lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-18-989/47

Maksuõigus › Maksuotsused

HaldusasiJõustunudRiigikohtu halduskolleegium · 12.05.2020

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohtu halduskolleegium
Kohtuasja number
3-18-989/47
Asja liik
Haldusasi
Kategooria
Maksuõigus › Maksuotsused
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
12.05.2020
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2366
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
TuMS § 54 lg 2Ülemaailmse miinimummaksuga seotud kohustusedTuMS § 50 lg 2Tulumaks varjatud kasumieraldisteltMKS § 89 lg 1Deklaratsiooni parandamineHKMS § 107 lg 4Kautsjoni tasumine ja tagastamineHKMS § 108 lg 1Menetluskulude jaotusMKS § 50 lg 2Menetlustähtaja arvutamine, ennistamine ja pikendamineMKS § 82 lg 1Maksukohustuslase esitatud andmete tõenduslik jõudMKS § 98 lg 1Maksusumma määramise aegumistähtaeg

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
3-18-989/19Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja08.03.20193-18-989/30Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium23.08.2019

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (10)

lahend.ee
3-23-1781/17Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium24.10.20253-22-442/73Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium17.10.20253-23-1781/9Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja10.11.20233-23-568/11Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja31.05.20233-22-282/24Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja24.04.20233-22-442/58Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja24.04.2023

Lahendi tekst

Riigi Teataja

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised

Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine

3-18-989 12. mai 2020 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Nele Parrest AS E-Piim Tootmine kaebus Maksu- ja Tolliameti maksuotsuse tühistamiseks Kaebaja AS E-Piim Tootmine, esindaja vandeadvokaat Toomas Pikamäe Vastustaja Maksu- ja Tolliamet, esindajad Indrek Lind ja Andreas Aas Kaasatud haldusorgan Rahandusministeerium, esindaja Silvi Uljas Tallinna Ringkonnakohtu 23. augusti 2019. a otsus AS E-Piim Tootmine kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 23. augusti 2019. a otsus muutmata, muutes ringkonnakohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
2.Jätta kassatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3.Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.AS E-Piim Tootmine deklareeris 2018. a jaanuari tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsiooni (TSD) lisas 7 aastatel 2011–2012 tehtud omakapitali sissemaksena 14 160 728 eurot 15 senti.

Sarnased lahendid

Maksuõigus
  • 08.07.20263-26-1674/5Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 03.07.20263-26-1511/4Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 29.06.20263-26-698/19Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 26.06.20263-26-1809/3Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 22.06.20263-26-1633/6Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 19.06.20263-26-1809/2Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
TuMS § 61 lg 44Muud rakendussätted
3-21-2313/26
Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
28.10.2022
3-20-1474/13Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium22.12.2021
3-19-2131/12Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja25.05.2021
3-19-781/18Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium19.06.2020
2.Maksu- ja Tolliamet (MTA) eemaldas 19. aprilli 2018. a maksuotsusega nr 12.2-3/043456-3 AS E-Piim Tootmine 2018. a jaanuari TSD lisast 7 eelnimetatud omakapitali sissemakse. Maksuotsuse ja selle lahutamatuks lisaks oleva kontrollakti kohaselt ei olnud äriühingul õigust kajastada aastatel 2011–2012 tehtud omakapitali sissemakset 2018. a jaanuari TSD-s põhjusel, et omakapitali sissemakset jaanuaris 2018 ei toimunud. Kõik 31. detsembri 2014 seisuga tehtud omakapitali sissemaksed tuli deklareerida 2015. a jaanuari TSD-s. 2015. a jaanuari TSD andmeid oli võimalik parandada kuni 12. veebruarini 2018, kuid äriühing seda ei teinud, esitades 2018. a jaanuari TSD 13. veebruaril 2018.

3-18-989

3.AS E-Piim Tootmine esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 19. aprilli 2018. a maksuotsuse tühistamiseks. Kaebuse kohaselt ei tulene tulumaksuseadusest (TuMS), et kui maksukohustuslane ei deklareeri hiljemalt 2015. a jaanuari TSD parandamise tähtaja jooksul maksukohustust mõjutavaid asjaolusid 31. detsembri 2014 seisuga, kaotab ta edaspidi õiguse neid maksukohustust mõjutavaid asjaolusid kasutada või neist hiljem maksuhaldurit mõne muu TSD lisa 7 kaudu teavitada. Seaduseelnõu 683 SE seletuskirjas ei ole märgitud, et tähtajaks deklareerimata õigusi ei saa kasutada. Kui kaebaja omakapitali tehtud sissemaksed seisuga 31. detsember 2014 jäetakse maksuarvestuses arvesse võtmata, suureneb selle võrra kaebaja tulumaksukoormus, sest osanike või aktsionäride sisse makstud omakapitali tagastamine maksustatakse tulumaksuga. See on ebaproportsionaalne ja rikub Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-s 32 sätestatud omandi puutumatust. Asjaolu, et kaebaja esitas TSD alles 13. veebruaril 2018, ei takista TuMS § 54 lg 2 eesmärgi täitmist. Kaebaja mitterahalise sissemakse kohta on vastustajale kättesaadavad mh aktsionäride otsus, põhikiri, kandeavaldus, mitterahalise sissemakse hindamise akt ja audiitori arvamus. Informatsioon sissemaksete kohta on kajastatud kaebaja 2013.–2016. a majandusaasta aruannete bilanssides. Riik on pakkunud maksukohustuslasele õiguskindlust TuMS § 54 lg-s 2 sätestatud jooksva deklareerimise kaudu, ent see ei või kaasa tuua olukorda, kus õigeaegse deklareerimata jätmisega kaob õigus sissemakseid kasutada.
4.Tallinna Halduskohus jättis 8. märtsi 2019. a otsusega kaebuse rahuldamata. TuMS § 61 lg 44 sätestab selge kohustuse deklareerida konkreetses deklaratsioonis ja konkreetseks tähtajaks kõik maksukohustuse suurust mõjutavad asjaolud (sealhulgas omakapitali tehtud sissemaksed). Sarnaselt sätestab TuMS § 54 lg 2 kohustuse deklareerida pärast 1. jaanuari 2015 tehtud omakapitali sissemaksed järgmisel kalendrikuul esitatavas TSD-s. Normistiku eesmärgiks on kehtestada selged reeglid. Kui maksukohustuslane neid ei järgi, kaotab ta õiguse teha tähtajaks deklareerimata jäetud omakapitali sissemaksete arvel maksuvabasid väljamakseid. Seda kinnitab ka seaduseelnõu 683 SE seletuskiri. Kaebaja tõlgendus, mille kohaselt võiks vaatamata TuMS § 61 lg-s 44 sätestatud tähtajale deklareerida omakapitali sissemakseid ka hiljem, muudab sätte sisutühjaks. TuMS § 61 lg 44 sätestas kohustuse deklareerida 31. detsembri 2014 seisuga tehtud omakapitali sissemaksed 2015. a jaanuarikuu TSD-s, mille esitamise tähtaeg oli 10. veebruar 2015. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 89 lg 1 ja § 98 lg 1 järgi on deklaratsiooni parandamise aegumistähtaeg kolm aastat. Seega pidi maksumaksja deklareerima omakapitali sissemaksed hiljemalt 12. veebruaril 2018. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja esitas 2018 aasta jaanuarikuu deklaratsiooni ühepäevase hilinemisega, kinnitades selle e-maksuameti keskkonnas 13. veebruaril 2018. TuMS § 61 lg 44 ei ole vastuolus PS §-dega 11 ja 32.
5.Kaebaja palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 23. augusti 2019. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu põhjendustega ning põhjendas otsust lisaks järgmiselt.
6.1.Õige ei ole kaebaja seisukoht, et ta võis omakapitali sissemakset kajastava deklaratsiooni esitada ka pärast 10. veebruari 2018 ning see ei takista TuMS § 54 lg 2 eesmärgi täitmist. Kui tõlgendada viidatud sätteid nii, et deklaratsiooni esitamise õigus oleks tähtajatu, poleks mõistlikku põhjendust uue normistiku kehtestamiseks ja rakenduks varasem regulatsioon, mille kohaselt võis maksuvabastusi või maksukohustuse vähendamise aluseid deklareerida koos vastava väljamaksega.
6.2.Uue normistiku eesmärgiks on viidatud õiguste deklareerimise ajaline piiritlemine ning TuMS § 54 lg 2 ja § 61 lg 44 sätestavad konkreetse deklaratsiooni vormi, millel tuli omakapitali sissemakse deklareerida. Seetõttu ei ole põhjendatud tõlgendada viidatud TuMS sätteid ka nõnda, et 2(6)

3-18-989 piisab, kui maksukohustuslane esitab teabe ükskõik millises kirjalikus vormis. Asjaolu, et maksuhalduril on põhimõtteliselt võimalik omakapitali sissemaksete andmeid kontrollida ka eäriregistrist, ei anna alust pidada norme ebavajalikeks ja ebaproportsionaalseteks. Maksuhaldur on põhjendatult selgitanud, et e-äriregister ei pruugi kajastada kõiki maksuvabastuse või -kohustuse vähendamise aluseks olevaid asjaolusid ning maksuhalduril pole õiguslikke vahendeid, et kohustada maksukohustuslast selliseid andmeid (sh majandusaasta aruannet) e-äriregistris esitama. Samuti suurendaks see märgatavalt maksuhalduri halduskoormust.

6.3.Õige ei ole kaebaja seisukoht, et TuMS § 54 lg-t 2 ja § 61 lg-t 44 tuleb vaadelda teineteisest lahus. Kui neid sätteid vaadelda koos, on mõistlikult arusaadav, et TuMS § 54 lg-s 2 nimetatud andmed tuli deklareerida hiljemalt 10. veebruaril 2015 ning hiljem (pärast parandusdeklaratsiooni esitamise tähtaja lõppu) ei olnud andmeid enam võimalik deklareerida. Viidatud sätted ei ole selles osas ebaselged. Pole mõistlikku põhjendust, miks peaks õigust lõpetava tähtaja olemasolu tõlgendama põhisätte (TuMS § 54 lg 2) ja rakendussätte (TuMS § 61 lg 44) puhul erinevalt. TuMS § 54 lg-st 2 ning seaduseelnõu seletuskirjast nähtub, et selle sätte eesmärgiks on välistada, et andmeid hakatakse deklareerima pärast TuMS § 54 lg-s 2 sätestatud tähtaega. Asjaolu, et seletuskirjas on deklareerimata õiguste kaotamisest juttu TuMS § 54 lg 2 juures, ei anna alust järeldada, et TuMS § 61 lg-s 44 sätestatud juhul ei kaota maksukohustuslane viidatud õigust. TuMS § 61 lg 44 eesmärgiks ei ole anda maksukohustuslasele piiramatut võimalust deklareerida enne 1. jaanuari 2015 tekkinud maksuvabastusi. Seetõttu sätestati TuMS § 61 lg-s 44 õigust lõpetav tähtaeg. Vastupidine tõlgendus ei ole kooskõlas uue normistiku kehtestamise eesmärgiga.
6.4.Põhjendatud ei ole kohelda kaebajat teisiti kui maksukohustuslasi, kes esitasid deklaratsiooni õigeks ajaks või jätsid selle esitamata. Seda ka olukorras, kus omakapitali sissemakse suuruse ja olemasolu üle ei vaielda. Seetõttu ei ole asja lahendamisel määrav, et kaebaja omakapitali sissemakse suurus ajavahemikul 31. detsembrist 2014 kuni 31. jaanuarini 2018 ei muutunud.
6.5.Nõustuda ei saa sellega, kuidas kaebaja on tõlgendanud MKS § 89 lg-t 1 ja § 98 lg-t 1. MKS § 89 reguleerib pealkirja kohaselt deklaratsiooni parandamist üldiselt ning MKS-s pole muid norme, mis puudutaksid üksnes maksukohustust vähendava deklaratsiooni esitamist. Maksusumma määramise aegumistähtaeg on MKS § 98 lg 1 kohaselt kolm aastat. Erandlik viieaastane aegumistähtaeg rakendub vaid teatud tingimuste esinemise korral (maksusumma tahtlik tasumata või kinni pidamata jätmine). Parandusdeklaratsiooni esitamisel ei ole ilmselgelt tegemist sellise olukorraga, mistõttu kohaldub kolmeaastase aegumistähtaeg.
6.6.Õigusnormide põhjendatuse hindamisel ei saa lähtuda üksnes sellest, et kaebaja puhul ei pruugi esineda maksupettuse ohtu või võimatust teha kindlaks välismaalt saadud dividendide suurust. Vaadelda tuleb seaduse kehtestamise eesmärke ning nende saavutamiseks vajalike abinõude valikut laiemalt. Regulatsioon on kehtestatud lähtudes avalikust huvist, sh on peetud silmas nt maksupettuste avastamise eesmärki. Sätteid on põhjust pidada ebaproportsionaalseks ning põhiseadusega vastuolus olevaks üksnes juhul, kui valitud eesmärgid on ebakohased ning nende saavutamiseks valitud vahendid ei sobi ühelgi juhul eesmärkide saavutamiseks ja toovad kaasa selgelt ebaproportsionaalse tagajärje regulatsiooni adressaatidele. Praegusel juhul ei ole sellise olukorraga tegemist. Kaebajale tekkiv tagajärg on äriühingule märkimisväärne täiendav rahaline kohustus, kuid TuMS § 54 lg 2 ja § 61 lg 44 tõlgendamisel tuleb lähtuda normide üldistest eesmärkidest ega saa piirduda üksnes kaebajale tekkiva tagajärjega. Kaebajal oli piisavalt aega, et ennast seadusemuudatustega kurssi viia ning esitada deklaratsioon õigeks ajaks. Kaebajale tekkiv suur täiendav rahaline kohustus ei ole tingitud üksnes TuMS sätete muudatustest, vaid ka kaebaja enda tegevusetusest (deklaratsiooni õigel ajal esitamata jätmisest). Kaebaja ei ole kohtumenetluses toonud esile mõjuvaid põhjuseid, mis takistasid deklaratsiooni tähtaegset esitamist. Seetõttu pole põhjust tõlgendada TuMS § 54 lg-t 2 ja § 61 lg-t 44 teisiti, kui seda tegi halduskohus. 3(6)

3-18-989

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7.Kaebaja palub kassatsioonkaebuses haldus- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning kaebus rahuldada. Kassatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
7.1.TuMS § 54 lg 2 ja § 61 lg 44 ei sätesta tagajärge olukorras, kus residendist juriidiline isik ei esita tähtajaks maksudeklaratsiooni ega selle parandusdeklaratsiooni enne 31. detsembrit 2014 tekkinud maksukohustuse suurust mõjutavate asjaolude kohta. Sellist tagajärge ei ole võimalik tuletada ka seaduse eelnõu seletuskirjast. Järelikult on vale ringkonnakohtu seisukoht, et TuMS § 54 lg 2 ja § 61 lg 44 sätestavad õigust lõpetava tähtaja ja enne 31. detsembrit 2014 tekkinud maksukohustuse suurust mõjutavaid asjaolusid ei ole võimalik hiljem arvestada.
7.2.MKS § 89 lg 1 ja § 98 lg 1 ei piira TuMS § 61 lg-s 44 sätestatud maksudeklaratsiooni parandusdeklaratsiooni esitamise tähtaega kolme aastaga. Parandusdeklaratsiooni võib praegusel juhul esitada viie aasta jooksul.
7.3.Kui TuMS § 54 lg-t 2 ja § 61 lg-t 44 tõlgendada ringkonnakohtu näidatud viisil, toob see kaebajale kaasa ebaproportsionaalselt raske tagajärje. Kui TuMS § 54 lg 2 ja § 61 lg 44 kehtestavad õigust lõpetava tähtaja, siis on need normid vastuolus PS §-dega 11 ja 32, sest ei aita seadusandja eesmärke saavutada või on eesmärkide saavutamiseks vähemkoormavaid abinõusid.
8.Vastustaja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata, jäädes asjas varem esitatud seisukohtade juurde.
9.Kaasatud haldusorgan jääb asjas varem esitatud arvamuse juurde, mille kohaselt on deklaratsiooni parandamise tähtaeg kolm aastat ning kaebaja pidi omakapitali sissemaksed deklareerima hiljemalt 12. veebruaril 2018.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10.Kaebaja vaidlustab maksuotsust, millega eemaldati kaebaja 2018. a jaanuari TSD lisast 7 2011-2012 tehtud omakapitali sissemakse kanne. Vaidlustatud maksuotsusega ei määratud kindlaks ega muudetud kaebaja tulumaksukohustust. Seega sõltub maksuotsuse õiguspärasus üksnes vastusest küsimusele, kas kaebajal oli õigus esitada või parandada TSD-s andmeid aastatel 2011–2012 tehtud omakapitali sissemakse kohta. Küsimus kaebaja võimalikust tulevikus tekkivast tulumaksukohustusest jääb väljapoole vaidluse eset.
11.Kolleegium nõustub vastustaja ja kohtute seisukohaga, et kaebajal ei olnud õigust deklareerida aastatel 2011–2012 tehtud omakapitali sissemakseid 2018. a jaanuari TSD lisas 7. TuMS § 54 lg 2 (1. jaanuarist 2015 kehtinud sõnastuse) järgi oli residendist juriidiline isik ning §-s 53 nimetatud mitteresident kohustatud esitama maksustamisperioodile järgneva kalendrikuu 10. kuupäevaks Maksu- ja Tolliametile maksudeklaratsiooni §-des 49–53 nimetatud kulude ja väljamaksete ning §-des 50 ja 53 sätestatud maksukohustust mõjutavate asjaolude kohta eelmisel kalendrikuul. Samasisuline on sätte alates 1. jaanuarist 2018 kehtima hakanud redaktsioon. Kaebaja deklareeritud omakapitali sissemaksete puhul on seaduses nimetatud juhtudel tegemist küll TuMS § 50 lg-s 2 nimetatud maksukohustuse suurust mõjutava asjaoluga, kuid need sissemaksed ei olnud tehtud deklaratsiooni esitamisele eelnenud kuul, vaid aastatel 2011–2012. TuMS § 61 lg 44 kohaselt tuli residendist juriidilisel isikul deklareerida kõik TuMS §-des 50 ja 53 sätestatud maksukohustuse suurust mõjutavad asjaolud 2014. aasta 31. detsembri seisuga 2015. aasta
10.veebruariks esitatavas TuMS § 54 lg-s 2 nimetatud maksudeklaratsioonis. Seetõttu ei olnud 4(6)

3-18-989 kaebajal õigus kajastada aastatel 2011–2012 tehtud omakapitali sissemakseid 2018. a jaanuari TSDs, vaid need tulnuks deklareerida 2015. a jaanuari TSD-s.

12.Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga 2015. a jaanuari TSD paranduste esitamise tähtaja kohta. Asjas on tuvastatud, et kaebaja esitas andmed aastatel 2011–2012 tehtud omakapitali sissemakse kohta 2018. a jaanuari TSD-s, mille esitas maksuhaldurile 13. veebruaril 2018. Deklaratsiooni parandamisele kohaldub MKS § 89, mille lg 1 näeb ette võimaluse teavitada maksuhaldurit deklaratsioonis esinevatest vigadest või andmete puudulikkusest enne maksusumma määramise aegumist. MKS § 98 lg 1 esimese lause järgi on maksusumma määramise aegumistähtaeg kolm aastat. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et sama lõike teises lauses nimetatud viieaastane aegumistähtaeg on erandlik tähtaeg, mis annab maksuhaldurile õiguse määrata maksude tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral maksusumma pikema tähtaja jooksul. Seega ei ole viieaastane aegumistähtaeg kohaldatav deklaratsiooni parandamisele. Kuna 2015. a jaanuari TSD parandamise tähtaeg lõppes 12. veebruaril 2018, esitas kaebaja parandusdeklaratsiooni hilinemisega. MKS § 50 lg 2 näeb ette, et kui menetlustähtaeg, välja arvatud maksudeklaratsiooni esitamise tähtaeg, on mõjuval põhjusel mööda lastud, võib maksuhaldur oma algatusel või menetlusosalise taotlusel tähtaja ennistada. Sellest tulenevalt ei saa maksudeklaratsiooni (sh parandusdeklaratsiooni) esitamise tähtaega ka ennistada.
13.MKS § 89 lg 1 sõnastusest tulenevalt on maksukohustuslasel kohustus teavitada maksuhaldurit enne maksusumma määramise aegumist avastatud vigadest või puudulikest andmetest, mille tõttu on deklareeritud maksusumma seaduses ettenähtust väiksem, kui õigusaktid ei sätesta teisiti. Kolleegiumi hinnangul laieneb MKS § 89 lg-s 1 sätestatud tähtaeg maksudeklaratsiooni andmete parandamisele, sõltumata nende mõjust deklaratsiooni alusel arvutatud maksukohustusele, kuna maksudeklaratsiooni andmekoosseis (deklaratsiooni vorm) on õigusaktiga erinormina sätestatud ja parandusdeklaratsioonide ajaliselt piiramatu esitamisvõimalus ei saa olla sätte eesmärgiks.
14.Nagu eespool öeldud, vaidlustatud maksuotsusega ei ole kaebajale tulumaksu tasumise kohustust pandud. Seega ei ole vaidlusaluse maksuotsuse õiguspärasuse kontrollimisel tähtsust kaebaja väidetel, mis puudutavad küsimust, kas TuMS § 61 lg-s 44 nimetatud tähtajaks deklareerimata jäetud maksukohustuse suurust mõjutavaid asjaolusid on võimalik kaebaja maksukohustuse määramisel arvestada ning kas säte on põhiseaduspärane. Ka ringkonnakohtu (ja halduskohtu) otsuse põhjendustel, mis puudutavad kaebaja võimalikku tulumaksukohustust, ei ole seetõttu praegusel juhul kaebaja õigustele iseseisvat mõju.
15.Kolleegium peab siiski oluliseks selgitada, et TuMS § 61 lg 44 puhul ei ole tegemist tulumaksukohustust tekitava või muutva materiaalõigusliku normiga, vaid kontrolli hõlbustava menetlusnormiga. Seda ei muuda ka seaduseelnõu 683 SE seletuskirjas TuMS § 54 lg 2 muutmise kohta märgitu, mille kohaselt deklareerimata õigusi ei saa muudatuse tulemusena maksuvabastuseks ja -vähenduseks kasutada. Omakapitalist tehtavate väljamaksete tulumaksuga maksustamise materiaalõiguslikuks aluseks on TuMS § 50 lg 2, mille kohaselt tekib residendist äriühingul tulumaksukohustus omakapitalist tehtud väljamaksete osalt, mis ületab äriühingu omakapitali tehtud rahalisi ja mitterahalisi sissemakseid. Säte ei seo omakapitali tehtud sissemakseid nende deklareerimisega. MKS § 82 lg 1 järgi lähtub maksuhaldur maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu määramisel eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest, maksukohustuslase raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetud arvestusest. Seega ei tähenda omakapitali deklareerimiskohustuse rikkumine praegusel juhul, et igasugune omakapitalist tehtav väljamakse tooks maksukohustuslasele kaasa tulumaksu tasumise kohustuse. Deklareerimiskohustuse rikkumine paneb maksukohustuslasele kontrollimenetluses kõrgema tõendamiskoormuse ja annab maksuhaldurile pikema tähtaja maksukohustuse määramiseks.

5(6)

3-18-989

16.Eeltoodu tõttu on vaidlustatud maksuotsus õiguspärane ja puudub alus selle tühistamiseks. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 5 p 6).
17.Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tulemusena jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Kassatsioonikautsjon arvatakse HKMS § 107 lg 4 kolmanda lause alusel riigituludesse.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 17.06.20263-25-2020/8Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 16.06.20263-26-901/4Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja