Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-16-1172 2. november 2018 Eesistuja Jüri Põld, liikmed Viive Ligi ja Nele Parrest Juri Ustimenko kaebus justiitsministri 18. mai 2016. a otsuse tühistamiseks ja justiitsministri kohustamiseks taotlust uuesti lahendama Kaebaja Juri Ustimenko Vastustaja justiitsminister, volitatud esindaja Astrid LaurendtHanioja Tartu Ringkonnakohtu 17. aprilli 2018. a otsus Justiitsministri kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 17. aprilli 2018. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
3.Mõista justiitsministrilt Juri Ustimenko kasuks välja menetluskulu 15 eurot. Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav Juri Ustimenko (kaebaja) esitas 20. novembril 2014 taotluse tema üleviimiseks Venemaa Föderatsiooni karistuse kandmise jätkamiseks. Justiitsministeerium esitas
18.detsembril 2014 dokumendid kaebaja karistuse kandmise jätkamise üleviimise küsimuse läbivaatamiseks Venemaa Föderatsiooni Justiitsministeeriumile.
13.aprillil 2015 tagastas Venemaa Föderatsiooni Justiitsministeerium dokumendid nende kinnitamiseks ning palus esitada kaebaja uus avaldus, milles ta kinnitaks, et on tutvunud kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni põhimõtetega ning soovib selle alusel üleviimist. Samuti paluti esitada andmed hagide kustutamise võimaluse kohta. Kaebaja esitas täiendatud taotluse 11. mail 2015.
2.Justiitsminister keeldus 18. mai 2016. a otsusega nr 12-1/2583-2 taotluse rahuldamisest ja Venemaa Föderatsioonile taotluse esitamisest kaebaja üleviimiseks Venemaa Föderatsiooni, et seal karistuse kandmist jätkata. Otsuse põhjenduste kohaselt on kaebaja toime pannud erandlikult rasked
3-16-1172 kuriteod. Väga oluline aspekt on ka vangla hinnang tema senisele karistuse kandmisele (agressiivne käitumine, vähene motivatsioon enda elustiili muuta, töötab vanglas koristajana, kuid sotsiaalprogrammides ega eesti keele õppes pole osalenud) ja ohtlikkusele (avalikkusele üliohtlik), samuti korduvad kodukorra rikkumised ja vanglas aset leidnud kehalise väärkohtlemise tõttu algatatud kriminaalasi. Eestis kehtiva õiguse kohaselt võib eluaegse vangistusega karistatud isiku katseajaga tingimisi karistusest vabastada, kui karistusajast on tegelikult ära kantud vähemalt 30 aastat, Venemaa Föderatsioonis aga juba 20 aasta järel. Arvestades toimepandud kuritegude raskust, ei saa võimalust, et kaebajal tekib ennetähtaegse vabanemise õigus juba nii peatselt, pidada riigi karistuspoliitika eesmärkidega kooskõlas olevaks. Konventsiooni kohaselt üleandmise peamiseks ajendiks olev sotsiaalne rehabilitatsioon ei ole ülimuslik nõue, arvestada tuleb ka muid asjaolusid ja põhimõtteid. Kaebaja suhtleb lähivõrgustikku kuuluvate ema ja vennaga peamiselt kirja teel, kuid võimaluse korral (paar korda aastas) on pereliikmed viibinud vanglas pikaajalistel kokkusaamistel. Samuti on kaebaja vanglas abiellunud ning ka abikaasa on pikaajalistel kokkusaamistel viibinud. Seega on peresidemete säilimine ja lähedastega suhtlemine tagatud ka Eestis. Lisaks on isikul täitmata jooksvaid nõudeid 86 306 euro ja 39 sendi ulatuses ning teise riiki üleviimise korral on tõenäoline, et täitemenetlus muutub pigem keerulisemaks.
3.J. Ustimenko esitas kaebuse, milles palub kohustada Justiitsministeeriumi andma kaebaja üle Venemaa Föderatsioonile edasise karistuse kandmiseks. Kaebuse kohaselt edastati aastaid tagasi taotlus Venemaale, kuid menetlus lõppes vormiliste puuduste tõttu taotluse tagastamisega. Arusaamatuks jääb, miks on erinevad justiitsministrid suhtunud taotlusesse erinevalt. Kaalutlusõigust on teostatud valesti. Kaebaja on vanglas töötanud, kuid võlausaldajate nõuete täitmine ei ole ka Eestis võimalik, kuna töötasu koristamise eest on sedavõrd väike. Kaebaja invaliidist (vaegnägija) abikaasal, kes elab Venemaa Föderatsioonis, on kaebaja külastamine keerukas ja tekitab talle asjatult kulutusi. Käitumisprobleemid vanglas on tingitud stressist. Vanglaga suhtlemist takistab keelebarjäär. Eestis elamisele suunatud sotsiaalprogrammidest kaebajal kasu ei ole, kuna ta soovib elada Venemaal.
4.Tartu Halduskohus jättis 17. märtsi 2017. a otsusega kaebuse rahuldamata järgmistel põhjustel: 1) konventsiooni art 3 lg 1 kohaselt võib selle alusel karistatud isiku üle anda ainult siis, kui karistav riik ja elukohariik nõustuvad üleandmisega. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 488 lg 5 kohaselt otsustab vangistusega karistatud isiku üleandmise või sellest keeldumise justiitsminister. Seega on vastustajal pädevus otsustada, kas anda kaebaja üle Venemaa Föderatsioonile või sellest keelduda; 2) kaebaja on sõnaselgelt taotlenud enda üleandmist karistuse kandmise jätkamiseks, mitte välisriigile väljaandmist. Seega pole õige kaebaja arusaam, et kohaldatud on ebaõiget materiaalõigust; 3) vaidlustatud otsus on kooskõlas konventsiooniga ja riigisisese õigusega. Kaebaja väited on emotsionaalsed ja vastustajat kohatult halvustavad. Kaebajat on karistatud Eestis erandlikult raskete kuritegude toimepanemise eest eluaegse vangistusega. Vastustaja on õigesti kaalunud sellise karistuse kohaldamist tinginud äärmuslikke üld- ja eripreventiivseid asjaolusid ning ärakantud karistuse ja mõistetud karistuse pikkuse suhet, samuti karistuse kasvatuslikke eesmärke. Kaalutlusvigu ei esine. Kohased pole viited võrdse kohtlemise vajadusele, kaebaja pole võrrelnud end sarnaseid kuritegusid toime pannud isikutega; 4) vastustaja pidi arvestama 2016. a mais olemas olnud asjaoludega, mistõttu on alusetu väide, et vastustaja muutis eelmise ministri seisukohti.
5.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada.
6.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 17. aprilli 2018. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega rahuldas kaebuse ja tühistas justiitsministri 18. mai 2016. a otsuse ning kohustas justiitsministrit kaebaja taotlust uuesti lahendama. Otsuse põhjendused olid järgmised: 2(5)
3-16-1172 1) asjaoludest nähtub, et Justiitsministeerium on kaebaja esimest avaldust sisuliselt menetlenud ja otsustanud kaebaja üle anda. Ehkki selle kohta pole vormistatud eraldi otsust, kinnitab seda asjaolu, et ministeerium esitas 18. detsembril 2014 Venemaa Föderatsioonile dokumendid kaebaja karistuse kandmise jätkamiseks üleandmise kohta. Seega oli tehtud sisuliselt otsustus nõustuda kaebaja üleandmisega; 2) 18. mai 2016. a otsus on õigusvastane, sest see on vastuolus varasema, kaebaja jaoks soodsa otsusega. KrMS § 488 lg 5 alusel tehtav otsustus vastab haldusakti tunnustele haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 mõttes ning on õiguslikult siduv. Vastupidine otsustus tähendab varasema haldusakti muutmist või kehtetuks tunnistamist, mida piiravad HMS §-d 66–67. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et oleks kaalutud kaebaja usalduse kaitset. Asjaolu, et varasem otsustus on ilmselt jäänud kirjalikult vormistamata, ei vabasta vastustajat selle muutmise korral kaebaja õiguspärase ootusega arvestamisest; 3) ka menetlustoimingute tegemine, mis viitab sellele, et saabub isiku soovitud menetluse lõpptulemus, võib isikus tekitada õiguspärase ootuse, et tema soovitud lõpptulemus saabub, ja sellega tuleb haldusakti andmisel arvestada; 4) varasemat otsustust on küll võimalik muuta, kuid seda ei tohi teha kergekäeliselt. Eelkõige on see võimalik, kui varasem otsustus oli õigusvastane või ilmnevad uued asjaolud. Praegusel juhul selliseid asjaolusid näidatud ei ole.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Justiitsminister esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse halduskohtu otsuse. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) kaebaja avaldas karistuse kandmise jätkamiseks üleviimise soovi 2014. aastal nii karistavale riigile (Eesti) kui ka elukohariigile (Venemaa Föderatsioon). Venemaa Föderatsiooni Justiitsministeerium teavitas Eesti Justiitsministeeriumi kaebaja pöördumisest 8. detsembri 2014. a kirjaga, milles palus esitada konventsioonis (art 4 lg 3) ettenähtud dokumendid. Selle konventsioonist tuleneva kohustuse täitmine ei tähenda karistava riigi otsust karistatud isik igal juhul üle anda. Tegemist ei ole konventsiooni art 3 lg 1 p-s f nimetatud nõusolekuga. Pärast dokumentide edastamist vahetatakse vastastikku infot, mille põhjal saab karistav riik teha lõpliku otsuse üleandmise kohta; 2) arvestades ja kaaludes kaebaja karistuse kandmise jätkamiseks üleviimise otsuse langetamiseks olulisi asjaolusid, leiti, et otsustuse tegemise ajaks ära kantud karistuse kestus ei vasta proportsionaalselt mõistetud karistuse pikkusele ja iseloomule ning seatud kasvatuslikele eesmärkidele, mistõttu ei olda üleandmisega nõus. Seetõttu ei saanud pidada otstarbekaks ebamõistlikku halduskoormust, mida oleks kandnud karistav riik täiendatud dokumente elukohariigile edastades ja elukohariik konventsiooni art 5, art 6 lg 1 ja art 9 lg 1 kohaseid dokumente karistavale riigile edastades. Seega tehti otsus jätta kaebaja täiendatud taotlus elukohariigile edastamata. Nii toimides lühendati ka kaebaja ooteaega ja ei tekitatud asjatuid ootusi; 3) halduskohus leidis õigesti, et otsus on konventsiooniga ja riigisiseste seadustega kooskõlas.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Praeguses asjas vaieldakse justiitsministri otsuse üle, millega keelduti rahuldamast kaebaja taotlust anda ta üle karistuse kandmise jätkamiseks Venemaa Föderatsioonile. Kaebaja hinnangul keeldus vastustaja õigusvastaselt tema üleandmisest, kui oli varem selleks nõusoleku andnud. Lisaks on kaebaja arvates teostatud ebaõigesti kaalutlusõigust, sh lähtutud asjakohatutest kaalutlustest. I
9.Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni art 2 lg 2 sätestab, et ühe poole territooriumil karistatud isik võidakse, kooskõlas konventsiooni sätetega, talle määratud karistuse 3(5)
3-16-1172 kandmiseks üle anda teise poole territooriumile. Selleks võib ta avaldada karistavale riigile või elukohariigile oma soovi, et ta antaks üle vastavalt konventsiooni tingimustele. Sama artikli 3. lõike kohaselt võib üleandmist taotleda nii karistav riik kui ka elukohariik. Üleandmise eelduseks on art 3 lg 1 p f järgi nii karistava riigi kui ka elukohariigi nõustumine üleandmisega. Konventsiooni art 4 lg 4 sätestab, et kui karistatud isik on avaldanud elukohariigile oma vastava soovi, peab karistav riik edastama sellele riigile lõikes 3 viidatud informatsiooni, kui seda palutakse. Art 5 lg 4 kohaselt informeerib taotluse saanud riik taotluse esitanud riiki viivitamatult oma otsusest nõustuda või mitte nõustuda üleandmisega. Art 6 lg 1 kohustab elukohariiki varustama karistavat riiki tolle palve korral teatud teabe ja dokumentidega ning lg 2 paneb elukohariigile kohustuse esitada teavet ja dokumente karistavale riigile. Mõlemal riigil on õigus paluda eeltoodud teavet või dokumente enne üleandmisega nõustumise või mittenõustumise otsustamist (lg 3).
10.KrMS § 488 lg 5 kohaselt otsustab vangistusega karistatud isiku üleandmise või sellest keeldumise valdkonna eest vastutav minister. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et selline otsus on haldusakt. Konventsioonist tuleneb selgelt, et isiku saab üle anda, kui mõlemad riigid on teinud nõustuva otsuse. Selline otsus reguleerib seega siduvalt karistatud isiku õigusi ja kohustusi ning vastab ka muus osas HMS § 51 lg-s 1 esitatud haldusakti tunnustele. Kuigi küsimust reguleerib kriminaalmenetluse seadustik, on sisuliselt tegemist haldusmenetlusega ning otsuse teeb haldusorgan. Ka haldusakti (praegusel juhul nõusoleku) andmisest keeldumine on haldusakt.
11.Ringkonnakohus asus aga ekslikult seisukohale, et justiitsminister on varasemas menetluses juba andnud nõusoleku kaebaja üleandmiseks. Kaebaja pöördus esialgu üleandmise taotlusega korraga nii Eesti kui ka Venemaa Föderatsiooni poole. Venemaa Föderatsiooni kiri, milles paluti Eestilt konventsiooni art 6 lg-s 2 ettenähtud dokumente (I kd, tl 154), saabus Eesti Justiitsministeeriumi vaid veidi üle nädala pärast kaebaja enda taotlust (8. detsembril 2014). Nõutud dokumendid edastas Justiitsministeerium kümne päeva pärast, 18. detsembril 2014. Ei ole usutav, et nii lühikese ajaga sai olla tehtud sisuline otsus kaebaja taotluse kohta. Liiatigi palus Justiitsministeerium vastuskirjas (I kd, tl 155p) omakorda Venemaa Föderatsioonilt konventsiooni art 6 lg 1 kohaseid dokumente, mis tähendab, et tal ei olnud veel kogu infot, mille põhjal otsust teha. Ei kirja sisu ega ka menetluslik olukord ei viita sellele, nagu oleks justiitsminister 18. detsembril 2014 või enne seda andnud nõusoleku kaebaja üleandmiseks. Tegemist oli üksnes teabe edastamise toiminguga ning konventsiooni järgi ei pea teavet edastav riik enne seda olema teinud otsust üleandmisega nõustumise kohta. Samuti ei sisaldu otsustust nõusoleku kohta Justiitsministeeriumi 27. aprilli 2015. a kirjas (I kd, tl 157), millega anti üksnes edasi Venemaa Föderatsiooni esitatud täiendavate dokumentide soov.
12.Kuivõrd vaidlusaluse otsusega ei tunnistatud seega varasemat haldusakti kehtetuks, ei tulnud selle tegemisel lähtuda HMS §-des 64–67 sätestatust. Samuti ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu etteheitega, nagu oleks justiitsminister eksitanud kaebajat, tehes menetlustoiminguid, mis lubanuks eeldada, et saabub kaebaja soovitud menetluse lõpptulemus. Eelkirjeldatud teabevahetus riikide vahel on konventsiooni kohaselt loomulik otsuse tegemise eeldus ja kuigi iseenesest pole välistatud, et riigil on kogu vajalik info olemas ja ta teeb otsuse üleandmise kohta teiselt riigilt teavet küsimata, ei saa sellisel viisil otsuse tegemist nõuda. Sedavõrd laia kaalutlusruumiga otsuse puhul on ootuspärane, et menetlus ja info kogumine võtab aega ning menetluse lõpptulemus ei ole ettenähtav. Seetõttu ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et tema taotlus rahuldatakse. II
13.Justiitsminister pidas kaebaja taotluse lahendamisel oluliseks muu hulgas seda, et Eestis ja Venemaa Föderatsioonis on eluaegset vangistust kandva kinnipeetava katseajaga tingimisi karistusest vabastamise võimalused sätestatud erinevalt. Otsuses selgitati, et Eestis kehtiva õiguse 4(5)
3-16-1172 (karistusseadustiku § 77 lg 1) kohaselt võib kohus eluaegse vangistusega karistatud isiku katseajaga tingimisi karistusest vabastada, kui süüdlane on karistusajast tegelikult ära kandnud vähemalt 30 aastat. Venemaa Föderatsiooni kriminaalkoodeksi § 79 lg 5 alusel saabub ennetähtaegse vabanemise võimalus pärast seda, kui isik on karistust kandnud 20 aastat. Justiitsministri otsuses on esitatud arvutused, mille kohaselt on kaebaja otsuse tegemise ajaks vangistuses viibinud veidi üle 13 aasta. Riigi karistuspoliitika eesmärkidega ei ole otsuse kohaselt kooskõlas võimalus, et kaebajal tekib ennetähtaegse vabanemise õigus juba pisut enam kui kuue aasta pärast. Kohtumenetluses möönis justiitsminister, et otsuses on selles küsimuses tehtud trükiviga. Nagu nähtub ka kohtule esitatud Venemaa Föderatsiooni kriminaalkoodeksi väljavõttest (I kd, tl 172), on seal eluaegset vabadusekaotust kandvat isikut võimalik tingimisi enne tähtaega vabastada, kui ära on kantud vähemalt 25 aastat vabadusekaotust. Lisaks peavad olema täidetud muud tingimused.
14.Justiitsministri otsusest nähtub, et ennetähtaegse vabanemise võimaluse tunduvalt varasem saabumine oli üks olulisemaid taotluse rahuldamata jätmise kaalutlusi. Tegemist ei ole pelgalt trükiveaga, sest 20 aastast lähtudes on välja arvutatud ka see, mitme aasta pärast avaneks kaebajal reaalselt võimalus ennetähtaegselt vabaneda. Just seda ajavahemikku on peetud põhjendamatult lühikeseks. Kolleegium möönab, et riigil on karistuspoliitika valdkonnas ulatuslik suveräänne otsustusruum. Isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda enda üleandmist elukohariigile. Kohtulik kontroll elukohariigile üleandmise taotluste kohta tehtud otsuste üle on piiratud. Kontrollida saab üksnes menetlusreeglite järgimist ja seda, kas tehtud on ilmselgeid kaalutlusvigu. Praegusel juhul ongi kaalutlusviga ilmselge. Seetõttu on vaidlusalune otsus õigusvastane. Kolleegium lisab, et vaidlusaluses otsuses toodud argument, et kaebaja pole osalenud eesti keele õppes, ei saa samuti olla asjakohane kaalutlus olukorras, kus küsimuse all on isiku karistuse kandmiseks üleandmine tema elukohariigile.
15.Eeltoodud põhjustel jääb kassatsioonkaebus rahuldamata. Riigikohus muudab ringkonnakohtu otsuse põhjendusi vastavalt oma otsuse põhjendustele, kuid ringkonnakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata.
16.Halduskohtusse pöördumisel on kaebuselt tasutud riigilõivu 15 eurot. Edasises menetluses oli kaebaja menetlusabi korras riigilõivust vabastatud. Muude menetluskulude kohta pole kohtul andmeid. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 alusel mõistab kolleegium vastustajalt kaebaja kasuks välja 15 eurot riigilõivu katteks. HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest lähtudes jäävad ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.