Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-18-1168 31. märts 2020 Eesistuja Jüri Põld, liikmed Viive Ligi ja Nele Parrest X ja Y kaebus Viljandi Linnavalitsuse 22. jaanuari 2018. a korralduse p-de 2, 4 ja 5 peale ning Viljandi linna tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks Kaebajad X ja Y Vastustaja Viljandi linn, esindaja vandeadvokaat Tõnu Mets Tartu Ringkonnakohtu 17. aprilli 2019. a määrus X ja Y määruskaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta määruskaebus rahuldamata.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 17. aprilli 2019. a määruse resolutsiooni p 1 osas, millega jäeti Tartu Halduskohtu 4. veebruari 2019. a määruse resolutsiooni p 2 muutmata. Tühistada halduskohtu määruse resolutsiooni p 2.
3.Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu määruse resolutsioon muutmata, asendades ringkonnakohtu määruse põhjendused käesoleva määruse põhjendustega.
4.Asendada avaldatavas määruses füüsiliste isikute nimed tähemärkidega.
1.Viljandi Linnavalitsus otsustas 22. jaanuari 2018. a korraldusega nr 41 võtta Z hoolduskulude katteks tema sissetulekust 90% (resolutsiooni p 3), maksta alates 1. veebruarist kuni 31. detsembrini 2018 Z hooldusteenuse maksumusest puudujääva osa eest (resolutsiooni p 2) ning esitada alates
1.veebruarist 2018 nii X-le kui ka Y-le (kaebajad) iga kuu arve tasuda puudujäävast osast 50% (resolutsiooni p-d 4 ja 5). Korralduse põhjenduste järgi on Z-le kohustatud andma ülalpidamist poeg Y, tütar X ning neli täiskasvanud lapselast (perekonnaseaduse (PKS) §-d 96 ja 97). Tütar ja poeg väidavad, et Z ei ole neid kasvatanud. Asja materjalidest nähtub, et Z on täitnud ülalpidamiskohustust oma laste suhtes, mistõttu peaksid viimased andma oma vanemale ülalpidamist ja osalema tema hoolduskulude kandmisel. Kui lastel ei ole majanduslikku võimekust seda teha, tuleb neil ühendust võtta Viljandi Linnavalitsuse sotsiaalametiga ning esitada tõendid enda majandusliku olukorra kohta.
2.Kaebajad esitasid 13. juunil 2018 halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, milles palusid tuvastada Viljandi Linnavalitsuse 22. jaanuari 2018. a korralduse p-de 2, 4 ja 5 tühisus või
3-18-1168 õigusvastasus. Samuti palusid nad tuvastada, et korralduse alusel arvete esitamisega raha nõudmine on õigusvastane. Kaebuse kohaselt on kaebajate eesmärgiks see, et Viljandi linn lõpetaks neile arvete saatmise ja inkassoga ähvardamise tühise ja õigusvastase korralduse alusel. Kaebajatele jääb arusaamatuks, millisele õiguslikule alusele toetudes on vastustaja otsustanud, et puudujääva osa eest esitatakse kaebajatele iga kuu arved, ning eeldab, et arvete saajad peaksid need tasuma. Haldusorgan ei või ühepoolselt sellist kohustust panna. Vastustaja on korduvalt viidanud PKS-st tulenevale ülalpidamiskohustusele, kuid sellest ei tulene haldusorganile õigust sekkuda füüsiliste isikute vahelisse potentsiaalsesse eraõiguslikku suhtesse.
3.Tartu Halduskohus jättis 4. veebruari 2019. a määrusega kaebuse läbi vaatamata (resolutsiooni p 1), sest vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 1). Kaebajatel tuli kohtule teatada, millisele arvelduskontole neile tagastatav riigilõiv kanda (resolutsiooni p 2). Ülejäänud menetluskulud jättis halduskohus menetlusosaliste endi kanda (resolutsiooni p 3). Halduskohus selgitas, et Viljandi linn ei ole vaidlustatud korraldust andnud avalik-õiguslikus suhtes, vaid eraõigussuhtes. Viljandi linn otsustas, et maksab kaebajate isa hooldusteenuse maksumusest puudujääva osa eest ning nõuab kaebajatelt kulutused tagasi. Järelikult võttis linn endale kohustuse käsundita asjaajamise korras ja vaidlustatud korraldus on teavitus, et linn soovib tehtud kulutusi tagasi võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 lg 1 p 3 ja § 1023 alusel. Asja materjalidest ei nähtu, et linn oleks avalik-õiguslike normidega reguleeritud hooldusteenuse tasumise kohustuse kaebajatelt üle võtnud, kuivõrd kohtuasja materjalidest ei ilmne, et kaebajad oleksid sellise taotlusega linna poole pöördunud.
4.Kaebajad esitasid määruskaebuse, milles palusid halduskohtu määruse tühistada.
5.Tartu Ringkonnakohus jättis 17. aprilli 2019. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 4. veebruari 2019. a määruse muutmata (resolutsiooni p 1) ning tagastas kaebajatele määruskaebuse lisad (resolutsiooni p 2). Ringkonnakohus selgitas, et linn peab teenuse kulud kandma vaid juhul, kui teenuse saaja pole oma majandusliku olukorra tõttu võimeline seda ise tegema (sotsiaalhoolekande seadus (SHS) § 16 lg-d 1 ja 2). Ka teenust vajava isiku ülalpidajatel lasub kohustus kulud hüvitada (Viljandi Linnavolikogu 21. detsembri 2017. a määruse nr 6 „Üldhooldusteenuse osutamise kord“ (edaspidi Viljandi Linnavolikogu määrus nr 6) § 4). Ringkonnakohus märkis, et ülalpidamiskohustust ei pea ülenejad või alanejad sugulased täitma isiklikult, vaid VÕS § 78 lg 1 esimese lause järgi võib selleks olla ka kohalik omavalitsus, kellel tekib omakorda käsundita asjaajamisest tulenev nõue (VÕS 78 lg 4, § 1018 lg 1 p 3 ja § 1023 lg 1, Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-2-1-67-15, p 12). Kaebajate kohustust isa ülal pidada ja teda vajaduse korral majanduslikult aidata reguleerivad eraõiguslikud sätted, eelkõige PKS. Seega on korraldus suunatud sellele, et kaebajad täidaksid oma seadusest tulenevat kohustust. Korralduse on küll väljastanud haldusorgan, ent see ei muuda korralduses pandud kohustust osaleda hoolduskulude kandmisel veel avalik-õiguslikuks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kaebajad paluvad määruskaebuses ringkonnakohtu määrus tühistada ning teha uus määrus, millega rahuldada kaebus või saata asi halduskohtule uueks lahendamiseks. Kaebajad on seisukohal, et vaidlusalune korraldus on antud avalik-õiguslikus suhtes. Viljandi linn on kohtumenetluses öelnud, et korralduse resolutsiooni p-de 4 ja 5 mõte oli panna kaebajatele rahaline kohustus. Lisaks on vastustaja korralduses viidanud SHS §-le 14. 2(4)
3-18-1168 Vastustaja otsustas korralduses, kuidas teenuse rahastamine jaotub. Ringkonnakohus viitas õigesti, et Viljandi Linnavolikogu määruse nr 6 järgi on teenust vajava isiku ülalpidajad kohustatud kulud hüvitama, kuid jättis tähelepanuta, et sama määruse § 4 lg 2 p 2 järgi tasuvad teenust vajava isiku ülalpidajad linnavalitsusega kokku lepitud summa. Praegusel juhul ei ole sellist kokkulepet, mistõttu on vaidlusalune korraldus õigusvastane või pädevuse puudumise tõttu tühine (haldusmenetluse seaduse § 63 lg 2 p 3).
7.Viljandi linn leiab vastuses määruskaebusele, et praegune vaidlus on eraõiguslik. Vaidlusaluse haldusakti eesmärgiks ei ole kohustada kaebajaid kandma nende isa hoolduskulusid. Seda ei nähtu ka resolutsioonist. Vaidlustatud osas on korraldus adresseeritud ametnikele, kaebajatele on see üksnes informatiivse tähendusega. Korraldus on välise mõjuga siseakt. Vastustaja ei ole määranud oma korraldusega PKS-st tulenevat kaebajate ülalpidamiskohustuse ulatust. Vastustaja ei ole võtnud kaebajatelt üle kohustust tasuda nende isale osutatava sotsiaalteenuse eest ning soovis, et kaebajad hüvitaksid linnale kulutused, mida linn on kandnud, täites kaebajate eest kohustuse anda oma isale ülalpidamist.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab vastupidi haldus- ja ringkonnakohtule, et Viljandi linna 22. jaanuari 2018. a korralduse õigusvastasuse tuvastamise nõude lahendamine on avalik-õiguslik vaidlus.
9.Vaidlusaluse korraldusega otsustati võtta tasu kaebajate isale osutatava sotsiaalteenuse eest ning esitada hooldusteenuse tasu osaliseks katteks kaebajatele arveid. Kohalikul omavalitsusel on õigus võtta sotsiaalteenuse osutamise eest abivajajalt tasu (SHS § 16 lg 1 esimene lause, vt ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr 5-18-7/8, p 127). Kaebajad vaidlustavad korraldust osas, millega vastustaja otsustas, et maksab kaebajate isa hooldusteenuse maksumusest selle osa eest, mida ei kata nende isa sissetulek, kuid esitab kaebajatele puudujääva osa eest tasumiseks arve (resolutsiooni p-d 2, 4 ja 5). Vastustaja põhjendas vaidlusalust osa korraldusest sellega, et kaebajad on PKS järgi kohustatud andma oma isale ülalpidamist.
10.Hooldusteenus on sotsiaalteenus, mille osutamist peab korraldama kohaliku omavalitsuse üksus (SHS § 20). Sotsiaalteenuse eest võetava tasu kindlaksmääramist reguleerivad avalik-õiguslikud normid (eelkõige SHS § 16 ja Viljandi Linnavolikogu määruse nr 6 §-d 4–6). SHS § 16 lg 2 kohaselt tuleb abivajajalt võetava tasu suuruse kindlaksmääramisel arvestada abivajaja ja tema perekonna majanduslikku olukorda. See kohustus eeldab, et muu hulgas võib kohalik omavalitsus abivajaja omaosaluse kindlaksmääramisel arvestada ka pereliikmete eeldatavat rahalist ülalpidamiskohustust (vt selle kohta ka otsus nr 5-18-7/8, p-d 127 ja 147). Seejuures pole eeldatava ülalpidamiskohustuse ja selle ulatuse kindlakstegemine abivajaja omaosaluse määramisel õiguslikult siduv, kuna seadus ei anna omavalitsusüksusele õigust määrata tasu suuruse kindlaksmääramise menetluses kindlaks seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust ja selle ulatust. Omavalitsusüksus ei saa haldusaktiga panna ülalpidamiskohustuslasele kohustust teenuse eest tasuda (vt otsus nr 5-18-7/8, p 174). Eeltoodust järeldub, et eeldatava ülalpidamiskohustuse arvesse võtmine on osa avalik-õiguslikust menetlusest. Oluline on see, et tasu saab nõuda üksnes sotsiaalteenuse saajalt, kuid tema omaosaluse kindlaksmääramisel võib kohalik omavalitsus arvestada tema võimaliku elatisenõudega ülalpidamiskohustuslaste vastu.
11.Kolleegium ei nõustu kohtutega, et korraldus on vaidlustatud osas antud eraõigussuhtes. Korraldus on antud muuhulgas selleks, et SHS § 16 lg 1 kohaldamisel selgitada välja hooldusteenust saava isiku teenuse eest tasumise allikad. Kohalik omavalitsus peab uurima, kas ülalpeetavad võtavad osa hooldusteenuse arvete tasumisest, ning võib teha neile teatavaks, kui suure osa kuludest nad kohaliku 3(4)
3-18-1168 omavalitsuse hinnangul peaksid kandma. Ülalpidamiskohustuse täitmiseks võivad kaebajad kohaliku omavalitsuse poolt kindlaks tehtud osa või nende arvates põhjendatud osa hoolduskuludest tasuda. Kui kaebajad peavad hooldusteenuse tasumisest osavõttu põhjendamatuks, võivad nad lähtuda asjaolust, et vaidlusalune korraldus ei ole täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 järgi täitedokument, mistõttu ei saa seda sundtäita. Kaebajatel on võimalik esitada maakohtusse negatiivne tuvastushagi (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 368 lg 1), et tuvastada, et neil ei ole isa ülalpidamiskohustust. Potentsiaalsetel ülalpidajatel on sellises olukorras tuvastushuvi.
12.Kui abivajava isiku ülalpidajad ei võta osa hooldusteenuse arvete tasumisest ja seetõttu abivajaja omaosalusest ei piisa, saab kohalik omavalitsus täita ülalpidamiseks kohustatud isiku kohustuse ja esitada käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise nõude abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase vastu (tsiviilkolleegiumi otsus asjas nr 3-2-1-67-15, p-d 12–13). Selleks, et kaebajatele järgneks mingi õiguslik tagajärg, peab kohalik omavalitsus seega pöörduma nõudega maakohtusse. Eeltoodust selgub, et korralduse vaidlustatud punktid ei riiva kaebajate õigusi ja neil puudub korralduse resolutsiooni p-de 2, 4 ja 5 vaidlustamiseks ilmselgelt kaebeõigus. Kaebus tuleb korralduse õigusvastasuse tuvastamise nõude osas jätta läbi vaatamata HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel.
13.Praegu ongi vastustaja hooldusteenuse maksumusest puudu jääva osa ise tasunud. See aga tähendab, et korralduse alusel arve esitamine on ettepanek hüvitada käsundita asjaajamisest tulenenud kulutused. Selle nõude maksmapanekuks saab kohalik omavalitsus pöörduda vajaduse korral maakohtusse. Kolleegium juhib tähelepanu, et hea haldustava ei ole see, et kohalik omavalitsus ähvardab arvete tasumata jätmise korral pöörduda inkassoettevõtte poole, kui pooled alles vaidlevad ülalpidamiskohustuse üle. Vastustaja tegevus arvete esitamisel on eraõiguslik ja kaebus tuleb jätta pädevuse puudumise tõttu läbi vaatamata osas, milles kaebajad paluvad tuvastada korralduse alusel arvete esitamisega raha nõudmise õigusvastasus (HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 1).
14.Seega oli kaebuse läbi vaatamata jätmine õige ning kaebajate määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuna kaebus jääb osaliselt läbi vaatamata HKMS § 151 lg 2 alusel, ei ole kaebajatel õigust nõuda tagasi kaebuse eest tasutud riigilõivu (HKMS § 104 lg 5 p 3). Seega tühistab kolleegium ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p 1 osas, millega jäeti halduskohtu määruse resolutsiooni p 2 muutmata, ja tühistab halduskohtu määruse resolutsiooni p 2, mille kohaselt tuli kaebajatel teatada, millisele arvelduskontole neile tagastatav riigilõiv kanda. Ülejäänud osas tuleb jätta ringkonnakohtu määruse resolutsioon muutmata, asendades ringkonnakohtu määruse põhjendused käesoleva määruse põhjendustega.
15.Riigikohus juhib veel kord seadusandja tähelepanu oma hiljutises lahendis osutatule, et põhiõiguste tõhusa kaitse seisukohalt on oluline, et seadusandja kehtestaks piisavalt täpsed reeglid selle kohta, kuidas omavalitsusüksus saab kindlaks määrata abivajajalt võetava tasu suuruse (mh kuidas arvestatakse seejuures abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda ning ülalpidamiskohustuse ulatust) ning millal läheb teenuse eest tasumise kohustus üle omavalitsusüksusele (otsus nr 5-18-7/8, p 127).
16.Avaldatavas määruses tuleb HKMS § 175 lg 3 alusel asendada füüsiliste isikute nimed tähemärkidega.
(allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.