Planeerimine ja ehitus › Planeeringud

Jõelähtme Vallavolikogu võttis 15.06.2017 vastu otsuse nr 457 „Jõelähtme Vallavolikogu 30.11.2004 otsusega nr 147 „Jõelähtme valla Haapse küla Strandhofi maaüksuse detailplaneeringu osa Naudingu maaüksuse I detailplaneeringu kehtestamine“ kehtestatud detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine“.

KOHTU SEISUKOHT

Vastustaja on asjakohaselt kaevatavas haldusaktis selgitanud, et detailplaneering annab ehitusõiguse, mitte ei sätesta ehitamise kohustust. Kehtetuks tunnistamisel tuleb küll arvestada, et säiliks kehtestatud lahenduse terviklikkus, kuid mitte iga detailplaneering ei ole selline, mis on realiseeritav üksnes tervikuna. PlanS § 140 lg 1 ei kehtesta piirangut osaliselt kehtetuks tunnistamiseks. Antud juhul ei ole ilmselgelt tegemist planeeringuga, mille terviklikkuse seisukohast tuleks see realiseerida tervikuna, teisisõnu kõik elamumaa kinnistud hoonestada koos neile juurdepääsude rajamisega. Kaebaja probleem ei seisne kaebuse kohaselt mitte selles, et planeeringu terviklikkus läheks osalise realiseerimisega kaduma, vaid kaebaja paistab arvavat, et detailplaneering tagab talle juurdepääsu avalikult teelt oma kinnistuni. Vaidlus puudub selles, et planeeritava eratee kaudu juurdepääsu saamine eeldab tsiviilõiguslikku kokkulepet, seda ka juhul, kui kolmas isik realiseeriks detailplaneeringu tervikuna. Seega kaebaja juurdepääsuõiguse seisukohalt ei oma tähtsust, kas detailplaneering kehtib või mitte. Asjaõigusseaduses sätestatud juurdepääsunõude üldiseks eelduseks ei ole kehtiva detailplaneeringu olemasolu (vt ka RKTsK lahend asjas 3-2-1-31-17). Viidatud tsiviilasjast võib lisaks järeldada, et detailplaneering ei võimalda nõuda omanikult tee valmisehitamist või lõpuni ehitamist. Kehtiv detailplaneering oleks üksnes üks tõend tsiviilkohtumenetluses. Halduskohtumenetluses kaebeõiguse jaatamine üksnes tõendi saamiseks ei ole ilmselgelt põhjendatud. Maakohus saab samas juurdepääsu määramisel arvestada seda, milliseid juurdepääse planeerija pidas 30.11.2004 otsusega nr 147 kehtestatud planeeringus mõistlikeks, sõltumata sellest, kas see planeering kehtib või mitte. Kui maa omanik ei soovi oma omandiõigust enam kasutada selliselt, et hoonestada kõik temale kuuluvad kinnistud, siis ta võib taotleda kohalikult omavalitsuselt detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist, mida antud juhul ka tehti. Kaebajal ei ole ei planeeringust tulenevat ega muud õiguslikku alust nõuda, et kolmas isik ehitaks temale välja juurdepääsutee. Detailplaneering ei asenda poolte vahelist asja- ja võlaõiguslikku kokkulepet ega ole seadusjärgne kinnisasja kitsendus. Kohalik omavalitsus detailplaneeringu koostajana ei anna lõplikku hinnangut, kas teeservituudi seadmine planeeringuala kinnistutele on asjaõigusseaduse järgi võimalik ja põhjendatud. Seda saab otsustada üksnes kohus hagita menetluses. (RKHK 3-3-1-78-12) Seega ei saavutaks kaebaja käesoleva kaebusega ka kaebuse eesmärki (kui selleks lugeda juurdepääsu saamine), mis oleks kaebuse tagastamise aluseks HKMS § 121 lg 2 p 2 kohaselt. Kohus on seisukohal, et kaebajal puudub kaebeõigus nõudmaks detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise tühistamist ning kaebajal tuleb juurdepääsuõiguse saamiseks pöörduda maakohtusse, kui osapooled ei suuda asja kokkuleppega lahendada.

(allkirjastatud digitaalselt) Kristina Maimann

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.