Otsuse tegemise aeg ja koht 20. september 2019; Tallinna Halduskohus Haldusasja number
3-18-1175
Haldusasi
XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 15.05.2018 otsuse nr 4.21/59073-1 tühistamiseks
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – XX, esindaja vandeadvokaat Margo Põbo; Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Irina Punko
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 20.09.2019. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet väljastas 01.02.2018 XX nimele relvaloa nr RL820166 kehtivusajaga kuni 29.12.2022, millele kanti millele kanti jahipidamiseks sileraudne püss Toz-34, kal 12, nr ШC1559 ning jahipidamiseks ja enese- ja vara kaitseks vintraudne püss CZ-555, kal 30-06, nr A451534.
2.Politsei- ja Piirivalveamet tunnistas 15.05.2018 otsusega nr 4.2-1/59073-1 kaebaja nimele väljastatud relvaloa nr RL820166 kehtetuks RelvS § 36 lg 1 p 6 ja § 43 lg 3 p 2 ja lg 5 ning § 44 lg 6 alusel. Kaebajale väljastatud relvaloa kehtetuks tunnistamise põhjendusena oli viidatud kriminaalasjas nr 18267000239 tehtud Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja 12.03.2018 kohtuotsusele nr 1-18-2124,
millega mõisteti XX süüdi KarS § 424 järgi ja mõisteti karistuseks 1(üks) aasta vangistust. KarS § 69 lg 1 alusel asendati mõistetud vangistus 358 (kolmesaja viiekümne kaheksa) tunni üldkasuliku tööga ja töö tegemise tähtajaks määrati 2 (kaks) aastat alates kohtuotsuse jõustumisest.
3.XX esitas 14.06.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 15.05.2018 otsuse nr 4.2-1/59073-1 tühistamiseks.
4.Tallinna Halduskohtu 05.07.2018 määrusega võeti kaebus menetlusse. Politsei- ja Piirivalveamet vastas kaebusele 01.08.2018.
5.Tallinna Halduskohtu 27.06.2019 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses ning 19.09.2019 määrusega muudeti kohtuotsuse teatavakstegemise aega.
KAEBUSE SISU
6.Vastustaja ei ole kaalutlusõigust piisavalt sisuliselt teostanud, sest põhjendused on vaid formaalset laadi ning neist ei nähtu kõigi oluliste asjaolude kaalumist. Sellega on vastustaja rikkunud haldusmenetluse seaduse § 56, jättes haldusakt nõuetekohaselt põhjendamata. Vastustaja on üksnes kaalunud toimepandud teo objektiivset külge ning jätnud arvestamata teised asjaolud, mis viitavad kõik sellele, et hoolimata KarS § 424 kvalifitseeritava teo toimepanemisest, ei ole põhjendatud järeldused, et kaebaja oleks mingilgi viisil tulevikus relva kasutades ohtlik. Vastustaja on jõudnud seisukohale, et kaebaja kohta antud positiivsed iseloomustused ei kaalu üles tema toimepandud tegu üksnes toimepandud kuriteo objektiivset külge kaaludes. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks on jäetud otsuses arvestamata näiteks MTÜ Pärnumaa Jahimeeste tegevjuhi YY iseloomustus kaebaja kohta. Kaebaja on seisukohal, et kuivõrd Pärnumaa Jahimeeste Liidu Koonga jahiseltsi arvamuse kohaselt ei tuleks kaebaja relvaluba kehtetuks tunnistada, on põhjendatud teha järeldusi, et kaebaja hoolimata oma teost (juhtides mootorsõidukit alkoholijoobes), ei kujuta endast ohtu relva kasutades, sest alkoholijoobes ei ole kaebaja relva kasutanud ning ei ole põhjust arvata, et ta seda ka tulevikus teeks. Vastustaja ei ole kaalunud kõiki olulisi asjaolusid, milleks on kaebaja isikuga ja konkreetse kuriteo toimepanemisega seotud asjaolud ning jõudnud seetõttu põhjendamatutele järeldustele justkui kaebaja peaks kujutama endast ohtu relva kasutades. Vastustaja on jätnud arvestamata, et kaebaja tegeleb oma alkoholi probleemiga ning ei ole peale kriminaalkorras karistatud tegu alkoholi tarbinud. Praegusel juhul ei ole proportsionaalne muuta relvaluba kehtetuks inimesel, kelle puhul on tulevikus teiste inimeste elu ja tervis ohtu seadmine kasutades alkoholijoobes tulirelva tõenäosus nullilähedane.
7.Täiendavas 30.07.2019 seisukohas märgib kaebaja, et vaidlustatud haldusakti koostamisest on möödunud rohkem kui üks aasta ning hoolimata vastustaja arvamusest, et kaebaja puhul on tegemist alkoholilembese isikuga, kes võib ohustada teiste isikute elu, tervist või turvalisust, on ta oma tegudega tõestanud vastupidist. Seega tuleb asuda seisukohale, et vastustaja on prognoosinud isiku sobivust relvaomanikuks olemiseks vääralt. Kaebaja ei ole tarvitanud alkoholi üle aasta, seega ei ole olnud põhjendatud vastustaja meelevaldsed arvamused selle kohta, et saab pidada tõenäoliseks, et kaebaja võib kasutada relva joobes olles ning kujutada endas ohtu teiste inimeste elule ja tervisele. Kaebaja on isik, kes on oma tegudega näidanud, et kahetseb oma tegu ning on lahti saanud alkoholiprobleemist.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
8.Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu. Relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuses toodud asjaolud ja põhjendused on piisavalt selged ja arusaadavad ning õiguslikult argumenteeritud. PPA tuvastatud asjaoludel esineb RelvS-s sätestatud alus - kaebaja on oma käitumise tõttu sobimatu relva omama. Kaebaja on relvaomanikuna kaotanud politsei usalduse ja selliseks kahtluseks on käesoleval juhul piisavalt alust. Praegusel juhul esines kaebaja puhul RelvS § 36 lg 1 p-s 6 sätestatud asjaolu, sest ta mõisteti kriminaalasjas tehtud maakohtu 12.03.2018 otsusega süüdi liiklussüüteo toimepanemise eest. Vaidlustatud otsuses on välja toodud asjaolud ja samuti kaebaja kohta kogutud teave, millest järeldub, et PPA on kogunud otsuse tegemiseks kaebajat iseloomustavat materjali ja otsust tehes seda hinnanud. Võrreldes 2014. aastaga, mil kaebajat karistati samaliigilise kuriteo toime panemise eest, võib kaebaja käitumises ja eluviisis täheldada muutusi. Toona oli kaebaja isiku kohta kogutud info valdavalt positiivne ning miski ei viidanud kaebaja alkoholiprobleemidele. Ainsaks relvaloa omamist mõjutavaks faktoriks jäi kriminaalkaristus, kuid PPA asus põhjendatult seisukohale, et üks karistus ei anna alust järeldusteks, et kaebaja käitumine võib tulevikus ohustada avalikku korda ja turvalisust. 2018. aastal kogutud info on teistsugune. Jahiseltsi kirjalikku vastust PPA järelepärimisele kaebajat iseloomustavate andmete saamiseks ei saa iseloomustuseks lugeda, kuna selle sisu on väga napp ega saa olla aluseks põhjaliku hinnangu andmiseks. Seevastu piirkonnapolitseinikule on jahiseltsi esindaja märkinud, et kaebaja on varasemalt ilmunud jahile joobele viitavas seisundis. Kaebaja alkoholi tarvitamisele on viidanud tema pereliige. Kahtlustatavana ülekuulamisel kaebaja kinnitas alkoholi tarvitamist enne sõiduki juhtima asumist. Kaebaja käitumise põhjendused näitavad vastutustundetut suhtumist. Relva kandmine joobeseisundis on RelvS järgi keelatud ja karistatav. Kaebaja poeg kinnitas piirkonnapolitseinikule, et kaebajale meeldib alkoholi tarvitatuna sõita autoga. Kahtlemata on positiivne, et kaebaja on asunud endaga tõsiselt tegelema. Seda saab hinnata kui sammu paranemise suunas, mis hetkel ei anna täielikku kindlust, et kaebaja teeb ravikuuri lõpuni või muudab jäädavalt oma käitumisharjumusi. Fakt on see, et kaebaja läks ravile peale 2018 kohtuotsust. Arvestades XX isikut ning kuriteo toimepanemise asjaolusid, esines alus relvaloa kehtetuks tunnistamiseks. Kuna relvaloa ja relva omamise õiguse kaotamine on põhjustatud kaebaja õigusvastasest käitumisest, siis tulebki tal võtta vastu ja aktsepteerida selle tagajärgi. Relvaloa kehtetuks tunnistamine ei piira isiku vaba eneseteostuse õigust lõplikult ning see on vaid ajutine meede, mille üheks eesmärgiks on suunata isik õiguskuulekale käitumisele hoidmaks ära uute süütegude või muude rikkumiste toimepanemist. Tekkinud olukord ei ole pöördumatu. RelvS § 36 lg 2 piirab taotluse esitamist karistuse kehtivusajaga karistusregistriseaduse mõttes. Muutunud käitumise ja eluviisi kohta on kaebajal võimalik esitada uued tõendid.
9.Täiendavas 04.09.2019 seisukohas märgib vastustaja, et kui kaebaja leiab, et relvaloa kehtivuse aluseks olevad asjaolud on muutunud (eluviis või käitumine) või ära langenud (karistuse kustumine), on kaebajal õigus pöörduda PPA poole relvaloa taotlemiseks ja esitada vastavasisulised tõendid. Haldusakti vaidlustamise jätkamine sooviga välistada uue relvaloa saamisega seotud menetlust ei ole vastustaja arvates kooskõlas relvaseaduse mõttega. PPA jääb oma arvamuse juurde ja leiab, et otsus on põhjendatud ning piisavalt motiveeritud.
KOHTU PÕHJENDUSED
10.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 15.05.2018 otsust nr 4.21/590731, millega tunnistati kaebaja nimele väljastatud relvaluba RL 820166 kehtetuks ning XX taotleb selle tühistamist. Veel selgitati nimetatud haldusaktiga, et kaebaja on kohustatud relvad ja laskemoona Politsei- ja Piirivalveametile üle andma ja et tal on kohustus relvad ja laskemoon kolme kuu jooksul võõrandada.
11.Relvaloa kehtetuks tunnistamisel on vastustaja lähtunud relvaseaduse (RelvS) paragarahvi 36 esimese lõike punktist 6, paragrahvi 43 kolmanda lõike punktist 2 ja lõikest 5 ning paragrahvi 44 lõikest
6.Relvaseaduse § 44 lg 6 reguleerib relvade ja laskemoona võõrandamisega seonduvat peale relvaloa kehtetuks tunnistamist ning § 43 lg 5 puudutab Politsei- ja Piirivalveameti pädevust, kuid relvaloa kehtetuks tunnistamise sisuline külg ja õiguslik alus seostub antud juhul relvaseaduse paragrahvi 36 esimese lõike punktiga 6 ning paragrahvi 43 kolmanda lõike punktiga 2.
12.Relvaseaduse § 43 lg 3 p 2 sätestab, et Politsei- ja Piirivalveamet tunnistab soetamisloa või relvaloa kehtetuks kui loa omaja ei vasta enam relvaseaduse nõuetele või kui esineb sama seaduse § 36 lõike 1 punktis 1-7, 9 või 10 või § 40 lõikes 1 nimetatud asjaolu. Antud juhul on tunnistatud relvaluba kehtetuks RelvS § 36 lõike 1 punktis 6 nimetatud asjaolu esinemise tõttu.
13.Vaidlustatud haldusakti vastuvõtmise ajal kehtinud relvaseaduse § 36 lõike 1 punkti 6 kohaselt ei saanud anda soetamisluba ega relvaluba füüsilisele isikule, kes on kriminaalkorras karistatud. Samas oli tunnistatud relvaseaduse § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p 6 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusega põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks selles osas, milles see ei võimaldanud soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu.
14.Olenemata sellest, et käesoleval ajal ei ole alates 01.07.2018 kehtiva relvaseaduse § 36 lg 1 punkti 6 kohaselt enam vaja karistusseadustiku § 424 järgi süüdi tunnistatud isiku puhul tema isikut ja toimepandud tegu eraldi hinnata ning relvaloa andmine oleks välistatud, oli see varasemalt ehk haldusakti andmise ajahetke seisuga kehtinud relvaseaduse alusel siiski tarvilik. Antud juhul ongi vastustaja 15.05.2018 otsuse koostamisel kriminaalkorras karistatud isikut ja tema toimepandud tegu arvestanud. Formaalselt vaadatuna ei saa selles ka vaidlust olla, kuid kaebaja arvates ei ole haldusakti piisavalt põhjendatud ega kaalutlusõigust vajalikul määral teostatud.
15.Protsessiosaliste argumente ning ka menetluse käigus hilisemalt ilmnenud aspekte arvesse võttes tuleb asuda kokkuvõttes seisukohale, et kaebus ei ole siiski põhjendatud. Vaidlustatud otsus on sisuliselt neljal leheküljel ning antud juhul ei saa asuda ka sellisele seisukohale, et see oleks ilma kaalutluste ning motiivideta. Mis puutub aga motiividesse ja kaalutlustesse, siis teatavate aspektide osas võib alati vaielda, kuid ilmselgeid kaalutlusvigu sellest haldusaktist ei nähtu. Politsei- ja Piirivalveameti pädevuses olevate relvalubade alaste küsimuste kohtulik kontroll on teataval määral ka piiratud. Kohus saab sarnaste vaidluste lahendamisel kontrollida põhiliselt seda kas vastav haldusakt või vastavad haldusaktid on haldusmenetluse seaduse nõuetega vajalikul määral kooskõlas. Antud juhul on see nii. Kaebaja väited põhjendamiskohustuse ebapiisavuse või eiramise suhtes jäävad suhteliselt paljasõnalisteks. Kohus nõustub üldjoontes Politsei- ja Piirivalveameti 15.05.2018 otsuses nr 4.2-1/59073-1 esitatud põhjenduste ja seisukohtadega ning ei pea vajalikuks seda kõike lähtuvalt halduskohtumenetluse seadustiku § 165 lõikest 2 täpsemalt välja tuua ega üle korrata, sest kaebus jääb rahuldamata. Peamiselt on vastustaja võtnud isiku ja tema teo arvestamisel aluseks piirkonnapolitseiniku hinnangu, millest nähtub, et alkoholi tarvitamist on kaebajal esinenud küllalt sageli ja milles omakorda on tuginetud veel pereliikmelt saadud vastavasisulisele informatsioonile, aga ka jahisektsiooni esimehe selgitusele selle kohta, et on olnud juhtumeid, kus kaebaja ilmus jahile alkoholi tarvitamise tunnustega. Seda kõike on ka vaidlustatud haldusaktis kirjeldatud ning piirkonnapolitseiniku arvamus on samuti haldusasja materjalide juurde esitatud. Kaebaja ei ole püüdnud seda ümber lükata ega vastupidisele viitavaid materjale esitada. Kaebaja heidab mõnevõrra ette küll MTÜ Pärnumaa Jahimeeste Liidu tegevjuhi etteheidete puudumise ja sellekohase (hea) iseloomustuse arvestamata jätmist, kuid siinkohal tuleb nõustuda vastustajaga, et (klassikaliseks) iseloomustuseks see oma napi sisu ehk lakoonilise tõdemusega ei kvalifitseeruks ning
vastustaja põhjalikumat positsiooni ümber ei lükka. Lähtuvalt eeltoodust ei ole vaidlustatud haldusakti tühistamiseks alust ning kaebus jääb rahuldamata. Mis puutub kaebaja väitesse selle kohta, et vastustaja seisukoht relva võimalikust kasutamisest joobeseisundis ja seega teiste inimeste elule ja tervisele ohu kujutamisest on osutunud (ilmselt) meelevaldseks ja et seda kinnitavad (vähemalt kaudselt) ka edukalt läbitud raviprogramm ja selle järgselt antud psühhiaatriakliiniku ning kriminaalhooldusametniku hinnangud (tl 43-44), siis siinkohal tuleb taas nõustuda vastustaja selgitusega selle kohta, et haldusakti õiguspärasuse küsimust hinnatakse haldusakti andmise ajahetke seisuga. 15.05.2018 seisuga oli 11kuuline raviperiood alles algusjärgus. Haldusasja materjali juurde esitatud kliiniku tõendist ilmneb, et 24.04.2018 oli koostatud alles vastav raviplaan. See, et programm lõpetati 27.03.2019 ja et ravieesmärgid on täidetud, on selgunud hiljem ja ei tingi automaatselt taolise haldusakti tühistamist, mis oli selle andmise ajal õiguspärane ehk antud juhul ilma ilmselgete kaalutlusvigadeta. Siinkohal on vaja arvestada veel sellega, et vastavalt HKMS § 158 lg 2 teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise ajahetke seisuga ning praegu on relvaseaduse vastav regulatsioon selline, kus karistusseadustiku § 424 järgi süüdi tunnistatud isiku puhul ei olekski vaja tema isikut ja toimepandud tegu enam eraldi hinnata ning relvaluba võib jääda väljastamata pelgalt karistusseadustiku § 424 järgi süüdi tunnistamise fakti kui sellise esinemise tõttu. See muidugi ei tähenda seda, et vastustaja ei võiks mõistlikus mahus oma sellekohast otsustust siiski motiveerida, kuid see on mõnevõrra teistsuguse rõhuasetusega teema. Antud juhul on vastustaja oma 04.09.2019 selgituses märkinud, et pöördumatu olukorraga kaebaja jaoks siiski tegemist ei ole ja et karistuse kustumise järgselt on tal võimalus uuesti relvaloa taotlusega esile tulla.
16.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.