Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Einar Vene 8. mai 2018, Tartu 3-12-1512
Haldusasi
Aleksandr Makarikovi kaebus Narva linna poolt maa erastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus
Tartu Halduskohtu 27. septembri 2016. a otsus Aleksandr Makarikovi apellatsioonkaebus ja Narva linna vastuapellatsioonkaebus
18.aprillil 2018 Kaebaja Aleksandr Makarikov Vastustaja Narva linn
Asja läbivaatamine Menetlusosalised
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Aleksandr Makarikovi apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 27. septembri 2016. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada Aleksandr Makarikovi kaebus osaliselt ning mõista Narva linnalt Aleksandr Makarikovi kasuks varalise kahju eest hüvitiseks 38 000 eurot. Jätta kaebus ülejäänud osas rahuldamata.
3.Jätta Narva linna vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
4.Mõista Narva linnalt Aleksandr Makarikovi kasuks välja menetluskulu 11 398,5 eurot. Jätta Narva linna menetluskulu tema enda kanda.
5.Võtta asja materjalide juurde Narva linna poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõendid ning 27. aprilli 2018. a kinnisvarakuulutuse väljatrükk.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 7. juuni 2018.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aleksandr Makarikovile ostis 26. märtsil 1992 endale garaažihoone, mis asus Narva linnas Xxx. Narva Linnavalitsus otsustas 8. märtsi 2001. a korraldusega nr 480-k erastada A. Makarikovile
sellel aadressil ostueesõigusega maa. 10. aprillil 2001 algatati aga A. Makarikovi suhtes täitemenetlus, garaažihoone arestiti ning 16. juulil 2001 korraldatud enampakkumise käigus müüdi see V. Šarkovile, kes müüs selle 17. augustil 2001 edasi OÜ-le Gradiens. Narva Linnavalitsuse 18. aprilli 2007. a korraldusega nr 520-k muudeti varasemat 8. märtsi 2001. a erastamise korraldust ning otsustati erastada maa ostueesõigusega OÜ-le Gradiens. OÜ Gradiens kanti maa omanikuna kinnistusregistrisse. Tartu Ringkonnakohtu 7. juuni 2012. a otsusega tsiviilasjas nr 2-02-56 tuvastati, et OÜ Gradiens ei omandanud garaažihoonet heauskselt. Samas leiti, et OÜ Gradiens sai garaažihoone omanikuks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg 1 alusel maa erastamisega linnavalitsuse 18. aprilli 2007. a korralduse alusel. Tsiviilkohtumenetluses ei saa tühistada maa erastamist ja kinnistusraamatu kannet ega taastada endist olukorda.
2.A. Makarikov esitas kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi maa erastamata jätmisega ja omandi kaotusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõue kohtu õiglase äranägemise järgi. Kaebuse kohaselt ei olnud erastamise hetkel hoone tegelikuks omanikuks OÜ Gradiens, mistõttu ei tohtinud maad talle erastada, vaid see oleks tulnud erastada kaebajale. Seetõttu on linnavalitsuse 18. aprilli 2007. a korraldus nr 520-k õigusvastane. Kahjuks on kinnistu turuväärtus, mis oli 2014. a septembris 20 000 – 30 000 eurot. Kaebaja jäi ilma ka hoones olnud seadmetest ja masinatest, sest garaažihoones asus tema autoremonditöökoda (väärtus 6500 eurot). Kahju hulka kuulub ka autoremonditööde teenuste pakkumise võimatusest saamata jäänud tulu, mis tuleks hüvitada ühe aasta ulatuses, arvestades seda, et kaebaja tulu oli ligikaudu 1000 eurot kuus. Vastustaja pidi olema teadlik, et OÜ Gradiens ei pruugi olla hoone omanik. Rikuti kaebaja õiguspärast ootust. Mittevaraline kahju tekkis tänu sellele, et kaebajat on jooksutatud 15 aasta vältel erinevate ametiasutuste ja kohtute vahel.
3.Tartu Halduskohtu 27. septembri 2016. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.OÜ Gradiensile maa erastamise korraldus (18. aprilli 2007. a korraldus nr 520-k) ei ole õigusvastane. Täidetud oli juriidilisele isikule maa erastamise eeldus – selleks oli loa andnud maavanem vastavalt maareformi seaduse (MaaRS) § 21 lg 6. Ida-Viru maavanem andis 8. jaanuaril 2007 loa OÜ-le Gradiens maa erastamiseks. Linnavalitsuse 18. aprilli 2007. a korralduses on märgitud, et erastataval maal asuvad ehitised kuuluvad ehitisregistri andmetel 12. aprilli 2007. a seisuga OÜ-le Gradiens.
3.2.Viru Maakohus tunnistas 30. aprilli 2008. a määrusega tsiviilasjas nr 2-02-326 kohtutäituri tegevuse A. Makarikovi suhtes täitemenetluse algatamisel ning garaažihoone enampakkumisel müümisel seadusevastaseks, kuna kohtutäitur oli täitmisele võtnud jõustumata kohtulahendi ja teinud täitetoiminguid ilma õigusliku aluseta. Tartu Ringkonnakohtu 7. juuni 2012. a otsusega tsiviilasjas nr 2-02-56 loeti tuvastatuks, et OÜ Gradiens ei omandanud heauskselt garaažihoonet ning V. Šarkovil puudus sundenampakkumise kehtetuks tunnistamise tõttu garaaži omandamiseks õiguslik alus, mistõttu garaaži omand talle üle ei läinud. Asjaolu, et maa erastamise korralduse andmise ajal oli garaažihoone omanikuks OÜ Gradiens, oli tingitud Narva Linnakohtu eksimusest (enampakkumise kaasa toonud kohtuotsusele oli eksikombel lisatud jõustumise tempel) ning kohtutäituri toimingutest, mitte vastustaja tegevusest.
3.3.Pole tõendatud, et vastustaja oli teadlik sellest, et OÜ Gradiens ei pruugi olla garaažihoone omanik. Ehkki OÜ Gradiens osanik ja ainuke juhatuse liige A. Šadrin oli Narva Linnavalitsuse arhitektuuri- ja linnaplaneerimisosakonna ametnik, ei nähtu asja materjalidest, et ta oleks olnud seotud maa erastamisega OÜ-le Gradiens.
3.4.Eeltoodu tõttu on linnavalitsuse maa erastamise korraldus õiguspärane.
3.5.Lisaks ei ole tõendatud kahju suurus. Esitatud fotodelt ei ole võimalik tuvastada kaebuses kirjeldatud sisustust (autoremonditöökoda). Ühegi tõendiga pole tõendatud see, et kaebaja, kes oli registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana, sai töötasu ligi 1000 eurot kuus. Kaebaja väited temal aastatel 2009-2010 diagnoositud depressiooni kohta ei vasta tõele, distsiplinaarmenetluse käigus on tuvastatud, et arst väljasta kaebajale ebaõigete andmetega tõendi tema tervise kohta.
3.6.Vastustaja taotluse õigusabikulude (17 186,40 eurot) väljamõistmiseks jättis halduskohus rahuldamata põhjendusel, et omandireformiga seotud probleemide lahendamine kuulub omavalitsuse põhitegevuse hulka (RKHKo 3-3-1-64-13, p 50).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
4.A. Makarikovi apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg 3 kohaselt on ehitise omanikul õigus sada maa omanikuks. Tsiviilasjas nr 2-02-56 on Tartu Ringkonnakohtu otsusega tuvastatud, et ehitise omanikuks oli kaebaja. Sama otsusega on tuvastatud, et OÜ Gradiens ei olnud vallasasjana garaaži omanik, vaid sai selle omanikuks ainult seetõttu, et linnavalitsus erastas talle maa. Hämmastav on kohtu seisukoht, et OÜ Gradiens oli garaaži omanik, sest tsiviilkohtu seisukoht on vastupidine – OÜ Gradiens ei olnud erastamiskorralduse ajal garaaži omanik, vaid sai selleks tänu erastamisele. Tuvastatud on, et kaebaja oli kuni erastamiseni ehitise omanik. Seega oli erastamiskorraldus õigusvastane algusest peale.
4.2.Omandiõigus tekib asjaõigusseaduses sätestatud alustel, mitte kohtuotsuse resolutsiooniga. See, et tsiviilasjas tuvastati, et kuni maa erastamiseni oli garaaži omanikuks kaebaja, ei tähenda, et kaebaja ei olnud omanikuks korralduse andmise ajal.
4.3.Kuna maa erastati OÜ-le Gradiens, kes ei olnud garaaži omanikuks, on erastamiskorraldus õigusvastane.
4.4.Arusaamatuks jääb kohtu hinnang, et kuigi kaebaja on olnud seisukohal, et vastustaja oli teadlik asjaolust, et OÜ Gradiens ei pruugi olla vallasasja omanik, siis ühtegi väidet kinnitavat tõendit selle kohta halduskohtumenetluses esitatud ei ole. Kaebaja on selgitanud, et erastamiskorraldus ei olnud kooskõlas AÕSRS § 13 lg-ga 3. See, kas vastustaja teadis, et haldusakt pole kooskõlas kehtiva õigusega, ei oma tähtsust. Samas on käesolevas asjas märkinud juba Riigikohus, et Narva Linnavalitsuse maaosakond teatas 13. septembril 2001 OÜ-le Gradiens, et maa erastamine osaühingule on peatatud kuni hoone omandiõiguse üle peetava kohtuvaidluse lõppemiseni (RKHKm 3-3-1-2-15). Seega on ilmne, et vastustaja teadis, et OÜ Gradiens ei pruugi olla garaaži omanik. Uurimispõhimõttest ja Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ p-st 4 tulenevalt pidi haldusorgan välja selgitama, kas tsiviilvaidlus, mille tõttu erastamismenetlus peatati, on lõppenud või mitte. Halduskohus ei pööranud sellele asjaolule tähelepanu. Vastustaja ei ole vastu vaielnud sellele, et menetlus oli peatatud.
4.5.Samuti saab vastustajale ette heita uurimisprintsiibi rikkumist, kuna vastustaja oli teadlik garaaži omandiõiguse üle käivast vaidlusest, viis erastamismenetluse lõpule, jättes sellega erastataval maal asuva ehitise omaniku välja selgitamata. Seeläbi oli õigusvastane ka haldusorgani tegevus, mitte ainult erastamiskorraldus.
4.6.Fotodelt on näha, et garaažis oli täielikult sisustatud autoremonditöökoda. Kohtule on esitatud ka tõend, mille järgi tegeles kaebaja füüsiliselt isikust ettevõtjana sõiduautode remondiga vaidlusalusel aadressil.
4.7.Kaebaja depressiooni kinnitava tõendi väljastanud arst rikkus haiglasiseseid protseduurireegleid, kuid see ei tähenda, et kaebajal ei oleks olnud depressiooni. Depressiooni kinnitab ka hiljem esitatud tõend, samuti on kaebajal diagnoositud kõrge vererõhk.
4.8.Kohus ei andnud võimalust tõendada seda, vastustaja teadis garaaži kuuluvuse üle käivast vaidlusest, samuti ei pakkunud ta võimalust taotleda hüvitist riigivastutuse seaduse (RVastS) § 16 alusel õiguspärase haldusaktiga tekitatud kahjuna.
5.Narva linna vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Haldusakti õiguspärasust kontrollitakse selle andmise aja seisuga. Erastamiskorralduse andmise aja seisuga oli garaažihoone omanikuks OÜ Gradiens. Kaebaja keskne väide, et garaažihoone omanikuks oli erastamise ajal kaebaja, on ekslik. Tsiviilasjas vaidlesid kaks eraõiguslikku isikut ning kõnealuse menetluse raames ei antud siduvat hinnangut haldusorgani tegevusele.
5.2.Erastamiskorralduse järgselt teatavaks saanud asjaoludega ja toimunud sündmustega ei saa otsust tagasiulatuvalt põhjendada.
5.3.Maa erastamise korraldust ja haldusorgani tegevust ei saa vaadelda eraldiseisvalt.
5.4.Riigikohus ei tuvastanud asjas nr 3-3-1-2-15 erastamiskorralduse õigusvastasust.
5.5.Vastustaja on läbivalt vastu vaielnud sellele, et erastamiskorraldus on õigusvastane.
5.6.Kaebaja ei ole oma väiteid tõendanud.
5.7.Puudub põhjuslik seos väidetava linnavalitsuse õigusvastase käitumise ja kahju vahel. Garaaži enampakkumise korraldas kohtutäitur ning enampakkumise põhjuseks oli Narva Linnakohtu eksimus – kohtuotsusele eksikombel lisatud jõustumise tempel. Seega asjaolu, et erastamiskorralduse andmise hetkel oli garaaži omanikuks OÜ Gradiens, oli tingitud kohtu eksimusest ja kohtutäituri toimingutest.
5.8.Tõendatud pole kahju suurus.
5.9.Kaebaja pole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid ega erastamiskorraldust õigeaegselt vaidlustanud.
5.10.Väidetav kahju tekkimine on tõendamata. Maksu- ja Tolliameti kirjad kinnitavad, et kaebaja ei tegelenud ettevõtlusega. Tõendamata on, et garaažis asusid kaebajale kuuluvad asjad. Tõendamata on ka mittevaralise kahju tekkimine kaebajal. Usaldusväärsed pole kaebaja hinnangud kinnistu turuväärtuse osas.
6.Narva linn esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles vaidlustatakse kohtuotsust osas, milles vastustaja kasuks jäeti õigusabikulud välja mõistmata. Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt ei ole tegemist juhtumiga, mil haldusorgan peaks oma õigusabikulud ise kandma. Riigivastutusõigus väljub kohaliku omavalitsuse igapäevategevusest. Samuti leitakse, et õigusabikuludeks ei saanud lugeda eksperthinnanguga seotud kulusid summas 408 eurot ning need oleks tulnud kaebajalt välja mõista.
7.A. Makarikovi vastuses vastuapellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta, leides, et vastustajal puudus vajadus välise õigusabiteenuse kasutamiseks. Kesksel kohal oli vaidlus erastamiskorralduse õiguspärasuse üle. Lisaks on õigusabikulude suurus üle paisutatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Kaebaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt. Vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
9.Põhilised asjas tähtsust omavad asjaolud on järgmised.
9.1.kaebaja oli garaaži omanik. Tal oli õigus selle juurde maad erastada ning Narva Linnavalitsuse
8.märtsi 2001. a korraldusega otsustatigi talle maad erastada (tl 55, kd I);
9.2.Narva Linnakohtu 5. märtsi 2001. a tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-1123/01 mõisteti kaebajalt välja I.Š.-i kasuks 13 250 krooni võlgnevuse eest ja 1 050 krooni riigilõivu;
9.3.10. aprillil 2001 algatati kaebaja suhtes täitemenetlus ning kohtutäitur V. Šabass arestis 16. mail 2001 kaebajale kuulunud garaaži (Viru Maakohtu 30. aprilli 2008. a määrus tsiviilasjas nr 202-326);
9.4.16. juulil 2001 toimunud enampakkumisel müüdi garaaž A. Šarkovile, kes müüs selle 17. augustil 2001 edasi OÜ-le Gradiens;
9.5.kaebaja esitas kohtutäiturile 13. augustil 2001 avalduse sundvõõrandamise kehtetuks tunnistamiseks, kuna kohtutäitur võttis täitmiseks jõustumata kohtulahendi. Kuid kohtutäitur jättis
16.augustil 2001 avalduse rahuldamata;
9.6.tagaseljaotsusega lõppenud tsiviilasja nr 2-1123/01 menetlus taastati Narva Linnakohtu 6. augusti 2001. a määrusega ning 23. augusti 2001. a määrusega tsiviilasjas nr 2-1123 keelati mistahes toimingud ja tehingud garaažiga kuni garaaži enampakkumisel müümise tühistamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni (Viru Maakohtu 30 aprilli 2008. a määrus tsiviilasjas nr 202-326, samuti tl 22, kd I);
9.7.23. augustil 2001 esitas kaebaja Narva Linnakohtule kaebuse, milles palus tunnistada kohtutäituri tegevus ning enampakkumine ebaseaduslikuks;
9.8.Narva Linnavalitsuse maaosakonna 13. septembri 2001. a kirjaga teatati OÜ-le Gradiens, et maa erastamine on peatatud kuni garaaži omandiõiguse üle peetava kohtuvaidluse lõppemiseni (tl 23, kd I);
9.9.Narva Linnakohtu 10. detsembri 2001. a määrusega lõpetati menetlus ning tühistati hagi tagamine tsiviilasjas 2-1123/01 (Viru Maakohtu 30. aprilli 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-02326);
9.10.Narva Linnavalitsuse 18. aprilli 2007. a korraldusega muudeti varasema 8. märtsi 2001. a korraldust ning otsustati erastada maa OÜ-le Gradiens (tl 57, kd I);
7.11.Viru Maakohtu 30. aprilli 2008. a määrusega tsiviilasjas nr 2-02-326 tunnistati kohtutäitur V. Šabassi toimingud Narva Linnakohtu 5. märtsi 2001. a tagaseljaotsuse täitmisel ja kaebajale kuulunud garaaži arestimisel ja enampakkumisel müümisel seadusevastaseks, kuna tegemist ei olnud jõustunud otsusega;
9.12.Viru Ringkonnakohtu 29. septembri 2008. a otsusega tsiviilasjas nr 2-02-140 tunnistati kehtetuks 16. juulil 2001 toimunud garaaži enampakkumine, sest kaebajat ei olnud nõuetekohaselt enampakkumise toimumisest teavitatud;
9.13.Narva Linnavalitsuse 5. jaanuari 2009. a vastusega kaebaja taotlusele keelduti 18. aprilli 2007. a korralduse (OÜ-le Gradiens maa erastamine) kehtetuks tunnistamisest ning 8. märtsi 2001. a korralduse nr 450-k taasjõustamisest (tl 43, kd I);
9.14.Tartu Ringkonnakohtu 7. juuni 2012. a otsusega loeti tuvastatuks, et OÜ Gradiens ei omandanud garaažihoonet heauskselt, kuid jäeti rahuldamata A. Makarikovi hagi kinnistusraamatu omaniku kande ebaõigeks tunnistamiseks ja kande parandamiseks ning garaažihoonele omandiõiguse tunnustamiseks.
10.Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus kõigepealt seda, kas Narva Linnavalitsus on tegutsenud kaebaja suhtes õigusvastaselt (osa I), seejärel kas esineb põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju vahel (osa II), määratleb kaebaja poolt nõutava kahju liigid (osa III) ning käsitleb seejärel kinnistu ja garaaži omandiõigusest ilmajäämisega tekitatud kahju (osa IV), garaaži jäänud asjadega tekitatud otsest varalist kahju (osa V), saamata jäänud tulu (osa VI) ja mittevaralist kahju (osa VII). Pärast seda käsitleb ringkonnakohus esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise küsimust (osa VIII) ning jagab menetluskulud ja formuleerib oma lõppjäreldused (osa IX).
I
11.Halduskohus leidis, et Narva Linnavalitsus ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud. Halduskohus leidis, et Narva Linnavalitsuse 18. aprilli 2007. a korraldus, millega erastati garaaži teenindamiseks vajalik maa OÜ-le Gradiens ei olnud õigusvastane, kuna haldusakti õiguspärasust tuleb hinnata selle andmise aja seisuga ning selle andmise järgselt toimunud sündmustele ning ilmnenud asjaoludele ei saa tagasiulatuvalt tugineda. Asjaolu, et linnavalitsuse 18. aprilli 2007. a korralduse andmise ajal oli garaaži omanikuks OÜ Gradiens, oli tingitud Narva Linnakohtu eksimusest ning kohtutäituri toimingutest, mitte vastustaja tegevusest (halduskohtu otsuse p 43). Samuti märkis halduskohus, et ehkki kaebaja on väitnud, et vastustaja oli teadlik sellest, et OÜ Gradiens ei pruugi olla garaaži omanik või et 21. juuli 2001. a enampakkumine on vaidlustatud, ei ole see väide tõendatud (samas p 44).
12.Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu. Esiteks leiab ringkonnakohus, et selles küsimuses on jätnud halduskohus olulised tõendid arvesse võtmata ning neile hinnangu andmata. Asja materjalide hulgas on Narva Linnavalitsuse maaosakonna 13. septembri 2001. a venekeelne kiri OÜ-le Gradiens (tl 23, kd I), kus linnavalitsus kirjeldab garaaži müümist enampakkumisel V. Šarkovile ning viimase poolt edasimüümist OÜ-le Gradiens ning Narva Linnakohtu 23. augusti 2001. a määrusega kehtestatud keeldu selle hoonega tehingute või toimingute tegemiseks (tl 22, kd I). Samuti märgitakse selles kirjas, et kuna maa erastamise õigus on seotud garaaži omandiõigusega, peatatakse maa erastamise menetlus kuni garaaži omandiõiguse üle käiva kohtuvaidluse lõpuni. Sellelesamale asjaolule on viidanud ka Riigikohus, kui ennistas kahju hüvitamise kaebetähtaja käesolevas asjas (RKHKm 3-3-1-2-15, p 16.4). Ringkonnakohtu hinnangul tõendab see kiri veenvalt kaebaja seisukohta, et Narva Linnavalitsus oli teadlik hoone omandiõiguse üle käivast kohtuvaidlusest.
13.Selle teadmise valguses tuleb hinnata Narva Linnavalitsuse edasist käitumist. Vastavalt MaaRS § 22 lg-le 1 sai ehitise juurde maad erastada üksnes ehitise omanik. Olukorras, kus ehitise omandiõiguse üle käis kohtuvaidlus, pidi kohalik omavalitsus kui maa erastamisel eeltoimingute tegija, kes peab välja selgitama kõik maa ostueesõigusega erastamise seisukohalt tähtsust omavad asjaolud (vt Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 267 kinnitatud Maa ostueesõigusega erastamise korra p 4) teadvustama seda, et küsimus, kes on maa omanik, ei ole lõplikult selge. Narva Linnavalitsus pidi aru saama, et erastamisega kiirustamine võib kaasa tuua selle, et maa erastatakse isikule, kelle puhul hiljem tuvastatakse, et ta ei ole ehitise omanik. Sellises olukorras tulnuks haldusorganil oodata ära omandiõiguse küsimuses lõplik selgus, st eeskätt Tartu Ringkonnakohtu 7. juuni 2012. a otsuse jõustumine, milles leiti, et OÜ Gradiens ei saanud garaaži omanikuks (vt viidatud otsuse p 20). Vajadusel oleks linnavalitsus saanud ka erastamise menetluse peatada vastavalt haldusmenetluse seaduse §-le 41. Haldusmenetluse peatamise võimalikkust ja vajalikkust olukorras, kus menetluse jätkamine tooks kaasa ebaõige otsustuse, on rõhutanud ka Riigikohus (vt nt RKHKo 3-3-1-56-08, p 20). Ennatlik ning kiirustades läbi viidud erastamismenetlus, mille lõpptulemuseks oli maa erastamine OÜ-le Gradiens 18. aprilli 2007. a korraldusega (tl 57, kd II), on eelnevat arvestades õigusvastane.
14.Nõustuda ei saa ka halduskohtu seisukohaga, et kuna halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 järgi tuleb haldusakti hinnata selle andmise aja seisuga, siis järelikult ei saa erastamiskorralduse järgselt teatavaks saanud asjaolusid ja sündmusi arvesse võtta. Tegelikult ilmnes hiljem üksnes kohtulahendite näol kohtute antud hinnang varem toimunud sündmustele ja nende tagajärgedele. Asjaolud ja sündmused ise eksisteerisid juba varem, sh ka 18. aprilli 2007. a erastamiskorralduse andmise ajal. Järelikult oli ka erastamiskorraldus õigusvastane, sest erastamise hetkel ei olnud OÜ Gradiens garaaži omanik. See, et selle asjaolu tuvastas Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium lõplikult kohtuotsusega alles 7. juunil 2012, ei muuda erastamiskorraldust õiguspäraseks. Hoolimata ringkonnakohtu praktika mõningasest
ebajärjekindlusest selles küsimuses on Tartu Ringkonnakohus ka varasemalt väljendanud seisukohta, et haldusakti andmise ajal olnud asjaolu tuleb arvesse võtta sõltumata sellest, kas see asjaolu oli haldusorganile teada (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 21. veebruari 2018. a otsus haldusasjas 3-16-1565, p 20 koos seal viidatud allikaga). Vastupidine lähenemine võiks viia äärmiselt ebaõiglase tulemuseni, sest nii tuleks näiteks tühistamiskaebuse puhul jätta kehtima ka selline haldusakt, mille õigusvastasus on tagantjärgi ilmne, kuid mille kehtimajäämist põhjuseks on sisuliselt haldusorgani saamatus õigeaegselt oluliste asjaolude väljaselgitamiseks (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 16. juuni 2015. a otsusele haldusasjas nr 3-11-357 esitatud eriarvamust). Seega ei välista see, et OÜ Gradiensi omandiõiguse puudumine erastamiskorralduse andmise ajal tuvastati tsiviilkohtumenetluses lõplikult alles 2012. aastal, seda, et Narva Linnavalitsuse 18. aprilli 2007. a erastamiskorraldus tuleb lugeda õigusvastaseks.
15.Viru Maakohtu 30. aprilli 2008. a määruses tsiviilasjas nr 2-02-326 on märgitud, et tsiviilasjas nr 2-1123/01 lõpetati menetlus ning tühistati varasem 23. augusti 2001. a hagi tagamise määrus Narva Linnakohtu 10. detsembri 2001. a määrusega (Viru Maakohtu 30. aprilli 2008. a määruse p 8). Seega oli Narva Linnakohtu määrus, millega keelati vaidlusaluse garaažiga toimingute ja tehingute tegemine, tühistatud enne garaaži erastamist OÜ-le Gradiens. Kuid ka see asjaolu ei muuda garaaži erastamist linnavalitsuse poolt OÜ-le Gradiens õiguspäraseks. Kaebaja oli juba 23. augustil 2001 esitanud kaebuse kohtutäituri tegevuse seadusevastaseks tunnistamiseks (tsiviilasi nr 2-02-326, kus kaebus Viru Maakohtu 30. aprilli 2008. a määrusega ka rahuldati), mistõttu ei olnud vastustaja jaoks keeruline välja selgitada, et vaidlus garaaži omandiõiguse üle on jätkuvalt lahtine. Samuti on siinkohal oluline see, et erastamiskorralduse andmise ajal 2007. aastal oli kaebaja ja OÜ Gradiens vahel veel käimas kohtuvaidlus garaaži omandiõiguse üle (tsiviilasi nr 2-02-56, mis lõppes Tartu Ringkonnakohtu 7. juuni 2012. a otsusega). Haldusmenetluses kehtivast uurimispõhimõttest (HMS § 6) tulenevalt oleks vastustaja pidanud enne erastamiskorralduse andmist välja selgitama muuhulgas ka selle, ega poolte vahel ei ole omandiõiguse üle käivat vaidlust. Seda iseäranis asjaolu arvestades, et linnavalitsus oli teadlik varasemast kohtuvaidlusest ning selle käigus kehtestatud garaažiga seotud toimingute ja tehingute tegemise keelust, mida kinnitab linnavalitsuse 13. septembri 2001. a kiri. Piisav oleks olnud näiteks kõigest järelepärimine A. Makarikovile küsimusega, kas garaaži omandiõiguse küsimus on lõplikult lahendatud. Lisaks kohaldub ka hagi tagamise määruse tühistamisest hoolimata eeltoodud seisukoht, et erastamiskorraldus oli õigusvastane hoolimata sellest, kas vastustaja selle andmise hetkel teadis, et OÜ Gradiens pole garaaži omanik või mitte.
16.Kaebaja väidab ka, et Narva Linnavalitsuse teadlikkust erastamise õigusvastasusest kinnitab see, et garaaži omandanud OÜ Gradiens osanik ja ainuke juhatuse liige A. Šadrin oli ise alates 24. oktoobrist 2005 Narva Linnavalitsuse arhitektuuri- ja planeerimisosakonna muinsuskaitse inspektor (tl 142p, kd I). Kuna ringkonnakohtu hinnangul on Narva Linnavalitsuse õigusvastane tegevus erastamismenetluses juba eelnevaga piisavalt tõendatud, ei pea ringkonnakohus vajalikuks seda aspekti põhjalikumalt analüüsida.
17.Kokkuvõttes kinnitab eelnev ringkonnakohtu arvates piisavalt veenvalt, et Narva Linnavalitsuse tegevus erastamismenetluses oli õigusvastane. II
18.Kirjeldatud Narva Linnavalitsuse õigusvastase tegevuse ning kaebajale tekitatud kahju (vt allpool osad IV) vahel on ka otsene põhjuslik seos. Just linnavalitsuse poolt maa erastamine OÜle Gradiens muutis võimatuks maa erastamise kaebajale ning tänu erastamisjärgsele maa kinnistamisele muutus garaaž kinnisasja oluliseks osaks ning kaebaja omandiõigus garaažile lakkas sellega lõplikult (vt Tartu Ringkonnakohtu 7. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-02-56, p 21). Samast Tartu Ringkonnakohtu otsusest tsiviilasjas on järeldatav, et kui seda erastamist ei oleks aset leidnud, oleks kaebaja saavutanud oma omandiõiguse tunnustamisega ning seega ka maa erastamise võimaluse (vt samas). Seega on vahetult kaebajale kahju põhjustanud tegevuseks eeskätt eelnevalt kirjeldatud maa erastamine OÜ-le Gradiens Narva Linnavalitsuse poolt. Vastustaja on viidanud võimaliku kahju põhjustanud õigusvastase tegevusena hoopiski linnakohtu eksimusele, kes oli enampakkumise kaasa toonud kohtuotsusele lisanud jõustumise templi eksikombel. Samas ei vallandanud see tegu sellist vältimatut sündmuste jada, mis oleks igal juhul viinud kaebaja omandiõigusest ilmajäämiseni. Nagu ülal märgitud, oli linnavalitsus teadlik garaaži omandiõiguse üle käivast vaidlusest ja võimalik ning õiguspärane käitumisviis oleks linnavalitsuse jaoks olnud maa erastamise menetluse peatamine kuni omandiõiguse üle käiva vaidluse lõppemiseni. Seega ei ole väidetud linnakohtu eksimus selliseks tegevuseks, mis oleks otseses põhjuslikus seoses kaebajale kõnealuse kahju tekkimisega. Selline vahetu põhjuslik seos on kahjul aga linnavalitsuse tegevusega. Kui OÜ-le Gradiens ei oleks maad erastatud, oleks hiljemalt pärast Tartu Ringkonnakohtu 7. juuni 2012. a otsust, kui selgus, et enampakkumise tulemusena 2001. aastal kaebaja omandiõigusest ilma ei jäänud, tulnud garaaži teenindamiseks vajalik maa erastada kaebajale ning kaebajale ei oleks kahju tekkinud.
III
19.Kaebaja on seisukohal, et talle tekitatud kahju seisneb omandi kaotamises. Esiteks leiab ta, et sellega tekitati talle otsest varalist kahju. Kinnistu turuväärtuseks koos sellel asunud garaaziga luges ta ekspertiisiaktidele viidates algul 67 000 – 72 000 eurot (tl 210p, kd I) ning hiljem 45 000 eurot (tl 115, kd II). Juba tasutud erastamisväärtpaberite hüvitamist kaebaja siiski ei nõua, ehkki on kaebuses peatunud ka sellel küsimusel (vrd tl 210, kd I ja ringkonnakohtu istungi protokolli lk 2). Lisaks leiab ta, et koos hoone omandi kaotusega jäi ta ilma garaažis asunud autoremonditöökoja sisustusest, mis koosnes autode varuosadest ning erinevatest tööriistadest (tl 210p, kd I), mille hinnaks on minimaalselt 6500 eurot. Teiseks leiab kaebaja, et talle tekitati kahju ka saamata jäänud tulu näol, sest ta tegutses füüsilisest isikust ettevõtjana garaažihoones autoremonditöökoja teenuse pakkujana ning keskmiselt oli tema sissetulekuks 1000 eurot kuus. Kolmandaks soovib kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist seetõttu, et vastustaja on hoidnud kaebajat pidevas eksimuses; rikuti kaebaja omandipõhiõigust ning õiguspärast ootust. Sealjuures viitab ta võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg-le 5, mille järgi hõlmab mittevaraline kahju eelkõige füüsilist ja hingelist valu ning kannatust ning viitab Riigikohtu halduskolleegiumi lahendile, mille järgi seisneb mittevaraline kahju isiku hingelistes kannatustes (nt alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu, vt RKHKo 3-3-1-27-02). Ta leiab, et talle on põhjustatud suurt hingelist valu, sest kohtuvaidlused on kestnud rohkem kui 15 aastat, ebaselgus tekitas hirmu, ettevõtjana tegutsemise võimaluse kaotamine tekitas kaotusevalu ning teda valdas nördimus ja pettumus. Ta ise hindab oma mittevaralise kahju suuruseks vähemalt 15 tuhat eurot (tl 213p, kd I). Hiljem viitas kaebaja ka depressiooni ja hüpertooniatõve tekkimisele (tl 41p, kd III). IV
20.Ringkonnakohus käsitleb esmalt kaebajale tekitatud otsest varalist kahju. Nõustuda tuleb kaebaja seisukohaga, et talle on otsest varalist kahju tekitatud. Kaebajal oli õigus MaaRS § 22 lg-st 1 tulenevalt saada garaaži teenindamiseks vajaliku maa omanikuks. Kaebaja erastamistaotlust oli juba asutud lahendama ning linnavalitsuse 8. märtsi 2001. a korraldusega nr 480-k (tl 55, kd I) oli kinnitatud erastatava maa suuruseks 1131 m2. Kuna Narva Linnavalitsus erastas selle maa aga OÜ-le Gradiens, kes tegelikult garaaži omanikuks ja seega maa erastamise õigustatud subjektiks ei olnud, sai kinnistu omanikuks hoopis see äriühing. Ning kuna tsiviilseadustiku üldosas seaduse (TsÜS) § 54 lg 1 järgi on maaga püsivalt ühendatud ehitis kinnisasja oluline osa ning see saab kuuluda üksnes kinnisasja omanikule, oli erastamise tagajärg see, et ka garaaži omanikuks sai OÜ Gradiens (vt Tartu Ringkonnakohtu 7. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-02-56). Seega jäi õigusvastase erastamise tulemusena kaebaja ilma nii garaaži omandiõigusest kui selle juurde maa erastamise võimalusest ehk siis kokkuvõttes 1131 m2 suurusest kinnistust koos garaažiga.
21.Järgnevalt on vajalik hinnata kinnistu omandiõigusest ilmajäämisega kaebajale tekitatud varalise kahju suurust ehk teisisõnu seda, milline oli kinnistu väärtus. Varalise kahju hüvitamise eesmärk on asetada kaebaja võimalikult sarnasesse olukorda võrreldes sellega, milles ta oleks olnud siis, kui kahju ei oleks tekitatud. Selle jaoks tuleb kinnistu omandiõigusest ilmajäämise puhul määrata kannatanule hüvitis, mis vastaks kinnistu turuväärtusele kohtuotsuse tegemise aja seisuga (vt nt RKHKo 3-3-1-33-02, p 13). Asjas on esitatud kinnistu turuväärtuse kohta erinevaid hinnanguid. Esialgselt esitas kaebaja 1. oktoobril 2014 seisukoha, et kinnistu turuväärtuseks on 20 000 – 30 000 eurot (tl 143, kd I), millele oli lisatud ka Ober-Haus Hindamisteenuste OÜ kirjalik konsultatsioon (tl 145-148, kd I), kus sellisele hinnangule jõuti. Seejärel esitas kaebaja 6. augustil 2015 uue seisukoha, kus tugines Domus Kinnisvara OÜ konsultatsioonile (tl 219-223p, kd I) ning leidis sellele hinnangule viidates, et kinnistu turuväärtus oleks 67 000 – 72 000 eurot. Vastustaja omakorda esitas 26. oktoobril 2015 Eri Kinnisvara OÜ ekspertiisiakti, millele tuginedes oli seisukohal, et kinnistu väärtus on 20 000 eurot (tl 14p, kd II; tl 19-31p). Kaebaja taotluse uue ekspertiisi määramiseks jättis halduskohus 9. märtsi 2016. a määrusega rahuldamata (tl 101-102p). Seepeale esitas kaebaja omapoolse eksperthinnangu (tl 143-158, kd II), kus on leitud, et kinnistu turuväärtuseks oli 45 000 eurot (tl 115, kd II). Seega on kinnistu turuväärtuse kohta esitatud hinnangud vastuolulised. Vaid kaks neist, vastustaja
26.oktoobri 2015. a ekspertiisiakt (määratles kinnistu väärtuseks 20 000 eurot) ja kaebaja esitatud
9.märtsi 2016. a ekspertiisiakt (määratles väärtuseks 45 000 eurot) on esitatud ekspertarvamusena riiklikult tunnustatud ekspertide poolt. Nende ekspertarvamuste lõpptulemuses on aga suur erinevus. Seetõttu on ringkonnakohtu arvates asjakohane arvesse võtta ka muid tõendeid. Eeskätt oleks nendeks muud asja materjalide hulgas olevad dokumentaalsed tõendid, milles hinnatakse vaidlusaluse kinnisvara väärtust või mis kaudselt annavad infot vaidlusaluse kinnisvara hinna kohta. Kaebaja on esitanud lisaks eksperthinnangule kaks kinnisvarabüroo kirjalikku konsultatsiooni, millest esimese, 1. oktoobri 2014. a hinnangu järgi oli kinnistu turuväärtuseks 20 000 – 30 000 eurot (tl 143 ja 148, kd I) ning teise, 6. augusti 2015. a hinnangu järgi 67 000 – 72 000 eurot ((tl 219-223p, kd I). Hinnangutevahelist erinevust põhjendas kaebaja sellega, et teise hinnangu ajaks olid kinnisvarahinnad tõusnud (tl 209p, kd I). Lisaks on kaebaja esitanud koopia kinnisvarakuulutusest, kus Vestervalli 11 asuva ja 1371 m2 kinnistu alghinnaks enampakkumisel
on 50 000 eurot. Ehkki viimane kujutab endast üksnes kinnisvarakuulutust enampakkumise alghinna kohta ja sellele tõendile ei saa omistada määravat tähendust, annab see siiski kaudselt infot sarnase vara võimaliku turuhinna kohta.
22.Kokkuvõttes on seega rohkem tõendeid, mis räägivad vastustaja poolt esitatud eksperthinnangus pakutu kinnistu turuväärtuse (20 000 eurot) vastu. Pigem räägivad need tõendid selle kasuks, et paikapidavam on kaebaja esitatud eksperthinnang (45 000 eurot), sest enamikus viitavad sellises suurusjärgus hinnangule või isegi kõrgemale hinnale (50 000 eurot kinnisvarakuulutuses ning 67-72 000 eurot kirjalikus konsultatsioonis). Tõsi, vastustaja kasutatud ekspert on üritanud näidata kaebaja esitatud ekspertiisiakti puudusi (tl 175, kd II), kuid kaheldav on, kas need etteheited selgitavad kinnistute pakutud hinna rohkem kui kahekordset erinevust (20 000 või 45 000 eurot). Etteheidete asjakohasus on käesoleval ajal ka küsitav, sest nt vastustaja eksperthinnangus välja toodu, et kinnistul puudub detailplaneering (tl 22, kd II) ning kehtivad muinsuskaitsepiirangud nii ala uusarendamisel kui hoone rekonstrueerimisel (tl 175, kd II), on käesolevaks ajaks muutunud – kehtestatud on nii detailplaneering kui ehitusluba (vt allpool).
23.Lisaks neile tõenditele ei saa ringkonnakohus mööda vaadata ka sellest, et käesoleval otsuse kirjutamise ajal on kinnisvaraportaali andmetel vaidlusalune kinnistu müügis, vt: xxx Ringkonnakohus võtab selle kinnisvarakuulutuse väljatrüki asja materjalide juurde. Kuulutusest nähtuvalt on kinnistu müügihinnaks 38 000 eurot. See on võrdlemisi lähedane kaebaja poolt esitatud eksperthinnanguga (45 000 eurot). Kuulutusest nähtuvalt on kinnistu kohta olemas detailplaneering ja ehitusluba. Selles kinnisvarakuulutuses toodud hinda on ringkonnakohtu arvates võimalik samuti arvesse võtta ühe tõendina kahju suuruse määratlemisel. Ei ole alust ka arvata, et kinnisvara müümine selle praeguse omaniku poolt on kuidagi seotud käesoleva kohtuvaidlusega ning selle eesmärk on mõjutada käesolevas kohtuasjas väljamõistetava hüvitise suurust. Seda põhjusel, et kinnisvarakuulutuse põhjal on alust arvata, et see kinnistu on müügis olnud müügis juba vähemalt eelmise aasta suvest – fotodel olev loodus on roheline ning seega ei saa fotod olla tehtud käesoleval aastal. Seega ei ole alust kahtlustada seda, et kuulutus avaldati meelega käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks, mõjutamaks ringkonnakohtu poolt väljamõistetava hüvitise suurust.
24.Eeltoodust tulenevalt võtab ringkonnakohus orientiiriks kaebaja esitatud ekspertiisiakti, milles on vaidlusaluse kinnistu väärtuseks määratud 45 000 eurot, kuid vähendab seda 38 000 euroni tulenevalt asjaolust, et käesoleval ajal on võimalik sedasama kinnistut 38 000 euro eest soetada. Seega aitaks sellest hinnast lähtumine kõige paremini täita eelnevalt kirjeldatud kahju hüvitamise eesmärki – panna isik samasugusess olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui kahju poleks tekitatud. Vastustaja poolt pakutud ekspertarvamusest (20 000 eurot) lähtumine oleks kõnealuse kinnisvarakuulutuse valguses kaebajale ilmselgelt kahjulik, sest see ei peegelda tegelikku turuhinda. Täies ulatuses kaebaja esitatud ekspertiisiaktist lähtumine oleks aga käesolevas asjas samuti ebaõige, sest see võimaldaks kaebajal alusetult rikastuda. Ringkonnakohus möönab, et välistatud pole, et läbirääkimiste tulemusena võiks vaidlusaluse kinnisvara müüja kinnistu hinda veel vähendada, kuid teisalt võib kinnisvara ostmine tuua ostjale samuti kaasa täiendavaid kulutusi (nt notaritasu, riigilõiv). Seetõttu nendib ringkonnakohus kokkuvõttes, et kujunenud olukorras on mõistlik hüvitist rohkem mitte vähendada ning määrata kaebajale tekitatud varalise kahju hüvitise suuruseks 38 000 eurot.
25.Ringkonnakohus märgib, et ei pea käesolevas menetlusetapis vajalikuks küsida menetlusosaliste arvamust kõnealuse kinnisvarakuulutuse kui tõendi arvessevõtmise kohta. Lisaks sellele, et see koormaks menetlusosalisi asjatult ning pikendaks asja lahendamiseks kuluvat aega,
on mõlemad pooled juba oma seisukohad kahju suuruse osas esitanud (20 000 eurot vastustaja arvates ning vähemalt 45 000 eurot kaebaja arvates ning nad on oma seisukohtade tõendamiseks vajalikud tõendid esitanud). Kohtu kohustus on nende tõendite põhjal oma otsustus kujundada ja samas küsimuses täiendavate tõendite kogumine ning hindamine on uurimisprintsiibi järgi lubatud ning vajalik. Kohtuotsus ei saa olla ka kummalegi menetlusosalisele üllatuslik, sest hüvitise summa jääb mõlema poolt pakutud summa vahepeale. Sellise käitumise kasuks räägib ka menetlusökonoomia põhimõte, sest käesolev vaidlus on kohtutes kestnud juba väga kaua.
26.Kuna ringkonnakohus määras hüvitise suuruse eeltoodud viisil, ei pea kohus vajalikuks siinkohal täiendavalt lahendada kaebaja väiteid, mis seonduvad sellega, et vastustaja haldusorganis töötav isik on seotud vastustajapoolse eksperthinnangu esitanud kinnisvarabürooga (tl 114, kd II). V
27.Samuti peab kaebaja otseseks varaliseks kahjuks garaažis asunud autoremonditöökoja sisustust, mille hinnaks loeb ta minimaalselt 6500 eurot, ja millest ta seoses garaaži omandiõiguse kaotusega ilma jäi.
28.Halduskohus leidis, et tõendatud pole see, et garaažihoones oleksid asunud kaebuses väidetud ja kaebajale kuulunud esemed. Esitatud fotodelt ei ole võimalik tuvastada kaebuses kirjeldatud sisustust. Ringkonnakohus möönab, et esitatud kahelt mustvalgelt fotolt (tl 227, kd I) on kõigi kaebaja väidetud asjade olemasolu (loetelu esitatud nt tl 210p, kd I) keeruline. Teisalt on mõistetav, et ajal, kui kaebaja garaažis väidetavat töökoda omas, ei olnud tal põhjust töökojas olnud asju tõendina kasutataval viisil pildistada või muul viisil olla valmis nende olemasolu tõendamiseks, sest ta ei saanud ette näha võimalust, et tulevikus tuleb kahju hüvitamise vaidluses nende olemasolu tõendada.
29.Samas on ringkonnakohtu jaoks oluline siinkohal hoopiski muu – nimelt see, et enampakkumisel müüdi üksnes garaažihoone. Kuskilt ei nähtu, et enampakkumise esemeks oleksid olnud muuhulgas ka garaažis olnud asjad. Kaebaja on selgitanud, et töökoja sisustuseks olnud esemed olid päraldiseks TsÜS § 57 lg 1 mõttes. Selle sätte järgi on päraldis vallasasi, mis, olemata peaasja osa, teenib peaasja ning on sellega seotud ühise majandusliku eesmärgi ja sellele vastava ruumilise seose kaudu. TsÜS § 57 lg 3 järgi laienevad peaasjaga seotud õigused ja kohustused ka päraldisele. Samuti viitab kaebaja TsÜS §-le 59, mille järgi on majandus- või kutsetegevuses kasutatava kinnisasja päraldisteks muuhulgas sellel asuvad masinad, seadmed, tööriistad ja muud vallasasjad, mis on vajalikud korrapäraseks majandus- või kutsetegevuseks kinnisasjal. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa garaažihoonet, mida küll kaebaja väitel kasutati autoremonditeenuse osutamiseks, samastada kinnisasjaga, mille päraldiseks on sellel asuvad masinad, seadmed, tööriistad jm asjad TsÜS § 59 mõttes. Ringkonnakohus kordab, et enampakkumise objektiks oli vaid garaažihoone. Enampakkumisel ei olnud kinnisasi. TsÜS § 59 räägib seevastu just kinnisasja päraldistest, mitte hoone päraldistest. Seetõttu ei ole see säte käesoleval juhul kohaldatav. Asjaolu, et kaebaja jäi garaaži omandist lõplikult ilma alles erastatud maa kandmisega kinnistusraamatusse, eeltoodut ei muuda, sest sellega toimus alles maa esmakinnistamine AÕSRS § 11 lg 3 mõttes, sellega muutus garaaž tulenevalt TsÜS § 54 lg-st 1 kinnisasja oluliseks osaks ning rääkida ei saa peaasjaga seotud õiguste ja kohustuste laienemisest päraldisele, sest maa erastamise ja esmakinnistamisega tekkis alles esmakordselt terviklik kinnisasi (maa koos garaažiga), mitte ei muutunud senised peaasjaga (kinnisasjaga) seotud õigused ja kohustused. Sellist tõlgendust kinnitab ka TsÜS § 57 lg 3 ls 2, mille järgi eeldatakse, et asja võõrandamise või koormamise kohustus hõlmab ka asja päraldisi. See regulatsioon kinnitab, et
peaasja ja päraldise ühine käive toimub üheskoos eeskätt asjade võõrandamisel, mitte aga erastamisel tekkinud esmakinnistamisel. Kuskilt ei tulene, et maa ostueesõigusega erastamisel peaks maa omanik saama tingimata ka maal asuvas hoones olnud vallasasjade omanikuks.
30.Samuti saab kaebaja väidetest järeldada, et maa esmakinnistamise ja seeläbi kinnisasjaks muutumise hetkel 2007. aastal ei kasutatud garaaži enam mingil moel majandus- ega kutsetegevuses. Garaažis töid ei toimunud. Seega ei saa viidatud TsÜS-i regulatsioonist lähtuda ka seetõttu.
31.Lisaks jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, miks ei kasutanud kaebaja võimalust viia garaažis väidetavalt olnud asju sealt õigeaegselt ära või ei kasutanud vindikatsiooninõude võimalust OÜ Gradiens vastu. Kaebaja on tsiviilasjas 2-02-56 öelnud, et garaaži valduse temalt äravõtmine toimus alles 2011. a oktoobris või novembris (Tartu Ringkonnakohtu 7. juuni 2012. a otsuse p 20). Seega olnuks kaebajal piisavalt võimalusi sealt vajalike asjade äraviimiseks. Ka ringkonnakohtu istungil ei ilmnenud selgeid asjaolusid, mis takistasid kaebajal oma asjade äraviimist ning väidetava autoremonditeenuse pakkumist mujal. Väide, et kaebaja lootis tsiviilasja lahendamisega oma õigused taastada, kõlab kaheldavalt, arvestades seda et 2001. a enampakkumisest oli 2012. a ringkonnakohtu otsuse tegemise hetkeks möödunud enam kui 10 aastat ning vaidlusalused tööriistad olid kaebajale teenuse osutamiseks ju vajalikud. Seetõttu välistab garaažis olnud asjade hüvitamise kaebajale ka tema oma süü (RVastS § 13 lg 1 p 4 ja VÕS § 139 lg 1-2).
32.Ringkonnakohus selgitab ka, et kui kaebaja väited on tõesed ning garaažis asus asju, mis on nüüd OÜ Gradiens valduses, siis saab ta kaaluda võimalust need asjad OÜ-lt Gradiens asjaõigusseaduse § 80 lg 1 alusel vindikatsiooninõudega temalt välja nõuda.
33.Eeltoodu tõttu ei ole võimalik rahuldada hüvitamisnõuet garaažis väidetavalt olnud asjade osas. VI
34.Samuti soovib kaebaja saamata jäänud tulu hüvitamist, väites, et tema teenistus oli autoremonditöökojas keskmiselt 1000 eurot kuus. Halduskohus on märkinud, et töötasu saamine 1000 eurot kuus ei ole ühegi tõendiga tõendatud ning on lisaks viidanud, et äärmiselt ebaõiglane oleks nõuda teiselt poolelt välja saamata jäänud töötasu, kui isik on jätnud tulud deklareerimata ja maksud tasumata.
35.Ringkonnakohus nõustub selles osas esiteks halduskohtu seisukohaga, et töötasu saamine sellises suuruses ei ole kuidagi tõendatud. Lisaks leiab ringkonnakohus, et ka siin kohalduvad eelnevalt viidatud RVastS § 13 lg 1 p 4 ja VÕS § 139 lg 1-2, mille järgi ei hüvitata kahju, mille tekkimises oli kannatanu ise süüdi. Kui kaebaja tõepoolest autoremonditeenusega tulu teenis ning see oli tema jaoks oluline, oli tal võimalik viia oma tööriistad garaažist ära ning asuda teenust pakkuma mujal. Kaebaja ei teinud seda hoolimata pikast ajavahemikust, mil ta oleks seda teha saanud. Sellises olukorras ei ole kaebajale saamata jäänud tulu hüvitamiseks alust. Saamata jäänud tulu hüvitamist on sarnases olukorras pidanud põhjendamatuks ka Riigikohus (vt RKHKo 3-3-1-64-13, p 34).
36.Seetõttu ei pea ka ringkonnakohus kaebajale saamata jäänud tulu eest hüvitise väljamõistmist võimalikuks. VII
37.Viimasena nõuab kaebaja talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses tervise kahjustamisega. Kaebaja on esitanud arstitõendi, mille järgi viibis kaebaja aastatel 2009-2010 Narva haiglas ravil depressiooni pärast ning 15. veebruaril 2016 on väljastatud ka arstitõend, mille järgi on kaebajal hüpertooniatõbi ja depressioon (tl 80, kd II). Vastustaja on esitanud mitmeid tõendeid, mis kajastavad tõendi väljastanud arsti ja kaebaja suhtes algatatud kriminaalmenetluse käiku. Neist tõenditest ilmneb, et kaebaja ei ole olnud ravil Narva haiglas perioodil 2009-2010 ning samuti ei nähtu kaebaja viibimine selle arsti vastuvõtul, ehkki nähtub, et ta on kaebajale väljastanud retsepte (vastustaja 10. aprilli 2018. a seisukoha lisa). Kriminaalmenetlus nii selle arsti kui kaebaja suhtes lõpetati oportuniteedi põhimõttest lähtudes (vt samas). Neid tõendeid arvestades ei saa asuda seisukohale, et väidetud tervisekahjustuste esinemine kaebajal on veenvalt tõendatud. Kaebaja esitatud tõendid tema tervise kahjustumise kohta ei ole usaldusväärsed ning neist lähtudes ei saa kaebajale mittevaralise kahju eest hüvitist välja mõista.
38.Samuti märgib ringkonnakohus, et vastustajale etteheidetav õigusvastane tegevus – maa erastamine OÜ-le Gradiens – leidis aset 2007. aastal. Isegi kui arvestada, et kaebaja sai sellest korraldusest teada 2009. aastal, on ikkagi keeruline näha otsest põhjuslikku seost vastustaja tegevuse ja kaebajale väidetavalt tekkinud tervisekahju vahel. Seda iseäranis asjaolu arvestades, et kaebaja seisukohad mittevaralise kahju osas on olnud ebajärjekindlad – 2015. a 6. augusti seisukohast on järeldatav, et kaebaja soovib mittevaralise kahju hüvitamist seoses sellega, et ta on pidanud garaažiga seonduvaid kohtuvaidlusi juba enam kui 15 aasta jooksul (tl 213, kd I). Hiljem on kaebaja seisukohtade raskuskese läinud sellele, et tema tervis kahjustus alates 2009. aastast. Ringkonnakohus selgitab, et võimalikud pikad kohtuvaidlused ning nendega kahju tekitamine ei saa olla käesoleva vaidluse esemeks, kuna nende eest ei saa pidada vastutavaks linnavalitsust. Linnavalitsusele etteheidetav õigusvastane tegevus on eeskätt maa õigusvastane erastamine 2007. aastal.
39.Eeltoodu tõttu jääb ka mittevaralise kahju hüvitise nõude osas kaebus rahuldamata. VIII
40.Viimasena käsitleb ringkonnakohus küsimust, kas hüvitis tuleks jätta välja mõistmata seetõttu, et kaebaja ei kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid. Vastustaja on olnud seisukohal, et kaebaja pole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks RVastS § 7 lg 1 mõttes ning seega ei saa talle kahju hüvitada. Selle seisukohaga ei saa nõustuda. Kaebajale otseselt kahju tekitanud haldusakt oli 28. aprilli 2007. a korraldus maa erastamiseks OÜ-le Gradiens. Ei ole teada, et see korraldus oleks kaebajale koheselt teatavaks tehtud. Tartu Halduskohtu 21. oktoobri 2013. a määrusega on tuvastatud, et kaebaja sai selle haldusakti olemasolust teada 17. oktoobri 2008. a Maa-ameti kirja kättesaamisel (tl 103, kd I). Samuti leidis halduskohus selles määruses, et kaebaja esitas selle peale 6. jaanuaril 2009 vaide, mille Narva Linnavalitsus jättis 5. jaanuaril 2009 (see kuupäev on märgitud otsusele, kuid on ilmselt ekslik, sest kaebaja esitas vaide 6. jaanuaril 2009, vt tl 42-43, kd I) rahuldamata. Halduskohus leidis seega, et tegemist oli vaidega ja sellega läbis kaebaja kohtueelse menetluse (tl 103p, kd I).
41.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebaja oli läbinud vaidemenetluse. Ka Riigikohus on möönnud selles asjas kaebuse tähtaegsuse küsimust lahendades, et linnavalitsuse 5. jaanuari 2009. a kirja saab käsitleda vaideotsusena (RKHKm 3-3-1-2-15, p 20). Sellele, et vaiet ei olnud vaidena pealkirjastatud, ei saa omistada vaideks kvalifitseerimisel määravat tähendust (RKHKm 3-3-1-32-03, p 16). Ka asjaolu, et vastustaja käsitluse järgi oli vaidetähtaeg möödunud, ei välista seda, et kaebaja oli õiguskaitsevahendeid kasutanud, sest vastustaja poolt vaide sisuline lahendamine on mõistetav selliselt, et vastustaja luges kas vaide tähtaegseks või ennistas selle esitamise tähtaja. Arvestades seda, et halduskohtu käsitluse järgi sai kaebaja Maa-ameti 17. oktoobri 2008. a kirja kättesaamisel teada alles maa erastamise korralduse olemasolust, st see ei olnud veel erastamiskorralduse teatavakstegemise hetk, ei saa sellist haldusorgani lähenemist välistada. Kui vastustaja oleks pidanud vaidetähtaega ületatuks, oleks ta vaide läbivaatamatult HMS § 70 lg 1 p 3 alusel tagastama pidanud. Vaide esitamine on piisaval määral esmase õiguskaitsevahendi kasutamine RVastS § 7 lg 1 ja § 3 lg 4 mõttes ning seega ei ole kaebajale kahju hüvitamist võimalik välistada.
42.Lisaks arvestab ringkonnakohus esmaste õiguskaitsevahendite küsimuses ka sellega, et asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja esitanud 10. septembril 2008 Maa-ametile taotluse “tühistada 28. mai 2007. a maa erastamine“ (tl 44, kd I). Ehkki sellisel kujul ei saa seda pidada asjakohaseks õigusvastase maa erastamise vastu suunatud nõudeks, saab siin analoogiliselt Riigikohtus lahendatud asjaga (RKHKo 3-3-1-33-04) asuda seisukohale, et ka sellise taotluse esitamine on käsitletav piisava õiguskaitsevahendina, mis annab õiguse muude tingimuste täitmisel kahju hüvitamisele. Viidatud asjas pidas Riigikohus esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise nõude piisavaks täitmiseks seda, kui samuti maa erastamise tõttu kahju saanud isikud olid pöördunud maavanema poole palvega alustada järelevalve maa erastamise seaduslikkuse üle. Sealjuures leidis Riigikohus, et isegi see, et maavanemal ei olnud konkreetsel juhul järelevalve läbiviimise pädevust, ei oma tähtsust, kuna maavanem oleks pidanud saatma taotluse pädevale organile menetlemiseks (RKHKo 3-3-1-33-04, p 15). See situatsioon on võrreldav käesoleva asjaga – ehkki ka siin ei olnud erastamisotsuste kehtetuks tunnistamine Maa-ameti pädevuses, saanuks Maa-amet samuti edastada kaebaja taotluse Narva Linnavalitsusele, kes oleks pidanud välja selgitama, milliseid haldusakte kaebaja soovib vaidega vaidlustada ning kas asjakohane haldusakt on üldse kaebajale teatavaks tehtud. Arvestades seda, et halduskohus luges, et kaebaja sai alles Maa-ameti vastusest teada erastamiskorralduse olemasolust, on tõenäoline, et kui selles staadiumis oleks välja selgitatud kaebaja tegelik tahe, oleks selgunud, et kaebajale ei ole erastamiskorraldust teatavaks tehtud ning ta soovib esitada selle peale vaiet, mis oleks samuti tähtaegne. Seega tuleb kaebaja poolt esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise kohustus lugeda täidetuks ka sel põhjendusel.
IX
43.Eeltoodu tõttu tuleb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldada ning halduskohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ning mõistab Narva linnalt kui avaliku võimu kandjalt, kellele on omistatav Narva Linnavalitsuse tegevus, välja A. Makarikovi kasuks hüvitise otsese varalise kahju eest summas 38 000 eurot. Muus osas kaebus rahuldamisele ei kuulu.
44.Kuna halduskohtu otsus tühistatakse, kaebus rahuldatakse osaliselt ning ka menetluskulud jagatakse seetõttu uuesti, ei ole alust rahuldada Narva linna vastuapellatsioonkaebust, mis oli esitatud halduskohtu otsuse osa peale, millega jäeti vastustaja menetluskulud linnavalitsuse enda kanda.
45.HKMS § 108 lg 2 järgi jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja on taotlenud halduskohtus menetluskulude hüvitamist esimesel istungil 4496 eurot (tl 47, kd II), teisel istungil 5055 eurot (tl 2, kd III) ja selle järel 2952 eurot (tl 50p, kd III). Kokku olid seega kaebaja menetluskulud halduskohtus 12 503 eurot. Apellatsiooniastmes taotles kaebaja ringkonnakohtu istungil menetluskulude väljamõistmist summas 1693 eurot ning pärast istungit 1002 eurot. Apellatsiooniastme kulud on seega 2695 eurot. Kokku on kaebaja menetluskulude suuruseks 15 198 eurot (12 503 + 2695). Arvestades käesolevas toimunud sündmusi (määruskaebemenetlus kuni Riigikohtuni, kaks istungit halduskohtus, kaebuse korduv muutmine, korduvalt esitatud seisukohad) ja asja keerukust ning selle materjalide mahtu loeb ringkonnakohus menetluskulud selles suuruses põhjendatuks. Kaebus rahuldatakse vaid osaliselt – garaažihoonest ja selle juurde maa erastamise võimalusest ilmajäämisega tekitatud otsese varalise kahju nõude osas. Samas on see nõue ilmselgelt kõige kaalukam kaebaja esitatud nõuetest ning see nõue rahuldatakse enamikus osas (soovitud 45 000 eurost saab kaebaja 38 000). Garaaži jäänud asjade väärtuseks hindas kaebaja minimaalselt 6500 eurot ja saamata jäänud tulu suuruseks hindas ta ligikaudu 1000 eurot kuus, ent palus mõlema nõude osas mõista välja hüvitis kohtul oma õiglase äranägemise järgi (tl 211, kd I). Ka mittevaralise kahju eest nõutava hüvitise puhul hindas kaebaja ise oma kahju suuruseks 15 000 eurot, ent palus hüvitis välja mõista kohtu õiglase äranägemise järgi (tl 213, kd I, selles osas kaebaja mõnevõrra oma nõuet hiljem muutis, vt tl 74p, kd II). Seega on keeruline määratleda, millise konkreetse summa osas kaebaja nõuded rahuldamata jäid, sest ta ei ole taotletava hüvitise suurusi alati konkreetselt määratlenud. Praeguses olukorras loeb ringkonnakohus õiglaseks asuda seisukohale, et kaebaja kaebus rahuldati 75% ulatuses. Seega kuulub tema kasuks menetluskulude kogusummast väljamõistmisele 75% ehk 11 398,5 eurot. Kuna käesoleval ajal ei eelda kehtiv HKMS-i redaktsioon enam menetluskulude reaalse kandmise tõendamist ning piisav on üksnes nende tasumise kohustus (HKMS § 109 lg 11), ei ole menetluskulude väljamõistmata jätmise aluseks ka halduskohtu otsuses esiletoodu, et halduskohtus ei olnud kaebaja kulude kandmist tõendanud.
46.Vastustaja kantud menetluskulud olid halduskohtus kokku 17 594,4 eurot (tl 10, 73p ja 78p, kd III) ning apellatsioonimenetluses 4454,60 ja 1650 eurot. Need menetluskulud, kokku 23699 eurot, jäävad HKMS § 108 lg 1 ja 2 alusel vastustaja enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ 21.02.2020 Riigikohtu otsuse resolutsioon:
1.Rahuldada Narva linna kassatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 8. mai 2018. a otsus haldusasjas nr 3-12-1512 Narva linnalt Aleksandr Makarikovi kasuks varalise kahju eest välja mõistetud hüvitise suuruse (38 000 eurot) ja menetluskulude osas ning muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi Narva Linnavalitsuse 18. aprilli 2007. a korralduse õigusvastasuse tuvastamisel vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
3.Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
4.Tagastada kautsjon OÜ-le Advokaadibüroo Talts ja Partnerid.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.