H.O. kaebus Jõgeva Maavalitsuse 14.02.2017. a otsuse nr 280-1 tühistamiseks ning maavalitsuse kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 04.09.2017. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
H.O. apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – H.O., volitatud esindaja advokaat Piret Pallo Vastustaja – Rahandusministeerium (kuni 31.12.2017 Jõgeva Maavalitsus)
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebaja esindajale apellatsioonkaebusele lisatud täiendavad tõendid numbritega 1-10 ja kaaskiri (kokku 9-l lehel).
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 04.09.2017. a otsus muutmata ning H.O. poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 12.04.2018, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Jõgeva Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjon (edaspidi maakonnakomisjon) tunnistas 12.01.1995. a otsusega nr 83-35 Tabivere vallas asuva „R.“ (edaspidi R. ) maaomandi pindalaga 29,747 ha õigustatud subjektiks E.O. , kes loovutas nõudeõiguse pojale H.O. .
2.H.O. esitas maakonnakomisjonile 04.02.1999 avalduse, milles taotles 12.01.1995. a otsuses määratud maa suuruse muutmist selliselt, et ta tunnistataks õigustatud subjektiks 41 ha osas.
3.Maakonnakomisjon jättis 29.04.1999. a otsusega nr 209-1 H.O. avalduse rahuldamata, kuna R. maa suurus on tõendatud kinnistusameti dokumentide ja maksualuste maaüksuste nimekirja andmete alusel.
4.H.O. esitas 20.12.1999 maakonnakomisjonile avalduse R. maa taotluse uuesti läbivaatamiseks. Avaldusele oli lisatud Eesti Ajalooarhiivi väljastatud K. Landre 16.12.1933 koostatud skemaatiline kaart, millele on käsitsi tehtud märge: „I maatükk 1 kv 1933. a. 40,38 ha 1560 kr, II maatükk 11,5 ha. II maatükk ostetud Saadjärve mõisniku käest 1906. aastal (pant-kautsjon) 400 kuld rubla eest. Ostuleping K.A. käes. Nimetatud maa osa kuulub R talumaa juurde.“
5.Maakonnakomisjon jättis 10.02.2000. a otsusega nr 219-4 H.O. avalduse rahuldamata, kuna R. maa suurus on tõendatud seaduses nimetatud tõenditega. Komisjon märkis, et talu suurus omandamise hetkel oli 41,170 ha. K.A. ja N.S. sõlmisid 18.09.1935 R. maast eraldatud „Saarevälja nr A-87“ müügilepingu (pindala 11,423 ha). Seega jäi pärast müüki R. maa pindalaks 29,747 ha.
6.H.O. esitas 22.08.2006 maakonnakomisjonile avalduse, milles palub uuesti läbi vaadata maakonnakomisjoni 10.02.2000. a otsus. Avaldusele oli lisatud maamõõtja K. Landre koostatud skeem.
7.Maakonnakomisjon jättis 02.11.2006. a otsusega nr 277-1 H.O. avalduse rahuldamata, kuna K.A. a omandiõigus 11,4 ha-le maale ei olnud võõrandamise hetkel tõendatud.
8.Tabivere Vallavalitsus tagastas 17.01.2007. a korraldusega nr 8 H.O. le 28,95 ha R. maad. Tagastamisele ei kuulunud 0,797 ha-d.
9.H.O. esitas maakonnakomisjonile 17.01.2017 avalduse taotleja vanaisale K.A. ale kuulunud 11,5 ha suuruse maa tagastamiseks. Taotleja märgib avalduses, et K.A. ostis vaidlusaluse maa Saadjärve mõisnikult 1906. a ning tegemist oli eraldi ostetud maatükiga, mis ei kuulunud R. talu juurde.
10.Maakonnakomisjon jättis 14.02.2017. a otsusega nr 280-1 H.O. avalduse rahuldamata. Maakonnakomisjon leidis, et H.O. l ei ole õigust avaldust esitada. Seaduses sätestatud tähtaja jooksul esitas maa tagastamise taotluse K.A. a tütar (H.O. ema E.O.) ning 17.01.2017 on avalduse esitamise tähtaeg lõppenud. Samuti ei ole K.A. a omandiõigus vaidlusalusele maale 11,5 ha ulatuses tõendatud.
11.H.O. esitas 13.04.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada maakonnakomisjoni 14.02.2017. a otsus nr 280-1 ja kohustada maakonnakomisjoni tagastama H.O. le R. talu juurde kuuluv maa 11,5 ha ulatuses. Kaebaja oli seisukohal, et ta on Eesti
Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 8 lg 1 p 8 kohaselt õigustatud isikuks ning tema avaldus ei ole esitatud tähtaega rikkudes. Kaebaja avaldust ei tule käsitada uue avaldusena, vaid 12.01.1995. a tehtud otsuse osas uute tõendite ning avalduse esitamisena, et kinnistu suurus muudetaks tegelikkusele vastavaks. Kaebaja oli seisukohal, et tema poolt esitatud tõenditega on tõendatud, et K.A. ale kuulus maa õigusvastase võõrandamise ajal ka 11,5 ha suurune maatükk.
12.Tartu Halduskohus jättis 04.09.2017. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus märkis, et kuna maakonnakomisjonil puudub pädevus otsustada maa tagastamise üle, siis mõistab halduskohus kaebaja tahet kohustamisnõude osas selliselt, et kaebaja tahteks on kohustada maakonnakomisjoni langetama otsus kaebaja õigustatud subjektiks tunnistamise kohta 11,5 ha maa osas. Maakonnakomisjon jättis kaebaja taotluse rahuldamata mh põhjusel, et kaebaja ei esitanud väidetavalt võõrandatud vara tagastamise avaldust seaduses sätestatud tähtaja jooksul, s. o hiljemalt 17.01.1992, vaid esitas selle 17.01.2017, s. o 15 aastat hiljem. Halduskohus ei nõustunud kaebaja väitega, et tegemist ei olnud mitte uue avaldusega, vaid uute tõenditega 12.01.1995. a otsuse nr 83-35 muutmiseks. Halduskohus asus seisukohale, et kaebaja avaldusest saab järeldada, et vaidlusalust 11,5 ha maad ei tule lugeda R. talu maa hulka, vaid tegemist oli väidetavalt eraldi ostetud maaga, mille õigustatud subjektiks kaebaja soovib saada. Kaebaja ema oli 09.12.1991 esitanud avalduse R. maa, mitte muu maa tagastamiseks. Seetõttu on kaebaja avaldus käsitatav uue avaldusena. Kaebaja väide, et ta ei ole kasutanud avalduses õigeid mõisteid enda tegeliku tahte väljendamiseks oma õigusliku kogenematuse tõttu, ei olnud halduskohtu hinnangul veenev. Kaebaja on varem maakonnakomisjonile kolmel korral esitanud avalduse R. talu maa pindala muutmiseks ning saanud maakonnakomisjonilt vastused, et maa pindala oli maa õigusvastaselt võõrandamise ajal 29,747 ha. Kaebaja on seega 17.01.2017. a avalduses teadlikult muutnud oma esialgset positsiooni. Seega on 17.01.2017. a avaldus esitatud pärast ORAS § 16 lg-s 1 sätestatud tähtaega ning kaebaja on tänaseks oma väidetava nõudeõiguse vaidlusalusele 11,5 ha-le minetanud. Halduskohus leidis, et isegi juhul, kui tegemist ei oleks uue avaldusega, vaid olemasoleva avalduse juurde uute tõendite esitamisega, ei tooks see kaasa kaebaja avalduse uuesti läbivaatamiseks kohustamist. Vabariigi Valitsuse 08.08.1991. a määrus nr 161 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord“ (edaspidi kord) p 36 ei sätesta küll tähtaega, mille jooksul tuleb uusi asjaolusid sisaldav tõend pärast maakonnakomisjoni otsuse tegemist maakonnakomisjonile esitada, kuid õiguskindluse põhimõtte tagamiseks ei saa uute tõendite esitamisega ebamõistlikult viivitada. Riigikohus on omandireformi asjades mh rakendanud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg-s 3 sätestatud menetluse uuendamise regulatsiooni. Seega, kui käsitada kaebaja 17.01.2017. a avaldust nn menetluse uuendamise taotlusena, ei oleks tõendid esitatud ühe kuu jooksul uuendamise asjaoludest teadasaamisest alates (HMS § 44 lg 2). Kaebaja esitatud tõenditel on Rahvusarhiivi märge, mille kohaselt on koopiad tehtud 28.09.2006. Riigiarhiiv edastas need dokumendid maakonnakomisjonile 28.09.2006. Seega on kaebaja 17.01.2017 esitanud tõendid, mis juba olid maakonnakomisjonil eelnevate otsustuste tegemise ajal olemas. Halduskohus märkis, et K. Lande 16.12.1933. a skeem, maamõõtja L. Kralli 30.07.1927. a „Esilduse protokoll“ ja riigimaade korralduskomisjoni 09.11.1927. a avaliku koosoleku protokoll ei sisalda teavet selle kohta, et vaidlusalune maa oli K.A. a omandis maa õigusvastaselt võõrandamise hetkel. Seega ei ole tegemist ka asjas ilmnenud uue olulise tõendiga, mis annaks aluse uuendada asja menetlus (HMS § 44 lg 1 p 2). Halduskohus märkis täiendavalt, et kaebaja esitatud tõendid ei kinnita, et K.A. a omandis oli
õigusvastaselt võõrandamise ajal 11,5 ha maad. Maakonnakomisjon on korduvalt õigesti leidnud, et R. talu pindala oli 29,747 ha.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
13.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 04.09.2017. a otsuse peale, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et tema puhul ei ole tegemist taotluse esitamiseks õigustatud subjektiga. Kuna E.O., kes oli tunnistatud õigustatud isikuks, on loovutanud oma nõude kaebajale, siis tuginedes ORAS § 8 lg 1 p-le 8 on kaebaja õigustatud isikuks. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et avaldus on esitatud tähtaega rikkudes. Kuna E.O. oli esitanud tähtaegse kinnistu tagastamise taotluse ning loovutanud oma nõude kaebajale, siis tekkis kaebajal õigus maakonnakomisjoni otsuste peale kaebusi esitada. Kaebaja esitas maakonnakomisjonile korra p 36 alusel uusi tõendeid ja asjaolusid. Seega ei saa kaebaja esitatud avaldusi käsitada uute avaldustena, vaid kaebustena ja uute tõendite esitamisena 12.01.1995 algatatud menetluse ning selle raames tehtud otsuse suhtes. Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et kaebaja esitatud tõendid ei kinnita, et K.A. a omandis oli õigusvastaselt võõrandamise ajal 11,5 ha maad. Kuna K.A. a ja Saadjärve mõisniku vaheline müügileping leidis aset aastal 1906, siis ei ole võimalik esitada täpseid tõendeid lepingu kohta. Kaebaja on seisukohal, et maamõõtja K. Landre poolt 16.12.1933 koostatud R kinnistu plaan, maamõõtja K. Kralli 30.07.1927. a esilduse protokoll ning Tartu riigimaade korralduskomisjoni 09.11.1927. a avaliku koosoleku protokoll tõendavad, et K.A. oli ka Saadjärve mõisniku käest 1906. a ostetud 11,5 ha maa omanik.
14.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja märgib, et maakonnakomisjonile avalduse esitamisel taotles kaebaja R kinnistust eraldi seisva K.A. ale kuulunud 11,5 ha suuruse maaüksuse tagastamist. Halduskohtule esitatud kaebuses ja ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses käsitleb kaebaja oma avaldust aga 12.01.1995. a otsusega nr 83-35 määratud R kinnistu pindala muutmise avaldusena. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et kaebajal ei olnud õigust K.A. ale kuulunud maa tagastamiseks avalduse esitamiseks ning 17.01.2017. a avalduse esitamise ajaks oli avalduste esitamise tähtaeg möödunud. Kõiki kaebaja poolt esitatud ja väidetavalt uusi tõendeid oli maakonnakomisjon juba 10.02.2000. a otsuses nr 219-4 ja 26.11.2006. a otsuses nr 277-1 käsitlenud. Vastustaja jääb jätkuvalt selle juurde, et taotletava 11,5 ha suuruse maaüksuse kuulumine K.A. ale õigusvastase võõrandamise ajal ei ole tõendatud ühegi maareformi seadus (MaaRS) § 15 lg-s 4 ja korra p-s 21 nimetatud dokumendiga. Vastustaja märgib, et apellatsioonkaebusele lisatud dokumendid on osaliselt asjakohatud ning osaliselt korduvad. Apellatsioonkaebuses ei ole ka põhistatud uute tõendite esitamise lubatavust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohus tagastab esmalt kaebaja esindajale apellatsioonkaebusele lisatud täiendavad tõendid numbritega 1-10 ja kaaskirja.
Vastavalt HKMS § 198 lg-le 2 tuvastab ringkonnakohus halduskohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui halduskohus jättis esitatud tõendid või viidatud asjaolud põhjendamatult tähelepanuta; asjaolule või tõendile ei saanud halduskohtus tugineda kohtupoolse menetlusõiguse normi rikkumise tõttu; asjaolule või tõendile ei saanud varem viidata muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist halduskohtus ning menetlusosalise käitumist ei ole alust pidada pahauskseks. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt peab menetlusosaline uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust põhistama. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja viidatud tõendeid esitanud halduskohtule, samuti pole uute tõendite esitamise lubatavust alles apellatsioonimenetluses ka kuidagi põhistatud. Lisaks eelnevale ei tõenda ringkonnakohtu hinnangul apellatsioonkaebusele lisatud dokumendid ka kaebuses ja apellatsioonkaebuses esitatud väiteid, mistõttu ei ole neil apellatsioonkaebuse lahendamisega seonduvalt sisulist tähtsust. Apellandi poolt apellatsioonkaebusele lisatud dokumendid nr 1–3 käsitlevad nimelt H.O. nõukogude võimu poolt represseerimise asjaolusid ning dokumendina nr 4 on esitatud H.O. rehabiliteerimise tõend. Nimetatud dokumentidel ei ole mingit puutumust õigusvastaselt võõrandatud maaüksuste olemasolu, omandiõiguse ja pindala tõendamisega. Erinevatel aegadel R talu maa tagastamise menetluses koostatud dokumendid on apellatsioonkaebuse lisadeks nr 5–9. Õigusvastaselt võõrandatud R kinnisasja maa on tagastatud H.O. le Tabivere Vallavalitsuse 17.01.2007. a korraldusega nr 8. Nimetatud dokumentidega ei saa seega tõendada õigusvastaselt võõrandatud maa omandiõigust ja pindala suurust 1940. aastal. Dokumendina nr 10 on esitatud Saadjärve mõisa rendimaa plaan, mis ei tõenda samuti K.A. ale omandiõiguse alusel kuulunud maa asukohta. Kuna ringkonnakohus ei võta asja materjalide juurde apellatsioonkaebuse lisasid nr 1-10, pole vajadust ka kaebaja poolt nende lisade kohta koostatud kaaskirja toimikusse võtmiseks.
16.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ning Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsustes toodud põhjendustega ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud otsuste tühistamisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsustest ega ka asja materjalidest, et halduskohus oleks kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt, hinnanud ebaõigesti olemasolevaid tõendeid või rikkunud asja lahendades kohtumenetluse norme. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuste põhjendustega, ei pea ringkonnakohus HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks käesolevas otsuses sama vaidlusküsimuse osas halduskohtu kõiki põhjendusi korrata, seda enam, et kaebaja kordab apellatsioonkaebuses suuresti juba varem halduskohtule esitatud kaebuses toodud väiteid, millele halduskohus oma 04.09.2017. a otsuses vastas.
17.Asja materjalidest nähtuvalt on käesoleva vaidluse aluseks maakonnakomisjoni 14.02.2017. a otsus nr 280-1, millega jäeti H.O. taotlus väidetavalt K.A. poolt Saadjärve mõisnikult 1906. a ostetud 11,5 ha maa tagastamiseks rahuldamata, kuna avaldajal ei olnud avalduse esitamise ajal õigust taotleja vanaisale K.A. ale kuulunud maa tagastamiseks avaldust esitada, sest seaduses sätestatud avalduste esitamise tähtajaks esitas K.A. ale kuulunud maa tagastamise taotluse K.A. a tütar, taotleja ema E.O. ning maakonnakomisjonile avalduse esitamise ajaks oli möödunud ka õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise tähtaeg. Kaebaja taotlus jäeti rahuldamata samuti
põhjusel, et K.A. a omandiõigus taotletavale maaüksusele maa õigusvastase võõrandamise ajal ei ole tõendatud ühegi MaaRS § 15 lg-s 4 ja korra p-s 21 nimetatud dokumendiga.
18.Maakonnakomisjonile avalduse esitamisel taotles H.O. R kinnistust eraldiseisva K.A. ale kuulunud 11,5 ha suuruse maaüksuse tagastamist. Juba maakonnakomisjoni istungil 14.02.2017 juhiti H.O. tähelepanu sellele, et uute omandireformi objektide tagastamiseks ei saa enam taotlusi esitada, sest avalduste esitamise tähtaeg 17.01.1992 ja avalduste esitamise tähtaja ennistamise avalduste esitamise tähtaeg 31.03.1993 on möödas ning ka viidatud tähtaegadeks oleks saanud avalduse esitada üksnes H.O. ema E.O., mitte kaebaja. Sellele vaatamata jäi kaebaja oma esialgse taotluse juurde. Samas on kaebaja nii halduskohtule kaebust esitades kui ka apellatsioonkaebuses asunud väitma, et tema poolt maakonnakomisjonile esitatud avaldust tuleks käsitleda hoopis maakonnakomisjoni 12.01.1995. a otsuses nr 83-35 määratud R kinnistu nr 8374 pindala muutmise taotlusena. Maakonnakomisjoni 12.01.1995. a otsusega nr 83-35 tunnistati E.O. K.A. ale Tabivere vallas kuulunud R. talu maa (pindala 29,747 ha) suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. Kuna E. O loovutas viidatud maa osas nõudeõiguse oma pojale H.O. le, korraldas vastavalt seadusele Tabivere Vallavalitsus oma 17.01.2007. a korraldusega nimetatud maa tagastamise H. O 28,95 ha osas ja tagastamisele mittekuuluva maa osa eest (0,797 ha) määrati talle kompensatsioon (tl 38 ja 44). Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja ja halduskohus põhjendatult leidnud, et kaebaja 17.01.2017. a avaldust ei saa käsitleda K.A. ale kuulunud R. kinnistu nr 8374 pindala muutmise taotlusena uute tõendite alusel, kuna kaebaja soovis oma 17.01.2017. a avalduses selgelt 11,5 ha suuruse maatüki käsitlemist mitte R. kinnistu juurde kuuluva maana, vaid eraldi kinnistuna.
19.Apellatsioonkaebuses viidatakse jätkuvalt korra p-le 36, mis sätestab, et kui pärast maakonnakomisjoni otsuse tegemist esitatakse uusi tõendeid, mis võivad tingida tehtud otsuse muutmise, esitab avalduste vastuvõtja materjalid uute tõendite kohta maakonnakomisjonile, kes vaatab need läbi ühe kuu jooksul avalduse saamise päevast ning väidetakse, et just seoses uute tõendite esitamisega oli H.O. l, kui R. kinnistu maa nõudeõiguse loovutamise teel omandanud isikul, õigus taotleda R. talu juurde kuuluva 11,5 ha maa tagastamist. Kaebaja sellesisulise väitega ei saa samuti nõustuda, sest toimiku materjalidest nähtuvalt olid maakonnakomisjonile esitatud avaldusele lisatud järgmised dokumendid: arhiivifondi „Tartu Kinnistusamet“ maakoha R. toimikus asuva ostu-müügilepingu tagumisele poolele maamõõtja K. Landra poolt 1933. a pliiatsiga tehtud juurdekirjutus, maamõõtja L. Kralli 30.07.1927 Saadjärve mõisa renditalude ja X metsavahi koha planeerimise kava esildise protokoll ning Tartu riigimaade korralduskomisjoni Saadjärve mõisa renditalude ning X metsavahi koha planeerimise kava 09.11.1927.a avaliku koosoleku protokoll. Kõiki neid dokumente on maakonnakomisjon aga juba varasemalt analüüsinud H.O. poolt R kinnistu pindala muutmiseks esitatud taotluste lahendamisel. Maakonnakomisjoni 10.02.2000. a otsusega nr 219-4 ja 26.11.2006. a otsusega nr 277-1 jäeti H.O. vastavad taotlused R. kinnistu võõrandamisaegse pindala muutmiseks rahuldamata ja neid otsuseid vaidlustatud ei ole. Seega ei anna kaebaja 17.01.2017. a avaldusele eelviidatud dokumentide lisamine ja hilisem viide korra p-le 36 tegelikult alust pidada kaebaja avaldust korra p 36 alusel esitatuks ega muuda seda ka tähtaegselt esitatud maa tagastamise avalduseks.
20.Kaebaja viide ORAS § 19 lg-le 2 ei ole samuti asjakohane. ORAS § 19 reguleerib õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimisega seotud vaidluste lahendamist ning ORAS § 19 lg 2 sätestas, et maakonnakomisjon lahendab kohtueelselt
õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise menetluse käigus tehtud otsuseid. Tabivere Vallavalitsuse 17.01.2007. a korraldust nr 8, millega otsustati H.O. le R katastriüksuste tagastamine ning mille alusel on juba 2013. a tehtud ka vastav kanne Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr 2973635, selles menetluses vaidlustatud ei ole.
21.Ringkonnakohus nõustub samuti vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et ka kaebaja poolt taotletud 11,5 ha suuruse maaüksuse omandiõiguse alusel kuulumine K.A. ale selle õigusvastase võõrandamise ajal ei ole käesoleval juhul tõendatud ühegi MaaRS § 15 lg-s 4 ja korra p-s 21 nimetatud dokumendiga. Vastavalt korra p 21 lg-le 2 kasutatakse maa kuuluvuse tõendamisel 1938. a ja järgmistel aastatel Eesti Vabariigi Katastriameti koostatud „Maksualuste maaüksuste nimekirju”, kinnistusraamatute sissekandeid, ostu-müügilepinguid, kohtuotsuseid, kinkelepinguid ja pärandite vastuvõtudokumente. Kaebaja luges Saadjärve mõisniku ja K.A. a vahel lepingu sõlmimise põhiliseks tõendiks E.V. Põllutööministeeriumi ja K.A. a vahel 01.11.1933 sõlmitud maakoha R ostu-müügilepingu tagaküljele pliiatsiga maamõõtja K. Landra poolt tehtud juurdekirjutust, millel on joonis R kinnistu plaaniga, kus R talu on tähistatud I maatükina ning maatükk pindalaga 11,5 ha II maatükina ning millele on lisatud allkirjadeta ja pitsatiteta tekst „II maatükk on ostetud Saadjärve mõisniku käest 1906. a. (pant-kautsjon) 400 kuld rubla eest. Ostuleping K.A. käes. Nimetatud maa osa kuulub R talumaa juurde“. Ka nimetatud dokumenti on H.O. korduvalt esitanud maakonnakomisjonile R. võõrandamisaegse pindala muutmise taotlusega ning maakonnakomisjon on hinnanud seda dokumenti kogumis teiste tõenditega ja õigustatult leidnud, et see dokument on vastuolus nii kinnistusameti andmete, arhiividest saadud dokumentide kui ka Saadjärve valla maksualuste maaüksuste nimekirjaga. Lisaks sellele on nii 1934. a maamõõtja L. Kralli poolt koostatud R. maakoha plaanil kui 1936. a skeemilisel kaardil märgitud väidetavalt K.A. ale kuuluva II maatüki asukohale X metsavaht A-55, mis kuulus Eesti Vabariigile. Saadjärve valla maaüksuste nimekirjas on 1940. a seisuga K.A. märgitud üksnes R kinnistu nr 8374 pindalaga 29,747 ha omanikuna. Ühegi teise maaüksuse omanikuna või kasutajana ei ole K.A. a vastavas nimekirjas märgitud. Vastustaja on samuti korduvalt kaebajale selgitanud, et maamõõtja L. Kralli 30.07.1927. a esilduse protokolli Saadjärve mõisa järele olevate renditalude – K., S., R. ja X metsavahi koha planeerimise kava kohta ja Tartu riigimaade korralduskomisjoni 09.11.1927. a avaliku koosoleku protokolli ei saa K.A. a omandiõigust tõendavate dokumentidena arvestada, sest K.A. esineb nendes protokollides rentnikuna ning riigile kuuluva X metsavahi koha omanikku esindab Metsavalitsuse esindaja. Rendilepingu alusel maa kasutamine ei ole aga maa omandiõiguse tõendamise alus.
22.Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et Tartu Halduskohtu vaidlustatud kohtuotsuses on analüüsitud kaebuses toodud väiteid piisava põhjalikkusega, kohtuotsuses on antud motiveeritud vastused kõigile kaebuses esitatud väidetele ning halduskohtu 04.09.2017. a otsus haldusasjas nr 3-17-798 on igati seaduslik ja põhjendatud.
23.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud (riigilõiv, õigusabikulud) kaebaja enda kanda vastavalt HKMS § 108 lg-le 1.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.