Maksuõigus › Muud maksumenetluses tehtud korraldused ja otsused (v.a maksuotsused)

3-16-1868

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(8)

3-16-1868 dokumentidele. Ettevõtluse kohta teabe ja dokumentide esitamata jätmisega ei ole Z Service OÜ loonud võimalust kontrollida ettevõtlusega tegelemist.

Maksu- ja Tolliamet vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

1) KMS § 20 lg-st 41 tulenevalt peab isik registreerimiseks tõendama, et ta tegeleb ettevõtlusega. Maksuhaldur jätab isiku registreerimata, kui isik ei tegele ettevõtlusega või ei alusta ettevõtlust. Käibemaksukohustuslasena registreerimisel tuleb ettevõtlusega tegelemist hinnata konkreetse isiku tegevuse iseloomust ja asja eripärast lähtuvalt ning see, kas konkreetsel juhul on ettevõtlusega tegelemine piisavalt tõendatud, sõltub konkreetsetest asjaoludest. Kuna kaebaja esitatud tõendid ei kinnitanud maksuhalduri hinnangul ettevõtlusega tegelemist või ettevõtluse alustamist, kohustas maksuhaldur 03.08.2016 ja 09.08.2016 e-kirjadega kaebajat esitama täiendavaid tõendeid (KMS § 20 lg 41). Maksuhalduril on tõendite nõudmisel ning nende piisavuse hindamisel ulatuslik otsustusruum. Ettevõtlusega tegelemise piisavuse hindamisel peab maksuhalduril olema võimalik otsuse tegemisel taotleja esitatud ja täiendavalt kogutud tõendite põhjal kontrollida, et väidetud ettevõtlusega tegelemine on eluliselt usutav. 3(8)

3-16-1868 2) Kaebaja esitatud arved, tööjõurenditeenuse osutamise leping ning pangakonto väljavõtted ei kajasta usaldusväärselt kaebaja tegelemist ettevõtlusega (teenuse reaalset ostu-müüki), kuna kaebaja ei esitanud muid tõendeid, mis oleks seda veenvalt kinnitanud. 10.08.2016 otsuses on selgitatud, miks ei pea maksuhaldur kaebaja esitatud dokumente piisavaks ettevõtlusega tegelemise tõendamisel. Maksuhalduri põhjendatud kahtluse, et isik ettevõtlusega ei tegele, peab ümber lükkama maksukohustuslane, sest KMS § 20 lg 41 puhul on tõendamiskoormis eelkõige kaebajal kui taotlejal. Kui isikul puudub soodustava haldusakti andmise menetluses soov maksuhalduri nõutud tõendeid esitada, ei teki maksuhalduril kohustust asuda ise isiku väiteid kinnitavaid tõendeid koguma. 3) Kohtupraktika kohaselt on maksuhaldur uurimisprintsiipi piisavalt rakendanud, kui ta selgitab kaebajale, millised tõendid tuleb maksuhaldurile esitada (Tallinna Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 3-11-1781, p 10). Maksuhalduri poolne tõendite kogumine on vajalik üksnes juhtudel, kui tegemist on tõenditega, mille kogumine ja esitamine maksukohustuslase enda poolt on mingil põhjusel raskendatud või võimatu. Praeguses asjas on maksuhaldur oma uurimiskohustust piisaval määral täitnud. 4) Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-29-03 leidnud, et maksuametil on kohustus ja võimalused pidada käibemaksukohustuslaste registrit (KMKR) nii, et see oleks usaldusväärne. Euroopa Kohus on kohtuasjas C-527/11 selgitanud, et liikmesriikidel on kohustus tagada, et kanded maksukohustuslaste registris oleksid õiged, et kindlustada käibemaksusüsteemi nõuetekohane toimimine. Seega lasub pädeval siseriiklikul ametiasutusel kohustus kontrollida, kas taotlejal on maksukohustuslase staatus, enne kui asutus annab talle käibemaksukohustuslasena registreerimise numbri. Kaebaja ei esitanud maksuhaldurile täiendavaid tõendeid, mistõttu asus vastustaja põhjendatult seisukohale, et kaebaja ettevõtlusega tegelemine ei ole piisavalt tõendatud. 5) Ettevõtlusega tegelemist või sellega alustamist tuleb tõendada olenemata asjaolust, kas avaldus käibemaksukohustuslasena registreerimiseks esitatakse KMS § 20 lg 1 või lg 2 alusel. Samuti tuleneb KMS § 20 lg-st 41 maksuhaldurile võimalus isik eeltoodud alusel (kui ta ettevõtlusega ei tegele või sellega ei alusta) registreerimata jätta. KMS § 19 kohaselt on käibemaksukohustuslasena registreerimise eelduseks üldjuhul käibe olemasolu. Käibe mõiste on sisustatud KMS §-s 4. Kui tehingul ei ole tegelikku majanduslikku sisu, siis ei teki sellest ka käivet ning sellise tehingu vormistamist ei saa lugeda ettevõtlusega tegelemiseks KMS § 20 mõttes. Kuna kaebaja ei esitanud maksuhaldurile oma ettevõtluse kohta teavet ega dokumente, siis ei olnud maksuhalduril võimalik kontrollida, kas kaebaja tegeleb reaalselt ettevõtlusega. 6) Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et maksuhalduri antud tähtaeg küsimustele vastamiseks oli ebamõistlikult lühike. Maksuhaldur saatis kaebajale e-kirja 19.08.2016 kell 9.43 ning palus vastuseid küsimustele 22.08.2016 kella 10.00-ks. Maksuhalduri küsimustest 9 puudutasid ühte konkreetset arvet ning 15 küsimust olid samad, mis maksuhaldur esitas kaebajale juba 01.08.2016 avalduse menetluse raames, kuid millele kaebaja jättis vastamata. Kaebajal oli maksuhaldurile vastuse koostamiseks piisavalt aega. Kuna kaebaja ise palus 18.08.2016 avalduses maksuhalduril arvesse võtta eelmise (01.08.2016) avaldusega esitatut ning 04.08.2016 ja 05.08.2016 esitatud teavet ja dokumente, ei ole asjakohatu maksuhalduri 23.08.2016 otsuses tehtud viide 10.08.2016 otsusele, milles juba anti hinnang varasemalt esitatud teabele ja dokumentidele.

3-16-1868 20 lg 41) puudutab üksnes sellist olukorda, kus registreerimist taotletakse enne registreerimiskohustuse tekkimist (KMS 20 lg 2). KMS ega muud õiguse allikad ei anna selliseks järelduseks alust. KMS § 20 lg 41 esimese lause kohaselt peab isik registreerimiseks tõendama, et ta tegeleb ettevõtlusega Eestis või alustab Eestis ettevõtlust. Vastav norm ei sea ettevõtlusega tegelemise tõendamise kohustust sõltuvusse käibemaksukohustuslasena registreerimise avalduse alusest (KMS § 20 lg 1 või lg 2). KMS § 19 lg-s 1 sätestatud kohustuse tekkimise eelduseks on maksustatava käibe olemasolu ja 16 000 eurose piirmäära täitumine. Nimetatud tingimuste esinemist, mis taandub kokkuvõttes ettevõtlusega tegelemise küsimusele, on maksuhalduril õigus KMS § 20 lg 41 alusel kontrollida. Ebausaldusväärsete isikute (kelle ettevõtlusega tegelemine ei ole piisavalt kontrollitav) käibemaksukohustuslasena registreerimise vältimine aitab ära hoida riigile käibemaksupettustega tekkivat kahju. Sellest tulenevalt on maksuhalduri ülesandeks tagada KMKR-i usaldusväärsus. 2) Maksuhalduri nõutud teave ei olnud kaebaja ettevõtlusega tegelemise kontrollimise seisukohast ebaoluline või ebavajalik. Kaebajalt ei nõutud teavet, mida tal mõistlikult olla ei saanud või mille esitamine olnuks ebamõistlikult koormav. Samuti ei saa asuda seisukohale, maksuhaldur nõudis kaebajalt teavet, mis pidi tal endal olemas olema või mida oleks maksuhalduril olnud võimalik koguda muudest allikatest lihtsama vaevaga, kui kaebajal need maksuhaldurile esitada. Asjaolu, et kaebaja hinnangul on ettevõtluse läbiviimine maksuhalduri valduses oleva teabe alusel juba piisavalt tõendatud, ei muuda lisateabe nõudmist õigusvastaseks. Maksuhalduril on nii tõendite nõudmisel kui ka nende piisavuse hindamisel ulatuslik otsustusruum. Lisateabe esitamata jätmisel esineb maksuhalduril alus keelduda isiku käibemaksukohustuslasena registreerimisest ja seda sõltumata asjaolust, kas isik reaalselt ettevõtlusega tegeleb (st kas tegelikkuses eksisteerib tõendusteave, mida maksuhaldurile ei esitatud). Kaebaja esitatud arved, leping ja arvelduskontode väljavõtted viitavad üksnes äritegevusele. Reaalse ettevõtluse puhul võib eeldada detailsema teabe olemasolu ning sellise lisateabe ja -tõendite esitamist ongi maksuhaldur kaebajalt nõudnud. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi arvestatavat põhjendust, miks ta ei saanud vastavat teavet esitada. Soovimatus lisateavet esitada tekitab ka kohtus veendumuse, et lisateabe nõudmine oli põhjendatud. 3) Kaebajaga tuleb nõustuda selles, et 19.08.2016 e-kirjas esitatud küsimustele vastamiseks andis maksuhaldur ebamõistlikult lühikese tähtaja. Samas ei anna see asjaolu alust 23.08.2016 otsuse tühistamiseks. Kaebaja pole väitnud, et ta taotles maksuhalduri antud tähtaja pikendamist. Kaebaja seisukohtadest järeldub, et ta ei kavatsenudki lisateavet esitada (sõltumata selleks antud tähtaja pikkusest), kuna ta pidas teabe nõudmist põhjendamatuks. Kaebaja ei ole nõutud teavet esitanud ka kohtule, et kohus saaks veenduda maksuhalduri kahtluste alusetuses. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-16-1868 2) Järeldus, et kaebajal puudub reaalne majandustegevus, pole eluliselt usutav. Kaebaja kontole on regulaarsete maksetena laekunud üle 650 000 Rootsi krooni (üle 50 000 euro) ning teistele äriühingutele on kantud üle 30 000 euro, kuid MTA-l pole tekkinud kahtlust, et tegemist on ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetega. Kaebajale teadaolevalt ei ole MTA pärast 23.08.2016 otsuse tegemist tema suhtes algatanud ühtegi maksumenetlust. On ilmne, et maksuhaldur tegelikult ei usu, et kaebajal puudub reaalne majandustegevus. 3) Olukorras, kus maksuhaldur esitab käibemaksukohustuslaseks registreerimist taotlevale äriühingule üle 20 küsimuse, mis eeldavad pikki detailseid vastuseid, ning määrab vastamise tähtajaks järgmise tööpäeva, on tegemist pahatahtliku käitumisega. Juba ainuüksi sellest piisab vaidlustatud haldusakti tühistamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6(8)

3-16-1868

7(8)

3-16-1868

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.