Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-16-2088 23. september 2019 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Nele Parrest X kaebus Siseministeeriumi 26. septembri 2016. a otsuse tühistamiseks Kaebaja X Vastustaja Siseministeerium, esindaja Merje Joll Kaasatud haldusorgan Justiitsministeerium, esindaja Helen Tõnise Tartu Ringkonnakohtu 5. juuli 2018. a otsus X kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 5. juuli 2018. a otsus muutmata, täiendades otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
3.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Venemaa Föderatsiooni kodanik X (kaebaja) sündis 1970. a Aserbaidžaanis ja tuli Eestisse elama 1988. a. Ta sai 1997. a alalise elamisloa Eestis elamiseks, mis 2006. a jõustunud välismaalaste seaduse (VMS) muudatustega loeti pikaajalise elaniku elamisloaks. Kaebajat on Eesti Vabariigis karistatud kriminaalkorras kokku kuuel korral: kolmel korral varguste ning ühel korral omavolilise sissetungi, avaliku korra raske rikkumise, kehalise väärkohtlemise ning narkootilise ja psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise eest. Ühel korral on karistuseks määratud rahatrahv, ühel korral vangistus katseajaga ja neljal korral reaalne vanglakaristus (vastavalt 1 aasta, 3 aastat 6 kuud, 6 kuud ning viimati 6 aastat 3 kuud). Hetkel kannab kaebaja karistust Tartu Ringkonnakohtu 20. aprilli 2015. a otsuse alusel, millega ta tunnistati süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest. Karistusaeg algab 13. septembril 2013 ja lõppeb 13. detsembril 2019. Kaebajat on varem mitmel korral karistatud ka erinevate väärtegude eest.
3-16-2088 Eestis elavad kaebaja abikaasa, alaealine poeg (sündinud 2004. a) ja täiskasvanud tütar (sündinud 1996. a). Nii lapsed kui ka abikaasa on Venemaa Föderatsiooni kodanikud. Abielu sõlmiti
11.oktoobril 2016. Vangistuse ajal on kaebaja suhelnud oma abikaasa, laste ja sugulastega telefoni teel ning nad on käinud mitmeid kordi vanglas nii pika- kui ka lühiajalistel kokkusaamistel. Aserbaidžaanis elavad kaebaja sugulased, kellega ta on vangistuse ajal suhelnud kirja ja telefoni teel. Vangistuses olles käis ta eesti keele A1 taseme kursustel.
2.Siseministeerium kehtestas 26. septembri 2016. a otsusega nr 1-24/138 kaebajale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 1 p 1 (siin ja edaspidi kuni
22.detsembrini 2016 kehtinud redaktsioon) ja p 7 alusel ning kooskõlas VSS § 271 lg-ga 3 sissesõidukeelu kümneks aastaks. Sissesõidukeelu kehtivusaeg hakkab otsuse järgi kulgema päevast, mil kaebaja vabaneb Eesti kinnipidamisasutusest või ta antakse üle kodakondsusjärgsele või päritoluriigile karistuse jätkamiseks. Otsuse aluseks oli Justiitsministeeriumi 29. juuni 2016. a ettepanek.
3.Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse, paludes tühistada Siseministeeriumi 26. septembri 2016. a otsus. Kaebaja leiab, et otsus riivab intensiivselt tema õigust perekonnaelule. Otsus katkestab sidemed vanemate ja laste vahel ning võtab kaebajalt võimaluse osaleda alaealise lapse kasvatamisel. Lapsed on puudega. Otsuse tegemisel on jäetud arvesse võtmata perekonna arvamus, kaebaja vanus, tervislik seisund ning kaebaja töötamisega seotud asjaolud. Kaebaja on Eestis elanud juba aastast 1988.
4.Tartu Halduskohus jättis 19. juuni 2017. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus asus seisukohale, et Siseministeerium on vaidlusalust otsust tehes järginud kaalutlusreegleid ning 10-aastane sissesõidukeeld on proportsionaalne. Kaebaja toime pandud kuritegude raskus ja korduvus annavad põhjendatult aluse järelduseks, et ta kujutab reaalset ohtu ühiskonnale ka pärast vanglast vabanemist. Kaebajale on süütegude toimepanemine muutunud eluviisiks. Nõukogu
25.novembri 2003. a direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 12 lg 1 järg võib liikmesriik teha otsuse isik välja saata siis, kui isik kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Kuigi nimetatud artikkel käsitleb väljasaatmist, on see kohaldatav ka sissesõidukeelu otsustamisel. Vastustaja on ohu hindamisel põhjendatult tuginenud mh Tartu Vanglas koostatud riskianalüüsile ja kohtul puudub alus kahelda selle nõuetekohasuses. Kohtu hinnangul kinnitab riskianalüüs, et kaebajast lähtuda võiv oht on teatud tingimustes reaalne ja piisavalt tõsine. Vastustaja on otsust tehes arvestanud kaebaja pikaajalise elaniku staatusega, sidemetega sünnimaaga ja keeloskusega ning kaalunud ka sissesõidukeelu tagajärgi kaebaja perekonnaelule. Kaebaja perekonnaliikmeteks ei saa pidada lapsi ega toonast elukaaslast (nüüdset abikaasat). Alaealine poeg ei elanud kaebajaga alates kooli minekust, tütar oli otsuse tegemise ajal täiskasvanud ning pärast otsuse tegemist sõlmitud abieluga ei pidanud vastustaja samuti arvestama. Kaebaja ei ole esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et ta on Eestis ametlikult töötanud. Seejuures on kõikide kaebaja toimepandud kuritegude eesmärk olnud isikliku kasu saamine. Kuna kaebajal pole kunagi olnud püsivat sissetulekut, siis ei ole elukaaslane ega lapsed olnud temast majanduslikult sõltuvad. Kaebaja heidab ette tema tervisliku seisundi arvestamata jätmist, kuid ei ole mingeid tõendeid selle kohta esitanud. Kaebaja ei ole vanuses, mis takistaks sihtriigis integreerumist.
5.Kaebaja palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 5. juuli 2018. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata, asendades halduskohtu otsuse põhjendused osaliselt ringkonnakohtu otsuse põhjendustega (p-d 18, 20, 23–27). Ringkonnakohus võttis toimiku 2(7)
3-16-2088 materjalide juurde apellatsioonkaebuse lisana esitatud e-kirjavahetuse väljatrüki abielu sõlmimise soovi aja kohta ja Justiitsministeeriumi seisukoha lisana esitatud Tartu Vangla riigikeele õppe korraldaja õiendi koos allkirjalehega. Ringkonnakohus põhjendas oma otsust kokkuvõtlikult järgmiselt. 1) Siseministeerium on piisavalt põhjendanud, miks on praegusel juhul täidetud nii VSS § 29 lg 1 p 1 kui ka p 7 kohaldamise eeldused. Keelu kohaldamiseks piisaks sellest, kui esineb vaid üks nimetatud alustest. Siseministeerium on esitanud mõlema aluse kohta napid, kuid siiski piisavad kaalutlused. 2) Sissesõidukeelu kohaldamise otsuses ei pea neid VSS § 31 lg-s 3 nimetatud asjaolusid välja tooma, mis konkreetsel juhul mingit mõju sisulisele otsustamisele ei avalda (kaebaja vanus ja terviseseisund). Vastustaja on otsust tehes pidanud kaebajat pikaajaliseks elanikuks. 3) Seadus ei keela Siseministeeriumil tugineda keelu kohaldamisel vangla riskihinnangule ja Justiitsministeeriumi ettepanekule, kuid halduskohus on kohustatud üle kontrollima riskianalüüsis esitatud andmed. Halduskohus on seda teinud ning kaebaja ei ole esitanud ühtki asjaolu ega tõendit, mida tulnuks veel arvestada. 4) Kaebaja alaealist poega tuleb käsitada tema perekonnaliikmena VSS § 29 lg 4 mõttes. Kaebaja esitatud tõendi järgi on tõenäoline, et kaebaja ei abiellunud soovist otsida õigustusi vaidlusaluse haldusakti vaidlustamiseks, vaid et pooltel oli selline soov ja tahe juba varem. 5) VSS § 31 lg 3 p 4 järgi ei ole oluline mitte sissetuleku olemasolu, vaid sellised majanduslikud sidemed Eestiga, mis väärivad kaitsmist. Kunagine töövõimetuspensioni saamine ei ole majanduslik ega muu side, mis vääriks kaitsmist sissesõidukeelu kohaldamise kontekstis. 6) Sellel, kas kaebaja oskab eesti keelt A1 tasemel, ei ole otsest tähtsust, kuna keele õppimine peale rohkem kui 20-aastast Eestis viibimist ei viita tihedale seotusele (integreeritusele) Eestiga. 7) Lõppastmes ei ole määrav, kes täpselt kaebaja sugulastest Aserbaidžaanis elab (ema, õde või ema vennatütred), sest tegemist on ainult abistava argumendiga. 8) Paika ei pea kaebaja väide, et talle on varem määratud vaid kahel korral vabaduskaotuslik karistus. 9) Tartu Maakohtu 2. märtsi 2018. a määrusest asjas nr 1-14-1538 (tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamisest keeldumine) nähtub, et kaebajal oli määruse tegemise aja seisuga vanglas kaks kehtivat distsiplinaarkaristust tööst keeldumise eest. Maakohus leidis, et kaebajal on raske alluda reeglitele ning on suur tõenäosus, et isik ei suuda ka vabaduses seaduskuulekalt käituda. Veel tõdes maakohus, et isik pole läbinud ühtegi rehabiliteerivat tegevust, on jätnud pooleli riigikeele õpingud ning tal pole olnud motivatsiooni osaleda sotsiaalprogrammis. Maakohtule esitatud materjalidest ei nähtunud, et kaebaja käitumises ja suhtumises oleks senise vangistuse jooksul toimunud positiivset arengut. Kokkuvõttes leidis maakohus, et isik ei teadvusta vajadust endasse panustada ega astuda samme selleks, et edaspidine elu oleks seaduskuulekas. Maakohtu eelkirjeldatud hinnangut saab haldusasjas arvesse võtta.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kaebaja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kaebaja hinnangul ei ole vastustaja ja kohus arvestanud kõigi asjaoludega. Kaebajal ei ole Venemaal eluaset, tööd, tuttavaid ega sugulasi. Tema varasem elukoht Aserbaidžaanis asub territooriumil, mille Armeenia on okupeerinud. 50-aastasena on keeruline alustada uut elu. Eestisse jääv pere ei saa kolida Venemaale. Siseministeerium peaks kaaluma teisi võimalusi (nt tähtajalise elamisloa andmist), sest pärast vanglast vabanemist ei kustu karistatus 10 aasta jooksul ja kui ta paneb toime õigusrikkumise, saab riik ta igal ajal välja saata. Kui kaebajal võimaldatakse jääda Eestisse, lubab ta käituda seaduskuulekalt ja töötada.
8.Siseministeerium palub vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Ministeerium jääb kõigi oma varasemate seisukohtade juurde. Vastuseks kassatsioonkaebusele märgib vastustaja, et kaebaja on küll integreerunud välismaalane, kuid õigusaktidest ei tulene kohustust enne sissesõidukeelu kui tõkendi kohaldamist kaaluda muid 3(7)
3-16-2088 alternatiive. Järgida tuleb üksnes VSS §-s 29 ja § 31 lg-s 3 sätestatut. Sissesõidukeelu kohaldamisel on VSS § 31 lg-s 3 nimetatud asjaoludega kogumis arvestatud ning neid asjaolusid, mis otsustamist ei mõjuta, ei tule haldusaktis eraldi välja tuua.
Kaasatud haldusorgan Justiitsministeerium vastust ei esitanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium selgitab esmalt sissesõidukeelu kehtestamise regulatsiooni (I) ning seejärel annab hinnangu, kas praegusel juhul on sissesõidukeeldu kohaldatud õiguspäraselt (II). Lõpuks lahendab kolleegium kassatsioonkaebuse (III). I
11.VSS § 6 järgi on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. VSS-s eristatakse sissesõidukeelu kohaldamist lahkumisettekirjutuses (VSS 2. peatükk (§ 7 lg 2, §-d 74 ja 75)) ja eraldiseisvalt (VSS 5. peatükk). VSS 2. ja 5. ptk vahelisi suhteid käsitleva VSS § 27 esimese lause järgi kohaldatakse 5. ptk-s sätestatut ulatuses, mis ei ole vastuolus 2. ptk-s sätestatuga. Teine lause lisab, et lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtestamise menetlusele ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisele ei kohaldata 5. ptk-s sätestatut.
12.VSS 2. ptk võtab üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. a direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel. VSS 2. ptk-st koostoimes direktiiviga 2008/115/EÜ nähtub, et selles sätestatud sissesõidukeeld on viibimisaluse lõppemisel või lõpetamisel lahkumisettekirjutuse tegemisega kaasnev otsustus, mida tehes on haldusorganil üldjuhul kaalutlusõigus. Keeld ja selle kestus peavad asjaolusid arvestades olema proportsionaalsed (vt ka otsus nr 3-17-1545/81, p 34 ja otsus nr 3-17-1927/37, p 13). VSS 2. ptk-s sätestatud sissesõidukeelu kohaldamine on Politsei- ja Piirivalveameti ning Kaitsepolitseiameti pädevuses (VSS § 11 lg 1). Keelu maksimumkestus on 5 aastat, v.a juhul, kui välismaalasel juba on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks (VSS § 74 lg 2). VSS 2. ptk-s ei kajastu direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg 2 teises lauses sätestatud võimalus määrata sissesõidukeeld kestusega üle 5 aasta, kui kolmanda riigi kodanik kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale või avalikule või riigi julgeolekule.
13.VSS 5. ptk näeb ette konkreetsed materiaalõiguslikud alused, millal on võimalik sissesõidukeeldu kohaldada (§ 29 lg 1), ja asjaolud, mida tuleb otsuse tegemisel arvestada (VSS § 31 lg 3). Keelu kestus on erinev VSS 2. ptk-s sätestatust: tähtajaline kuni 10 aastat või alaline (VSS § 271). Sellise sissesõidukeelu kehtestamine on Siseministeeriumi või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutuse pädevuses, kusjuures keeld tuleb kehtestada põhjendamatu viivituseta (VSS § 31 lg 1). VSS 5. ptk-s käsitletud sissesõidukeeld ei eelda seda, et välismaalasel puudub keelu kehtestamise ajal Eestis viibimiseks õiguslik alus. VSS § 28 lg 3 järgi ei ole välismaalasel, kelle suhtes on kohaldatud sissesõidukeeldu, lubatud Eestis viibida ning tema Eestis viibimine on ebaseaduslik, sõltumata viibimisaluse omamisest. VSS § 28 lg 31 sätestab alles sissesõidukeelu õigusliku järelmina kohustuse tunnistada välismaalase elamisluba või viisa kehtetuks või lõpetada välismaalase elamisõigus. Sellisel välismaalasel tekib väljasõidukohustus sissesõidukeelu kehtima hakkamisest (vt ka VSS § 3). Ka VSS 5. ptk-s käsitletud sissesõidukeelul on seoseid Euroopa Liidu õigusega, vt nt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. a määruse nr 1987/2006, mis käsitleb teise põlvkonna Schengeni infosüsteemi (SIS II) loomist, toimimist ja kasutamist, art 24 (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. novembri 2018. a määruse nr 2018/1861, milles käsitletakse Schengeni infosüsteemi (SIS) loomist, toimimist ja kasutamist piirikontrolli 4(7)
3-16-2088 valdkonnas ning millega muudetakse Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni ja määrust (EÜ) nr 1987/2006 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1987/2006, art 24).
14.VSS 2. ja 5. ptk erinevad ka küsimuses, kui kiiresti peab Eestis viibiv välismaalane, kelle suhtes sissesõidukeeld kehtestatakse, lahkumiskohustuse täitma. VSS 2. ptk-s on sätestatud, et lahkumisettekirjutuses (milles võib kehtestada sissesõidukeelu) tuleb üldjuhul määrata lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg 7 kuni 30 päeva, mida võib teatud juhtudel pikendada (VSS § 72 lg-d 11, 4 ja 5). Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja võib jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita seaduses loetletud alustel (VSS § 72 lg 2). VSS
5.ptk-s sisalduva VSS § 28 lg 32 järgi tuleb välismaalane, kelle suhtes kehtib sissesõidukeeld, seevastu kinni pidada ja korraldada viivitamata tema Eestist väljasaatmine. Seadus ei keela siiski keelu kehtima hakkamise algusaega edasi lükata (VSS § 271 lg 3) ning VSS § 321 võimaldab sissesõidukeelu kehtivusaega ka peatada, kui välismaalase lühiajaline Eestis viibimine on vältimatult vajalik.
15.VSS § 1 lg 2 teises lauses on sätestatud üldnormina, et sissesõidukeelu kohaldamise menetluse suhtes ei rakendata haldusmenetluse seaduses sätestatut. Kui välismaalane viibib Eestis õiguslikul alusel ja tal on Eestis registreeritud elukoht, siis ärakuulamisõiguse osas olulisi erinevusi VSS 2. ja
5.ptk-s sätestatud sissesõidukeeldude vahel ei ole, st isik tuleb ära kuulata (VSS § 301 lg-d 1 ja 2; vrd otsuse nr 3-17-1545/81 p 32, Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-249/13, Boudjlida, p-d 54 ja 55;). Ka põhjendamiskohustuse piirangud on sarnased (vrd VSS § 71, § 301 lg 3). Erinev on siiski teatavaks tegemise regulatsioon, kuna VSS 5. ptk-s sisalduv § 332 kohustab sissesõidukeelu välismaalasele isiklikult teatavaks tegema vaid välismaalase algatusel. Kolleegium nendib, et sissesõidukeelu teatavaks tegemata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest ebaproportsionaalselt riivata välismaalase õigusi, eriti kui ta viibib Eestis (vt mh ka VSS § 28 lg-s 32 sätestatud sissesõidukeelu tagajärg).
16.Kolleegiumi hinnangul nähtub pädeva haldusorgani tasandist (Siseministeerium või selle valitsemisala valitsusasutus) ning sissesõidukeelu kohaldamise eeldustest ja kestusest (maksimaalselt 5 a või alaline) seadusandja tahe lähtuda VSS 2. ptk-st eeskätt ebaseadusliku migratsiooni vastu võitlemisel. VSS 5. ptk kohaldub muude tõsisemate ja valdavalt kiiremat reageerimist eeldavate ohtude puhul (avalik kord, riigi julgeolek jms). Ka VSS 2. ptk aluseks olev direktiiv 2008/115/EÜ kohaldub vaid juhul, kui kolmanda riigi kodanik viibib liikmesriigis ebaseaduslikult, kohustades liikmesriike võtma nende suhtes tagasisaatmismeetmeid. Eeltoodud järeldust VSS 2. ja 5. ptk kohaldamisala piiritlemisest ei muuda asjaolud, et näiteks elamisloa kehtetuks tunnistamine (misjärel direktiiv 2008/115/EÜ kohaldub) võib samuti põhineda ohul avalikule korrale ning et direktiiv 2008/115/EÜ art 6 lg 6 soosib viibimisaluse lõpetamise, lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise koondamist samasse otsusesse. Kolleegium rõhutab siiski, et riik peab igal üksikul juhul silmas pidama, et ta valiks meetme, lähtudes tegelikust eesmärgist, ning tagatud peab olema nii riigisisesest kui ka Euroopa Liidu õigusest tulenevate isiku materiaalsete ja menetlusõiguste tõhus kaitse.
17.VSS 5. ptk-s sätestatud sissesõidukeelu kehtestamise automaatseks tagajärjeks on elamisloa kehtetuks tunnistamine ja isiku väljasõidukohustus (vt otsuse p 13). Direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 järgi võib liikmesriik teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui ta kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või julgeolekule (vt ka otsus nr 3-17-1545/81, p 19). Art 12 lg-s 3 on loetletud tegurid, mida seejuures tuleb arvestada. Need kattuvad VSS § 31 lg-s 3 kirjeldatud asjaoludega. Seega, VSS 5. ptk-s sisalduva sissesõidukeelu ja sellele järgneva elamisloa kehtetuks tunnistamise seotuse tõttu tuleb Siseministeeriumil lisaks VSS-s sätestatule silmas pidada, et pikaajalise elaniku elamisluba omavale välismaalasele saab sissesõidukeelu kehtestada vaid juhul, kui ta kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või julgeolekule (direktiiv 2003/109/EÜ art 12 lg 1). 5(7)
3-16-2088
18.Riigikohus on juhtinud kohtute tähelepanu ka Euroopa Kohtu selgitusele direktiivi 2003/109/EÜ art 12 alusel ohu kindlaksmääramise aja kohta. Euroopa Kohtu seisukoht erineb halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 teises lauses sätestatust. Nimelt on Euroopa Kohus leidnud, et liikmesriigi kohtul on väljasaatmise kohta tehtud otsuse (sh lahkumisettekirjutuse) õiguspärasust kontrollides kohustus võtta arvesse ka neid asjaolusid, mis ilmnesid pärast väljasaatmise otsuse tegemist (vt pikemalt otsuse nr 3-17-1545/81, p 22). Kirjeldatud põhimõte VSS 5. ptk alusel kehtestatud sissesõidukeelu õiguspärasuse kontrollimisel kohtule siiski ei laiene. Hilisemad asjaolud võivad aga tingida sissesõidukeelu menetluse uuendamise (vt ka otsuse p 24). Pärast isiku süüdimõistmist ilmnenud asjaolusid, sh VSS §-s 171 sätestatud väljasaatmist keelavaid aluseid, tuleb arvesse võtta väljasõidukohustuse täitmiseks võetavate meetmete õiguspärasuse hindamisel. II
19.Kaebajale kehtestati sissesõidukeeld Eesti Vabariiki kümneks aastaks VSS 5. ptk-st lähtudes kahel alusel: esiteks VSS § 29 lg 1 p 1 (kuni 22. detsembrini 2016 kehtinud redaktsioon: on põhjendatult alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust, kõlblust või teiste isikute tervist) ja teiseks VSS § 29 lg 1 p 7 (välismaalast on karistatud Eestis või välisriigis toime pandud tahtliku kuriteo või muu õiguserikkumise eest ja karistatus ei ole kustunud ega kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud).
20.Nagu eespool märgitud (otsuse p 17), saab pikaajalise elaniku elamisluba omava välismaalase lahkuma kohustada vaid juhul, kui ta kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Seega ei saa kaebajale pelgalt VSS § 29 lg 1 p 7 alusel sissesõidukeeldu kehtestada, kui karistatusest tulenev tegelik ja piisavalt tõsine oht on tuvastamata (vt analoogselt Euroopa Kohtu seisukohad direktiivi 2008/115/EÜ tõlgendamisel, mille järgi pelgast süüdimõistmisest ei saa tuletada ohtu avaliku korrale: C-554/13, Zh. ja O, p-d 50 ja 54 (art 7 lg 4 vabatahtliku lahkumise tähtaeg); C-240/17, E, p 49 (art 11 sissesõidukeeld)). Ka VSS § 29 lg 1 p 1 alusel saab pikaajalisele elanikule sissesõidukeelu kehtestada üksnes eeldusel, et oht on tegelik ja piisavalt tõsine.
21.Kolleegium on selgitanud, et kuna ohu ja selle lävenditega seotud mõistete sisustamisel ei ole täitevvõimul kontrollivabast hindamisruumist tulenevat monopoli, on kohtul võimalik lugeda prognoositav olukord tegelikuks ja piisavalt tõsiseks ohuks ka siis, kui haldusorgan ei ole neid mõisteid vaidlustatud haldusaktis sõnaselgelt kasutanud (otsuse nr 3-17-1545/81, p 26). Ka on kolleegium märkinud, et isiku järjepidev käitumismuster süütegude toimepanemisel viisil, et õiguskuuleka elu perioodid on äärmiselt napid või pea olematud, võib anda tunnistust tema tegelikust ja piisavalt tõsisest ohtlikkusest. Seda ka siis, kui toime pandud süüteod ei ole eraldi võetuna kõrge ühiskonnaohtlikkusega, kuid süüteod kogumis ning koos muude isikuga seotud asjas tähtsust omavate asjaoludega on piisavad, et jaatada tegeliku ja piisavalt tõsise ohu olemasolu. (Otsuse nr 3-18-89/51, p 18.)
22.Vaidlusalune Siseministeeriumi otsus ei tee sõnaselget viidet tegelikule ja piisavalt tõsisele ohule. Kohtumenetluse käigus on vastustaja siiski korduvalt rõhutanud, et kaebaja kujutab endast „tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu“ (kd 1, tl-d 62 pöördel, 184). Kolleegium nõustub Siseministeeriumi ja kohtute hinnanguga, et asjas kogutud tõendid ja nende põhjal tuvastatud asjaolud annavad tunnistust sellest, et kaebaja kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale Vastustaja pole sissesõidukeeldu kehtestades ja selle kestust määrates ka kaalumisvigu teinud.
6(7)
3-16-2088
23.Kaebajat on Eestis alates 2002. aastast korduvalt karistatud (kuuel korral kriminaalkorras ja mitu korda ka väärteokorras). Neljal korral on karistuseks olnud reaalne vangistus. Kaebaja õiguskuuleka elu perioodid süüdimõistmiste vahel on väga lühikesed. Süütegude toimepanemine on kujunenud käitumismustriks. Kaebaja on kuritegusid toime pannes korduvalt kasutanud vägivalda. Viimase süüdimõistmise tingis grupis toime pandud narkokuritegu. Kaebaja osales narkootilise aine levitamise ahelas. Kaebajal ei ole Eestis olnud püsivat töökohta ning seeläbi tööharjumust, et endale ja perele õiguspärasel teel sissetulekut teenida.
24.Sissesõidukeelu kohaldamise otsus on tehtud 26. septembril 2016, s.o kolm aastat enne vabanemistähtaega 13. detsembril 2019. Vastustaja soov teha sissesõidukeelu kohaldamise otsus piisava ajavaruga enne kaebaja vabanemist on mõistetav. See jätab isikule aega eluolu korraldamiseks pärast vangistust ning otsuse õiguspärasuse kahtluse alla seadmisel läbida kohtumenetlus enne karistuse lõpptähtaja saabumist. Ka ei ole välistatud, et kinnipeetav antakse üle kodakondsus- või päritolujärgsele riigile karistuse kandmise jätkamiseks. Ohuhinnangu aluseks olevad asjaolud on praegusel juhul piisavalt selged. Seetõttu ei mõjuta kolmeaastane ajavahemik hinnangut sissesõidukeelu õiguspärasusele. Tuleb siiski lisada, et liiga varase otsusega kaasneb risk, et kui ohuhinnangu aluseks olevad asjaolud ei ole ühesed ning vangistuse eesmärk realiseerub (vangistusseaduse § 6 lg 1: kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele), tuleb vastustajal anda ohu tegelikkusele ja tõsidusele uus hinnang (vt otsuse p 18). Kõnealuses kohtuasjas on ringkonnakohus võtnud teadmiseks ka maakohtu seisukohad kaebaja tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise kohtuasjas (2018. a märtsikuu seisuga).
25.Ringkonnakohus on korrektselt asunud seisukohale, et kaebaja abikaasa ja alaealine laps on kaebaja perekonnaliikmeteks VSS § 29 lg 4 mõttes. Seda vaatamata asjaolule, et abielu sõlmiti pärast Siseministeeriumi otsust. Perekonnaliikmete olemasolu Eestis on vaid erandjuhul asjaoluks, mis automaatselt välistab sissesõidukeelu kohaldamise (vt VSS § 29 lg 3), ning praegusel juhul ei ole sellega tegu, sest keelu aluseks on ka VSS § 29 lg 1 p 1. Vastustaja on otsust tehes kaalunud ka kaebaja perekonnaliikmetele kaasnevaid tagajärgi. Lapse huvide hindamine ja seejärel kogumis teiste asjaoludega kaalumine (vt otsus nr 3-18-89/51, p 24) on napp, kuid kohtumenetluses esitatud seisukohtadest ei nähtu asjaolusid, mis oleksid vastustajal jäänud kaalumisel tähelepanuta. Samuti on otsuse tegemisel arvesse võetud kaebaja sidemeid Eesti ja sihtriigiga. Kaebajal (ja tema perekonnaliikmetel) on Venemaa kodakondsus. Vaatamata sellele, et kaebaja saabus Eestisse juba noorukina, ei ole ta teinud erilisi pingutusi, et Eesti ühiskonda lõimuda. Muid olulisi kaitsmisväärsed sidemeid ei ole kaebaja esile toonud. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kaebaja ei esitanud argumente (sh vanuse või tervise kohta), mida vastustaja oleks pidanud kaalumisel arvesse võtma. III
26.Eeltoodust tulenevalt jääb kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 5. juuli 2018. a otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendusi tuleb täiendada käesoleva otsuse põhjendustega.
27.Vastustaja ega kaasatud haldusorgan ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist ning nende võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1).
Kaebaja on menetlusabi korras kautsjoni tasumisest vabastatud.
HKMS § 175 lg 3 alusel asendab Riigikohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt) 7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.