Tartu Halduskohus Kadri Palm 21. veebruar 2019, Tartu 3-17-2456 M.T. kaebus Tartu Linnavalitsuse 22. augusti 2017. a korralduse nr 816 tühistamiseks Kaebaja – M.T. Vastustaja – Tartu linn, esindaja Anu Öpik Istung 22. jaanuaril 2019
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja materjalide juurde Tartu Halduskohtu 27. veebruari 2003. a otsus haldusasjas nr 3-353/2002 ja Tartu Ringkonnakohtu 24. märtsi 2004. a otsus haldusasjas nr 2-3-2/2004.
2.Jätta M.T. kaebus rahuldamata.
3.Jätta kummagi poole menetluskulud tema enda kanda.
4.Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendada otsuse avaldamisel kaebaja nimi otsuses läbivalt initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25. märtsil 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tartu Linnavalitsus otsustas 8. oktoobri 2002. a korraldusega nr 3540 mitte tagastada õigustatud subjektidele A.U.ja M.T.ile kinnistut nr 3012 pindalaga 1217 m2 (p 1); kinnitada maa maksumuse määraja Riho Sulp ́i poolt õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise akt nr 1385 ning endistelt omanikelt võõrandatud maa maksumuseks 36 500 krooni (p 2); määrata kompensatsioon käesoleva korralduse p-s 1 märgitud maa eest õigustatud subjektidele U.U.3⁄4 osas summas 27 375 krooni ja M.T.1⁄4 osas summas 9125 krooni (p 3); kanda käesoleva korralduse p-s 3 märgitud kompensatsioonisumma õigustatud subjekti poolt esitatud vormikohase avalduse alusel erastamisväärtpaberiarvele. Kui õigustatud subjekt käesoleva korralduse vastuvõtmise päevast alates 6 kuu jooksul mõjuva põhjuseta ei esita avaldust kompensatsiooni ülekandmiseks, kompenseerimise otsus tühistatakse ja kompenseerimismenetlus lõpetatakse (p 4) (I kd, tl-d 37-37p).
2.Tartu Linnavalitsus otsustas 22. augusti 2017. a korraldusega nr 816 kinnitada maa maksumuse määraja Riho Sulp ́i poolt 18. augustil 2017. a koostatud õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise akti nr 1489 vastavalt lisale ning endistelt omanikelt võõrandatud maa maksumuseks 2337 eurot (p 1); määrata kompensatsioon 1⁄4 mõttelise osa eest käesoleva korralduse p-s 1 märgitud summast M.T. summas 584 eurot (p 2) (I kd, tl 26).
3.Tartu maavanem tunnistas 20. septembri 2017. a korraldusega nr 1-1/1024 õiguspäraseks Tartu Linnavalitsuse 22. augusti 2017. a korralduse nr 816 ja luges nimetatud korralduse jõustunuks (I kd, tl 132).
4.Kaebaja esitas 17. oktoobril 2017 vaide Tartu Linnavalitsuse 22. augusti 2017. a korralduse nr 816 peale (II kd, tl 47).
5.Tartu Linnavalitsus otsustas 6. novembri 2017. a vaideotsuses nr 1125 jätta M.T. vaie korralduse nr 816 peale rahuldamata (I kd, tl-d 27-28).
6.M.T. esitas 16. novembril 2017 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu linna vastu kahju hüvitamiseks ning Tartu Linnavalitsuse 22. augusti 2017. a korralduse nr 816 tühistamiseks (I kd, tl-d 1-15). Tartu Halduskohtusse saabus 18. märtsil 2018 M.T. kaebuse täiendus (I kd, tl-d 88-92).
7.Tartu Halduskohus rahuldas 9. jaanuari 2018. a määrusega kaebaja riigi õigusabi taotluse osas, milles kaebaja soovis saada riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses, ja määras talle riigi õigusabi isiku esindamiseks halduskohtumenetluses haldusasjas nr 3-17-2456 (I kd, tl-d 53-54).
8.Tartu Halduskohus võttis 19. märtsi 2018. a määrusega menetlusse M.T. kaebuse Tartu Linnavalitsuse 22. augusti 2017. a korralduse nr 816 tühistamiseks ja varalise kahju hüvitamiseks summas 27 885,47 eurot seoses 1⁄4 mõttelise osa kaotamisega kinnistust asukohaga Võru tn xxx, Tartu ning seoses kohtu- ja täitemenetluses kantud kulutustega (I kd, tl-d 108-109). Samuti võttis kohus menetlusse viivise väljamõistmise nõude.
9.M.T. esitas 13. aprillil 2018 kohtule avalduse, milles selgitas, et tema esindaja on ilmselt esitanud kaebuse täienduse kohtule ilma, et kaebaja esindaja oleks seda eelnevalt kaebajaga arutanud. Kaebaja sõnul taotles ta kahjusummat suuruses 104 979,18 eurot (I kd, tl-d 119-120).
3-17-2456 Kaebaja täiendas eelnevalt kohtule esitatud avaldust 20. aprillil 2018, kus selgitas, et muuhulgas tuleb arvestada kahju saamata jäänud üüri näol (I kd, tl-d 121-122).
10.Tartu linn esitas 3. mail 2018 vastuse kaebusele, milles esitas taotluse hüvitamiskaebuse menetluse lõpetamiseks, kuna hüvitamiskaebus on esitatud tähtaega ületades (I kd, tl-d 124129).
11.M.T. esitas 4. juunil 2018 kaebuse tervikteksti (I kd, tl-d 170-182).
12.Tartu Halduskohus lõpetas 20. juuni 2018. a määrusega kaebajale antud riigi õigusabi (I kd, tl-d 218-219). Kaebaja esitas sellele kohtumäärusele määruskaebuse (II kd, tl-d 14-16). Tartu Ringkonnakohus jättis 13. augusti 2018. a määrusega kaebaja määruskaebuse Tartu Halduskohtu 20. juuni 2018. a määruse peale rahuldamata (II kd, tl-d 17-18). Riigikohus tagastas 10. septembri 2018. a määrusega kaebaja määruskaebuse (II kd, tl 33).
13.Tartu Halduskohus lõpetas 10. oktoobri 2018. a määrusega haldusasja nr 3-17-2456 menetluse hüvitamiskaebuse osas, jättis kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks rahuldamata, ning kohustas kaebajat teavitama kohut, kas kaebaja soovib viivise väljamõistmise nõude kaebusest välja jätta, ja oma nõusolekust või mittenõustumisest muuta kaebust määruse p-s 24 toodud viisil (II kd, tl-d 50-52).
14.Kaebaja esitas 19. oktoobril 2018 vastuse kohtumäärusele, milles leidis, et ta on esitanud kaebuse kohtule tähtaegselt, kaebaja poolt kaebuse tervikteksti esitamine ei ole kaebuse muutmine ning kaebaja taotleb kahjunõudelt viivise väljamõistmist (II kd, tl-d 55-57). Kaebaja rõhutas, et taotleb kohtult Tartu Linnavalitsuse 22. augusti 2017. a korralduse nr 816 tühistamist ja Tartu linna kohustamist tegema asjas uus otsus, millega hüvitada tekitatud kahju.
15.Vastusena 22. oktoobri 2018. a kohtunõudele esitas kaebaja 31. oktoobril 2018 avalduse, märkides, et jääb 19. oktoobril 2018 esitatud vastuses toodud nõuete juurde ning 19. oktoobri 2018. a vastuse puhul ei ole tegemist määruskaebusega (II kd, tl-d 58, 59-60). Seejuures palus kaebaja halduskohtumenetluses kaitsjat, kuna kaebaja on eakas pensionär ning ta on kohtus üksi kõrgelt kvalifitseeritud juristide ja kohtuniku vastu.
16.Tartu Halduskohus jättis 6. novembri 2018. a määrusega kaebaja taotlused kaebuse muutmiseks, viivise väljamõistmiseks ja riigi õigusabi saamiseks läbi vaatamata (II kd, tl-d 6162).
17.M.T. esitas 17. jaanuaril 2019 kohtule avalduse, milles taotles Tartu Linnavalitsuse
22.augusti 2017. a korralduse nr 816 tühistamist ning Tartu Linnavalitsuse kohustamist asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus, millega hüvitada kaebajale tekitatud kahju summas 104 979,18 eurot seoses 1⁄2 suuruse osa mittetagastamisega kinnistust nr 3012 (p 1), kahjunõudele viivise lisamist (p 2), riigi õigusabi korras advokaadi määramist (p 3), 4. juunil 2018 esitatud kaebuse tervikteksti menetlemist (p 4), Valli Murde poolt esitatud pöördumiste menetlemist (p 5) ning kohtumenetluse läbiviimist vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 lg-tele 1 ja 4 ning § 152 lg-le 1 (II kd, tl-d 69-70).
18.Tartu Halduskohus jättis 18. jaanuari 2019. a määrusega kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks ning viivise väljamõistmise nõude ja kohtu- ja täitemenetluses kantud kulutustega seonduva kahju hüvitamise nõude, sh taotluse V. Murde poolt esitatud kolme pöördumise
3-17-2456 lahendamiseks läbi vaatamata ning kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata (II kd, tl-d 74-75).
19.Kohtuistung haldusasjas nr 3-17-2456 toimus 22. jaanuaril 2019 (II kd, tl-d 80-82). Kaebaja esitas istungi protokolli parandamise taotluse (II kd, tl-d 91-92), mille kohus
5.veebruari 2019. a määrusega osaliselt rahuldas (II kd, tl 98).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
20.Kaebaja palub Tartu Linnavalitsuse 22. augusti 2017. a korralduse nr 816 tühistamist, esitades kokkuvõtvalt järgmised põhjendused. 1) Kaebaja emale A.U. kuulus Tartus Võru xxx endisest kinnistust nr 3012 vähemalt pool kogu kinnistust nii hoonete kui maa osas ja selle vara ainsaks tagastamise õigustatud subjektiks on õigus kaebajal. 2) A.U. oli 2. detsembril 1957. a loobunud notariaalse pärandist loobumise avaldusega oma 6. septembril 1957. a surnud abikaasa A.U. pärandist, mistõttu A.U. oma surnud abikaasa A.U. pärandile enam õigust ei olnud. 3) Kaebaja keeldub ebaõige ja tühise kompensatsiooni 584 euro vastuvõtmisest, mida kaebaja ei ole kunagi taotlenud. Kaebaja on taotlenud emale kuulunud 1⁄2 kinnistu nr 3012 osas vara tagastamist (selle kinnistu õigusvastaselt võõrandatud varana tagastamine ei ole toimunud seaduste kohaselt). 4) Tartu Linnavalitsuse 6. novembri 2017. a korralduses nr 1125 on jäetud tähelepanuta Riigikohtu halduskolleegiumi 17. juuni 1994. a määrus nr 111-3/1-7/94; A.U. pärandist loobumise avaldus; 20. septembri 1996. a Tartu Linnakohtu otsus Tartus Võru xxx endise kinnistu nr 3012 mittekinnistamise kohta A.U. nimele. Kõik need loetletud dokumendid on jõus tänaseni. Õigust mõistetakse sündmuse toimimise hetkel kehtinud seaduste alusel – selle asjaolu on jätnud Tartu Linnavalitsus oma korralduses nr 1125 arvesse võtmata, mistõttu ei ole korraldus seadustega kooskõlas. 5) Korraldusega nr 816 määratud kompensatsioon ei ole õiglane ega kata omandi kaotamisega tekitatud kahju. Korralduses märgitud hüvitis ei ole samastatav kaotatud omandi väärtusega. 6) Korralduse nr 816 väljaandmisega muutis vastustaja niigi segase tagastamismenetluse veelgi segasemaks.
21.Vastustaja vaidles kaebusele vastu, esitades kokkuvõtvalt järgmised seisukohad. 1) Tartu Linnavalitsuse 8. oktoobri 2002. a korraldus nr 3540 on kehtiv haldusakt. 2) Käesolevaks ajaks on muutunud rahaühik ning kompensatsiooni avalduse esitamise regulatsioon. Seetõttu oli vajalik välja anda uus korraldus, milles kompensatsiooni summa oleks väljendatud eurodes. 3) Kaebaja on aastate jooksul pidanud hulgaliselt kohtuvaidlusi tagastamisele kuuluva mõttelise osa suuruse üle ja ei ole esitanud avaldust kompensatsiooni saamiseks. Sellega seoses pidi linnavalitsus vastu võtma uue korralduse maa kompenseerimise kohta, et viia 8. oktoobri
3-17-2456 2002. a korralduses otsustatud maa kompenseerimine kooskõlla muutunud kompensatsiooni määramise korraga. Tartu Linnavalitsuse 22. augusti 2017. a korraldusega nr 816 viidigi kaebajale maa kompenseerimise korraldus kooskõlla kehtiva normistikuga. Sisuliselt ei tehtud uut otsust, vaid varasem haldusakt viidi kooskõlla muutunud kompenseerimise regulatsiooniga. 4) Tartu maavanema 20. septembri 2017. a korraldusega nr 1-1/1024 tunnistati vastustaja korraldus nr 816 õiguspäraseks.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
22.Kaebaja on esitanud tühistamisnõude Tartu Linnavalitsuse 22. augusti 2017. a korralduse nr 816 tühistamiseks. Nimetatud korraldusega kinnitati 18. augustil 2017 koostatud õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise akt nr 1489 ja endistelt omanikelt võõrandatud maa maksumuseks 2337 eurot ning seejuures määrati kaebajale kompensatsioon 1⁄4 mõttelise osa eest summas 584 eurot ja kohustati teda esitama avaldus kompensatsiooni väljamaksmiseks. Kaebaja taotles ka kahjusumma 104 979,18 eurot hüvitamist, kuid selles osas on kohus 10. oktoobril 2018 menetluse lõpetanud ja vastav määrus on jõustunud.
23.Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus on põhjendamata ja see tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
24.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 sätestab, et kirjalik haldusakt peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. HMS § 86 lg 1 kohaselt vormistatakse vaideotsus kirjalikult ja selles märgitakse resolutsioon vaide lahendamise kohta. Kohus leiab, et Tartu Vallavalitsuse 22. augusti 2017. a korraldus nr 816 on õiguspärane ja vastab haldusmenetluse seaduses sätestatud nõuetele.
25.Asja materjalidest nähtub, et Tartu Linnavalitsus on 8. oktoobri 2002. a korraldusega nr 3540 otsustanud mitte tagastada õigustatud subjektidele A.U.ja M.T.ile kinnistut nr 3012 pindalaga 1217 m2; kinnitanud maa maksumuse määramise akti nr 1385 ning endistelt omanikelt võõrandatud maa maksumuseks 36 500 krooni; määranud kompensatsiooni U. U. 3⁄4 osas summas 27 375 krooni ja M.T.1⁄4 osas summas 9125 krooni (I kd, tl-d 37-37p). Korralduse nr 3540 p-i 4 kohaselt kompenseerimise otsus tühistatakse ja kompenseerimismenetlus lõpetatakse, kui õigustatud subjekt korralduse vastuvõtmise päevast alates 6 kuu jooksul mõjuva põhjuseta ei esita avaldust kompensatsiooni ülekandmiseks. Kaebaja vaidlustas korralduse nr 3540 kohtus. Tartu Halduskohus jättis 27. veebruari 2003. a otsusega haldusasjas nr 3-353/2002 kaebaja kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis kohtuotsuses, et Võru xxx maa tagastamine ei ole võimalik, kuna taotletaval maal asub OÜ-le Suver kuuluv hoone ja selle juurde kuuluv krunt ning asja materjalidest nähtuvalt otsustati Tartu Linnavalitsuse 30. aprilli 2002. a korraldusega nr 1867 määrata Võru xxx ehitise teenindamiseks vajalik maa ja nõustuti maa ostueesõigusega erastamisega OÜ-le Suver. Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus jättis 24. märtsi 2004. a otsusega haldusasjas nr 2-3-2/2004 rahuldamata. Ringkonnakohus selgitas, et kaebaja on tunnistatud õigustatud subjektiks pärijana üksnes Võru 134 kinnistu 1⁄4 mõttelises osas ning see otsus on jõus.
3-17-2456 Riigikohtu 16. juuni 2004. a määrusega jäeti kaebaja kassatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale menetlusse võtmata.
26.Poolte vahel pole vaidlust selles, et kaebaja ei esitanud korralduse nr 3540 alusel avaldust kompensatsiooni ülekandmiseks, kuid kompenseerimise otsust siiski ei tühistatud ja kompenseerimismenetlust ei lõpetatud, kuigi linnal oli selleks seaduslik alus. Vastavalt Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 13 lg-le 7 on õigustatud subjektiks tunnistatud isik kohustatud vara kompenseerimise menetluses tegema Vabariigi Valitsuse kehtestatud tähtaegadel ja korras menetluseks vajalikke toiminguid. Kui õigustatud subjekt mõjuva põhjuseta ei tee talle kirjalikult teatatud tähtaja jooksul vajalikke toiminguid, loetakse ta nõudest loobunuks ja kompenseerimismenetlus lõpetatakse. Tartu Linnavalitsus leidis umbes 15 aastat hiljem 22. augusti 2017. a korralduses nr 816, et kuna vahepeal on muutunud rahaühik ja kompensatsiooni avalduse esitamise regulatsioon, tuleb kaebajale määrata tagastamata endise kinnistu nr 3012 1⁄4 mõttelise osa maa eest kompensatsioon eurodes (I kd, tl 26). Ka Tartu maavanem leidis 20. septembril 2017, et kuna käesolevaks ajaks on muutunud rahaühik ning kompensatsiooni avalduse esitamise regulatsioon, on vaja määrata kaebajale tagastamata endise kinnistu nr 3012 1⁄4 mõttelise osa maa eest kompensatsioon eurodes – seega tunnistas maavanem Tartu Linnavalitsuse korralduse nr 816 õiguspäraseks ja jõustunuks (I kd, tl 132).
27.Istungil selgitas vastustaja esindaja, et „Tartu Linnavalitsusel oli võimalik see kompenseerimismenetlus lõpetada ja siis ei oleks M.T. midagi saanud. Kuid peeti ikkagi õiglaseks, et kui kompensatsioon on ette nähtud, siis ta võib selle ka saada. /---/ peale selle korralduse vastu võtmist jätkusid mitmed kohtuvaidlused M.T. poolt. Kuna kohtulahend ei olnud ette teada, siis Tartu Linnavalitsus ei kiirustanud selle korralduse tühistamisega. Lõplik kohtulahend tuli hiljem. Kohalikele omavalitsustele on antud ülesanne kõik seisma jäänud asjad üle vaadata, et omandireformi saaks lõpetada. Ma arvan, et maakorralduse osakond, neid toimikuid kontrollides, nägi et M.T. kompensatsioon on lahenduseta jäänud, võttis vastu uue korralduse.“ Seega järeldub vastustaja esindaja istungil antud selgitustest, et kuigi õigustatud subjekt ei teinud vajalikke toiminguid kompensatsiooni vastuvõtmiseks, andis linn kompenseerimise otsuse tühistamise asemel välja uue kompenseerimise otsuse. Sisuliselt on vastustaja pidanud kaebaja kohtumenetlusi mõjuvaks põhjuseks kompenseerimise menetluse lõpetamata jätmisel.
28.Kohus nõustub kaebajaga, et korralduse nr 816 väljaandmisega muutis vastustaja niigi segase tagastamismenetluse veelgi segasemaks. Samas on korralduse väljaandmine olnud kaebaja jaoks soodne, sest ORAS-es sätestatu kohaselt ei ole omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isikul mitte ainult õigus nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, vaid ka kohustus teha vara tagastamise või kompenseerimise menetluses ettenähtud tähtaegadel ja korras menetluseks vajalikke toiminguid, mida kaebaja aga teinud ei ole.
29.Kuna Tartu Linnavalitsus jättis kompensatsioonimenetluse lõpetamata mõistliku aja jooksul pärast seadusega sätestatud kuuekuulise tähtaja lõppemist, siis oleks ta pidanud pärast halduskohtu määruse jõustumist andma kaebajale uue mõistliku tähtaja kompensatsiooni vastuvõtmiseks ja teavitama teda sellest. Lähtudes heast haldustavast, vastustaja selle uue tähtaja kompensatsiooni vastuvõtmiseks ka 22. augustil 2017 andis, kuigi kohtu hinnangul oleks ta võinud seda teha tunduvalt varem.
30.Kaebaja on seisukohal, et kompensatsiooni määramisel oleks linn pidanud lähtuma turuhinnast, mitte 1993. a tsoonihinnast. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Kohtu hinnangul
3-17-2456 on õigesti ja seadusele tuginevalt määratud kindlaks kaebajale õigusvastaselt võõrandatud maa eest määratud kompensatsiooni suurus. Kaebaja soov, et õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseeritaks talle turuväärtuse ulatuses, ei põhine seadusel. Maareformi seadus (MaaRS) ei näe ette õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimist kompenseerimise otsustamise aja turuväärtusest lähtuvalt.
31.MaaRS §-st 13 ja maa hindamise seaduse § 9 lg-test 5 ja 8 tuleneb, et õigusvastaselt võõrandatud maa eest, mida ei tagastata, määratakse õigustatud subjektile kompensatsioon vastavalt õigusvastaselt võõrandatud maa maksumusele, mis määratakse Vabariigi Valitsuse poolt 1993. aasta maa korralise hindamise tulemuste alusel kinnitatud maksustamishindadest. Tiheasustusega alade maa maksustamishinnad, millest maa õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimisel lähtuda tuleb, on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 22. augusti 2001. a määruse nr 276 lisas 1. Endine kinnistu nr 3012 jäi Tartu linnas hinnatsooni nr 18, mistõttu on baas- ja tsoonihind 1,92 eurot/m2, nagu on õiguspäraselt märgitud ka maa maksumuse määramise aktis nr 1489 (II kd, tl 44). Aktist nähtub, et Tartu Linnavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 15. septembri 1994. a otsusega nr 50 ja 26. märtsi 1999. a otsusega nr 108 määratud õigustatud subjektid A.U. 3⁄4 ja M.T.1⁄4 mõttelistes osades on esitanud Tartu Linnavalitsusele taotluse õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamiseks. Hinnatava maatüki maksumuse määramisel on aluseks võetud linna või teise üle 1000 el. asula maa 1993 tsoonihind 1,92 eurot/m2. Kuivõrd maa võõrandamisaegne üldpindala on 1217 m2, siis on õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus 2336,64 eurot (1217×1,92) ehk ümardatuna ühe euro täpsuseni 2337 eurot, millest 1⁄4 on 584 (ümardatuna ühe euro täpsuseni).
32.Kohtu hinnangul on ka teised vaidlusaluses haldusaktis ja vaideotsuses märgitud vastustaja argumendid õiguspärased. Muutunud on nii rahaühik kui kompensatsiooni määramise regulatsioon, mistõttu leidis vastustaja õiguspäraselt, et kaebajale tuleb määrata kompensatsioon eurodes. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 13. juuli 1993. a määrusega nr 216 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korrale“ peab p-i 33 kohaselt kohaliku omavalitsuse täitevorgani korralduses kompensatsiooni määramise kohta olema märge selle kohta, et juhul, kui õigustatud subjekt ei esita mõjuva põhjuseta kolme kuu jooksul pärast kompenseerimise korralduse kättesaamist valdkonna eest vastutavale ministrile avaldust kompensatsiooni väljamaksmiseks õigustatud subjekti näidatud pangakontole, siis kompenseerimise menetlus lõpetatakse ja kompenseerimise otsus tühistatakse vastavalt ORAS § 13 lg-le 7. Korraldus nr 816 sisaldab eelnimetatud märget (korralduse resolutsiooni p-s 3).
33.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et talle kuulub ema pärand Võru 134 endise kinnistu osas, milleks on 1⁄2 kogu kinnistu maast ja hoonetest. Tartu Linnavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 15. septembri 1994. a otsusega nr 50 ja
26.märtsi 1999. a otsusega nr 108 on tunnistatud A.U.3⁄4 ja kaebaja 1⁄4 (mitte 1⁄2) mõttelistes osades omandireformi õigustatud subjektideks endise kinnistu nr 3012 hoone ja krundi osas. Tartu Ringkonnakohus selgitas juba 24. märtsi 2004. a jõustunud kohtuotsuses asjas nr 2-32/2004, et põhjendatud ei ole apellandi (M.T.) väide, et mõeldav oleks Võru xxx vara tagastamise uuesti otsustamine, võttes arvesse apellandi isa A.U.1957. a notariaalset loobumise avaldust apellandi ema pärandi vastuvõtmisel. Apellant on tunnistatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohaliku komisjoni poolt õigustatud subjektiks pärijana üksnes Võru xxx kinnistu 1⁄4 mõttelises osas ning see otsus on jõus.
3-17-2456
34.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata M.T. kaebuse Tartu Linnavalitsuse
22.augusti 2017. a korralduse nr 816 tühistamiseks. Nagu kohus eelnevalt selgitas on vaidlustatud haldusakt õiguspärane.
35.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja pole nõudnud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist kaebajalt, jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.