Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Kaire Pikamäe ja Virgo Saarmets
Määruse tegemise aeg ja koht
27.05.2019, Tallinn
Haldusasja number
3-18-2213
Haldusasi
XX kaebus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise asjus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – XX, volitatud esindaja adv Kaupo Kask Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Terje Krais
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 21.02.2019 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX määruskaebus rahuldamata.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 21.02.2019 määruse resolutsiooni punktid 1–5 ning teha selles osas uus määrus, millega lugeda kaebus esitatuks kaebetähtaega rikkudes ning jätta kaebetähtaeg ennistamata. Tallinna Halduskohtu 21.02.2019 määruse resolutsiooni p 6 jätta muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse kättetoimetamisest (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 124 lg 3, § 155 lg 5).
XX esitas 30.03.1993 avalduse, milles palus talle tagastada Tallinnas Kapi tn 5 (end. Wismari tn 17B) asuv kortermaja.
2.Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjoni 03.11.1997 otsusega nr 9436 jäeti XX taotlus rahuldamata.
3.XX esitas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 03.11.1997 otsuse peale kaebuse ÕVVTK keskkomisjonile, kes jättis 26.02.1998 otsusega kaebuse rahuldamata.
4.XX esitas 11.10.2018 Justiitsministeeriumile avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või alternatiivselt kompenseerimiseks. Justiitsministeerium edastas avalduse
3-18-2213 Rahandusministeeriumile, kes teatas XX-le 12.11.2018 kirjas, et tal ei ole alust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist.
5.XX esitas 25.11.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täpsustatud 01.02.2019) ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 03.11.1997 otsuse tühistamiseks ja Tallinna linna kohustamiseks tegema uus otsus, millega tagastada kaebajale Kapi tn 5 asuv kinnisasi. Alternatiivselt esitas kaebaja nõuded 03.11.1997 otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks, ÕVVTK keskkomisjoni 26.02.1998 otsuse tühistamiseks või selle õigusvastasuse tuvastamiseks, Justiitsministeeriumi kohustamiseks ning vara tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebajale ei tehtud ÕVVTK keskkomisjoni 26.02.1998 otsust teatavaks ning ta sai nimetatud otsusest teada alles 25.11.2018, mil ta sai kätte Rahandusministeeriumi kirja. Juhul, kui kohus leiab, et kaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes, palub kaebaja tähtaeg ennistada. Kaebaja oli 03.11.1997 otsuse tegemise ajal 65-aastane ega teadnud, et tal on õigus esitada kaebus lisaks keskkomisjonile ka kohtule. 03.11.1997 otsuses toodud vaidlustamisviite järgi oli otsusega mittenõustumisel võimalik esitada kaebus ÕVVTK keskkomisjoni kaudu ühe kuu jooksul otsuse kättesaamise päevast alates. Sellest, milline asutus ja millise tähtaja jooksul kaebuse kohta otsuse teeb, kaebajat ei teavitatud. Kaebajalt ei saanud tema vanust ja vaidlustamisviites märgitut arvestades eeldada, et ta esitaks lisaks veel ka kaebuse kohtule.
Tallinna linn leidis, et kaebus on esitatud tähtaja rikkumisega.
Kapi tn 5 elamu kõik eluruumid erastati vahemikus 1994–1995. Elamus moodustati korteriomandid, mis kanti kinnistusraamatusse 25.10.2002. Kuna tehingute tegemisest on möödunud enam kui 10 aastat, ei saa Kapi tn 5 korteriomandite suhtes sõlmitud müügilepinguid ega kinnistamistoiminguid enam edukalt vaidlustada. Kaebaja esitatud tühistamis- ja kohustamisnõuded ning ka hüvitamisnõue on ilmselgelt perspektiivitud. Nõude ÕVVTK keskkomisjoni või ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuste õigusvastasuse tuvastamiseks oleks kaebaja pidanud esitama hiljemalt 01.01.2005. Kaebaja pole toonud välja ühtegi objektiivset põhjust, mis annaks aluse tähtaja ennistamiseks. Kaebetähtajad ja vaidlustamise kord on alati olnud sätestatud Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) §-s 19. Arvestades, et kaebaja oli vaidlustanud halduskohtus ÕVVTK keskkomisjoni 03.06.1993 otsuse, milles puudus selgitus edasikaebamise korra kohta, ei saa kaebajat pidada õiguslikult kogenematuks.
7.Tallinna Halduskohus tagastas 21.02.2019 määrusega kaebuse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 03.11.1997 otsuse ja ÕVVTK keskkomisjoni 26.02.1998 otsuse tühistamise, Justiitsministeeriumi kohustamise ja ÕVVTK keskkomisjoni 26.02.1998 otsuse õigusvastasuse tuvastamise nõuetes (resolutsiooni p-d 1–4). Muude nõuete osas (Tallinna linna kohustamise nõue ning selle alternatiivina esitatud 03.11.1997 otsuse õigusvastasuse tuvastamise ja kahju hüvitamise nõue) luges kohus kaebuse esitatuks kaebetähtaega rikkudes, jättis kaebetähtaja ennistamata ning lõpetas asja menetluse (resolutsiooni p-d 5 ja 6). Arvestades, et kaebajale tehti ÕVVTK keskkomisjoni 26.02.1998 otsus teatavaks 12.11.2018 ning kaebus on esitatud 25.11.2018, on kaebus HKMS § 47 lg 2 alusel tähtaegne. HKMS § 283 lg-st 3 lähtuvalt oleks kaebaja pidanud esitama nõude Tallinna linna kohustamiseks tegema Kapi tn 5 kinnisasja tagastamise küsimuses uus otsus kohtule hiljemalt 01.01.2014. Alternatiivsed nõuded ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 03.11.1997 otsuse ja ÕVVTK keskkomisjoni 26.02.1998 otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks ning Tallinna linna kohustamiseks hüvitada kaebajale Kapi tn 5 kinnisasja tagastamata jätmisega tekitatud kahju on esitatud tähtaja rikkumisega. Enne 01.01.2002 antud haldusakti või sooritatud toimingu peale oli võimalik esitada tuvastamiskaebus kuni 01.01.2005 (Riigikohtu 11.11.2004 otsus nr 2(6)
3-18-2213 3-3-1-66-04). Hiljemalt samaks kuupäevaks oleks kaebaja pidanud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 31 lg 2 järgi esitama ka kahju hüvitamise nõude. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 03.11.1997 otsuse ega ÕVVTK keskkomisjoni 26.02.1998 otsuse vaidlustamisega ei ole kaebajal võimalik saavutada kaebuse eesmärki ning nende otsuste tühistamise nõuded tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel. Samal alusel tuleb tagastada ka nõuded Justiitsministeeriumi kohustamiseks tegema vara tagastamise küsimuses uus otsus ning hüvitama tagastamata jätmisega tekitatud kahju. Toimikust nähtub, et kaebaja kasutas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse vaidlustamiseks keskkomisjonis õigusabi. Sõltumata oma vanusest mõistis kaebaja vajadust vaidlustada 03.11.1997 otsus, kuivõrd see takistas vara tagastamist. Kaebajal polnud mõistlikku põhjust eeldada, et Kapi tn 5 kinnistu osas pole omandireformi lõpuni viidud ning ÕVVTK keskkomisjonile esitatud kaebus on siiani menetluses. Kaebaja esitatud materjalidest nähtub, et kaebaja oli teadlik Kapi tn 5 maa kinnistamisest ja elamu jagamisest korteriomanditeks. Olles teadlik kinnisasja erastamisest juba 1997. aastast, pidi kaebaja oma õiguste kaitseks viivitamatult tegutsema. Kaebaja pole toonud välja objektiivseid asjaolusid, mis takistasid tal varem kohtule kaebust esitamast.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUS
8.XX palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 21.02.2019 määrus ning teha uus määrus, millega tuvastada, et kaebus on esitatud tähtaegselt või alternatiivselt ennistada kaebuse esitamise tähtaeg. Kaebajalt ei saanud tema vanust (65 aastat) arvestades eeldada, et ta oleks pidanud oskama esitada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 03.11.1997 otsuse peale kaebuse halduskohtusse ilma selge vaidlustamisviiteta. Kohus pidi arvestama asjaoluga, et kaebaja sai ÕVVTK keskkomisjoni 26.02.1998 otsusest teada alles 2018. aasta novembris. Kaebaja ei saanud enne seda oma kaebeõigusest teada, mistõttu ei saanud temalt eeldada kaebuse varasemat esitamist. Kui ringkonnakohus leiab, et kaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes, esineb alus kaebetähtaja ennistamiseks, arvestades kaebaja vanust ja asjaolu, et 03.11.1997 otsuses polnud viidatud võimalusele vaidlustada otsus halduskohtus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
10.Halduskohus tagastas kaebuse osaliselt HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel ning muude nõuete osas lõpetas menetluse kaebetähtaja rikkumise tõttu HKMS § 124 lg 2 alusel. Ehkki kaebaja on määruskaebuses esitanud üksnes vastuväited menetluse lõpetamise suhtes tähtaja rikkumise tõttu, taotleb kaebaja siiski halduskohtu 21.02.2019 määruse tervikuna tühistamist. Ringkonnakohus mõistab määruskaebust selliselt, et kaebaja vaidlustab halduskohtu määrust ka kaebuse tagastamist puudutavas osas.
11.Kaebaja eesmärgiks on, et talle tagastataks Kapi tn 5 kinnisasi, mille suhtes ta peab ennast omandireformi õigustatud subjektiks. Selle saavutamiseks on primaarne nõue ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 03.11.1997 otsuse tühistamise nõue ühes Tallinna linna kohustamise nõudega lahendada kaebaja esitatud vara tagastamise taotlus uuesti. Vara tagastamise võimatuse korral saaks kaebaja nõuda vara kompenseerimist. Kaebaja on esitanud põhinõudele viis alternatiivset nõuet, mis sisult osaliselt kattuvad ega ole kõik käsitatavad eraldi nõuetena. Ringkonnakohus märgib, et vastustaja teeb vaidluse esemest lähtudes kindlaks kohus ning menetlusosaliste 3(6)
3-18-2213 seisukohad vastustaja määratlemisel ei ole kohtule siduvad (HKMS § 18 lg 1). Seega ei ole vara tagastamise taotluse uuele lahendamisele suunatud kohustamisnõuded ega kahju hüvitamise nõuded, mille eesmärk on vara tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamine, käsitatavad eraldi nõuetena hoolimata sellest, et kaebaja on alternatiivsetes nõuetes nimetanud erinevaid vastustajaid. Kaebaja ei saa ise valida, kes peaks talle vara tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitama, vaid seda otsustaks halduskohus. Sisuliselt on kaebuses esitatud järgmised nõuded: -
tühistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 03.11.1997 otsus ja/või ÕVVTK keskkomisjoni 26.02.1998 otsus; tuvastada 03.11.1997 ja/või 26.02.1998 otsuse õigusvastasus; kohustada vastustajat uuesti lahendama kaebaja taotlus vara tagastamiseks; hüvitada vara tagastamata jätmisega tekitatud kahju.
12.HKMS § 283 lg 1 kohaselt tehakse kaebetähtajast kinnipidamine kindlaks kaebuse esitamise ajal kehtinud seadusest lähtudes. Toimikust nähtub, et kaebaja esitas 03.11.1997 otsuse peale kaebuse ÕVVTK keskkomisjonile, kes lahendas kaebuse 26.02.1998 otsusega. HKMS § 47 lg 2 sätestab, et kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib kaebuse selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend, kui seadus ei sätesta teisiti. Asjas puuduvad tõendid, millest nähtuks, et kaebaja sai keskkomisjoni otsuse kätte enne 2018. aasta novembrit. Sellest lähtudes asus halduskohus seisukohale, et 03.11.1997 otsuse tühistamise nõue on tähtaegne. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus pidanuks juhinduma HKMS § 46 lg-st 7, mis sätestab, et kui haldusakti või keeldumist ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist või keeldumisest muul viisil teada saanud, ent viivitanud ebamõistlikult tühistamis- või kohustamiskaebuse esitamisega, loetakse kaebetähtaeg möödunuks. Sama põhimõte sisaldus alates 18.11.2006 ka varasemas HKMS-s ning lisati sinna Riigikohtu praktika põhjal (vt nt Riigikohtu lahendeid asjades nr 3-3-1-52-00, 3-3-1-60-01, 3-3-1-65-02 ja 3-3-1-70-06). Ringkonnakohtu hinnangul tuleb HKMS § 46 lg-st 7 lähtuda ka juhtudel, kus isik on järginud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korda, kuid talle ei ole vastavat lahendit teatavaks tehtud. Samuti tuleb arvestada, et juhul, kui kohtueelses menetluses nõuet lahendav haldusorgan viivitab lahendi tegemisega, peab isik teatud aja jooksul kohtusse pöörduma (HKMS § 47 lg 3, § 283 lg 3). Sõltumata põhjusest, mille tõttu pole kohtueelse menetluse lahend isikuni jõudnud, ei saa ta kaebuse esitamisega lõputult oodata. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ p-s 35 oli sätestatud tähtaeg, mille jooksul pidi keskkomisjon kaebuse kohta otsuse tegema – algselt ühe kuu jooksul kaebuse saamise päevast arvates ning Vabariigi Valitsuse 03.02.1998 määrusega nr 21 tehtud muudatuste järel kahe kuu jooksul pärast seda, kui talle on laekunud kõik vajalikud materjalid. Vabariigi Valitsuse 02.10.1991 määrusega kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjoni põhimääruse“ (03.02.1998 määrusega nr 21 muudetud sõnastuses) p 13 järgi võis isik keskkomisjoni otsusega mittenõustumisel pöörduda kohtusse ühe kuu jooksul arvates päevast, mil isik oma õiguste rikkumisest teada sai või pidi teada saama. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimisega seotud vaidluste lahendamise korda reguleeris ka ORAS § 19, mis sätestas muu hulgas kohtusse pöördumise tähtaja. Isegi kui kaebaja ei olnud teadlik keskkomisjonis kaebuse lahendamise tähtaegadest, ei olnud tal alust eeldada, et selline kord puudub ning keskkomisjon võib kaebust lahendada määramatult pika aja jooksul. Seega pidi kaebaja mingi aja möödumisel mõistma, et keskkomisjon võib olla teinud tema asjas otsuse, ning selle välja nõudma, sattumata ebamõistliku viivitusse. Kaebaja oli tema õigusi 4(6)
3-18-2213 rikkuvast haldusaktist ehk 03.11.1997 otsusest teadlik ning selle vaidlustamiseks kohtus puudusid takistused. Toimikus ei ole tõendeid, millest nähtuks, et kaebaja pöördus 03.11.1997 otsuse vaidlustamise ja Justiitsministeeriumile 11.10.2018 avalduse esitamise vahele jääva aja jooksul mõne haldusorgani poole Kapi tn 5 kinnisasja tagastamise küsimuses. Justiitsministeeriumi poole pöördumise ajaks oli möödunud enam kui 20 aastat keskkomisjoni otsuse tegemisest ja vastava otsuse tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest. Eelneva põhjal leiab ringkonnakohus, et kaebaja on 03.11.1997 ja 26.02.1998 otsuste tühistamise ning tema taotluse uueks lahendamiseks kohustamise nõuete esitamisega ebamõistlikult viivitanud ning kaebetähtaeg tuleb lugeda möödunuks.
13.Halduskohus on õigesti leidnud, et taotlused 03.11.1997 otsuse ja 26.02.1998 otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks on esitatud tähtaja rikkumisega. Samuti ei aitaks sääraste nõuete esitamine kaasa kaebaja eesmärgi saavutamisele. Vara tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks ei ole tarvis esitada eraldi nõudeid osundatud otsuste õigusvastasuse tuvastamiseks.
14.Ka vara tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõue on esitatud tähtaja rikkumisega. Puudub igasugune alus lugeda kahjust ja selle tekitanud isikust teadasaamise ajaks 2018. aasta novembrit. Nagu halduskohus on õigesti tuvastanud, sai kaebaja tema õigusi rikkuvast haldusaktist ehk kahju tekkimisest teada juba 03.11.1997 otsuse kättesaamisel, s.o 05.11.1997, mil see otsus tehti teatavaks kaebaja volitatud esindajale. Tulenevalt riigivastutuse seaduse § 31 lg-s 2 sätestatust oleks kaebaja pidanud hüvitamiskaebuse esitama hiljemalt 01.01.2005.
15.Kaebaja avaldustest ei nähtu mingeid asjaolusid, mis õigustaks kaebetähtaja olulisel määral ületamist ning võiks anda aluse kaebetähtaja ennistamiseks. Arvestades, et kaebaja on sündinud 07.06.1936, siis oli ta 03.11.1997 otsuse tegemise ajal 61-aastane (mitte 65-aastane, nagu on väidetud kaebaja avaldustes), mis ei ole sedavõrd kõrge vanus, et selle puhul võiks eeldada isiku võimetust selgitada välja vaidluse lahendamise kord. Ehkki inimeste võimekus omi asju ajada on erinev, ei saa ringkonnakohtu hinnangul ka kõrges vanuses inimene viivitada kaebuse esitamisega ebamõistlikult kaua. Vajadusel tulnuks vaidlustamise korra väljaselgitamiseks pöörduda kas otsuse teinud haldusorgani või õigusnõustaja poole. Toimikust nähtub, et kaebaja tegutses mitme aasta jooksul aktiivselt vara tagastamise nimel: esitas avalduse vara tagastamiseks, vaidlustas ÕVVTK keskkomisjoni 03.06.1993 otsuse halduskohtus, andis nõusoleku Kapi tn 5 elamu üüri- ja rendilepingutest tulenevate õiguste ja kohustuste üleminekuks, esitas avalduse Tallinna linnavolikogu esimehele, vaidlustas 03.11.1997 otsuse keskkomisjonis. Kaebaja kasutas vara tagastamise asjas ka volitatud esindajaid. Seega ei olnud kaebaja näol tegemist õiguslikes küsimustes täiesti kogenematu ja asjatundmatu inimesega. Olles juba varem ühe keskkomisjoni otsuse kohtus vaidlustanud, ei saanud ka ebaselge või puudulik vaidlustamisviide takistada kaebajal mõistliku aja jooksul välja selgitamast tema õigusi rikkuva haldusakti vaidlustamise korda ja seejärel kohtusse pöördumist.
16.Eelnevast tuleneb, et nii kaebuse põhinõuded kui ka alternatiivsed nõuded on esitatud tähtaja rikkumisega ning kaebetähtaja ennistamiseks puudub alus. Ehkki osa nõuetest oleks võimalik tagastada HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel, nagu on teinud halduskohus, on otstarbekam lõpetada kõigi nõuete osas menetlus HKMS § 124 lg 2 alusel. Ringkonnakohus märgib, et praegusel kujul on halduskohtu määruse resolutsioon ebaselge, arvestades, et halduskohus on samasisulised kohustamis- ja hüvitamisnõuded üheaegselt nii tagastanud kui ka lõpetanud nende osas menetluse kaebetähtaja rikkumise tõttu. Halduskohtu määruse resolutsiooni p-i 6 võib mõista selliselt, et menetlus lõpetatakse kõigi nõuete osas, ehkki osa nõuetest on kohus tagastanud. Seetõttu tühistab ringkonnakohus halduskohtu määruse resolutsiooni p-d 1–5, ning teeb selles osas uue määruse, millega loeb kaebuse esitatuks tähtaja rikkumisega ja jätab kaebetähtaja ennistamata. Ringkonnakohus jätab jõusse halduskohtu määruse resolutsiooni p 6. 5(6)
3-18-2213
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.