XX kaebus Kehtna Vallavolikogu 20.11.2019 otsuse nr 131 tühistamiseks, Rapla maakonnas, Kehtna vallas, Linnaaluste külas asuva ehitise nimega Keava vana sigala (ehitisregistri koodiga 120689145) osas läbi viidud ehitise peremehetuks tunnistamise ja hõivamise menetluse õigusvastasuse tuvastamiseks, Kehtna Vallavolikogu 19.12.2018 otsuse nr 74 tühistamiseks ja Kehtna valla kohustamiseks uuendama ehitise juurde teenindamiseks vajaliku maa erastamismenetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja Kalle Oja
Menetlustoiming
Kaebuse tagastamine
RESOLUTSIOON
Tagastada XX kaebus kogu ulatuses. Edasikaebamise kord Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul arvates käesoleva määruse kättetoimetamisest.
ASJAOLUD
1.Kehtna Vallavalitsuse 01.10.2018 korralduse nr 262 alusel algatati ehitise peremehetuks tunnistamise ja hõivamise menetlus Kehtna vallas Linnaaluste külas asuva Keava vana sigala (ehitisregistri kood 120689145) osas, mille viimane teadaolev omanik XX oli vallale 25.09.2018 kirjalikult väljendanud oma tahet loobuda temale kuuluvast Keava sigalast kui vallasvarast. Kehtna Vallavalitsus avaldas teate ehitise peremehetuks tunnistamise ja hõivamise menetluse algatamise kohta elektroonilises väljaandes Ametlikud Teadaanded 01.10.2018 ja ajalehes Raplamaa Sõnumid 10.10.2018.
Kehtna Vallavolikogu tegi 19.12.2018 otsuse nr 74 „Ehitise peremehetuks tunnistamine ja hõivamine“, millega tunnistati peremehetuks Rapla maakonnas Kehtna vallas Linnaaluste külas asuv Keava vana sigala. Otsust oli võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul teatavakstegemisest.
3.YY esitas 10.05.2019 Kehtna Vallavolikogule taotluse seoses Kehtna valla poolt tema eksitamisega ning menetlusse mittekaasamisega ja taotles ehitise peremehetuks tunnistamisele ja hõivamisele vastuväidete esitamise ja menetluses tehtud otsuste vaidlustamise tähtaegade ennistamist. Samuti taotles YY menetluse õigusvastaseks tunnistamist, otsuse nr 74 kehtetuks tunnistamist ja sigala seisukorra muutmisele, sh lammutamisele suunatud tegevuste lõpetamist.
4.XX esitas 23.09.2019 Kehtna Vallavalitsusele oma 25.09.2018 tahteavalduse tühistamise avalduse ja taotluse Kehtna Vallavolikogu 19.12.2018 otsuse nr 74 kehtetuks tunnistamiseks ning Keava vana sigala omandi tagastamiseks ja asjakohase omanikukande muutmiseks ehitisregistris.
5.Kehtna Vallavolikogu tegi 20.11.2019 otsuse nr 131, millega jättis XX 25.09.2018 Kehtna Vallavalitsusele esitatud tahteavalduse tühistamata (p 1), YY ja XX poolt 10.05.2019 avalduses taotletud vaidlustamise tähtajad ennistamata ja tagastas vaide esitajale (p 2) ning jättis YY ja XX poolt 10.05.2019 avalduses taotletud Rapla maakonnas, Kehtna vallas, Linnaaluste tee külas asuva ehitise nimega Keava vana sigala teenindamiseks vajaliku maa erastamismenetluse uuendamata (p 3).
6.XX ja YY esitasid 30.12.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Kehtna Vallavolikogu 20.11.2019 otsuse nr 131 tühistamiseks, Rapla maakonnas, Kehtna vallas, Linnaaluste külas asuva ehitise nimega Keava vana sigala (ehitisregistri koodiga 120689145) osas läbi viidud ehitise peremehetuks tunnistamise ja hõivamise menetluse õigusvastasuse tuvastamiseks, Kehtna Vallavolikogu 19.12.2018 otsuse nr 74 tühistamiseks ja Kehtna valla kohustamiseks uuendama ehitise juurde teenindamiseks vajaliku maa erastamise menetlus.
7.23.01.2020 kohtumäärusega tagastas kohus YY kaebuse ning jättis XX (kaebaja) kaebuse käiguta. Kaebajal tuli kaebuses esinevad puudused kõrvaldada 10 päeva jooksul arvates määruse saamisest.
8.Kaebaja esitas 03.02.2020 selgitused seoses halduskohtu 23.01.2020 kohtumäärusega. Kaebaja märkis esmalt, et jääb kõigi kaebuses esitatud nõuete juurde. Kaebaja märgib, et tuvastamiskaebus on kohane, kuna õigusvastasus on 19.12.2018 otsuse nr 74 tühistamise aluseks. Kaebajal on põhjendatud huvi otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks olukorras, kus kohus peaks leidma, et vallavolikogu 19.12.2018 otsuse nr 74 tühistamine ei ole võimalik tähtaja ületamise tõttu või kui kohus leiab, et kaebajal puudub alus või õigus nõuda menetluse uuendamist. Samuti on tuvastamisnõue oluline, et nõuda vallavalitsuselt hiljem kahju hüvitamist. Kaebaja leiab ka, et kohus on ebaõigesti mõistnud tema 23.09.2019 taotlust ning YY 10.05.2019 taotlus ei olnud esitatud vaidena, vaid haldusmenetluse uuendamise nõudena koos haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 ja 65 alusel menetluse tulemiks olnud vallavolikogu otsuse nr 74 kehtetuks tunnistamise nõudena. Seejuures tuleb YY 10.05.2019 taotlust lugeda esitatuks nii kaebaja kui ka YY nimel. Kaebaja märgib, et ehitis on praeguseks lammutatud, kuid ehitise füüsiline säilimine ei ole maa ostueesõigusega erastamise seisukohalt oluline.
9.Kohus jättis 06.02.2020 kohtumäärusega kaebuse veelkord käiguta ning palus kaebajal selgitada, millisele menetluse uuendamise alusele kaebaja 23.09.2019 taotluses tugines; kuidas YY 10.05.2019 avaldus kaebajaga seondub; teatada, kas kaebaja jääb tuvastamisnõude juurde.
10.Kaebaja esitas 17.02.2020 menetlusdokumendi, milles teatas, et jääb kõigi menetluses esitatud nõuete juurde. Samuti teatas, et YY 10.05.2019 avaldus on esitatud kaebaja esindajana või kui avaldust ei ole selliselt võimalik mõista, siis on kaebaja oma 23.09.2019 avalduses vallale avaldanud selget tahet ühineda YY avaldusega. Kohtu väitega, mille kohaselt ei ole võimalik Keava vana sigala juurde maa erastamise menetlust läbi viia, kaebaja ei nõustu.
KOHTU PÕHJENDUSED
11.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus muuhulgas, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks ega käiguta jätmiseks. HKMS § 121 lg 2 punkti 2 kohaselt võib kohus kaebuse selle esitajale tagastada, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki.
12.Tulenevalt kaebusest leiab kaebaja, et ta on Keava vana sigala ehitise omanik ning selle peremehetuks tunnistamine Kehtna Vallavolikogu 19.12.2018 otsusega nr 74 ja selle otsuse tühistamata jätmine Kehtna Vallavolikogu 20.11.2019 otsusega nr 131 rikuvad kaebaja omandiõigust vaidlusalusele ehitisele. Kaebaja tegelikuks eesmärgiks on saada läbi maa 2(5)
ostueesõigusega erastamise menetluse viidatud ehitise omanikuks ning võõrandada läbi ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamise menetluse omandatud ja kinnistatud maatükk YY 17.08.2015 sõlmitud lepingu täitmiseks. Kaebaja ei väida, et ta sooviks saada Keava vana sigala püstitamisel kasutatud ehitusmaterjali omanikuks ning kaebaja poolt vaidlustatud otsustused rikuvad kaebaja omandiõigust ehitusmaterjalile. Seega tuleb kaebuse perspektiivikuse hindamisel tuvastada, kas kaebaja poolt vaidlustatud otsustuste õigusvastasuse või tühistamise tulemusel omandaks kaebaja sellise ehitise, mille juurde tal tekiks maa ostueesõigusega erastamise õigus. Vastava olukorra saavutamisele on otseselt suunatud kaebaja nõue kohustada Kehtna valda uuendama ehitise juurde teenindamiseks vajaliku maa erastamise menetlus. Kohus leiab, et sellise olukorra saavutamine ei ole võimalik ning kaebus on perspektiivitu ning kuulub HKMS § 121 lg 2 punkti 2 alusel kaebajale tagastamisele.
13.Kaebaja on esitanud kohtule 13.10.2015 korralduse nr 301, millega määrati kaebajale kuuluva, Kehtna vallas Linnaaluste külas asuva Keava vana sigala teenindamiseks vajalik maa suurusega 11 872 m2. Sama korralduse punktiga 2 määrati kaebajale Keava vana sigala kordategemiseks tähtaeg 01.11.2016. a. Viidatud haldusakt on kehtiv ning seda ei ole vaidlustatud. Kaebaja ei ole ka käesolevas menetluses vaielnud vastu asjaolule, et ehitis oli lagunenud nii 13.10.2015. aastal ning ka ajal, mil kaebaja andis 25.09.2018 tahteavalduse. Viidatud dokumendis on kaebaja selgitanud, et tal puudub tehnika ja rahalised vahendid amortiseerunud ehitise likvideerimiseks. Kaebaja on kaebuses seisukohal, et temalt ei saa nõuda ehitiste rekonstrueerimist või uuendamist olukorras, kus ta ei ole kindel ehitise aluse maa omandamises.
14.Maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise ajal, s.o 27.12.1997. a oli ehitise omanikul õigus maad ostueesõigusega erastada MaaRS § 22 lõike 1 alusel, kui talle kuulus ehitis, mis vastas sel ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse § 38 nõuetele. Nimetatud õigusnorm sätestas ehitiste ja rajatusite mõiste. Ehitiseks võis olla hoone või rajatis ning hooneks nimetati katuse, välispiirete ja siseruumiga ehitist, mis oli maapinnaga püsivalt ühendatud. 13.10.2015. a kehtis MaaRS § 6 lõike 31 redaktsioon, mis oli jõus 22.03.1999 kuni 13.07.2017. a. Sätte sõnastuse kohaselt ei anna see õigust maa erastamiseks lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustava ehitise juurde. Eelnimetatud ehitiste korda tegemiseks sai kohalik omavalitsus anda tähtaja, kusjuures ehitiste omanik omandas maa ostueesõigusega erastamise õiguse eeldusel, et ehitised on määratud tähtajaks korda tehtud. 14.07.2017 jõustunud MaaRS § 6 lg 31 ei näe enam ette võimalust anda tähtaega lagunenud ja kasutusest väljalangenud või maastikupilti tunduvalt kahjustavate ehitiste kordategemiseks. Viidatud sätte kohaselt tuleb omanikul sellised ehitised kohaliku omavalitsuse antud tähtajaks kõrvaldada, vastasel juhul muutuvad need maatüki oluliseks osaks. Seega saaks kohalik omavalitsus alates 14. juulist 2017 anda lagunenud ehitiste omanikule tähtaja vaid lagunenud ehitise kõrvaldamiseks. Ehitiste kordategemiseks vajaliku uue tähtaja andmiseks ei ole vastustajal enam õiguslikku alust. Riigikohus on oma 26. juuni 2018 lahendis nr 3-16-579 ühtlasi ka selgitatud, et MaaRS pole ühelgi hetkel võimaldanud ostueesõigusega erastada maad lagunenud või kasutusest välja langenud ehitiste juurde. Nõue, et ostueesõigusega erastamise õiguse saamiseks peavad maaüksusel paiknevad ehitised olema korras ja sihtotstarbeliselt kasutatavad, on kehtinud kogu reformi aja ning kaebajale pidi sõltumata linnavalitsuse (praegusel juhul vastustaja) tegevusest olema selge, et soodsatel tingimustel maa erastamiseks annavad õiguse vaid sihtotstarbeliselt kasutatavad ja korras hooned. Seadus nägi tähtaja andmise ette hea halduse põhimõttest lähtuvalt, et anda enne menetluse lõpetamist ja taotluse rahuldamata jätmist taotlejale veel viimane hoiatus, et kui ta ettenähtud tähtajaks hooneid ei korrasta, kaotab ta maa ostueesõigusega erastamise õiguse. Seega ei ole asjakohane kaebaja poolt praeguses menetluses esitatud väide, mille kohaselt ei pidanud kaebaja hoidma ehitisi korras olukorras, kus maa ostueesõigusega erastamise küsimus oli lahendamata. Kui kaebaja soovis erastada maad Keava vana sigala ehitise juurde, pidi ehitis olema korras. Asjaolu üle, et ehitis korras ei olnud, vaidlust ei ole. 3(5)
15.Eeltoodust nähtub, et kaebaja minetas maa ostueesõigusega erastamise õiguse juba 01.11.2016, st ajal, mil möödus kohaliku omavalitsuse poolt antud tähtaeg ehitise korda tegemiseks. Alates 14.07.2017 ei olnud enam võimalik ka anda kaebajale uut tähtaega ehitise korda tegemiseks, vaid tähtaja sai anda üksnes ehitiste kõrvaldamiseks. Seega ei loobunud kaebaja 25.09.2018 tahteavaldusega mitte ehitistest, mille juurde oli võimalik maad ostueesõigusega erastada, vaid maatükil olevast ehitusmaterjalist, mille osas kohalik omavalitsus sai anda kaebajale tähtaja üksnes maatükile jäänud materjali kõrvaldamiseks. Kaebaja minetas maa ostueesõigusega erastamise õiguse juba enne 25.09.2018 tahteavalduse andmist ning enne käesolevas menetluses vaidlustatud haldusaktide andmist, st enne ehitiste peremehetuks tunnistamise menetluse algust.
16.Eeltoodust tuleneb, et juhul, kui kohus peaks kohtumenetluses tühistama Kehtna Vallavolikogu 19.12.2018 otsuse nr 74, millega tunnistati peremehetuks Keava vana sigala, ei omanda kaebaja seeläbi õigust maa ostueesõigusega erastamiseks hoone juurde, kuivõrd alates 14.07.2017 kehtiv õigus seda ei võimalda. Kaebajal ei tekiks otsuse tühistamise läbi õiguslikku võimalust saada ehitise juurde kuuluva maa omanikuks, maatükk kinnistada ning võõrandada see YY 17.08.2015 sõlmitud lepingu täitmiseks YY. Lepingust tulenevalt ei ole kaebaja kohustatud võõrandama mitte ehitusmaterjali, vaid kinnisasja. Lepingu täitmine on võimatu. Oluline on ka asjaolu, et Keava vana sigala on praeguseks lammutatud, st maatükil ei ole enam isegi lagunenud ehitisi. Kaebaja on esitanud Harju Maakohtule hagiavalduse omandiõiguse tunnistamiseks Keava vanale sigalale (tsiviilasi nr 2-19-16923). Seega lahendatakse nimetatud vaidluses küsimus sellest, kas kaebajal on õigus Keava vana sigala ehitamiseks kasutatud materjalile.
17.Seega ei ole kaebuse eesmärgi saavutamine võimalik olukorras, kus kohus ka peaks tühistama Kehtna Vallavolikogu 19.12.2018 otsuse nr 74 ning tunnistama õigusvastaseks Keava vana sigala osas läbi viidud ehitise peremehetuks tunnistamise ja hõivamise menetluse. Kehtiva õiguse kohaselt ei ole kohalikul omavalitsusel enam võimalik määrata Keava vana sigala juurde teenindamiseks vajaliku maad ja seda kaebajale erastada. Seega on kaebus nimetatud nõuetes perspektiivitu ja tuleb kaebajale HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastada, kuna kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kohus märgib, et on juba oma 06.02.2020 määruses kaebajale selgitanud, et tuvastamisnõude menetlemine ei ole lubatav, kuivõrd kui kohus ka tuvastab 19.12.2018 otsuse nr 74 õigusvastasuse, jääks otsus kehtima. HKMS § 45 lg 2 kohaselt ei anna hilisem hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus kaebajale õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Kohus jääb selle seisukoha juurde.
18.Kaebus tuleb kaebajale HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastada ka nõudes tühistada Kehtna Vallavolikogu 20.11.2019 otsus nr 131, millega jäeti tühistamata kaebaja 25.09.2018 tahteavaldus ja ennistamata kaebaja ja YY 10.05.2019 avalduses taotletud ehitiste peremehetuks tunnistamisele ja hõivamisele vastuväite esitamise ja menetluses tehtud otsuste vaidlustamise tähtajad ning tagastati vaie ning jäeti uuendamata kaebaja ja YY taotlus Keava vana sigala teenindamiseks vajaliku maa erastamismenetluse uuendamiseks. Tallinna Ringkonnakohus on käesolevas asjas tehtud 18.02.2020 kohtumääruse punktis 16 selgitanud, et nõue nimetatud otsuse tühistamiseks oleks HKMS § 121 lg 2 p 2 kohaselt perspektiivitu, kuivõrd vaidemenetluses ei ole vaide esitanud isiku õigusi rikutud vaide esemest sõltumata. Viidatud seisukohad kohalduvad ka kaebaja puhul, kuivõrd kaebaja oli samuti 23.09.2019 taotluse esitanud isikuks. Olukord ei oleks teistsugune ka olukorras, kus kaebaja taotlust käsitleda taotlusena menetluse uuendamiseks ja vallavolikogu 19.12.2018 otsuse nr 74 kehtetuks tunnistamiseks. Kohus asus käesolevas menetluses seisukohale, et otsuse nr 74 kehtetuks tunnistamise tagajärjel ei taastu maa ostueesõigusega erastamise õigus Keava vana sigala juurde. Viidatud õiguse on kaebaja minetanud. Seega on kaebus Kehtna Vallavolikogu 20.11.2019 otsuse nr 131 tühistamiseks perspektiivitu ka olukorras, kus kaebaja 23.09.2019 taotlust tõlgendada menetluse uuendamise taotlusena.
19.Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus kogu ulatuses tagastada. 4(5)
20.Kaebaja on kaebuse esitamisel tasunud riigilõivu summas 15 eurot. HKMS § 104 lg 5 p 2 kohaselt ei kuulu tasutud riigilõiv tagastamisele, kui kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lõike 2 alusel. Seega riigilõiv kaebajale tagastamisele ei kuulu. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.