X ja Y kaebus Andmekaitse Inspektsiooni 29.01.2020 vaideotsuse nr 2.1.-3/19/4585 tühistamiseks ning Andmekaitse Inspektsiooni kohustamiseks kaebajate 04.11.2019 kaebuse uueks läbivaatamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja I – X, volitatud esindaja vandeadvokaat Kadri Matteus Kaebaja II - Y, volitatud esindaja vandeadvokaat Kadri Matteus Vastustaja – Andmekaitse Inspektsioon, volitatud esindaja Raavo Palu
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X ja Y kaebus ja tühistada Andmekaitse Inspektsiooni 29.01.2020 vaideotsus nr 2.1.-3/19/4585 ning kohustada Andmekaitse Inspektsiooni kaebajate 04.11.2019 kaebuse läbivaatamist uuesti otsustama.
2.Jätta kaebajate menetluskulud summas 3000 eurot Andmekaitse Inspektsiooni kanda. Ülejäänud osas jäävad kaebajate menetluskulud kaebajate enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.07.2020 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
3-20-375 Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.04.06.2019 toimus AS Q nõukogu koosolek, kuhu olid kutsutud ka X (kaebaja I) ja Y (kaebaja II). Koosoleku käigus eraldati kaebajad erinevatesse ruumidesse, et nad üle kuulata. Kaebajate isiklikud asjad võeti ära ja otsiti läbi, samuti võeti kaebajalt I füüsiliselt ära temale kuuluv isiklik mobiiltelefon ja kaebajalt II tema tööalane mobiiltelefon. Ülekuulamise ajal otsiti läbi kaebaja I portfell, mis asus teises ruumis, ja sealt võeti kaebaja I teadmata välja kaebaja I võtmekimp ning eemaldati sellest kontori võti. Kaebajatele anti üle teated nendega sõlmitud juhatuse liikme teenistuslepingute lõpetamise kohta alates 04.06.2019, misjärel ei võimaldatud kaebajatele enam ligipääsu ei AS Q ruumides asunud kaebajate isiklikele asjadele ega Q seadmetele, et võimaldada kaebajatel eemaldada AS Q infosüsteemist isiklikud failid.
2.Kaebajad esitasid 15.06.2019 AS-le Q nõudekirja seoses isikuandmetega.
3.AS Q esitas 08.07.2019 nõudekirjale vastuse.
4.Kaebajad esitasid 04.11.2019 Andmekaitse Inspektsioonile (AKI) ühise kaebuse AS Q suhtes.
5.AKI jättis 19.11.2019 kaebajate taotluse alusel teadetega nr 2.1–1/19/3976 menetluse algatamata, kuna tegemist on eraõigusliku vaidlusega kaebajate ja AS Q vahel. AKI arvates on kaebajatel võimalus isikuandmete kaitse üldmäärusest (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27.04.2016 määrus (EL) nr 2016/679, edaspidi IKÜM) tulenevaid õigusi kohtu kaudu kaitsta ning avaliku huvi kriteerium ei ole täidetud.
6.Kaebajad esitasid 18.12.2019 AKI-le vaide, milles taotlesid AKI 19.11.2019 teadete nr 2.1–1/19/3976 kehtetuks tunnistamist, menetluse alustamist ning ettekirjutuse tegemist AS-le Q vastavalt kaebusele.
7.AKI jättis 29.01.2020 vaideotsusega nr 2.1.-3/19/4585 kaebajate vaide rahuldamata.
8.X ja Y esitasid 27.02.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotlesid AKI 29.01.2020 vaideotsuse nr. 2.1.-3/19/4585 tühistamist ja AKI kohustamist alustama menetlust X ja Y 04.11.2019 kaebuse läbivaatamiseks.
9.AKI esitas 02.04.2020 vastuse kaebusele, milles leidis, et kaebajate seisukohad on põhistamata ja väited paljasõnalised, mistõttu puudub alus kaebuse rahuldamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
10.Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 1) Kaebajate 04.11.2019 kaebusest on selgelt näha, et kaebajad taotlevad AKI abi ning sekkumist, et AKI teeks ettekirjutuse AS-le Q kaebajate isikuandmetele ja vastavatele andmekandjatele juurdepääsu võimaldamise tagamiseks vastavalt IKÜM art 15 lg-tes 1 ja 3 sätestatule ja seejärel kustutamiseks IKÜM art 17 sätestatu kohaselt. Samuti palusid kaebajad AKI-l teha ettekirjutus AS-le Q sulgeda ja kustutada kaebajate kontod ettevõtte infosüsteemis. Sekkumistaotluses pole kaebajad kordagi palunud AKI-l selgitada nende võimalusi oma õiguste kaitse võimaluste kohta, vaid on selgelt esitanud kaebuse AS Q tegevuse peale IKÜM art 77 lg 1 tähenduses, soovides, et AKI alustaks järelevalvemenetlust. Sisuliselt taotlesid kaebajad ettekirjutuse tegemist AS-le Q Seega oli tegemist taotlustega haldusaktide andmiseks ning
2(7)
3-20-375 nende andmisest keeldumised vastustaja poolt on haldusaktid. Järelikult oli AKI-l võimalik 19.11.2019 teated nr 2.1.1/19/3976 kehtetuks tunnistada. 2) AKI pidi kaebajate 04.11.2019 sekkumistaotluse menetlusse võtma ning seda sisuliselt lahendama. AKI on pädev järelevalveasutus Eestis ning tema kohustuseks on jälgida ja tagada IKÜM-i kohaldamist, uurida andmesubjekti kaebuse kohaselt kaebuse sisu ja toimetada uurimisi IKÜM-i kohaldamise kohta. AKI ei saa endalt pädevusi ära võtta või tugineda nende mittetäitmises siseriiklikule õigusele. Järelevalve asutus peab IKÜM art 57 lg 1 p f kohaselt lahendama kaebuseid, mida andmesubjektid on esitanud art 77 lg 1 alusel ning siseriiklik õigus peab selleks looma protseduurilise raamistiku. IKÜM art 77 lg 1 sõnastusest tuleneb kaebajatele õigus esitada kaebus olenemata sellest, kas liikmesriik on ette näinud muud võimalused õiguskaitsevahendite kohaldamiseks või mitte. IKÜM art 77 lg 1 on eriregulatsioon võrreldes korrakaitseseaduse (KorS) § 4 lg-ga 2, mistõttu viimane antud juhul ei kohaldu. Samas ei ole kaebajad kordagi väitnud, nagu KorS üldse ei kohalduks. 3) Juhul, kui KorS kohalduks, oleksid KorS § 4 lg 2 eeldused täidetud. Isikuandmete kaitse seadus (IKS) ei võimalda järelevalve läbiviimisest keelduda pelgalt sellele tuginedes, et isikul oleks võimalik oma õiguste kaitseks esitada tsiviilõiguslikke nõudeid. Kui üksnes teoreetiline võimalus saada oma õigustele kaitset ka kohtust oleks alus menetluse alustamata jätmiseks, siis saaks sel alusel sisuliselt kõikidel juhtudel jätta menetluse alustamata, mispuhul muutuks kogu AKI kui järelevalveasutuse roll mõttetuks. Kaebajatel pole võimalik kohtulikku õiguskaitset õigel ajal saada, sest äärmiselt intensiivsed ja ulatuslikud rikkumised on juba toimunud. Olukorras, kus AKI-le on esitatud tõendid ning argumendid, mis peaksid tekitama põhjendatud kahtluse kaebajate isikuandmete võimaliku rikkumise kohta, on haldustegevuse eesmärgiga vastuolus AKI käitumine, mil rikkumise asjaolusid sisuliselt ei kontrollita menetluses ning keskendutakse formaalsete põhjuste otsimisele menetluse alustamisest keeldumiseks. 4) Asjaolu, et kaebajate nõue saada juurdepääs oma isikuandmetele on seotud AS-ga Q käimasoleva vaidlusega, ei mängi AKI pädevuse seisukohalt rolli, kuna konkreetselt IKÜMiga seotud rikkumised saab AKI tuvastada esitatud asjaolude pinnalt eraldiseisvalt muudest võimalikest tsiviilõiguslikest nõuetest, mis poolte vahel võivad hilisemas kohtumenetluses esineda. Rikkumised puudutavad väga suurt hulka kaebajate isikuandmeid, sest kaebajate pikaajalise tegutsemise tõttu AS-is Q on nende isikuandmeid ettevõtte infosüsteemi talletunud palju. Kohtumenetlus oleks äärmiselt koormav ning mitme aasta pärast saavutatav kohtulahend ei pruugi heastada menetluse kestel toimuvat kaebajate õiguste rikkumist. Seega ei ole ilma AKI sekkumiseta kaebajate õiguse realiseerimine võimalik või on oluliselt raskendatud. Paralleelne õiguste jõustamine on valik andmesubjektile. Järelevalveasutus ei või loobuda oma kohustuste täitmisest ning suunata andmesubjekti valima teist kaebeteed. 5) AS Q on kaebajate suhtes eriti küünilisel moel toime pannud suure hulga intensiivseid rikkumisi, millest tulenevalt esineb antud juhul avalik huvi sekkumistaotluse menetlemiseks. Avalikku huvi tuleb jaatada rikkumiste puhul, millel on süütegude tunnused. AKI sekkumine on avalikes huvides, kuna AS-is Q töötas 2019. a III kvartali seisuga üle 200 inimese, kes võivad olla potentsiaalsed rikkumise ohvrid. Pealegi on üksikisiku õiguste tugev riive oluline kogu ühiskonna seisukohalt ehk sellisel juhul tuleb eeldada avaliku huvi esinemist. 6) Tallinna Ringkonnakohus on asjas nr 3-19-579 leidnud, et IKÜM art 77 lg 1 alusel kaebuse esitamise õiguse puhul võib olla tegemist eriregulatsiooniga võrreldes KorS § 4 lg-s 2 sätestatud üldise subsidiaarsuspõhimõttega. IKÜM-ist tulenevad õigused on muutunud avaliku korra osaks, kuna vastustajale on antud pädevus- ning volitusnorm nimetatud eraõigusnormide ellu rakendamiseks. 7) Kuna AKI poolt lisatud viite puhul aastaraamatule on tegemist AKI enda ümberkirjutusega lahendist, mis pole kättesaadav, on kaebajatel ka võimatu tutvuda asja tehioludega täies ulatuses. Õiguslik olukord isikuandmete kaitse direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtmisel kasutatavate siseriiklike õigusaktide ning Euroopa Liidu otsekohalduva määruse rakendamisel on erinev. Viidatud lahend on tehtud enne IKÜM-i jõustumist. Kui KorS-i konkreetsed sätted 3(7)
3-20-375 ei võimalda andmesubjektidel teostada IKÜM-ist tulenevaid õigusi, pöördudes tulemuslikult siseriikliku järelevalveasutuse poole, tuleb AKI-l kohaldada IKÜM artiklist 57 lg 1 tulenevaid pädevusi ning jätta KorS § 4 lg 2 kohaldamata. 8) AS Q rikub jätkuvalt kaebaja I õigusi ja on asunud ära kasutama kaebaja I isiklikke andmeid, et esitada 12.03.2020 Harju Maakohtule pangakontode Euroopa arestimismääruse taotluse kaebaja I arvelduskontode arestimiseks Belgias ja Prantsusmaal.
11.AKI leiab, et kaebus tuleb rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel. 1) AKI ei pea iga pöördumise peale järelevalvemenetlust algatama. AKI jääb vaideotsuses toodud selgituste juurde ega korda neid täismahus üle. 2) Sekkumistaotlus ei ole mitte taotlus haldusakti andmiseks, vaid taotlus menetluse algatamiseks, mille osas on haldusorganil avar kaalutlusruum. Sellise taotluse alusel menetluse algatamata jätmise kohta tehtav teade on haldusorgani toiming. Andmesubjektil puudub järelevalvemenetluses õigus nõuda järelevalveasutuselt konkreetse järelevalvemeetme rakendamist. Iga järelevalvemenetluse algatamine ei tähenda, et menetluses tehakse ettekirjutus isikuandmete töötleja suhtes. 3) AKI-l on õigus ja kohustus kohaldada KorS-i. Enne IKÜM-i jõustumist on Tallinna Halduskohus haldusasjas nr 3-16-1962 selgitanud, et AKI-l on võimalik eraõiguslike isikute vahelisi vaidlusi lahendada ainult siis, kui on täidetud KorS § 4 lg 2 tingimused. Seega ei ole võimalik jõuda järelduseni, et IKÜM-i kehtivuse ajal pole AKI-l võimalik KorS-i meetmeid kasutada. Kui kohus peaks leidma, et AKI-l ei ole võimalik KorS-i kohaldada, siis peaks kohus põhjendama, mil määral KorS AKI-le kohaldub. Eesti kontekstis tulebki riikliku järelevalve raamistik KorS-st, mille kohaldamine on seotud KorS § 4 lg 2 nõuete täitmisega. 4) Lisaks AKI-le on võimalik andmesubjektil oma õigusi kaitsta ka kohtus. IKÜM art 77 ja 79 on alternatiivid ning ei tähenda, et alati peab andmesubjekt pöörduma AKI-sse oma õiguste kaitseks. 5) Kaebajate ja AS Q vahel on ka mitmeid muid vaidlusi, mis ei ole seotud andmekaitseliste rikkumistega ja nende vaidluste lahendamine kuulub tsiviilkohtu pädevusse. Menetlusökonoomika seisukohast oleks kaebajatel otstarbekam kõik vaidlused lahendada tsiviilkohtumenetluses. Kui AKI alustaks AS Q suhtes järelevalvemenetluse, ei ole välistatud oht, et menetlusega võidakse sekkuda ka kohtumenetlusse. 6) Isegi kui AKI alustaks AS Q suhtes menetlust, siis ei pruugi see olla efektiivsem kui kohtumenetlus, kuna potentsiaalset ettekirjutust oleks võimalik halduskohtumenetluses vaidlustada. 7) Kaebuses on viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 08.07.2019 määruse nr 3-19-579 p-le 15, milles ringkonnakohus andis halduskohtule suunise, et halduskohus peab analüüsima, kas IKS § 28 lg 1 ja IKÜM art 77 lg 1 on eriregulatsioonid KorS § 4 lõike 2 suhtes. Halduskohus seda oma 22.11.2019 otsuses nr 3-19-579 ei teinud, mistõttu ei ole kohane käesoleval hetkel viidata selle haldusasja kohtuotsusele. Viited kohtuasjas nr 3-19-579 tehtud kohtulahenditele ei ole asjakohased, kuna nimetatud kohtuasi ei ole võrreldav käesoleva asjaga, sest selles ei vaieldud, kas andmesubjekt peaks AKI asemel oma õigusi kohtus kaitsma.
KOHTU PÕHJENDUSED
12.Kaebajad pöördusid AKI poole, et AKI teeks järelevalvemenetluses AS-ile Q ettekirjutuse kaebajate isikuandmetele ja vastavatele andmekandjatele juurdepääsu võimaldamise tagamiseks ja seejärel kustutamiseks ning kaebajate kontode AS Q infosüsteemis sulgemiseks ja kustutamiseks. IKÜM art 77 lg 1 alusel on andmesubjektil järelevalveasutusele kaebuse esitamise õigus (vt ka IKÜM-i põhjendus 141). IKÜM art 51 lg 1 kohaseks järelevalveasutuseks on Eestis IKS § 51 lg 1 järgi AKI. Tuginedes KorS § 4 lg-le 2 jättis AKI 19.11.2019 kaebajate kaebuse alusel teadetega nr 2.1–1/19/3976 menetluse algatamata. KorS § 4 lg 2 kohaselt on 4(7)
3-20-375 eraõiguse normide järgimine ja isiku subjektiivsete õiguste ning õigushüvede kaitstus avaliku korra osa niivõrd, kuivõrd kohtulikku õiguskaitset ei ole võimalik õigel ajal saada ja ilma korrakaitseorgani sekkumiseta ei ole õiguse realiseerimine võimalik või on oluliselt raskendatud ning kui ohu tõrjumine on avalikes huvides. Kaebajate hinnangul ei oleks AKI tohtinud kaebuse lahendamisel KorS § 4 lg-le 2 tugineda, kuivõrd kaebajad esitasid kaebuse IKÜM-i alusel. AKI on selgitanud, et AKI pidi kaebajate kaebuse lahendamisel lähtuma KorS § 4 lg-st 2, kuna Eesti kontekstis tulebki riikliku järelevalve raamistik KorS-st, mille kohaldamine on seotud KorS § 4 lg 2 nõuete täitmisega.
13.Kuna kaebajad ei ole taotlenud kaebuses AKI 19.11.2019 teadete nr 2.1-1/19/3976 tühistamist, on asjakohatud kaebajate etteheited, et AKI oleks saanud 19.11.2019 teated vaidemenetluses tühistada.
14.Kohus nõustub AKI-ga, et kaebajate kaebuse lahendamisel pidi AKI KorS § 4 lg-t 2 kohaldama. Kohus märgib, et asjaolu, et Tallinna Ringkonnakohus on suunanud asjas nr 3-19-579 halduskohut käsitlema teemat, kas IKÜM art 77 lg 1 alusel kaebuse esitamise õigus võib olla eriregulatsioon võrreldes KorS § 4 lg 2, ei tähenda, et ringkonnakohus oleks jõudnud järelduseni, et tegemist ongi eriregulatsiooniga. IKÜM art 77 lg 1 alusel kaebuse esitamise õiguse puhul ei ole võrreldes KorS § 4 lg-s 2 sätestatud üldise subsidiaarsuspõhimõttega tegemist eriregulatsiooniga. Kuivõrd IKÜM ei sätesta järelevalveasutusele esitatud kaebuste menetluskorda, tuleb selles osas lähtuda riigisisesest õigusest. Eesti õiguses tulenevad vastavad normid haldusmenetluse seadusest ja KorS-ist. Seega tuli AKI-l muuhulgas lähtuda ka KorS § 4 lg-st 2. Samas selgitab kohus, et AKI pidi eelnimetatud sätte kohaldamisel tõlgendama seda kooskõlas IKÜM-iga, et tagada IKÜM-i eesmärgipärane õiguslik mõju andmesubjektile. Kohtu hinnangul on AKI oma kaalutlustes lähtunud vaid enne IKÜM-i kehtima hakkamist kujundatud praktikast ega pole IKÜM-ist kaebajatele tulenevate õigustega arvestanud, kuivõrd leiab seda pikemalt põhjendamata, et varasem tõlgendus on IKÜM-iga kooskõlas. Kohus sellise käsitlusega ei nõustu, kuna pärast IKÜM-i kehtima hakkamist on andmesubjekti kasutuses olevate õiguskaitsevahendite osas õiguslik olukord muutunud, sest IKÜM tagab andmesubjekti isikuandmetele varasemast laialdasema kaitse.
15.Kuigi IKÜM art 77 lg 1 annab igale andmesubjektile õiguse esitada kaebus järelevalveasutusele, kui andmesubjekt on seisukohal, et teda puudutavate isikuandmete töötlemine rikub IKÜM-i, ei ole see õigus piiramatu. IKÜM art 57 lg 4 kohaselt võib järelevalveasutus keelduda taotlust menetlemast, kui taotlused on selgelt põhjendamatud või ülemäärased, eelkõige oma korduva iseloomu tõttu. Järelevalveasutus on kohustatud tõendama taotluse selgelt põhjendamatut või ülemäärast iseloomu. Seega saaks AKI keelduda taotluse menetlemisest KorS § 4 lg 2 alusel, kui taotlus on KorS § 4 lg 2 eelduste täitmata jätmise tõttu samaaegselt selgelt põhjendamatu või ülemäärane IKÜM art 57 lg 4 mõttes. AKI ei ole ei 19.11.2019 teadetes, vaideotsuses ega ka kohtumenetluses selliseid põhjendusi esitanud.
16.HKMS § 158 lg 3 kohaselt kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel tehtud toimingu õiguspärasust hinnates ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Kuivõrd järelevalvemenetluse algatamine on AKI kaalutlusotsus, ei tee kohus siinkohal AKI eest lõplikku järeldust, kas kaebajate taotlust saab pidada selgelt põhjendamatuks või ülemääraseks või tuleb AKI-l seda menetleda. Samas leiab kohus, et AKI ei ole teinud menetluse algatamata jätmise otsustust kaalutlusvigadeta, kuna pole IKÜM-ist tulenevaid nõudeid otsuse tegemisel arvestanud.
17.Kuigi kohus ei saa otsustada, kas kaebajate kaebust tulnuks menetleda, peab kohus menetlusosaliste väidetest tulenevalt vajalikuks anda mõned selgitused. IKÜM art-dest 77 ja 79 saab järeldada, et IKÜM-ist tulenevate õiguste kaitsmine kohtus ei piira andmesubjekti õigust 5(7)
3-20-375 järelevalveasutusele kaebuse esitamiseks. Niisiis on lubatud ka paralleelsed menetlused. Ehkki õige on AKI väide, et andmesubjekt ei pea IKÜM-ist tulenevate õiguste kaitseks alati AKI poole pöörduma, vaid võib pöörduda ka kohtusse, ei tähenda see, et andmesubjekt peab võimalusel tingimata kohtusse pöörduma. KorS § 4 lg-t 2 ei saa tõlgendada nii, et kui isik saab tsiviilkohtusse pöörduda, siis on AKI-l igal juhul õigus kaebuse menetlemisest keelduda. IKÜM-i eesmärgiks on tagada andmesubjektile lai kaitse ning tulenevalt IKÜM art 57 lg-test 2 ja 3 peab isikul olema võimalik järelevalveasutuse poole pöördudes keerukusteta ja tasuta oma õigusi kaitsta. Niisiis peaks AKI-poolne menetluse läbiviimisest keeldumine olema siiski erandlik ega saa automaatselt tuleneda asjaolust, et isikul on võimalik oma õigusi kohtumenetluses kaitsta.
18.Kohus nõustub, et kaebajate ja AS Q vaheline vaidlus hõlmab lisaks kaebajate isikuandmete kaitsele ka asjaolusid, mille osas ei ole AKI pädev otsustusi tegema ning selle vaidluse tervikuna lahendamiseks oleks sobilikum tsiviilkohtumenetlus. See aga ei tähenda, et AKI saaks vaid menetlusökonoomia tõttu keelduda kaebust menetlemast. Kaebajad ei ole AKI-lt taotlenud kõigi kaebajate ja AS Q vahel olevate õigussuhete osas seisukohtade võtmist. AKI ei ole eitanud, et teatud ulatuses on kaebajate ja AS Q vaidluse lahendamine AKI pädevuses. Olukorras, kus kaebus ei ole selgelt põhjendamatu ega ülemäärane, on AKI-l kohustus seda menetleda. Andmekaitse järelevalveasutuse kohustus kaebust menetleda tuleneb IKÜM art 57 lg 1 p-st f, mille kohaselt uurib järelevalveasutus asjakohasel määral kaebuste sisu ning teavitab kaebuse esitajat mõistliku aja jooksul uurimise käigust ja tulemusest, eelkõige juhul, kui on vajalik põhjalikum uurimine või kooskõlastamine teise järelevalveasutusega. Sarnaselt sätestab ka IKÜM art 77 lg 2, et järelevalveasutus peab teavitama kaebuse esitajat kaebuse menetlemise käigust ning selle tulemusest, sealhulgas õiguskaitsevahendite kasutamise võimalustest. Kohus märgib, et kaebuse menetlemine ei tähenda, et AKI peaks lõpuks kindlasti jõudma ettekirjutuse tegemiseni. Kuid kui AKI peab IKÜM-i alusel esitatud kaebust menetlema, on AKI-l ka vähemalt kohustus kaaluda vajalikke meetmeid rikkumise kõrvaldamiseks.
19.Kuigi AKI-l on õigus, et nende ettekirjutusi saab kohtus vaidlustada, ei tähenda see seda, et kaebuse esitamine AKI-le järelevalve menetluse algatamiseks ei oleks andmesubjekti jaoks tõhus viis enda õiguste kaitseks, kui sellise menetluse tulemusel teeks AKI ettekirjutuse, millega kohustab isikut andmesubjekti õiguste rikkumist lõpetama. Ka vaidlustatud ettekirjutus on kehtiv ning kaitseks seega efektiivselt andmesubjekti õigusi.
20.AKI on seisukohal, et kaebajate 04.11.2019 kaebuse menetlemine pole avalikes huvides KorS § 4 lg 2 mõttes, kuna kaebus on esitatud ainult kahe AS Q endise juhatuse liikme poolt ning pole põhjust arvata, et kõikide ettevõtte töötajate IKÜM-ist tulenevaid õigusi rikutakse. Kohus märgib, et AKI endine peadirektor Viljar Peep on Juridica artiklis (V. Peep. Andmekaitseõigusest andmekaitseasutuse pilguga. – Juridica II/2018, lk 122) selgitanud, et tulenevalt AKI väljakujunenud praktikast on konfliktid töötaja ja tööandja vahel reeglina AKI eraõiguslikesse vaidlustesse sekkumise künnisest kõrgemal. Kohtu hinnangul on juhatuse liikmete ja ettevõtte vahelised suhted isikuandmete kaitse seisukohast töötaja ja tööandja suhetega võrdsustatavad. Seega ei piisa kohtu hinnangul kaebuse menetlusse mittevõtmisel avaliku huvi kriteeriumile tuginemiseks vaid AKI põhjendusest, et kaebajate kaebus ei puuduta määratlemata arvu isikute subjektiivseid õigusi. AKI peaks põhjendama seda, miks käesolev juhtum vaatamata väljakujunenud praktikale sekkumiskünnist ei ületa või andma selgitusi praktika muutmise kohta ning kuidas sellest tuleneval on tegemist selgelt põhjendamatu või ülemäärase kaebusega IKÜM art 57 lg 4 mõttes.
21.Kokkuvõtvalt leiab kohus, et AKI on kaebajate 04.11.2019 kaebuse alusel menetluse algatamisest keeldumisel 19.11.2019 teadetega nr 2.1-1/19/3976 teinud kaalutlusvea. Kuivõrd AKI kaalutlusviga kaebajate kaebuse menetlemisest keeldumisel ei saa pidada ebaoluliseks,
6(7)
3-20-375 rahuldab kohus kaebajate kaebuse ja tühistab AKI 29.01.2020 vaideotsuse nr 2.1.-3/19/4585 ning kohustab AKI-t kaebajate kaebuse läbivaatamist uuesti otsustama.
22.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab kaebuse, tuleb kaebajate põhjendatud ja vajalikud menetluskulud vastustajalt välja mõista (HKMS § 109 lg 6).
23.Kaebajad esitasid 26.05.2020 taotluse menetluskulude väljamõistmiseks summas 4959 eurot. Sellest on õigusteenuse osutamise kulu 24,5 tunni eest 4929 eurot (käibemaksuga) ning kaebuselt tasutud riigilõiv 30 eurot. Vastustaja hinnangul oleks menetluses osalemiseks kulunud põhjendatud ajakulu 3 tundi 40 minutit ning põhjendatud õigusteenuse tunnihind 165 eurot tunnis käibemaksuta, kuna kaebajad on eraisikud ega saa käibemaksu tagasi.
24.Arvestades haldusasja mahtu ja keerukust, nõustub kohus AKI-ga, et menetlusdokumentidega tutvumiseks ning nende koostamiseks kulunud aeg on ülepaisutatud ning et põhjendamatu on ajakulu menetluskulude nimekirja koostamisele. Samas ei pea kohus põhjendatuks menetluskulude väljamõistmist ka vaid 3 tunni 40 minuti ulatuses. Kohtu hinnangul on põhjendatud ja vajalikud menetluskulud õigusteenuse osutamise kulu 15 tunni eest ning tasutud riigilõiv 30 eurot.
25.Kaebajatele esitatud õigusteenuse arvete alusel on nad kohustatud käibemaksu tasuma. Kohus peab põhjendatuks õigusteenuse osutamise tunnihinda 165 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Seega on kaebajate põhjendatud menetluskuludeks õigusteenuse osutamise kulu 15 tunni eest 2970 eurot (käibemaksuga) ning kaebuselt tasutud riigilõiv 30 eurot. Niisiis tuleb AKI-l kaebajatele hüvitada menetluskulud kokku summas 3000 eurot. Ülejäänud osas jäävad kaebajate menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.