihtotstarbe muutmisel muutub see maa uuesti omandireformi objektiks ning maa tagastamise menetlus tuleb uuendada. Sarnaselt ei tingi ka munitsipaalomandisse jäetud maa sihtotstarbe muutmine, võõrandamine või kasutusvalduse või hoonestusõigusega koormamine selle maa muutumist uuesti omandireformi objektiks (MaaRS § 25 lg-d 3 ja 4). Kaebaja ei esitanud taotluses ega kohtumenetluses muid põhjendusi haldusmenetluse uuendamiseks. Muid HMS § 44 lg-s 1 nimetatud haldusmenetluse uuendamise aluseid ega põhjendusi, mis võiksid anda aluse menetluse uuendamiseks haldusorgani enda initsiatiivil, asjas ei nähtu. Tuvastanud, et puudub alus menetluse uuendamiseks, ei pidanud vallavalitsus taotluse rahuldamata jätmist rohkem põhjendama. Põhjendatud ei ole ringkonnakohtu etteheited, et vastustajad ei ole kohtumenetluses esitanud kuigi põhjalikke seisukohti ja esitamata on mitmed haldusaktid, mis on vaidlusaluses haldusmenetluses varem antud. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, milliseid asjaolusid oleksid vastustajad pidanud põhjalikumalt selgitama. Samuti ei vaielda Uluneeme kinnistu A-93 tagastamistaotluse lahendamisel ning selle maa riigi omandisse jätmisel antud haldusaktide olemasolu ja sisu üle. Kui ringkonnakohtu arvates oli asja õigeks lahendamiseks vaja koguda lisatõendeid, oleks tal tulnud teha menetlusosalisele ettepanek need esitada või koguda need tõendid ise (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg 3). Kolleegiumi hinnangul on vastustajate kohtumenetluses esitatud seisukohad asjakohased ja kogutud tõendid asja õigeks lahendamiseks piisavad. Kuna praegusel juhul polnud alust haldusmenetlust uuendada ning vallavalitsuse vastuse põhjendused on asjakohased ja piisavad, ei olnud vastus õigusvastane ning puudub alus selle tühistamiseks ja vallavalitsuse kohustamiseks kaebaja esitatud haldusmenetluse uuendamise taotlust uuesti lahendama. Rahuldamata tuleb jätta ka Siseministeeriumi vastu esitatud kohustamisnõue, kuna sellega ei ole võimalik kaebuse eesmärki saavutada. Omandireformi läbiviimisel teevad kohalikud omavalitsused seaduses ja seaduse alusel Vabariigi Valitsuse poolt ettenähtud toiminguid (omandireformi aluste seaduse § 5 lg 2). Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise taotluste lahendamine on tehtud kohalike omavalitsuste ülesandeks. Juhul, kui maa jäetakse riigi
3-21-454 omandisse, peab kohalik omavalitsus maa tagastamise taotluse lahendamisel sellest lähtuma ning maad ei ole võimalik tagastada. Vallavalitsuse vastuse kohaselt on selles esitatud seisukohad Siseministeeriumiga kooskõlastatud. Seda kinnitavad ka Siseministeeriumi kohtumenetluses esitatud seisukohad, mistõttu ei ole kolleegiumil alust selles väites kahelda. Kuna haldusmenetlust polnud alust uuendada, ei saanud see, et Siseministeerium jättis kaebaja taotlusele eraldi vastamata, riivata kaebaja kaebusega taotletava eesmärgiga seotud õigusi. Eelnevast tulenevalt rahuldab kolleegium kassatsioonkaebused ja tühistab Tartu Ringkonnakohtu 8. veebruari 2018. a otsuse. Asjas jääb jõusse Tartu Halduskohtu
22.detsembri 2016. a otsus, millega jäeti kaebus rahuldamata. Halduskohtu otsuse põhjendusi täiendatakse käesoleva otsuse põhjendustega. HKMS § 109 lg 4 alusel tuleb asjas muuta menetluskulude jaotust. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Viru-Nigula vald taotles kassatsioonkaebuses enda kõigi kohtuastmete menetluskulude kaebaja kanda jätmist. HKMS § 109 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtule enne kohtuvaidlusi. Vald esitas menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid ainult apellatsioonimenetluses, taotledes õigusabikulude väljamõistmist (1980 eurot). Kolleegiumi hinnangul pole Viru-Nigula valla menetluskulude väljamõistmine kaebajalt praegusel juhul põhjendatud, kuna maareformiga seotud tegevused, sh menetluse uuendamise taotluse lahendamine, kuuluvad kohaliku omavalitsuse põhitegevuste hulka. Siseministeerium menetluskulude hüvitamist ei taotlenud. Valla ja ministeeriumi menetluskulud jäävad nende endi kanda. Vallavalitsuse tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 alusel tagastada Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus pangakontole nr EE512200221011374711“.
OÜ
11.E.N. esitas 3.03.2021 Tartu Halduskohtule avalduse koos selgitusega. E.N. ei ole rahul sellega, et talle ei ole tagastatud õigusvastaselt võõrandatud maad, sest see on jäetud riigi omandisse. Kaebaja soovib oma maa tagastamist õigusriigi seaduste järgi. Kaebuselt ei ole riigilõivu tasutud.
12.Tartu Halduskohtu 4.03.2021 määrusega jäeti kaebus käiguta. Kohtumäärusega anti kaebajale tähtaeg 5 päeva käesoleva määruse kättesaamisest arvates kaebuse täpsustamiseks ja puuduste kõrvaldamiseks. Kaebajat hoiatati, kui kaebaja ei kõrvalda kaebuses esinevaid puudusi ning puudused takistavad asja läbivaatamist, tagastab kohus kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel. Kohtumäärus toimetati kaebajale kätte 13.04.2021. Seega oli puuduste kõrvaldamise viimane aeg 19.04.2021. Kaebaja sai kohtumääruse kätte 13.04.2021, kuid ei kõrvaldanud tähtaegselt 4.03.2021 määruse puudusi s.o hiljemalt 19.04.2021. Kaebaja on 21.04.2021 postitanud tähtkirja (vt postitempel ümbrikul), kus kordab ja viitab Tartu Ringkonnakohtu 8.02.2018 otsuse punktidele 8.1,8.5,8.6, mille on EV Riigikohus 11.06.2019 otsusega tühistanud ja jätnud jõusse Tartu Halduskohtu 22.12.2016 otsuse. Asjas on menetlus lõppenud ja Tartu Halduskohtu 22.12.2016 otsus on seadusjõus.
13.Haldusasja materjalide järgi on E.N.le Tartu Ringkonnakohtu esimees 25.01.2021 selgitanud, et puudub võimalus maa tagastamismenetluse uuendamiseks nagu kaebaja seda soovib. Maa osalise tagastamise ja osalise kompenseerimisega on maareform vaidlusaluse maa
3-21-454 osas lõppenud. Hilisemad toimingud maaga, s.h maa kasutusotstarbe muutmine planeeringu kehtestamise kaudu, seda olukorda ei muuda ega ennista maad maareformi objektiks.
14.HKMS § 121 lg 1 p 2 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebus ei vasta sama seadustiku §-de 37-39 nõuetele, kaebaja ei ole kohtu poolt määratud tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud ja puudused takistavad asja läbivaatamist. Nagu märgitud on kaebaja kohtumääruse kätte saanud. Kuna nõude täpsustamata jätmine on kaebuse menetlusse võtmise eelduseks, siis ei ole kaebus ilma nõude täpsustamise menetletav. Kaebuses esinevad puudused takistavad asja läbivaatamist. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus kaebuse selle esitajale HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel. Vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.