Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-14-436 15. märts 2019 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Nele Parrest ja Jüri Põld AS Viking Motors, OÜ TKM Beauty Eesti ja AS TKM King ning Kaubamaja AS ja Selver AS kaebused Tallinna Ettevõtlusameti maksuotsuste ning Maksu- ja Tolliameti otsuste tühistamiseks ning enammakstud müügimaksu tagastusnõude täitmiseks ja kaebajatelt intressi tasumiseks kohustamise nõuetes Kaebajad AS Viking Motors, OÜ TKM Beauty Eesti ja AS TKM King, Kaubamaja AS ja Selver AS, esindaja vandeadvokaat Egon Talur Vastustajad Tallinna linn, esindaja Jaan Lindsaar Maksu- ja Tolliamet, esindaja Liisa Nikkarinen Tallinna Ringkonnakohtu 9. mai 2016. a otsus haldusasjas nr 3-14-436 ja 30. juuni 2016. a otsus haldusasjas nr 3-14-51726 AS Viking Motors, OÜ TKM Beauty Eesti ja AS TKM King ning Kaubamaja AS ja Selver AS kassatsioonkaebused Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kassatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohtu 9. mai 2016. a otsus haldusasjas nr 3-14-436 ja 30. juuni 2016. a otsus haldusasjas nr 3-14-51726 muutmata.
2.Jätta kassatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
1.Kaebajad on esitanud Tallinna Ettevõtlusametile (TEA) müügimaksu parandusdeklaratsioonid ning enammakstud müügimaksu tagastusnõuded, samuti Maksu- ja Tolliametile (MTA) taotlused müügimaksu tagastusnõude täitmiseks.
1.1.AS Viking Motors esitas 16. juulil 2013. aastal 2010. aasta II, III ja IV ning 2011. aasta kõigi kvartalite müügimaksu parandusdeklaratsioonid, milles deklareeris kokku 37 718 euro 61 sendi suuruse enammakstud müügimaksu tagastusnõude. TEA määras 12. mai 2014. a maksuotsusega
3-14-436 nr 15-1.1/26 AS-le Viking Motors eelviidatud maksustamisperioodide eest 36 018 euro 11 sendi suuruse müügimaksu ning rahuldas tagastusnõude 1700 euro 49 sendi ulatuses. AS Viking Motors esitas 11. juunil 2014 MTA-le taotluse oma 16. juuli 2013. a parandusdeklaratsioonide alusel 37 718 euro 61 sendi suuruse müügimaksu tagastusnõude täitmiseks. MTA rahuldas 12. juuni 2014. a otsusega nr 8-3.1/29117 tagastusnõude 4972 euro 27 sendi ulatuses.
1.2.AS TKM King esitas müügimaksu parandusdeklaratsioonid ja deklareeris tagastusnõude suuruseks 140 200 eurot 47 senti. TEA määras 17. märtsi 2014. a maksuotsusega nr 15-1.1/15 AS-le TKM King 138 805 euro 55 sendi suuruse müügimaksu ja rahuldas AS TKM King tagastusnõude 1394 euro 95 sendi ulatuses. AS TKM King esitas MTA-le 140 200 euro 47 sendi suuruse tagastusnõude täitmiseks, mille MTA 16. juuni 2014. a otsusega nr 8-3.1/29130 rahuldas 1394 euro 95 sendi ulatuses.
1.3.OÜ TKM Beauty Eesti esitas müügimaksu parandusdeklaratsioonid ja deklareeris tagastusnõude suuruseks 32 494 eurot 80 senti. TEA määras 29. mai 2014. a maksuotsusega nr 15-1.1/29 OÜ-le TKM Beauty Eesti 32 498 euro 24 sendi suuruse müügimaksu ning rahuldas esitatud tagastusnõude 2 euro 61 sendi ulatuses. OÜ TKM Beauty Eesti esitas MTA-le taotluse 32 494 euro 80 sendi suuruse tagastusnõude täitmiseks, mille MTA 25. juuni 2014. a otsusega nr 8-3.1/29346 rahuldas 2 euro 61 sendi ulatuses.
1.4.Kaubamaja AS esitas 16. juulil 2013. a-l müügimaksu parandusdeklaratsioonid ning teavitas nende alusel tekkinud 863 302 euro 59 sendi suurusest tagastusnõudest. TEA määras 11. juuli 2014. a maksuotsusega nr 15-1.1/35 Kaubamaja AS-le 853 949 euro 21 sendi suuruse müügimaksu ning rahuldas tagastusnõude 9353 euro 38 sendi ulatuses. Kaubamaja AS esitas 19. juunil 2014. a-l MTAle taotluse 863 302 euro 59 sendi suuruse tagastusnõude täitmiseks, mille MTA 1. septembri 2014. a otsusega nr 8-3.1/30477 rahuldas 9353 euro 38 sendi ulatuses.
1.5.Selver AS esitas 16. juulil 2013. a-l müügimaksu parandusdeklaratsioonid ning teavitas nende alusel tekkinud 2 197 928 euro 22 sendi suurusest tagastusnõudest. TEA määras 11. juuli 2014. a maksuotsusega nr 15-1.1/34 Selver AS-le 2 158 856 euro 13 sendi suuruse müügimaksu ning rahuldas tagastusnõude 39 072 euro 8 sendi ulatuses. Selver AS esitas 19. juunil 2014. a-l MTA-le taotluse 2 197 928 euro 22 sendi suuruse tagastusnõude täitmiseks, mille MTA 30. juuni 2014. a otsusega nr 8-3.1/29939 rahuldas 125 euro 13 sendi ulatuses.
2.AS Viking Motors, OÜ TKM Beauty Eesti ja AS TKM King esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused (haldusasi nr 3-14-436), milles palusid tühistada TEA maksuotsused nr 15-1.1/26, 15-1.1/29 ja 15-1.1/15 ning MTA otsused nr 8-3.1/29117, 8-3.1/29346 ja 8-3.1/29130. Ühtlasi palusid nad kohustada TEA-d ja MTA-d täitma enammakstud müügimaksu tagastusnõuded ning tasuma intressi tagastusnõude täitmise taotluse esitamise ja nõude täitmise vahelise aja eest. Kaubamaja AS ja Selver AS esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused (haldusasi nr 3-14-51726), milles palusid tühistada TEA maksuotsused nr 15-1.1/35 ja 15-1.1/34 ning MTA otsused nr 8-3.1/30477 ja 83.1/29939. Lisaks palusid nad kohustada TEA-d ja MTA-d täitma enammakstud müügimaksu tagastusnõuded ning tasuma intressi tagastusnõude täitmise taotluse esitamise ja nõude täitmise vahelise aja eest. Halduskohtule esitatud kaebuste põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
2.1.Tallinna Linnavolikogu 17. detsembri 2009. a määrusega nr 45 „Müügimaks Tallinnas“ (edaspidi maksumäärus) kehtestatud müügimaks on vastuolus Euroopa Liidu nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühtset käibemaksusüsteemi (edaspidi käibemaksudirektiiv), artiklist 401 tuleneva keeluga kehtestada või säilitada makse, mida saab iseloomustada käibelt arvestatavate maksudena. 2(8)
3-14-436
2.2.Müügimaks oli vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 113 ja § 157 lg-ga 2, sest kõik selle maksuõigussuhte elemendid ei olnud sätestatud seaduses. Maksumääruses oli kõrvale kaldutud kohalike maksude seaduse (KoMS) kuni 31. detsembrini 2012 kehtinud redaktsioonis sätestatust. Kui maksukoosseisu täitmiseks vajalikke tingimusi saaks kehtestada valla- või linnavolikogu määrusega, oleksid lahendused ilmselgelt ettearvamatud ning vastuolus õigusselguse põhimõttega. Maksumäärusega oli kehtestatud mitmeid maksusoodustusi, mida kohalike maksude seadus ette ei näe. Samuti oli maksumääruses laiendatud KoMS § 8 lg-s 1 sätestatud maksukohustuslase mõistet ning kitsendatud sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud maksuobjekti mõistet.
2.3.Maksumääruses polnud ette nähtud võimalust tuvastada tehinguid, mis on tehtud just füüsiliste isikutega ja nende füüsilisest isikust ettevõtjatega (FIE), kes soetasid kaupu ja teenuseid ettevõtlusega mitteseotud otstarbeks. Raamatupidamis- ja maksuarvestuse reeglitest ei tulene õiguslikku alust nõuda tehingu teiselt poolelt enda ning soetatud kaupade ja teenuste kasutusotstarbe identifitseerimist. Kaebajad olid sunnitud tasuma müügimaksu automaatselt ka nendelt tehingutelt, mis polnud maksumääruse § 1 lg 2 järgi müügimaksuga maksustatavad. See riivas ebaproportsionaalselt kaebajate ettevõtlusvabadust.
2.4.Müügimaksu arvutamise metoodika on õigusselguse põhimõttega vastuolus, sest maksumääruse järgi peaks maksustatavaks väärtuseks olema kauba või teenuse müügihind ilma käibemaksuta, kuid koos müügimaksuga. TEA tõlgendas maksumääruses sätestatud müügimaksuga maksustatava väärtuse mõistet koosmõjus KoMS § 8 lg-ga 2 ning jättis müügimaksu enda maksustatava väärtuse hulka arvestamata, kuid maksumääruse kohaselt ei ole KoMS § 8 lg 2 kohaldatav.
2.5.Maksuhaldur ei ole uurimispõhimõtet nõuetekohaselt järginud. MTA luges müügimaksuga maksustatava käibe hulka ka identifitseerimata isikutele toimunud müügi. Samuti jättis MTA tuvastamata, kas enda nimele arve väljastamist soovinud füüsiline isik soetas kaebajatelt kaupu ja teenuseid oma eratarbeks, füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtluse tarbeks või hoopis juriidilise isiku esindajana (juriidilise isiku tarbeks) või kas juriidilise isiku nimele arve väljastamist soovinud füüsiline isik oli vastava juriidilise isiku esindaja, kes oleks saanud juriidilise isiku nimel ja jaoks kaupa ja teenust osta. Kuna kaebajatel polnud võimalik tuvastada tehingupartnereid ega seda, mis otstarbel nad kaupu ja teenuseid soetasid, pidanuks seda tegema maksuhaldur.
2.6.Tagastusnõuete rahuldamine ei too kaasa kaebajate alusetut rikastumist, kuivõrd enammaksete aktsepteerimise tulemusena saavad kaebajad tagasi üksnes põhjendamatult makstud müügimaksu.
2.7.Kuna maksuotsused on õigusvastased, on õigusvastased ka MTA otsused tagastusnõuete täitmisest keeldumise kohta. Tagastusnõuded tuleb täita ja maksukorralduse seaduse (MKS) § 116 lg 2 järgi tuleb tagastatavalt summalt maksta intressi. MTA pole otsustes põhjendanud, miks ta täitis tagastusnõuded osaliselt. Otsustes nimetatud rahalised nõuded, millega MTA otsustas kaebajate tagastusnõuded tasaarvestada, olid enne otsuse tegemist kas tasutud (OÜ TKM Beauty Eesti puhul) või aegunud (AS Viking Motors puhul).
3.Tallinna Halduskohus jättis 31. märtsi 2015. a otsusega haldusasjas nr 3-14-436 kaebused rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Tallinna Halduskohus rahuldas 24. juuli 2015. a otsusega haldusasjas nr 3-14-51726 kaebused osaliselt. Halduskohus jättis kohaldamata maksumääruse § 1 lg 2 osas, milles see nägi ette aktsiisikauba müügi maksustamise müügimaksuga, ning tühistas TEA maksuotsused osas, millega määrati müügimaks aktsiisikaupade müügilt ja jäeti tagastusnõuded aktsiisikaupade müügilt määratud müügimaksu summa ulatuses rahuldamata. Halduskohus kohustas Tallinna linna kaebajate 3(8)
3-14-436 parandusdeklaratsioonides kajastatud tagastusnõuded uuesti läbi vaatama ja arvestama kaebajate kasuks intressi MKS § 116 lg 2 järgi. Muus osas jättis kohus kaebused rahuldamata.
4.AS Viking Motors, OÜ TKM Beauty Eesti ja AS TKM King esitasid apellatsioonkaebused ning palusid tühistada halduskohtu 31. märtsi 2015. a otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebused. Kaubamaja AS ja Selver AS esitasid apellatsioonkaebused ning palusid tühistada halduskohtu 24. juuli 2015. a otsus osas, millega jäeti kaebused rahuldamata, ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebused.
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 9. mai 2016. a otsusega haldusasjas nr 3-14-436 ja 30. juuni 2016. a otsusega haldusasjas nr 3-14-51726 apellatsioonkaebused rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. Ringkonnakohus nõustus mõlemas kohtuasjas halduskohtu otsuse põhjendustega ning lisas järgmised põhjendused.
5.1.Euroopa Kohtu praktika käibemaksudirektiivi artikli 401 tõlgendamisel on selge ning eelotsust pole vaja küsida.
5.2.Halduskohus selgitas õigesti, et kaebuste lahendamist ei mõjuta see, kas jätta maksumääruse § 42 lg 1 ja § 12 lg 1 kohaldamata või mitte. Kaebajate maksustamisel ei ole tuginetud kauba või teenuse maksustatava väärtuse arvutamisel regulatsioonile, mis tooks kaasa teistsuguse maksusumma, kui see, mida kaebajail tuleks tasuda, kui kohaldada üksnes KoMS § 8 lg-t 2.
5.3.Maksumääruse väidetav vastuolu KMS § 41 lg-ga 3 ei ole praeguse vaidluse lahendamisel asjassepuutuv.
5.4.Raamatupidamise seaduse § 7 lg 1 p 5 järgi peavad raamatupidamisarvestuses kajastataval algdokumendil olema nii müüja kui ka ostja andmed. Seetõttu ei ole müügimaksu kehtestamisel ja tasumise õiguspärasuse kontrollimisel vaja kehtestada täiendavat ostja identifitseerimise kohustust, sest selline kohustus on müügimaksu maksukohustuslasel niigi. Kui kaupu ja teenuseid ostab juriidiline isik, siis pole oluline, mis eesmärgiga ostja teenuse soetab: sellise tehingu korral müügimaksuga maksustamist ei toimu.
5.5.Maksukohustuslane ei ole maksumääruse ega KoMS § 8 järgi kohustatud kandma müügimaksu koormust ostjale edasi: ta võis selle jätta osaliselt või täielikult enda kanda või lisada oma kauba või teenuse hindadele ühetaoliselt, küsides sama hinda nii juriidilistelt isikutelt ja FIE-delt nende ettevõtlusega seotult kui ka füüsilistelt isikutelt ja FIE-delt väljaspool nende ettevõtlust. Tõendid kinnitavad, et vähemalt osa kaebajatest ei näidanud arvetel müügimaksu ning seega eeldatavasti ka ei kasutanud diferentseeritud hindasid.
5.6.Müüja kohustus selgitada välja, kas FIE ostis kauba või teenuse oma ettevõtluse või eratarbeks, tuleneb MKS § 57 lg-st 3. Selle normi kohaselt tuleb raamatupidamis- ja maksuarvestust korraldada nii, et mõistliku aja jooksul on võimalik saada ülevaade tehingute toimumisest ning maksustamise seisukohast tähendust omavatest asjaoludest, sealhulgas tuludest, kuludest, varast ja kohustustest. Tehingute puhul, kus ostjaks olid FIE-d, oli maksustamise seisukohast tähtsust omavaks asjaoluks ka see, mis eesmärgil viimased tehingu tegid. Maksukohustuslane võis piirduda tehingu tegemise ajal füüsilisest isikust ettevõtjalt saadud kinnitusega selle kohta, kas viimane kasutab või ei kasuta saadud kaupa või teenust enda ettevõtluses.
5.7.Raamatupidamis- ja maksuarvestuse kohustuse täitmata jätmine ei ole maksu määramise aluseks, kui olemasolevate andmete põhjal ei ole võimalik järeldada, et isik pidi maksu tasuma. Praegusel juhul on sellisele järeldusele võimalik jõuda. 4(8)
3-14-436
5.8.Võimalik õigusvastane halduspraktika teiste maksukohustuslaste maksustamisel ei anna kaebajatele õigust nõuda maksustamata jätmist.
5.9.Kuna vaidlusalused TEA haldusaktid on õiguspärased, ei ole vaja hinnata, kas MTA saab jätta tagastusnõude täitmata olukorras, kus TEA on ebaõigesti jätnud tagastusnõude tuvastamata. MTA-l puudub tagastusnõude täitmise taotluse lahendamisel kaalutlusruum, mistõttu tuleb MTA otsuste vormivigu käsitada sellistena, mis ei saanud mõjutada asja otsustamist. Haldusmenetluse seaduse § 58 alusel tuleb seetõttu jätta MTA otsused tühistamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.AS Viking Motors, OÜ TKM Beauty Eesti ja AS TKM King esindaja esitas ühise kassatsioonkaebuse haldusasjas nr 3-14-436 ning Kaubamaja AS ja Selver AS esindaja esitas ühise kassatsioonkaebuse haldusasjas nr 3-14-51726. Kassatsioonkaebustes palutakse tühistada ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused ning teha uus otsus, millega rahuldada kõigi kaebajate kaebused täies ulatuses. Kaebajad on seisukohal, et KoMS § 8 ja maksumäärus on vastuolus käibemaksudirektiivi artikliga 401.
7.MTA ja Tallinna linn vaidlesid kassatsioonkaebustele vastu.
8.Riigikohtu halduskolleegium liitis 10. mai 2017. a määrusega haldusasjad nr 3-14-436 ja nr 3-14-51726 ühte menetlusse ning määras liidetud haldusasja numbriks 3-14-436.
9.Riigikohtu halduskolleegium taotles 1. augusti 2017. a määrusega Euroopa Kohtult eelotsust ning peatas asja menetluse kuni Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni.
10.Euroopa Kohus leidis 7.augusti 2018. a otsuses asjas C-475/17, et käibemaksudirektiivi artiklit 401 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus sellise maksu säilitamine või kehtestamine nagu põhikohtuasjas käsitletav müügimaks.
11.Riigikohtu halduskolleegium uuendas 19. septembri 2018. a määrusega haldusasjas menetluse.
12.Kaebajate esindaja leiab Riigikohtule esitatud täiendavas seisukohas, et kassatsioonkaebused tuleb rahuldada. Kaebajad on seisukohal, et maksumäärus on vastuolus KoMS §-ga 8, sest osa maksukohustuse elemente (maksukohustuslane, maksuobjekt ja maksustatav väärtus) on maksumääruses reguleeritud teisiti kui seaduses. Müügimaksu puhul ei ole kohalikul omavalitsusel õigust maksuseaduses kasutatud mõistete ulatust kitsendada, laiendada või muul moel muuta. Maksumäärus on vastuolus õigusselguse põhimõttega, kuivõrd määruses ei ole kindlaks määratud, mille alusel ja kuidas peaks maksukohustuslane maksuobjekti tuvastama. Maksuobjekt sõltus muu hulgas sellest, kas ostu sooritav isik soovis end identifitseerida ettevõtjana (isiklikult või äriühingu esindajana). Samuti on maksumäärusega riivatud kaebajate ettevõtlusvabadust, kuivõrd maksuobjekti tuvastamine ei olnud õiguslikult võimalik. Kaebajate tegevusvaldkonnas ei saa automaatselt eeldada, et enamiku ostudest sooritavad n-ö tavalised füüsilised isikud. Samuti puudus kaebajatel võimalus mõjutada ostjaid ennast identifitseerima, näidates arvel müügimaksu summa. Kuivõrd kaebajad tasusid müügimaksu oma müügitulu arvel, ei oleks maksusumma arvetel kajastamine tehingupartnereid kuidagi mõjutanud.
5(8)
3-14-436 Maksuhaldur on eiranud uurimispõhimõtet. Vastustaja luges müügimaksuga maksustatava käibe hulka ka end identifitseerimata jätnud isikutele toimunud müügi. Samuti jättis vastustaja tuvastamata, kas enda nimele arve väljastamist soovinud füüsiline isik soetas kaebajatelt kaupu ja teenuseid oma eratarbeks, ettevõtluse tarbeks või hoopis juriidilise isiku esindajana (juriidilise isiku tarbeks). Tuvastamata on, kas juriidilise isiku nimele arve väljastamist soovinud füüsiline isik oli vastava juriidilise isiku esindaja.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Kassatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsused muutmata. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuste põhjendustega ega pea vajalikuks neid täies mahus korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 231 lg 6). Kuna Euroopa Kohus asus seisukohale, et müügimaksu kehtestamine KoMS §-s 8 ja maksumääruses sätestatud viisil ei olnud vastuolus käibemaksudirektiivi artikliga 401, ei pea kolleegium vajalikuks kaebajate sellekohaseid väiteid uuesti hinnata. Vastuseks kaebajate ülejäänud väidetele selgitab kolleegium järgmist.
14.Riigikohus on kohaliku maksu põhiseaduslike piiridega tegelenud üldkogu 21. veebruari 2017. a otsuses asjas nr 3-3-1-48-16. Üldkogu selgitas, et PS § 157 lg 2 järgi tuleb maksuseaduses sätestada kohaliku maksu objekt, maksja ja saaja ning tulenevalt olulisuse põhimõttest võib nõutav olla maksumäära reguleerimine seaduses. PS § 157 lg 2 ei nõua, et maksuvabastus oleks sätestatud seaduses (p-d 47, 49 ja 50).
15.Ringkonnakohus leidis õigesti, et maksumääruse võimalik vastuolu seadusega ei ole praegusel juhul asjassepuutuv, sest maksumääruse sätted, mis erinevad KoMS §-st 8, ei suurendanud kaebajate maksukohustust. Pole vaidlust, et kaebajad olid maksukohustuslased KoMS § 8 lg 1 tähenduses. Maksumäärusega maksuobjekti väidetav kitsendamine võrreldes seadusega vähendas maksukohustust. Ka seaduses sätestamata maksusoodustus mõjub maksukohustust vähendavalt. Ebaselgete piiridega maksuvabastus ei suurenda maksukohustust võrreldes olukorraga, kus vabastus täielikult puudub. KoMS § 8 lg-s 1 on sätestatud: „Müügimaksu maksavad valla või linna territooriumil kauplemis- või teenindusluba omavad füüsilisest isikust ettevõtjad ja juriidilised isikud. Müügimaksu maksab tegevuskohajärgselt kaupleja kaubandustegevuse seaduse mõistes, kes on registreeritud majandustegevuse registris ja tegutseb jaekaubanduse, toitlustuse või teeninduse valdkonnas.“ Maksumääruse § 1 lg 2 kitsendas maksuobjekti, maksustades üksnes füüsilistele isikutele (välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtjad) müüdud kaubad ja osutatud teenused. Muid olulisi mõisteid, nagu kaupleja, jaekaubandus, toitlustus ja teenindus, on maksumääruses kasutatud kooskõlas KoMS §-s 8 sätestatuga. Samuti puudub vastuolu KoMS § 8 lg 2 ja maksumääruse § 42 vahel. Kuna HKMS § 44 lg 1 alusel võib kaebuse kohtule esitada vaid enda õiguste kaitseks, ei saa kohus kaebuse rahuldamisel tugineda sellise õigustloova akti puudustele, mis kaebaja õigusi ei riiva. Sellised normid ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 mõttes asjassepuutuvad, mistõttu puudub kohtul alus algatada konkreetse normikontrolli menetlus.
16.KoMS § 8 oli kooskõlas PS § 157 lg-ga 2 ning vastas õigusselguse põhimõttele.
17.Ostjate identifitseerimise nõue ei muuda müügimaksu regulatsiooni ebaproportsionaalseks ega ebaselgeks. Kaebajatel oli võimalik oma tehingupartnerid kindlaks teha. Kuigi erinevalt käibemaksust ei olnud müügimaksu puhul seaduses sätestatud müüja kohustust lisada maks müügihinnale, oli see olemuselt siiski samasugune kaudne maks, mille koormust pidid kandma lõpptarbijad. Otsus rakendada kõigile ostjatele ühesuguseid lõpphindu ning kanda müügimaksu kulu üldise müügitulu 6(8)
3-14-436 arvel sai olla vaid kaebajate endi valik. Sellist valikut tehes pidid kaebajad arvestama, et tagantjärele ei pruugi olla võimalik välja selgitada isikuid, kellele suunatud käibele poleks tegelikult pruukinud müügimaksu rakendada. Kaebajatel oli samas võimalus määrata erinevad hinnad või teha juriidilistest isikutest ostjatele tagasimakseid ning ise kehtestada vajalikud eeskirjad, mille abil kontrollida ja tuvastada ostjate staatust (nt korraldada hulgimüüki eraldi ruumides või osakondades, kasutada kliendikaarte või ostjate registreerimist jne). Asjakohane pole väide, et ettevõtjatest ostjatel puudus motiiv identifitseerida end ettevõtjana. Kolleegiumi hinnangul oleks piisanud sellest, kui kaebajad oleksid pakkunud ettevõtjatele võimalust müügimaksu võrra odavamalt osta. Kui ettevõtjad sellele vaatamata oleks loobunud enda identifitseerimisest ja oleks seeläbi nõustunud tasuma müügimaksu võrra kõrgemat hinda, ei oleks see kuidagi kaebajate olukorda halvendanud ega nende ettevõtlust takistanud.
18.Kolleegium nõustub kohtutega, et ka kaebused MTA vastu ei ole põhjendatud. Tagastusnõude õigsuse kontrollimine on TEA pädevuses ning MTA saab enammakse tagastada vaid siis, kui TEA on tuvastanud tagastusnõude õigsuse. TEA maksuotsuse õigusvastasus ei muudaks õigusvastaseks MTA otsust. Kui TEA maksuotsus tuleks mingil põhjusel tühistada või kehtetuks tunnistada, on kaebajatel õigus esitada MTA-le uus tagastusnõude täitmise taotlus ning varasem keeldumine ei takistaks uue tagastusnõude läbivaatamist ja täitmist. Maksumääruse § 6 lg 3 kohaselt oli MTA ülesandeks „müügimaksu deklaratsioonide vastuvõtmine, kontrollimine ja vigadest teavitamine, müügimaksu sissenõudmine ja tagastamine, maksuvõla ajatamine ning Maksu- ja Tolliametile esitatud vaiete menetlemine“. Selles sättes on kontrollimise ja vigadest teavitamise all silmas peetud MKS §-s 90 sätestatud toiminguid. MKS § 90 lg-s 1 on sätestatud: „Kui deklaratsioon ei vasta seaduse või määrusega kehtestatud nõuetele, juhib maksuhaldur puudustele tähelepanu ning määrab vajaduse korral maksukohustuslasele puuduste kõrvaldamiseks tähtaja.“ MKS § 90 lg-s 2 on ette nähtud, et kui puudusi maksuhalduri määratud tähtajal ei kõrvaldata, loetakse deklaratsioon esitamata jäetuks. Kolleegium selgitab, et sellisteks puudusteks saavad olla vormilised puudused ja arvutusvead, mille tulemusena ei ole võimalik maksusummat õigesti arvutada (näiteks on osa kohustuslikke andmeid jäetud esitamata). Sisuliste puuduste korral, kui maksumaksja on maksuseadust või määrust vääralt kohaldanud, või kui tekib õiguslik vaidlus maksuseaduse või määruse tõlgendamise üle, peab maksuhaldur läbi viima maksumenetluse ning määrama maksu MKS § 95 kohaselt maksuotsusega. Selline pädevus oli Tallinna müügimaksu osas üksnes TEA-l.
19.Kaebajate otsus rakendada kõigile ostjatele ühesuguseid hindu ei vabasta kaebajaid MKS § 150 lg-st 1 tulenevast tõendamiskoormusest. Maks on määratud kaebajate algsete deklaratsioonide alusel ning maksuhalduril oli õigus deklaratsioonidele tugineda (MKS § 82). Müügimaksu arvestuse pidamise kohustus oli KoMS § 8 lg 5 järgi kaebajatel. Seega ei ole kaebajatel alust nõuda maksuhaldurilt selle uurimist ja tõendamist, kui suure osa müügikäibest hõlmas lõpptarbijaid. Maksukohustuslase vabadus otsustada maksuarvestuse üksikasju ei ole iseenesest käsitatav õigusselgusetusena.
20.Kassatsioonkaebustelt tasutud kautsjonid arvatakse HKMS § 107 lg 4 alusel riigituludesse.
21.Kassatsioonimenetluse, sh selle raames toimunud eelotsusemenetluse kulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1). Tallinna linn esitas Riigikohtule taotluse mõista kaebajatelt välja kulud, mida Tallinna linn eelotsusemenetluses kandis. Taotluse põhjenduse kohaselt ei kuulu enda huvide kaitse ja esindamine Euroopa Kohtus Tallinna linna ega teiste kohaliku omavalitsuse üksuste põhitegevuse hulka. 7(8)
3-14-436 Arvestades, et alates 2004. aastast kuni praeguseni on Eesti kohtud Euroopa Kohtule esitanud kokku 26 eelotsusetaotlust, on Euroopa Kohtu kohtuasjades enese esindamine Eesti Vabariigi jaoks, aga eriti kohaliku omavalitsuse üksuste jaoks pigem erandlik nähtus. Seetõttu on selles taotluses nimetatud menetluskulud vajalikud ja põhjendatud HKMS § 109 lg 6 mõttes. Kaebajad vaidlevad sellele taotlusele vastu ning leiavad, et kuna Tallinna linn on müügimaksu haldur, kuuluvad kõik müügimaksu õiguspärasuse üle peetavad kohtuvaidlused haldusorgani põhitegevuse hulka. Kaebajad viitavad ka Riigikohtu halduskolleegiumi 21. juuni 2012. a otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-26-12 (p-d 28 ja 30).
22.Kolleegium on seisukohal, et Tallinna linna menetluskulusid pole alust kaebajatelt välja mõista. Kohaliku maksu haldamine on kohaliku omavalitsuse üksuse pädevuses ning maksuhalduri funktsioon hõlmab ka kõiki hallatava maksu õiguspärasuse üle peetavaid kohtuvaidlusi, mh ka Euroopa Kohtus.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.