Otsuse tegemise aeg ja koht 20. september 2018; Tallinna Halduskohus Haldusasja number
3-17-1506
Haldusasi
K. K kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 15.05.2017 relvalubade kehtetuks tunnistamise otsuse nr 4.2-1/42147-1 ja 19.06.2017 vaideotsuse nr 4.2-1/15997-3 tühistamise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – K. K; Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Triin Randoja
RESOLUTSIOON
1.Jätta K. K kaebuses esitatud ekspertiisi määramise taotlus rahuldamata;
2.Jätta kaebus rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 20.09.2018. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse 15.05.2017 otsusega nr 4.2-1/42147-1 tunnistati K. K nimele väljastatud relvaload nr RL746183, RL751090 ja RL785449 kehtetuks. K. K esitas eelnimetatud otsuse peale vaide, mis jäeti Politsei- ja Piirivalveameti 19.06.2017 vaideotsusega nr 4.2-1/15997-3 rahuldamata.
2.K. K esitas 19.07.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 15.05.2017 otsuse nr 4.2-1/42147-1 ja 19.06.2017 vaideotsuse nr 4.2-1/15997-3 tühistamiseks.
3.Tallinna Halduskohtu 30.08.2017 määrusega võeti kaebus menetlusse. Politsei- ja Piirivalveamet vastas kaebusele 29.09.2017.
4.Tallinna Halduskohtu 05.07.2018 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses (tl 32) ning 11.09.2018 määrusega muudeti kohtuotsuse teatavakstegemise aega.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUSED
5.Kaebaja leiab, et vastustaja on oluliselt rikkunud kaebaja kui menetlusele allutatud isiku õigust ärakuulamisele kui ka uurimispõhimõtet. Vastustaja etteheited telefonikõnedele mittevastamise kohta on õigustamatud. Kaebaja töö ei võimalda tal sageli telefonile vastata või selle helinat kuulda. Samas oli kaebaja andnud vastustajale lisaks oma telefoninumbrile ka oma e-posti aadressi, samuti elukoha aadressi ja töökoha andmed. Vastustaja muid kontaktandmeid kaebajaga ühenduse saamiseks ei kasutanud. Kaebaja leiab, et haldusorgan peab relvaloa kehtetuks tunnistamise menetluses arvestama ka väärteokorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. Politsei- ja Piirivalveamet pidi koguma tõendeid, mis võimaldaksid anda hinnangut kaebaja isiku ja talle väärteomenetluses ette heidetava rikkumise asjaolude kohta. Politsei- ja Piirivalveamet ei ole seda teinud. Kaebaja taotleb RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p 7 kohaldamata jätmist osas, milles need ei võimalda relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada väärteo korras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu, sätete vastuolu tõttu PS §-ga 11 ning § 19 lg 1. Käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades ei ole RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 7 mõõdukas. Relvalubade kehtetuks tunnistamine on kaebajale väga intensiivne piirang, mida antud juhul ja kõiki asjaolusid arvestades ei kaalu üle avalikud huvid. Kaebaja ei ole hoidnud autos laskemoona – tegemist oli sütikuta ja püssirohuta mahalaadimispadrunitega, mis ei ole laskemoon RelvS § 17 tähenduses. Kaebaja leiab, et relvalubade kehtetuks tunnistamine on karistus materiaalses mõttes, so õiguserikkumise eest kohaldatav meede, mis evib karistuse olemust ja eesmärki ning on piisavalt raske, olemaks võrreldav karistusega formaalses mõttes. Kaebaja arvates on ülemäärane ja ebaproportsionaalne isiku ühele etteheidetavale aktile avalik-õigusliku reageeringu kujundamine ja otsustamine (karistuse määramine) kahes erinevas menetluses (esimest korda süüteomenetluses ja seejärel haldusmenetluses). Samuti on RelvS § 36 lg 1 p 7 ja § 43 lg 3 p 2 vastuolus PS § 13 lg 2 sätestatud õigusselguse põhimõttega. Kaebaja taotleb asjas ka ekspertiisi määramist selgitamaks kas 24.04.2017 kaebajale kuuluvast autost ära võetud padrunite näol oli tegemist laskemoonaga või olid need mahalaadimispadrunid.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
6.Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu. Vastustaja selgitab, et relvaseaduse § 36 lõige 1 punkt 1–7, 9 või 10, § 40 lõige 1, § 36 lõike 1 punkt 7 ja § 43 lõike 3 punkt 2 sõnastusest tuleneb otse, et need ei võimalda PPA-l kaaluda erinevate otsustusvariantide vahel. Ka ei ole kohane anda viidatud sätetele teistsugust tähendust Riigikohtu 14.12.2010 otsuse nr 3-4-1-10-10 valguses. Vastustaja leiab, et piirangu intensiivsust võrreldes taotletava eesmärgiga tuleb vaadelda eelkõige objektiivselt ja avalikku huvi, mitte üksnes konkreetse indiviidi subjektiivset huvi, silmas pidades. Jahil osalemise vältimatuks eelduseks ei ole tulirelva kandmine. Seega ei pea kaebaja oma harrastusest täielikult loobuma. Samuti on tal vastavalt
RelvS § 36 lõikele 2 õigus uuesti omada relvaluba (juhul, kui muud relvaseadusega ette nähtud nõuded on täidetud) karistusandmete kustutamisel karistusregistrist. Asjakohatu on kaebaja teoretiseerimine teemal, et PPA 15.05.2017 otsus tema relvalubade kehtetuks tunnistamise kohta on vastuolus mitmekordse menetlemise ja karistamise keeluga (PS § 23 lõige 3) ning, et RelvS § 36 lõike 1 punkt 7 ja § 43 lõike 3 punkt 2 on vastuolus õigusselguse põhimõttega (PS § 13 lõige 2). PPA otsus ei saanud kaebajale tulla ootamatult. Relvaluba taotledes on kaebaja sooritanud eksami, milles muuhulgas kontrollitakse relvaseaduse tundmist. Seega pidi kaebajale olema teada, et RelvS § 891 lõikes 1 sätestatud väärteo toimepanemise eest määratud karistuse jõustumisele järgneb vältimatult tema relvalubade kehtetuks tunnistamine RelvS § 36 lõike 1 punkti 7 ja § 43 lõike 3 punkti 2 alusel. Vastustaja selgitab, et spetsialist O. S käsutuses ei olnud kaebaja e-posti aadressi, mille kaudu oleks võinud samuti kaebajaga ühendust võtta. Põhjuseks on asjaolu, et O. S valduses olnud haldusmenetluse materjalide hulgas ei olnud sama kiirmenetluse otsust (selle koopiat), mis kaebajal. Vastustaja leiab siiski, et ei ole rikkunud HMS § 40 lõikes 1 sätestatud ärakuulamise kohustust. Menetleja tegi kõik, mis tema võimuses, et K. Klt operatiivselt selgitusi saada. Kui asuda siiski seisukohale, et PPA ei ole HMS § 40 lõikes 1 sätestatud nõudeid järginud, siis leiame, et see ei ole aluseks PPA 15.05.2017 otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Vastustaja hinnangul ei oleks K. Klt selgituste saamine mõjutanud asja otsustamist, sest K. K suhtes oli jõustunud karistus RelvS § 891 lõikes 1 sätestatud väärteo toimepanemise eest. Tänaseni ei ole selgunud, et see teave oleks väär. RelvS § 36 lõike 1 punkt 7 ja § 43 lõike 3 punkt 2 on aga imperatiivsed sätted ning nende alusel tehtav otsus ei allu kaalutlustele. Käesolevas asjas ei tuvastata asjaolu, kas kaebaja autos vedeles laskemoon või mingid muud padrunid. Selle asjaolu tuvastamine pidi olema väärteomenetluse esemeks. Kaebajal oleks tulnud see vastuväide ning taotlus ekspertiisiks esitada väärteomenetluse kestel. Haldusmenetluses vastavalt RelvS § 36 lg 1 p 7 ja §43 lg 3 p 2 lähtutakse üksnes faktist, et isiku suhtes on jõustunud karistus mõne RelvS § 36 lõike 1 punktis 7 kirjeldatule vastava väärteo toimepanemise eest. Selles menetluses ei hakata jõustunud väärteootsuse asjaolude suhtes nö kontrollmenetlust läbi viima. Sama kehtib käimasolevas halduskohtumenetluses. Pealegi on võimatu ette kujutada, kuidas kõnesolevate padrunite suhtes praegu ekspertiisi läbi viia.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 15.05.2017 relvalubade kehtetuks tunnistamise otsust nr 4.2-1/42147-1 ja 19.06.2017 vaideotsust nr 4.2-1/15997-3 ning taotletud nende tühistamist.
8.Relvaloa kehtetuks tunnistamisel on vastustaja lähtunud relvaseaduse (RelvS) paragarahvi 36 esimese lõike punktist 7, paragrahvi 43 kolmanda lõike teisest punktist ning eelnimetatud seaduse ja paragrahvi viindast lõikest. RelvS § 43 lg 5 puudutab Politsei- ja Piirivalveameti pädevust ning seostub haldusakti vormistuslike nõuetega. Selles ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust olnud. Relvaloa kehtetuks tunnistamise sisuline külg ja õiguslik alus seostub aga RelvS paragrahvi 36 esimese lõike punktiga 7 ning paragrahvi 43 kolmanda lõike punktiga 2.
9.Relvaseaduse § 43 lg 3 p 2 sätestab, et Politsei- ja Piirivalveamet tunnistab soetamisloa või relvaloa kehtetuks kui loa omaja ei vasta enam relvaseaduse nõuetele või kui esineb relvaseaduse § 36 lõike 1 punktis 1-7, 9 või 10 või § 40 lõikes 1 nimetatud asjaolu. Antud juhul on tunnistatud relvaluba kehtetuks RelvS § 36 lõike 1 punktis 7 nimetatud asjaolude esinemise tõttu.
10.Vaidlustatud haldusakti andmise aja kehtinud relvaseaduse § 36 lõike 1 punkti 7 kohaselt ei antud soetamisluba ega relvaluba füüsilisele isikule, kes on väärteomenetluse korras karistatud relva ja laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleeriva õigusaktiga sätestatud nõuete rikkumise eest või jahipidamise eest ilma jahitunnistuseta.
11.Politsei- ja Piirivalveamet on tunnistanud kaebaja relvaloa kehtetuks tuginedes relvaseaduse § 43 lg 3 punktile 2 ja § 36 lg 1 punktile 7. Vastustajaga tuleb nõustuda selles, et relvaloa kehtetuks tunnistamisel lähtuvalt relvaseaduse § 43 lg 3 punktist 2 ja § 36 lg 1 punktist 7 haldusorganil sisulist kaalutlusruumi ei olnud. Vaidlustatud haldusakti andmise ajal kehtinud relvaseaduse § 36 lg 1 p 7 sätestas, et soetamisluba ega relvaluba ei anta füüsilisele isikule, kes on väärteomenetluse korras karistatud relva ja laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleeriva õigusaktiga sätestatud nõuete rikkumise eest või jahipidamise eest ilma jahitunnistuseta. Kaebajat on karistatud Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna 26.04.2015 kiirmenetluse otsusega väärteoasjas relvaseaduse § 45 lg 2 rikkumise eest vastavalt sama seaduse § 891 lõikele 1 ning selles ei ole vaidlust. Seega pidi vastustaja relvaloa kehtetuks tunnistama ning vaidlustatud haldusakt on selles osas õiguspärane. Seetõttu jääb rahuldamata ka kaebuse punktis 4 esitatud ekspertiisi määramise taotlus. Nimetatud küsimus oleks tulnud lahendada vajaduse korral väärteomenetluse raames, praegu on see asjakohatu, sest vastustaja lähtus väärteoasjas tehtud lahendi jõustumisest. Kaebust ei saa rahuldada ka nende etteheidete pinnalt, mis seostuvad ärakuulamispõhimõtte eiramisega või väidetva aeiramisesga, sest vastavalt haldusmenetluse seaduse paragrahvile 58 ei saa nõuda halduskti kehtetuks tunnistamist üksnes sellel põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele kui nimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Antud juhul need rikkumised või väidetvad rikkumised asja otsustamist ei mõjutanud.
12.Kaebaja on ka seisukohal, et relvaseaduse § 36 esimese lõike punkt 7 koostoimes sama seaduse § 43 kolmanda lõike punktiga 2 on vastuolus põhiseadusega osas, milles see ei võimalda Politsei- ja Piirivalveametil arvestada väärteomenetluse korras karistatud isikut ja tema toimepandud tegu. Kohus kaebaja eelnimetatud seisukohaga siiski ei nõustu. Relvaseaduse § 36 lõikes 1 sätestatud piirangute põhiseaduspärasust on hinnatud mitmel korral seonduvalt kahtlustatavale või süüdistatavale või kriminaalkorras karistatud isikute suhtes kehtestatud ning küllaltki kestva iseloomuga riive proportsionaalsusega, kuid väärteomenetluse korras relva ja laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleeriva õigusaktiga sätestatud nõuete rikkumise ning vastavate piirangute osas on rõhuasetus mõnevõrra teistsugune. Riigikogu on eelnimetatud vaidlustest ja põhiseaduspärasuse hindamistest teadlik. Hiljem on seadust ka muudetud, kuid vaidlustatud haldusakti andmise ajaheke seisuga ei olnud seadusandja pidanud vajalikuks relvaseaduse § 36 lg 1 p 7 sõnastust korrigeerida, arvestades relvade ja laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleerivate nõuete täpse täitmise olulisust. Mingil määral on küsimus ilmselt ka selles, et piirangu ajaline mõju isiku õigustele ei ole väga kestev. Vastavalt relvaseaduse § 36 lõikele 2 ei laiene see keeld enam isikule, kelle karistusandmed on karistusregistrist kustutatud. Kaebajal on võimalik relvaluba uuesti taotleda. Lähtuvalt eeltoodust tuleb asuda seisukohale, et relvaseaduse § 36 lg 1 p 7 koostoimes sama seaduse § 43 lõike 3 punktiga 2 põhiseadusega vastuolus ei ole ning kaebaja taotlus seaduse vastavas osas kohaldamata jätmiseks ning põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks tuleb jätta rahuldamata. Relvalubade kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamise nõue jääb käesolevas lahendis toodud põhjendustel samuti rahuldamata. Arvestades asjaolu, et relvalubade kehtetuks tunnistamise puhul oli tegemist õiguspärase haldusaktiga, ei saa rahuldada ka vastupidisel eeldusel baseeruvat vaideotsuse tühistamise nõuet. Seega jääb kaebus tervikuna rahuldamata. Menetluskulude väljamõistmise küsimust antud juhul ei teki. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on küll
sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, kusjuures antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.