Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-18-89 3. mai 2019 Eesistuja Nele Parrest, liikmed Heiki Loot ja Jüri Põld X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 8. jaanuari 2018. a otsuse tühistamiseks Kaebaja X, esindaja vandeadvokaadi abi Aldo Vassar Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kristiina-Marita Alliksoo Tartu Ringkonnakohtu 19. septembri 2018. a otsus X kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 19. septembri 2018. a otsuse resolutsiooni p 2 ja jätta jõusse resolutsiooni p 3.
3.Jätta jõusse Tartu Halduskohtu 14. märtsi 2018. a otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 3, asendades p 1 (lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu tühistamine) osas halduskohtu põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.
4.Rahuldada riigi õigusabi korras määratud esindaja taotlus saada tasu 489 eurot 60 senti.
5.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
1.X (kaebaja) sündis 1984. a-l Eestis. Ta on rahvuselt venelane ja tal on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus. 1999. a-l sai ta alalise elamisloa, mis 2006. a-l jõustunud välismaalaste seaduse (VMS) muudatustega loeti pikaajalise elaniku elamisloaks. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud neljal korral: kahel korral oli karistuseks tingimisi vangistus (salajane vargus, süüteo tulemusena saadud vara omandamine) ning kahel korral mõisteti talle reaalne vanglakaristus (kelmus ja arvutikelmus, narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine). Viimati mõistis Viru Maakohus 11. septembri 2015. a otsusega kaebajale narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest vangistuse 3 aastat 4 kuud (karistusaja algus 18. september 2014, lõpp 18. jaanuar 2018). Väärteokorras on kaebajat karistatud kaheksal korral: üks kord avaliku korra rikkumise, üks kord liiklusseaduse, kahel korral ühistranspordiseaduse ning neljal korral alkoholiseaduse rikkumise eest.
3-18-89
Kaebajal on algharidus. Viimase vangistuse ajal omandas ta eesti keele oskuse A1 ja A2 tasemel (2015. a). Kaebaja paigutati 30. augustil 2016 ümber avavanglasse. Vangistuse ajal kaebaja töötas, sh väljaspool vanglat. Kaebajale võimaldati lühiajalisi väljasõite, mis möödusid rikkumisteta. Kaebaja õde ja Eesti kodanikust tütar (sünd 2011. a) elavad Eestis. Eestisse on maetud ka tema vanemad. Kaebajal on mitmeid haiguseid, sh krooniline c-viirushepatiit ja generaliseerunud lümfadenopaatiana avalduv HIV-tõbi.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 8. jaanuari 2018. a otsusega nr 15.3-3.4/5-1 (otsusel ekslikult kirjas 5. jaanuar 2018 nr 15.3-3.4/2018/131-1) alates 8. jaanuarist 2018 kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel (p 1); tegi Eestist lahkumise ettekirjutuse, mis sundtäidetakse kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 7 alusel (p 2); kohaldas VSS § 74 lg-le 2 tuginedes kaebajale sissesõidukeeldu viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.
3.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PPA 8. jaanuari 2018. a otsus. Kaebaja hinnangul ei kujuta ta ohtu avalikule korrale ega riigi julgeolekule. Tema toime pandud kuriteod ei ole nii ohtlikud. PPA ei ole otsust tehes arvestanud Nõukogu 25. novembri 2003. a direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art-s 12 sätestatud kriteeriume. Samuti pole PPA pööranud tähelepanu selle sätte tõlgendustele Euroopa Kohtu praktikas. PPA võinuks jätta sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata. Kaebajal on raske haigus, mille ravi ta Venemaal ei saaks. Venemaal puuduks tal elu- ja töökohta ega sotsiaalseid garantiisid. Eestis on kaebajal tütar, kellega ta pidevalt suhtleb. Venemaale minnes ei oleks tal võimalik oma puudega last toetada.
4.Tartu Halduskohus rahuldas 14. märtsi 2018. a otsusega kaebuse osaliselt ning tühistas PPA
8.jaanuari 2018. a otsuse lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise osas (resolutsiooni p 1), ülejäänud osas jättis kohus kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 2) ning mõistis PPA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulud 270 eurot (resolutsiooni p 3). Kohus põhjendas oma otsust järgmiselt. 1) PPA on kaalunud toimepandud õigusrikkumiste raskust, laadi, olemust ja isikut iseloomustavaid asjaolusid, nagu näeb ette kehtiv õigus ja kohtupraktika (VMS § 241 lg 3; haldusasi nr 3-3-1-2-16, p 16). Isikust lähtuda võiva tegeliku ja piisavalt tõsise ohu hinnang on prognoosotsus, mille õiguspärasust analüüsides saab kohus kontrollida üksnes seda, kas vastustaja on õiguspäraselt kaalumist teostanud. PPA on piisavalt põhjendanud, milles seisneb kaebaja ohtlikkus ning ohu tegelikkus ja tõsidus. Samuti on ta esitanud põhjalikud kaalutlused, miks avalik huvi kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise vastu on kaalukam kui kaebaja huvi elada jätkuvalt riigis, kus ta on 33 aastat elanud, ning säilitada sidemed lähedastega. 2) PPA esitas lahkumisettekirjutuse kaalutlused koos elamisloa kehtetuks tunnistamise kaalutlustega. Sissesõidukeelu kohaldamisel on vastustaja piirdunud vaid viitega õiguslikule alusele. Vaidlustatud PPA otsuse põhjendused ei sisalda kaalutlusi kaebaja väite kohta, et arvestada tuleks tema tervislikku seisundit. Asjakohaste kaalutluste arvestamata jätmine on üheks kaalutlusveaks. Kuigi terviseseisund ei ole otsesõnu VSS 2. peatüki järgi lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel kontrollitavaks asjaoluks ning seadus ei sisalda erinorme ärakuulamise tagamiseks, tuleb lähtuda haldusmenetluse üldpõhimõtetest. Kaebajale võis olla teada, et elamisloa kehtetuks tunnistamisega kaasneb lahkumiskohustus ja sissesõidukeeld. Siiski ei ole PPA teda sellistest tagajärgedest informeerinud menetluse alustamise teates ega edasises menetluses. Seega on PPA jätnud kaalumise 2(9)
3-18-89 aluseks olevad asjaolud (s.o tervise ja ravivõimalustega seonduva) välja selgitamata, vastavad kaalutlused ei kajastu haldusakti põhjendustes ning kaebaja on jäetud ära kuulamata. Menetlus- ja vormivead lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel võisid mõjutada asja sisulist otsustamist, mistõttu tuleb PPA otsus nimetatud osas tühistada (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 lg 3 p 1, (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58).
5.PPA esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 3 tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebaja kaebus täielikult rahuldamata.
6.Tartu Ringkonnakohus tagastas 19. septembri 2018. a otsusega PPA apellatsioonkaebuse lisad (resolutsiooni p 1), tühistas halduskohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega jättis kaebuse tervikuna rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 2). Ka menetluskulud ringkonnakohtus jäid poolte endi kanda (resolutsiooni p 3). Kohus põhjendas oma otsust järgmiselt. 1) Halduskohus ei ole PPA otsuse osalisel tühistamisel piisavalt kaalunud selle õiguslikke tagajärgi. Kaebajal kadus pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel elamisloast tulenev ning vanglast vabanemisel ka süüdimõistvast otsusest tulenev Eestis viibimise õiguslik alus. Selle tagajärjel tekkis vahetult seadusest tulenev väljasõidukohustus (VSS § 3 lg-d 1–2). Lahkumisettekirjutuse tegemine on üldjuhul isiku elamisloa kehtetuks tunnistamise automaatne järelm (VSS § 7 lg 1). Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ei välista tähtajalise elamisloa andmist. Kaebaja elamisluba tunnistati aga kehtetuks vaid kümme päeva enne tema vanglast vabanemist ning pole kuigi tõenäoline, et talle väljastatakse tähtajaline elamisluba enne viibimisaluse lõppemist. Seda mh põhjusel, et õiguslik alus, mis tingis kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise, annab võimaluse keelduda ka tähtajalise elamisloa andmisest (VMS § 124 lg 1 p 1). 2) Väljasõidukohustuse tekkimine pidi olema kaebajale ettenähtav. Sellele viitavad kaebaja vastuväited PPA planeeritava otsuse kohta, milles selgitas, mida ta arvab oma võimalikust väljasaatmisest. Kuna elamisloa kehtetuks tunnistamine ja lahkumisettekirjutus on omavahel seotud, siis polnud kohustust eraldi ära kuulata, mida kaebajal viimase kohta öelda on. Lahkumisettekirjutuses sissesõidukeelu kohaldamine ei eelda seaduse järgi samuti ärakuulamist. 3) Isiku väljasaatmist ei takista asjaolu, et Eesti Vabariigis on ravivõimalused paremad kui Venemaa Föderatsioonis. PPA on kohtumenetluse käigus möönnud, et ei kaalunud otsuses kaebaja tervist puudutavaid vastuväiteid, ning esitas enda selgitused halduskohtumenetluses, leides erinevatele allikatele viidates, et Venemaal on ravi kättesaadav. Kaebaja ei esitanud tõendeid, millest nähtuks, et Venemaal koheldaks teda tervise tõttu lubamatul moel. 4) Halduskohus tuvastas, et PPA tegi kaalumisvea (ei kaalunud kaebaja tervist puudutavaid vastuväiteid) üksnes lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu määramisel, mitte aga elamisloa kehtetuks tunnistamisel. Seadus ei nõua lahkumisettekirjutuses ega sissesõidukeelu kohaldamisel isiku tervisliku seisundi ja ravivõimaluste kaalumist (VSS § 7 lg 2, § 74 lg 2). Sellist kohustust ei saa tuletada ka HMS-st olukorras, kus isikul on viibimisaluse kadumise tõttu tekkinud lahkumiskohustus. PPA pidanuks kaebaja tervist puudutavaid väiteid kaaluma just pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist otsustades (VMS § 241 lg 3). Kaebaja terviseandmete kaalumata jätmine on oluline menetlusviga, kuid sellise menetlusvea korral tulnuks PPA otsus tervikuna tühistada. Ringkonnakohus seda teha ei saa, kuna kaebaja apellatsioonkaebust ei esitanud ja halduskohtu otsus on selles osas jõustunud. 5) Lahkumisettekirjutuse kohese sundtäitmise korrektne õiguslik alus on PPA otsuses toodud VSS § 72 lg 2 p 7 asemel VSS § 72 lg 2 p 4. 6) Sissesõidukeelu kestus viis aastat on automaatne ega eelda kaalutlusõiguse teostamist.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3(9)
3-18-89
7.Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada. Tema seisukohad on järgmised. 1) Ringkonnakohtu osutatud VSS § 72 lg 2 p 4 ei ole lahkumisettekirjutuse kohese sundtäitmise alusena kohaldatav, sest kaebaja ei kujuta endast ohtu avalikule korrale ega riigi julgeolekule. Vangla iseloomustusest nähtub, et kaebaja puhul esineb oht, mis seisneb narkootilise aine käitlemises ja vahendamises, kuid ohu ilmnemine on kõige tõenäolisem, kui kaebajal puudub sissetulek. Kaebajal on praeguseks kujunenud tööharjumus. Vanglas viibimise ajal tööandjaks olnud ettevõte andis kaebaja kohta positiivse iseloomustuse. Vanglas olles läbis kaebaja riigikeele kursusi. Võttes arvesse töökogemust, tööharjumuse kujunemist, eeskujulikku töökohustuse täitmist ja valmidust haridusteed jätkata, on uute süütegude toimepanemise tõenäosus muutunud märkimisväärselt väiksemaks. 2) Kuna puuduvad VSS § 72 lg-s 2 sisalduvad lahkumisettekirjutuse kohese sundtäitmise õiguslikud alused, ei ole kohaldatav ka viieaastast sissesõidukeelu sätestav alus (VSS § 74 lg 2).
8.PPA palub vastuses kassatsioonkaebusele jätta see rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus muutmata järgmistel põhjustel. 1) Kaebaja süüteod on aja jooksul muutunud ohtlikumaks. Viimati mõisteti kaebaja süüdi karistusseadustiku § 184 lg 2 p 2 alusel. Teda süüdistati selles, et ta omandas ebaseaduslikult narkootilist ainet, millest osa tarvitas ise ära, osa müüs edasi ning osa hoidis enda elukohas. Narkootikumide müümisega kahjustas kaebaja teadlikult rahvatervist ja aitas kaasa narkootikumide levikule. 2) Kaebaja vabanes vanglast 8 jaanuaril 2018 ja PPA kinnipidamiskeskusest 4. juulil 2018. Ta on täitnud PPA seatud järelevalvemeetmeid. Kaebaja ei ole vabaduses olnud nii kaua, et teha järeldusi, kas temast lähtuv tegelik oht on märkimisväärselt vähenenud. Vastustajale teadaolevalt kaebaja praegu ei tööta. Kaebaja sõnul ei saa ta töötada, sest tal pole riigis viibimiseks seaduslikku alust. Kaebaja on kõik kuriteod toime pannud majandusliku kasu saamise eesmärgil. Kuigi kaebajal oli enne vangistust võimalus töötada ja töökohad, sooritas ta siiski kuritegusid. Kassatsioonkaebuses väidetud tööharjumuse teke ei ole vähendanud kaebajast lähtuvat ohtu. Vangistuse ajal ei omandanud kaebaja põhiharidust. Kaebajat ei vabastatud ka tingimisi enne tähtaega. 3) PPA-le teadaolevalt elab kaebaja praegu üürikorteris üksi ning lapse ega abikaasaga ei suhtle, kuna viimane seda ei luba. Kaebajal ei ole Eesti Vabariigiga selliseid sidemeid, mis välistaksid tema hakkama saamise kodakondsusjärgses riigis. 4) Kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Riigi huvid kaaluvad üles kaebaja erahuvid. Menetluslikud vead haldusakti andmisel ei peaks tooma kaasa lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu tühistamist.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Tartu Halduskohus tühistas 14. märtsi 2018. a otsusega PPA 8. jaanuari 2018. a otsuse kohe sundtäidetava lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise osas. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine oli halduskohtu hinnangul õiguspärane ning kaebus jäi selles osas rahuldamata. Kaebaja halduskohtu otsust ei vaidlustanud. Seega on halduskohtu otsus pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise osas jõustunud. Kassatsiooniastmes vaieldakse üksnes kohe sundtäidetava lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu õiguspärasuse üle.
10.Halduskolleegium selgitas otsuses nr 3-17-1545/81 Euroopa Liidu õigusest ja riigisisesest õigusest tulenevat pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise regulatsiooni (p-d 14–23) ning ärakuulamise ja kaalutlusõiguse teostamise põhimõtteid lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel (p-d 32–34). Kordamata põhjalikumalt viidatud otsuses toodut, on praegust kohtuasja silmas pidades olulisemad järgmised järeldused: 4(9)
3-18-89 1) pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks piisab, kui isik kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Kui PPA teeb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel ka lahkumisettekirjutuse ja kohaldab sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale või julgeolekule; 2) VMS § 241 lg 1 p 2 alusel ohtu hinnates tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh peab lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul olema kindlaks tehtud tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. Ohu hindamine hõlmab nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist ning see on kohtulikult kontrollitav. Kohtulikult piiratud mahus kontrollitav (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3) kaalutlusotsus on aga ohu tuvastamise järel ohu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine; 3) kohtul on lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides kohustus välja selgitada ja hinnata, kas lahkumisettekirjutuse tegemisest alates on asjaoludes toimunud olulisi muudatusi, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või julgeolekule oluliselt muutunud; 4) lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetluses on korrektsel ärakuulamisel oluline roll lisaks inimväärikuse tagamisele ka haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohalt; 5) lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist. Korrektne kaalumine on eriti oluline seetõttu, et vabatahtliku lahkumise tähtaja määramata jätmisega kaasneb üldjuhul imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine; 6) igal üksikjuhtumil tuleb kaaluda, kas sissesõidukeeldu on vaja kohaldada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne.
11.Kolleegium selgitab järgnevalt, kas senise menetluse käigus on tõenditele tuginedes korrektselt tuvastatud asjaolu, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või julgeolekule (I). Seejärel käsitleb kolleegium kaalutlusõiguse teostamist ja haldusmenetluses toimunud minetusi (II) ning teeb eelnevale analüüsile toetudes kokkuvõtte (III). I
12.Lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. Nagu eespool selgitatud, tuleb menetluse käigus tuvastatud asjaoludele toetudes esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend ületatud. Kolleegium on seisukohal, et vaidlusalusest PPA otsusest ega kohtute seisukohtadest ei nähtu tõendite korrakohasel hindamisel põhinevaid tuvastatud asjaolusid, mis annaksid alust asuda seisukohale, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või julgeolekule.
13.PPA ohuhinnang tugineb peamiselt asjaolule, et kaebajat on neli korda kriminaalkorras karistatud ning et kuriteod on toime pandud majandusliku kasu saamise eesmärgil. Kuna PPA hinnangul ei ole alust uskuda, et kaebaja oma elustiili muudaks, kujutab ta endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu ka pärast vanglast vabanemist.
14.PPA menetluse ajendiks olnud 11. septembri 2017. a ettepanekus PPA-le asus Viru Vangla seisukohale, et kaebaja ohustab avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust ning et temast tulenev oht on tõendatud. Kaebaja kriminaalne käitumine ei anna vanglale kindlustunnet, et ta suudaks vanglast vabanedes tegutseda õiguskuulekalt. Kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamine ja 5(9)
3-18-89 lahkumisettekirjutuse tegemine on vajalik uute kuritegude toime panemise vältimiseks. Kohtutoimikus on ka Viru Vangla 24. jaanuaril 2017 koostatud iseloomustus kaebaja kohta, millest nähtub seevastu, et vangla hinnangul on üldine tõenäosus 16%, et kaebaja paneb kahe aasta jooksul toime korduva kuriteo. Iseloomustuse järgi pole riski ja ohtlikkust järgmistes valdkondades: eluase, haridus, alkohol, narkootikumid, tervis ja emotsionaalne seisund. Risk on olemas, kuid ohtlikkus puudub töö ja majandusliku toimetuleku, suhete ja elustiili ning hoiakute vallas. Nii risk kui ka ohtlikkus on olemas üksnes mõtlemise ja käitumise kategoorias. Samuti nähtub kinnipeetava iseloomustusest, et vangla toetab kaebaja ennetähtaegset vabastamist. Asjaolu, et kaebaja paigutati avavanglasse, tal võimaldati töötada väljaspool vanglat ning teha lühiajalisi väljasõite, kinnitavad samuti hinnangut, mille vangla andis kinnipeetava iseloomustuses kaebaja ohtlikkusele. Vangistusseaduse § 6 lg 1 järgi on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Vangla tihedast kontaktist kinnipeetavaga vangistuse ajal ning vangistuse eesmärgist tulenevalt on vangla hinnang kinnipeetava ohtlikkusele seoses uute kuritegude toimepanemisega väga olulise kaaluga. Eeltoodust nähtub aga, et lühikese ajavahemiku jooksul on vangla koostanud kaks osaliselt vasturääkivaid ohuhinnanguid sisaldavat dokumenti. PPA märkis kohtumenetluses, et ei olnud teadlik vangla koostatud kinnipeetava iseloomustusest. Menetluse eest vastutav haldusorgan võib otsuse tegemisel iseenesest tugineda teiselt haldusorganilt saadud teabele, kuid see ei vabasta teda ennast uurimispõhimõtte järgimisest (HMS § 6) ning vastutus menetlustulemuse õiguspärasuse (sh selles sisalduva ohuhinnangu) eest jääb igal juhul PPA-le (vt ka otsus nr 3-17-1026/43, p 33). Kohtute käsutuses olid mõlemad Viru Vangla koostatud dokumendid ning neil tulnuks vangla vastuolulistel seisukohtadel peatuda. Kohtud oleksid pidanud põhjendama, miks tuleb kaebaja ohtlikkuse hindamisel jätta tähelepanuta kirjeldused kaebaja tegevuste kohta vangistuse ajal ja kinnipeetava iseloomustuses antud hinnangud ning pidada kaalukamaks vangla ettepanekus ja PPA otsuses sisalduvat (HKMS § 61 lg-d 1 ja 2).
15.Kohtud on PPA-le ette heitnud ning PPA on ka möönnud, et vaidlusalust otsust tehes ei kaalutud kaebaja tervist puudutavaid asjaolusid. Isiku tervislik seisund on üks asjaoludest, mis võib mõjutada hinnangut temast lähtuvale ohule. PPA põhjendas tervisliku seisundiga arvestamata jätmist sellega, et kaebaja ei teavitanud teda sellest ning ka vangla ei edastanud selle kohta teavet. Kolleegium on seisukohal, et PPA-le pidi olema teada, et kaebaja põeb rasket haigust. Kaebaja selgitas ärakuulamise käigus, et peab võtma kogu elu ravimeid ning kui ravi katkestatakse, võib ta surra. Uurimisprintsiibist lähtudes tulnuks PPA-l asjaolusid selgitada (HMS § 6).
16.PPA kinnitas vaidlusaluses otsuses, et kaebajast lähtuvale ohule hinnangut andes on võetud arvesse toime pandud kuritegude liiki, raskusastet ja ühiskonnaohtlikkust (otsuse p 13). Otsusest nähtub, et PPA piirdus seejuures siiski üksnes teabega, millal ja millise karistusseadustiku normi alusel kaebaja süüdi mõisteti ning milline oli karistus. Otsusest ei nähtu, et PPA oleks tegelikult analüüsinud kuritegude toimepanemise asjaolusid, laadi jms iseloomustavaid tegureid, ning ka kohtud ei ole seda viga parandanud (vrd ka määrus nr 1-09-14104/142, p 22). Ohtu hinnates omistasid PPA ja kohtud iseenesest põhjendatult suurema kaalu viimasele (ainsale) narkootikumidega seotud süüteole, ent ei analüüsinud põhjalikumalt selle asjaolusid. Seda tulnuks aga teha, põhjendamaks, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu.
17.Ei PPA otsuses ega kohtute lahendites ole selgitatud, milline kaal on PPA arvates asjaoludel, et kaebajale on reaalne vanglakaristus mõistetud neljast kriminaalkaristusest kahel korral (esimesel korral 2 aastat, teisel korral 3 aastat 4 kuud) ning mõlemal korral on määratud karistus olnud süüteokoosseisu miinimumi lähedane. 6(9)
3-18-89
18.Kolleegium on seisukohal, et isiku järjepidev käitumismuster süütegude toimepanemisel viisil, et õiguskuuleka elu perioodid on äärmiselt napid või pea olematud, võib anda tunnistust tema tegelikust ja piisavalt tõsisest ohtlikkusest. Seda ka siis, kui toime pandud süüteod ei ole eraldi võetuna kõrge ühiskonnaohtlikkusega, kuid süüteod kogumis ning koos muude isikuga seotud asjas tähtsust omavate asjaoludega on piisavad, et jaatada tegeliku ja piisavalt tõsise ohu olemasolu. Otsusest peavad nähtuma siiski sellekohased konkreetsed ja selged isikut ja tema käitumist iseloomustavad põhjendused.
19.Arvestades asjaoludega, et kaebajale on reaalne vanglakaristus mõistetud vaid kahel korral, mõlemal korral on mõistetud karistus süüteokoosseisu miinimumi lähedane, karistuste analüüsimisel on PPA ja kohtud piirdunud vaid karistuse aluseks oleva paragrahvi ja määratud karistuse nimetamisega, arvesse ei ole võetud kaebaja tervislikku olukorda ning vangla antud ohuhinnangud sisaldavad vasturääkivusi, mida pole menetluse käigus kõrvaldatud, ei ole kolleegium veendunud, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või julgeolekule. II
20.VMS § 241 lg-s 3 on loetletud asjaolud, mida pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel tuleb arvesse võtta. Neid asjaolusid tuleb kaaluda ka lahkumisettekirjutuse tegemisel pärast seda, kui on tuvastatud tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale või julgeolekule (direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 3). Üheks kaalumisel arvesse võetavaks asjaoluks on tagajärjed välismaalase perekonnaliikmete jaoks.
21.PPA on otsuses märkinud, et kaebaja perekonna VMS mõttes moodustab Eesti kodanikust tütar, kelle suhtes tal on täielik hooldusõigus ning kellega ta suhtleb vanglas viibimise ajal telefoni teel ja vanglast lühiajalisel väljasõidul olles. Tütar elab otsuse kohaselt koos emaga. Kui kaebaja on lahkunud Venemaa Föderatsiooni, saavad nad PPA hinnangul suhelda sidevahendeid kasutades, tütar saab kaebajat Venemaal külastada ning Venemaal elades on kaebajal võimalik tütart nii materiaalselt kui ka moraalselt toetada. PPA arvates on kaebaja toime pandud kuriteod sellised, et lahkumisettekirjutuse tegemise vajadus kaalub üles kaebaja huvid. Toimikust ei nähtu, et PPA oleks menetluse käigus suhelnud tütre või tema emaga või püüdnud muul viisil välja selgitada lapsega seotud asjaolusid (nt elukohajärgse kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja abil).
22.Kohtumenetluses on kaebaja väitnud, et tütar ei ela koos emaga, vaid emaemaga (s.o vanaemaga), ning et tütar oli enne kaebaja vangistust tema ülalpidamisel (halduskohtu istungi protokolli helisalvestis, kl 11.36).
23.Lapse õiguste konventsiooni art-st 3 ning lastekaitseseaduse § 5 p‐st 3 ja §‐st 21 tuleneb kohustus seada kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes esikohale lapse huvid. Kohustus hinnata ja kindlaks määrata lapse huvid seob ka PPA-d, kui ta teeb otsuse lapse vanema Eestis viibimise ja elamise õiguse ning viimasele sissesõidukeelu kohaldamise üle, sest see võib riivata lapse õigusi ja kohustusi.
24.Kuigi lapse huvid ei ole välismaalasest vanemat puudutavas menetluses ainumäärava tähtsusega, tuleb PPA-l lapse huve ka tegelikult hinnata ja kindlaks määrata, et neid koostoimes muude asjas tähtsust omavate asjaoludega korrakohaselt kaaluda (HMS § 4 lg 2, § 6, VMS § 241 lg 3). Lapse huvide korrektne hindamine ja kindlaks määramine on eriti olulised olukorras, kus kolmanda riigi kodanikust välismaalase laps on Eesti kodanik (vrd Euroopa Kohtu 10. mai 2017. a otsus asjas nr C-133/15, Chavez-Vilchez jt). Arvestades seda, et kaebajal on täielik hooldusõigus lapse 7(9)
3-18-89 üle, lapse elukoht on ebaselge ning asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja ja tema lapse vahelist tegelikku sõltuvussuhet iseloomustavad asjaolud oleksid välja selgitatud, ei ole PPA lapse huve korrektselt hinnanud ega kindlaks määranud.
25.Kohtumenetluses on selgunud, et PPA ei ole vaidlustatud otsust tehes võtnud arvesse kaebaja tervislikku seisundit. Kordamata ringkonnakohtu põhjendusi, nõustub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et isiku tervislik seisund ja ravivõimalused sihtriigis saavad olla vaid väga erandlikel juhtudel lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist välistavaks asjaoluks (HKMS § 231 lg 6). Ka väljasaatmine on keelatud vaid juhul, kui terviseseisundit ja sihtriigi ravivõimalusi arvestades kaasneksid väljasaatmisega VSS §-s 171 sätestatud tagajärjed.
26.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et praegusel juhul oleks koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse korrektseks õiguslikuks aluseks olnud VSS § 72 lg 2 p 4, mitte p 7. Nagu eespool selgitatud (vt p 10), on lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine kaalutlusotsus, kus kaalutlusõiguse korrektne teostamine on seda olulisem, et vabatahtliku lahkumise tähtaja määramata jätmisega kaasneb üldjuhul imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine. Ka sissesõidukeelu kestuse määramine on kaalutlusotsus. PPA pole vaidlusaluses otsuses esitanud põhjendusi ega kaalutlusi, miks ta jättis vabatahtliku lahkumise tähtaja määramata ning miks kohaldas viie aasta pikkust sissesõidukeeldu. Lisaks, kui PPA teavitas kaebajat pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamisest, ei selgitanud ta kaebajale, et viimasele võidakse teha koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja kohaldada sissesõidukeeldu. PPA ei kuulanud kaebajat neis küsimustes ka ära (HMS § 40), kuigi kaebaja võis pärast PPA-lt menetluse algatamise teate saamist mõista, et menetluse tulemusel võib ta olla sunnitud Eestist lahkuma (vastuses viitab ta korduvalt võimalikule väljasaatmisele). III
27.Kolleegium asus eespool seisukohale, et vaidlusalusest PPA otsusest ega kohtute seisukohtadest ei nähtu tõendite korrakohasel hindamisel põhinevaid tuvastatud asjaolusid, mis annaks alust asuda seisukohale, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu. Ka ei ole PPA välja selgitanud piisavalt asjaolusid lapse huvide hindamiseks, kindlaksmääramiseks ja koostoimes teiste asjaoludega kaalumiseks. PPA otsusest ei nähtu lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmist ega sissesõidukeelu kestust puudutavaid kaalutlusi. Arvestades eeltoodut kogumis, tuleb PPA 8. jaanuari 2018. a otsus lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas tühistada.
28.Tartu Ringkonnakohtu 19. septembri 2018. a otsuse resolutsiooni p 2 tuleb tühistada. Jõusse tuleb jätta Tartu Halduskohtu 14. märtsi 2018. a otsuse resolutsiooni p 1, kuid halduskohtu põhjendused tuleb lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu tühistamise osas asendada käesoleva otsuse põhjendustega. Samuti tuleb jõusse jätta Tartu Halduskohtu 14. märtsi 2018. a otsuse resolutsiooni p 3, millega kohus mõistis PPA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulud 270 eurot.
29.Apellatsiooniastme kulud tuleb HKMS § 109 lg 1 neljanda lause alusel jätta menetlusosaliste endi kanda ning Tartu Ringkonnakohtu 19. septembri 2018. a otsuse resolutsiooni p 3 jätta jõusse.
30.Kaebaja oli kautsjoni tasumisest vabastatud. Kaebaja riigi õigusabi korras määratud esindaja palub välja mõista tasu 489 eurot 60 senti. Tasutaotlus tuleb rahuldada (riigi õigusabi seaduse § 22 lg 7, HKMS § 118 lg 2 teine lause).
HKMS § 175 lg 3 alusel asendab Riigikohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga. 8(9)
3-18-89
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.