Dokumendid, mis nimetavad selles lahendis osalenud ettevõtteid.
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Määruse tegemise aeg ja koht
4. juuni 2020, Tallinn
Haldusasja number
3-19-2449
Haldusasi
XX kaebus Kehtna Vallavolikogu 19. detsembri 2018. a otsuse nr 74 ja 20. novembri 2019. a otsuse nr 131 tühistamiseks, Kehtna vallas Linnaaluste külas asuva Keava vana sigala (ehitisregistri kood 120689145) osas toimunud ehitise peremehetuks tunnistamise ja hõivamise menetluse õigusvastasuse tuvastamiseks ning Kehtna valla kohustamiseks uuendada ehitise teenindamiseks vajaliku maa erastamise menetlus
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 31. märtsi 2020. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja Kalle Oja Vastustaja – Kehtna vald, esindaja adv Piret Schasmin
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Võtta menetlusse XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 31. märtsi 2020. a määruse peale haldusasjas nr 3-19-2449.
Jätta läbi vaatamata XX taotlus võtta haldusasja nr 3-19-2449 materjalide juurde määruskaebusele lisatud Keava vana sigala (ehitisregistri kood 120689145) ehitisregistri andmestiku väljavõte 26.08.2016 seisuga.
Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 31. märtsi 2020. a määruse haldusasjas nr 3-19-2449 resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
Tagastada XX määruskaebuselt haldusasjas nr 3-19-2449 tasutud riigilõiv 15 (viisteist) eurot ja kanda see OÜ Mandatum Õigusbüroo (registrikood 11780277) arveldusarvele nr EE771010220252545222 AS-s SEB Pank.
3-19-2449
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).
3-19-2449 ja hõivamise menetlus puudutas DD õigusi, siis oli vallal kohustus ta menetlusse kaasata, kuid ei ole seda pahatahtlikult teinud. On arusaamatu, miks algatati ehitise peremehetuks tunnistamise ja hõivamise menetlus ajal, kui ehitise juurde maa erastamise küsimus oli lahendamata. Ehitist ei ole hüljatud ja DD on kasutanud seda laoruumina. XX-le tuleb anda võimalus erastada ehitise teenindamiseks vajalik maa, et ta saaks täita eellepingust tulenevad kohustused.
3(10)
3-19-2449 ole Keava vana sigala omanik alates 09.10.2018, vaid ehitis kuulub Kehtna vallale. Sellises olukorras puudub ka võimalus ja alus erastamismenetluse uuendamiseks.
4(10)
3-19-2449
5(10)
3-19-2449 omandiõigusest Keava vana sigala ehitamiseks kasutatud materjalile lahendatakse tsiviilasjas nr 2-19-16923. Kaebajale on juba 06.02.2020 määruses selgitatud, et tuvastamisnõude menetlemine ei ole lubatav, sest Kehtna Vallavolikogu 19.12.2018 otsuse nr 74 õigusvastasuse tuvastamine ei kõrvaldaks selle kehtivust. HKMS § 45 lg 2 kohaselt ei anna ka hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Kaebus tuleb HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastada ka Kehtna Vallavolikogu 20.11.2019 otsuse nr 131 tühistamise nõude osas. Tallinna Ringkonnakohus on 18.02.2020 määruses (p 16) selgitanud, et nõue nimetatud otsuse tühistamiseks oleks HKMS § 121 lg 2 p 2 kohaselt perspektiivitu, sest vaidemenetluses ei ole vaide esitaja õigusi rikutud vaide esemest sõltumata. Ringkonnakohtu seiskohad DD osas kehtivad ka XX suhtes. Kaebus oleks perspektiivitu ka siis, kui kaebaja 23.09.2019 avaldust käsitada taotlusena menetluse uuendamiseks ja 19.12.2018 otsuse nr 74 kehtetuks tunnistamiseks, sest eelnevalt on tuvastatud, et selle otsuse kehtetuks tunnistamise tagajärjel ei taastuks kaebaja õigus Keava vana sigala juurde maa ostueesõigusega erastamiseks.
3-19-2449 halvale seisukorrale või selle kasutusest välja langemisele 18 aastat pärast erastamisavalduse esitamist. Sellele oleks saanud tugineda vaid mõistliku aja jooksul pärast erastamisavalduse esitamist. Halduskohus asus iseseisvalt vastustaja kaitsele ega andnud kaebajale võimalust ehitise seisukorda tõendada. Kaebaja on temalt pettusega saadud 25.09.2018 tahteavalduse 23.09.2019 avaldusega tühistanud ja selle üle toimub vaidlus maakohtus. Ebaõige on ka halduskohtu seisukoht, et erastamismenetluses on kohustused üksnes erastamise subjektil ning erastamise korraldaja tegevus ei oma tähtsust. Kui ehitise seisukord on muutunud erastamise korraldaja süül, kuulub ehitise teenindamiseks vajalik maa erastamisele. MaaRS § 6 lg-d 3 ja 31 ei reguleeri maa erastamist, vaid tagastamist, mistõttu ei oma need erastamise võimalikkuse osas tähtsust. Arusaamatu on ka lähtumine MaaRS § 6 lg 31 redaktsioonist, mis kehtis 22.03.1999–13.07.2017, sest erastamisavaldus on esitatud 27.12.1997. Lähtuda tuleb menetluse alguses kehtinud õigusest. Halduskohus leidis põhjendamatult, et koos ehitise kordategemiseks antud tähtaja möödumisega kaotas kaebaja automaatselt õiguse maa erastamiseks, sest erastamisõigus sai kaduda üksnes erastamismenetluse lõpetamisega.
3-19-2449 omandiõigust. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et halduskohus ei ole kaebust tagastanud mitte HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu, vaid HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel kaebuse eesmärgi saavutamatuse tõttu. Halduskohus ei ole XX esitatud tühistamis- ja kohustamisnõuete puhul kahelnud kaebeõiguse olemasolus (s.o erinevalt DD-st – vt ka Tallinna Halduskohtu 23.01.2020 määruse p 9).
3-19-2449 sest 14.07.2017 jõustunud MaaRS § 6 lg 31 ei võimaldaks vastustajal määrata kaebajale uut tähtaega ehitise kordategemiseks, vaid üksnes selle lammutamiseks (vt Riigikohtu 13.12.2018 otsus nr 3-15-2561, p 10; 26.06.2018 otsus nr 3-16-579, p 9). Vaidlust ei ole ka selles, et Keava vana sigala on praeguseks lammutatud, mistõttu ei oleks selle kordategemine enam ühelgi juhul võimalik (vt ka Riigikohtu 26.06.2018 otsus nr 3-16-579, p 15). Kaebaja väide, et vastustaja saanuks ehitise halvale seisukorrale kui selle juurde ostueesõigusega maa erastamist välistavale asjaolule tugineda üksnes mõistliku aja jooksul pärast erastamisavalduse esitamist, ei põhine seadusel. Vastupidi, kuni 13.07.2017 kehtinud MaaRS § 6 lg-st 31 tulenevalt pidi lagunenud ja kasutusest välja langenud ehitis olema sihtotstarbeliselt kasutatavaks muudetud (s.o vajalikul määral korda tehtud) hiljemalt selle juurde maa ostueesõigusega erastamise ajaks. Kui ehitis ei ole kasutuskõlblik või see on kasutusest välja langenud, siis ei oleks üldse asjakohane ka selle teenindamiseks (teoreetiliselt) vajaliku maa ostueesõigusega erastamine. Ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamine saab olla põhjendatud vaid siis ja sellises ulatuses, kui ehitise teenindamiseks on maad reaalselt tarvis. Kui kaebaja leiab, et maa erastamise menetluse lõpule viimine on vastustaja süül viibinud ja sellega on temale tekitatud kahju, on tal võimalik esitada vastustajale kahju hüvitamise taotlus või hüvitamiskaebus halduskohtule.
3-19-2449 teised sarnased EIK lahendid puudutavad olukorda, kus konventsiooni rikkumise tuvastamine loetakse piisavaks hüvitiseks rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest ja jäetakse rahaline hüvitis välja mõistmata. Seega seondub nimetatud otsustus hüvitamiskaebuse lahendamisega, mida kaebaja ei ole praeguses asjas esitanud (vt ka HKMS § 41 lg 5; Riigikohtu 27.06.2017 otsus nr 3-3-1-9-17, p 13; 20.10.2011 määrus nr 3-3-1-43-11, p 18). Halduskohtu määruse põhjendusi tuleb siiski muuta osas, milles halduskohus tagastas ka tuvastamisnõude HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel, sest kuna tuvastamiskaebuse esitamiseks ei ole täidetud HKMS § 45 lg-s 2 toodud tingimused, siis tulnuks kaebus selle nõude osas tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu.
(allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.