KR kaebus Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2014 korralduse nr 1217-k p 2 tühistamiseks ja vara tagastamise korralduse andmiseks kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – KR, esindaja v.adv Alar Eiche Vastustaja – Tallinna linn, esindaja Inge Lumiste Kolmas isik – MV, esindaja v.adv Piret Blankin Kolmas isik – JV
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 27.05.2016 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
KR apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
11.04.2017 kohtuistungil ja kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Rahuldada KR apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 27.05.2016 otsus haldusasjas nr 3-14-52784 osas, millega jäeti rahuldamata KR kaebus Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2014 korralduse nr 1217-k punkti 2 tühistamise nõude osas ja jagati menetluskulud. Jätta Tallinna Halduskohtu 27.05.2016 otsus muutmata osas, millega jäeti rahuldamata KR kaebus vara tagastamise korralduse andmiseks kohustamiseks.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada KR kaebus osaliselt ja tühistada Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2014 korralduse nr 1217-k punkt 2.
Mõista Tallinna linnalt KR kasuks välja menetluskulu 1924,24 eurot (üks tuhat üheksasada kakskümmend neli eurot ja 24 senti).
5.Mõista KR-lt MV kasuks välja menetluskulu 405,60 eurot (nelisada viis eurot ja 60 senti).
6.Jätta muus osas menetlusosaliste esimese ja teise astme menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
3-14-52784 Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 24.07.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjon tunnistas 22.11.1993 otsusega Väina tee 21 hooned ja krundi omandireformi objektiks ning ME õigustatud subjektiks nimetatud vara suhtes. Tallinna Linnavalitsus tagastas 10.02.1994 korraldusega nr 199-k Väina tee 21 hooned ME-le. KR päris 1999. aastal ME vara. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon tühistas 13.09.1999 otsusega oma 22.11.1993 otsuse ja jättis ME taotluse omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg 3 alusel rahuldamata. Tallinna Linnavalitsus tunnistas 27.10.1999 korraldusega oma 10.02.1994 korralduse kehtetuks. Tallinna linn sõlmis 29.05.2002 MV-ga Väina tee 21 eluruumide erastamise lepingu. ÕVVTK Harju maakonnakomisjon tunnistas 14.04.2011 otsusega Väina tee 21 ehitised ja maa omandireformi objektiks ning ME õigustatud subjektiks nimetatud vara suhtes. Tallinna Linnavalitsus jättis 23.05.2012 korraldusega ehitised ORAS § 12 lg 3 p 3 alusel tagastamata ja algatas vara kompenseerimise menetluse. Tallinna Halduskohus rahuldas 11.12.2012 otsusega nr 3-12-1599 KR kaebuse, tühistas Tallinna Linnavalitsuse 23.05.2012 korralduse ja kohustas Tallinna linna vara tagastamise avaldust uuesti läbi vaatama. Halduskohtu otsus jõustus 05.02.2014. Tallinna Linnavalitsus sõlmis Finantsplaneerimise OÜ-ga 14.02.2014 lepingu ehitustehnilise ekspertiisi läbiviimiseks Väina tee 21 ehitiste endisel individualiseeritaval kujul säilimise määramiseks. KR esitas Tallinna Halduskohtule 10.03.2014 kaebuse Tallinna linna kohustamiseks esitada ehitisregistrile andmed selle kohta, et Tallinna linn on Väina tee 21 elamu omanik. Tallinna Halduskohus rahuldas 20.05.2014 otsusega nr 3-14-50292 kaebuse ja kohtuotsus jõustus 20.06.2014. Tallinna Linnavalitsus võttis 18.08.2014 korraldusega nr 1217-k Väina tee 21 ehitised Pirita Linnaosa Valitsuse valitsemisele ja bilanssi (resolutsiooni p 1), kinnitas Finantsplaneerimise OÜ ekspertarvamuse ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise kohta (töö nr TR 1702/2014) ja otsustas võtta selle edaspidi aluseks Väina tee 21 elamu tagastamise taotluse lahendamisel (resolutsiooni p 2). Tallinna Halduskohus asus 11.12.2012 otsuses seisukohale, 2(11)
3-14-52784 et kuna vara tagasisaamise alus tekkis alles 2006. a oktoobris seoses ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisega, tuleb vara tagastamise avalduse uuel läbivaatamisel tuvastada vara endisel individualiseeritaval kujul säilimine ORAS § 12 lg-te 8-11 kehtivast redaktsioonist lähtudes. Eksperthinnangu kohaselt on elamu juures uuenduste-parenduste osakaal 52%. Vastavalt ORAS § 12 lg-le 9 kuulub õigustatud subjektile tagastamisele hoone säilinud väärtusele (48%) vastav mõtteline osa.
2.KR esitas Tallinna Halduskohtule 12.11.2014 kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2014 korralduse p 2 tühistamiseks ja vara tagastamise korralduse andmiseks kohustamiseks ühe kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. 1) Tallinna Halduskohus selgitas 11.12.2012 otsuses nr 3-12-1599, et vastustaja erastamistehing MV-ga on tühine. Vastustaja viivitas linna omandiõiguse tunnustamisega ja tekitas olukorra, kus õiglase ekspertiisi läbiviimine ei olnud võimalik. Linn oleks pidanud vara omanikuna tegema kõik selleks, et elamu endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamine oleks hõlmanud ehitustehnilist paikvaatlust. Ekspertiisi läbiviimine üksnes kaudsete tõendite alusel ei ole õiguspärane. Vastustaja ei saa kinnitada ja võtta vara tagastamisel aluseks ekspertiisi, mille lähteandmete ebapiisavusest ning kulumi hindamise ligikaudsusest tulenevalt on arvutuste täpsuseks hinnatud ±10%. Ehitise säilimise ekspertiis on ebapädev, erinevatel kulumiväärtustel puudub otsene alus ning need põhinevad eksperdi subjektiivsel hinnangul. Ekspertiisiakt peaks olema kinnitatud koos vara tagastamise otsustamisega. Kuna vastustajal on pärast maakonnakomisjoni 14.04.2011 otsust olnud menetlemiseks piisavalt aega, tuleb vastustajat kohustada vara tagastamise korralduse vastuvõtmiseks ühe kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. 2) Üürnike tellitud AS Variax 12.12.1994 ekspertiis ei ole adekvaatne ja ametlik ekspertiis. Ainuke ametlik ekspertiis majavalduse säilimise kohta on tellitud Tallinna Linnavarade Ameti 06.04.1994 kirjaga AS-lt Ehitusekspert. Eksperthinnangus nr B052/94 tuvastati, et vara oli 1994. aastal säilinud endisel individualiseeritaval kujul. 3) Kaebaja poolt ekspertiisis väljatoodud vigadega ei kaasne vaid mõneprotsendiline eksimus ehitise säilimise arvutamisel. Ekspertiisis sisalduvate andmete eksperdi valemisse paigutamisel on võõrandatud ehitise jääkväärtus 67%, mitte 48%. Kui arvestada juurde ka muutuja ±10%, on ehitis säilinud vähemalt 72%. Lisaks ei saa anda adekvaatset hinnangut paikvaatluseta (ehitustehnilise uuringuta).
3.Tallinna linn palus jätta kaebus rahuldamata. Vaidlustatud korraldus on õiguspärane. Kaebuses ei ole toodud välja ühtegi asjaolu, mis annaks alust asuda seisukohale, et korraldusega ekspertarvamuse kinnitamine on õigusvastane. Eksperthinnang telliti ja kinnitati vastavalt Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ p-le 27. Ekspertiisi tellimisest teavitati kaebajaid ja kolmandaid isikuid. Ekspertarvamus saadeti enne kinnitamist menetlusosalistele tutvumiseks. Ekspertarvamusele ei esitatud sisulisi vastuväiteid. Võimalikult õige ja täpse ekspertarvamuse saamiseks tuleks teostada ehitise ülevaatus dokumenteerimata hoonesiseste ja –väliste parendustööde hindamiseks. Vastustajal ei ole haldusmenetluses võimalik kohustada elamu valdajaid võimaldama ehitise ülevaatuse tagamiseks eksperdile juurdepääsu elamusse.
MV palus jätta kaebus läbi vaatamata või rahuldamata.
1) Korralduse p 2 ei ole haldusakt, vaid on toiming vara tagastamise menetluses. Toiming ei saa iseseisvalt kaebaja õigusi rikkuda. Isegi kui on tegemist haldusaktiga, ei ole kaebaja näidanud oma õiguste riivet. Kaebus tervikuna on lubamatu ja tuleks jätta läbi vaatamata. 2) Kaebaja ei ole toonud välja asjaolusid, mis annaks alust lugeda korraldus õigusvastaseks. Selleks ei anna alust väide ehitustehnilise paikvaatluse teostamata jätmise kohta. Paikvaatluse 3(11)
3-14-52784 käigus ei saa enam nagunii tuvastada vara olukorda sundvõõrandamise ajal. Kolmas isik on alates 1991. aastast teinud elamus suurel hulgal ehitus- ja renoveerimistöid. Väina tee 21 elamu suhtes on juba varem tehtud ekspertiis ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise kohta, kusjuures siis teostati ka ehitustehniline paikvaatlus. Selle ekspertiisi järeldused on lähedased ekspertarvamuse järeldustele. Seega ei anna kaebaja esitatud asjaolud ka sisulist alust ekspertarvamuse järeldustes kahtlemiseks. Olukorras, kus elamu 34 aasta tagust seisukorda võrreldakse selle seisukorraga 75 aastat tagasi, on 10% suurune eksimisruum loomulik. Ekspertarvamuse varasemas menetlusetapis kinnitamine ei ole keelatud. Täiendava ekspertiisi määramiseks puudub alus.
JV ei esitanud oma seisukohta.
6.Tallinna Halduskohus jättis 27.05.2016 otsusega kaebaja 31.03.2016 taotluse paikvaatluse korraldamiseks ja ekspertide kaasamiseks või ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise tuvastamiseks ekspertiisi määramiseks rahuldamata (resolutsiooni p 1) ja kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 2). 1) Arutlusel selle üle, kas vaidlustatud otsustus on haldusakt või toiming, ei ole sisulist tähendust, sest vaidluse põhiolemus sellest ei muutu. 2) Kaebaja heidab ette ekspertiisi läbiviimist kaudsete tõendite alusel ehitustehnilist paikvaatlust teostamata, kuid vastavalt Vabariigi Valitsuse 25.11.1997 määrusele nr 220, millega kinnitati ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise kord ja metoodika, toimubki taoline hindamine (põhiliselt) dokumentide alusel. Vastavalt määrusega nr 220 kinnitatud korra p-le 7 esitab kohaliku omavalitsuse täitevorgan ehitise hindamiseks eksperdile hindamise objektiks oleva ehitise toimiku, kuhu on koondatud andmed (dokumendid), mis võimaldavad eksperdil ehitist hinnata. Sama korra p-de 9 ja 10 kohaselt võib ekspert määrata ka aja ehitise kohapealseks ülevaatuseks ning küsitleda õigustatud subjekti ja teisi asjast huvitatud isikuid ehitise hindamisega seonduvates küsimustes, kuid see ei ole kohustuslik. Korrast ei tulene, et kohapealse ülevaatuse tegemata jätmisel muutuks hinnang ebaõigeks või vaieldavaks. Olukorda, kus ehitise kohapealne ülevaatus oleks möödapääsmatu, reguleerib korra p
12.Antud juhul ei ilmnenud ülesande täitmist takistavaid asjaolusid ning riiklikult tunnustatud ekspert on koostanud arvamuse. Kohtu algatusel paikvaatluse korraldamine ei saa eksperdi metoodikapõhist seisukohta muuta. Pealegi oleks see kaebaja jaoks pigem kahjulik, sest dokumentidega kooskõlas olevaid parendusi on nagunii arvestatud ning visuaalse vaatluse käigus ilmnevate ja arvesse minevate (täiendavate) parenduste korral oleks ehitise endisel kujul säilimise protsent veelgi väiksem. 3) Haldusaktis märgitu kohaselt ei esitanud kaebaja eksperthinnangu tulemuste osas vastuväiteid. Väidetavalt esitas kaebaja 25.06.2014 e-kirjaga ekspertarvamusele vastuväite, kuid selles kirjas on tehtud peamiselt etteheiteid seoses paikvaatlusel osalemise võimaluse tagamata jätmisega, samuti on kinnitatud jäämist seisukohale, et ekspertiis pole vajalik, kuna vara on õigustatud subjektile kord juba üle antud kui endisel individualiseeritaval kujul säilinud vara. Seega tuleb nõustuda vastustajaga, et eksperthinnangu tulemuste osas vastuväiteid ei esitatud. Taolises situatsioonis ja menetlusetapis ei saa pidada ekspertarvamuse kinnitamist ja selle aluseks võtmise otsustust õigusvastaseks ning kaebus tuleb jätta selles osas rahuldamata. Arvestada tuleb, et tegemist on vaheetapiga ning vara tagastamise taotlus ei ole veel lahendatud. Vastustajal on endiselt teatav kaalutlusruum. Kaebajal on võimalik esitada vastustajale õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korrast lähtuvalt täiendusi, tõendeid, asjakohaseid ettepanekuid ja taotlusi. 4) Kaebaja on esitanud kohtule uuesti taotluse paikvaatluse korraldamiseks ja ekspertide kaasamiseks. Kohus on lahendanud 01.03.2016 määrusega analoogilise taotluse. Ka kaebaja 31.03.2016 taotlus jääb rahuldamata, sest vastavalt TsMS §-le 290 on vaatluse eesmärgiks 4(11)
3-14-52784 andmete kogumine mingisuguse asjaolu olemasolu või olemuse kohta ning vastava paikkonna või sündmuskoha vaatlemine, kuid ekspertarvamuse tasemel kindlaks määratud ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise ulatust ei saa paikvaatlusega muuta. Kaebaja taotlust võib tõlgendada ka nii, et soovitud on ekspertiisi määramist ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise tuvastamiseks, kuid selline taotlus jääb samuti rahuldamata. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 27 kohaselt peab vastava eksperthinnangu tellima linnavalitsus. Kohus ei saa määrata ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise tuvastamiseks ekspertiisi haldusorgani asemel ja veel kestva haldusmenetluse eesmärkide täitmiseks. 5) Kuna kohustamisnõue seostus korralduse p 2 õiguspärasusega ning selle tühistamiseks või õigusvastasuse kindlakstegemiseks ei ole praeguses menetlusjärgus alust, ei ole alust kohustada vastustajat vara koheselt tagastama. Praeguses menetlusjärgus ei ole korralduse p 2 õiguspärasuse aspekt tegelikult vastustaja jaoks ainutähenduslik, sest vara tagastamise avaldust ei ole lõplikult lahendatud ning tekkida võib vajadus tõendada täiendavaid asjaolusid, mida kohalik omavalitsus peab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korrast lähtudes arvestama. Samuti ei ole menetlus ebamõistlikult veninud. Korralduse andmisel lähtuti 05.02.2014 jõustunud kohtulahendist ning arvestades asjaolu, et vastustajal oli asja uuel läbivaatamisel vaja tuvastada vara endisel individualiseeritaval kujul säilimine tulenevalt ORAS § 12 kehtivast redaktsioonist, ekspertarvamuse tellimine vajas ettevalmistusperioodi ja 16.04.2014 ekspertarvamus tuli teha asjassepuutuvatele isikutele teatavaks ning võimaldada esitada vastuväiteid, ei olnud haldusakti vastuvõtmisele eelnenud veidi enam kui 6-kuulise perioodi puhul tegemist vastustaja tegevusetusega. Eeltoodu tõttu jääb kohustamisnõue samuti rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.KR palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega tühistada Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2014 korralduse nr 1217-k p 2 ja kohustada Tallinna Linnavalitsust võtma ühe kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest vastu Väina tee 21 vara tagastamist käsitlev korraldus, arvestades seejuures praeguses asjas teostatava paikvaatluse andmeid või Tallinna Linnavalitsuse korraldust „Väina tee 21 asuvate hoonete tagastamine ME-le“. 1) Halduskohus jättis kaebaja väited tähelepanuta. Kaebuse esitamist ei tinginud üksnes ekspertiisi läbiviimine kaudsete tõendite alusel ehitustehnilise paikvaatluseta. Ekspertiis oli ebapädev ka muudel põhjustel. Kaebajale jäi arusaamatuks, et kui ekspertiisi lisa 1 tabel 1-3 alusel on parenduste väärtus 2200 eurot ja uuenduste väärtus 28 394 eurot, siis kuidas jõuti kokkuvõttes järeldusele, et parenduste ja uuenduste jääkväärtus on 65 390 eurot (mitte 30 594 eurot). Õigusvastaselt võõrandatud ehitise jääkväärtus on nii tabelis kui kokkuvõttes 61 190 eurot. Lisaks jäi arusaamatuks vundamentide osaline kajastamine, samuti erinevad kulumiväärtused, millel puudub otsene alus ning mis põhinevad eksperdi subjektiivsel hinnangul. 31.03.2016 menetlusdokumendis ei nõustunud kaebaja kohtuga, et kaebaja osutatud vigadega kaasneb vaid mõneprotsendiline eksimus ehitise säilimise arvutamisel. Ekspert on teinud olulise vea, mille tulemusel on kapitaalremontide, ümber-, peale-, alla- või juurdeehituste jääkväärtus pea poole suurem. Uuenduste osas puuduvad igasugused arvutused ning saadud tulem ei ole jälgitav. Lisaks leidis kaebaja, et elamu tuleb lugeda endisel individualiseeritud kujul säilinuks enne 02.03.1997 kehtinud ORAS redaktsiooni alusel, kuna sellel alusel on õigustatud subjektil suurem võimalus saada vara tagasi. Seega kuulub elamu kaebajale täies ulatuses tagastamisele olenemata vaidlustatud korraldusega kinnitatud ekspertarvamusest ehitise säilimise kohta. Samas võetakse korralduse p-st 2 tulenevalt nimetatud ekspertarvamus aluseks elamu tagastamise taotluse lahendamisel, mis lükkab ümber kohtu seisukoha, justkui ei oleks korralduse 5(11)
3-14-52784 õiguspärasuse aspekt praeguses menetluses vastustaja jaoks ainutähenduslik. Kaebaja palus 31.03.2016 esitatud alternatiivkäsitluses tühistada korralduse p 2 ka põhjusel, et vara tagastamise menetluses ei võeta arvesse teisi eksperthinnanguid. 2) Arusaamatu on kohtu seisukoht, et vastavalt Vabariigi Valitsuse 25.11.1997 määrusele nr 220 toimubki hindamine (põhiliselt) dokumentide alusel. Määrusega kinnitatud korra p-s 7 on ehitise hindamisel arvestatavate lähtematerjalide loetelu, mis sisaldab ehitise kohapealse ehitustehnilise uuringu tulemusi (p 7 alap 8). Tegemist on olulise toiminguga, hindamaks muu hulgas ülejäänud lähtematerjalide adekvaatsust. Paikvaatluse otstarbekusele viitavad ka korra p 10, p 15 alap 2 ja p 24. Ekspert on lähtunud 11.08.1969 tööprojektist, kuid nimetatud dokumendis tööde väljatoomine ei tähenda, et need kõik tegelikkuses ka tehti. Paikvaatlus annaks võimaluse hinnata tegelikku olukorda. Kohus jättis ka selle väite tähelepanuta. 3) Kohus leidis, et kaebaja ei esitanud õigeaegselt eksperthinnangule vastuväiteid. Kaebaja selgitas, et eksperthinnangu kohtueelseks vaidlustamiseks puudub kohustus. Vaidlustamine olnuks ka ebaefektiivne. Taotluste esitamine, mida vastustaja ei rahuldaks, muudaks menetluse üksnes pikemaks. 4) Kohus ei saanud jätta kaebaja ekspertiisitaotlust tähelepanuta kaalutlusel, et see võiks olla kaebaja jaoks kahjulik. Halduskohtu eesmärk on saavutada õiglane ja õiguspärane otsus, mis tugineks asjakohastele tõenditele.
Tallinna linn palus 31.08.2016 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
1) Halduskohus leidis õigesti, et ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimist on võimalik hinnata dokumentide alusel ilma ehitise ülevaatust teostamata. Vabariigi Valitsuse 25.11.1997 määrusest nr 220 ei tulene, et ehitise ülevaatus oleks kohustuslik. Etteheide ülevaatuse teostamata jätmise kohta on põhjendamatu ka seetõttu, et ekspertarvamuses on lähtutud muu hulgas ka eelnevatest eksperthinnangutest, mille koostamisel on ehitis korduvalt üle vaadatud (AS Ehitusekspert 14.04.1994 hinnang (töö nr B052/94) ja AS Variax 12.12.1994 hinnang). Nimetatud asjaolule on osutanud ka halduskohus. 2) Ebaõige on kaebaja seisukoht, et vara säilimist tuleks hinnata enne 02.03.1997 kehtinud alustel. Kohtud on juba haldusasjas nr 3-12-1599 selgitanud, et kaebaja selline seisukoht ei ole põhjendatud. Riigikohus selgitas otsuses nr 3-3-2-1-07, et Saksamaale ümber asunud isikutele kuulunud vara tagastamise ja kompenseerimise taotlused tuleb samadel alustel läbi vaadata sõltumata sellest, millal esitati vara tagastamise avaldus ja milliseid otsuseid on selle vara kohta omandireformi käigus eelnevalt tehtud, kusjuures avalduste läbivaatamine ei kujuta endast mitte varem toimunud samasisulise menetluse jätkamist, vaid menetlus algab algusest. Seega ei ole kaebajal õigust nõuda, et vara hindamisel lähtutakse 1994. aastal koostatud ekspertarvamusest. 1994. aastal ei olnud seaduslikku alust vara tagastada. Alus tekkis alles 2006. a oktoobris seoses ORAS § 7 lg 3 kehtetuks muutumisega. Kuna kaebajal ei olnud enne 12.10.2006 õigust vara tagasi saada, ei saanud tal tekkida ka õiguspärast ootust sellele, et vara säilimist hinnatakse enne 02.03.1997 kehtinud alustel. 3) Halduskohus jättis õigesti ehitise vaatluse korraldamise taotluse rahuldamata.
9.MV palus 31.08.2016 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata või rahuldamata. 1) Korralduse p 2 on toiming, mis ei saa iseseisvalt rikkuda kaebaja õigusi. Kaebus tuleks jätta läbi vaatamata. 2) Ekspertarvamus on nõuetekohane ja puudusteta. Kaebaja pidanuks täpsustama talle arusaamatuks jäänud küsimusi haldusmenetluse käigus, kuid kaebaja ei esitanud etteheiteid ekspertarvamuse sisulistele järeldustele. Ekspertarvamuse järelduste õigsust kinnitavad ka teised 6(11)
3-14-52784 ekspertarvamused. Isegi kui kaebaja kõik väited ekspertarvamuse osas oleksid õiged (ehitise säilimise määr 72%), ei annaks see alust kaebuse rahuldamiseks. Ka siis oleks tegemist osaliselt säilinud ehitisega, millest saab tagastamisele kuuluda vaid mõtteline osa. Kuna vaidlustatud korraldusega ei ole sellise mõttelise osa suurust otsustatud, ei ole kaebajal võimalik saavutada kaebuse eesmärki ekspertarvamuse vaidlustamise teel. Seda on kinnitanud ka halduskohus, leides, et tegemist on vaheetapiga ning vara tagastamise taotlus ei ole veel lahendatud. Ekspertarvamuses märgitud täpne säilimisprotsent ei mõjuta kaebaja õigusi. 3) Säilimise hindamisel on peamiseks lähtematerjaliks dokumentaalsed tõendid, sest ehitustehnilise vaatluse käigus ei saa selgitada ehitise seisukorda selle õigusvastasel võõrandamisel või tuvastada parenduste ja uuenduste teostamise aega. 4) ORAS vana regulatsiooni kohaldamine ei paneks kaebajat soodsamasse olukorda, sest ehitis ei ole vana regulatsiooni alusel endisel individualiseeritaval kujul säilinud.
JV ei esitanud apellatsioonkaebusele vastust.
11.Ringkonnakohus arutas apellatsioonkaebust 28.03.2017 ja 11.04.2017 istungitel, korraldas Väina tee 21 ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise selgitamiseks ehitustehnilise ekspertiisi ning eksperdiarvamuse saamise järel jätkas menetlusosaliste nõusolekul apellatsioonkaebuse läbivaatamist kirjalikus menetluses, määrates avalduste ja seisukohtade esitamise tähtajad ning kohtulahendi teatavakstegemise aja.
Tallinna linn ja JV ei esitanud määratud tähtajaks avaldusi ega seisukohti.
13.MV jäi 05.06.3017 seisukohas arvamuse juurde, et vaidlustatud korralduse p 2 on vara tagastamise menetluse toiming, mistõttu ei ole võimalik kaebaja tühistamisnõuet rahuldada. Samuti ei anna uus eksperdiarvamus alust kohustamisnõude rahuldamiseks. Kohtul ei ole võimalik kohustada Tallinna Linnavalitsust konkreetse sisuga haldusakti andmiseks.
14.KR esitas 13.06.2017 vastuväited MV seisukohtadele ja palus apellatsioonkaebuse rahuldada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
15.KR kaebus ja apellatsioonkaebus on Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2014 korralduse nr 1217-k punkti 2 tühistamise nõude osas põhjendatud ja tuleb rahuldada.
16.Tallinna Linnavalitsus kinnitas nimetatud korralduse punktiga 2 Finantsplaneerimise OÜ ekspertarvamuse ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise kohta ja otsustas võtta selle edaspidi aluseks Väina tee 21 elamu tagastamise taotluse lahendamisel. Korralduse põhjendustes on märgitud, et eksperthinnangu kohaselt moodustab elamu juures uuendusteparenduste osakaal 52% (s.o rohkem kui 25% ja vähem kui 75% koguväärtusest). Vastavalt ORAS § 12 lg-le 9 kuulub õigustatud subjektile tagastamisele hoone säilinud väärtusele (48%) vastav mõtteline osa – 48/100. Kõnealuse ekspertarvamuse (Finantsplaneerimise OÜ 10.04.2014 töö nr 1702/2014, I kd, tl 62-178) kokkuvõttes (I kd, tl 88) leidis arvamuse andja, et ehitise koguväärtuseks (jääkväärtuseks) on 126,58 tuhat eurot; ehitis on endisel individualiseeritaval kujul säilinud osaliselt; kapitaalremontide, ümber-, peale-, alla- või juurdeehituste (parenduste/uuenduste) jääkväärtus on 65,39 tuhat eurot (52%) ja õigusvastaselt võõrandatud ehitise säilinud osade jääkväärtus on 61,19 tuhat eurot (48%); tulenevalt lähteandmete ebapiisavusest ning kulumi hindamise ligikaudsusest on ehitise säilivuse arvestuste täpsuseks hinnatud ±10%; parenduste/uuenduste
7(11)
3-14-52784 jääkväärtus jääb seega vahemikku 47%...57% ja õigusvastaselt võõrandatud ehitise säilinud osade jääkväärtus vahemikku 43%...53%.
17.Ringkonnakohtu hinnangul on vaidlustatud korralduse punktis 2 sisalduva otsusega tehtud õiguslikult siduvalt kindlaks üks asja lõplikul lahendamisel (vara tagastamise üle otsustamisel) tähtsust omavatest asjaoludest (õigusvastaselt võõrandatud vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise määr) ja seega on tegemist eelhaldusaktiga (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 52 lg 1 p 2). Eelhaldusakti suhtes kohaldatakse haldusakti sätteid (HMS § 52 lg 2). Eelhaldusakti on võimalik tühistada ja seetõttu on kaebaja tühistamisnõue lubatav.
18.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kuna Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 27 kohaselt peab ekspertarvamuse tellima valla- või linnavalitsus ja haldusmenetlus alles kestab, siis pole ekspertiisi määramine kohtumenetluses lubatav. Vara endisel individualiseeritaval kujul säilimine on üks vara tagastamise avalduse lahendamisel tuvastamisele kuuluv asjaolu, kusjuures tegemist ei ole kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsuse, vaid kohtu poolt lõpuni kontrollitava asjaoluga. Kuna tegemist on haldusmenetluses eriteadmistega isiku abil kindlaks tehtava asjaoluga, saab ka kohus eriteadmistega isiku abi kasutades kontrollida, kas kohalik omavalitsus on tuvastanud ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise määra õigesti. Kuna kaebaja tõi kaebuses ehitise säilimise määra tuvastamise õigsuse osas esile mitmeid küsitavusi, mida ei õnnestunud kõrvaldada ka vastustaja poolt haldusmenetluses tellitud arvamuse koostanud eksperdi küsitlemisega, samuti säilis tugev kahtlus, et ehitise kohapealse ehitustehnilise uuringu tulemused võivad kõnealuses arvamuses toodud järeldusi oluliselt mõjutada, korraldas ringkonnakohus asjas ehitustehnilise ekspertiisi.
19.Kohtule antud eksperdiarvamuse (Finantsplaneerimise OÜ 27.04.2017 töö nr TR 1855/2017, II kd, tl 119187) kokkuvõttes (II kd, tl 132p) asus ekspert seisukohale, et ehitise koguväärtuseks (jääkväärtuseks) on 105,20 tuhat eurot; ehitis on endisel individualiseeritaval kujul säilinud osaliselt; kapitaalremontide, ümber-, peale-, alla- või juurdeehituste (parenduste/uuenduste) jääkväärtus on 31,94 tuhat eurot (30%) ja õigusvastaselt võõrandatud ehitise säilinud osade jääkväärtus on 73,26 tuhat eurot (70%). Ringkonnakohtu hinnangul on kohtule antud eksperdiarvamus, mis tugineb ka ehitise kohapealse ehitustehnilise uuringu tulemustele, haldusmenetluses läbiviidud hindamisest usaldusväärsem. Ringkonnakohus ei tuvastanud eksperdiarvamuses puudusi ja ka menetlusosalised ei ole esitanud eksperdiarvamuse suhtes ühtegi etteheidet. Seetõttu loeb ringkonnakohus eksperdiarvamusele tuginedes tuvastatuks, et vaidlusaluse ehitise säilinud väärtusele vastav mõtteline osa on haldusmenetluses tuvastatud 48% asemel 70%, mis tähendab, et vaidlustatud eelhaldusakt on materiaalselt õigusvastane ja tuleb tühistada. Vastavas osas tuleb tühistada ka halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus tühistamisnõude osas rahuldada.
20.Kaebaja seisukoht, et vara säilimist tuleks hinnata ka enne 02.03.1997 kehtinud alustel, ei ole põhjendatud. Selles küsimuses nõustub ringkonnakohus vaidlustatud haldusaktis toodud põhjendustega ja HKMS § 165 lg-le 2 tuginedes neid ei korda. Lisaks märgib ringkonnakohus, et asjas kogutud materjalid ei toeta kaebaja arvamust, et enne 02.03.1997 kehtinud alustest lähtudes on ehitis endisel individualiseeritaval kujul säilinud ja tuleks tervikuna tagastada. Kaebaja selline seisukoht tugineb AS Ehitusekspert 1994. a aprillis koostatud tööle nr B052/94 (II kd, tl 34-45), kuid AS Kommunaalprojekt 1996. a arvamuses (II kd, tl 46-48) on asutud seisukohale, et ehitis ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul, ning AS Kommunaalprojekt, AS Variax ja AS Ehitusekspert koostatud kooskõlastusprotokollis (II kd, tl 49) on AS Variax ja AS Ehitusekspert ühinenud AS Kommunaalprojekt arvamuses toodud seisukohtadega ning leidnud, et Väina tee 21 elamu ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul. 8(11)
3-14-52784
21.Kohustamisnõude osas ei ole KR kaebus ja apellatsioonkaebus põhjendatud. Kohus ei kohusta vastustajat kindla sisuga haldusakti andmiseks, s.o vara tervikuna või osaliselt tagastamiseks, sest praeguses kohtuasjas on sisuline vaidlus toimunud vaid õigusvastaselt võõrandatud vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise määra üle, kuid see ei ole ainus asjaolu, mida kohalikul omavalitsusel tuleb omandireformi käigus vara tagastamise üle otsustamisel arvestada. ORAS näeb vara tagastamata jätmiseks ette ka muid aluseid. Ka ei ole kohtul alust kohustada Tallinna linna haldusakti andmiseks selle sisu ette kirjutamata, s.o vara tagastamise avalduse lahendamiseks, ja seda kohtuotsuses määratud tähtajaks, sest vastustaja ei ole lõpliku haldusakti andmisest (vara tagastamisest) keeldunud ja ka ei ole vastustaja olnud haldusakti andmisega õigusvastases viivituses. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukoha ja põhjendustega, et haldusmenetlus ei ole asjaolusid arvestades ebamõistlikult veninud ja ei korda selles osas halduskohtu põhjendusi (HKMS § 201 lg 4). Halduskohtu otsus jääb kohustamisnõude rahuldamata jätmist puudutavas osas muutmata. II
22.Halduskohtu otsuse osalise tühistamise tõttu vajab esimese astme menetluskulude jaotus muutmist (HKMS § 109 lg 4). Jagamist vajavad ka apellatsioonimenetluse kulud.
23.Esimese astme kohtus toimus kaebuse läbivaatamine kirjalikus menetluses ning vastustaja ja kolmandad isikud ei esitanud halduskohtule kohtu poolt määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente. Kaebaja tasus kaebuse esitamisel 15 euro suuruse riigilõivu (maksekorraldus I kd, tl 60), kuid ka kaebaja ei esitanud määratud tähtaja jooksul muude võimalike kulude kohta menetluskulude nimekirja ja kuludokumente.
24.Kaebaja esitas ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid (II kd, tl 213-233). Menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid sisaldavad seoses esimese astme kohtus toimunud menetlusega kantud kulusid (riigilõiv kaebuse esitamisel 15 eurot ja esindaja kulu 2008,80 eurot) ning seoses apellatsioonimenetlusega kantud kulusid (riigilõiv apellatsioonkaebuse esitamisel 15 eurot, esindaja kulu 2062,80 eurot ja ekspertiisikulu 250 eurot). Kokku on kaebaja menetluskulude suuruseks 4351,60 eurot. Kuludokumendid tõendavad kulude kandmist, kulud on seotud praeguse asja menetlusega ning mõlema kohtuastme kulude näol on tegemist HKMS § 109 lg 6 mõttes vajalike ja põhjendatud kuludega. Ehkki kohtupraktikas ei ole reeglina peetud esimese astme esindaja kuludest suuremaid esindaja kulusid apellatsioonimenetluses põhjendatuks, on see praeguses asjas ringkonnakohtu hinnangul erandlikult põhjendatud. Esindaja kulud ei ole apellatsioonimenetluses oluliselt suuremad kui esimese astme kohtus ning arvestada tuleb asjaoluga, et ringkonnakohus korraldas kaks kohtuistungit ja ehitustehnilise ekspertiisi. Esindaja kulude suurus ei ole osutatud õigusabiteenuse mahtu arvestades ülemäärane.
25.Vastustaja on tasunud apellatsioonimenetluses ekspertiisikulu 250 eurot (maksekorraldus II kd, tl 117). Vastustaja ei esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente muude apellatsioonimenetluse kulude kohta.
26.Kolmas isik MV esitas apellatsioonimenetluses tähtaegselt menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid (II kd, tl 200 ja 209-212) ning taotles esindaja kulude hüvitamist summas 2129 eurot. Ringkonnakohus loeb sellest HKMS § 109 lg 6 mõttes vajalikuks ja põhjendatud kuluks 2028 eurot. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole põhjendatud menetluskuluks advokaadibüroo poolt esitatud arvetel kajastatud bürookulud. Kuigi bürookulude kandmine on advokaadibüroo ja advokaadi tegevuseks kahtlemata vajalik, ei ole võimalik hinnata nende vajalikkust ja põhjendatust seoses konkreetse kohtuasjaga ning mõistlik on eeldada, et bürookulud sisalduvad advokaadi teenuse hinnas (Riigikohtu 13.04.2016 otsus nr 3-3-1-51-15, p 15; 11.12.2014 otsus nr 3-3-1-61-14, p 25; 31.07.2014 otsus nr 3-3-1-28-14, p 20.3). Samuti ei saa 9(11)
3-14-52784 pidada esindaja teenuse osutamisel vajalikuks ja põhjendatud kuluks taotluse koostamisele kulunud aja eest taotletavat tasu, kuivõrd menetluskulude väljamõistmise taotluse ja menetluskulude nimekirja esitamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 29.11.2016 otsus nr 3-15-1141, p 13; 26.02.2015 otsus nr 3-14-52494, p 17; Riigikohtu 06.05.2015 määrus nr 3-2-1-4-15, p 13; Riigikohtu 11.11.2014 määrus nr 3-2-1-77-14, p 12). Kolmandale isikule esitatud advokaadibüroo arvetel on kajastatud muu hulgas büroo üldkulu 25,35 eurot ja 26,32 eurot, millele lisandub käibemaks 20% (vt II kd, tl 211p ja 212p). 10.05.2017 arvel (II kd, tl 212p) on lisaks kajastatud 22.03.2017 menetluskulude nimekirja koostamist, milleks koos ringkonnakohtule avalduse koostamise ja kliendiga suhtlemisega on kulunud 2 tundi tunnihinnaga 130 eurot. Kõnealune avaldus kolmanda isiku istungile ilmumata jäämise kohta on napp (II kd, tl 87p) ja kliendiga suhtlemise kestus pole kohtule teada, kuid menetluskulude nimekirja mahust saab järeldada, et selle koostamisele võis kuluda veerand tundi. Eeltoodud põhjustel ei loe ringkonnakohus kolmanda isiku esindaja kulu 101 euro ulatuses (25,35+26,32+32,50+16,83 (käibemaks 20%)) vajalikuks ja põhjendatud kuluks.
27.Kolmas isik JV ei ole esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente.
28.HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele; kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 8).
29.Ringkonnakohus rahuldab kaebaja kahest nõudest ühe, kuid kaebuse ja ka apellatsioonkaebuse rahuldatud osa proportsiooni määramisel pole praegusel juhul põhjendatud lähtuda nõuete arvust, vaid sellest, kui suures ulatuses saavutas kaebaja sisuliselt kohtusse pöördumise eesmärgi. Kohtule esitatud tühistamisnõue on kaebaja eesmärki silmas pidades kohustamisnõudest oluliselt kaalukam, mistõttu loeb ringkonnakohus rahuldatud osa proportsiooniks 80%. Tallinna linn on kohustatud seadusest tulenevalt lahendama kaebaja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse liigse viivituseta sõltumata sellest, kas kohus teda selleks kohustab või mitte.
30.Kaebaja esimese astme kohtumenetlusega seotud kuludest saab ringkonnakohus kohtuotsuses toodud menetluskulude jaotust muutes arvestada üksnes 15 euro suuruse riigilõivuga. Halduskohus vaatas asja läbi kirjalikus menetluses ja määras 01.03.2016 määrusega (II kd, tl 20-21) täiendavate taotluste, selgituste või menetlusdokumentide esitamise tähtajaks 31.03.2016 ja neile vastamise tähtajaks 29.04.2016. Sama määrusega teatas halduskohus kohtuotsuse teatavakstegemise aja. Kaebaja esitas 31.03.2016 täpsustavaid selgitusi ja taotluse eksperdi osalusel paikvaatluse läbiviimiseks, kuid ei esitanud halduskohtule määratud tähtajaks menetluskulude nimekirja ja kuludokumente. HKMS § 109 lg 1 lausetest 3 ja 4 tulenevalt sellisel juhul menetluskulusid välja ei mõisteta. Asja täiendavaks uurimiseks taotluse esitamisel ei saanud kaebaja olla kindel, et halduskohus selle rahuldab või määrab menetlusdokumentide esitamiseks uue tähtaja. Kaebaja oleks pidanud esitama menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid halduskohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kõrgema astme kohus ei saa jagada esimese astme kohtus kantud esindaja kulusid, mille kohta on kuludokumendid esitatud hilinemisega, s.o alles apellatsioonimenetluses.
31.Kaebaja esimese astme menetluskuludest tuleb seega vastustajalt välja mõista riigilõiv 12 eurot. Muus osas (riigilõiv 3 eurot + esindaja kulu 2008,80 eurot = 2011,80 eurot) jäävad need kaebuse osalise rahuldamata jätmise ning õigeaegselt menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamata jätmise tõttu kaebaja enda kanda (HKMS § 108 lg 2 ja § 109 lg 1).
10(11)
3-14-52784
32.Vastustaja ja kolmandad isikud ei taotlenud esimese astme kohtus menetluskulude hüvitamist, mistõttu jäävad ka nende võimalikud esimese astme menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1).
33.Apellatsioonimenetlus vastustaja poolt tasutud ekspertiisikulu 250 eurot jääb täies ulatuses vastustaja enda kanda ja ka kaebaja poolt tasutud ekspertiisikulu 250 eurot jääb vastustaja kanda, sest kulu on otseselt seotud üksnes kaebuse ja apellatsioonkaebuse rahuldatud osaga (HKMS § 108 lg 1). Muud võimalikud apellatsioonimenetluse kulud, mille kohta vastustaja ei esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, jäävad samuti vastustaja enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
34.Lisaks apellatsioonimenetluses kantud ekspertiisikulule (250 eurot) on kaebajal kaebuse ja apellatsioonkaebuse rahuldatud proportsioonile vastavas ulatuses õigus apellatsioonimenetluses kantud riigilõivu (15 eurot) ja esindaja kulu (2062,80 eurot) hüvitamisele. Seega tuleb vastustajalt mõista kaebaja kasuks välja apellatsioonimenetluse kulude katteks 250 + 1662,24 = 1912,24 eurot ja 415,56 euro ulatuses jääb kaebaja apellatsioonimenetluse kulu tema enda kanda (HKMS § 108 lg 2).
35.Kolmanda isiku MV esindaja kulu apellatsioonimenetluses tuleb ulatuses, mille ringkonnakohus luges põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks (2028 eurot), jagada nii, et kaebuse rahuldamata jäetud osale vastavas proportsioonis kannab selle kaebaja ja rahuldatud osale vastavas proportsioonis jääb see kolmanda isiku enda kanda (HKMS § 108 lg 2 ja lg 8). MV on 05.06.2017 menetlusdokumendis leidnud, et kuigi ta ei ole kaebust toetanud, ei saa teda käsitada kolmanda isikuna vastustaja poolel. Ringkonnakohtu hinnangul on kolmas isik siiski vastustaja poolel ning ringkonnakohus teeb osaliselt uue otsuse kolmanda isiku kahjuks. Osas, milles kolmanda isiku kulusid pole põhjendatud kaebajalt välja mõista, jäävad need kolmanda isiku enda kanda. Kaebaja on 13.06.2017 menetlusdokumendis leidnud, et kolmanda isiku menetluskulude nõue on ebaeetiline, sest ta on kuni kohtuliku ekspertiisi määramiseni keeldunud eksperti elamusse sisse laskmast ja on esitanud vastuses apellatsioonkaebusele väiteid, mille eesmärgiks oli ebaõigete andmetega ekspertiisi kehtima jäämine. Kaebaja vastuväide ei seondu kohustamisnõudega, mille osas jääb kaebus ka apellatsioonimenetluses rahuldamata. Tühistamisnõudega seonduvad kulud jäävad kolmanda isiku enda kanda, kuid kohustamisnõudega seonduvad kulud peab hüvitama kaebaja. Eeltoodud põhjustel mõistab ringkonnakohus kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud esindaja kulu summas 405,60 eurot ning muus osas (1622,40 eurot) jääb kulu kolmanda isiku enda kanda.
36.Kolmanda isiku JV võimalikud apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda, sest ta ei ole nende hüvitamist taotlenud (HKMS § 109 lg 1).
37.Kokku mõistab ringkonnakohus vastustajalt kaebaja kasuks välja esimese ja teise astme menetlusega seotud kulud summas 1924,24 eurot (12+1912,24). /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.