Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-16-567 17. detsember 2018 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Heiki Loot ja Jüri Põld Liinavabrik OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 4. veebruari 2016. a otsuse tühistamiseks Kaebaja Liinavabrik OÜ, esindaja vandeadvokaat Kaspar Lind Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, esindaja Anne Lepik Tartu Ringkonnakohtu 23. novembri 2016. a otsus Liinavabrik OÜ kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 23. novembri 2016. a otsus.
3.Saata asi Tartu Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
4.Tagastada kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) määras 28. juuli 2015. a otsusega nr 13-6/761 Liinavabrik OÜ-le põllumajandusministri 20. jaanuari 2015. a määruse nr 7 „Väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord“ alusel toetust 15 000 eurot frontaallaaduriga ratastraktori, silorulli kiletaja, silorulli haaratsi ning lammaste ostmiseks. Toetusest maksti välja 11 250 eurot. Liinavabrik OÜ esitas 14. novembril 2015 aruande, mille kohaselt on ta teinud äriplaanis kavandatud investeeringu, ostes 19 500 euro eest traktori. Kuludokumentidena esitas ta arve ning OÜ-ga Blauteam sõlmitud ostu-müügilepingu.
2.PRIA kohustas 4. veebruari 2016. a otsusega nr 13-6/52 Liinavabrik OÜ-d tagastama toetusena saadud 11 250 eurot ja jättis ülejäänud osa toetusest välja maksmata. PRIA asus seisukohale, et kaebaja on kunstlikult loonud tingimused toetusraha kasutamiseks, kuna samad inimesed kasutasid teiselt äriühingult soetatud traktorit samas piirkonnas edasi. Toetuse eesmärgiks on aidata kaasa mitmekesise põllumajandusettevõtete struktuuri säilimisele, ajakohastada väikeste põllumajandusettevõtete põhivara ning parandada väikeste põllumajandusettevõtete majanduslikku toimimist. Tehtud kulutus ei vasta meetme eesmärkidele.
3-16-567
3.PRIA jättis 4. märtsi 2016. a vaideotsusega nr 13-30.2/16/398-1 rahuldamata Liinavabrik OÜ vaide nõudega tunnistada 4. veebruari 2016. a otsus kehtetuks.
4.Liinavabrik OÜ esitas Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 4. veebruari 2016. a otsuse tühistamiseks. Kaebuse kohaselt on soetatud traktor kaebajale vajalik ja seda kasutatakse iga päev heina ja silo transpordiks. Kaebaja ei ole soetatud traktorit oma tegevuses varem kasutanud. Samal aadressil tegutsevad äriühingud ei pea oma tehnikat üksteisele kasutada andma. Kunstlik tingimuste loomine tähendab eelkõige seda, et tegemist on näilike tehingutega. Vastustajal puudub selge arusaam, kuidas tuleb sisustada Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr 1306/2012 art-t 60.
5.Tartu Halduskohus rahuldas 31. oktoobri 2016. a otsusega kaebuse osaliselt ja tühistas kaevatava otsuse toetuse tagasinõudmise osas. Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja osa menetluskuludest. Halduskohtu otsuse põhjenduste kohaselt on toetuse tagasinõudmise aluseks määruse (EL) nr 1306/2013 art 60. Kaebaja (esindaja Liina Lehis) tegeleb põllumajandusega tegevuskohas, kus tegutseb ka traktori müüja OÜ Blauteam ning FIE Rannar Lehis. Viimane oli ühtlasi traktori müüja esindaja. Ainult selle põhjal, et soetatud traktor töötab endiselt samas piirkonnas, ei saa otsustada, et tegemist on kunstliku tingimuste loomisega. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja pole varem kasutanud OÜ Blauteam traktorit ning vajadus traktori järele tekkis tegevuse laiendamise tõttu. Asjas ei ole tuvastatud, et traktor soetati selleks, et jätta mulje tehingu toimumisest või varjata mõnd teist tehingut. Kuigi tegemist on ühes ja samas asukohas tegutsevate ettevõtetega, saab äriühinguid ja nende majandustegevust käsitada iseseisvatena. Kaebaja on märkinud, et R. Lehis ja L. Lehis on endised abikaasad, mis tähendab, et praegusel juhul ei ole isikud omavahel seotud. Tõendamata on, et vaidlusalust traktorit kasutavad kõik kolm isikut ja et kaebaja ei ole seda traktorit omandanud. Traktori omanikuks on registri kohaselt Liinavabrik OÜ, olenemata sellest, kes on traktori kasutajateks märgitud. 19 500 eurot on kaebaja kulutanud traktori ostule, kuid 3750 eurot (toetuse välja maksmata osa) ei ole abikõlbulik, kuna selles osas on äriplaan ellu viimata.
6.PRIA esitas apellatsioonkaebuse, paludes halduskohtu otsus tühistada osas, millega halduskohus tühistas vastustaja otsuse.
7.Tartu Ringkonnakohus tühistas 23. novembri 2017. a otsusega halduskohtu otsuse osas, milles kaebus rahuldati ja mõisteti kaebaja kasuks välja menetluskulud. Ringkonnakohus jättis kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Otsuse põhjendused olid järgmised. a) Määruse nr 7 seletuskirja kohaselt on meetme eesmärkideks ajakohastada väikeste põllumajandusettevõtete põhivara ja parandada väikeste põllumajandusettevõtete majanduslikku toimimist. Seletuskirjas on eesmärgipärastena lubatud ka kulutused, mis muul viisil parandavad ettevõtte majanduslikku toimimist. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 75 lg 1 ja määruse nr 7 § 4 lg 1 esimese lause järgi oli kaebajal kohustus kasutada toetust investeeringuks ettevõtte põhivarasse selliselt, et see toob kaasa positiivse muudatuse (efektiivsuse või jõudluse kasvu) põllumajandustoodete tootmisel või nende töötlemisel. ELÜPS § 75 lg 1 järgi peavad toetuse abil tehtavad kulud olema mõistlikud. b) Toetuse eesmärki ja kulude mõistlikkuse põhimõtet arvestades ei ole toetuse saamise tingimuste kunstlikku loomist õige mõista vaid näiliste tehingute kaudu toetuse taotlemisena. Kunstlik tingimuste loomine hõlmab ka sellised olukorrad, kus toetust taotletakse investeeringu tegemiseks, mis ei ole äriplaani eesmärkide saavutamiseks vajalik ning mis viiakse ellu viisil, mida tavaolukorras ei oleks kasutatud. PRIA esile toodud asjaolud osutavad sellele, et OÜ Blauteam müüs ja kaebaja omandas traktori eelkõige põhjusel, et müügilepingu sõlmimine andis kaebajale võimaluse taotleda vastustajalt investeeringutoetust. c) Kaebaja on kinnitanud, et ei kasutanud traktorit enne müügilepingu sõlmimist oma majandustegevuse tarbeks ja omandatud traktorit kasutab kaebaja seaduslik esindaja L. Lehis. Kaebaja väitel oli tal vaja traktor soetada majandustegevuse laiendamise tõttu. Kaebaja 2014.-2016. majandusaasta aruanded osutavad sellele, et tema majandustegevuses ei ole toimunud 2(5)
3-16-567 ekspansiivset arengut. Müügitulu on isegi vähenenud. Samuti ei kajastu traktori soetamine 2015. aasta lõpul majandusnäitajates. Traktori soetamine ei ole kaebaja majandustegevusse muudatusi toonud, kuigi selleks tehtud investeering ületas enam kui neljakordselt kaebaja omatoodete müügi aastatulu. Traktor soetati äriühingult, mille seaduslik esindaja on kaebaja seadusliku esindaja tütar. Kaebajale maa rentinud FIE R. Lehis on kaebaja seadusliku esindaja endine abikaasa. Nimetatute kõrval traktori tehnilises passis kasutajana märgitud Karl-August Lehis on kaebaja seadusliku esindaja poeg. Äriregistri andmetel oli traktori soetamise ajal ning on ka praegu OÜ Blauteam ametlikuks e-posti aadressiks kaebaja seadusliku esindaja e-posti aadress, vaatamata asjaolule, et L. Lehis ei ole OÜ Blauteam osanik ega juhatuse liige. Traktori tehnilisse passi kasutajana märgitud isikute nimed annavad tunnistust, et kaebaja kavatses lasta neil isikutel traktorit kasutada. Traktori auskoht ei muutunud pärast müügilepingu sõlmimist. Eelkirjeldatud asjaolud viitavad sellele, et traktori kasutuses ei toimunud pärast müügilepingu sõlmimist muutust. Kaebaja seadusliku esindaja traktori kasutajana märkimata jätmine osutab, et ta ei kavatsenud traktorit ise kasutama hakata. d) Kaebaja soetatud traktori registreerimistunnistusel pole märkeid ülevaatuse läbimise kohta. Arvestades, et registritunnistus väljastati 16. novembril 2015, ei saa selle alusel tuvastada, et ülevaatus tehti müügilepingu sõlmimisele eelnenud ajal. Nelja-aastane paus R. Lehisele kuuluva sama marki traktori (3699 TA) ülevaatuste vahel võib viidata, et kaebaja kasutas juba varem just teist, hiljem omandatud traktorit (2660 TE). Võib pidada tõenäoliseks, et traktori igapäevaseks kasutajaks ja ka korrashoiu eest vastutavaks isikuks jäi ka pärast müügilepingu sõlmimist R. Lehis. Kaebaja ei ole suutnud usutavalt selgitada traktoriga tehtavate tööde korraldust enne ja pärast traktori omandamist. Lõppjäreldusena on PRIA õigesti leidnud, et kaebaja tekitas toetuse taotlemisetingimused kunstlikult. Vastustajal ei ole uurimisorgani pädevust ega volitusi. PRIA tuvastatud asjaolusid saab pidada piisavaks põhjendatud kahtluse tekkimiseks, et toetuse taotlemise tingimused on loodud kunstlikult. Kahtluse korral tuleb toetuse saajal kulude mõistlikkust tõendada. Kaebaja ei ole haldus- ega kohtumenetluses esitanud tõendeid, mis vastustaja põhjendatud kahtluse ümber lükkaks. Kohtumenetluses ilmnenud asjaolud hoopis süvendavad veendumust, et kaebaja on toetuse saajale kehtestatud kohustusi rikkunud. e) Tahtliku rikkumise tõttu ei ole asjakohane arutleda rikkumise vabandatavuse üle. Määruse (EL) nr 1303/2013 art-s 60 nimetatud rikkumise korral on tegemist toetuse tagasinõudmise absoluutse alusega. Praegusel juhul pole õiguspärast võimalust nõuda tagasi üksnes osa toetusest. Rikkumine on oluline ning puudutab kogu kaebajale makstud toetust. Kaebaja tegevus on olnud tahtlik.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Liinavabrik OÜ palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kaebuse põhjendused on järgmised. a) Kunstlik tingimuste loomine tähendab eelkõige seda, et tegemist on näilike tehingutega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 89). Selles asjas pole näilikku tehingut tuvastatud. Kunstlike tingimuste loomine oleks see, kui lepingut ei peaks tegelikult sõlmima. Kaebajal oli traktorit vaja enda majandustegevuses. Õigusaktidest ei tulene nõuet, et kaebaja majandustegevus oleks pidanud ekspansiivselt arenema. Ringkonnakohus tugines ainult finantsandmetele ja jättis täielikult tähelepanuta tõendid ja selgitused karja suurenemise kohta. b) Asjaolu, et samas asukohas tegutsevad erinevad äriühingud, ei tähenda, et neid võiks samastada ja lugeda üheks majandusüksuseks. Isegi kui äriühingute osanikud ja juhatuse liikmed on sugulased või hõimlased (endised abikaasad), ei ole välistatud, et äriühinguid tuleb käsitada eraldi subjektidena. Kui kaebaja oleks ostnud sama traktori samadel tingimustel mõnelt kolmandalt isikult, poleks tõenäoliselt probleemi tekkinud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning ringkonnakohtu otsus tühistada menetlusnormi rikkumise tõttu (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 5 p 2). Ringkonnakohus lähtus 3(5)
3-16-567 ebaõigesti sellest, et toetuse tagasinõudmiseks piisab põhjendatud kahtlusest, ja jättis käsitlemata osa kaebaja väiteid ja tõendeid. See võis viia vale lõppjärelduse tegemiseni. Asi tuleb saata ringkonnakohtule uueks lahendamiseks.
10.Vastustaja otsus nõuda kaebajalt toetus tagasi tugineb määruse (EL) nr 1306/2013 art-le 60. Selle sätte järgi ei anta põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt kõnealuste õigusaktide eesmärkidele. Viidatud säte väljendab üldist õiguste kuritarvitamise keeldu, mis on nii EL ühtse põllumajanduspoliitika kui ka üldse EL õiguse üldpõhimõte. Kuritarvituse kindlakstegemisel tuleb hinnata isiku tegevuse objektiivset ja subjektiivset külge. Esmalt tuleb tuvastada objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata ühenduse õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele, ei ole õigusnormides taotletud eesmärki saavutatud. Teiseks tuleb kindlaks teha tegevuse subjektiivne aspekt, st tahe saada ühenduse õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saavutamiseks vajalikud tingimused (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-38-07, p 19; Euroopa Kohtu otsused asjades nr C-251/16: Cussens, p 31; C-279/05: Vonk Dairy Products BV, p 33; C-110/99: Emsland-Stärke, p-d 52–53). Kuritarvituse tuvastamiseks võib vaidlusaluste tehingute puhul arvesse võtta kõiki asjaomaste ettevõtjate vahelisi õiguslikke, majanduslikke ja isiklikke suhteid (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-607/13: Cimmino jt, p 67). Kuigi viimases kohtuasjas vaieldi banaanide impordiga seotud kuritarvituse üle, puudutab viidatud Euroopa Kohtu seisukoht just nimelt üldist kuritarvituskeeldu ning on asjakohane ka praeguses asjas. Seoses kuritarvitamiskeeluga on Euroopa Kohus rõhutanud ka õiguskindluse põhimõtet, eriti õigusnormide puhul, mis võivad tekitada rahalisi kohustusi (otsus asjas nr C-255/02: Halifax, p 72). Õiguskindluse põhimõte võib seega kuritarvitamiskeelu rakendamist piirata.
11.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et toetuse saamise tingimuste kunstlik loomine ei pruugi seisneda vaid näilistes tehingutes. Selleks võib olla ka ebavajaliku vara soetamine. ELÜPS § 75 lg 1 järgi peavad maaelu arengu toetuse abil tehtavad kulud mh olema mõistlikud ja vajalikud toetuse eesmärgi saavutamiseks. Ka seda aspekti tuleb kuritarvituse tuvastamisel arvestada. Samas ei saa igal juhul ebavajalikuks lugeda sellise asja ostmist, mida taotleja kasutas varem kasutuslepingu või muu suhte alusel. Ettevõtja võib ettevõtluses varem muu suhte alusel kasutatud seadmed asendada põhivarana omandatava seadmega. Võimalus hankida töövahend teist liiki tehingu abil ei muuda vahendit ebavajalikuks. Samuti ei ole alust kunstlikuks lugeda mistahes tehingut, mida poleks tehtud „tavaolukorras“, kui selle all pidada silmas tehingu tegemist ilma toetuseta. Toetuse eesmärk ongi ettevõtlust ergutada, sh innustada vähemalt mingis ulatuses tegema tehinguid, mille tegemiseks muidu puuduks majanduslik stiimul.
12.Teisalt ei välista kulutuse mõistlikkus ja vajalikkus alati kuritarvitust. Tingimuse kunstliku loomisega võib olla tegu ka siis, kui ettevõtja ostab vajaliku ja mõistliku seadme endaga seotud äriühingult ning kulutuse kandmine on poolte tiheda seose tõttu vaid formaalne. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et toetuse abil tehtav investeering peaks põhimõtteliselt aitama parandada taotleja majanduslikku toimimist. Siiski tuleb täpsustada, et positiivne muutus ei pea tingimata ja kohe väljenduma efektiivsuse või jõudluse kasvus.
13.Vaidlusalune toetus määrati määruse nr 7 alusel. Määruse nr 7 § 1 järgi kehtestatakse selle määrusega „Eesti maaelu arengukava 2014–2020“ meetme 6 „Põllumajanduslike majapidamiste ja 4(5)
3-16-567 ettevõtluse areng“ tegevuse liigi „Väikese põllumajandusettevõtte arendamine“ raames väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord (vt arengukava p 8.2.6.2). Arengukava p 8.2.6.1 järgi on meetme õiguslikuks aluseks määruse (EL) nr 1305/2013 art 19. Määruse (EL) 1305/2013 üldisem eesmärk on arendada maaelu, tagada põllumajandusettevõtte elujõulisus ja kõigi põllumajandusvormide, sh väikeste ja keskmiste ettevõtjate konkurentsivõime ning saavutada maapiirkondade majanduse ja kogukondade tasakaalustatud territoriaalne areng, sh luua ja säilitada tööhõive (põhjendused 3, 4, 8, 12, 13, 14, 16, 17, 21, 29, art 4 p-d „a“ ja „c“). Määruse eesmärgile vastaks ka nt taotleja senise ettevõtluse säilitamine, mis ilma toetuseta hääbuks.
14.Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et tingimuste kunstlikule loomisele tuginemiseks piisab vastustaja sellekohasest põhjendatud kahtlusest ning et pelgalt põhjendatud kahtluse korral läheb toetuse saajale üle tõendamiskoormus kahtluse ümberlükkamiseks.
15.Kolleegium märgib esiteks, et väide „tingimused toetuse saamiseks on loodud kunstlikult“ on õiguslik hinnang, mitte faktiline asjaolu. Haldusmenetluse seaduse § 56 lg 2 järgi peab haldusorgan märkima, milliste faktiliste asjaolude alusel ta haldusaktis seesuguseid hinnanguid annab. HKMS § 59 lg 1 esimese lause järgi peab PRIA olema valmis tõendama toetuse tagasinõudmise otsuses väidetud faktilisi asjaolusid. Samas lauses on kohtule antud siiski õigus nõuda kaebajalt konkreetsete asjaolude ümberlükkamist, kui võib eeldada, et just kaebajal on asjakohastele tõenditele juurdepääs, ning kohus esitab kaebajale eelnevalt sellesisulise nõudmise.
16.oktoobri 2017. a määruses küsis ringkonnakohus kaebajalt lisaselgitusi traktori eesmärgipärase kasutamise kohta, samuti selle kohta, kuidas traktor mõjutas kaebaja majandustegevust. Ühtlasi viitas ringkonnakohus HKMS § 59 lg 1 esimesest lausest tulenevale kohustusele tõendada neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just menetlusosalisel on vastavatele tõenditele juurdepääs. Seega läks kaebajale tõendamiskoormus üle nende asjaolude osas, mis puudutasid traktori kasutamist kaebaja ettevõtluses ning selle mõju majandustegevusele. Tõendamiskoormus ei läinud aga kaebajale üle nende asjaolude osas, mille tõendamise nõuet ringkonnakohus kaebajale ei esitanud.
16.Kaebaja esitas ringkonnakohtu määruse järel seletuse, et ilma traktorita pole tal järjest suurenevat lambakarja võimalik pidada. Juba kaebuses selgitas kaebaja, et vajab traktorit sööda transpordiks ja ettetõstmiseks ning sõnnikuveoks. Ringkonnakohus leidis küll, et pärast traktori soetamist ei kasvanud loomade arv hüppeliselt, ent ei lükanud sellega ümber kaebaja väidet, et ta vajab traktorit. Traktori vajalikkust ei saa kummutada vaid tegevuse mahu stabiilsusega.
17.Ringkonnakohtul tuleb eeltoodud põhimõtete valguses uuesti tuvastada kuritarvituse objektiivne koosseis ja hinnata kaebaja tegevuse subjektiivset külge. Muu hulgas tuleb ringkonnakohtul otsustada, kas määruse (EL) 1305/2013 eesmärgid jäid saavutamata, iseäranis, kas kaebaja kulutus oli tehingupoolte tiheda seose tõttu vaid formaalne.
18.Kautsjon tuleb tagastada, muud menetluskulud tuleb jagada asja uuel läbivaatamisel (HKMS § 107 lg 4, § 109 lg 4).
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.