Aimi Vaimeli kaebus Väike-Maarja Vallavalitsuse kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 15.10.2018. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Aimi Vaimeli apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – Aimi Vaimel Vastustaja – Väike-Maarja vald
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15.10.2018. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 24.10.2019, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.A. Vaimel nimetati 03.12.2001 Rakke Vallavalitsuse vallasekretäri ametikohale.
2.Vabariigi Valitsuse 22.06.2017. a määruse nr 106 § 1 lg 1 kohaselt moodustati Rakke valla liitumisel Väike-Maarja vallaga uus haldusüksus nimega Väike-Maarja vald.
3.Väike-Maarja Vallavolikogu otsustas 23.11.2017. a otsusega nr 7 „Ametnikele ja töötajatele sotsiaalsete garantiide kehtestamine“, et haldusterritoriaalse korralduse muutmisest tuleneva ameti- või töökoha koondamisega võib ametnikule või töötajale maksta ametist vabastamisel hüvitist või preemiat pikaajalise ja eeskujuliku teenistus- või tööülesannete täitmise eest kuni kolme kuu ametipalga ulatuses, kui ta on töötanud valla ametiasutuses kaks kuni kaheksa aastat ning kuni kuue kuu ametipalga ulatuses, kui ta on töötanud rohkem kui kaheksa aastat (p 1) ning hüvitise või preemia maksmise ja selle suuruse otsustab vallavanem (p 2).
4.Väike-Maarja vallavanem vabastas 27.12.2017. a käskkirjaga nr 13-1/105 A. Vaimeli avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 90 lg 1 p 2 alusel Rakke Vallavalitsuse teenistusest vallasekretäri ametikoha koondamise tõttu (p-d 1 ja 2) ning määras A. Vaimelile koondamishüvitise 1973,42 eurot (p 3.1); kasutamata puhkusepäevade eest hüvitise 2291,25 eurot (p 3.2); etteteatamistähtajast puudu jäänud tööpäevade eest palga 3636,19 eurot (p 3.3) ning Väike-Maarja Vallavolikogu 23.11.2017. a otsuse nr 7 p-de 1 ja 2 alusel ühe kuu ametipalga ulatuses preemia 1660 eurot (p 3.4).
5.A. Vaimel esitas vallavanema 27.12.2017. a käskkirja nr 13-1/105 p 3.4 peale vaide.
6.Väike-Maarja vallavanem rahuldas 31.01.2018. a vaideotsusega nr 13-1/16 A. Vaimeli vaide osaliselt ning muutis 27.12.2017. a kärkkirja p-i 3.4 sõnastust selliselt, et A. Vaimelile määrati hüvitist ühe kuu ametipalga ulatuses (1660 eurot). Vaideotsuse põhjenduste kohaselt on Väike-Maarja vallavanemal keeruline anda õiglast hinnangut, kas A. Vaimel on Rakke vallas teenistusülesandeid eeskujulikult ja vääriliselt täitnud, mistõttu preemia asendati hüvitise mõistega. Määratud hüvitis on piisav. Kuna vallad ei ühinenud vabatahtlikult, siis riigieelarvest täiendavaid kompensatsioone vallale ei maksta. A. Vaimeli palk oli 1660 eurot, mis oli võrreldes Rakke Vallavalitsuse teiste ametnike palgaga märgatavalt suurem. Suurem ametipalk tagas ka suurema koondamishüvitise maksmise.
7.A. Vaimel esitas 27.02.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 21.03.2018 kaebuse täpsustuse. Kaebaja palus kohtul kohustada Väike-Maarja valda otsustama kaebajale kolme kuni kuue kuu ametipalga ulatuses hüvitise või preemia määramise. Kaebaja väitel ei ole haldusorganil vaidemenetluses õigust haldusakti osaliselt muuta. Käskkirjas puuduvad p 3.4 kohta põhjendused ja kaalutlused. Vaideotsusest ei selgu, milliste õigusaktide alusel on eristatud preemiat hüvitisest. Ka vaideotsuse kaalutlused hüvitise määramisel on asjakohatud. Uurimispõhimõttest tulenevalt saanuks vald koguda tõendeid ja hinnata, kas kaebaja täitis teenistusülesandeid eeskujulikult. Kaebaja töötas Rakke vallas 23 aastat, talle ei ole määratud ühtegi karistust ning teda on tunnustanud Lääne-Viru maavanem ja Eesti Maaomavalitsuste Liit tulemusliku töö ja väljapaistvate teenete eest. Rakke Vallavalitsuses koondati ka juhiabi ja abivallavanem teenistusstaažiga 12 aastat, kellele määrati preemia kolme kuu ametipalga ulatuses. Kaebajal on õigus saada vähemalt kolme kuu ametipalga suurune hüvitis või preemia lähtuvalt oma teenistusstaažist.
8.Tartu Halduskohus jättis 15.10.2018. a otsusega kaebaja kaebuse rahuldamata. Kuigi kaebajal ei ole subjektiivset õigust konkreetsele hüvitisele, jaatas halduskohus kaebaja õigust sellele, et kui hüvitis otsustatakse maksta, siis selle määramine toimub kooskõlas kaalumisreeglitega (RKÜK 11.04.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-67-15, p 52). Halduskohtu arvates ei ole vaidlustatud otsuses hüvitise suuruse määramisel kaalutlusi esitatud. Vastustaja
esitas kaalutlused esmakordselt vaideotsuses. Tegemist pole aga vaidlustatud otsuse tühistamise alusega. Halduskohtu hinnangul ei tule ametnikule kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 543 alusel täiendava hüvitise maksmise ja määra arvestamisel ilmselgelt asjakohatu kaalutlusena käsitada seda, milline oli ametniku lõpparve. Ilmselgelt asjakohatu kaalutlusena ei saa käsitada ka seda, kui kohalik omavalitsus võtab arvesse, kuidas rahaline kohustus mõjutab valla eelarvet. Ametnikul puudub subjektiivne õigus KOKS §-s 543 sätestatud hüvitisele. Halduskohtu hinnangul ei ole KOKS § 543 alusel hüvitise suuruse määramisel õige arvestada asjaoluga, kui suur oli isiku põhipalk. See asjaolu ei tingi samuti veel kaebuse rahuldamist. Olukorras, kus isikul ei ole subjektiivset õigust konkreetse suurusega täiendavale hüvitisele, piisab otsuse õigustamiseks mh sellest, kui teised kaalutlused õigustavad valitud suuruses hüvitise maksmist. Teenistusülesannete eeskujuliku täitmise hindamisel ei ole ilmselgelt asjakohatu arvestada, kuidas isik on ametikohustusi täitnud, mh täitnud dokumendiregistrit ja taganud Riigi Teatajas õigusaktide avalikustamise. Kaebaja ei ole vastu vaielnud valla poolt kohtumenetluses esitatud asjaoludele (kaebaja vallasekretärina ei taganud Rakke vallas kaasaegse elektroonilise dokumendiregistri olemasolu; registris puudusid vajalikud dokumendid; kohtandmebaasis olevad dokumendid ei ole viite puudumise tõttu leitavad; Riigi Teatajas olid avaldatud Rakke valla õigusaktid, mille aluseks olnud volitusnorm oli kehtetu). Hüvitise maksmisel ei ole määrava tähendusega see, et teda pole distsiplinaarkorras karistatud ning teda on tunnustanud Lääne-Viru maavanem ja Eesti Maaomavalitsuste Liit. Halduskohus leidis, et kaebaja õigusi ei ole rikutud ka seeläbi, et vaidemenetluses otsustati välja makstav summa 1660 eurot nimetada preemia asemel hüvitiseks. Summa suurus ei sõltunud sellest, kuidas seda nimetati.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 15.10.2018. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Alternatiivselt palub kaebaja saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Kaebaja leiab, et haldusorgan lähtus sobimatutest, asjakohatutest ja ebaõigetest kaalutlustest. Kaebajal tekkis subjektiivne õigus hüvitisele, kuna Väike-Maarja Vallavolikogu 23.11.2017. a otsus nr 7 on kehtestatud. Õiguspärane ei ole halduskohtu väide, et KOKS § 543 kohaselt peab õigustama hüvitise maksmist, mitte maksmata jätmist. Viide Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-18-08 ei ole asjakohane, sest tegemist on teistlaadse olukorraga (ametniku edutamisega). Kaebaja arvates puudub vastustajal õigus siduda hüvitise määramine ja selle suurus koondamisel makstava lõpparve suurusega ja asjaoluga, et tegemist ei olnud omavalitsuste vabatahtliku ühinemisega. Halduskohus jättis käsitlemata asjaolu, et hüvitise või preemia maksmisel oli selle suurus otseselt seotud teenistusstaažiga. Halduskohus jättis arvestamata kaebaja väited tema tunnustamise kohta. Etteheited kaebaja teenistusülesannete täitmisele esitas vastustaja alles vastuses halduskohtule, mistõttu ei saanud need asjaolud olla aluseks kaebajale hüvitise või preemia suuruse määramisel detsembris 2017. Kaebaja hinnangul ei ole tagantjärgi esitatud
etteheited asjakohased ning halduskohus on nimetatud asjaoludega arvestamisel toiminud ebaõigesti.
10.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. KOKS §-st 543 ei tulene, et suurema teenistusstaažiga ametnikule tulnuks maksta vähemalt kolme kuu ametipalga suurune hüvitis. Vastustaja arvates ei ole kaebajal kaebusega võimalik saavutada oma eesmärki, milleks on Väike-Maarja vallalt endale hüvitise või preemia saamine vähemalt tema kolme kuni kuue kuu ametipalga ulatuses. Kohus ei saa vastustajat kohustada sellist otsust tegema. Kuna kaebuses (p 2.13) viidati asjaoludele, mis väidetavalt tõendavad kaebaja poolt teenistusülesannete eeskujulikku täitmist, siis käsitles vastustaja seda küsimust ka oma vastuses halduskohtule. Vastustaja leiab, et subjektiivset õigust kaebajal hüvitisele ei tekkinud, sest volikogu otsuses on rõhutatud, et KOKS §-s 543 nimetatud hüvitist või preemiat võib maksta, kuid konkreetsele töötajale või ametnikule hüvitise või preemia maksmise ja selle suuruse otsustab vallavanem.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud ükski väide ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
12.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja arvamusega, et halduskohus on vaidlusaluse lahendi tegemisel rikkunud menetlusnorme ja halduskohtu otsus ei vasta HKMS § 157 lg-st 1 tulenevale seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudele. Toimiku materjalide ja halduskohtu otsuses toodud põhjenduste pinnalt ei ole ringkonnakohtul alust asuda seisukohale, nagu oleks halduskohus 15.10.2018. a otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid ning oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme. Vaidlustatud otsusest nähtuvad selgelt kohtu põhjendused ning halduskohtu järeldused ja seisukohad on jälgitavad ning igati motiveeritud. Vaidlustatud lahendis on halduskohus tähelepanu pööranud käesolevas asjas olulistele küsimustele ning asjaolu, et kõigi kaebaja poolt esitatud väidete osas ei ole selget seisukohta võetud, ei tähenda veel seda, et tegemist on motiveerimatu otsusega. Vaidlusaluses kohtuotsuses on halduskohus igati analüüsinud kaebaja seisukohti, mis vaidluse lahendamise seisukohast tähtsust omasid. See, et kaebajale ei pruugi halduskohtu seisukohad meeldida, kuna esitatud kaebus jäeti rahuldamata, ei tähenda veel seda, et halduskohtu otsus oleks põhjendamata, selles oleksid tõendid jäetud hindamata ning selle tõttu jõudis halduskohus otsuses valedele lõppjäreldustele. Ringkonnakohus ei tuvastanud käesoleva haldusasja menetlemisel halduskohtus ka ühtegi rikkumist, mis õigustaks halduskohtu otsuse tühistamist ja asja halduskohtule uueks arutamiseks saatmist HKMS § 199 järgi.
13.Mis puudutab materiaalõiguse kohaldamist ja selle tõlgendamist, siis ei ole alust nõustuda kaebaja arvamusega, et vallavolikogu 23.11.2017. a otsuse nr 7 alusel tekkis tal subjektiivne õigus preemiale või hüvitisele ning tulenevalt 23-aasta pikkusest tööstaažist, on tal õigus saada
vähemalt kolme kuu ametipalga suurune hüvitis või preemia. Nagu ka halduskohus juba õigesti märkis, on kaebaja poolt viidatud volikogu otsusega nr 7 sisuliselt üle võetud KOKS §-s 543 sätestatud regulatsioon: „Kui valla [---] ametiasutuses töötava ametniku [---] ametist vabastamine toimub seoses haldusterritoriaalse korralduse muutmisest tuleneva ametikoha [---] koondamisega, võib ametnikule [---] volikogu otsusega maksta ametist vabastamisel hüvitist või preemiat pikaajalise ja eeskujuliku teenistusülesannete [---] täitmise eest kuni kolme kuu ametipalga ulatuses, kui ta on töötanud valla või linna ametiasutuses ametnikuna [---] kaks kuni kaheksa aastat, ja kuni kuue kuu ametipalga ulatuses, kui ta on töötanud ametnikuna rohkem kui kaheksa aastat.“ Seletuskirja kohaselt on KOKS §-s 543 sätestatud preemia ja hüvitise näol tegemist ametniku täiendava sotsiaalse garantii võimalusega lisaks seaduses olemas olnud koondamis- ja töötuskindlustushüvitisele. Eespool nimetatud õiguslik alus lubab ametnikule maksta hüvitist või preemiat (s.o muutuvpalka), mis ületab ATS § 61 lg-s 5 sätestatud 20 protsenti ametniku aastasest põhipalgast (kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja teiste haldusreformi elluviimisega seotud seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, lk 22-23). Väike-Maarja Vallavolikogu 23.11.2017. a otsuse p-ga 2 anti nimetatud hüvitise või preemia maksmine ning makstava preemia või hüvitise suuruse määramine vallavanema pädevusse. Kuna nii KOKS § 543 kui ka vallavolikogu 23.11.2017. a otsus nr 7 sätestavad, et kui valla ametiasutuses töötava ametniku ametist vabastamine toimub seoses haldusterritoriaalse korralduse muutmisest tuleneva ametikoha koondamisega, võib ametnikule maksta ametist vabastamisel hüvitist või preemiat, siis on õige nii vastustaja kui ka halduskohtu seisukoht, et neist sätetest ei teki valla ametiasutuses töötavale ametnikule subjektiivset õigust sellise täiendava preemia või hüvitise saamiseks ka siis, kui tema ametist vabastamine toimub seoses haldusterritoriaalse korralduse muutmisest tuleneva ametikoha koondamisega. Sisuliselt sama seisukoht tuleneb ka RKÜK 11.04.2016. a otsusest asjas nr 3-3-1-67-15, mille p-s 41 märgitakse, et sõnaga „võib“ antakse volikogule kaalutlusõigus, kas hüvitis määrata või jätta määramata. Nagu juba märgitud, on Väike-Maarja Vallavolikogu 23.11.2017. a otsuse järgi ametnikule sellise hüvitise või preemia maksmine (maksmata jätmine) ning makstava preemia või hüvitise suuruse määramine vallavanema pädevuses ja Väike-Maarja vallavanem ongi andnud 27.12.1017. a käskkirja kaebaja teenistusest vabastamiseks ning muuhulgas talle ühe kuu ametipalga ulatuses hüvitise määramiseks KOKS § 543 ja vallavolikogu 23.11.2017. a otsuse nr 7 alusel.
14.KOKS §-st 543 ega ka Väike-Maarja Vallavolikogu 23.11.2017. a otsusest nr 7 ei tulene, et rohkem kui kaheksa aastat valla või linna ametiasutuses töötanud ametnikule oleks tulnud automaatselt maksta vähemalt kolme kuu ametipalga suurune hüvitis. Nagu juba märgitud, sätestavad nii KOKS § 543 kui vallavolikogu otsus nr 7, et ametnikule võib maksta ametist vabastamisel hüvitist või preemiat pikaajalise ja eeskujuliku teenistusülesannete täitmise eest kuni kolme kuu ametipalga ulatuses, kui ta on töötanud valla või linna ametiasutuses ametnikuna kaks kuni kaheksa aastat, ja kuni kuue kuu ametipalga ulatuses, kui ta on töötanud ametnikuna rohkem kui kaheksa aastat. Sarnast olukorda ja KOKS-i sätte sõnastust analüüsis Riigikohus juba viidatud üldkogu 11.04.2016. a otsuses, märkides selle p-s 41 ka seda, et sõnaga "kuni" seatakse hüvitise suurusele ülempiir, mida kohalik omavalitsus enda määruse või otsusega ei tohi ületada ning hüvitise ülemmäärad on seadusega diferentseeritud sõltuvalt sellest, kui kaua isik oli ametis. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust tõlgendada KOKS § 543 ega ka Väike-Maarja Vallavolikogu 23.11.2017. a otsuse nr 7 p 1 sõnastust selliselt, et kaks kuni kaheksa aastat töötanud ametnikule makstava preemia või hüvitise suuruse ülempiir (kuni
kolme kuu ametipalk) on automaatselt rohkem kui kaheksa aastat töötanud ametnikule makstava preemia või hüvitise alampiir. Nagu juba märgitud, sätestavad nii KOKS § 543 kui vallavolikogu otsus nr 7 mõlemal juhul üksnes ametnikule makstava preemia või hüvitise ülempiiri ning kuna vaidlusaluse hüvitise või preemia maksmine on kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsus, siis on KOV-il õigus ka rohkem kui kaheksa aastat kohaliku omavalitsuse asutuses töötanud ametnikule hüvitist või preemiat üldse mitte maksta või maksta seda näiteks ühe kuni kuue kuu ametipalga ulatuses, mitte aga kohustuslikus korras vähemalt kolme kuni kuue kuu ametipalga ulatuses. Kuna KOV-il ei ole kohustust maksta KOKS § 543 alusel rohkem kui kaheksa aastat kohaliku omavalitsuse asutuses töötanud ametnikule tema ametist vabastamisel hüvitist või preemiat vähemalt kolme kuni kuue kuu ametipalga ulatuses, siis ei ole alust ka kaebaja etteheitel, et vastustaja ja halduskohus jätsid hüvitise suurusega seonduvalt arvesse võtmata asjaolu, et kaebaja töötas vallas 23 aastat. Eeltooduga seonduvalt on õige ka vastustaja seisukoht, et tegelikult ei ole kaebajal kohtule sellise kohustamiskaebuse esitamisega võimalik saavutada eesmärki, milleks on endale Väike-Maarja vallalt hüvitise või preemia saamine vähemalt tema kolme kuni kuue kuu ametipalga ulatuses, sest KOKS 543 sõnastusest tulenevalt on tegemist KOV-i kaalutlusotsusega ning seetõttu ei saa kohus ilmselt vastustajat kohustada tegema sellist otsust, et kaebajale määrataks preemia just sellises suuruses, nagu kaebaja õigeks peab.
15.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka osas, milles halduskohus leidis, et ametnikule KOKS § 543 alusel täiendava hüvitise maksmise ja hüvitise määra arvestamisel ei saa ilmselgelt asjakohatu kaalutlusena käsitada seda, milline oli ametniku lõpparve suurus (antud juhul oli see 13 450 eurot). Ilmselgelt asjakohatu kaalutlusena ei saa käsitada ka seda, kui KOV võtab arvesse asjaolu, kuidas ametnikule makstava hüvitise või preemia suurusest tulenev rahaline kohustus mõjutab KOV-i eelarvet. Antud juhul viitas vastustaja seega põhjendatult olukorrale, et kuna Rakke ja Väike-Maarja vald ei ühinenud vabatahtlikult, siis ei ole ametnikele makstavaid hüvitisi võimalik katta ka riigi poolt eraldatavatest ühinemistoetustest, mida eraldati teatavasti valdadele üksnes siis, kui tegemist oli vabatahtliku liitumisega. Kui sellises olukorras ei pea Väike-Maarja vald võimalikuks maksta kaebajale valla avalikest vahenditest suuremat hüvitist, kui tema ühe kuu ametipalga ulatuses, siis ei ole ka ringkonnakohtu hinnangul tegemist ilmselgelt asjakohatu kaalutlusega. Eeltoodut kinnitab ringkonnakohtu arvates ka juba viidatud RKÜK 11.04.2016. a otsuse p 42, milles märgitakse, et teenistusest vabastatavale ametnikule kaalutlusõiguse alusel hüvitise määramise regulatsioon teenib ka avaliku ressursi otstarbeka kasutamise eesmärki ning võimaldab otsustada hüvitise suuruse üle, võttes arvesse hüvitise määramise aja rahalisi võimalusi. Õige on ka halduskohtu viide sellele, et selleks, et vastustajal tekiks õigus kaebajale hüvitist maksta, pidi ta esmalt möönma ka kaebaja eeskujulikku teenistusülesannete täitmist. Kas kaebaja poolt oma teenistusülesannete täitmine oli sedavõrd eeskujulik, mis õigustanuks suurema hüvitise maksmist, on hinnanguline otsustus, mida kohus sai kontrollida üksnes piiratud ulatuses. Kuna vastustajal oli hüvitise määramisel ulatuslik kaalumisruum ning tegemist oli hinnangulise otsustusega, siis seda, kas hüvitise suuruse määramisel eelistada kaebaja poolt esile toodud asjaolusid või vastustaja enda seisukohti, pidi otsustama eeskätt vastustaja. Kuna vastustaja pole halduskohtu hinnangul kaebajale hüvitise suuruse määramisel arvesse võtnud täiesti ja ilmselgelt asjakohatuid kaalutlusi, siis jättis halduskohus kohustamiskaebuse põhjendatult rahuldamata, viidates muuhulgas õigesti ka RKHK 12.05.2008. a otsuses asjas nr 3-3-1-18-08 väljatoodud seisukohtadele, mis puudutavad hinnangulisi otsuseid, nende õiguspärasuse piiratud kontrolliõigust halduskohtu poolt ning ulatusliku kaalutlusruumiga otsuste motiivide sisulise kontrollitavuse võimatust halduskohtus.
Asjaolu, et viidatud otsuses käsitleti ametniku edutamisotsusega seonduvat, ei tähenda, et tegemist oli asjakohatu viitega ja sellise Riigikohtu lahendiga, millel puudus käesoleva vaidlusega igasugune seos.
16.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et käesoleval juhul ei anna ka asjaolu, et vallavanema 27.12.2017. a käskkirjas ei olnud hüvitise suuruse määramise kaalutlusi algselt esitatud ning need esitati alles vaideotsuses ja osaliselt ka kohtumenetluses, alust kaebaja esitatud kohustamiskaebuse rahuldamiseks. Nagu juba märgitud, ei tuvastanud halduskohus, et vastustaja poolt hiljem esitatud kaalutlused oleksid seonduvalt kaebajale määratud hüvitise suurusega olnud asjakohatud ja täiesti sobimatud. Otsuse p-s 12.2 märkis halduskohus üksnes seda, et halduskohtu hinnangul ei ole õige KOKS § 543 alusel hüvitise ja selle suuruse määramisel arvestada kaebaja põhipalga suurust võrdluses Rakke ja Väike-Maarja vallavalitsuse teiste ametnike ametipalga suurusega. Kaebajal puudus aga subjektiivne õigus KOKS § 543 alusel hüvitise saamiseks ning vallavanema 27.12.2017. a käskkirja näol on tegemist väga ulatusliku kaalumisruumi ja oma sisult hinnangulise otsustusega, mille motiivid ei ole halduskohtus sisuliselt kontrollitavad ning mis saab õigusvastane olla üksnes juhul, kui selgub, et otsustuse tegemisel on lähtutud asjakohatutest ja täiesti sobimatutest kaalutlustest (vt RKHK 12.05.2008. a otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13). Nagu juba märgitud, sellise olukorra esinemist halduskohus ei tuvastanud. Viidatud 12.05.2008. a otsuses märgitakse muuhulgas ka seda, et HMS §-st 58 tulenevalt ei saa alati isegi haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes menetlus- või vorminõuete rikkumisel, kui need rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Käesoleval juhul on kaebajale hüvitise määramise ja maksmise otsustuse tegemiseks pädev isik – Väike-Maarja vallavanem- vaidemenetluses ning kohtumenetluses selgitanud neid põhjuseid, miks ta määras kaebajale just sellise suurusega hüvitise ning halduskohus ei tuvastanud seda, et tegemist oleks olnud asjakohatute ja täiesti sobimatute kaalutlustega. Seega ei oleks vallavanema samade seisukohtade põhjalikum kajastamine juba 27.12.2017. a käskkirjas ilmselt kaasa toonud kaebaja suhtes teistsuguse otsuse tegemist, s. o talle suurema hüvitise määramist. Lisaks eelnevale märgib ringkonnakohus veel, et Riigikohus on oma 29.11.2012. a otsuses asjas nr 3-3-1-29-12 ja 27.06.2019. a otsuses asjas nr 3-17-1927 pidanud võimalikuks seda, et halduskohus arvestab haldusakti põhjendustena ka neid põhjendusi, mille haldusakti andja esitab hiljem, s. o kas vaide- või kohtumenetluses. Kolleegium rõhutas neis lahendites muuhulgas seda, et selline seisukoht ei vabasta haldusorganit küll täiel määral HMS §-s 56 sätestatud haldusakti põhjendamise kohustusest, kuid samas ei saa iga selline olukord sundida kohut alati ignoreerima võimalikke tõendeid, mis kinnitavad haldusorgani poolt haldusakti andmisel tegelikult aluseks võetud põhjendusi. Viitega HMS §-le 58 märkis Riigikohus, et selle põhimõtte kohaldamine on võimalik ka haldusakti põhjendamisvigade korral, s. o halduskohtul on võimalik haldusakt põhjendamisveale vaatamata jõusse jätta juhul, kui haldusorgan esitab piisavad põhjendused tagantjärele kohtumenetluses ning kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus samadest kaalutlustest ka tegelikult vaidlusaluse otsuse tegemisel.
17.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15.10.2018. a otsus muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.