Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
6. märts 2019, Tallinn
Haldusasja number
3-17-1852
Haldusasi
XX kaebus Kaitsepolitseiameti poolt 22.06.2017 kirja nr 67-6 kättetoimetamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, riigi õigusabi korras määratud esindaja adv Andrei Matvejev Vastustaja – Kaitsepolitseiamet, volitatud esindaja KV
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 11. mai 2018. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Keelduda XX kaebuse täiendamisest uue nõudega – kohustada kaebaja haiguse tekkimises süüdi olevaid isikuid ravi osaliselt kinni maksma.
2.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11. mai 2018. a otsuse haldusasjas nr 3-17-1852 resolutsioon muutmata, asendades halduskohtu otsuse põhjendused ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.
3.Jätta XX riigi õigusabi kulud riigi kanda ja menetlusosaliste ülejäänud menetluskulud nende endi kanda.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 05.04.2019, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-17-1852 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas 12.05.2017 Teabeametile (nüüd Välisluureamet) pöördumise, milles väitis, et ta andis 2015. a sügisel Kaitsepolitseiameti (KAPO) ametnikule nõusoleku teha koostööd ja hankida informatsiooni, ning soovib nüüd teada, kas teda peetakse Venemaa Föderatsioonis kurjategijaks ja milline võib olla temale mõistetav võimalik karistus, kui ta Venemaa Föderatsiooni eriteenistuse poolt kinni peetakse.
3.KAPO esitas vastuse kaebajale edastamiseks e-posti teel 26.06.2017 Tallinna Vanglale. Kaaskirjas oli märgitud, et saatvaks asutuseks on KAPO, tegemist on juurdepääsupiiranguga (asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud) teabega ning edastatakse dokument registreerimisnumbriga 67-6. Kaaskirjale oli manusena lisatud digitaalselt allkirjastatud fail nimega „Vastuskiri X 12.05.17 taotlusele.bdoc“.
4.XX esitas 04.09.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse (lõplik versioon 22.12.2017), milles palus tunnistada õigusvastaseks KAPO ja Tallinna Vangla toiming, mis seisnes 22.06.2017 KAPO poolt kirja esitamises ja Tallinna Vangla poolt kirja kaebajale edastamises sellisel viisil, et kirja sisu sai teatavaks teistele kinnipeetavatele. Lisaks palus kaebaja nimetatud teoga temale tekitatud mittevaralise kahju eest mõista vastustajatelt solidaarselt välja hüvitis kohtu äranägemisel. Kaebaja oli värvatud agendina KAPO poolt ja tema töö KAPO kasuks pidi olema suunatud Venemaa vastu. Kaebaja valis tema suhtes menetletavas kriminaalasjas sellise kaitsetaktika, et hakkas viitama sellele, et ta oli värvatud KAPO poolt ja pani toime süüteo, täites agendi ülesandeid. Kuna antud situatsioon võiks viia selleni, et Venemaa Föderatsiooni kaitseorganid algatavad kriminaalmenetluse kaebaja vastu ja kaebaja võib olla sellel põhjusel välja antud Venemaa Föderatsiooni, pöördus kaebaja küsimusega oma olukorra kohta prokuratuuri poole. Prokuratuur edastas kaebaja pöördumise KAPO-le. KAPO esitas 22.06.2017 kirjaliku vastuse kaebaja järelepärimisele. KAPO vastus saabus Tallinna Vanglasse digitaalselt ja KAPO vastus toimetati kaebaja kätte Tallinna Vangla poolt avatud vormis (väljatrükis). Sellisel moel vastuse kättetoimetamine tegi võimalikuks kirja sisuga tutvumise teiste kinnipeetavate poolt. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 7 lg 3 kohaselt on haldusorgan kohustatud hoidma riigi- ja ärisaladust ning hoidma saladuses salastatud välisteabe ja asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud andmed. Vastus kaebaja pöördumisele on välisteave. Esitades seisukoha kaebaja suhetest KAPO-ga, oli KAPO kohustatud tagama välisteabe saladuses hoidmise. KAPO-l oli Tallinna Vangla kaudu vastust edastades kohustus ära märkida, et vastus pöördumisele peab olema toimetatud ainult kaebaja kätte ja sellisel viisil, et tagada välisteabe saladuses hoidmine. Vajadus toimetada teave kätte sellisel viisil, et selle sisu saaks teatavaks ainult adressaadile, 2(9)
3-17-1852 tuleneb HMS § 7 lg-st 3. Kuna kaebaja pöördumine oli põhjendatud sellega, et teda süüdistati süüteo toimepanemises, on võimalik asuda seisukohale, et vastus pöördumisele sisaldas ka delikaatseid andmeid (isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 4 lg 8). Tallinna Vangla ei pööranud tähelepanu sellele, et tegemist on kirjaga, mille avalikustamine või kolmandatele isikutele teatavaks saamine võib viia kaebaja hingepiinadeni. KAPO tegevusega rikuti kaebajale adresseeritud sõnumi saladust, mis annab kaebajale õiguse nõuda sellega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Eelvangistuses viibiv või vanglakaristust kandev isik omab nii Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi samasugust õigust sõnumite saladusele kui isik, kelle vabadust ei ole piiratud. Kirjade sisu võib kontrollida ja telefonikõnesid pealt kuulata seaduses sätestatud juhtudel jälitustoimingutega. Kinnipeetavale või vahistatule saadetud või tema poolt saadetavad kirjad avatakse vanglaametnike poolt kinnipeetava juuresolekul ning võetakse sealt ära esemed, mille omamine on vanglas keelatud, samuti on vanglateenistusel õigus registreerida, kellele kinnipeetav kirjutab ja kirja saatmise aeg. Selline kirjavahetuse kontroll ei hõlma kirja sisuga tutvumist. KAPO oli kohustatud vastust esitades märkima, et tegemist on andmetega, mis võivad kahjustada adressaadi huvisid.
5.Tallinna Halduskohus tagastas 17.01.2018 määrusega kaebuse osas, milles kaebaja nõudis KAPO 22.06.2017 kirja nr 67-6 kättetoimetamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist Tallinna Vanglalt, sest kaebajal oli läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Kohus võttis kaebuse menetlusse osas, milles kaebaja nõudis KAPO 22.06.2017 kirja nr 67-6 kättetoimetamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist KAPO-lt. 13.04.2018 määrusega jättis halduskohus osaliselt rahuldamata kaebaja tõendite kogumise taotlused.
6.XX esitas 27.04.2018 vastuväite kohtu tegevusele. KAPO vastuse üleandmisega said teised kinnipeetavad teada kaebaja väited, et ta oli seotud KAPO-ga ja tegutses temale inkrimineeritava süüteo toimepanemisel KAPO salakaastöölisena. Tähtsust omab see, kas algusest peale oli pöördumisele antud selline staatus, mis kohustab kõiki asjassepuutuvaid isikuid tegelema pöördumisega selliselt, et vältida pöördumise sisu avaldamist. Kaebaja palus rahuldada eelnevalt rahuldamata jäetud tõendite väljanõudmise taotlused.
7.Kaitsepolitseiamet palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja ei ole avaldanud salastatud välisteavet, kuna teave, mida vastustaja kajastas kaebajale saadetud vastuskirjas, ei vasta riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS) § 3 p-s 2 sätestatud salastatud välisteabe tunnusele. Vastustaja ei ole avaldanud delikaatseid isikuandmeid (IKS § 4 lg 2 p 8). Vastuskiri ei sisaldanud teavet süüteo toimepanemise kohta. Vastuskiri taasesitab osaliselt kaebaja pöördumise sisu, sealhulgas seisukoha, et ta on andnud nõusoleku koguda teavet. Vastuskirjast ei selgu, kas ja millist teavet (sh kelle ja mille kohta) kaebaja kogus ning kuidas see on seotud kaebaja kartusega, et teda peetakse sellest tingituna Venemaa Föderatsioonis kurjategijaks. Faktiline töötamine KAPO-s või ametiga koostöö tegemine ei ole Venemaa Föderatsiooni seaduste kohaselt suure tõenäosusega süütegu. Riikide üldine praktika on kvalifitseerida süüteoks otsene riigivastane tegevus. Sellist teavet vastuskiri ei sisalda. IKS § 4 lg 2 p-s 8 sätestatud isikuandmed on delikaatsed seni, kuni asja kohta pole võimalik saada informatsiooni muul moel või kuni asjas pole lõplikku selgust. Kaebuse põhjal jääb selgusetuks, millises kriminaalasjas on kaebaja valinud kaitsetaktikaks viidata, et ta on värvatud KAPO poolt. Kriminaalasjas nr 1-16-1036 tegi Riigikohus lõpliku otsuse 2017. a
3(9)
3-17-1852 lõpus. Kuna teave, mida vastustaja kajastas oma vastuskirjas, ei sisaldanud andmeid süüteo toimepanemise kohta, ei saa tegemist olla delikaatsete isikuandmetega. Vastuskiri on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks avaliku teabe seaduse (AvTS) § 35 lg 1 p-i 12 alusel tähtajaga 75 aastat. AvTS-i kohaselt on asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks tunnistatud teabele juurdepääsuõigus riigi ja kohaliku omavalitsuse ametnikul või töötajal oma ametiülesannete täitmiseks. Seda teavet ei tohi edastada kolmandatele isikutele juurdepääsupiirangu kehtestanud asutuse loata. Eeltoodust tulenevalt peavad kõik vastuskirja käitlevad osapooled tagama, et kolmandad isikud ei saaks juurdepääsu kirjas sisalduvale teabele. Vastustaja usub, et vanglas on sellise teabe käitlemisreeglid rangelt reglementeeritud ning teabe väärkasutamise võimalus viidud miinimumini. Vastustaja käsitles kaebaja pöördumist selgitustaotlusena. Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse (MSVS) § 5 lg 8 kohaselt vastatakse isikule üldjuhul kirjalikult ja vastus saadetakse selgitustaotluses esitatud aadressil. Vangistusseaduse (VangS) § 29 lg 1 kohaselt avatakse kinnipeetavale saadetud või tema poolt saadetavad kirjad vanglateenistuse ametniku poolt kinnipeetava juuresolekul. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 50 lg 2 kohaselt antakse ametiasutustelt kinnipeetavale saabunud kiri kinnipeetavale allkirja vastu viivitamata kätte suletud ümbrikus. VangS § 29 lg 1 eesmärk on võtta kinnipeetavale saadetud kirjast ära esemed, mille omamine on vanglas keelatud. Kui ümbriku avamise eesmärk on sellest keelatud asjade äravõtmine ning kirja adressaat viibib kirja avamise juures, siis sõnumite saladust ei riivata. Kuigi see on kohaldatav eelkõige paberkandjal saadetud kirjale, siis samamoodi on töökorralduslikke meetmeid kasutades võimalik vanglas tagada kinnipeetavale saadetud e-kirjade käitlemine selliselt, et isiku sõnumisaladust selle käigus ei riivata. Seadus ei sätesta, millisel kujul ja millist sidevahendit kasutades peab ametiasutus pidama kinnipeetavaga kirjavahetust. MSVS-i kohaselt on oluline, et vastus selgitustaotlusele on kirjalikus vormis. Vastustaja saatis vastuse elektroonilises vormis, digitaalselt allkirjastatuna, mis on seaduse kohaselt võrdsustatud kirjaliku vormiga. Kuna Välisluureameti edastatud kaebaja pöördumisel puudusid aadressi rekvisiidid ning vastuskiri ei sisaldanud teavet, mis oleks ilmtingimata eeldanud kirja saatmist paberkandjal, siis saatis vastustaja vastuse e-kirjaga vangla üldisele e-posti aadressile. Ametil puudub võimalus kontrollida kirjavahetuse käitlemist vanglas, millest tulenevalt ei saa ametit pidada vastutavaks selle eest, kui kaebajale adresseeritud kirja sisu saab teatavaks teistele kinnipeetavatele. Sealjuures ei ole välistatud, et kirja sisu saab teatavaks teistele kinnipeetavatele tulenevalt adressaadi enda tegevusest. Lähtudes eeltoodust, oli kaebaja pöördumisele e-kirja teel vastamine kooskõlas kehtiva õigusega. Seega puudub kaebajal alus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist.
8.Tallinna Halduskohus jättis 11.05.2018 otsusega XX 27.04.2018 vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata, kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kummagi poole enda kanda. Kohus jäi kaebaja vastuväidet lahendades 13.04.2018 määruse põhjenduste juurde. KAPO 22.06.2017 kirjas nr 67-6 sisalduv teave ei vasta RSVS § 3 p-s 2 sätestatud salastatud välisteabe tunnustele. Kiri ei sisalda andmeid süüteo toimepanemise kohta, mistõttu ei saa väita, et kiri sisaldaks delikaatseid isikuandmeid IKS § 4 lg 2 p-i 8 tähenduses. Kuigi kaebaja esitas küsimuse selle kohta, kas teda peetakse Venemaa Föderatsioonis kurjategijaks, ei andnud KAPO sellele sisulist vastust, vaid märkis ainult seda, et neil puuduvad andmed, mis kinnitaksid kaebaja väidetavat koostööd KAPO-ga. Kaebaja ei ole selles osas vastustaja seisukohtadele vastuväiteid esitanud.
4(9)
3-17-1852 KAPO 22.06.2017 kirja nr 67-6 kaaskirja on märgitud, et tegemist on asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabega. Vastustaja täpsustas vastuses kaebusele, et vastuskiri tunnistati asutusesiseseks kasutamiseks AvTS § 35 lg 1 p-i 12 alusel tähtajaga 75 aastat. Kuna KAPO on Tallinna Vanglale 22.06.2017 saadetud e-kirjas ära märkinud, et selle manus sisaldab asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teavet, on KAPO omalt poolt Tallinna Vanglat teavitanud, et kolmandatel isikutel ei tohi saadetud dokumendile juurdepääsu olla. PS § 43 kohaselt on igaühel õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele. Erandeid võib kohtu loal teha kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks seadusega sätestatud juhtudel ja korras. Vanglas viibiva isiku õigust sõnumi saladusele piirab teatud määral VangS § 29, millest tulenevalt peab kirjavahetuse jälgimine tagama kinnipeetava õiguse sõnumi saladusele, võimaldades samas vanglal jälgida, kellega kinnipeetav suhtleb, et tagada vangla julgeolek. VangS ei reguleeri Tallinna Vanglasse elektrooniliselt saadetud dokumentide kontrollimist ja kinnipeetavale kättetoimetamist. On küsitav, kas VangS §-i 29 saab kohaldada elektrooniliselt vanglasse saabunud dokumentidele, kuna sellel ei ole füüsilist ümbrikku, mis võiks sisaldada vanglas keelatud esemeid. Lisaks on küsitav, kuidas peaks toimuma elektrooniliselt saabunud dokumendi avamine kinnipeetava juuresolekul. Samas ei saa sellest ebaselgusest järeldada, et KAPO poolt dokumendi elektrooniliselt edastamine oli õigusvastane. HMS §-s 27 on sätestatud võimalus toimetada dokument menetlusosalisele kätte elektrooniliselt. Vastustaja selgitas, et lähtus kaebajale vastamisel MSVS-st, sest käsitas kaebaja pöördumist selgitustaotlusena. MSVS § 5 lg 8 kohaselt vastatakse isikule selgitustaotluses esitatud aadressil (faksi number, posti- või elektronposti aadress) kirjalikult või kokkuleppel muul viisil. HMS § 5 lg 6 kohaselt on elektrooniline asjaajamine haldusmenetluses võrdsustatud kirjaliku asjaajamisega, võttes arvesse elektroonilisest asjaajamisest tulenevaid erisusi. Ei ole õigusnormi, mis keelaks kinnipidamisasutuses viibivale isikule dokumente elektrooniliselt kätte toimetada. Seega puudub õiguslik alus pidada KAPO tegevust õigusvastaseks. VangS §-s 29 sätestatud kirjavahetuse jälgimise reeglid on mõeldud täitmiseks vanglateenistuse ametnikele, kuna ainult neil on otsene kontroll selle üle, kuidas kinnipeetavatele adresseeritud kirjad nende kätte jõuavad. Seega saab vastutus sõnumi saladuse õiguse riive eest olla ainult vanglal, mitte haldusorganil, kes vastab vanglas karistust kandva isiku pöördumisele. Kuna KAPO-l puudub kontroll selle üle, kuidas vangla nende vastuskirja adressaadile lõplikult kätte toimetab, ei saa KAPO-t pidada vastutavaks võimaliku sõnumi saladuse õiguse riive eest, mis leiab aset Tallinna Vangla poolt kirja edasitoimetamisel. Tallinna Vangla ei ole praeguses asjas vastustaja, mistõttu ei saa kohus kontrollida Tallinna Vangla tegevuse õiguspärasust KAPO elektrooniliselt saabunud kirja käitlemisel. Kuna asjas puudub vastustaja õigusvastane tegevus avalik-õiguslikus suhtes, tuleb juba seetõttu jätta kaebus rahuldamata. Ka siis, kui vastustaja tegevus oleks olnud mõne õigusnormiga vastuolus, oleks kaebuse rahuldamine vähetõenäoline. Kaebaja on esitanud üldsõnalise väite, et teistel kinnipeetavatel oli võimalik kirjaga tutvuda ja see tekitas temale mittevaralist kahju. Isegi, kui see väide oleks tõendatud, puuduks KAPO tegevusel otsene põhjuslik seos tekkinud tagajärjega. Täidetud ei ole riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise nõude eeldused, mistõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata.
9.XX palub 11.06.2018 apellatsioonkaebuses (täiendatud 19.06.2018, 22.10.2018, 17.11.2018, 18.02.2019) halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja leiab, et pöördumise ja pöördumisele vastuse menetlemine prokuratuuri ja Tallinna Vangla poolt omavad siiski käesolevas asjas tähtsust. Igasugune informatsioon sellest, kas isik tegutses KAPO agendina või mitte, on riigisaladus RSVS § 8 p-i 3 mõttes. Seetõttu olid kõik kaebaja pöördumise käsitlemisega kokku puutunud isikud kohustatud algusest peale lähtuma sellest, et tegemist on riigisaladust sisaldava dokumendiga. Sellise teabe edastamisel välisteabena peab haldusorgan täitma HMS § 7 lg-t 3. Halduskohus leidis otsuses, et isegi kui kaebaja pöördumisele vastuse kättetoimetamisel esinesid rikkumised, siis nende toimepanemises võib olla süüdi Tallinna Vangla. Kaebus oli esialgselt esitatud ka Tallinna Vangla vastu. Halduskohus tagastas 17.01.2018 määrusega kaebuse osas, milles see oli esitatud Tallinna Vangla vastu. Halduskohus oleks pidanud andma kaebajale võimaluse kaebust täiendada, Tallinna Vangla menetlusse kaasama või rakendama teisi menetluslikke võimalusi, mis oleks võimaldanud lahendada kaebaja nõude sisuliselt. Kuna kohus kõrvaldas Tallinna Vangla menetlusest, kuid kohtuotsuses muutis oma seisukohta, siis ei ole kohus täitnud selgitamiskohustust. Saladuse tagamise kohustus on sellel isikul, kes esitab teabe, mis sisaldab saladust. Sellises olukorras ei ole märge dokumendi asutusesisese kasutamise kohta piisav selleks, et tagada saladuse hoidmine. Haldusorgan (praegusel juhul KAPO) peab valima sellise teabe kättetoimetamise viisi, mis välistab saladuse avaldamise. Lisaks oli KAPO kohustatud kontrollima, kas vastus toimetati kaebajale kätte saladuse avaldamist välistaval viisil. Kohus tuvastas valesti, et KAPO tegutses nõuetekohaselt ja KAPO tegevusega ei tekitatud kaebajale kahju. Mittevaralise kahju nõude puhul ongi kahju olemasolu tõendamine raske. Salajase teabe avalikustamise tagajärjel ning Tallinna Vangla ametniku PP poolt kaebaja piinamise tõttu haigestus kaebaja vaimuhaigusesse ja tunnistati täielikult töövõimetuks. Ametnikud põhjustasid kaebajale raske tervisekahju (nii füüsilise kui vaimse). Kaebaja palub kohtul haiguse tekkimises süüdi olevaid isikuid kohustada kaebaja ravi osaliselt kinni maksma. Kaebaja taotleb võtta tõendina asja materjalide juurde Riigiprokuratuuri 30.04.2018 taotluse lahendamise määruse kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX ning Tartu Halduskohtu 29.05.2018 määruse nr 3-18-1002 ja XX kuriteoteate. Samuti palub kaebaja kuulata tunnistajatena üle ZZ, RR, EE, VV ja PP.
10.Kaitsepolitseiamet palub 16.07.2018 ja 21.02.2019 kirjalikes vastustes jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja oli halduskohtule esitatud kaebuses seisukohal, et vastustaja vastuskiri sisaldas salastatud välisteavet, kuid apellatsioonkaebuses leiab, et kiri sisaldas riigisaladust (RSVS § 8 p 3). Halduskohus nõustus vastustaja selgitustega, miks vastuskiri ei sisaldanud salastatud välisteavet. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses halduskohtu seisukohta vaidlustanud. Vastustaja vastuskiri ei sisaldanud ka riigisaladust. RSVS § 8 p-i 3 eesmärk on kaitsta politseiagendi kohta käivat teavet. Eelkõige sellist teavet, mis võimaldaks isikut identifitseerida. Ebaõige on kaebaja tõlgendus, et ka teave selle kohta, et isik ei ole politseiagent, on riigisaladus. Selline tõlgendus on vastuolus RSVS sõnastuse ja mõttega ning viiks lõppkokkuvõttes selleni, et igasugune teave on riigisaladus. Kuna kaebaja pöördumine 6(9)
3-17-1852 Välisluureametisse ja ameti vastuskiri ei sisaldanud riigisaladust, siis ei pidanud vastustaja ega ükski muu haldusorgan neid vastavalt RSVS-s ning Vabariigi Valitsuse määruses „Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord“ sätestatud tingimustele käitlema. Ameti vastuskiri sisaldas üksnes isikuandmeid. Kaebaja ei ole kahju tekkimist tõendanud. Kaebaja ei ole selgitanud, veel vähem tõendanud, kes olid need kinnipeetavad, kes kirjale juurdepääsu said, kuidas nad juurdepääsu said, milline oli kaasnenud negatiivne tagajärg jne. Apellatsioonkaebuses on esitatud meelevaldne järeldus, et KAPO on võtnud omaks kaebaja väite, mistõttu ei pea kaebaja enda väidet täiendavalt tõendama. Kaebajal ei ole kahju tekkinud. Vastustaja ei andnud kaebaja pöördumisele sisulist vastust, vaid ainult märkis seda, et ametil puuduvad andmed, mis kinnitaksid kaebaja väidetavat koostööd ametiga. Kui eeltoodud teave saab teatavaks kolmandale isikule, siis ei saa see kaasa tuua kahju tekkimise. Vastuskirja saatmine e-kirjaga ei olnud õigusvastane. Puudub õigusnorm, mis keelaks kinnipidamisasutuses viibivale isikule dokumente elektrooniliselt kätte toimetada. Puudub põhjuslik seos kahju ja toimingu vahel. Kinnipeetavad saavad ükskõik millisel viisil neile adresseeritud kirjad kätte ainult vangla vahendusel. Vastustajal puudub võimalus kontrollida kirjavahetuse käitlemist vanglas. Seega ei saa amet vastutada selle eest, kui kaebajale adresseeritud kirja sisu saab teatavaks teistele kinnipeetavatele. Kaebaja ei ole tõendanud, et kirja sisu sai teistele kinnipeetavatele teatavaks kirja edastamise faasis. Kaebaja täiendavate tõendite esitamine ei ole põhjendatud (HKMS § 62 lg 2).
11.Ringkonnakohus jättis 17.01.2019 määrusega XX taotlused kuulata tunnistajatena üle ZZ, RR, EE, VV ja PP ning võtta asja materjalide juurde Riigiprokuratuuri 30.04.2018 taotluse lahendamise määrus kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX, Tartu Halduskohtu 29.05.2018 määrus nr 3-18-1002 ja XX kuriteoteade rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Halduskohtu otsus on lõppjäreldustes õige ning selle tühistamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus jätab halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muudab halduskohtu otsuse põhjendusi, asendades need ringkonnakohtu otsuse põhjendustega (HKMS § 200 p 4).
13.19.10.2018 menetlusdokumendis esitas kaebaja ringkonnakohtule uue nõude – kohustada kaebaja haiguse tekkimises süüdi olevaid isikuid ravi osaliselt kinni maksma. HKMS § 49 lg 1 kohaselt võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt lubatav. HKMS § 182 lg 3 sätestab, et apellatsioonkaebuses ei saa esitada nõudeid, mida halduskohtus ei esitatud. Apellatsioonimenetluses võib kaebuse nõuet või alust muuta HKMS § 49 lg-s 1 sätestatud tingimustel ja üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui seda tingib asjaolu, mida kõrgema astme kohus peab seadustiku kohaselt arvestama, või menetlusnormi rikkumisel madalama astme kohtu poolt (HKMS § 49 lg 2). Ringkonnakohtu hinnangul ei esine praeguses asjas mõjuvat põhjust, mis saaks HKMS § 49 lg-st 2 tulenevalt olla aluseks kaebuse nõuete erandlikuks täiendamiseks apellatsioonimenetluses ehk pärast HKMS § 49 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist. Haldusasja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja taotlenud vastava nõude lisamist juba esimese astme kohtus ning halduskohus ei ole jätnud kaebaja sellekohast taotlust menetlusnorme rikkudes lahendamata. Apellatsioonimenetluses ei ole toodud ühtegi põhjendust, miks ei saanud viidatud nõuet esitada esimeses kohtuastmes. Seetõttu on 7(9)
3-17-1852 nimetatud nõue esitatud hilinenult. Ravikulude hüvitamise nõue ei seonduks ka olemuslikult praeguse vaidluse esemega. Eelnevat arvestades keeldub ringkonnakohus XX kaebuse muutmise vastuvõtmisest. Ringkonnakohus kontrollib XX apellatsioonkaebuse alusel halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes sellega lahendatud nõuete piirides (nt Riigikohtu 04.04.2011 otsus nr 3-3-1-7-11, p 24; 14.10.2003 otsus nr 3-3-1-54-03, p 45).
14.Halduskohus ei saanud kaebust lahendades anda hinnangut prokuratuuri ega vangla tegevusele. Praeguse vaidluse esemeks on KAPO 22.06.2017 kirja nr 76-6 kättetoimetamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Prokuratuuri tegevus ei ole nimetatud kaebuse esemega üldse kuidagi seotud. Tallinna Vangla tegevuse peale esitatud kaebuse, mis samuti käsitles KAPO 22.06.2017 kirja nr 76-6 kättetoimetamist, tagastas halduskohus 17.01.2018 määrusega põhjusel, et kaebajal oli läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. See määrus on jõustunud. Tallinna Vangla tegevusele esitatud kaebust ei oleks halduskohus kuidagi saanud läbi vaadata ka selgitamiskohustust rohkem täites. Kohustusliku kohtueelse menetluse vangla tegevuse vaidlustamiseks saab läbida üksnes kaebaja ise.
15.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse p-s 36 esitatud seisukohtadega, et KAPO 22.06.2017 kirjas esitatud teave ei olnud salastatud välisteave RSVS § 3 p 2 tähenduses ega sisaldanud see ka delikaatseid isikuandmeid IKS § 4 lg 2 p 8 (KAPO 22.06.2017 kirja edastamise aja redaktsioonis) tähenduses, ega korda neid HKMS § 201 lg 4 alusel. Tegemist ei olnud ka riigisaladusega RSVS § 8 p 3 tähenduses, nagu väidab kaebaja apellatsioonkaebuses. Teave selle kohta, et puuduvad andmed, mis kinnitaksid, et isik on politseiagent, ei ole käsitatav riigisaladusena. Ringkonnakohus nõustub KAPO vastuse apellatsioonkaebusele p-des 5 ja 6 esitatud seisukohtadega ega korda neid. Eelnevast tulenevalt ei pidanud KAPO esitatud teavet kaitsma RSVS-s ja Vabariigi Valitsuse määruses „Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord“ sätestatud korras ning võis vastuse kaebajale edastada HMS-s sätestatud kättetoimetamise viise kasutades, arvestades taotleja poolt näidatud eelistust (HMS § 25 lg 1) ja muude eelduste esinemist (HMS § 27).
16.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu otsuse p-s 40 esitatud seisukohaga, et KAPO tegevus kaebajale vastamisel ja kirja saatmisel elektrooniliselt vangla üldisele e-posti aadressile kaebajale edastamiseks oli õiguspärane. HMS § 27 lg-te 1 ja 2 (KAPO kirja saatmise ajal, s.o 26.06.2017, kehtinud redaktsioonis) kohaselt saadetakse dokumendi elektroonilise kättetoimetamise korral dokument taotleja poolt taotluses näidatud elektronposti aadressil. Dokumendile peab olema lisatud digitaalallkiri ning vajaduse korral digitaalne tempel. Dokument toimetatakse isikule elektrooniliselt kätte, kui isik on sellega nõus. Praegusel juhul ei ole asjas esitatud tõendeid sellest, et XX oleks näidanud taotluses talle vastamise aadressina Tallinna Vangla infomeili ning andnud nõusoleku dokumendi elektrooniliseks kättetoimetamiseks. Arvata, et kinnipeetava puhul saaks vaikimisi käsitada isiku enda elektronposti aadressina näiteks vangla üldist e-posti aadressi ning ka nõusolekut elektrooniliseks asjaajamiseks vaikimis antuks, pole seaduslikku alust. Selliseks seisukohaks annab indikatsiooni ka HMS § 27 alates 01.02.2018 kehtiv redaktsioon, mille lg 1 kohaselt tehakse dokumendi elektroonilise kättetoimetamise korral dokument kättesaadavaks asjakohases infosüsteemis või Eesti teabeväravas või saadetakse menetlusosalise elektronposti aadressil. Niisiis on HMS § 27 eesmärgiks olnud ka elektroonilise kättetoimetamise puhul tagada sõnumi saladust. Et praegusel juhul puudus XX nõusolek dokumendi elektrooniliseks kättetoimetamiseks ning ta ei olnud avaldanud vangla üldist e-posti aadressi talle dokumendi kättetoimetamise viisina, olid XX puhul täitmata HMS §-s 27 sätestatud elektroonilise kättetoimetamise eeldused, mistõttu ei saanud KAPO talle oma vastust elektrooniliselt kätte toimetada. KAPO toiming oli seetõttu õigusvastane. KAPO oleks pidanud kaebajale vastama posti teel, millisel juhul oleks kiri kaebajani jõudnud kinnises ümbrikus. 8(9)
3-17-1852
17.Hoolimata sellest, et KAPO toiming kaebajale vastuse kättetoimetamisel ei olnud õiguspärane, jääb kaebus rahuldamata, kuna tõendatud ei ole kahju tekkimine kaebajal. Arvestades, et KAPO 22.06.2017 kirjas esitatud teabe olemusest tulenevalt ei saanud selle teatavakssaamine vangla ametnikele või kaaskinnipeetavatele endaga kaasa tuua mingeid märkimisväärseid negatiivseid mõjusid kaebajale, ei saa KAPO õigusvastase toiminguga tekitatud riivet kaebaja õigustele pidada oluliseks. Tõendamata on jäänud kaebaja kõik väited sellest, et kirjas esitatud teave sai üldse teatavaks kaaskinnipeetavatele; et see tõi kaasa kaebaja jaoks negatiivsed (ja millised) tagajärjed; et need negatiivsed tagajärjed tekitasid kaebajale mittevaralist kahju ja milles see väljendus. Kaebaja on küll esitanud väited, et ta on KAPO tegevuse tõttu haigestunud vaimuhaigusesse ja on seetõttu töövõimetu, kuid kõik need väited on tõendamata ja põhjusliku seose ahel KAPO poolt kirja edastamisest kaebaja haigestumiseni ei ole kohtule jälgitav.
18.Eelnevast tulenevalt jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata. Vastavalt HKMS § 200 p-le 4 muudab ringkonnakohus aga halduskohtu põhjendusi, asendades need ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.
19.Kaebaja riigi õigusabi kulud jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda ning kaebaja ülejäänud menetluskulud kaebaja kanda HKMS § 108 lg 1 alusel. Vastustaja menetluskulud jäävad vastustaja kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.